D. Be. ́i kaebus Harku Vallavolikogu 17.10.2013 otsuse nr 138 täielikuks või osaliseks tühistamiseks Kaebuse esitaja – D. B., esindaja vandeadvokaat Ain Alvin Vastustaja – Harku vald, volitatud esindaja Peeter Malve
Asja läbivaatamise vorm
Kohtuistungil 06.10.2014, 10.05.2017
Resolutsioon
Edasikaebamise kord
1.Jätta avalikes huvides esitatud kaebus rahuldamata.
2.Jätta subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebus rahuldamata.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 07.07.2017 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
D. B.ile kuulub kinnistu (suurusega 0,97 m2) asukohaga Harjumaa, xxx. Kinnistu sihtotstarve on 100% maatulundusmaa. Kaebuse kohaselt omandas kaebaja kinnistu eesmärgiga ehitada sellele eramuid. Kaebaja poolt kinnistu omandamise ajal kehtinud Harku valla üldplaneeringu
(1995-2013) kohaselt asus kaebaja kinnistu alal, mis oli määratletud kui perspektiivne elamuehituspiirkond.
2.Harku Vallavolikogu 23.08.2001 otsusega nr 76 algatati Harku valla uue üldplaneeringu (edaspidi ÜP) koostamine. Vastustaja 20.06.2002 otsusega nr 42 võeti üldplaneering esimest korda vastu. Vastustaja 13.09.2006 otsusega nr 84 algatati üldplaneeringu keskkonnamõju strateegilise mõju hindamine (edaspidi KSH). Üldplaneeringu KSH läbiviimise käigus selgus, et üldplaneeringu lahendus on vananenud ning ei vasta muutunud oludele valla arengus. Seetõttu alustati 2008.a jaanuaris selleks ajaks koostatud üldplaneeringu lahenduse sisulise korrektuuriga, tuginedes KSH-s toodud soovitustele. Üldplaneeringu korrigeeritud eskiislahenduse tutvustamise avalik arutelu toimus 10.04.2008.
3.Kaebaja esitas 16.04.2008 üldplaneeringu eskiisile muudatusettepaneku seoses 200m laiuse tee sanitaarkaitsevööndiga.
4.Harku Vallavalitsus esitas 30.04.2009 koostatud üldplaneeringu ja KSH aruande Keskkonnaametile kooskõlastamiseks. Keskkonnaamet andis 03.06.2009 vallavalitsusele nõusoleku suunata planeerimisdokument avalikule väljapanekule enne Keskkonnaameti poolset kooskõlastust.
5.Vastustaja 27.08.2009 otsusega nr 71 võeti koostatud üldplaneering vastu ning tehti vallavalitsusele ülesanne korraldada samaaegselt vastuvõetud üldplaneeringu ja KSH aruande avalik väljapanek. Avalik väljapanek toimus 28.09.2009 kuni 25.10.2009.
6.Kaebaja esitas 20.10.2009 vastuväited ja ettepanekud üldplaneeringule (tlk 19, I kd), milles taotles vähendada Suurupi tee sanitaarkaitsevöönd 60 meetrini; muuta hajaasustuses ehitamise põhimõtteid ja näha ette alla 1 ha suurusele kinnistule ehitamise võimalus ning kui vald soovib kinnistule ette näha rohekoridori, siis näha ette kahju hüvitamise põhimõtted. Vallavalitsus vastas kaebaja vastuväidetele ja ettepanekutele 23.11.2009 kirjaga nr 8-1/4485 (tlk 20, I kd). Vastuses kaebaja vastuväidetele ja ettepanekutele märkis vallavalitsus, et rohealade määratlemisel on lähtutud loodusliku põhjendatuse aspektist. Üldplaneeringus määratud rohealad põhinevad Eestimaa Looduse Fondi poolt läbiviidud analüüsil „Harku valla rohevõrgustiku tuumalade ja koridoride uuring“ (edaspidi ELF uuring). Uuringu tulemuste ümberlükkamiseks on vajalik samaväärse (sh kogu valla territooriumit tervikuna vaatava) uuringu läbiviimine. Lisaks ei nõustunud vastustaja kaebaja ettepanekuga muuta üldplaneeringut ja vähendada Suurupi tee sanitaarkaitsevööndit 60 meetrini. Samuti jäi vallavalitsus seisukohale, et planeerimisettepanekus toodud hajaasustuses ehitamise põhimõtteid ei ole alust muuta. Kohaliku omavalitsuse kokkuvõtlik seisukoht üldplaneeringule esitatud ettepanekute ja vastuväidete kohta kujundati volikogu 25.02.2010 otsusega nr 34 (tl 77-86, I kd ), milles mh teatati, et volikogu ei pea põhjendatuks üldplaneeringu lahenduse muutmist kavandatud tuumalade ja rohekoridoride osas.
7.Keskkonnaamet kooskõlastas üldplaneeringu ja kiitis 11.01.2011 heaks Harku valla üldplaneeringu KSH aruande.
8.Harku Vallavalitsus edastas 25.04.2011 avalikustatud ja Keskkonnaameti poolt kooskõlastatud üldplaneeringu ning heakskiidetud KSH aruande koos üldplaneeringu avalikustamise jooksul
esitatud ja lahendamata jäänud vastuväidete ning arvestamata jäänud ettepanekutega Harju Maavanemale järelevalve teostamiseks. Maavalitsuses toimunud arutelul edastati vallavalitsuse esindajatele üldplaneeringus kavandatud Orava ja Ilmandu rohekoridorile koostatud K.L.i arvamus, milles K.L.leidis, et Orava rohekoridori ettenägemise sisuline vajadus on põhjendamata.
9.Harku Vallavolikogu 29.02.2012 otsusega nr 6 otsustati jätta üldplaneeringus kavandatud rohekoridorid alles ning kavandatud asukohtadele.
10.Harku Vallavalitsus esitas 04.10.2012 kirjaga nr 11-1.1/4075 täiendatud ja korrigeeritud üldplaneeringu materjalid maavanemale järelevalvemenetluse jätkamiseks. Maavalitsus asus 23.10.2012 kirjas nr 6-7/4538 seisukohale, et vajalik on korraldada uus üldplaneeringu avalik väljapanek. Harku Vallavalitsus ei nõustunud maavanema seisukohaga ja pöördus 15.01.2013 Siseministeeriumi poole vallavalitsuse ja maavanema vahelise eriarvamuse lahendamiseks. Siseministeeriumi otsusest tulenevalt informeeris maavalitsus 03.04.2013 menetlusosalisi, et maavalitsus jätkab järelevalvemenetlust. 14.10.2013 kirjaga nr 6-7/2013/4651 andis maavanem üldplaneeringu kehtestamisele oma heakskiidu ning tagastas üldplaneeringu kohalikule omavalitsusele kehtestamise üle otsustamiseks.
11.Harku Vallavolikogu 17.10.2013 otsusega nr 138 kehtestati Harku valla üldplaneering (vastavalt OÜ Hendrikson & Ko tööle nr 1049/08).
12.16.12.2013 esitas kaebaja kaebuse halduskohtule üldplaneeringu osaliseks või täielikuks tühistamiseks. 30.01.2014 võttis kohus kaebuse menetlusse, leides, et see on esitatud nii subjektiivsete õiguste kaitseks kui avalikes huvides. 06.10.2014 toimus asja kohtuistung, kus pooled taotlesid kompromissläbirääkimisteks tähtaja määramist. 06.10.2014 peatas kohus menetluse kompromissläbirääkimiste pidamiseks. 04.02.2015, 19.11.2015 ja 17.06.2016 pikendas kohus menetluse peatamise tähtaega. 22.12.2016 uuendas kohus menetluse. 10.04.2017 määras kohus asja läbivaatamisele kohtuistungil, rahuldas osaliselt vastustaja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks ja jättis rahuldamata vastustaja taotluse ekspertiisi määramiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht:
13.Kaebaja palub kaevatava otsuse tühistada tervikuna (populaarkaebuse alusel) või alternatiivselt (subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuse alusel) ulatuses, milles määrati Orava rohekoridor kaebajale kuuluva kinnistu asukohale; määrati minimaalseks kinnistu suuruseks leebe režiimiga looduslikul haljasmaal 2 hektarit ning määrati Suurupi tee sanitaarkaitsevööndiks 200m ja välistati sanitaarkaitsevööndis elamuehitus. Samuti taotleb kaebaja vastustajalt oma menetluskulude väljamõistmist. Kaebaja leiab, et tema omandiõigust on kitsendatud ebaproportsionaalselt, kuna kehtestatud üldplaneering välistab ehitusõiguse kaebajale kuuluval kinnistul.
14.Populaarkaebus
14.1.Üldplaneeringu avalikustamise ja kehtestamise vahele jäi nelja aastane ajavahemik. Nimetatud perioodil muudeti oluliselt üldplaneeringu (põhi)lahendust, mille osas avalikustamist ei toimunud. Avalikkuselt (sh vahepeal lisandunud uued elanikud) võeti võimalus esitada
üldplaneeringu osas oma seisukohti ja vastuväiteid ning kaitsta oma huvisid. Asjaolu, et huvitatud isikud soovivad planeerimisprotsessis osaleda ning oma õigusi kaitsta, kinnitab ainuüksi tõsiasi, et avalikul väljapanekul esitati üldplaneeringu kohta 97 kirja vastuväidete ja ettepanekutega. Üldplaneeringu kehtestamine 17.10.2013 ilma täiendava avaliku väljapanekuta ning avalikkust kaasamata on avalikku huvi rikkuv.
14.2.Planeerimisseadus (PlanS) v.r § 3 lg 1 sätestab, et planeeringute koostamine on avalik. Avalikustamine on kohustuslik, et tagada huvitatud isikute kaasamine, õigeaegne informeerimine ja võimalus kaitsta oma huvisid planeeringu koostamise käigus. Seetõttu tuleneb PlanS-st kohalikule omavalitsusele üldplaneeringu lähteseisukohtade, eskiislahenduste ja planeeringu elluviimisega kaasneda võivate mõjude tutvustamiseks kohustus korraldada väljapanekuid ja avalikke arutelusid (PlanS v.r § 16 lg 2). Samuti on igal isikul õigus avaliku väljapaneku ajal esitada planeeringu kohta ettepanekuid ja vastuväiteid (PlanS v.r § 20 lg 1). Käesolevas asjas puudub vaidlus üldplaneeringu avaliku väljapaneku aja üle. Üldplaneering kehtestati aga alles neli aastat hiljem. Avalikkuse kaasamise ning planeerimismenetluse tähtaegade osas on oma seisukoha öelnud Riigikohus asjas nr 3-3-1-28-04. Riigikohtu otsusest tuleneb selge juhis, et olukorras, kus planeerimismenetluse tulemuste ning kehtestamise vahel on olnud pikk ajaperiood, tuleb planeeringu kehtestamiseks viia läbi uus planeerimismenetlus. Vastasel juhul ei arvesta planeering muutunud asjaolusid, samuti ei oleks tagatud planeeringust huvitatud isikute nõuetekohane kaasamine planeerimisprotsessi.
14.3.Avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu järgselt tehtud parandused ja täiendused muudavad üldplaneeringu põhilahendusi. Paljudel juhtudel olid muudatused tehtud erinevate isikute ettepanekute ja vastuväidete pinnalt. Seejuures on maavanem üldplaneeringu järelevalve käigus toonud välja viisteist olulist muudatust, mis on üldplaneeringu materjalidesse sisse viidud selle avalikustamise järgselt. Kõnealused muudatused puudutasid nii maaüksuste juhtfunktsioonide olulist muutmist, planeeringulahenduste leppemärke, teetrasse ja avalikult kasutatavaid teid kui ka rohealasid. Samuti kõrvaldati planeerimisdokumentides esinenud puudusi. Täielikult otsustati üldplaneeringust aga välja jätta tuuleparke ning teede temaatikat puudutav. PlanS v.r § 9 lg 7 kohaselt üldplaneeringu põhilahenduse detailplaneeringuga muutmine on (i) vastava maa-ala üldplaneeringuga määratud maakasutuse juhtotstarbe ulatuslik muutmine; (ii) üldplaneeringuga määratud hoonestuse kõrguspiirangu ületamine või (iii) muu kohaliku omavalitsuse hinnangul oluline või ulatuslik üldplaneeringu muutmine. Arvestades planeeringulahendusse sisse viidud muudatusi, ei saa olla mõistlikku vaidlust, et nendega muudetakse oluliselt üldplaneeringu sisu. Maavanema poolt osutatud viieteistkümnest muudatustest ainuüksi kaheksa puudutas maaüksuste juhtfunktsioonide muutmist. Seejuures osutab kaebaja, et on teadlik vallavalitsuse 13.08.2013 seisukohast nr 11.1-1/3696, kuid leiab, et selles esitatud selgitused ja antud põhjendused on üldsõnalised ning teenisid vallavalitsuse eesmärki üldplaneeringu kiirkorras kehtestamiseks. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et iga üldplaneeringusse sisse viidud muudatus eraldi vaadelduna ei ole üldplaneeringu põhilahendust muutev (mida kaebaja käesolevaga ei mööna), siis hinnates kõiki muudatusi kogumis, on vaieldamatult tegemist planeeringu põhilahenduse muutmisega. PlanS v.r § 21 lg 5 sätestab, et kui avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu tulemuste alusel tehtud parandused ja täiendused muudavad planeeringu põhilahendusi, korratakse planeeringu kooskõlastamist isikuga, keda muudatus puudutab, ning avalikku väljapanekut ja avalikku arutelu planeeringu muutmise järel vastavalt käesoleva seaduse §-des 17–20 ja käesolevas paragrahvis sätestatule. Vallavalitsus on tegutsenud vastuolus PlanS v.r § 21 lg-ga 5. Oluline menetlusviga on toonud kaasa õigusvastase otsuse.
15.Subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebus
15.1.Kaebaja sooviks on ehitada temale kuuluvale kinnistule (suurusega 0,97 hektarit) elamu. Enne kaevatava otsuse vastuvõtmist kehtinud üldplaneeringu kohaselt oli kaebaja kinnistu määratletud kui perspektiivne elamuehituspiirkond. Otsusega kehtestatud üldplaneeringus on määratud kaebaja kinnistule Orava rohekoridor. Kui pärast üldplaneeringu avalikustamist ning esitatud vastuväiteid muudeti seletuskirja selliselt, et Orava koridori alal oli võimalik uute eluasemekohtade teke, siis kehtestatud üldplaneeringu kohaselt ei lubata antud alale uute elamute ehitamist. Kõnealune muudatus viidi üldplaneeringusse sisse ilma, et kaebajal oleks olnud võimalik esitada enda seisukohti või vastuväiteid.
15.2.Eestis tunnustatud eksperdi K.L.i hinnangu kohaselt puudub aga vajadus ja põhjendatus Orava rohekoridori määratlemiseks. Kaebaja leiab, et olukorras, kus puudub sisuline, põhjendatud ja mõistlik vajadus Orava koridori rajamiseks, koridor on ebasobiv; hoonestatud riigikaitseala koos korterelamuga lõikab koridori koos oma okastraataiaga totaalselt läbi; Orava rohekoridori vajaduse põhjendus ei tugine maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu metoodikale ja on selline, et sellist teksti ei saa kehtestada üldplaneeringu, kui õigusaktiga ning selgusetuks jääb loomade liikumise tuvastamise fakt (seejuures hetkel koridoris suurulukid liikuda ei saa), ei ole millegagi põhjendatud Orava koridori rajamine.
15.3.Rohekoridori määramine (sh asukoha valik) on kaalutlusotsus. Harku valla üldplaneeringu seletuskirja (edaspidi ka ÜP seletuskiri) punktis 2.17 on märgitud, et Harku valla üldplaneeringus põhineb rohevõrgustiku alade käsitlus Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringul „Maakasutust ja asustust suunavad keskkonnatingimused”, mida on täpsustatud ja täiendatud muuhulgas üldplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamisega paralleelselt läbi viidud „Harku valla rohevõrgustiku tuumalade ja koridoride uuringu” alusel. Seletuskirja kohaselt vajab arendustegevuse käigus kindlasti säilitamist mh Orava koridor. Tunnustatud eksperdi K.L.i hinnangu kohaselt tuleks Orava koridor kui halvasti toimiv jätta üldplaneeringust välja. Analüüsitud teabe alusel on rohekoridor loomade liikumiseks sobimatu. Eksperdile jääb seejuures arusaamatuks, kuidas ja milline elustik hakkab liikuma koridoris, kus loomadele pole selleks tingimusi ja mis sumbub okastraataeda ja hoonestusse. Hinnangus toodud järeldusi kinnitab mh tõsiasi, et ka ÜP seletuskirjas on Orava koridori kirjeldatud kui ebasobivat ning mittekvaliteetset. Volikogu esindaja H. Õ. kui eriteadmisi mitteomava isiku poolt hinnangule esitatud paljasõnalised ja asjakohatud väited vastupidist ei kinnita. Vastuväited põhinevad volikogu liikmete arvamusel ega oma teaduslikku väärtust. Täiendavalt väärib märkimist, et volikogu on jätnud arvestamata ekspert K.L.i poolt väljapakutud ettepanekuga (vt hinnangule lisatud joonis) rohekoridori korrigeerimiseks. Eksperdi poolt välja pakutud koridori lahendus on koostatud välisvaatluse ning rohekoridoride määramise metoodika baasil. Hinnangus märgitud 200m laiune koridor, mis suundub reaalsesse kohta, kus närilistel, taimedel ja lindudel on otse tee klindi astangu puistuni ning klindi aluse metsani, on piisav ja metoodiliselt lähenedes ka põhjendatav. Samuti tähendaks eksperdi poolt hinnangus välja pakutud rohekoridori rakendamine, et paljude maaomanike kinnistud (sh kaebaja kinnistu) jääksid vabaks rohekoridoriga kaasnevatest intensiivsetest ja suuremahulistest kitsendustest.
15.4.Samuti, erinevalt avalikustatud üldplaneeringu lahendusest, on kehtestatud planeeringuga määratud minimaalseks ehitusõigust taotleva kinnistu suuruseks leebe režiimiga looduslikul haljasmaal 2 hektarit. See tähendab, et kaebajalt, kellele kuulub ca 1 hektari suurune kinnistu, on võetud uue üldplaneeringuga igasugune võimalus elamu ehitamiseks. Ka nimetatud oluline muudatus tehti üldplaneeringusse viisil, mis välistas kaebaja võimaluse esitada vastuväiteid.
15.5.Seletuskirja punktis 2.1.2 toodud elamuehituse regulatsioon on ebaproportsionaalne ning kaebaja õigusi ja huve rikkuv. Kaebaja hinnangul ei ole ehitiste rajamise tingimused vajalikud. Vaidlusaluse regulatsiooni eesmärk oleks olnud saavutatav teiste, kaebajat vähem koormavate abinõudega. Traditsioonilise asustusstruktuuri säilitamine koos külamiljööga (mille oluliseks komponendiks on ulatuslikud looduslikud alad) on võimalik ka väiksemate kui 2 hektari suuruste kinnistute puhul. Eelöeldu kinnituseks on teistes Tallinna lähiümbruse suurtes valdades võimalik taotleda hajaasutuses ehitusõigust väikematele kui 2 hektari suurustele kinnistutele. Samuti ei saa ehitusõiguse kitsendusi hajaasustuses pidada mõõdukaks. Kaebaja leiab, et üldsõnalised põhjendused kaebaja kinnistule kohalduvate elamuehituse kitsenduste vajaduse kohta ei õigusta kaebaja põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust. Kõnekas on siinkohal asjaolu, et vald ei ole lähtunud vaidlusaluse kitsenduse seadmisel konkreetsetest piirkondadest või maaüksustest, vaid on välistanud elamuehituse kogu valla piirides. Kirjeldatud sisu ja meetoditega kehtestatud abinõu aga ei ole ega saagi olla mõõdukas. Otsuses ega ÜP seletuskirjas pole põhjendatud, miks on vajalik piirata ehitusõigust konkreetselt just kõigi alla 2 hektari suuruste kinnistute puhul.
15.6.Kehtiva üldplaneeringu kohaselt jääb kaebaja kinnistu kogu ulatuses Suurupi maantee sanitaarkaitsevööndisse, kuhu seletuskirjas märgitu kohaselt elamumaad kavandatud ei ole. Üldplaneeringus on Suurupi tee ekslikult klassifitseeritud kui III klassi maantee. AS-i Teede Tehnokeskus poolt koostatud „Liiklusloenduse tulemused 2005. aastal“ kohaselt oli „keskmine aasta ööpäevane liiklussagedus“ Suurupi teel 1397 autot ööpäevas. Kokkuvõttest „Liiklusloenduse tulemused 2010. aastal“ nähtuvalt oli „keskmine aasta ööpäevane liiklussagedus“ Suurupi teel 1248 autot ööpäevas. Maanteede klassid ning sanitaarkaitse vööndi ulatus on kindlaks määratud teede- ja siseministri 28.09.1999 määrusega nr 55 (edaspidi Määrus nr 55) kehtestatud „Tee projekteerimise normid ja nõuded“. Viidatud dokumendi tabelis nr 1.5 on märgitud, et III klassi maantee eeldatav liiklussagedus on vahemikus 1000-4000 autot ööpäevas, samas IV klassi maantee eeldatav keskmine liiklussagedus on 200-2000 autot ööpäevas. Sama dokumendi tabeli nr 1.26 kohaselt on sanitaarkaitsevöönd II ja III klassi maantee puhul 200m ja IV ning V klassi maantee puhul 60m. Arvestades Suurupi tee liikluskoormus, on kaebaja hinnangul tegemist IV klassi maanteega, mille sanitaarkaitsevöönd on 60m. Nõustuda ei saa seisukohaga, mille kohaselt on vajalik arvestada suurema liikluskoormusega ja seetõttu rakendada koormuskoefitsienti 1,5. Kaebaja osutab, et AS-i Teede Tehnokeskus poolt läbiviidud uuring näitab, et Suurupi tee liikluskoormus on erinevalt vallavalitsuse poolt väidetust tegelikkuses hoopis vähenev (1397 autot ööpäevas 2005.a vs 1248 autot ööpäevas 2010.a). Niisiis on Suurupi tee klassifitseerimisel ning sanitaarkaitsevööndi määramisel jäetud olulised asjaolud tähelepanuta ning lähtutud ebaõigetest kaalutlustest.
15.7.Seletuskirja punktis 2.18.3 märgitu kohaselt ei ole elamumaad maanteede sanitaarkaitsevöönditesse kavandatud. Kaebaja ettepanekule muuta Suurupi tee sanitaarkaitsevööndi ulatust, märkis vallavalitsus enda vastuses, et on pidanud mõistlikuks ja õiguspäraseks järgida üldplaneeringus sanitaarkaitsevööndi ulatuse määramisel probleemkohti ennetavalt järgmist põhimõtet: Harku valla üldplaneeringus ei ole elamumaid kavandatud maanteede sanitaarkaitsevöönditesse, kus: (a) õhusaaste ületab perioodiliselt lubatud piirkontsentratsiooni; (b) pinnase saastamine võib arvestusliku perioodi lõpuks saavutada lubatud piirkontsentratsiooni; (c) maastik on tunduvalt muutunud ning inimese elamine ja puhkamine on tervisele ohtlik. Samasisuline seisukoht on esitatud ka üldplaneeringu punktis 2.1.1.
Sanitaarkaitsevööndis kohaldatavate piirangute vajadust õigustavad selgitused on üldsõnalised ega ole kaebaja kinnistuga kuidagi seotud. Määrusega nr 55 kehtestatud „Tee projekteerimise normid ja nõuded“ annab õiguse ja võimaluse maanteeäärsete vööndite ulatust vähendada. Olukorras, kus elamuehitus on sanitaarkaitsevööndis sisuliselt välistatud ja riivatud on kaebaja õigus kinnistut planeeritud viisil kasutada, pidanuks volikogu kaaluma kaebaja kinnistu osas sanitaarkaitsevööndi vähendamist.
15.8.Kõnealused piirangud põhjustavad kaebajale ebaõiglaselt suure kahju, kuivõrd välistavad võimaluse temale kuuluvat kinnisasja planeeritud viisil kasutada. Enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada on aga igaühe põhiõigus (PS § 32). Otsus on põhjendamispuudustega, ebaproportsionaalne, kaalutlusvigadega ja rikub kaebaja õigust temale kuuluvat kinnistut planeeritud viisil kasutada. Rikutud on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg-t 2 ja HMS § 56 lg-t 3.
15.9.Ehitustingimusi Orava koridoris on pärast üldplaneeringu vastuvõtmist ja avalikustamist oluliselt muudetud. Volikogu on võtnud seisukoha üldplaneeringule esitatud ettepanekute ja vastuväidete kohta kahel korral, otsuses nr 34 ja otsuses nr 6. Arvestades Orava rohekoridori osas esitatud vastuväiteid ning tagamaks suuremat selgust ala maaomanikele, pidas volikogu otsuses nr 34 võimalikuks ÜP seletuskirjas Orava rohekoridori kirjeldava osa (lk 35) ühe lause korrigeerimist, lisades senise sõnastuse asemel: “Kuna koridori ala osaliselt kattub olemasolevate majade mõjutsoonidega, siis tuleb mitte soodustada antud alale uute elamute ehitamist, et koridori kvaliteeti mitte rohkem kahjustada“. Selgitusena märkis volikogu, et ülaltoodud muudatuse tulemusena on rohekoridori alale põhimõtteliselt võimalik hajaasustuse põhimõttel uute eluasemekohtade teke. Ülalmärgitud regulatsioonile tugineti ka otsuses nr 6. Kaebajale üllatuslikult on otsusega kehtestatud ÜP seletuskirjas aga Orava koridori ehitustingimusi oluliselt muudetud. Erinevalt varasemast on volikogu otsustanud, et Orava koridoris ei tohi lubada uute elamute ehitamist. Uue olulise muudatuse kohta, mis intensiivselt riivab kaebaja põhiõigust enda omandit kasutada, kaebaja (ega ka teiste maaomanike) arvamust ei küsitud, samuti ei saanud kaebaja esitada enda vastuväiteid.
15.10.Ehitustingimusi hajaasustuses on pärast üldplaneeringu vastuvõtmist ja avalikustamist oluliselt muudetud. Nii näiteks sätestas avalikustatud planeering, et minimaalseks ehitusõigust taotleva katastriüksuse suuruseks on leebe režiimiga looduslikul haljasmaal 2 hektarit (või hoonete vahekaugus vähemalt 150 meetrit). Samas kehtestatud ÜP seletuskirja kohaselt muudeti ehitustingimusi selliselt, et minimaalseks ehitusõigust taotleva kinnistu (koosneb elamumaa ja maatulundusmaa maaüksustest) suuruseks on leebe režiimiga looduslikul haljasmaal 2 hektarit. Kõnealused muudatused tehti pärast üldplaneeringu avalikustamist. Uute muudatuste osas avalikkuse (sh kaebaja) arvamust ei küsitud.
15.11.Arvestades ülalmärgitut, Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-28-04 sedastatut ning PlanS § 21 lg-s 5 sätestatut, leiab kaebaja, et ehitustingimuste oluline kitsendamine ilma uut avalikku väljapanekut läbi viimata on käesolevas asjas oluline menetlusviga, mis on kaebaja õigusi ja huve rikkuv.
15.12.Kaebaja esitas 27.04.2017 täiendava seisukoha, leides, et määrus nr 55 üldse ei kohaldugi. Kehtiva teeseaduse (TeeS) § 19 lg 2 kohaselt kohaldatakse seda määrust tee projekteerimisel, kuid antud juhul ei projekteerita uut teed. Seda seisukohta jagavad ka kohtud (Tln. Ringkonnakohtu 22.12.2010 lahend asjas 3-09-1044, p 13; Trt. Halduskohtu seisukoht asjas 307-1924). Kaebaja leiab, et üldplaneeringus võib küll tugineda tee projekteerimise normidele,
kuid siis tuleb põhjendada, miks seadusest tulenev kaitsevöönd (50m) ei ole piisav ning miks on kasutatud vanemaid maanteeklassi määratlusi.
16.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
17.Populaarkaebus Kaebaja ei ole konkreetselt oma kaebuses välja toonud, mis olid tema hinnangul need olulised muudatused üldplaneeringus, mille osas avalikustamist väidetavalt toimunud ei ole, kuid mille avalikustamine oleks seaduse kohaselt pidanud obligatoorselt toimuma. Kaebaja väide olulistest üldplaneeringu muudatustest on jäänud üldsõnaliseks. Kaebaja ei viita avalikustamise järgselt mitte ühelegi konkreetsele üldplaneeringu muudatusele, mis oleks muutnud tema kinnistu maakasutust võrreldes varasema, avalikustatud üldplaneeringu eskiislahendusega.
17.1.Kaebaja märgib õigesti, et antud üldplaneeringu avalikul väljapanekul esitati üldplaneeringu kohta 97 kirja vastuväidete ja ettepanekutega, mis aga kinnitab vastupidiselt tema arusaamale seda, et avalikkus oli planeerimismenetlusse kaasatud ja kõik, kes soovisid, said võimaluse enda ettepanekuid esitada ja huve kaitsta. Vaidlustatud üldplaneering on kehtestamise eelselt läbinud kohustuslikus korras nii Siseministeeriumi kui ka Maavanema poolse järelkontrolli, kus kokkuvõttes leiti, et antud üldplaneeringu menetluses ei rikutud menetlusnõudeid ja peale avalikustamist ei ole üldplaneeringut ka oluliselt muudetud. Kaebaja ei ole käsitlenud oma kaebuses nii Maavanema kui ka Siseministeeriumi seisukohti, kes algselt olid eriarvamusel Harku valla poolt üldplaneeringu käigus väidetavalt tehtud menetlusvigade osas, kuigi ta sellele kaebuse asjaoludes viitas. Siseministeerium on nimelt oma 14.03.2013 kirjas nr 13-4/7-7 leidnud, et asjaolu, et planeeringu avalikust väljapanekust on möödas praeguseks ligikaudu 3 aastat, ei ole iseenesest planeeringu uue avaliku väljapaneku korraldamise aluseks. Siseministeeriumile esitatud materjalidest nähtub, et enamus Harku valla üldplaneeringu koostamise ajast on kulunud planeeringu koostamisele ja kooskõlastamisele. Samas on Harku Vallavalitsus korraldanud planeeringu avaliku väljapaneku, pärast seda läbi viinud kaks avalikku arutelu ning esitanud planeeringu maavanemale järelevalve tegemiseks oluliste viivitusteta. Planeeringulahendust on avalike arutelude tulemusel muudetud. Seejuures on Harku Vallavalitsus kinnitanud, et eeltoodud muudatuste sisseviimisega ei ole planeeringu põhilahendust muudetud. Maavanem on väitnud vastupidist, kuid ei ole oma seisukohta põhjendanud. Siseministeerium on Harku Vallavalitsuselt saadud ülevaates toodud muudatusi hinnates jõudnud üldisele järeldusele, et neid ei saa käsitleda planeeringu põhilahenduste muudatustena. Enamasti on muudatused tehtud kas tulenevalt vahepeal kehtestatud detailplaneeringutest või isikute ettepanekutest ja vastuväidetest. Tulenevalt isikute kaebustest, et planeeringus on rohevõrgustiku alal sätestatud põhjendamatuid piiranguid, on täpsustatud ja leevendatud nõudeid tegevusele rohevõrgustikus. Muudatused hõlmavad enamjaolt üksikuid kinnistuid ning seetõttu ei saa need muudatused omada olulist mõju kogu planeerimislahendusele. Eeltoodud viidatud seisukoht ühtib ka vastustaja seisukohaga ning see ühtlasi ka lükkab sisuliselt ümber kaebuse väited üldplaneeringu ebamõistlikult kaua menetlemisest.
17.2.Vastustaja on seisukohal, et kaebuses viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-28-04 käsitletud mõistlik menetlustähtaeg ei ole rakendatav üldplaneeringute menetluses. Valla üldplaneeringumenetlus on võrreldes detailplaneeringumenetlusega oluliselt mahukam ja aeganõudvam, et sellist võrdlust oleks sobiv kasutada. Väita viidatud Riigikohtu lahendi pinnalt seda, et avalikustamisest kehtestamiseni peaks ka üldplaneeringu puhul saama mõistlikku aega mõõta kuudes, mille ületamisel tuleks menetlust nö uuendada, ei ole kõike arvesse võttes
kaugeltki aktsepteeritav ega ka arvestatav seisukoht. Vastustaja leiab, et seaduses on üldplaneeringu lubatud menetlusaeg jäetud määratlemata taotluslikult ja seda lähtuvalt kaalutlustest, et Eesti Vabariigi omavalitsused on nii oma territooriumilt, rahvaarvult, üldise haldusvõimekuse jm näitajate poolest sedavõrd erinevad, et kõigile omavalitsustele sobiva menetlusaja leidmise metoodikat ei ole võimalik välja töötada ning vastavalt ka seaduses sätestada. Kuivõrd üldplaneeringu kehtestamine on vaidlematult alati nii kohaliku omavalitsuse kui ka eelduslikult iga omavalitsuses elava üksikisiku huvides, siis sellest saab mõistlikult eeldada, et kohalik omavalitsus ei ole huvitatud sellise menetluse tahtlikust venitamisest, ehk siis teisisõnu kõiki hõlmav huvitatus tagabki kõige paremini selle, et üldplaneering kehtestatakse võimalikult optimaalse tähtaja jooksul. Kaebaja ei heidagi vastustajale ette üldplaneeringu menetlusega tahtlikku venitamist, ta piirdub vaid tõdemusega, et valla üldplaneeringu avalikustamise ja kehtestamise vahele jäi nelja (4) aastane ajavahemik. Vastustaja leiab, et arvestades Harku valla territooriumi suurust, asulate ja muude loodusobjektide paiknemist, looduse mitmekesisust, rahvastiku suurust, haldusvõimekust jms tegureid, oli kaevatav üldplaneering kehtestatud ilma venitamise ja liigse kiirustamiseta, st igati optimaalse aja jooksul. Kaebaja ilmselt ei teadvusta seda, et tema poolt soovitud korduv avalikustamine oleks lükanud üldplaneeringu kehtestamist vältimatult edasi ja see oleks vältimatult toonud kaasa uute ettepanekute ja kaebuste ringi, millega peab kohalik omavalitsust ning ka järelvalveorganid jälle tegelema hakkama ning mida vastustaja kogemuse järgi ei jõuaks 6 kuuga mitte kuidagi läbi menetleda. Seega isegi juhul, kui vastustaja olekski otsustanud korraldada uue arutelu, ei oleks see kaebajale andnud põhjust loota, et tema kinnistu suhtes kehtestatud üldplaneering ei oleks samasuguseks kujunenud. Eeltoodust vastustaja järeldab, et iseenesest menetlusaja pikkusele tuginemine ei saa kaebaja seisukohalt olla kuigi kaalukas argument, pealegi kuivõrd üldplaneeringu menetlus toimub nö kõigi ja igaühe huvides, siis ei saaks selline ebamõistlikult kaua kestev menetlus olla ka kaebaja huvides. Kaebaja pidi mõistlikult arvestama, et olukorras, kus üldplaneeringut veel kehtestatud ei ole, kuid menetlejale on juba teada alad, kuhu tulevad rohekoridorid, siis ei anta ka kestva menetluse ajal nagunii ehituslube sellistele kinnistutele ehitamiseks, kus rohekoridor võiks uue üldplaneeringu järgi paiknema hakata. Avalikes huvides on, et üldplaneering kehtestatakse optimaalse aja jooksul, sest sellise fundamentaalse tähendusega õigusakti puudumine mõjub pärssivalt kogu valla üldisele arengule.
18.Subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebus Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud üldplaneering ei välista ehitusõiguse saamist kaebaja kinnistul, kuid see oleneb sellest, mida kinnistule ehitada soovitakse. Kaebaja peaks ehitusõiguse saamiseks taotlema detailplaneeringu algatamist, mida ta teinud ei ole.
18.1.Harju Maavanem leidis 14.10.2013 nr 6-7/2013/4649 dokumendis, et üldplaneeringus määratud rohealad põhinevad ELF poolt läbiviidud uuringul. Tegemist on sõltumatu uuringuga, mille eesmärk oli analüüsida rohekoridoride ja tuumalade toimimist ning asetsemist vallas tervikuna, tuginedes maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu koostamise metoodikale. ELF-i uuringule on viidatud üldplaneeringu seletuskirjas (ptk 1.4 ja ptk 2.17) ning üldplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruandes (ptk 3.2.5). Seletuskirjas esitatud uuringu väljavõte toob välja rohekoridori sisulise vajaduse – eriti olulise ühenduse Sõrve ja Suurupi rohemassiivide vahel. Rohekoridori eesmärgiks ei ole mitte ainult loomadele rändekoridori jätmine, vaid ka tuumalade territoriaalse terviklikkuse ja sidususe tagamine. Rohevõrgustik aitab säilitada looduslikku
iseregulatsiooni, toetab bioloogilist mitmekesisust, tagab stabiilse keskkonnaseisundi ning hoiab alal inimesele elutähtsaid keskkonda kujundavaid protsesse (põhja- ja pinnavee teke, õhu puhastumine, keemiliste elementide looduslikud ringed jne).
18.2.Euroopa Liidu Nõukogu vastava direktiivi alusel, mille eesmärgiks oli tagada rohevõrgustiku jätkusuutlik toimimine planeerimisprotsessis, tegi Vabariigi Valitsus oma 1999.a. korraldusega nr 763-k kõikidele maavalitsustele ülesandeks algatada ja koostada maakondades teemaplaneeringud „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“. Antud planeeringu üheks olulisemaks alateemaks kujunes „Roheline võrgustik“, mille eesmärk on loodus- ja keskkonnakaitseliselt põhjendatuma ruumistruktuuri tagamine. Harju Maavanem kehtestas oma 11.02.2003 korraldusega nr 356-k maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu "Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused". Teemaplaneeringuga kavandati Ilmandu ja Muraste küla piirile piirkondliku tasandi rohekoridor K9, mille eesmärk oli ühendada mereäärne piirkondlik tuumala T9 (Muraste looduskaitseala mets) lõuna pool Tallinna-Rannamõisa-Kloogaranna maanteed asuva tuumalaga T91 (Sõrve metsamassiivi põhjapoolne osa). Rohekoridor määrati 2003.a. aladele, kus selleks hetkeks ei olnud veel valdavalt taotletud ja algatatud detailplaneeringuid. Tulenevalt asjaolust, et Harku valla üldplaneering oli kehtestatud enne maakonna teemaplaneeringu algatamist, koostamist ja kehtestamist, ei saanud üldplaneering enam kajastada hilisemalt, vajaduspõhiselt kavandatud rohekoridori. Seega siit tuleneb, et kõrgemalseisvast maakonna teemaplaneeringust tulenesid Harku vallas kehtinud üldplaneeringule täiendavad tingimused.
18.3.Harku vallas kehtis varem 1995.a. koostatud üldplaneering, mille juures oli joonis nr 3 „funktsionaalse tsoneerimise skeem“, mis oli peale muude vajakajäämiste veel ka käsitsi koostatud. Kuivõrd 2003 aastal algatas Harku vald uue üldplaneeringu koostamise, siis uuest maakonna teemaplaneeringust tulenevaid muudatusi ei hakatatud nii tehnilistelt kui ka otstarbekuse kaalutlustel endisse üldplaneeringusse sisse kandma. Eeltoodu aitab paremini mõista, millisena kehtis omavalitsusele teadaolevalt Harku vallas 1995 kehtestatud üldplaneering kuni vaidlusaluse üldplaneeringu kehtestamiseni. Vastustaja möönab, et selline mitmekihilise üldplaneeringu lugemine oli ilmselt kaebajale segadusttekitav, kuid sellise olukorra likvideerimine oli võimalik vaid ühel viisil: uue üldplaneeringu kehtestamisega.
18.4.Vastustaja leiab, et kaebaja poolt esitatud K.L.i arvamus (AET dok nr 2) on kallutatud ning vastustaja ei pea seda tööd pädevaks, pealegi tegemist ei ole riiklikku tunnustust omava eksperdiga, kes oleks kantud riiklikult tunnustatud ekspertide nimekirjas.
18.5.Vastustaja leiab vastupidiselt kaebajale, et vaidlusaluse üldplaneeringuga sätestatud ehitiste rajamise põhimõtted ja tingimused hajaasustuses ei ole ebaproportsionaalsed ega ka põhjendamatud. Kaebaja nõuab oma kaebuses sisuliselt võimatut. Kui tema soovil lubada hajaasutuse tingimustes alla 1 ha suurustele kinnisasjadele elamute rajamist, kaotaks vähemalt Harku vallas hajaasustuse mõiste oma igasuguse sisulise mõtte ja tähenduse. Üldplaneeringu seletuskirjas on piisavalt arusaadavalt selgitatud, millisel eesmärgil ei lubata alla 2 ha suurustele maaüksustele elamuehitust ja mis on sellise piirangu eesmärk. Sellise piirangu
Selgituseks: T9 ja K9 puhul on tegemist Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringus määratud rohekoridoride ja tuumaladega, mis vastavalt oma suuruse ja tähtsuse osa on klassifitseeritud T6 - T10 ja K6 - K10. vt selle kohta maakonna teemaplaneeringu seletuskirjas lk 7 peatükk 2.1.3 Rohelise võrgustiku elementide hierarhia, arvutivõrgus kättesaadav: http://harju.maavalitsus.ee/roheline-vorgustik
eesmärgiks oli säilitada traditsionaalne asustusstruktuur koos külamiljööga, mille oluliseks komponendiks on ulatuslikud looduslikud alad. Seega ei ole Vastustaja rikkunud HMS-st tulenevalt haldusakti põhjendamiskohustust ning on kehtestanud üldplaneeringuga ehituspiiranguid enda autonoomse otsustusõiguse piirides. Vastustaja selgitab lisaks, et Harku Vallavolikogu on vaidlustatud üldplaneeringuga väljendanud piisavalt selgelt oma poliitilist tahet, millist külamiljööd üritatakse Harku vallas säilitada. Haldusaktis leiduvad otsuse poliitilise iseloomuga küsimused ei ole halduskohtus vaidlustatavad.
18.6.Vastustaja viitab, et antud üldplaneering ei keela kaebajal oma kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist, mistõttu tema väited omandi vaba kasutamise piiramisest ei ole põhjendatud. Kaebajale kuulub vaid 0,97m2 suurune kinnistu, mille kinnistusraamatu järgne sihtotstarve on maatulundusmaa ja puudub õiguspärane ootus saada sellele maatükile ehitusluba.
18.7.Suurupi tee sanitaarkaitsevööndi ulatus on määratud kindlaks kooskõlas õigusaktide nõuetega. Maantee sanitaarkaitsevööndi mõiste ja selle sisu tuleneb Teede- ja sideministri 28.09.1999 määrusest nr 55. Tulenevalt üldplaneeringu kui pikaajalise strateegilise arengudokumendi iseloomust on vajalik arvestada tulevikuperspektiiviga, st suurema liikluskoormusega kui ainult üldplaneeringu koostamise hetkel. Seetõttu on rakendatud koormuskoefitsienti 1,5. Vastustaja seisukohta toetavad loendusandmed on kättesaadavad Maanteeameti veebilehel. Kuigi maantee sanitaarkaitsevööndit on võimalik vähendada, rakendades müra- ja õhusaaste leevendamise meetmeid ning viies läbi konkreetseid mõõtmisi, on vastustaja pidanud siiski mõistlikuks ja õiguspäraseks järgida üldplaneeringus sanitaarkaitsevööndi ulatuse määramisel probleemkohti ennetavalt teatud põhimõtteid (ÜP seletuskirja p 2.1.1). Üldplaneeringu seletuskirja p-s 2.21 on märgitud, et maanteede sanitaarkaitsevööndis ei ole igasugune ehitustegevus välistatud, vaid selline tegevus on võimalik vaid kokkuleppel tee omanikuga (Teeseadus § 36). Vastustaja hinnangul koefitsiendi 1,5 kasutamine põhjendatud, kuivõrd autode arv riigi teedel kasvab, mitte ei vähene. Kuivõrd III klassi maantee eeldatav liiklussagedus peab olema vahemikus 1000-4000 autot ööpäevas, siis üldplaneeringu kehtestamisel ei ole Suurupi tee juurde sanitaarkaitsevööndi ulatuse määramisel seaduse vastu eksitud. IV klassi maanteega ei ole Suurupi tee võrdlemine vastustaja hinnangul põhjendatud juba seetõttu, et antud maanteel ei lange keskmine liiklussagedus päevas ühegi statistika kohaselt alla 1000 sõiduki päevas.
KOHTU PÕHJENDUSED
19.Kohus käsitleb esmalt avalikes huvides esitatud kaebust (I) ja seejärel subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebust (II) ning viimaks menetluskulusid (III). Halduse menetluslike ja sisuliste diskretsiooniotsuste (nagu ka planeerimisotsused) kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber sisulise kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist (HMS § 58); kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele ega ole väljutud diskretsiooni piiridest ning pole tehtud muid sisulisi diskretsioonivigu. (HKMS § 158 lg 3)
I
20.Kaebaja jäi kohtuistungil selle juurde, et kaebus on esitatud ka avalikes huvides ehk populaarkaebusena PlanS v.r § 26 lg 1 alusel, millega seoses taotleb kaebaja vaidlustatud ÜP tervikuna tühistamist.
21.Riigikohus on asjas nr 3-3-1-84-08 märkinud, et populaarkaebuse esitamise eelduseks on avalike huvide riive. Kaebaja leiab, et planeerimismenetluse tulemuste avalikustamise ja kehtestamise vahe on olnud liiga pikk (4 aastat), kuid samas arvestades avaliku väljapaneku ja arutelu järel planeeringus tehtud muudatuste mahtu, tulnuks see enne kehtestamist panna uuesti avalikule väljapanekule ja seejärel korraldada avalik arutelu, et kõik huvitatud isikud saaksid võimaluse esitada oma seisukohad. Kaebaja ei too välja, millised avalikud huvid võisid jääda väidetavate rikkumiste tõttu kaalumata. Seega on populaarkaebus pigem suunatud kolmandate isikute menetluslike õiguste ja erahuvide kaitsmisele. Riigikohus on viidatud lahendis leidnud, et populaarkaebuse eesmärgiks ei ole kolmandate isikute erahuvide kaitse. Erahuve saab iga kolmas isik kohtule kaebuse esitamisega ise kaitsta.
22.Pooltel puudub vaidlus selles, et PlanS v.r ei sätestanud tähtaega menetluse üldisele kestusele ega avalikustamisest kuni kehtestamise otsuse tegemiseni. Samuti puudub vaidlus, et antud juhul oli avalikust väljapanekust kehtestamiseni kulunud ajavahemik ligi 4 aastat. Kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahend asjas 3-3-1-28-04 ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna selle kaasuse asjaolud on teistsugused. Lisaks, antud asjas on tegemist üldplaneeringu menetlusega, mis oma mastaapsuse poolest ei ole võrreldav ühe maaüksuse detailplaneeringuga ning sellest tulenevalt on ka erinevate haldusmenetluste maht oluliselt erinev. Vastustaja viitab põhjendatult sellele, et Harku valla territoorium on suur, seal paikneb rohkelt asulaid ja loodusobjekte, loodus on mitmekesine, elanikke ja sellest tulenevalt erinevaid huve on palju jms tegureid, samuti esitatud ettepanekute ja vastuväidete hulka. Käesolevas asjas võeti planeering vastu 27.08.2009 ning avalik väljapanek toimus 28.09.200925.10.2009, samaaegselt planeeringule koostatud KSH avaliku väljapanekuga. 03.12.2009 toimus avalik arutelu. Planeeringule esitati hulgaliselt vastuväiteid ja ettepanekuid, millele kohalik omavalitsus vastas eraldiseisvalt ja 25.02.2010 kokkuvõtva vastusega. Vallavolikogu seisukohti tutvustati avalikul arutelul 08.04.2010. Keskkonnaamet andis planeeringule kooskõlastuse ja kiitis heaks KSH aruande 11.01.2011. 25.04.2011 saadeti planeering maavanemale järelevalve teostamiseks. Maavanema menetluse kestel edastati veel täiendavaid dokumente (sh K.L.i arvamus). 23.10.2012 maavanem tagastas planeeringu heakskiitu andmata. Kohalik omavalitsus täiendas ja korrigeeris planeeringut ja edastas seejärel maavanemale järelevalvemenetluse jätkamiseks. 15.01.2013 pöördus kohalik omavalitsus maavanemaga tekkinud eriarvamuse lahendamiseks Siseministeeriumi poole. 03.04.2013 jätkas maavanem järelevalvemenetlust ja andis planeeringule 14.10.2013 heakskiidu. Seejärel tegi volikogu viivituseta kehtestamise otsuse. Vaidlustatud üldplaneeringu menetlus on tervikuna olnud pikk ning kuigi vald saanuks kaalutlusõigust kasutades otsustada ka täiendava avaliku väljapaneku või arutelu kasuks, tehti menetluse kogukestust arvestades õige otsus. Vajadusele otsus ära teha viitas ka Siseministeerium 14.03.2013 kirjas nr 13-4/7-7 (tl 75, I kd). Kohus ei nõustu kaebajaga, et pärast avalikku arutelu tehti üldplaneeringu põhilahenduse osas olulisi muudatusi, mis tinginuks seaduse (PlanS v.r § 21 lg 5) kohuselt uue avaliku väljapaneku ja arutelu korraldamise. Kohus käsitleb seda allpool.
Asjas 3-3-1-28-04 keeldus haldusorgan detailplaneeringu kehtestamisest ning seejärel, ilma menetlustoiminguid tegemata ja põhjendusi esitamata, ligi pool aastat hiljem otsustas sama detailplaneeringu kehtestada. Riigikohus on viidatud lahendi punktis 20 märkinud: „Tuleb arvestada, et vahepeal möödunud aja tõttu võis olla tekkinud uusi huvitatud isikuid, kes ei osalenud algses planeerimismenetluses, kuid kes soovisid avaldada nüüd oma seisukohti ja vastuväiteid kavandatava planeeringu suhtes. Samuti võivad vahepeal olla muutunud ka teised asjaolud. Seetõttu on Riigikohtu halduskolleegium seisukohal, et selline planeeringu kehtestamine, kus lähtutakse endiselt 6 kuud tagasi toimunud planeerimismenetluse tulemustest, kusjuures siis jäi detailplaneering poolthäälte puudumise tõttu kehtestamata, ei ole kooskõlas planeerimismenetlust reguleerivate normide eesmärkidega. Kui eelmisest planeerimismenetlusest on möödunud pikk ajavahemik, tuleb planeeringu kehtestamiseks viia läbi uus planeerimismenetlus. Käesolevas haldusasjas ei ole tuvastatud, et uus planeerimismenetlus oleks läbi viidud.“ Teises Riigikohtu lahendis haldusasjas nr 3-3-1-47-12 leitakse, et: „Käesolevas asjas on periood viimase avaliku arutelu ja planeeringu kehtestamise vahel oluliselt pikem kui viidatud lahendis. Selline viivitus ei too kolleegiumi hinnangul siiski paratamatult kaasa kehtestamise otsuse õigusvastasust. Erinevalt haldusasjast nr 3-3-1-28-04, kus planeerimismenetlus oli planeeringu kehtestamata jäämise tõttu lõppenud, jätkus käesolevas asjas menetlus. Selle aja jooksul toimus muuhulgas maavanema järelevalvemenetlus, mis lõppes heakskiidu saamisega, ja sõlmiti planeeringujärgsete teede ning tehnovõrkude ja -rajatiste väljaehitamist puudutav leping. Arvestades neid asjaolusid ning seda, et kaebaja ei ole välja toonud olulisi muutunud asjaolusid, ei ole käesoleval juhul tegemist olulise menetlusveaga.“ Seega ei ole kohtupraktikas väljakujunenud ühest ajavahemikku, mille möödumine iseenesest ja vältimatult tooks kaasa otsuse õigusvastasuse. Kõik sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest. Antud juhul on tegemist üldplaneeringuga ning selle avalikustamisest kehtestamiseni kulunud ligi 4 aasta pikkune ajavahemik ei ole olnud ülemäära pikk ning kohalik omavalitsus on selle aja jooksul teinud kehtestamise otsustamiseni jõudmiseks vajalikke toiminguid. Kaebusest ei nähtu olulisi muutunud asjaolusid (looduskeskkonnas, liikluses, avalike teenuste kättesaadavuses vms), mis tinginuks üldplaneeringu põhilahenduse uue ülevaatamise. Kui valda iga elaniku juurdetulekut käsitleda olulise muutunud asjaoluna, siis ei oleks võimalik ühtegi planeeringut lõpuni menetleda.
23.PlanS v.r § 21 lg 5 tagab peale avalikku arutelu tehtavate muudatuste osas avaliku väljapaneku kordamise, kui tehtavad muudatused on planeeringu põhilahendust muutvad. PlanS v.r § 21 lg 5 on sõnastatud kaalutlusõigust mittevõimaldavana. Kohtu arvates on normi eesmärk see, et avalikul väljapanekul olnud planeeringut ei muudetaks oluliselt (planeeringu põhisisu osas) avaliku väljapaneku järgselt lähtudes selle kestel laekunud arvamustest või avalike arutelude tulemusel, ilma üldsusele muudetud põhilahendusega tutvumise ja arvamuse esitamise võimalust andmata. Kohus ei nõustu sellega, et eelkäsitletud ajavahemikul oleks tehtud üldplaneeringusse selle põhilahendust muutvaid parandusi või täiendusi (2009.a vastuvõetud ja avalikustatud planeeringumaterjalid2). Kaebaja märgib, et muudatused tehti erinevate isikute ettepanekute ja vastuväidete pinnalt ning maavanem tõi üldplaneeringu järelevalve käigus välja viisteist olulist muudatust, mis on üldplaneeringu materjalidesse sisse viidud selle avalikustamise järgselt. Kõnealused muudatused puudutasid nii maaüksuste juhtfunktsioonide olulist muutmist, planeeringulahenduste leppemärke, teetrasse ja avalikult kasutatavaid teid kui ka rohealasid. Samuti kõrvaldati planeerimisdokumentides esinenud puudusi. Täielikult otsustati üldplaneeringust aga välja jätta tuuleparke ning teede temaatikat puudutav.
http://www.harku.ee/et/kehtiv-uldplaneering
Planeerimismenetluses on kohalikul omavalitsusel ulatuslik diskretsiooniõigus. See hõlmab ka üldplaneeringu põhilahenduse määratlemist. Kohalik omavalitsus on käesoleval juhul seisukohal, et üldplaneeringu põhilahendust ei muudetud. Seadus ei too välja, mida käsitleda üldplaneeringu põhilahendusena. Lähtuvalt sellest, et planeerimisprotsess eeldab üldjuhul selle käigus muudatuste tegemist, kuna selle käigus selguvad erinevad huvid ja avalikkuse soovid, ei saa iga muudatust seega käsitleda põhilahenduse muutmisena. Lisaks tuleb üldplaneeringu koostamisel arvestada vahepeal kehtestatud detailplaneeringutega. Terminist „põhilahenduse muutmine“ lähtuvalt saab see tähendada ulatuslikku või põhimõttelist muudatust, mis muudab planeeringu põhisisu võrreldes avalikul arutelul olnud planeeringulahendusega. Tegemist on määratlemata õigusmõistega. Sealjuures üldplaneeringu menetlemise protsessis tuleb vaadata üldplaneeringut eelkõige tervikuna ja hinnata, kas kogu üldplaneeringu kontekstis on tegemist planeeringu põhisisu muutmisega. Kaebaja poolt viidatud PlanS v.r § 9 lg 7 käsitleb üldplaneeringu põhilahenduse detailplaneeringuga muutmist. Üldplaneeringu muutmine detailplaneeringuga peaks toimuma pigem erandina ja selleks peaks olema kaalukad põhjused, kuna muudatust taotletakse kehtiva haldusakti suhtes, mis on sisuliselt ühiskondlik kokkulepe. Seega viidatud säte kohaldub teistsuguses olukorras ning detailplaneeringuga planeeritava maa-ala kontekstis, mis võib olla ka ühe kinnistu suurune. Üldplaneeringu menetluses ei ole maakasutuse (juhtotstarbe) määramisel mõne tsooni vähene laiendamine või kitsendamine, ka juhul kui see toob kaasa mõne maaüksuse osas juhtotstarbe muutumise, käsitletav üldplaneeringu põhilahenduse muutmisena. Üldplaneeringus määratud maa juhtotstarve on üksnes kohaliku omavalitsuse visioon maa-ala arendusvõimalustest. Tuuleparkide ja teede osas on Siseministeerium juba 14.03.2013 kirjas märkinud, et need otsustati lahendada eraldi teemaplaneeringutega. Kaebusest ei nähtu ühtegi konkreetset ulatuslikku või põhimõttelist muudatust, mis oleks muutnud üldplaneeringu põhisisu ja oleks tehtud pärast avalikke arutelusid. Ka väikeste muudatuste rohkus iseenesest ei anna alust järelduseks, et muudetud on planeeringu põhisisu. Kaebaja väited on põhjendamata.
24.Seega on populaarkaebus põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. II
25.Pooltel puudub vaidlus, et kaebaja kinnistu (suurusega 0,97 hektarit) asub Suurupi tee ääres, paiknedes kõige lähemas punktis 70m teest. Samuti puudub vaidlus, et kaebaja kinnistu asub tervikuna rohevõrgustiku Orava rohekoridoris. Puudub vaidlus, et olemasolev sihtotstarve on kaebaja kinnistul maatulundusmaa 100%. Vaidlustatud üldplaneeringu järgi asub kinnistu hajaasustuses maantee ääres leebe režiimiga haljasmaal. Kaebaja sooviks on ehitada temale kuuluvale kinnistule elamuid (jagada 0,97ha kinnistu neljaks, tl 17, I kd). Enne kaevatava otsuse vastuvõtmist kehtinud üldplaneeringu3 kohaselt oli kaebaja kinnistu määratletud kui perspektiivne elamuehituspiirkond.
26.Pooltel on vaidlus selles, kas üldplaneering vaidlustatud osas välistab kaebaja kinnistule ehitusõiguse saamise. Kohus peab vajalikuks märkida, et kaebajal puudub õiguspärane ootus ehitusõiguse saamiseks üksnes üldplaneeringust tulenevalt. Ainuüksi kinnistu omamine ja selle asumine alal, kus üldplaneeringu kohaselt on perspektiivseks maakasutuseks elamute ehitamine (vana ÜP järgi) ei tekita õiguspärast ootust saada ehitusõigust elamu(te) ehitamiseks. Kaebajal on õigus kasutada oma maad senisel
sihtotstarbel, milleks on maatulunduslik sihtotstarve. Kaebusest ei nähtu, et kaevatav üldplaneering seda kuidagi takistaks. Kaebaja väidab, et avalikustatud üldplaneeringusse tehti vastuväidete alusel muudatusi, mis ei välistanud ehitusõigust, kuid kehtestatud üldplaneering välistab selle ning planeeringulahendust muudeti menetluse kestel kaebajale ebasoodsamas suunas andmata võimalust sellele vastuväiteid esitada.
27.Rohekoridor
27.1.ÜP seletuskirja p 2.17 kohaselt leebe režiimiga loodusliku haljasmaa juhtotstarbega aladel, mis jäävad rohevõrgustiku piiridesse, on põhimõtteliselt võimalik hajaasustuse põhimõttel uute eluasemekohtade teke. Kohtu arvates ei välista antud sõnastuses üldplaneering kaebaja kinnistule ehitusõiguse taotlemist selle asumise tõttu rohekoridoris. Seega antud osas üldplaneering kaebaja subjektiivseid õigusi ei riku. Kohus eelnevalt (p 26) selgitas, et üldplaneering ei tekita õiguspärast ootust ehitusõiguse saamiseks ning ka planeeringute muutmine, mh kaebajale ebasoodsamaks on lubatud, eriti praeguses olukorras, kus Harku valla 1995.aastast pärit üldplaneering ei vastanud enam reaalsele olukorrale. Planeeringu sõnastuse muutmine planeerimismenetluse kestel on samuti lubatav. Käesoleval juhul ei välistatud ehitamise võimalust ka muutunud sõnastuses, seega kaebajale vastuväidete esitamise võimaluse loomine üksnes sõnastuse muutumise tõttu ei olnud vajalik. Kohus käsitleb sellele vaatamata ka rohekoridori põhjendatust puudutavaid väiteid.
27.2.Kohus ei nõustu kaebajaga, et kaevatav üldplaneering oleks vastuolus maakonna teemaplaneeringuga, mis ei näinud ette Orava rohekoridori. Kohtu arvates on oluline tähele panna, et teemaplaneering on suurema üldistusastmega kui üldplaneering. Teemaplaneeringu kaardil (tl 9, III kd) on rohevõrgustiku Sõrve tuumala (T9) ettenähtud sisuliselt tupikuna ja puudub rohekoridor, mis ühendaks seda Suurupi looduskaitsealaga. PlanS v.r § 8 lg 3 p 7 kohaselt on üldplaneeringu ülesandeks mh rohelise võrgustiku toimimist tagavate tingimuste seadmine. TP seletuskirja p 2.2.1 kohaselt täpsustatakse maakonna ja kohaliku tasandi rohelise võrgustiku struktuurielementide piirid üldplaneeringuga. Rohekoridor on struktuurielement. Kaevatav üldplaneering ei ole muutnud teemaplaneeringus määratud tuumalade asukohti, küll on täpsustatud rohelise võrgustiku struktuurielementide piire selliselt, et need tagaksid rohevõrgustiku toimimist, tuginedes sealjuures asjakohasele ELF-i uuringule. Lisatud on muuhulgas Orava rohekoridor kui rohevõrgustiku struktuurielement, et tagada tuumalade omavaheline ühendus ehk rohevõrgustiku toimimine. Seega ei ole muudetud teemeplaneeringu põhilahendust, vaid on lisatud täiendav rohekoridor rohevõrgustiku toimimise tagamiseks. See vastab eelviidatud sätetele. Maavanem ei ole samuti pidanud üldplaneeringut selles osas maakonna teemaplaneeringuga vastuolus olevaks (09.10.2013 kiri, tl 236 pöördel, I kd).
27.3.Kohus leiab, et puudub alus pidada üldplaneeringukohast Orava rohekoridori põhjendamatuks. Koridori täpse kulgemise osas on tegemist otsustusega, mis tuleneb otstarbekuse kaalutlustest, mille osas on kohtulik kontroll piiratud. Kohus ei näe alust pidada rohekoridori määramise aluseks olevat ELF-i uuringut (tl 87-110, I kd) mitteusaldusväärseks (kohtumenetluses dokumentaalne tõend), kuna tegemist on sõltumatu uuringuga
rohevõrgustiku uurimiseks Harku vallas, eesmärgiga analüüsida rohekoridoride ja tuumalade toimimist ning asetsemist vallas tervikuna. Kaebaja poolt esitatud K.L.i arvamusse (kohtumenetluses dokumentaalne tõend), mis on esitatud planeeringumenetluses osalenud eraisiku vastuväidete lisana (tl 26 pöördel -31, I kd) tuleb aga suhtuda reservatsioonidega, kuna selle on tellinud asjast isiklikult huvitatud isik, kelle eesmärgiks on oma erahuvi kaitse. Orava rohekoridori tegelikku toimimist üldplaneeringuga ettenähtud kohas kinnitasid lisaks ELF-i uuringule asjas ülekuulatud tunnistajad V. R. ja H.K. Kaebaja ka ise möönab, et ala toimib putukate, linnustiku ja taimestiku jaoks. Ka nende liikumise tagamine oli üks rohekoridori eesmärke.
27.4.Kohus peab vajalikuks märkida, et rohekoridori ei planeerita lähtuvalt sellest, kus see inimestele kõige otstarbekam tundub, vaid see planeeritakse lähtuvalt elustiku loomulikest liikumisteedest looduses. Rohelisel võrgustikul on eelkõige kaks funktsiooni: tagada ökosüsteemi energia- ja aineringe stabiilsus ning elustikulise mitmekesisuse säilimine (ELF, tl 91, I kd). Koridori funktsiooni määrab tema laius ja pikkus. Koridori laius peab olema laiem avatud maastikul, kui seal liiguvad suurulukid (vähemalt 500m). (tl 97, I kd) Orava koridori eesmärgiks on ühendada Suurupi ja Sõrve massiive, et tagada elustiku liikumisvõimalused. Koridor on küllalt pikk ja asub enamuses avatud maastikul. Tõsi, koridor asub elamute mõjutsoonis ja ristub väga suure liiklustihedusega maanteega. Samas on see ainus suurem looduslik roheala, mida mööda loomad üldse saavad veel liikuda Suurupi massiivi ja sealt edasi, kas ida või põhja suunas mere äärde. Mööndud on ka seda, et koridor ei ole avatud maastiku tõttu väga kvaliteetne suurulukitele, kuid teadaolevalt suurulukid seal liiguvad. Seega saab järeldada, et koridor toimib selle eesmärke silmas pidades. (tl 101, I kd)
27.5.Kohus leiab et, nii ELF-i uuring kui tunnistajate ütlused tõendavad, et Orava rohekoridoris liiguvad nii väike- kui suurulukid jm elustik ehk koridor on toimiv. Tunnistaja V.R. on koostanud ulukite liikumise kaardid vaidlusaluse piirkonna kohta (tl 117-119, I kd) ja teinud erinevatel aastaaegadel loomade jälgede kohta fotod (tl 108-116, I kd). Ka kohtuistungil tunnistusi andes kinnitas ta, et üldplaneeringu kaardile kantud rohekoridor on toimiv ja sellisena põhjendatud piirides. Rohekoridoris olevat kasvuealist metsa ei saa tõsta mujale, mistõttu kulgeb koridor just alal, kus on kasvavat metsa, st seda ei saaks nihutada külgnevale lagedale alale. Loomi ei ole ka võimalik suunata vägisi liikuma muid radu pidi. Nad võivad harjumuspäraste liikumiskoridoride sulgemisel muutuda inimesele ohtlikuks. Koridori laius enne klindini jõudmist on vajalik sellises laiuses seetõttu, et loomadel oleks võimalik rahuneda enne suundumist kitsasse (ca 50m, mis on klindist alla mineku koht ja kus pole aedu; aiad on enne ja pärast) nn pudelikaela klindi serval (nn rahunemisala). Koridori laius lagedal alal on põhjendatud suuruses 500 meetrit, et see töötaks. Olemasolevate ehitistega on loomad harjunud ning neid on praegu hõredalt. Klindist alla minek ei ole loomadel takistatud, kuivõrd neil on erinevalt inimesest neli jalga. Ka toimikusse esitatud fotod (jäljed) näitavad, et nt metsseaemis põrsastega on olnud koridoris liikudes rahulik. Kommenteerides K.L.i väidet, et koridoris loomi ei liigu, märkis V.R., et loomade liikumine sõltub aastaajast. Tunnistaja sõnul liiguvad koridoris ka suurulukid põder, kits ja metsiga. Kohtu arvates ei ole põhjust pidada tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseteks põhjusel, et ta on olnud Harku vallavolikogu liige, mh ka üldplaneeringu menetluse ajal ja valda nõustanud menetluses oma eriteadmisi puudutavas valdkonnas, kuid ei ole osalenud üldplaneeringu kehtestamise otsustamisel. Tunnistaja on kooliajast alates tegelenud loodusvaatlustega ja õppinud Tartu Ülikoolis bioloogiat (lõpetamata). Omab mittetulundusühingut, mis tegeleb mh vaidlusaluses piirkonnas loodusmatkade ja -fotograafiaga. Kohtu arvates on vaieldamatult tegemist isikuga, kes vaidlusaluse piirkonna loodust (sh loomade liikumist) põhjalikult tunneb ning kohtul ei tekkinud tunnistaja ülekuulamisel kahtlusi, et tegemist võiks olla nn kallutatud tunnistusega.
Ka teine tunnistaja H. K.(puuduvad seoses menetlusosalistega), kes on Vääna jahiseltsis olnud üle 15 aasta, kinnitas loomade (sh suurulukid) liikumist vaidlusaluse rohekoridori aladel. Samuti pidas ta Orava rohekoridori vajalikuks, kuna seal on tugev loomade liikumine ega näinud mõistlikku võimalust suunata loomi mujale. Eelneva põhjal ei saa olla mõistlikku kahtlust, et Orava rohekoridor on sellisena toimiv ja ka faktiliselt põhjendatud.
27.6.Kaebaja viited Tallinna Ringkonnakohtu 24.04.2015 otsusele (R.A. kaebus haldusasjas nr 3-1450433) ei ole asjakohased, kuna käesolevas asjas ei ole põhjust pidada planeeritud rohekoridori halvaks liikumiskoridoriks. See, et ELF-i uuringus on viidatud, et ala on üsna lage ega ole väga kvaliteetne suurulukite liikumiseks, ei tähenda, et neid seal piisavalt ei liigu. ELF-i uuringus on sellele lisaks märgitud, et see on ainus suurem looduslik roheala, mida mööda loomad üldse saavad veel liikuda Suurupi massiivi ja sealt edasi. Tunnistaja V.R. ütluste kohaselt on loomad koridoris asuvate takistustega praeguseks harjunud. Samuti on asjakohane vastustaja väide, et üldplaneering võimaldab nõuda aedade kõrvaldamist, kui need loomi häirivad.
28.Ehitusõigust taotleva kinnistu minimaalne suurus
28.1.ÜP seletuskirja p 2.1.2 kohaselt (tl 200 pöördel, I kd) on minimaalseks ehitusõigust taotleva kinnistu (koosneb elamumaa ja maatulundusmaa maaüksusest) suuruseks leebe režiimiga looduslikul haljasmaal 2 ha. Piirangu põhjendus nähtub samast ÜP seletuskirja punktist 2.1.2, mille kohaselt võib hajaasustuse põhimõtteid järgides lubada elamuehitust ka leebe režiimiga looduslikul haljasmaal, kuid eesmärgiks on säilitada traditsiooniline asutusstruktuur koos külamiljööga, mille oluliseks komponendiks on ulatuslikud looduslikud alad. Selline muster aitab hoida Harku valla väärtusi – loopealseid niidualasid, metsapiirkondi ning kasutada säästlikult looduslikke ressursse. Asustusstruktuuri arendamisel järgitakse jätkusuutliku arengu põhimõtteid, mis väljenduvad järgnevas soovituslikus asustusmustris: elamute paiknemine kobaratena, kus õueala on piiratud aiaga, kuid ülejäänud ala jääb roheliseks avatud ruumiks. Üksikelamute arv kobaras võib varieeruda. Kobarate omavaheline vahekaugus on 300m. Seejärel järgneb samas seletuskirja lõigus kinnistu suuruse väljatoomine leebe režiimiga looduslikul haljasmaal. Seega on kohtu hinnangul üldplaneeringus toodud minimaalne ehitusõigust taotleva kinnistu suurus soovituslik, millest võib järeldada, et erandid on võimalikud ja sõltuvad konkreetse juhtumi asjaoludest. See, kas kaebajal on võimalik ehitusõigust saada, selgub detailplaneeringu algatamise taotluse menetlemisel. Puudub vaidlus, et kaebaja ei ole vastavat taotlust esitanud.
28.2.Kuigi kaebaja kinnistu suurus on 0,97 ha ehk poole väiksem kui üldplaneeringus toodud soovituslik minimaalne kinnistu suurus leebe režiimiga looduslikul haljasmaal, ei too see säte veel kaasa kaebaja subjektiivse õiguse (omandiõiguse kasutamisel) rikkumist. Kaebaja ka ei väida, et see ÜP seletuskirja punkt takistaks tal kasutamast kinnistut vastavalt kehtivale sihtotstarbele (maatulundusmaana). Üldplaneering ei ole planeerimisdokument, millega saaks otsustada konkreetsed maakasutustingimused kinnistupõhiselt, seda otsustatakse detailplaneeringuga.
28.3.Kõnealune planeeringu säte on õiguspärane arvestades, et kaebaja kinnistu paikneb hajaasustuses rohevõrgustiku rohekoridoris. Tegemist on vähese asustusega loodusliku haljasmaa piirkonnaga. Haldusorgani eelviidatud otstarbekuse kaalutlused otsuse tegemisel ei ole ilmselgelt meelevaldsed. Harku vald on Tallinna lähiümbruses väga ulatusliku rohevõrgustikuga ja
loodusväärtustelt rikas vald, mistõttu ei ole kohane võrrelda Harku valda, eriti konkreetset piirkonda, mõne muu Tallinna lähiümbruse vallaga. Samuti on vastustaja juhtinud tähelepanu, et vallas on põhjaveeressursi puudus (KSH aruande p 1.5, tl 123 pöördel, I kd), liiklusühendus Tallinnaga on halvenenud, mis kasvatab pendelrännet ning palju kehtestatud, kuid realiseerimata planeeringuid, mis samuti õigustavad elukeskkonna veelgi tihendamaks muutmata jätmist. Kuna kõnealune ÜP säte võimaldab kaalutlusõigust, ei ole alust väita ebaproportsionaalsust maaomanike huvidega arvestamise seisukohast.
29.Sanitaarkaitsevöönd
29.1.Kaebaja kinnistu asub Suurupi tee ääres (riigi kõrvalmaantee), mille suhtes kehtib praegu kehtiva EhS § 71 lg 2 teise lause kohaselt maksimaalselt 30-meetrine tee kaitsevöönd. Kohtul puuduvad andmed, et tegemist oleks Euroopa teedevõrgu maanteega, millele kehtib 50-meetrine kaitsevöönd, kuid see ei muuda käesoleva vaidluse tulemust, kas kaitsevöönd on 50 või 30 meetrit. Kaebaja kinnistu ei jää EhS § 71 lg 2 kohasesse kumbagi kaitsevööndisse. EhS § 71 lg 1 kohaselt on avalikult kasutatava tee kaitsevöönd teed ümbritsev maa-ala, mis tagab tee kaitse, teehoiu korraldamise, liiklusohutuse ning vähendab teelt lähtuvaid keskkonnakahjulikke ja inimestele ohtlikke mõjusid. Kohus leiab, et kui kaebaja taotleb ehitusõigust, siis tuleb lähtuda kehtivast ehitusseadustikust, mitte üldplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud normidest. Üldplaneeringu teede kaardil sinisega märgitud riigi kõrvalmaantee kaitsevöönd4 on tulenev seadusest ning selle suuruse määramisel tuleb seetõttu võtta aluseks ehitusõiguse taotlemisel kehtivad normid. ÜP seletuskiri seda ei välista. Samas, ka seda kaitsevööndit võib EhS § 71 lg 2 viimase lause kohaselt tee omanik põhjendatud juhul vähendada. Tee omaniku ülesandeid täidab Maanteeamet. Eelnevast tulenevalt ei ole asjakohane viide ÜP seletuskirja p-le 2.21.
29.2.Üldplaneering määrab eelnevale lisaks perspektiivse tee sanitaarkaitsevööndi 200 meetri ulatuses, millesse tervikuna jääb ka kaebajale kuuluv kinnistu. Vastustaja leiab, et selline sanitaarkaitsevöönd on põhjendatud arvestades tulevikus suurenevat liikluskoormust. Samas vastustaja kinnitas istungil, et tee laiendamist praegu ei projekteerita. Üldplaneeringu kehtestamise ajal sätestas maantee sanitaarkaitsevööndi mõiste ja sisu teede- ja sideministri määrus nr 55 (antud teeseaduse alusel), mis enam ei kehti. Kohalik omavalitsus kasutas oma planeerimisdiskretsiooni ja määras valla territooriumil olevate maanteede sanitaarkaitsevööndid, võttes arvesse kõnealuses määruses määratud maanteede klasse ja eeldatavat liiklussagedust ning liiklusloenduse andmeid (ÜP seletuskirja p 2.21). Autoliikluse suurenemist näitavad 2012-2014 liiklussageduse andmed (tl 228-230, I kd). Õige on kaebaja väide, et nimetatud määrus nr 55 kehtis teede projekteerimisele. See ei välistanud siiski sanitaarkaitsevööndi ulatuse määramisel selle võrdlusena aluseks võtmist. Üldplaneering on valla strateegiline arengudokument ning kohalik omavalitsus võib tuleviku arenguid arvestades ette näha alad, kus ei ole lubatud või soovitav ehitada. ÜP seletuskirja p 2.1.1 kohaselt ei ole elamumaid üldjuhul kavandatud maanteede sanitaarkaitsevöönditesse, kus: a) õhusaaste ületab perioodiliselt lubatud piirkontsentratsiooni; b) pinnase saastamine võib arvestusliku perioodi lõpuks saavutada lubatud piirkontsentratsiooni; c) maastik on tunduvalt muutunud ning inimese elamine ja puhkamine on tervisele ohtlik. ÜP seletuskirja p 2.18.3 sätestab detailplaneeringu koostamise kohustuse õigusaktidest tulenevates piiranguvööndites nagu maanteede sanitaarkaitsevöönd, märkides, et elamumaad ei ole maanteede sanitaarkaitsevöönditesse kavandatud.
Õigusaktist tulenevaks kaitsevööndiks tuleb lugeda eelpoolmärgitud 30 meetrit, mida on võimalik vähendada üksnes Maanteeameti nõusolekul. Kohaliku omavalitsuse määratud sanitaarkaitsevööndi rakendamiseks ehitusõiguse taotlemisel tuleb hinnata, kas see on vajalik ÜP seletuskirja p 2.1.1 eesmärkide täitmiseks. Detailplaneering on kinnisomandile kitsenduste seadmise aluseks (PlanS § 124 lg 3). Kohalikul omavalitsusel on teatud juhtudel detailplaneeringu kohustuse määramisel diskretsiooniõigus, mh üldplaneeringus ning kohus ei näe antud juhul meelevaldsust. Kohalik omavalitsus on soovinud piiranguga kaitsta inimeste tervist (p 2.1.1 a-c). Viidatud ÜP seletuskirja punktid samas ei välista kaebaja kinnistul ehitusõiguse taotlemist või saamist. Detailplaneeringu kohustus tuleneb kaebajale juba eelkäsitletud ÜP tingimustest. Seega käesolevas punktis käsitletud sätted ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. 200 meetrine sanitaarkaitsevöönd ei kohaldu automaatselt, vaid peab olema selle kohaldamiseks eesmärgipärane, mille üle otsustatakse konkreetse detailplaneeringu menetluses. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks käsitleda selles osas kaebaja ja vastustaja ülejäänud väiteid.
30.Kuna ükski vaidlustatud ÜP tingimus ei välista kaebaja kinnistul ehitusõiguse saamist ning selle üle saab otsustada alles detailplaneeringu menetlemise käigus, kuna üldplaneeringu ülesanne ei ole konkreetse kinnistu planeerimine, ei oma väited väidetavatest menetluslikest rikkumistest tähtsust. Kaebusest ei nähtu samas ühtegi sellist rikkumist, mis oleks mõjutanud otsustamist. Kohus juba eelnevas otsuse osas leidis, et üldplaneeringu põhisisu pärast avalikku arutelu ei muudetud. Otsus vastab ka vähemalt minimaalsetele põhjendamise nõuetele.
31.Seega tuleb subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebus jätta rahuldamata, kuna kaevatav üldplaneeringu kehtestamise otsus ei riku vaidlustatud osas kaebaja subjektiivseid õigusi. III
32.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud poolt, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude väljamõistmiseks tuleb esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, nende esitamata jätmisel kulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). Vastustaja menetluskulude taotlust ei esitanud. Kaebaja õigusabikulude taotlust ei esitanud, tema menetluskuluks on tasutud riigilõiv. Poolte menetluskulud tuleb viidatud sätete alusel jätta nende endi kanda.