A.G.i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 31.03.2017 käskkirja nr 1.3-3/16d õigusvastaseks tunnistamiseks ja kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise maksmiseks
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja: A.G. Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Tiina Prunn
3.Kuulutada menetlus kriminaalasja materjalides esitatud terviseandmeid puudutavate dokumentide osas kinniseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 17.07.2017. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.
31.03.2017 on Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi vastustaja) peadirektor andnud käskkirja nr 1.3-3/16d (tl 50-52), millega määras PPVS § 86 p-s 1 ja § 88 p-s 5 sätestatule toetudes Ida Prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna patrulli- ja liiklusjärelevalvetalituse patrullpolitseinik inspektor A.G.ile (edaspidi kaebaja) distsiplinaarsüüteo eest karistuseks teenistusest vabastamise ATS § 94
alusel. Käskkirja kohaselt rikkus ta peadirektori 01.01.2010 käskkirjaga nr 38 kinnitatud „Patrulltegevuse korra“ (edaspidi partulltegevuse kord) punkte 38.2, 41, 42.1, 42.5, 42.6 ja patrullpolitseiniku ametijuhendi punkti 3.1, sest ei korraldanud 12.08.2016 saabunud väljakutse peale kahtlustatavat kinni pidama suundudes sündmuse juhina abiks saabunud patrullpolitseinike tegevusi, mistõttu jäid korteri sissepääs ja kahtlustatav järelevalveta ning korterisse pääsenud kahel noormehel õnnestus tekitada talle tõsiseid kehavigastusi, kuid neid ei peetud kinni, sündmuskoha ja süüteo jälgede kaitse jäi tagamata ja esmased menetlustoimingud tegemata. Veel on toimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse algatamise kohta 23.09.2016 antud käskkiri nr 1.3-3/53d ja selle muutmise käskkiri 19.12.2016 nr 1.3-3/74-d (tl 74-80), vaidluse põhjustanud sündmusega seotud kriminaalasja nr 16244001046 materjalid (tl 82-88, 90-97, 99-103, 105-106, 112, 114-130, 141-142, 144-145 ja 165-170), kaebaja iseloomustus (tl 107), distsiplinaarasja kahtlustatavate seletused (tl 7-15, 108-111, 132-140 ja 154-163), vaidluse põhjustanud sündmuse kohta koostatud patrullileht (tl 153), valdusesse sisenemise protokoll (tl 172), 28.02.2017 koostatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõte (tl 20-44), kaebaja poolt sellele 09.03.2017 antud arvamus (tl 46), tema struktuurüksuse juhi 07.02.2017 arvamus (tl 48), sisekontrolli talituse peale esitatud kaebus ja sellele 16.02.2017 antud vastus (tl 16 ja 18), „Patrulltegevuse kord“ (tl 146-151), patrullpolitseiniku ametijuhend (tl 173-174), Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 15.02.2015 käskkirjaga nr 1.11/73 kinnitatud Ida prefektuuri töökord (tl 176-181).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
2.20.04.2017 koostatud kaebuses (tl 2-6) palus kaebaja tema teenistusest vabastamise kohta 31.03.2017 antud käskkiri nr 1.3-3/16-d täielikult tühistada, ennistada ta teenistusse ning välja mõista tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kaebuse puuduste kohta koostatud määruse peale 25.04.2017 esitatud täiendusega (tl 61-64) muutis ta oma nõuet ning palus teenistusest vabastamise käskkirja õigusvastaseks tunnistamist ja kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitise maksmist. Kaebaja kirjeldas 12.08.2016 toimunud sündmusi ja enda tegevusi selle käigus ning väitis, et distsiplinaarjuurdlusega tuvastatu ei vasta tegelikele asjaoludele. Seejuures märkis ta, et jõudis küll sündmuskohale esimesena, kuid peale seda tuli veel kaks ekipaaži, see olukord nõudis välijuhi kohaletulekut, tema ise aga ei osanud vastavate kogemuste ja väljaõppe puudumise tõttu olukorda hinnata. Veel väitis kaebaja, et ametnike seletustest nähtuvalt said nad temalt korraldused ning lisas, et ei pidanudki neid andma, sest tegemist oli politseiametnikega, kes omavad temaga samu teadmisi ja suuremaid kogemusi ja saavad väga hästi aru, et ei tohi kedagi korterisse sisse lasta. Ühtlasi juhtis ta tähelepanu asjaolule, et kohal käis operatiivgrupp, kes pidi juhtimise üle võtma, kuid ei teinud seda ja asjas puuduvad nende ütlused. Lisaks märkis ta ära ka karistuse ebaproportsionaalsuse, eelneva töö ja iseloomustuse arvestamata jätmise, sisekontrolli ametnike suhtes tekkinud usaldamatuse, vastava talituse juhi tehtud vabatahtliku lahkumise ettepaneku ning enda kaebuse ja palve määrata uus menetleja, millised jäeti rahuldamata. 30.05.2017 koostatud täiendavas selgituses (tl 184-188) muutis kaebaja uuesti oma nõuet soovides vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks tunnistamist, teenistusse ennistamist ning sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmist. Lisaks palus ta ka kohtuistungi korraldamist, et saaks olla kohtus ära kuulatud. Kaebaja leidis, et tema ametist lahkumisele survestamise puhul oli tegemist süütuse presumptsiooni rikkumisega ning väitis, et täitis talle pandud kohustusi reeglipäraselt oma pädevuse ja teadmiste piires, kandis juhtunust ette, koordineeris isikutele tööülesandeid jaotades olukorda, kuid pidi esimeses järjekorras andma isikule abi ega saanud mõjutada sündmuste kulgu selliselt, et tagajärge ei saabuks. Veel väitis ta, et selliste sündmuste puhul ei pea ta normaalseks praktikat, kus patrulltoimkonna vanemaks määratakse ebasobiv isik ning esitas oma tõlgenduse patrulltegevuse korra punkti 41 sisu suhtes väites, et juhtimine läks automaatselt üle pikema staažiga ametnikule ja ta ei saa vastutada talle kogumina ette heidetud tegude eest.
3.Vastustaja pidas oma kirjalikus vastuses (tl 69-72) vaidlustatud käskkirja ja selle aluseks olnud distsiplinaarmenetlust igati seaduslikuks ja põhjendatuks ning palus kaebust mitte rahuldada. Vastuseks kaebuse väidetele märgiti, et välijuhi seletuste kohaselt keeldus kaebaja ise tema kohalolekust ning lisati, et mitme patrulltoimkonna saabumisel juhib politseilisi tegevusi esimesena kohale jõudnud toimkonna vanem seni, kuni juhtimist pole üle võetud ja sellest sõnaselgelt nii sündmuskohal olevaid toimkondi kui juhtimiskeskust teavitatud. Veel märgiti, et operatiivgrupp oli kohale kutsutud Lehola 8 asuvas kaupluses Astar aset leidnud naisterahva peksmisele, mitte aadressil Jaaniku 6-27, kuhu läks kaebaja selle sündmuse kahtlustatavat kinni pidama ja kus toimus tema vastu toime pandud süütegu, operatiivgruppi sinna ei kutsutud ja kaebaja on ise kinnitanud, et rääkis korteris toimunust alles sündmuskohalt tagasi tulles. Kaebaja väiteid enda vastutuse ja tegevuse osas peeti vastuolulisteks ja ennast õigustavateks ning märgiti, et sellega on ta näidanud rikkumise tähenduse ja tagajärje mittemõistmist, millest tulenevalt ei saa teda usalduse kaotuse tõttu enam lubada avalikku korda ja turvalisust tagama. Kaebajaga ei nõustutud ka määratud karistuse ebaproportsionaalsuse ega eelneva töö ja iseloomustuse arvestamata jätmise osas ning väideti, et otsuse tegemisel on arvestatud tema väga positiivset iseloomustust, laitmatut teenistust ja kehtiva distsiplinaarkaristuse puudumist, kuid tegemist oli väga olulise rikkumisega, mille tagajärjel sai kahtlustatav füüsiliselt kannatada ja võimalikuks sündmuskoha olustiku muutumine.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Käesolevas asjas on pooltel erimeelsused küsimustes, millised olid kaebaja teenistuskohustused vaidluse põhjustanud sündmusega seoses, kas tema süü nende mittenõuetekohasel täitmisel on tõendamist leidnud ning kas vastav käskkiri sisaldab valitud karistuse määramiseks vajalikke põhjendusi ja kaalutlusi ning arvestab kaebaja isikut ja varasemat käitumist.
5.Vaidlusalusest käskkirjast nähtuvalt karistati kaebajat PPVS § 86 p-s 1 ettenähtud süüteo eest. Nimetatud säte määratleb teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise ühe politseiametniku võimaliku distsiplinaarsüüteona. Käskkirja väidetel seisnes kaebaja rikkumine selles, et ta ei korraldanud Kohtla-Järvel Jaaniku 6-27 asuvat kahtlustatavat kinni pidama suundudes sündmuse juhina abiks saabunud patrullpolitseinike tegevusi, mille tulemusena jäid nimetatud korteri sissepääs ja kahtlustatav järelevalveta, korterisse pääsenud kõrvalistel isikutel õnnestus tekitada talle tõsiseid kehavigastusi, kuid neid isikuid ei peetud kinni, sündmuskoha ja süüteo jälgede kaitse jäi tagamata ja esmased menetlustoimingud tegemata. Karistuse määraja leidis, et selline tegevus on vastuolus patrulltegevuse korra punktides 38.2, 41, 42.1, 42.5, 42.6 ja patrullpolitseiniku ametijuhendi punktis 3.1 sätestatuga. Esimesena nimetatud õigusakti osundatud sätted näevad ette, et patrulltoimkonna vanem peab vastu võtma politseitaktikalisi otsuseid ja juhtima mitmest patrulltoimkonnast esimesena sündmuskohale jõudmisel politseilisi tegevusi, toimkond aga peab sündmuskohal rakendama proportsionaalseid abinõusid ohu tõrjumiseks, korrarikkumise kõrvaldamiseks, süüteo avastamiseks ja korrarikkuja kinnipidamiseks, tegema vajadusel edasilükkamatud menetlustoimingud, tagama sündmuskoha ja süüteojälgede kaitse ning rakendama vajaduse korral abinõusid jälgede säilitamiseks. Esmaste menetlustoimingute teostamise kohustus on ära nimetatud patrullpolitseiniku teenistuskohustusena ka tema ametijuhendi viidatud punktis.
6.Kaebaja pole kahtluse all seadnud seda, et oli esimesena Jaaniku 6-27 sündmuskohale jõudnud patrulltoimkonna vanem, kuid eitab käskkirjas kirjeldatud distsiplinaarsüütegude toime panemist väites, et ei osanud välijuhi kogemuste ja väljaõppe puudumise tõttu olukorda hinnata ning lootis, et teises kohale saabunud toimkonnas olnud pikema staažiga ametnik saadeti välijuhi poolt just selleks, et ta aitaks olukorda lahendada. Patrulltegevuse korra punkt 41 näeb küll ette, et ametialaselt pädevam politseiametnik võtab juhtimise üle, kuid ei tähenda niisuguse ametniku sündmuskohale saabumisel juhtimise automaatset üleminekut. Tegemist on erineva sisuga
mõistetega ning lisaks nõuab ülevõtmise toiming ka sündmuskohal olevate patrulltoimkondade ja juhtimiskeskuse sõnaselget teavitamist. Käesolevas asjas esitatu niisugust asjade käiku ei kinnita ning ei nähtu ka seda, et välijuht oleks kellegi juhtimise ülevõtmiseks kohale saatnud. Kaebaja 17.10.2016 antud seletus aga viitab selgelt, et ta andis korraldusi küll oma paarimehele, kuid mitte teistele kohale saabunud politseiametnikele ega teadnud seda, millega täpselt nad tegelevad, vaid üksnes arvas, et küllap nad teevad vajaliku ära. Samast seletusest nähtub ka see, et kaebaja kuulis magamistoast peksmist meenutavaid hääli, kuid ei võtnud sündmuse juhina midagi ette, lubas sealt väljuvatel noormeestel vaatamata voodis nähtud verisele meesterahvale ilma neid ise kinni pidamata või teistele sellekohast korraldust andmata korterist lahkuda, ei korraldanud sündmuskoha olustiku ja tõendite säilitamisega seonduvat ning teavitas välijuhti ja valveuurijat toimunust alles siis, kui jõudis tagasi jaoskonda. Põhimõtteliselt sedasama ning olukorrast ülevaate mitteomamist, selle mittekontrollimist, sündmuskohalt lahkumist ilma selle olustiku ja tõendite säilimist tagavaid menetlustoiminguid tegemata ning süü teiste peale veeretamist kinnitab ka tema 30.12.2016 seletus. Vastupidist ei tulene korteri sissepääsu ja kahtlustatava järelevalveta ning menetlustoimingute tegemata jätmist puudutava suhtes ka teiste sündmuskohal viibinud politseiametnike seletustest. Lisaks väärib siinkohal tähelepanu veel, et kriminaalasja materjalides olevast raadioside salvestise stenogrammist (tl 165) nähtuvalt ei rääkinud ta juhtimiskeskuselt kiirabi kutsumist soovides midagi kõrvalistest isikutest, kes olid korterise pääsenud väites, et seal olev mees on peksa saanud eelnevalt. Kuna täpselt sama kirjutas kaebaja ka valdusesse sisenemise protokolli, ei saa tegemist olla tema poolt väidetud erakorralise sündmuse tõttu tekkinud keelelise segadusega. Arusaamatuks jäävad kaebaja väited, et kohal käis operatiivgrupp, kes pidi juhtimise üle võtma ning viited sellele, et olukord nõudis välijuhi kohalolekut. Viidatud stenogrammist nähtuvalt soovis ta ise hoopis, et uurijad saadetaks EMO-sse, kus viibis kaupluse juures pekstud naisterahvas ning miski selles olevast ei kinnita, et ta oleks juba Jaaniku 6-27 sündmuskohal viibimise ajal üldse teavitanud juhtimiskeskust seal toimuva üksikasjadest või operatiivgrupi kohale saatmise vajadusest.
7.Politseiametnikule distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsus, mille puhul on halduskohtu volitused piiratud. HKMS § 158 lg 3 tulenevalt saab ta hinnata vaid seda, kas langetatud otsustuse õiguspärasuse eeldused on täidetud, kas diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldiselt tunnustatud põhimõtted on järgitud ning kas distsiplinaarvastutuse kohaldamise üle otsustamisel või konkreetse karistusliigi valikul ei esinenud kaalumisvigu, kuid ei saa hinnata eraldivõetuna kaalutlusotsustuse otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg-te 1 ja 3 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud ning selleks tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti märkida kõik need kaalutlused, milledest lähtuti. Ka distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas peavad lisaks süüteo kirjeldusele olema kõik asjaolud ja kaalutlused, mida on karistamisel ja karistuse valikul arvestatud.
8.Kaebaja distsiplinaarkorras karistamise käskkiri vastab kõigile nimetatud nõuetele. Sellest ei nähtu, et kaebajale heidetakse ette enamat, kui patrullpolitseiniku üldiste ja esimesena kohale saabunud toimkonna vanema eriliste kohustuste nõuetekohast täitmata jätmist. Eelnevalt juba käsitletu kohaselt on tema süü neis rikkumises tõendatud. Järgitud on ka kõiki PPVS-s vastava distsiplinaarmenetluse kohta kehtestatud nõudeid. Teda on teavitatud menetluse algatamisest ja talle on antud võimalus selle ajal ennast seletuste abil kaitsta. Menetluse käik on nõuetekohaselt kokku võetud ning puudub tõsiselt võetav põhjus kahelda, et selles toodud andmed ei ole põhjalikud ja neist tehtud järeldused õiged. Kaebaja pole ka ise esitanud midagi niisugust, mis need usutavalt ümber lükkaks. Karistus on talle määratud vastavat pädevust omava ametiisiku poolt seaduses ettenähtud volituste ja tähtaja piirides, täidab seaduseandja poolt seatud eesmärki ning selle juures on piisava ulatusega käsitletud nii süüteo asjaolusid kui kaebaja isikuga seonduvat. Miski kohtule esitatust ei anna alust arvamuseks, et distsiplinaarkaristuse määramisel esines kaalutlusvigu või
õiguse üldtunnustatud põhimõtete rikkumist. Kaebaja on küll avaldanud rahulolematust Ida sisekontrolli talituse ametnike tegevuse suhtes, kuid vastavast kaebusest nähtuvalt puudutavad need peaasjalikult kriminaalmenetluse toiminguid ja talle sisult soodsa ettepaneku tegemist ega saa seetõttu distsiplinaarmenetluse õiguspärasusele tähendust omada. Miks peaks distsiplinaarmenetluse läbi viinud juhtivdistsiplinaarmenetleja asemele määrama uue ametniku, pole ta vaatamata oma täienduse vastupidisele väitele siiski vähemalgi määral põhjendanud. Kuna ametnik peab vastutama oma teenistusülesannete nõuetekohase täitmise eest, ei saa olulist tähendust omada ka see, kas ja kuidas täpselt täitsid kohustusi teised ametnikud ning kas ja milliseid meetmeid on rakendatud nende vastutusele võtmise suhtes.
9.Kaebajat on karistatud rangeima võimaliku karistuse - teenistusest vabastamisega. Käskkirjast nähtub, et niisuguse otsustuse tegemisel lähtuti ATS § 75 lg-tele 4 ja 5 tuginedes seisukohtadest, et tema rikkumine on oluline ja tõi kaasa usalduse kaotuse. Esimesena nimetatud säte lubab ametniku distsiplinaarsüüteo eest teenistusest vabastada juhul, kui rikkumine on oluline. Teine näeb ette, et oluliseks saab lugeda rikkumise siis, kui see toob kaasa usalduse kaotuse ametniku vastu põhjusel, et selle laad lubab arvata, et ta ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist. PPVS § 88 p 5 kohaselt on teenistusest vabastamine ATS § 94 alusel üheks distsiplinaarkaristuseks, mida saab politseiametnikule määrata. Nimetatud paragrahvi lõige üks näeb ette, et ametniku võib sama seaduse § 75 lg-s 4 sätestatud tingimustel distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastada.
10.Vaidlusaluses käskkirjas on olemas põhjendused selle kohta, missugusel alusel jõudis karistuse määraja järeldustele, et kaebaja rikkumine on oluline, millisel põhjusel pole enam võimalik teda usaldada ja miks ei saa positiivne iseloomustus, eeskujulik teenistus ja muud sarnased asjaolud seda seisukohta muuta. Seega on toimunud kaalumine ning selle juurde tooduga saab nõustuda. Kaebaja pidi talle süüks pandud rikkumisi toime pannes teadma, millised on tema kohustused toimkonna vanema ja patrullpolitseinikuna ning oskama neid ka järgida. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte peale antud arvamuses ta enda poolt väidetud kolme aasta pikkune teenistusstaaž on piisavalt pikk, et vastavad teadmised ja kogemused omandada ja ellu rakendada. Toimunule tagant järele üha uute ennast õigustavate ja teisi süüdistavate põhjenduste otsimisega on ta näidanud, et ei mõista rikkumise tähendust ja tagajärge enda kui ametniku ja kogu politsei mainele. See omakorda sai anda piisavalt kindla aluse järelduseks, et tema puhul ei saa ka edaspidi eeldada teenistuskohustuste laitmatut täitmist. Vaid distsiplinaarmenetluse läbi viimise ja karistuse määramise õigust omavad isikud saavad otsustada selle üle, kas politseiametniku poolne teenistuskohustuste rikkumine toob kaasa usalduse kaotuse tema vastu ja annab aluse ta seetõttu teenistusest vabastada. Halduskohtul vastavat õigust eelnevalt juba osundatud HKMS § 158 lg 3 kohaselt pole.
11.Kohus peab vajalikuks ära märkida, et on kaebajale kaebuse puuduste kohta 27.04.2017 koostatud määruses juba selgitanud, milliseid nõudeid on tal ATS § 105 sätestatust tulenevalt võimalik halduskohtule üldse esitada ning tema on sellest lähtuvalt oma esialgse taotluse ka nõuetekohaseks muutnud. Kaebuse nõude uus muutmine seaduseandja poolt seatud raamidesse mitte mahtuval kujul ning ilma vastavaid põhjendusi ja neid kinnitavaid dokumentaalseid tõendeid esitamata on arusaamatu ega saa kuidagi rahuldamisele kuuluda.
12.HKMS § 77 lg 1 ning TsKMS § 38 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus menetluse kinniseks kuulutada, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise või muu isiku eraelu kaitseks ning huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Käesolevas asjas on kriminaalasja materjalide hulgas esitatud toimikusse mitmed vaidlusaluse sündmusega seotud isiku tervislikku seisundit käsitlevad dokumendid. Kuna nendes on kajastatud tema eraelulised andmed, millede avaldamiseks puudub avalik huvi, on vajalik menetlus vastavas osas kinniseks kuulutada.
13.Eeltoodud järeldustel on vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri õiguspärane. Seega pole ühelgi kaebaja poolt sõnastatud nõudel alust, mistõttu jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. Rahuldamata jääb ka kaebaja taotlus kohtuistungi korraldamiseks. Kaebuses soovis ta ise, et menetlus oleks kirjalik. HKMS § 131 lg-s 2 sätestatu lubab asja kirjalikus menetluses lahendamise kohta antud nõusolekut tagasi võtta üksnes menetlusolukorra olulisel muutumisel. Käesoleval juhul pole niisugust muutust toimunud ning tema vastava taotluse juurde viidatud soov olla kohtus ära kuulatud on realiseerunud võimalusega esitada kaebuse juurde täiendavad selgitused ja vastustaja seisukohtadele vastuväited. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole oma menetluskulude kohta taotlust ja kuludokumente esitanud, pole antud asjas hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid.
/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.