M. M kaebus Tallinna Vangla, Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi tegevuse peale.
Resolutsioon
Edasikaebamise kord
1.Tagastada M. M kaebus tervikuna;
2.Jätta M. M taotlus kaebusest koopia saamiseks rahuldamata;
3.Edastada kohtumäärus M. M. Määruse p 1 peale on õigus esitada määruskaebus Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest.
ASJAOLUD
1.03.03.2017 laekus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja M. M poolt esitatud kaebus Tallinna Vangla, Viru Vangla ja Justiitsministeeriumi tegevuse peale. Kaebuse kohaselt palub selle esitaja kohtul Tallinna Vangla tegevuse (seoses teabenõudele tähtaegselt ja sisuliselt vastamata jätmisega, vaide edastamise tähtaja ületamisega, vaide läbivaatamatult tagastamisega) õigusvastasuse tuvastamist, Viru Vangla tegevuse (seoses vaide Justiitsministeeriumile edastamata jätmisega, vaides nimetatud teenuste osutamata ja esemete andmata jätmisega) õigusvastasuse tuvastamist ning Viru Vangla kodukorra muutmise kohustamiseks punktide osas, mis takistavad vaides nimetatud teenuste osutamist ja esemete väljaandmist, Justiitsministeeriumi tegevuse (seoses vanglate kodukordade väljatöötamisel järelevalvekohustuse täitmata jätmisega) õigusvastaseks tunnistamiseks, Justiitsministeeriumi kohustamiseks väljastama õigustloova akti, mis tagaks kinnipeetavatele tasuta teenuste osutamist ja tarvete väljaandmist, aga samuti tuvastamiseks, et Justiitsministeerium jättis 4 aasta jooksul täitmata vangistusseaduse (VangS) § 46 lg-st 3 tuleneva kohustuse ja selle kohustuse täitmiseks kohustamiseks.
2.Kaebaja selgitas kohtule, et kaebuse esitamise eesmärgiks on preventiivne huvi ehk soov ära hoida sarnaseid rikkumisi tulevikus, lõpetada kestev rikkumine ja tagada oma õiguste kaitse, aga samuti soov esitada tulevikus kahjunõue.
3.Ühtlasi palus kaebaja kohtult menetlusabi korras kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist ja taotles asja läbivaatamist kohtuistungil. Kaebaja esitas ka taotluse kaebusest koopia saamiseks.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.
5.Esmalt võtab kohus seisukoha M. M kaebuse osas, mis oli esitatud Tallinna Vangla tegevuse peale (I), seejärel kaebuse osas, mis oli esitatud Justiitsministeeriumi tegevuse peale (II) ning viimasena kaebuse osas, milles vaidlustatakse Viru Vangla tegevust (III). I
6.HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks.
7.Tulenevalt kaebusest ei ole kaebaja rahul Tallinna Vangla tegevusega seoses teabenõudele tähtaegselt ja sisuliselt vastamata jätmisega, vaide edastamise tähtaja ületamisega ning vaide läbivaatamatult tagastamisega. Kaebuse eesmärgiks on preventiivne huvi ja soov esitada tulevikus kahjunõue.
8.Kohus märgib, et kuigi kaebaja ei ole sõnaselgelt taotlenud kohtult kaebuses kirjeldatud Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist vastavalt HKMS § 37 lg 2 p-le 6, siis lähtudes kaebuse eesmärgist ja kaebaja tegelikust tahtest ning tulenevalt HKMS § 2 lg-st 4 (teine lause), tõlgendab kohus M. M kaebust Tallinna Vangla tegevuse peale kui kaebust Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks.
9.Kohtupraktikas on leitud, et tuvastamiskaebuse esitamiseks peab kaebajal HKMS § 44 lg 1 järgi olema põhjendatud huvi. Preventiivne huvi on käsitatav põhjendatud huvina, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes.1 Seoses preventiivse eesmärgiga tuvastamiskaebuse esitamise korral leidis Riigikohtu halduskolleegium, et preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib isiku suhtes edaspidi õigusvastaselt käituda. Tuvastamiskaebuse esitamise piisava põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi käsitada juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele. Nii on näiteks juhul, kui kinnipeetav on vanglast vabanenud, sest siis ei saa tuvastamiskaebuse esitamine preventiivsel eesmärgil aidata kaasa tema kui kinnipeetava õiguste kaitsmisele tulevikus.2 Haldusasja materjalide kohaselt kaebuse esitamise ajal ei viibinud kaebaja Tallinna Vanglas, kuna teda paigutati ümber Viru Vanglasse. Seega, hetkel ei puuduta Tallinna Vangla tegevus (toimingud, haldusaktid) kaebaja õigusi. Küll ei ole välistatud, et kaebaja paigutatakse ümber Tallinna Vanglasse, kuid kohtul puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja ümberpaigutamine Tallinna Vanglasse võib toimuda lähimal ajal. Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et kaebaja preventiivne eesmärk Tallinna Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks ei ole lähtudes kaebeõiguse aspektist piisav.
10.HKMS § 45 lg 2 kolmanda lause kohaselt hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Kohus tutvus kaebusega Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse
RKHKm 3-3-1-75-16, p-d 8 ja 8.1. RKHKm 3-3-1-24-10, p 20.
tuvastamise osas ja on seisukohal, et vaidlustatavate toiminguga ei saanud kaebajal tekkida sellist varalist või mittevaralist kahju, mis vääriks rahalise hüvituse väljamaksmist. Riigikohus on ka asunud seisukohale, et vaide lahendamise tähtaja ületamisega ei saa tekkida kinnipeetavale hüvitamisele kuuluvat kahju, mistõttu tuleb kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsus põhjendatud huvina jätta kõrvale. 3 Kohus leiab, et selline Riigikohtu seisukoht on kohaldatav ka tähtaja ületamisel teabenõudele või selgitustaotlusele vastamise korral. Kohus on seisukohal, et isegi, kui eeldada vaidlustatavate toimingute õigusvastasust, ei ole see asjaolu tuvastamine vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 ainuke eeldus varalise või mittevaralise hüvitise väljamaksmiseks. Mittevaralise kahju hüvitamise korral vajab tuvastamist lisaks tegevuse õigusvastusele ka RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õiguste rikkumine. Hetkel kohtul puudub alus arvata, et kaebuses kirjeldatud toimingutega oleks Tallinna Vangla tahtlikult ja väga intensiivselt sekkunud kaebaja õigustesse, mida oleks saanud kvalifitseerida kaebaja inimväärikuse alandamisena või muude RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õiguste rikkumisena. Tallinna Vangla otsustega (teabenõudele vastamata jätmine, vaide tagastamine) mittenõustumise korral oleks kaebaja saanud enda õiguste tõhusamaks kaitseks pöörduda halduskohtusse tühistamis- ja kohustamiskaebusega HKMS § 37 lg 2 p 1 ja 2 alusel. Samuti puudub kohtul alus arvata, et Tallinna Vangla toimingute tõttu oleks kaebajal tekkinud otsene varaline kahju, rääkimata saamata jäänud tulust. Järelikult ei pea kohus kaebuses kirjeldatud Tallinna Vangla toimingutega tekitatud kahjunõude (mittevaraline ja varaline) esitamist perspektiivikaks. Sellest tulenevalt puudub kaebajal tulenevalt HKMS § 44 lg-st 1 ja § 45 lg-st 2 (kolmas lause) Tallinna Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamise õigus ehk kaebeõigus.
11.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HKMS § 121 lg 2 p-st 1, tagastab kohus M. M kaebuse osas, mis puudutab Tallinna Vangla tegevuse (seoses teabenõudele tähtaegselt ja sisuliselt vastamata jätmisega, vaide edastamise tähtaja ületamisega ning vaide läbivaatamatult tagastamisega) õigusvastasuse tuvastamist. II
12.Teises kaebuse osas ei olnud kaebaja rahul Justiitsministeeriumi tegevusega seoses järelevalvekohustuse täitmata jätmisega (osas, mis puudutab vanglate kodukordade kehtestamise kontrolli) ja palus kohtul kohustada Justiitsministeeriumi õigustloova akti (vangla sisekorraeeskiri) väljastamiseks, mis tagaks kinnipeetavatele tasuta teenuste osutamist ja tarvete väljaandmist, aga samuti tuvastada, et Justiitsministeerium jättis 4 aasta jooksul täitmata VangS § 46 lg-st 3 tuleneva kohustuse ja kohustada Justiitsministeeriumi seda kohustust täitma. Lähtudes kaebuse eesmärgist, tõlgendab kohus M. M kaebust kui kaebust Justiitsministeeriumi tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ja õigustloovate aktide väljaandmiseks/muutmiseks kohustamiseks.
13.Esiteks heidab kaebaja Justiitsministeeriumi vanglate osakonnale ette, et osakond on jätnud täielikult täitmata põhimäärusega pandud ülesanded ja lasknud vanglatel luua korra, mis on vastuolus kehtiva õigusega, hea halduse tavaga, on diskrimineeriv ja kaebaja inimväärikust alandav. Kohus saab kaebaja etteheitest aru, et ta ei ole nõus Justiitsministeeriumi vanglate osakonna tegevusega vanglate kodukordade koostamisel ja soovib sellise tegevuse õigusvastasuse tuvastamist.
RKHKm 3-3-1-88-09,
14.HKMS § 44 lg 1 kohaselt, kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Kui õigustloov akt kaitseb ka isiku huve, siis on isikul subjektiivne õigus nõuda asjakohasest sättest kinnipidamist.4 Justiitsministri poolt 08.07.2003 vastu võetud määruse nr 50 „Vanglate osakonna põhimäärus“ (edaspidi määrus) § 1 lg 2 kohaselt vanglate osakonna struktuuriüksused on 1) karistuse täideviimise talitus; 2) õiguse ja arenduse talitus ja 3) taasühiskonnastamise talitus. Määruse § 2 sätestab, et vanglate osakonna põhiülesanne on vanglate tegevuse juhtimine. Määruse § 7 lg 6 kohaselt on õiguse ja arenduse talituse ülesanneteks muu hulgas vanglate õigusloomealase tegevuse juhtimine. Seega, tulenevalt Justiitsministeeriumi vanglate osakonna põhimääruse § 7 lg-st 6, saaks konkreetne vangla kodukord või selle muudatused olla välja töötatud vanglate osakonna juhtimisel. Kohus arvab, et määrusest tulenev osakonna tegevus kodukorra väljatöötamisel või muutmisel ei saa adressaadi teooriast lähtudes vahetult riivata ei kaebaja ega muu kinnipeetava isiku õigusi, mistõttu kaebajal puudub õigus määruse § 7 lg-s 6 nimetatud vanglate osakonna tegevuse vaidlustamiseks. Käesoleval juhul kaebeõiguse puudumise toetuseks on ka kaitsenormiteooria, mille kohaselt oleneb kaebeõiguse olemasolu normi eesmärgist.5 Kohus leiab, et määruse § 7 lg 6 eesmärgiks ei olnud kaebaja õiguste kaitse. Seega ei puudutanud ei õiguslikult ega faktiliselt Justiitsministeeriumi tegevus vanglate kodukordade väljatöötamisel kaebajat. Kaebaja on muutunud puudutatud isikuks, kui vastav kodukord anti vangla direktori käskkirjaga välja ja kodukorra punktides esines vahetu mõju kaebaja õigusele. Järelikult on kohus seisukohal, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus Justiitsministeeriumi vanglate osakonna poolt määruse § 7 lg-s 6 sätestatud tegevuse ehk vanglate kodukordade väljatöötamist puudutava tegevuse vaidlustamiseks ja selles osas ei ole M. M kaebus Justiitsministeeriumi tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks kaebeõiguse puudumise tõttu lubatud.
15.Tuginedes HKMS § 38 lg-le 4 ja § 45 lg-le 2 leidis Riigikohtu halduskolleegium, et tuvastamiskaebuse läbivaatamise ja rahuldamise üheks eelduseks on selle vajalikkus kaebaja õiguste kaitseks, vastasel korral ei ole tuvastamiskaebuse esitamine lubatav.6 Võttes arvesse, et hetkel viibib kaebaja Viru Vanglas, kus on kehtiv ja tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg-st 2 täitmiseks kohustuslik kodukord, siis kohtu arvates ka kaebeõiguse olemasolu korral ei annaks Juustiitministeeriumi tegevuse vaidlustamine tuvastamiskaebusega kaebajale mingisugust eelistust edaspidiseks õiguste kaitseks. Ka hilisema kahjunõude esitamisel saab kohus kontrollida selle nõude põhjendatavust läbi konkreetse kodukorra punkti ehk läbi lõpliku haldusakti õiguspärasust.
16.Teiseks nõuab kaebaja kohtult kohustada Justiitsministeeriumit looma kord, mille järgi oleks kinnipeetavatele tagatud tasuta teenuste osutamine ja tarvete väljaandmine vanglas ja selline kord oleks sätestatud vangla sisekorraeeskirjas. Tulenevalt RVastS § 6 lg-st 1 võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kohtupraktikas on tuvastatud, et Justiitsministri poolt 30.11.2000 vastu võetud määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ on õigustloov akt HMS § 88 tähenduses, kuna sellega reguleeritakse piiritlemata arvu juhtumeid, mitte haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses (antakse välja üksikjuhtumi reguleerimiseks). Õigustloova akti Halduskohtumenetluse seadustik (kommenteeritud väljaanne) 2013, lk 180-181. RKHKm 3-3-1-8-01, p 22; 3-3-1-53-12, p-d 13–15.
RKHKm 3-3-1-39-15, p 12.
vaidlustamine ei ole halduskohtus võimalik (v.a põhiseaduspärasuse kontrollimise raames).7 Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et kuna kaebajal puudub tulenevalt RVastS § 6 lg-st 1 subjektiine õigus nõuda haldusorgani kohustamist õigusloova akti väljaandmiseks või selle muutmiseks, siis ei ole M. M kaebus eelpoolnimetatud nõude osas kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu lubatud.
17.Kolmandaks palub kaebaja kohtul tuvastada, et Justiitsministeerium jättis täielikult täitmata VangS § 46 lg-s 3 sätestatud kohustuse ja palub kohtul kohustada Justiitsministeeriumit täitma selline kohustus. Kaebaja väidab, et nimetatud kohustuse täitamata jätmise tõttu on vanglad loonud korra, mis alandab tema inimväärikust.
18.Eelpoolnimetatud nõude osas tõlgendab kohus M. M kaebust kui kaebust Justiitsministeeriumi kohustamiseks VangS § 46 lg-s 3 sätestatud kohustuse täitmiseks vastavalt HKMS § 37 lg 2 p-le 2.
19.VangS § 46 lg 3 sätestab, et vangla riietuse kirjelduse ja kandmise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Kohus leiab, et analoogselt vangla sisekorraeeskirjaga on tegemist õigustloova aktiga. Seega, ka antud juhul puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda kohtu kaudu haldusorgani kohustamist õigustloova akti väljaandmiseks.
20.Kohus märgib, et ei näe ka põhjust eraldi menetleda kaebaja tuvastamisnõuet seoses Justiitsministeeriumi poolt VangS § 46 lg-s 3 nimetatud määruse välja andmata jätmisega. Kuigi kaebajal saab olla normi eesmärgist lähtuvalt subjektiivne õigus Justiitsministeeriumi tegevuse vaidlustamiseks, on see antud juhul siiski vastavalt HKMS § 45 lg-le 2 piiratud. 18.02.2016 vastuses kaebaja pöördumisele nr 11-7/1446-3 teatas Justiitsministeerium, et tulevikus plaanitav määrus, mis hakkab reguleerima vanglavormi nõudeid ja selle kandmise korda, et erine hetkel kehtivatest nõuetest. Seega, Justiitsministeeriumi tegevuse (tegevusetuse) õigusvastaseks tunnistamine ei aita kaebajal edaspidi kaitsta oma õigusi. Kohus leiab, et juhul, kui kaebaja peab konkreetset vangla tegevust, mis on seotud vanglavormiga, õigusvastaseks, saab ta oma õiguste efektiivsemaks kaitseks esitada halduskohtule individuaalkaebuse, milles vaidlustada asjassepuutuvaid haldusakte või toiminguid. Sellel alusel ei näe kohus põhjust arvata, et Justiitsministeeriumi poolt VangS § 46 lg-s 3 nimetatud määruse kehtestamata jätmise tõttu oleks kaebajal tekkinud selline negatiivne tagajärg RVastS § 7 lg 2 tähenduses (subjektiivse õiguste intensiivne rikkumine), mis vääriks kahjunõude esitamise korral rahalist hüvitist.
21.Lõppkokkuvõttes on kohus seisukohal, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus Justiitsministeeriumi tegevuse õigusvastasuse tuvastamise ja Justiitsministeeriumile kohustava ettekirjutuse tegemise nõudes. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HKMS § 121 lg 2 p-st 1, tagastab kohus M. M kaebuse osas, mis puudutab Justiitsministeeriumi tegevuse (seoses järelevalvekohustuse kodukordade kehtestamisel ja VangS § 46 lg-st 3 tuleneva kohustuse täitmata jätmisega) õigusvastasuse tuvastamise nõuet ja kohustamisnõuet õigustloovate aktide väljaandmiseks ja muutmiseks. III
RKHKm 3-3-1-88-09, p 13.
22.Tulenevalt kaebusest taotles M. M kohtult muu hulgas Viru Vangla kodukorra punktide, mille alusel jäetakse vanglas osutamata vaides nimetatud teenused ja andmata esemed, õigusvastasuse tuvastamist ja vangla kohustamist muutma kodukorra punkte, et teenused ja esemed oleksid kättesaadavad. Seega nimetatud osas kaebuse eesmärgiks on teenuste ja esemete kättesaadavaks muutmine. Kaebaja palub kohtult Viru Vangla kohustamist vaides esitatud taotluste täitmiseks.
23.Võttes arvesse eelpoolnimetatut kaebuse eesmärki, peab kohus tuvastamisnõuet hõlmatuks kohustamisnõudega, mis on ühtlasi ka tõhus õiguskaitsevahend kaebuse eesmärgi saavutamiseks HKMS § 45 lg 2 tähenduses. Teenuste osutamist ja esemete väljastamist piiravate kodukorra punktide õigusvastasuse tuvastamine ei muudaks kodukorras sätestatud piirangute kehtivust ega aitaks kaebaja õiguste kaitsele kaasa. 8 Samuti, seoses kodukorras kehtestatud piirangutega ei oleks kohtu arvates hilisem kahjunõude esitamine perspektiivikas, kuna võttes arvesse vaides ja kaebuses esitatud väiteid ei pea kohus neid piiranguid õigusvastasteks. Seega, käesoleval juhul tuvastamisnõude menetlemine iseseisva nõudena ei ole preventiivsel ega muul eesmärgil lubatud. Sellest tulenevalt hindab kohus ainult kohustamisnõude lubatavust.
24.RVastS § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. RVastS § 6 lg 3 sätestab, et taotlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks tuleb esitada selleks pädevale haldusorganile. Taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral võib isik esitada vaide haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Seega, Tartu Vangla kodukorra punktide muutmiseks oleks kaebaja pidanud esmalt esitama vanglale tulenevalt RVastS § 6 lg-st 3 vastava taotluse ning alles taotluse rahuldamata jätmise korral oleks kaebajal tekkinud kohustamisvaide esitamise õigus.9
25.Nähtuvalt haldusasja materjalidest esitas kaebaja vanglale pöördumise, mille pealkirjastas vaidena, kodukorras kehtestatud piirangute muutmiseks. Viru Vangla vaatas 16.02.2017 otsusega nr 6-1075562-2 kaebaja taotluse sisuliselt läbi ja jättis selle rahuldamata täies ulatuses. Seega oli kaebaja esitanud vanglale taotluse, mis jäeti rahuldamata. Kuna taotlus jäeti Viru Vangla poolt 16.02.2017 rahuldamata, siis tuli kaebajal esitada selle peale vaie. Kuna aga kaebaja vaiet ei esitanud ja pöördus otse kohtusse, siis kaebaja ei ole läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust (HKMS § 47 lg 1 ja VangS § 11 lg 5).10Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HKMS § 121 lg 1 p-st 4, tagastab kohus M. M kaebuse osas, milles ta taotles Viru Vangla kohustamist muutma kodukorra punkte.
26.HKMS § 120 lg 1 p 3 sätestab, et kaebuse saanud kohus kontrollib, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ja taotlused, ning teeb vajaduse korral kaebajale ettepaneku kaebust muuta. HKMS § 2 lg 4 alusel tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest ning HKMS § 2 lg 5 kohaselt tagab kohus igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et juhul
RKHKo 3-3-1-28-15, p-d 18-23. RKHKo 3-3-1-28-15, p 25.
RKHKo 3-3-1-28-15, p 27.
kui kaebaja eesmärgi saavutamiseks tulemuslikke nõudeid halduskohtus esitada ei saagi, puudub vajadus anda kaebajale võimalus kaebuse muutmiseks (kaebuse muutmine ei muudaks kaebuse eduväljavaateid).11 M. M kaebuse eesmärgiks on teenuste ja esemete kättesaamise piirangute maha võtmine. Seega kohaseks õiguskaitsevahendiks saab pidada ka kohtule Viru Vangla kodukorra punktide peale tühistamisnõude esitamist.
27.Kohtule esitatud kaebuses ei ole M. M sõnaselgelt taotlenud kohtult Viru Vangla teenuste ja esemete kättesaadavust piiravate punktide tühistamist. Haldusasja materjalidest on siiski näha, et vaides esitas kaebaja lisaks kohustamisnõudele ka kodukorra punktide kehtetuks tunnistamise nõude ja vangla jättis 16.02.2017 otsusega nr 6-1075562-2 kaebaja vaide rahuldamata täies ulatuses. Kohus tutvus M. M poolt Viru Vanglale esitatud vaidega ja kaebusega ning leiab, et Viru Vangla punktide peale, millega piiratakse teenuste või esemete kättesaadavust vanglas, tühistamisnõude esitamisel puudub perspektiiv. Kohtu arvates ei avalda Viru Vangla kodukorras sätestatud teenuste ja esemete kättesaadavuse piirangud vahetult mõju kaebaja õigustele. Nendel piirangutel oleks tekkinud negatiivne mõju kaebaja õigustele alles siis, kui kaebaja oleks taotlenud vanglalt teenuste osutamist ja esemete väljastamist ja vangla oleks sellest keeldunud haldusaktiga või muu otsusega viidates kodukorrale. Samas arvestades vaides ja kaebuses esitatud põhjendusi, ei pea kohus kodukorras kehtestatud piiranguid õigusvastaseks. Järelikult on kohus seisukohal, et kaebuse täiendamine tühistamisnõudega ei aitaks selle eesmärgi saavutamisele kaasa.
28.Lisaks eelpoolnimetatud nõuetele palus kaebaja kohtult Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist seoses asjaoluga, et vangla vaatas kaebaja vaide sisuliselt läbi Justiitsministeeriumile edastamata. Tuvastamisnõude esitamisel märkis kaebaja põhjendatud huvina preventiivse huvi, et vältida edaspidi Viru Vangla poolt samalaadse rikkumise kordumist ning soovi esitada tulevikus kahjunõue.
29.Preventiivse eesmärgiga tuvastamiskaebuse esitamise korral peab esinema reaalne oht, et haldusorgan võib isiku suhtes edaspidi õigusvastaselt käituda.12 Tõsi küll, et antud juhul rikkus Viru Vangla VangS § 11 lg-s 41 sätestatud vaide läbivaatamise korda, kuna vangla direktori käskkirjade peale esitatud vaiete läbivaatamine on Justiitsministeeriumi, mitte vangla pädevuses. Sellest hoolimata ei pea kohus tõenäoliseks, et Viru Vangla vaatamata VangS § 11 lg-s 41 sätestatule hakkab ka edaspidi ise läbi vaatama vangla direktori käskkirjade peale esitatud vaideid. Samuti ei näe kohus seoses vanglapoolse VangS § 11 lg 41 rikkumisega hilisemal kahjunõude esitamisel mingisugust perspektiivi (HKMS § 45 lg 2 kolmas lause). Eeltoodu põhjal ja juhindudes HKMS § 121 lg 2 p-st 1, tagastab kohus M. M kaebuse osas, milles ta taotles Viru Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamist seoses vaide läbivaatamisega.
30.Seoses kaebuse täieliku tagastamisega, jätab kohus M. M menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2, ei võta kaebuse tagastamine ja läbi vaatamata jätmine õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel või läbi vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. Kaebaja esitas ka taotluse kaebusest koopia saamiseks. Riigikohtu Halduskolleegium asus seisukohale, et
RKHKm 3-3-1-24-15, p 13. RKHKm 3-3-1-24-10, p 20.
ärakirjade väljastamine kaebaja enda esitatud kaebustest ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik.13 Seetõttu jätab kohus M. M koopia väljastamise taotluse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Ülle Polluks kohtunik
RKHKo 3-3-1-7-11, p 17.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.