Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
1. juuni 2017, Tallinn
Haldusasja number
3-15-359
Haldusasi
HM kaebus Tallinna Vangla 10.06.2013 kuni 01.12.2013 kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ja 28.08.2014– 19.09.2014 tekitatud tervisekahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 11. märtsi 2016. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – HM Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Teerika Marilin Martisen
Menetluse alus ringkonnakohtus
HM apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 29. mail 2017
RESOLUTSIOON
Rahuldada HM apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 11. märtsi 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-359. Teha asjas uus otsus.
3.Mõista Tallinna Vanglalt HM kasuks välja 10. juunist 2013. a kuni 1. detsembrini 2013. a kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitis summas 140 (ükssada nelikümmend) eurot. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 3. juulil 2017 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-15-359 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.HM esitas 08.12.2014 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse nr 518/14/33884-1 seoses talle ebapiisava põrandapinna tagamisega Tallinna Vanglas. Tallinna Vangla jättis 18.02.2015 vastusega nr 5-18/14/33884-2 kahjunõude perioodide 18.02.2008– 10.06.2008 ja 26.08.2009–01.12.2009 osas läbi vaatamata, tagastas kahjunõude kambris nr 347 aset leidnud õiguste riive osas ning jättis perioodide 10.06.2013–01.12.2013 ja 26.08.2014– 19.09.2014 osas rahuldamata.
2.HM esitas 11.02.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 516 eurot iga kuu eest, mil kaebaja oli sunnitud viibima Tallinna Vangla kambrites, kus oli vaba põrandapinda vähem kui 3 m2 ja mille olmetingimused ei vastanud nõuetele (perioodidel 18.02.2008–10.06.2008, 26.08.2009–01.12.2009 ja 10.06.2013–01.12.2013) ja 500 eurot kaebajale perioodil 26.08.2014–19.09.2014 tekitatud tervisekahju eest. Kaebaja suhtes on rikutud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3, kuna teda on kinni peetud kambrites, kus vaba põrandapind jääb alla 3 m2 kinnipeetava kohta. Kaebaja isiklik ruum oli vahemikus 1,73–2,37 m2 (sh mööbli alla jääv pind, mis vähendas kaebaja isiklikku ruumi). Kaebaja viibis kinnises osakonnas, seega 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris ja 1 tund jalutamas ning pidi jagama kambrit 3–5 inimesega. Ajavahemikus 05.07.2013-31.07.2013 tilkus kaebajale vesi voodisse. Kaebajal tuli oma riideid pesta kambris külma veega, samas kambris toimus ka riiete kuivatamine, mis muutis kambri niiskeks ja rõskeks. Kambri kunstilik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 nõuetele. Nimelt kasutati kambris kahte 75 W pirni, mis ei taga piisavat valgust. Valgus peaks olema vähemalt 400 luksi (vt kohtuotsus haldusasjas nr 3-06-294). Ajavahemikul 26.08.2014–19.09.2014 pidi kaebaja käima õues välikäimlates ja pesema ennast ning oma nõusid õues, kus oli külm, tuuline ja vihmane, mille tulemusena jäi kaebaja haigeks.
3.Halduskohus jättis 21.09.2015 määrusega rahuldamata HMi taotluse kaebetähtaja ennistamiseks kaebuse perioodide 18.02.2008–10.06.2008 ja 26.08.2009–01.12.2009 osas ning jättis selles osas kaebuse läbi vaatamata.
Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata.
Kaebajale oli tagatud vaidlusalusel perioodil kambris rohkem kui 3 m2 põrandapinda. Kaebaja väited kambris olnud niiskuse ja rõskuse kohta ei ole usutavad. Kambrites on osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambrite õhuhulka suletud osakonnas reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Samuti on kambrites keskküte, mis tagab kütteperioodi ajal, kui väidetav niiskus võib ilmastikust tingitult kambritesse tekkida, ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Ka ei kinnita kaebaja väidet vangla poolt teostatud õhuniiskuse mõõtmised. Kinnipeetavate kambrite valgustusele ei ole õigusaktidega kehtestatud erinõudeid ning arvestada tuleb eluruumidele esitatavate nõuetega. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ p 5 kohaselt peab eluruumi igal toal olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse tuulutamiseks ning tagab neis piisava loomuliku valgustuse. Tallinna Vangla kambrites on kaks laepirni võimsusega 75 W, tualetis 2(8)
3-15-359 üks lamp võimsusega 60 W ning ukse kohal öövalgusti võimsusega 40 W. Määruse nr 38 selles osas täpseid norme ei kehtesta. Tallinna Vangla ei ole kambrites, milles kaebaja paiknes, kaebuses esitatud ajavahemikul valgustihedust mõõtnud. Samas on siinjuures oluline ka asjaolu, et Tallinna Vangla andmetel ei ole kaebaja vangla poole pöördunud kaebusega seoses kambri vähese valgusega ega ka kambri niiskustasemega. Kambris ei olnud sooja vett, kuid kaebajal oli võimalik soetada vangla kauplusest veekeedukann. Kaebaja ei ole kasutanud kinnipidamistingimustega tekitatud kahju ärahoidmiseks esmaseid õiguskaitsevahendeid. 2014. a suvel teostati kolmandas üksuses pesuruumide ja WC-de põhjalik remont, mille käigus valati uuesti teise korruse pesuruumi põrand ja lisati kiirboilerid, mis tagavad minimaalselt 38
C veetemperatuuri igal ajahetkel. Nimetatu eesmärgiks oli sh ka kaebaja kinnipidamistingimuste parandamine, mida ei saanud teha ilma pesuruumi ajutiselt kasutusest maha võtmata. Välikäimla kasutamise ja kaebaja haigestumise vahel puudub põhjuslik seos. Remonttööd tehti suvelõpu perioodil ning õhutemperatuurid jäid vahemikku +5 kuni +23° C. Arvestades, et kaebaja pidi välikäimlat kasutama lühiajaliselt, siis ei saa rääkida kaebaja õiguste rikkumisest. Ka vabaduses viibivatel isikutel ei ole kõigile tagatud vesiklosett või igal ajahetkel sooja vee kasutamise võimalus. Inimeste tervis halveneb ka väljaspool vanglat.
Tallinna Halduskohtu 16.12.2015 otsusega jäeti kaebus rahuldamata.
1) EIK on leidnud oma värskemas praktikas (nt EIK 08.12.2015 otsuses kohtuasjas Mironovas jt vs. Leedu, kaebused nr 40828/12, 29292/12, 69598/12, 40163/13, 66281/13, 70048/13 ja 70065/13, p-d 118–123), et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitatav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta, kuid alati tuleb täiendavalt arvestada muude kinnipidamistingimuste (sh isiku suhtes kohalduva režiimi) mõjudega, mis võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed. Olukorras, kus kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega väljakujunenud kohtupraktika kohaselt olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (vt ka Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 14–15). 2) VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis (VSKE) lg 6 sätestas: „Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda.“ Alates 01.01.2014 kehtivas redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m2. Riigikohus on viidatud otsuse nr 33-1-42-15 p-s 17 märkinud, et kehtivast õigusest ega EIK praktikast ei tulene, et kinnipeetava käsutuses olevat vähemalt 3 m2 või soovitatavalt 4 m2 suurust põrandapinda tuleks arvestada ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata. 3) Kaebaja oli kaebusega hõlmatud perioodil paigutatud Tallinna Vanglasse vahistatuna kinnisel režiimil, mil tal oli üldjuhul võimalik väljaspool kambrit liikuda 1 tunni jooksul päevas 3(8)
3-15-359 värskes õhus jalutuskäigu ajal. Samas oli kaebaja 29.10.2013–01.12.2013 hõivatud õppimisega kaheksandas klassis, mis võimaldas talle täiendavat liikumisvabadust. 4) Kaebaja ei ole vaidlusalusel ajavahemikul 10.06.2013–01.12.2013 viibinud päevagi kambris, kus põrandapinda oleks kehtivas õiguses sätestatud piirmäärast (3 m2) vähem. Kuna kaebajat ei ole vaidlusalusel perioodil õigusvastastes kinnipidamistingimustes hoitud, siis puudub vajadus ka pikemalt analüüsida kaebaja poolt välja toodud muude olmetingimuste (sooja vee puudumine, niiskus kambris, kuna seal tuli kuivatada oma riideid, ja valgustuse mittevastavus nõuetele) väidetavat kumulatiivset mõju. 5) Vangistusseadusest ega muudest õigusaktidest ei tulene, et kambri pesemiskoht peaks olema varustatud sooja veega. Mis puudutab riiete kuivatamist kambris ja sellest tingitud kambrite liigset niiskust, siis vastustaja toob õigesti välja, et ühestki õigusaktist ei tulene keeldu, et riideid ei võiks pesta ega kuivatada kambris. Kuigi menetlusosalised ei ole esitanud niiskuse suhtes kambrites ühtegi täpset tõendit, saab arvestada Tallinna Vangla poolt teostatud mõõtmisi teistes kaebaja kambri läheduses asunud kambrites. Need mõõtmistulemused näitavad, et niiskus nendes kambrites vastas eluruumi siseõhu optimaalse niiskuse nõuetele ja jäi ühe erandiga (36,6%) 40–60% vahele. 6) Ka valgustuse osas märgib vastustaja õigesti, et mitte ühegi õigusaktiga ei ole ette nähtud, milline peaks valgustihedus kambris olema. Kambrites, kuhu kaebaja Tallinna Vanglas oli paigutatud, oli olemas aken ja kunstlikud valgustid. Seega olid kambrites, milles viibis kaebaja, olemas nii Vang § 45 lg-s 1 sätestatud aken kui ka kunstlik valgustus, mis tagasid ruumi valgustatuse. 7) Kaebaja pidi ajavahemikul 26.08.2014–12.09.2014 seoses kolmanda üksuse tualettruumis toimunud remonttöödega kasutama ihuhädade leevendamiseks välikäimlat. Samuti nähtub kaebaja tervisekaardist, et 17.09.2014 ta haigestus. Nimelt pöördus kaebaja arsti poole seoses nohu ja kurguvaluga. Arst tuvastas, et kaebaja kurgukaared punetavad kergelt, kaebaja kehatemperatuuriks mõõdeti 36,5 kraadi. 19.09.2014 pöördus kaebaja uuesti arsti poole seoses külmetamisega – kurguvalu, nohu-köha. Kaebajale kirjutati töövabastus ja ravimid. 8) Võlaõigusseaduse § 127 lg 4 kohaselt kuulub kahju hüvitamisele üksnes juhul, kui asjaolu, millel isiku vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Puuduvad tõendid avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse kohta. Remondi teostamist kolmanda üksuse pesuruumides ja WC-des, mille eesmärgiks oli kinnipidamistingimuste parandamine, mida ei saanud teha ilma pesuruumi ajutiselt kasutusest maha võtmata, ei saa pidada õigusvastaseks. Õigusvastane ei olnud pesemisvõimaluste ja käimla kasutamise võimaluse loomine õues. Kaebaja külmetumist ei saa välistada, kuid tuleb arvestada, et inimeste tervis halveneb ka väljaspool vanglat. Samuti võib tervis halveneda vanglas, kuid tulenevalt muudest teguritest (viirused), mitte vangla tegevusest või tegevusetusest seoses WC remondiga. Kaebajale ei ole tekkinud sellist tervisekahju, mida oleks võimalik rahas hüvitada isegi juhul, kui vangla oleks käitunud õigusvastaselt ning kaebaja oleks selle tagajärjel külmetanud. Külmetus- ja viirushaiguste esinemine ja palju tõsisemas vormis on Eesti kliimas sügisel küllaltki tavaline nähtus ka vabaduses viibivate isikute puhul. Puuduvad tõendid, et vastustaja oleks oma tegevusega tahtlikult ja teadlikult kaebajale külmetushaiguse põhjustanud või sellele kaasa aidanud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4(8)
3-15-359
6.HMi apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 11.03.2016 otsus ja uue otsusega rahuldada kaebus. 1) Halduskohus ei ole arvestanud EIK praktikat. Selle kohaselt tuleb kinnipeetava kohta tagada kambris vähemalt 4 m2 põrandapinda ja arvesse võtta muid kinnipidamistingimusi. Kinnipeetaval peab olema võimalik mööbliesemete vahel vabalt liikuda. Kambripinnast ei ole lubatud maha arvata WC alust pinda. Tegelikkuses oli kambris palju mööblit ja liikumine mööbliesemete vahel oli raskendatud; kambrid hallitasid ja õhuniiskus oli suur. Vahepeal tilkus kambri laest kaebaja voodisse vett. Teistes kambrites mõõdetud õhuniiskuse põhjal ei ole võimalik järeldada, et kambris, kus kaebaja viibis, oli õhuniiskus lubatu piires. 2) Remonttööde ajal tuli kaebajal mitte ainult kasutada välikäimlat, vaid ka pesta külma veega õues tuule käes (augusti lõpus ja septembris). Haigestumisel ei olnud muid põhjuseid. Vangla tekitas tervisekahju tahtlikult.
Tallinna Vangla palub jätta HMi apellatsioonkaebus rahuldamata.
1) EIK praktikast ei tulene, et kinnipeetavale peab olema tagatud vähemalt 4 m2 isiklikku põrandapinda. Kohtupraktikast tuleneb, et kinnipeetavale võib kompenseerivate mõjude olemasolul tagada ka vähem kui 3 m2 põrandapinda. Mööblialust pinda ei tule kambri pinnast maha arvata. 2) Kaebaja liikumispiirangud perioodil 10.06.-01.12.2013 tulenesid sellest, et ta oli vahistatu staatuses. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt on vangla või arestimaja kohustatud võtma kasutusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei oleks aidanud kaebajal tõenäoliselt kahju tekkimist ära hoida, arvestades kaebaja kinnipidamise ajal kehtinud kohtupraktikat ning vangla ruumikitsikuse põhjuseid. Seega ei saa esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist kaebajale ette heita ega kahjunõude lahendamisel arvestada.
9.Vaidlusalusel perioodil kehtis VSKE § 6 lg 6 redaktsioonis, mis sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Asjaolu, et vangla võis osal vaidlusalusest perioodist järgida kaebaja kambritesse paigutamisel siseriiklikku õigust, ei muuda olematuks seda, et kinnipeetava paigutamine kambrisse, kus tema vabas kasutuses oli põrandapinda alla 3 m2, võib koosmõjus teiste kinnipidamistingimustega olla vastuolus EIÕK art-ga 3. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Nende sätete alusel ei kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (Riigikohtu 20.12.2002 otsus asjas nr 3-3-1-58-02, p 11). Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. Lisaks VSKE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh põhiseaduse §-e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 41).
5(8)
3-15-359
10.EIK suurkoja 20.10.2016 otsuses asjas Muršić vs Horvaatia (nr 7334/13) on p-s 114 selgelt märgitud, et kambris paikneva tualetinurga alune pind tuleb isikliku ruumi hindamisel arvestada kambri üldpinnast välja. Samas märkis EIK, et mööblialune pind tuleb üldpinna sisse arvata. Seejuures on oluline arvestada sellega, kas kinnipeetavatel jäi kambris piisavalt ruumi vabalt liikumiseks.
11.Selles lahendis on EIK toonitanud, et kambris peab inimese kohta olema minimaalselt 3 m2 põrandapinda (p 110) ning kui põrandapinda on alla 3 m2, siis esineb tugev eeldus selleks, et isikut on peetud kinni inimväärikust rikkuvates tingimustes (p 124). Alla 3 m2 põrandapinnast tulenevat rikkumise eeldust on võimalik ümber lükata, kui isikliku ruumi kitsikust kompenseerivad järgnevad asjaolud, mis peavad esinema kumulatiivselt (viidatud lahendi pdes 132 ja 138): - ruumikitsikust, s.o 3 m2-st väiksemat isiklikku pinda, peab kannatama lühiajaliselt ja harva; - tagatud on võimalus kambriväliseks liikumiseks ja kambrivälisteks tegevusteks (p 133), kusjuures õues viibimise koht peab olema piisavalt avar ja pakkuma kaitset ka halva ilma eest. Kambrivälised tegevused hõlmavad võimaluse veeta aega töötades, sportides, haridust omandades vms; - kinnipidamisasutuse üldine seisund peab olema talutav (loomuliku valguse ja värske õhu, kütte või jahutuse olemasolu, kohased sanitaartingimused jne, p 134) ning ei tohi esineda konkreetse isiku olukorda raskendavaid asjaolusid, mis on tingitud nt isiku soost, vanusest või terviseseisundist (p 97).
12.Viidatud lahendis Muršić vs Horvaatia leidis EIK, et EIÕK art-t 3 oli pikema vangistuse käigus rikutud ühe 27-päevase perioodi puhul, mil kaebajal oli isiklikku ruumi 2,62 m2 ning seda eelkõige perioodi pikkuse tõttu (p-d 149–153). Ülejäänud probleemsete ajavahemike puhul rikkumist ei leitud, kuna need olid lühikesed (1–8 päeva), ruumikitsikus ei olnud märkimisväärne (2,55–2,62 m2), kaebajale olid tagatud piisav jalutamisvõimalus ja muu kambriväline tegevus ning kinnipidamistingimused üldisemalt ei olnud halvad (p-d 154–171). Hüvitise kohta märkis EIK, et sedalaadi rikkumist ei saa heastada pelgalt rikkumise tuvastamisega. Vajalik on ka mittevaralise kahju hüvitamine rahas (p 181).
13.Praeguses asjas oli kaebaja pikemate ajaperioodide vältel sunnitud olema kambris, kus tema isiklik pind jäi alla 3 m2 isiku kohta. Selliseid päevi oli ajavahemikus 10.06.2013– 30.11.2013 kokku 154 päeva; samal ajavahemikul kambrites, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda üle 3 m2, tuli kaebajal viibida 16 päeva. Kinnipidamistingimused olid eelmärgitud päevadest kokku 106 päeval sellised, kus ühe kinnipeetava kohta oli kambris 2,97– 2,98 m2 põrandapinda.
14.Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 20.09.2016 otsusega haldusasjas nr 3-14-53031 Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse seoses kambris nr 12 ajavahemikul 15.03.2014– 09.12.2014 ebapiisava valgustatuse tagamisega. Nimetatud 20,8 m2 suuruses kambris oli paigaldatud lakke neli hõõglampi võimsusega 60 W, üks hõõglamp võimsusega 40 W ja üks hõõglamp võimsusega 30 W. Kaebaja õppis ka nimetatud haldusasjas käsitletud perioodil. Praeguses kohtuasjas vaidlusalustel perioodidel ei ole kambrites, kuhu kaebaja oli paigutatud, valgustatust mõõdetud. Kambrite suurused varieerusid 15,9 m2-st 16,4 m2-ni ning kambritesse oli paigutatud kaks hõõglampi võimsusega 75 W ja ukse kohale üks hõõglamp võimsusega 40 W. Sellised andmed ei võimalda pidada valgustatust piisavaks, arvestades, et haldusasjas nr 314-53031 tehtud otsuses pidas ringkonnakohus minimaalselt vajalikuks valgustatuseks hariduse omandamise ajal 200 lx. Vajaliku valgustatuse tagaksid hõõglambid, kui nende koguvõimsus oleks ligilähedane 300 W-le. 6(8)
3-15-359
15.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt tõenditele antud hinnanguga muude olmetingimuste osas peale ruumikitsikuse ja valgustatuse, s.t kambri ventilatsioon vastas nõuetele, kuigi üldine ruumide olukord ei olnud ka hea ning vangla on amortiseerunud.
16.Riigikohus on 16.03.2017 otsuses nr 3-3-1-83-16 selgitanud, et otsustamaks, kas ruumipuudust kompenseerivad asjaolud on EIÕK art 3 rikkumise välistamiseks piisavad, on oluline kontrollida, kui kaua kaebaja viibis kambrites, kus oli kinnipeetava kohta alla 3 m2 põrandapinda, hinnata kaebaja liikumisvabadust ja kambrivälist tegevust ning üldisi kinnipidamistingimusi (p 15.2).
17.Kaebaja oli vaidlusalusel ajavahemikul vahistatu staatuses, ta viibis 23 tundi ööpäevas lukustatud kambrites ja ühe tunni jalutuskäigul värskes õhus. Alates 29.10.2013 õppis kaebaja üldhariduskooli 8. klassis, seega viibis osa päevast väljaspool kambrit.
18.Eeltoodud andmetest nähtuvalt oli ajavahemik, mil kaebaja pidi ruumipuudust kannatama, EIK lahendite tähenduses pikk. Kuigi õppimisvõimalus leevendas mõnevõrra ruumipuudust, ei saa ruumipuuduse pikaajalist kestust arvestades siiski lugeda täidetuks eeldusi, mis võimaldaksid ruumipuudusest tingitud rikkumise täielikult ümber lükata. Neid seisukohti silmas pidades tuvastab ringkonnakohus EIÕK art 3 rikkumise perioodil, mil kaebaja viibis kambrites ruumikitsikuses 154 päeval, arvestades, et kaebaja ei talunud ruumikitsikust EIK lahendite valguses lühiajaliselt, talle ei olnud tagatud piisav võimalus kambriväliseks liikumiseks ega kambrivälisteks tegevusteks ning kinnipidamisasutuse üldine seisukord ei olnud hea, sh oli kambrite valgustatus ebapiisav. Ülejäänud päevadel, kus kambri suurus vastas nõuetele, oli kambrite valgustatus ebapiisav.
19.Arvestades EIK lahendis Muršić v. Horvaatia ning Riigikohtu lahendites nr 3-3-1-21-16 ja 3-3-1-83-16 väljendatut, tuleb ka asuda seisukohale, et kaebajale ei ole piisavaks hüvitiseks inimväärikust riivavate tingimuste õigusvastasuse tuvastamine, vaid selline rikkumine tuleb hüvitada rahas.
20.Riigikohus on 16.03.2017 otsuse nr 3-3-1-83-16 p-des 24 ja 25 selgitanud ka kambripinna asjades väljamõistetava kahju suuruse kujunemist, märkides, et RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (haldusasi nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal toodud viited). Kohus arvestas hüvitise väljamõistmisel Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (haldusasi nr 3-3-1-42-15, p 29). Samuti arvestas kohus, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist. Arvestades kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis (sh asjaolu, et kambri väiksusest põhjustatud rikkumine oli 106 päeval väga väike ning omas suuremat tähtsust 48 päeval, ent lisandus ka kambri valgustatusega seotud rikkumine), on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud määrata kaebajale hüvitis 140 eurot.
21.Pesemist, ja käimla kasutamise võimalust ning kaebaja külmetumist puudutavas osas leiab ringkonnakohus, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebajale tekkinud tervisekahju oli sedavõrd vähene, et ei õigusta rahalise hüvitise maksmist. Vastustaja ja halduskohus selgitasid õigesti, et kurgupõletik ja nohu ei olnud ebatavaliselt rasked haigustunnused. Kaebajal ei tekkinud palavikku ja ta ei vajanud kuigivõrd palju ravi. Kuigi vastustajal lasub kohustus tagada 7(8)
3-15-359 kinnipidamistingimused, mis tagavad inimestele ohutu ja tervisliku elukeskkonna, arvestama ilmastikuolusid ning pesemine ja tualetis käimine tuleb tagada (ka remonttööde tegemise ajal) vastavalt vajadusele köetud ruumis (VangS § 45 lg 1, Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ p-d 1 ja 7; soovituslikuna Euroopa vanglareeglistiku p 18.1), ei ole selle nõude vähene rikkumine – arvestades, et väljas ei tulnud viibida pikka aega, õhutemperatuur oli remonttööde tegemise ajal nõutavast madalam mitte kogu aeg ning ei olnud kordagi alla +5° C – toonud kaasa rahaliselt hüvitatava kahju tekkimist.
22.Apellant leiab, et halduskohus ei ole hinnanud kaebaja väidet, et talle tilkus kambri laest vesi voodisse. Halduskohus on 15.12.2015 määruses leidnud, et kaebaja ei ole sellega põhjustatud kahju hüvitamise taotlust kohtule esitanud, mistõttu tuleb jätta vastustaja taotlus selle nõude osas kaebetähtaja rikkumise tõttu menetluse lõpetamiseks rahuldamata. Menetlusosalised ei ole halduskohtu määrust ringkonnakohtus vaidlustanud.
23.Eelnevalt tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt, tühistada Tallinna Halduskohtu otsus ning mõista välja kaebaja kasuks hüvitis summas 140 eurot.
24.Kaebaja oli halduskohtus ja ringkonnakohtus riigilõivu tasumisest vabastatud. Muude menetluskulude kohta pole menetlusosalised kohtule kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad need HKMS § 109 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask
(allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pikamäe
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.