Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Maili Lokk, Madis Ernits 18.02.2021, Tartu 3-19-557 Xi kaebus Tartu Vangla kodukorra punkti 7.1.43 tühistamise ja silmaklappide keeluga põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Tartu Halduskohtu 04.11.2020. a otsus Xi apellatsioonkaebus Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebaja apellatsioonkaebus.
2.Jätta läbi vaatamata kaebaja menetlusabi taotlus, kohtuistungi korraldamise taotlus ja tõlgi kohtuistungile kaasamise taotlus.
3.Asendada määruse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muus osas ei ole määrus edasikaevatav.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kodukorra (tl 58-59) p 7.1.43 kohaselt on Tartu Vanglas viibivatele kinnipeetavatele keelatud silmaklapid.
2.Kaebaja esitas 16.01.2019 Tartu Vanglale avalduse (tl 17), milles palus ennistada vaide esitamise tähtaeg Tartu Vangla kodukorra p 7.1.43 vaidlustamiseks.
Tartu Vangla jättis 07.02.2019. a otsusega nr 6-24/403-2 (tl 18-18p) kaebaja taotluse vaide esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata.
4.Kaebaja palus 13.02.2019. a vaides (tl 19-19p) vangla 07.02.2019. a otsuse peale tema taotlus uuesti läbi vaadata. Kaebaja selgitas, et öövalgus kahjustab tervist ja rikub und.
5.Tartu Vangla tagastas 06.03.2019. a otsusega nr 1-11/38-2 (tl 20-20p) kaebaja vaide, kuna vaide esitamise tähtaeg on mööda lastud ning seda ei ennistata.
6.Kaebaja esitas 25.03.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-1p, tõlge tl 12) ja puuduste kõrvaldamise avalduse (tl 55, tõlge tl 57). Kaebaja palus tühistada Tartu Vangla kodukorra p 7.1.43. Kaebaja väitel öine valgus ärritab silmi, kutsudes esile depressiooni. Kaebaja magab mütsiga, mis alandab tema inimväärikust.
7.Tartu Halduskohus võttis 30.01.2020. a määrusega (tl 61-62) kaebuse menetlusse kodukorra p 7.1.43 tühistamise nõudes.
8.Kaebaja esitas 05.02.2020 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 114), milles ta soovis saada perioodi 19.02.2016–05.02.2020 eest hüvitist summas 500 eurot, kuna vangla öömaski keelamisega alandas tema väärikust ja kahjustas psüühilist tervist. Kaebaja väitel on tal diagnoositud raske psüühikahäire.
9.Tartu Vangla jättis 12.03.2020. a otsusega nr 1-13/19-2 (tl 96-96p) rahuldamata kaebaja kahju hüvitamise taotluse. Vangla leidis, et silmaklappide keelamine oli õiguspärane. Kaebajal diagnoositud psüühikahäiret ei saa seostada unepuudusega.
10.Kaebaja esitas 15.03.2020 Tartu Halduskohtule avalduse (tl 93-93p, tõlge tl 98) ja 07.06.2020 täienduse (tl 104-104p, tõlge tl 106), milles soovis kaebusele lisada mittevaralise kahju hüvitamise nõude seoses kaebaja psüühilise tervise kahjustamise ja väärikuse alandamisega perioodil 19.02.2016–05.02.2020 summas 500 eurot. Kaebaja väitel alandas tema väärikust see, et ta kasutas magamise ajal mütsi, mis on solvav ja ärritav. Ka on ta sunnitud tarvitama ravimeid une jaoks, mis rikub tema tervist ning maksa ja maofunktsioone.
11.Tartu Halduskohus lubas 08.09.2020. a määrusega (tl 107-107p) kaebajal täiendada kaebust 19.02.2016–05.02.2020 öömaski kasutamise keelamisega tekitatud mittevaralise kahju 500 euro hüvitamise nõudega.
12.Kaebaja teatas 04.10.2020 avalduses (tl 139-144), et soovib suurendada nõuet 3000 euroni. Kaebaja väitel on tal vaimne puue ja tema erivajadusi on ignoreeritud.
13.Vastustaja palus 19.02.2020. a ja 28.09.2020. a vastustes (tl 67-68, 112-113) jätta kaebus rahuldamata. Halduskohtu otsus
14.Tartu Halduskohus jättis 04.11.2020. a otsusega (tl 147-151p) rahuldamata vastustaja vastuväite tühistamisnõude sisulisele läbivaatamisele (resolutsiooni p 1); jättis rahuldamata kaebaja taotlused täiendavate tõendite kogumiseks (resolutsiooni p 2); jättis kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 3); jättis menetluskulud välja mõistmata (resolutsiooni p 4).
15.Halduskohtu hinnangul on asjakohased vastustaja välja toodud põhjused, miks võivad silmaklapid olla ohuks vangla julgeolekule – isiku tuvastamise raskendamine ja silmaklappide kasutamine esemete peitmiseks. Silmaklapid ei ole kinnipeetavale hädavajalikud.
16.Vastustaja esitatud andmetest kahe valgustatuse mõõtmise kohta nähtub, et 04.11.2014 oli kambris nr 2149 keskmine valgustatus 10 lx (tl 70-73) ning 21.04.2016 kambris nr 3112 oli ülemise voodikoha valgustatus 11,3–13,2 lx (tl 75). Mõõtmise ajal oli kambris lamp Osram võimsusega 5 W. Kaebaja kambris on vastustaja kinnitusel sama valgusti öövalgusena kasutuses (tl 101). Kohtule ei ole teada õigusakte, mis kehtestaks öövalguse lubatavat tugevust vanglas. Standardis EVS-EN 12464-1:2011 on öö- ja vaatlemisvalgustuse valgustatuseks haiglapalatis soovitatud 5 lx. See sobib orientiiriks ka vanglas öövalguse tugevuse hindamisele.
Ei saa öelda, et öine valgustus kaebaja kambris vältimatult tingib silmaklappide kasutamise vajaduse.
17.Kohtule esitatud tervisekaartidest (tl 115-134) ei nähtu, et kaebaja oleks pöördunud arsti poole seoses sellega, et öine valgus takistab tal magada või mõjutab muul viisil tema tervist või heaolu. Kaebaja terviseandmetest ei saa järeldada, et silmaklapid võisid kaebajale olla vajalikud tema terviseseisundist tingitud erivajaduse tõttu. Arst ei ole sellist meditsiinilist vajadust kordagi välja toonud. Samuti ei nähtu terviseandmetest, et silmaklappide puudumine oleks avaldanud mõju kaebajal diagnoositud psüühikahäirete tekkimisele või haiguse kulule. Unehäire on tingitud haigusest, mitte vastupidi. See, et kinnipeetava kamber on vähesel määral valgustatud ka öisel ajal, on vangistusega kaasnev paratamatu piirang, mida kohtud on korduvalt hinnanud õiguspäraseks. Kui kaebajal puudub meditsiiniline näidustus vähendada või leevendada öötule mõju, kuid kaebaja soovib näiteks magada mütsiga, siis ei ole tegemist kaebaja väärikuse alandamisega riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 tähenduses.
18.Täitmata on kaks olulist kahju hüvitamise eeldust. Silmaklappide keeld ei olnud õigusvastane, s.h ei esinenud terviseseisundist tingitud erivajadust kasutada silmaklappe. Kaebajal ei tekkinud mittevaralist kahju: vastustaja ei alandanud kaebaja väärikust ning silmaklappide keeld ei põhjustanud kaebajale tervisekahju. Kaebajal võis aeg-ajalt esineda unehäireid, kuid nende põhjuseks ei olnud silmaklappide puudumine, vaid kaebajal diagnoositud haigused ning see, et kaebaja loobus omal algatusel ravimite tarvitamisest.
19.Halduskohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse küsida erapooletu eksperdi arvamust, sest halduskohus pidas kaebaja tervisekaardi andmeid piisavaks ning leidis, et ei vaja andmete kindlakstegemiseks või mõistmiseks eksperdi abi. Ka jättis kohus rahuldamata kaebaja taotluse võtta asja juurde kaebaja tarvitatud ravimite infolehed; nõuda Tartu Vanglalt välja arstpsühhiaatri, meditsiiniosakonna juhataja ja vanem-meditsiiniõe (õendusjuhi) ametijuhendid ning nõuda Tallinna Vanglalt välja kaebaja tervisekaart 14.07.–04.10.2020, kuna kaebaja soovitud tõendid ei ole seotud tõendamisesemega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
20.Kaebaja esitas 10.11.2020 apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu 04.11.2020. a otsus tühistada ja teha uus otsus; jätkata menetlusabi ja määrata menetlusabi korras tõlk kohtuistungile; jätkata menetlust suuliselt. Kaebaja väitel on kohtuotsuse p-d 8, 9, 11, 18, 20, 21, 26.2 ja 26.3 ebaõiged. Kaebaja esitatud kaalukatele tõenditele ei pööranud kohus tähelepanu. Nimelt sellele, et kui 6–7 lx võib olla sobiv, aga 10 lx on suur. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei võtnud vastu esitatud tõendeid ega küsinud eksperdi hinnangut.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
21.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 187 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus pärast apellatsioonkaebuse saamist selle menetlusse võtmise või sellest keeldumise. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb kaebajale tagastada.
22.HKMS § 187 lg 31 kohaselt võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse tagastada, kui seadus võimaldab asja läbi vaadata lihtmenetluses ning asjaoludest tulenevalt on apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
23.HKMS § 133 lg 1 kohaselt võib kohus asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Käesolevas haldusasjas on vaidlus selle üle, kas silmaklappide keelamine Tartu Vangla kodukorras oli
õiguspärane ja kas silmaklappide keelamisest tingituna on kaebajal tekkinud mittevaraline kahju. Ringkonnakohus leiab, et vaidluse sisu arvestades saab käesolevat asja HKMS § 133 lg 1 alusel läbi vaadata lihtsustatud korras.
24.Halduskohus asus otsuses kokkuvõttes seisukohale, et kodukorra p 7.1.43 on õiguspärane ning täitmata on kahju hüvitamise eeldused – silmaklappide keeld ei ole õigusvastane, s.h ei esinenud kaebajal terviseseisundist tingitud erivajadust kasutada silmaklappe, ning kaebajal ei tekkinud mittevaralist kahju. Apellatsioonkaebuse väitel ei pööranud halduskohus tähelepanu kaebaja esitatud kaalukatele tõenditele. Täpsemalt märgib kaebaja apellatsioonkaebuses üksnes seda, et kui kambris valgustus 6–7 lx võib olla sobiv, siis 10 lx on liiga suur. Halduskohtule esitatud kahe Tartu Vanglas toimunud valgustatuse mõõtmise andmete kohaselt oli suurim mõõdistatud valgustatus ülemise voodikoha uksepoolses otsas 13,2 lx, sama voodi teises otsas oli valgustatus 11,3 lx ning teisel mõõtmisel saadi keskmiseks valgustatuseks 10 lx. Mõõtmise ajal oli kambris lamp võimsusega 5 W. Vastustaja kinnitusel (19.02.2020. a vastus kaebusele) kasutatakse ka kaebaja kambris öiseks valgustamiseks pirne võimsusega 5 W. Halduskohtule esitatud valgustatuse mõõtmise tulemuste kohaselt kaebaja kambris põleva öövalgusti võimsus on siiski oluliselt väiksem sellest, mida varasemas kohtupraktikas (nt haldusasjad nr 3-16-2125 (25 W), 3-16-645 (40 W), 3-15-359 (40 W), 3-14-51528 (40 W)) on õiguspäraseks peetud. Kohtupraktikas on ka korduvalt sedastatud, et öötule põlemine kambris on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks ning viimane kaalub üle kinnipeetava soovi magada pimedas kambris (vt nt TrtRK 24.01.2019. a määrus nr 3-18-1374 ja seal viidatud kohtupraktika). Ühtlasi on ekslik kaebaja väide, et halduskohus ei ole põhjendanud, miks kohus ei võtnud vastu esitatud tõendeid ega küsinud eksperdi hinnangut. Halduskohus on otsuse p-des 26.2 ja 26.3 selgelt põhjendanud, miks jätab rahuldamata kaebaja taotluse küsida eksperdilt arvamus ning ei pidanud põhjendatuks võtta kaebaja esitatud tõendeid asja juurde, tuginedes HKMS § 62 lg-le 2. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuses väidetu ei viita halduskohtu poolt materiaalõiguse normide ebaõigele kohaldamisele, tõendite ebaõigele hindamisele ega kohtumenetluse normide olulisele rikkumisele (vt HKMS § 180 lg 1). Ringkonnakohtu hinnangul on haldusasjas kogutud tõenditele tuginedes ning kohtupraktikat ja käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
25.Eeltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul on täidetud HKMS § 187 lg-s 31 sätestatud eeldused ning apellatsioonkaebus tuleb kaebajale tagastada. Tegemist ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist takistava puudusega, mida saaks kõrvaldada. Seetõttu puudub vajadus HKMS § 187 lg 4 alusel apellatsioonkaebuse käiguta jätmiseks. HKMS § 187 lg 2 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisel apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult. Apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
26.Kuna apellatsioonkaebus tagastatakse, siis puudub ringkonnakohtul vajadus apellatsioonkaebuses esitatud menetlusabi taotluse, kohtuistungi korraldamise taotluse ja tõlgi kohtuistungile kaasamise taotluse lahendamiseks.
27.HKMS § 187 lg 7 kohaselt võib apellant määruse peale, millega kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, esitada määruskaebuse Riigikohtule. Selleks on aega 15 päeva arvates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Kui kaebaja ei esita nimetatud tähtaja jooksul määruskaebust Riigikohtule, siis jõustub käesolev määrus.
28.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab ringkonnakohus määruse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.