Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
2. juuni 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-14-51646
Haldusasi
VF kaebus Tallinna Vangla tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – VF Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 4. juuli 2016. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
VF apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada VF apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 4. juuli 2016. a otsus haldusasjas nr 3-14-51646 osaliselt. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada VF kaebus osaliselt ja mõista Tallinna Vanglalt VF kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitis 160 (ükssada kuuskümmend) eurot.
2.Ülejäänud osas jätta VF apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 4. juuli 2016. a otsus haldusasjas nr 3-14-51646 muutmata.
3.Mõista Tallinna Vanglalt VF kasuks välja esimese kohtuastme riigilõiv 25 (kakskümmend viis) senti. Tallinna Vangla menetluskulud jätta tema enda kanda.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 03.07.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-14-51646 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kinnipeetav VF esitas 08.05.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamist 500 eurot kuus ajavahemiku november 2009 kuni detsember 2013 eest. Tallinna Vangla ei ole kahju hüvitamise taotlust lahendanud.
2.VF esitas 08.07.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (hiljem korduvalt täiendatud) Tallinna Vangla poolt inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega perioodil ajavahemikul 2009 kuni 13.12.2013 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Tallinna Halduskohus jättis 18.11.2015 määruse resolutsiooni p-ga 2 kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 ja § 151 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata ajavahemikku november 2009 kuni 07.05.2011 puudutavas osas. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20.04.2016 määrusega VF määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu 18.11.2015 määruse resolutsiooni p 2 muutmata. Määrus jõustus 26.05.2016. VF oli kaebuses seisukohal, et rikutud on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) poolt tunnustatud kambripinna suuruse nõuet (3 m2). Kambrid nr 219 ja 426 ei vastanud kambripinna normidele ning neis ei toiminud ka sundventilatsioon. Kambrid nr 39, 13, 26 ei vastanud kambripinna normidele. Kambritesse oli paigutatud ettenähtust rohkem inimesi. Nelja aasta vältel oli kaebaja kambrites suhteliselt isoleeritult, liikumine oli takistatud. Kinnipeetavate liikumised kambrite vahel ning kaebaja töö ja õpingud ei oma kambripinna suuruse juures tähtsust. Kambris nr 140 oli ühes kaebajaga alati viis inimest lisaks. Samuti viibis kambris nr 26 ajavahemikul 07.07.2012–11.07.2012 kuus inimest. Ajavahemikul 21.08.2012–20.02.2013 viibis kambris nr 26 alati üle nelja kinnipeetava. Ajavahemikul 21.02.2013–16.05.2013 viibis kambris alati üle kolme kinnipeetava. Kambrisse nr 13 viidi kaebaja 20.11.2011, mitte 18.11.2011, nagu märgib vastustaja. Kaebaja viitab EIK lahenditele: Mihailescu v. Rumeenia, lahend 46546/12; Shkarupa v. Venemaa, lahend 36461/05; Adrian v. Rumeenia, lahend 26089/13; Zepkore v. Venemaa lahend 37858/08. Samuti viitab kaebaja Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-9-14 (p-d 7-10).
3.Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Kuni 31.12.2013 kehtinud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-ga 6 sätestati, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" p 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Põrandapind ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Riigikohus ei tuvastanud 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14 kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 vastuolu Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS). Tuvastavamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga
2(9)
3-14-51646 ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas VFile vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi ja mööblialust pinda. WC ja ka mööblialuse pinna mahaarvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumi või esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult kambripinda. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses aga asuvad WC-d kambris ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse (kambrid nr 221, 216,140, 402). Kambrid nr 82, 83, 84, 85 ja 89 on kartserikambrid, kus on WC kambris, kuid ei ole eraldi ruum. Kolmanda ja neljanda üksuse kambrites nr 13, 26, 29 ja 39 ei ole WC kambris. Kambrite uksed suletakse üksnes öörahu ajaks, mistõttu on kinnipeetavatel võimalik kasutada osakonnas paiknevat ühist tualettruumi. Lisaks tuleneb EIK lahenditest, et pidev juurdepääs tualettidele on kinnipidamistingimuste oluliseks detailiks. Isikute arv kambris muutus pidevalt ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. 954 päevast 377 päeval oli kaebajale tagatud alla 3 m2, kuid vähemalt 2,5 m2 vaba põrandapinda ja 577 päeval oli vaba põrandapinda rohkem kui 3 m2. Tallinna Vangla tegevuses kaebaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest kaebajale on olnud tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind. Seega on täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldustest. Vaadeldavast perioodist enamuse aja avatud osakondades viibides oli kaebajal võimalik ka kambrist väljas viibida. Kaebaja on osalenud riigikeele õppes ja tööhõives ning käinud kokkusaamistel. Kaebajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. Kaebaja ei ole esitanud vanglale pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind kaebajale tema poolt kaebuses kirjeldatud vaimseid kannatusi põhjustaks. Kaebaja kannab (sh vaidlusalusel perioodil) kolmandat vanglakaristust ja on viibinud Tallinna Vanglas ka varasemate vangistuste ajal. Seega pidid talle väga hästi teada olema Tallinna Vangla vangistustingimused. Kui need tingimused talle vastuvõetavad ei olnud, siis saanuks ta uusi kuritegusid sooritamata jättes nendesse tingimustesse sattumist ka vältida.
4.Tallinna Halduskohus jättis 04.07.2016 otsusega kaebuse rahuldamata ja vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Kaebus on asjas menetluses ajavahemikku 08.05.2011–13.12.2013 puudutavas osas seoses kambripinna väiksust ja ventilatsiooni puudutavate väidetega. VSkE § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis sätestati, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 kehtivas redaktsioonis on kambri põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m2. Kaebusega hõlmatud ajavahemik 08.05.2011–13.12.2013 jääb täies ulatuses kuni 31.12.2013 kehtinud regulatsiooni kehtivusaega. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus lahendis nr 3-4-1-9-14 (p 38) seisukohale, et kambri põrandapind 2,5 m2 kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on 3(9)
3-14-51646 isiklikku põrandapinda 2,5 m2 (samas, p 37). Riigikohus on ka lahendis nr 3-3-1-42-15 (p 18) asunud seisukohale, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p 17) märkinud, et kehtivast õigusest ega EIK praktikast ei tulene, et kinnipeetava käsutuses olevat põrandapinda tuleks arvestada ilma tualettruumi pindala ja mööblialust pinda arvesse võtmata. Seega tuleb ka käesolevas vaidluses hinnata kaebajale tagatud isiklikku ruumi, arvestades kambrite, kus kaebaja viibis, kogu põranda pinda s.o põranda pinda seinast seinani. Kaebaja on menetletaval ajavahemikul olnud paigutatud erinevatesse kambritesse, kusjuures kambri põrandapinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta on pidevalt muutunud. Selliseid päevi, millal põrandapinda oleks ühe isiku kohta olnud alla 2,5 m2 kaebaja kinnipidamises vaadeldaval ajavahemikul ei esinenud. Kaebaja paiknes Tallinna Vangla kambrites ajavahemikul 08.05.2011–13.12.2013 alljärgnevalt. Ajavahemikel 08.05.2011–27.09.2011 ja 29.09.2011–02.10.2011 viibis kaebaja kambrites nr 221, 216 ja 140, mis on ööpäevas 4h kinnipeetavale avatud. Neis kambrites viibides ei olnud kaebajal kordagi ruumi vähem kui 2,5 m2. Olgugi, et kaebajal oli neis kambrites kokku 580 päeval isiklikku ruumi vähem kui 3 m2, oli kaebajale neis kambrites viibimise ajal igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit vähemalt ühe tunni jooksul jalutuskäigu ajal värskes õhus ning vähemalt neli tundi vabalt oma osakonna piires. Kaebajal oli võimalus viidatud perioodil osaleda riigikeele õppel (05.09.2011–05.12.2011) ja käia mitmetel lühiajalistel kokkusaamistel (13.05.2011, 10.06.2011, 20.07.2011, 17.08.2011, 09.09.2011, 15.09.2011). Arvestades, et neljal tunnil päevas sai kaebaja igapäevaselt viibida kambrist väljaspool ja tegeleda lisaks hõivetegevusega ning käia kokkusaamistel, ei saanud olla tema kinnipidamine nendes kambrites õigusvastane. Ajavahemikel 03.10.2011–22.03.2012, 17.04.2012–27.05.2012, 07.06.2012–27.06.2012, 07.07.2012–11.07.2012, 21.08.2012–29.10.2012, 15.11.2012–13.12.2013 viibis kaebaja kambrites nr 39, 13, 29 ja 26, mis on suletud üksnes öörahu ajal ja muul ajal avatud. Kaebaja sai viidatud ajavahemikel tegeleda erinevate hõivetegevustega: töötada majandustööl (14.11.2011–05.12.2011), töötada abitöölisena (14.02.2012–13.08.2012, 12.09.2012– 11.10.2012), osaleda riigikeele õppel (05.09.2011–05.12.2011, 04.02.2013–31.05.2013, 02.08.2013–29.11.2013) ja käia lühiajalistel kokkusaamistel (28.10.2011, 10.11.2011, 22.12.2011, 23.02.2012, 28.02.2012, 24.05.2012, 13.09.2012, 12.10.2012, 27.12.2012, 17.01.2013, 04.04.2013, 20.07.2013). Nende asjaolude tõttu ei oma kambripinna suurus kaebaja ruumikitsikuse seisukohalt määravat tähtsust, kuivõrd kambripinnast tulenevad negatiivsed tagajärjed said kaebajale avalduda neis kambrites viibimise perioodil eelkõige öisel ajal, kui kaebaja magas, millal ei saanud kaebajale olla ulatuslikku negatiivset mõju. Kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud seda, et magamistingimused olid tal kaebusega hõlmatud ajavahemikul nõuetekohased. Olgugi, et kaebaja väidetel oli tal kaebusega hõlmatud ajavahemikul kambrites liikumine takistatud, ei ole see usutav päevadel, mil kaebajale oli isiklik ruum tagatud vähemalt 3 m2 ulatuses. Kaebaja liikumisvõimalus ja hõivetegevus väljaspool kambrit kompenseeris piisavalt kambri võimalikust ülerahvastatusest tingitud negatiivseid mõjutusi, mistõttu ei ole kambritingimusi põhjust käsitada inimväärikust alandavana (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-68-15, p 19). Ajavahemikel 28.09.2011, 29.03.2012–16.04.2012, 28.05.2012–06.06.2012, 28.06.2012– 06.07.2012, 12.07.2012–20.08.2012, 30.10.2012–14.11.2012 viibis kaebaja kartserikambrites nr 82, 89, 85, 84 ja 83, kus kaebajal oli igapäevaselt ruumi vähemalt 5,10 m2. Ehkki kartserikambrites on kinnipeetavale igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool kambrit 4(9)
3-14-51646 üksnes ühe tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal, ei ole praegusel juhul põhjust rääkida ebapiisavast kambripinnast kartseris. Asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleks raskendanud muud ebakohased olmetingimused neis kambrites. Seega ei ole kaebajale ka kartserikambrites kambripinna suuruse tõttu saanud tekkida kahju. Ajavahemikul 23.03.2012–28.03.2012 viibis kaebaja suletud kambris nr 402. Kaebajale võimaldati suletud kambris viibimise ajal jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Kaebajal ei olnud aga muud liikumisvõimalust. Isiku suletud kambrisse paigutamisest tingitud võrdlemisi piiratud võimalust viibida väljaspool kambrit saab pidada suletud kambris viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist (Riigikohtu lahend nr 3-4-1-9-14, p 36). Kaebaja viibis selles kambris üksnes kuus päeva ning igal päeval oli kaebajale ruumi tagatud vähemalt 3,93 m2. Seetõttu ei saa ruumipuudusest kaebajale tingitud ebamugavustunnet pidada inimväärikust alandavaks ka suletud kambri nr 402 osas. Puuduliku ventilatsiooni korral olnuks kohane õiguskaitsevahend kohene pöördumine vanglaametnike poole, et saavutada häiriva olmeprobleemi korvamine või leevendamine. Kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks seoses väidetava ventilatsiooni puudulikkusega vangla poole pöördunud. Kaebaja ei ole määratlenud, millistes kambrites oli ventilatsioon ebapiisav. Arvestades kaebaja võimalusi liikuda väljaspool kambrit ning Tallinna Vangla praktikat kasutada kambrites ka loomulikku ventilatsiooni, lisaks tagada kinnipeetavatele võimalus reguleerida õhuhulka akna küljes asuva õhutusava kaudu, ei ole kaebaja üldsõnalised väited ventilatsiooni nõuetele mittevastavuse osas põhjendatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
5.VF palub 28.07.2016 apellatsioonkaebuses (täiendatud 03.05.2017) tühistada Tallinna Halduskohtu 04.07.2016 otsuse resolutsiooni p 1. Vastustaja on esitanud halduskohtule asjasse puutumatuid tõendeid (kinnipeetava distsiplinaarkaristuste ja paigutamiste väljavõte, tervisetõend) ning kohut sellega eksitanud. Vastustaja ei esitanud ka menetluse kestel materjale, et kaebaja oleks saanud nendega tutvuda ning oma seisukohti ja vastuväiteid esitada. Halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1 tuleb tühistada ning kaebus menetlusse jäänud osas rahuldada tulenevalt PS §-st 25 koosmõjus riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-ga 3 ning Euroopa vanglareeglistiku soovitustega Rec(2006)2. Kinnipeetavate hoidmist nende inimõigusi rikkuvates tingimustes (paigutamine kambritesse, kus on ruumi vähem kui 3 m2, arvestamata mööblialust pinda) ei saa õigustada ressursi puudusega. Kaebajale oleks tulnud hüvitada mittevaraline kahju, sest EIK praktikas on kõikides sarnastes asjades reeglina õiglane kahjuhüvitis kaasnenud. Halduskohtu tegevus seoses vastustaja edastatud dokumentide 21.11.2014 määrusega tagastamisega on kohtumenetluse normide oluline rikkumine. Tõendid olid õiglase hüvitise väljamõistmise eelduseks. Kaebaja palub hüvitise väljamõistmise korral arvata Tallinna Vanglas viibitud periood (01.11.2009-13.12.2013) kaebaja üldisest karistusajast EIÕK art 3 alusel maha. Kaebaja esitatud meditsiinilistest dokumentidest nähtuvalt pöördus ta korduvalt Tallinna Vangla arstide poole, seetõttu on tegemist RVastS § 9 lg-s 1 sätestatu rikkumisega. Enne Tallinna Vanglasse sattumist ei olnud kaebajal mingisuguseid psühhiaatrilisi kõrvalekaldeid. 5(9)
3-14-51646 Need tekkisid Tallinna Vangla kambrites viibides. Kaebaja silmanägemine on halvenenud ja ta vajab prille. Kaebaja palub rikkumised kvalifitseerida EIÕK art 3 rikkumisena.
6.Tallinna Vangla palub kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja ei esitanud halduskohtu 21.11.2014 määrusega tagastatud asjasse puutumatuid dokumente kohtu eksitamiseks, vaid need dokumendid sattusid kogemata teiste tõendite hulka. Kaebajat ei saanud see kuidagi kahjustada. Tõene ei ole apellandi väide, et ta ei ole saanud vastustaja vastuse ja sellele lisatud tõenditega tutvuda. Tallinna Halduskohtus 23.12.2014 registreeritud VFi arvamusest nähtub, et VF on menetlusdokumendid saanud. Vastustaja vastuväidetele viitab apellant ka apellatsioonkaebuses. Riigikohus on 09.12.2015 otsuses nr 3-3-1-42-15 märkinud, et RVastS § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada ennekõike proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega. Mittevaralise kahju hüvitise kogusumma kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (Riigikohtu 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, p 21). Halduskohus teeb otsuse konkreetse kaebuse asjaoludest lähtuvalt. Käesoleval juhul ei olnud rahalise hüvitise nõude rahuldamine põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.VFi apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tuvastab kaebaja kinnipidamistingimuste õigusvastasuse osas, mil kaebaja viibis Tallinna Vangla kambrites, kus tal oli isiklikku kambripinda alla 3 m2 107 päeva jooksul, mil isik viibis avatud osakonna režiimil, kus peale 1-tunnise jalutuskäigu värskes õhus oli tagatud ka 4 tundi kambrivälist viibimise aega. Aja osas, mil kaebaja viibis suletud lukustatud kambrites ja kartserkambrites ning tal oli isiklikku kambripinda üle 3 m2, ringkonnakohus kinnipidamistingimuste õigusvastasust ei tuvasta. Tallinna Vangla esitatud tabelist (I kd tl 102-111) nähtuvalt oli kaebajale kogu aeg, mil ta viibis lukustatud kambrites ja kartserikambrites, tagatud isiklikku pinda üle 3 m2. Niisiis ei saanud talle sel ajal ruumikitsikusest tulenevalt mittevaralist kahju tekkida. Samuti ei tuvasta ringkonnakohus kinnipidamistingimuste õigusvastasust perioodidel, mil kaebaja isiklikku pinda kambris oli küll alla 3 m2, kuid kaebaja sai terve päeva jooksul vabalt osakonna piires liikuda. Nendes osades jääb halduskohtu otsus muutmata.
8.20. oktoobri 2016. a otsuses Muršić v. Horvaatia, nr 7334/13 leidis EIK, et kinnipeetava isikliku pinna leidmiseks tuleb kambri pindalast enne kogupindala jagamist seal viibinud isikute arvuga maha arvata tualettruumi pindala (p 114). Halduskohus ei ole seda teinud. Avatud osakonnas viibides, kus kaebajal oli lisaks 1-tunnisele jalutuskäigule värskes õhus tagatud ka 4 tundi kambrivälist aega, oli kaebaja kambrites alla 3 m2 isikliku põrandapinnaga 107 päeva (arvestades põrandapinnast maha WC-aluse pinna). Sel ajal oli kaebajal võimalus osaleda riigikeele õppes ja lühiajalistel kokkusaamistel (I kd tl 112-113). Lisaks ei saa esineda kahtlust selles, et Tallinna Vangla kambrite üldine seisukord oli amortiseerunud ning jalutusboks, kus kaebaja igapäevaselt jalutas, väike.
9.Muršić v. Horvaatia lahendis on EIK taas kord toonitanud, et kambris peab inimese kohta olema minimaalselt 3 m2 põrandapinda (p 110) ning kui põrandapinda on alla 3 m2, siis esineb tugev eeldus selleks, et isikut on peetud kinni inimväärikust rikkuvates tingimustes (p 124). Alla 3 m2 põrandapinnast tulenevat rikkumise eeldust on võimalik ümber lükata, kui isikliku ruumi kitsikust kompenseerivad järgnevad asjaolud, mis peavad esinema kumulatiivselt (viidatud lahendi p 132): 6(9)
3-14-51646 - ruumikitsikust, s.o 3 m2-st väiksemat isiklikku pinda, peab kannatama lühiajaliselt ja harva; - tagatud on võimalus kambriväliseks liikumiseks ja kambrivälisteks tegevusteks (p 133), kusjuures õues viibimise koht peab olema piisavalt avar ja pakkuma kaitset ka halva ilma eest. Kambrivälised tegevused hõlmavad võimaluse veeta aega töötades, sportides, haridust omandades vms; - kinnipidamisasutuse üldine seisund peab olema talutav (loomuliku valguse ja värske õhu, kütte või jahutuse olemasolu, kohased sanitaartingimused jne, p 134) ning ei tohi esineda konkreetse isiku olukorda raskendavaid asjaolusid, mis on tingitud nt isiku soost, vanusest või terviseseisundist (p 97).
10.Viidatud lahendis Muršić v. Horvaatia leidis EIK, et EIÕK art-t 3 oli pikema vangistuse käigus rikutud ühe 27-päevase perioodi puhul, mil kaebajal oli isiklikku ruumi 2,62 m2 ning seda eelkõige perioodi pikkuse tõttu (p-d 149‒153). Ülejäänud probleemsete ajavahemike puhul rikkumist ei leitud, kuna need olid lühikesed (1–8 päeva), ruumikitsikus ei olnud märkimisväärne (2,55–2,62 m2), kaebajale olid tagatud piisav jalutamisvõimalus ja muu kambriväline tegevus ning kinnipidamistingimused üldisemalt ei olnud halvad (p-d 154‒171). Hüvitise kohta märkis EIK, et sedalaadi rikkumist ei saa heastada pelgalt rikkumise tuvastamisega. Vajalik on ka mittevaralise kahju hüvitamine rahas (p 181).
11.Praeguses asjas oli kaebaja pikemate ajaperioodide vältel (kokku 107 päeva) sunnitud olema kambrites, kus tema isiklik pind jäi alla 3 m2 isiku kohta. Tema liikumisvõimalus oli tund päevas jalutamist ca 15 m2-s jalutusboksis, õigus 4 tundi viibida väljaspool kambrit, millele lisandus võimalus osaleda riigikeele õppes ja lühiajalistel kokkusaamistel. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest (II kd tl 126) nähtuvalt on kaebaja sellisel kambrirežiimil viibimise ajal (ja ka varem) korduvalt kaevanud närvilisust, ärrituvust ja unetust, mis võib olla tulenenud ruumikitsikusest. Kaebaja lühinägelikkust ja vajadust prillide järgi ei saa aga ruumikitsikusega seostada.
12.Halduskohus ei ole tuvastanud kaebaja kinnipidamistingimuste õigusvastasust kogu vaidlusaluse perioodi vältel. Riigikohus on oma 16. märtsi 2017. a otsuses nr 3-3-1-83-16 selgitanud, et otsustamaks, kas ruumipuudust kompenseerivad asjaolud on EIÕK art 3 rikkumise välistamiseks piisavad, on oluline kontrollida, kui kaua kaebaja viibis kambrites, kus oli kinnipeetava kohta alla 3 m2 põrandapinda, hinnata kaebaja liikumisvabadust ja kambrivälist tegevust ning üldisi kinnipidamistingimusi (p 15.2). Vangla poolt esitatud andmete kohaselt viibis kaebaja avatud osakonnas 5-tunnise liikumise võimalusega kokku 107 päeval kambrites, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda vähem kui 3 m2. Sel ajal esines ka rida suhteliselt lühikesi ajavahemikke, mil kinnipeetava kohta oli kambris rohkem kui 3 m2 põrandapinda. Eeltoodud andmetest nähtuvalt oli ajavahemik, mil kaebaja pidi ruumipuudust kannatama, EIK lahendite tähenduses pikk. Kuigi vangla avatud osakonna päevakava ning võimalus osaleda kambrivälises tegevuses leevendasid mõnevõrra ruumipuudust, ei saa ruumipuuduse pikaajalist kestust arvestades siiski lugeda täidetuks eeldusi, mis võimaldaksid ruumipuudusest tingitud rikkumise täielikult ümber lükata. Neid seisukohti silmas pidades tuvastab ringkonnakohus EIÕK art 3 rikkumise perioodil, mil kaebaja viibis avatud osakonna kambrites ruumikitsikuses 107 päeval, arvestades, et kaebaja ei talunud ruumikitsikust EIK lahendite valguses lühiajaliselt; talle ei olnud tagatud piisav võimalus kambriväliseks liikumiseks ega kambrivälisteks tegevusteks; ruumikitsikuses viibitud aeg võis põhjustada kaebajal ärrituvust ja unetust, mida tuli kompenseerida ravimitega, ning kinnipidamisasutuse üldine seisukord ei olnud hea. Arvestades EIK lahendis Muršić v. Horvaatia ning Riigikohtu lahendites nr 3-3-1-21-16 ja 3-3-1-83-16 väljendatut,
7(9)
3-14-51646 tuleb ka asuda seisukohale, et kaebajale ei ole piisavaks hüvitiseks inimväärikust riivavate tingimuste õigusvastasuse tuvastamine, vaid selline rikkumine tuleb hüvitada rahas.
13.Riigikohus on 16.03.2017 otsuse nr 3-3-1-83-16 p-des 24 ja 25 selgitanud ka kambripinna asjades väljamõistetava kahju suuruse kujunemist, märkides, et RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (haldusasi nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal toodud viited). Kohus arvestas hüvitise väljamõistmisel Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (haldusasi nr 3-31-42-15, p 29). Samuti arvestas kohus, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist. Arvestades kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud määrata kaebajale 160 euro suurune hüvitis.
14.Aja osas, mil kaebaja viibis suletud lukustatud kambrites ja kartserikambrites ning tal oli isiklikku kambripinda üle 3 m2, ning perioodil, mis kaebaja isiklikku pinda oli küll alla 3 m2, kuid kaebaja sai terve päeva jooksul vabalt osakonna piires liikuda, ei tuvasta ringkonnakohus kinnipidamistingimuste õigusvastasust. Nagu ringkonnakohus varasemalt märkis, oli kaebajale kogu perioodi osas, mil ta viibis suletud lukustatud kambrites ja kartserikambrites, tagatud isiklikku kambripinda üle 3 m2. Kaebaja viibis ka režiimil, mil kambrid lukustati üksnes öörahu ajaks ja ülejäänud ajal oli kaebaja vaba osakonna piires liikuma. Sellisel režiimil viibides pidi kaebaja viibima kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku pinda alla 3 m2, erinevate perioodide kaupa kokku 274 päeval. Lisaks avarale liikumisvõimalusele töötas kaebaja sel ajal majandustöödel, oli abitööline, osales riigikeele õppes ning viibis lühiajalistel kokkusaamistel. Neid asjaolusid kogumis vaadeldes tuleb nõustuda halduskohtuga, et kaebaja avar liikumisvabadus ning kambriväliste tegevuste mitmekesisus leevendasid kambri ruumikitsikust määral, mil kinnipidamistingimuste õigusvastasust tuvastada ei saa. Neil põhjustel jääb VFi apellatsioonkaebus selles osas rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
15.Halduskohus ei ole rikkunud haldusasja menetlemisel menetlusnorme, millega oleks rikkunud kaebaja õigusi. 21.11.2014 määrusega tagastas kohus vanglale tõendid, mis ei olnud asjakohased ja mis ei saanud kuidagi tõendada kaebajale kahju tekkimist või selle mitte tekkimist. Samuti nähtub haldusasja materjalidest, et kaebaja on saanud kätte kõik haldusasjas vangla poolt esitatud materjalid (kusjuures kaebaja paigutamised vanglas, tema kambriväline tegevus ja kokkusaamised peaksid kaebajale endale väga hästi teada olema), vangla seisukohad ja kohtumäärused on kaebajale tõlgitud vene keelde ja kaebaja on saanud esitada oma seisukohad kõigi asjakohaste küsimuste kohta.
16.Kõike eelnevat kokku võttes on ringkonnakohus seisukohal, et VFi apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab VFi kaebuse osaliselt ja mõistab Tallinna Vanglalt VFi kasuks välja mittevaralise kahju 160 eurot.
17.HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kaebaja on esimeses kohtuastmes tasunud riigilõivu 25 eurot (I kd tl 66).
8(9)
3-14-51646 HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Ringkonnakohus rahuldab kaebaja nõude osaliselt (täpsustatud nõude suurusest 15 670 eurost 160 eurot), s.o ca 1% ulatuses. Samas suuruses tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista ka riigilõiv, milleks on 25 senti. Tallinna Vangla võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.