D. P ́i kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses kinnipidamistingimustega 15 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest Kirjalik menetlus
Menetlusvorm Menetlusosalised
Kaebaja D. P Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata
2.Poolte menetluskulud jätta poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 17.07.2017. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK, KAEBAJA PÕHJENDUSED JA VASTUSTAJA
VASTUVÄITED
1.D. P esitas 16.11.2016 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 5-37/16/221-1, milles taotles vanglalt seoses inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega perioodil 19.08.2015-02.08.2016 mittevaralise kahju hüvitamist summas 5250 eurot (tl 17). Taotluse kohaselt oli D. P le tagatud elukambrites liiga vähene isiklik ruum – tagatud peaks olema minimaalselt 4m2 kambripinda, mille hulka ei arvestata WC ja mööbli alla jäävat ruumi. Lisaks oli kambrites halb ventilatsioon, ebapiisav valgustus, halvad hügieenitingimused ning kambrite üldine olukord oli halb (leidus hiiri).
2.Tallinna Vangla 12. jaanuari 2017. a otsuse nr 5-37/16/221-2 kohaselt on kaebaja Tallinna Vanglas viibinud perioodil 19. august 2015 – 02. august 2016, s.o kokku 350 päeva (tl 19).
Tallinna vangla jättis D. P mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, leides, et kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud.
3.D. P esitas 2. veebruaril 2017. a Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu. Kaebaja taotleb Tallinna Vangla 12. jaanuari 2017. a otsuse nr 5-37/16/221-2, millega jäeti rahuldamata tema kahju hüvitamise nõue, tühistamist ja asjas uue otsuse tegemist, millega mõista Tallinna Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitamiseks 15 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest (tl 1 jj).
4.Kaebuse põhjenduste kohaselt nõuab kaebaja kahju hüvitamist seoses ebarahuldavate olmetingimustega, sh ebapiisava kambripinnaga. Kaebaja selgitab, et kambris peab olema iga kinnipeetava kohta vabaks liikumiseks 3 m2. Kaebuse kohaselt on kaebajat ebainimlikult ja alandavalt koheldud kogu Tallinna Vanglas viibimise aja jooksul. Kaebaja põhjendab koos arvukate viidetega Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu praktikale, et alandatud on tema inimväärikust ja temale tekitatud mittevaraline kahju kuulub hüvitamisele.
5.Tartu Halduskohtu 29.03.2017 kohtumäärusega tagastati D. P le kaebus Tallinna Vangla 12.01.2017 otsuse nr 5-37/16/221-2 tühistamise nõudes.
29.märtsi 2017 määrusega võttis kohus D. P kaebuse menetlusse Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise nõudes summas 15 € x 350 päeva=5250 eurot ning andis vanglale tähtaja oma seisukohtade ja tõendite esitamiseks (tl 26).
7.25.04.2017 seisukohas nr 1-11/17/3217-4 teatas Tallinna Vangla, et kaebus on õigesti võetud Tartu Halduskohtu menetlusse, kuid vastustaja ei pea kaebust põhjendatuks. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ( tl 30 jj). Vastustaja märkis, et D. P viibis ajavahemikul 19.08.2015-02.08.2016 Tallinna Vanglas. Tallinna Vangla lähtus VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebuse esitajale vähemalt 3 m2, millest on maha arvestatud kambri tualettruum, kuid ei ole maha arvestatud mööblialust pinda. Kambrites, kus kaebuse esitaja paiknes, on seinte ääres kahekordsed narid, laud ja istekohad. Mööbli paigutus võimaldas kaebuse esitajal kambris probleemideta liikuda. Tulenevalt vahistatu staatusest ja kinnipeetava vastuvõturežiimist, oli kaebajal liikumispiirang. Kaebuse esitajale oli tagatud VangS § 55 lg-st 2 tulenevalt igapäevaselt tunniajaline jalutuskäik värskes õhus. Kinnipeeturegistri andmetel toimus ka kohtumisi ametnikega ja lähedastega, mis võimaldas täiendavalt olla kambrist väljas. Kambrites, kus kaebuse esitaja paiknes, on olemas aken ja valgustid (vähemalt kaks 75 W pirni), seega oli tagatud nii kunstlik kui ka loomulik valgus. Vastustajal ei ole esitada andmeid konkreetsetes kambrites mõõdetud valgustuse kohta, kuid vangla on esimese ja teise üksuse erinevates kambrites valgustihedust mõõtnud. Analoogsetes vaidlustes on kohtud Tallinna Vangla esimese ja teise üksuste kambrite valgustust hinnanud ja puudusi ei ole tuvastatud. Kambrites, kus kaebuse esitaja paiknes, on olemas osaliselt sund- ning osaliselt loomulik ventilatsioon. WC-s on sundventilatsioon. Kõikides hoonetes teostatakse regulaarselt ventilatsioonisüsteemide hooldust (vt. Riigi Kinnisvara AS Põhja piirkonna halduri Gert Rahnel`i 05.08.2015 õiend). Kinnipeetaval on võimalik kambri õhuhulka reguleerida ka akna küljes oleva õhutusava kaudu. Õhuringluse efektiivseks toimimiseks on võimalik kambris viibival isikul hoida ventilatsiooniavad vabana ja avatuna. Kõigis kambrites, kus D. P viibinud
on, on tagatud juurdepääs voolavale veele ja privaatsele tualetinurgale, seega oli elukambrites võimalik igapäevaselt teostada elementaarseid hügieenitoiminguid. Vahistatutele on kambrites lubatav omada ka veekeedukannusid ning pesukausse, võimaldamaks hoolitseda isiklike rõivaste hügieeni eest kui ka tagades nt nõudepesuks sooja vee saamise. Vastustaja ei eita, et Tallinna Vanglas on närilisi esinenud, kuid regulaarne igakuine tõrje hoiab olukorra kontrolli all. Näriliste tõrjet teostab vanglas Rentokil OÜ. Juhul kui kaebaja täheldas näriliste liikumist, oli isikul võimalik sellest vanglateenistust teavitada ja vangla saanuks vajadusel saanud organiseerida täiendava parasiitide tõrje teenuse. D. P sellise väitega aga varasemalt vangla poole pöördunud ei ole.
KOHTU SEISUKOHT
8.Kaebaja tugineb oma kaebuses asjaolule, et kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas ei vasta(nud) nõuetele ning selline olukord on tekitanud talle kahju. Käesolevas haldusasjas on D. P esitanud Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla poolt kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 15 eurot Tallinna Vanglas iga viibitud päeva eest ajavahemikul 19.08.2015-02.08.2016 seoses inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega. Kaebaja nõuab kahju hüvitamist seoses ebarahuldavate olmetingimustega, sh ebapiisava kambripinna, valgustuse; ventilatsiooniga; hügieenitoimingute teostamisega ja närilistega seoses.
9.Kaebajal on läbitud kohtueelne menetlus seoses alandavate kinnipidamistingimustega perioodil 19.08.2015-02.08.2016, mille eest taotleb kaebaja hüvitist 15 eurot iga ööpäeva eest.
10.Vastustaja on leidnud, et ebapiisava põrandapinnaga seonduvalt ja halbade olmetingimuste osas ei ole kaebuse esitaja Tallinna Vanglas paiknemise ajal vanglale pöördumisi esitanud. Kohus nõustub, et kui põrandapinna küsimuses ei ole pöördumiste esitamata jätmine kaebajale etteheidetav (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsust asjas nr 33-1-21-16, p 10.2), siis muude olmetingimuste osas saanuks vangla probleemi esinemisel koheselt sekkuda ja tingimusi vajadusel õigeaegselt parandada. Kuna kaebuse esitaja ei ole varasemalt vanglale pöördumisi esitanud, saab järeldada, et kinnipidamistingimused talle tegelikkuses sedavõrd intensiivset negatiivset mõju ei avaldanud. Vastustaja on seisukohal, et ta ei ole põhjustanud kaebuse esitajale mittevaralist kahju, mille hüvitamine rahas oleks põhjendatud.
11.Kohus hindab kaebuse väiteid ebarahuldavate olmetingimuste (sh ebapiisava kambripinna, valgustuse; ventilatsiooniga; hügieenitoimingute teostamisega ja närilistega) seoses, võtab seisukoha kaebuses esitatud nõude (I) ja menetluskulude jaotuses osas ( II) I
12.Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldiseid aluseid käsitleb riigivastutuse seaduse § 7 lg 1. Selles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid reguleerivad sama seaduse § 9 lg-d 1 ja 2. Neis kehtestatu võimaldab küll väärikuse alandamise korral mittevaralise kahju rahas hüvitamist nõuda, kuid üksnes
haldusorgani süülise käitumise korral, proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.
13.EIK-i suurkoda on 20.10.2016. a otsuses (nr 7334/13: Muršić/Horvaatia, p-des 139-140) selgitanud, et kui põrandapinda on 3-4m2, siis saavad otsustavaks muud kinnipidamistingimused. Juhul, kui isiklikku ruumi on üle 4m2, oleneb kinnipidamise kohasus ülejäänud kinnipidamistingimustest.
14.Riigikohus sedastas ka, et asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis puudused seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (vt Riigikohtu lahendit asjas nr 3-3-142-15, p 14).
15.Vastustaja vastuse ja esitatud tõendite kohaselt viibis kaebaja ajavahemikul 19.08.201502.08.2016 Tallinna Vangla kambrites, kus oli põrandapinda üle 3 m2. Seega Tallinna Vangla lähtus VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebuse esitajale vähemalt 3 m2, millest on maha arvestatud kambri tualettruum, kuid ei ole maha arvestatud mööblialust pinda. Kohtupraktika kohaselt tuleb kambripinna arvestusest välja jätta kambris asuva WC pindala. Mööblialust pinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda, kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsust asjas nr 3-3-1-98-16, p 13). Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja viibimine Tallinna Vangla kambrites, kus tema isiklik ruum oli üle 3 m2 (ilma WC-ta), ei saa iseenesest kvalifitseerida väärkohtlemisena VangS § 41 lg 1 tähenduses. Vastustaja poolt kohtule esitatud fotomaterjali alusel ei ole põhjendatud väita, et kaebaja ei saanud mööbliesemete vahel vabalt liikuda. Vaba liikumisruum oli tagatud ning seega ei tulnud mööblialust pinda kambripinnast maha arvata. Kaebuse esitajale oli Tallinna Vanglas 350 päevast kõikidel päevadel tagatud vaba põrandapinda vähemalt 3 m2 ja 133 päeval üle 4 m2. Tulenevalt vahistatu staatusest ja kinnipeetava vastuvõturežiimist, oli kaebajal liikumispiirang. Kaebuse esitajale oli tagatud VangS § 55 lg-st 2 tulenevalt igapäevaselt tunniajaline jalutuskäik värskes õhus. Kinnipeeturegistri andmetel toimus ka kohtumisi ametnikega ja lähedastega (abikaasa ja tütrega 4.05.2016; 20.05.2016; 8.06.2016; 10.06.2016; 05.07.2016; 12.07.2016), mis võimaldas täiendavalt olla kambrist väljas. Kaebajale oli tagatud vähemalt 3 m2 suurune põrandapind kambris ning sellest ei saa järeldada isiku õigusvastast ja inimväärikust alandavat kohtlemist.
16.Kaebaja väitis, et Tallinna Vangla kambrites oli halb valgustus. Vastustaja arvates oli kambrite valgustus elutegevuseks piisav. Kohus märgib, et kaebaja ei ole esitanud kohtule mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema väidet Tallinna Vangla kambrites halva valgustuse kohta. Samas nõustub kohus vastustajaga, et tagantjärele esitatud väidete pinnalt ei ole võimalik välja selgitada, milline konkreetne valgustugevus oli kambrites, kus kaebaja viibis vaidlusalusel perioodil. HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Seega peab kaebaja D. P eelkõige ise esitama tõendeid kaebuses väidetud asjaolude kohta. Riigikohtu halduskolleegium on 22. märtsi 2006. a otsuses asjas nr 3-3-1-2-06 (p-s 13) selgitanud, et kaebuses nimetatud asjaolude esinemise või puudumise peab kohus tuvastama uurimisprintsiipi järgides ning arvestades kinnipeetava tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks. Kohus leiab, et kaebaja võimalused kinnipidamisasutuse valgustust puudutavate tõendite
kogumiseks ja esitamiseks olid käesolevaga piiratud. Seega tuleb kohtul lähtuda ka tõenditest ja selgitustest, mille on vaidlusalustes küsimustes esitanud kohtule vastustaja. Siseriiklikud õigusnormid ei reguleeri kunstliku valgustuse tõhusust eluruumides. VangS § 45 lg 1 kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Vastustaja teatas kohtule, et laevalgustites kasutatakse Tallinna Vanglas 70 W halogeenpirne (võrdväärne hõõglambiga, millise tugevus on 100 W) või 75 W lambipirne ning öövalgustis 25 W lambipirni. Iga kambri laevalgustis on kaks või kolm pirni. Kohus nõustub vastustajaga, et need tingimused on piisavad kindlustamaks pimedamal perioodil ja õhtusel ajal elukambri nõuetele vastava kunstliku valgustatuse, mille abil on kinnipeetavatel võimalik lugeda, kirjutada ning tegeleda muude valgust nõudvate tegevustega.
17.Kohus märgib täiendavalt, et kuna poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kambrites olid aknad, siis päevasel ajal lisandus kunstlikule valgusele ka akendest tulev loomulik valgus. Kaebajal oli eelduslikult võimalus soetada vangla vahendusel isiklik näpitslamp, kuid kaebaja seda ei teinud ega taotlenud vastustajalt kunstliku valgustuse tõhustamist. Sellest tulenevalt ei pea kohus kaebaja väidet, et kambrite valgustus oli vaidlusalusel perioodil elutegevuseks ebapiisav, usutavaks.
18.Kaebaja väitis, et Tallinna Vangla kambrites oli rõske, kuna kinnipeetavad pesid ja kuivatasid pesu vahetult kambrites. Vastustaja oli seisukohal, et kambrite rõskus ei väljunud normide piiridest. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Vastavalt Majandus- ja taristuministri poolt 02.07.2015 vastu võetud määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 4 lg-le 5 on eluruumi siseõhu optimaalne suhteline niiskus 40– 60 protsenti.
19.Vastustaja teatas kohtule, et kuna viibides Tallinna Vanglas ei kaebaja ega keegi teine kinnipeetavatest ei ole taotlenud vaidlusalusel perioodil kambrites viibides õhuniiskuse kontrolli, siis vastustajal sellised andmed puuduvad. Kohus peab usaldusväärseks vangla vastust selle kohta, et kambrites on osaliselt loomulik ja osaliselt sundventilatsioon ning kambrites on keskküte, mis kuivatab õhku ja tagab ühtse temperatuuri kambris, mis väldib liigse niiskuse teket. Kohus möönab, et ajal, mil kõik kambris viibijad üheaegselt pesevad pesu, võib tekkida kambrisse niiskust ja rõskust, kuid pesu pesemise ja kuivatamise aja osas võiksid kambris viibivad isikud jõuda kokkuleppele, et see ei toimuks samaaegselt kõikidel kinnipeetavatel. Kaebajal ja tema kambrikaaslastel oli võimalus kasutada pesumaja teenuseid ehk pesta ja kuivatada riideid väljaspool kambrit, aga samuti kasutada suvisel ajal ventilaatorit ja täiendavat jalutuskäiku. Vastustaja kinnitusel kambrites kus kaebaja viibis olid aknad tuulutusavadega, seetõttu vajaduse esinemisel oleks kaebaja saanud kambrit tuulutada ja tekitatud niiskust leevendada. Seega, ei pea kohus kaebaja väidet, et kambrites esines üleliigset rõskust, usutavaks ega tõendatuks.
20.Kohus lähtub vastustaja poolt välja toodud asjaolust, et Tallinna Vangla kambrites on osalt sund- ja osalt loomulik ventilatsioon. Kambrite õhuhulka saab reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Usutav ei ole, et avade ette paigaldatud plaadid takistavad õhuvahetust nii, et põhjustavad kambrites niiskust ja hallitust. Vangla on taganud kaebajale kambri valgustatuse. Piisav valgustus tagati loomuliku ja kunstliku valguse koostoimes. Kaebaja pole
puuduliku kunstliku valguse, ventilatsiooni mittetoimimise või kambrite niiskusest tulenevate probleemidega vangla poole pöördunud. Vangistusseadusest ega muudest õigusaktidest ei tulene, et kambri pesemiskohas peab olema soe vesi. Sooja vett on võimalik teha kiirkeedukannuga. Kaebaja ei ole väitnud, et tal ei olnud pesemisvõimalust VangS § 50 lg-s 2 sätestatud miinimummääras.
21.Halduskohus leiab, et sellised kinnipidamistingimused ei ole inimväärikust alandavad ega õigusvastased. Tallinna Vangla ei rikkunud kaebaja õigusi ega alandanud tema inimväärikust ajavahemikul 19.08.2015 kuni 02.08.2016, kui kaebaja oli paigutatud kambritesse, kus põrandapinda kinnipeetava kohta oli üle 3 m2. Kohtu hinnangul tuleb jätta kaebus rahuldamata. II 22.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Kaebaja on kaebuselt tasunud riigilõivu summas 157.05 € (tl 71). Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulu jääb poolte endi kanda. (digitaalselt allkirjastatud) Ülle Polluks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.