Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-74-16 24. mai 2017 Eesistuja Indrek Koolmeister, liikmed Viive Ligi ja Nele Parrest Elle Ehrlichi kaebus Keskkonnaameti 24. aprilli 2015. a korralduse tühistamiseks ja Keskkonnaameti kohustamiseks uue otsuse tegemiseks Kaebaja Elle Ehrlich Vastustaja Keskkonnaamet Kolmas isik Nõo vald Nõo Vallavalitsuse kaudu Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-1329 Keskkonnaameti kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2016. a otsuse haldusasjas nr 3-15-1329 resolutsiooni punktid 2 ja 3 ning saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale kohtule.
3.Tagastada Elle Ehrlichile Riigikohtule selles asjas 24. aprillil 2017 esitatud dokument.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keskkonnaamet andis 16. mai 2013. a korraldusega nr JT 1-15/13/13/348 Nõo Vallavalitsusele vee erikasutusloa nr L.VV/323245 kehtivusega kuni 17. mai 2018. Korralduse kohaselt annab vee erikasutusluba õiguse Nõo oja tõkestamiseks Nõo vallas Nõo alevikus Veskijärve kinnistul (52801:009:0195).
2.Nimetatud kinnistul asub Nõo valla valduses olev Nõo pais. Keskkonnateenistus oli 2007. aastal väljastanud Nõo Vallavalitsusele Veskijärve veetaseme reguleerimiseks vee erikasutusloa kehtivusega kuni 14. september 2012.
3.Keskkonnaamet jättis 22. juuli 2013. a vaideotsusega rahuldamata E. Ehrlichi, M-L. Lallu ja I. Kukki vaide Keskkonnaameti 16. mai 2013. a korralduse ja vee erikasutusloa kehtetuks tunnistamise osas, rahuldas vaide aga osas, milles taotleti asja uuesti läbivaatamist. Keskkonnaamet uuendas menetluse vee erikasutusloa muutmise asjaolude selgitamiseks.
4.Keskkonnaamet otsustas 24. aprilli 2015. a korraldusega nr JT 1-15/15/211 jätta muutmata vee erikasutusloa nr L.VV/323245 tingimused ja lõpetada vee erikasutusloa muutmise menetluse.
5.Elle Ehrlich (kaebaja) esitas 25. veebruaril 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Keskkonnaameti 24. aprilli 2015. a korraldus ja kohustada Keskkonnaametit tegema uue
otsuse vee erikasutusloa kehtetuks tunnistamise kohta. Kaebuse põhjendused on järgmised. 1) Korraldus on õigusvastane, kuna vee paisutamiseks Nõo ojal puudub kaebaja nõusolek. Kaebajale kuulub Nõo vallas Nõo alevikus Oja tn 3 asuv kinnistu. 2) Vee paisutamine mõjutab kaebaja kinnistu niiskusrežiimi. Keskkonnaameti tõendid maa niiskusrežiimi kohta on asjakohatud. Kahtluse korral oleks tulnud otsus langetada kaebaja kasuks. 3) Otsus ei ole kooskõlas keskkonnaõiguse üldpõhimõtetega.
6.Tartu Halduskohus jättis 11. veebruari 2016. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused on järgmised. 1) Asjas kogutud tõendite kohaselt ei ole vee paisutamine mõjutanud kaebaja kinnistut, mistõttu ei pea vald küsima kaebajalt nõusolekut Nõo oja paisutamiseks. Veeseaduse (VeeS) § 17 lg-t 1 ei ole kaebaja suhtes rikutud. 2) Keskkonnaamet on hinnanud tõendeid kogumis, sealhulgas lähtunud ka Maanteeameti ja Põllumajandusameti seisukohtadest. Keskkonnaamet on teinud kindlaks, et veetaseme minimaalne muutus on seotud truubi ummistusega. Tuvastatud ei ole, et kaebaja kinnistule avaldab mõju Nõo oja paisutamine. 3) Kui vee erikasutusluba tunnistatakse kehtetuks, tuleb paisutamine lõpetada ning paisjärv likvideerida, mis ei ole kooskõlas avalike huvidega.
7.Kaebaja esitas 11. märtsil 2016 apellatsioonkaebuse, milles taotles Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada tema kaebus. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 1) Otsuse avalikke huvisid puudutavad põhjendused on asjakohatud. VeeS § 17 lg 1 kohase nõusoleku hankimine enne vee erikasutusloa andmist ei sõltu sellest, kas kavandatav vee erikasutus on avalikes huvides. 2) Nõo oja paisutamine mõjutab kaebaja kinnistu niiskusrežiimi, mida tõendavad kaebaja esitatud tõendid ja eksperdihinnangud. Kohus on rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 61 ja § 157 lg 1 nõudeid. 3) VeeS § 17 lg 1 kohaldamine ei eelda, et paisutamine oleks ainus tegur, mis mõjutab maa niiskusrežiimi. Kuna maa niiskusrežiim sõltub erinevatest teguritest (sh sademetest, pinnase koostisest), ei oleks kohtu tõlgenduse korral VeeS § 17 lg 1 praktikas kohaldatav. Selline tõlgendus oleks vastuolus seadusandja tahtega.
8.Keskkonnaamet palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused on järgmised. 1) Paisjärv on rajatud avalikes huvides ning seetõttu on avalikes huvides ka selle säilitamine. 2) Varasema vee erikasutusloa kehtivuse ajal ei ole piirkonna elanikud kaebusi esitanud. Kaebaja kinnistuga piirnevas Nõo ojas ei ole tuvastatud paisjärve rajamise järel veetaseme muutust, mis võiks mõjutada kaebaja kinnistu niiskusrežiimi. Ka kaebaja ei ole esitanud tõendeid tema kinnistul tekkinud kahjustuste ja paisutamise seoste kohta. 2014. a eksperdihinnangus on öeldud, et kuivenduskraavid ei toimi ja neid on vaja puhastada.
3) Kohus ei saa kohustada Keskkonnaametit tunnistama vee erikasutusluba kehtetuks. Selles asjas ei ole haldusorgani kaalutlusõigus redutseerunud nullini. Asjaolu, et kaebaja ei ole rahul haldusmenetluses kogutud tõendite ja nende põhjal tehtud järeldustega, ei muuda vaidlustatud korraldust õigusvastaseks.
9.Nõo vald esitas arvamuse, milles palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Arvamuse põhjenduste kohaselt ei ole Nõo paisjärve paisutamisel negatiivset mõju kaebaja kinnistule. Paisjärve säilimine on avalikes huvides.
Kaebaja esitas 7. juulil 2016 täiendavad seisukohad, milles märkis, et vee erikasutusloa
kehtivuse ajal kaebuste mitteesitamine ei näita, nagu ei oleks paisutamisega varem probleeme olnud. Keskkonnaamet on arvesse võtmata jätnud kaebused, mis kaebaja esitas omavalitsusorganile. Seisukoha lisana esitas kaebaja asja juurde võtmiseks vastava kirjavahetuse. Kaebaja leidis, et eksitav on ka väide, et veetase ojas ei ole paisutamise järel muutunud. Aastaringne kõrge veetase ojas ei võimalda kinnistu pinnasel pärast kõrgveeperioodi taheneda, mis on põhjustanud probleeme kinnistu kasutamisega, samuti kahjustusi kinnistul asuvatele hoonetele.
Keskkonnaamet esitas kaebaja täiendustele vastuse. Kaebaja esitatud uued dokumendid
(kirjavahetus Nõo vallaga) pärinevad aastatest 2012–2013 ning puuduvad põhjused, miks neid ei saanud esitada varem. Uued tõendid ei ole ka sisult asjakohased, kuna ei tõenda, et Nõo oja paisutamine mõjutab kaebaja maa niiskusrežiimi. Nimetatud tõendid tuleb jätta tähelepanuta. Nõo oja korrashoidu ega ka maanteesildade ja -truupide korrashoidu ei reguleerita vaidlustatud korralduse ja vee erikasutusloaga. Kaebaja on kinnitanud, et võimalikud niiskusrežiimi muudatused said alguse pärast maantee ehitamist. Kaebaja kinnistu asub Nõo oja äärsel lammialal, mis on olnud ajalooliselt niiske. Mõõtmistulemused ei kinnita, et Nõo ojas on paisjärve rajamise järel veetase tõusnud.
Kaebaja esitas Keskkonnaameti täiendavale vastusele omakorda vastuse. Selles põhjendab
kaebaja uute tõendite esitamist sellega, et Keskkonnaamet asus alles apellatsioonimenetluses seisukohale, et kaebaja pole varem paisutamisega seotud probleemidele tähelepanu pööranud. Eksperdihinnangutes (2007, 2012, 2014) toodud mõõtmised tõendavad, et paisutamine on vähemalt üks tegur, mis mõjutas niiskusrežiimi. Mõõtmised näitavad, et veetase ojas on põhimõtteliselt sama kõrge kogu oja lõigus paisust kuni kaebaja kinnistuni. Seega ei anna Nõo oja põhja ja sellel asuvate truupide puhastamine tulenevalt ühendatud anumate printsiibist mingit tulemust veetaseme langetamise seisukohalt.
Tartu Ringkonnakohus rahuldas 15. septembri 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas
Tartu Halduskohtu 11. veebruari 2016. a otsuse ning tegi uue otsuse, millega tühistas Keskkonnaameti 24. aprilli 2015. a korralduse ning kohustas Keskkonnaametit tegema uue otsuse. Ringkonnakohus tagastas kaebajale 7. juuli 2016. a täiendavate seisukohtade lisana esitatud dokumendid. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt. 1) Kobras AS täiendavast eksperdiarvamusest (2012) nähtub, et Vana-Nõo ja Oja tänava vahelisel alal asuva kinnistu omaniku kinnistu niiskusrežiimi mõjutas ebasoodsalt eelkõige Nõo oja ja VanaNõo tänava ristumiskohas asuv uputatud olekus truup ning Nõo Veskijärve paisutuse mõju oli
väheoluline. Eesti Veeprojekt OÜ leiab 2014. a eksperdihinnangus, et Oja tn 2, 3 ja 5 kinnistute omanikke mõjutavad üheskoos nii Nõo paisjärve rajamisest tulenev paisutus kui ka Nõo oja voolusängi ummistus. Samas eitavad eksperdid paisutusest tulenevat olulist mõju Oja tn 3 hoonetele. Eksperdid möönavad, et paisjärve rajamise mõjude ulatus ei ole täpselt teada ning olukorra leevendamiseks on esmajärjekorras oluline kindlate negatiivsete mõjurite eemaldamine voolusängist ning olemasolevate kraavide puhastamine. Kokkuvõtlikult leitakse, et kuniks ei ole kõrvaldatud ummistus Voika tänava truubi sissevoolult, tuleks Nõo Veskijärve paistuse mõju Voika tänavast kõrgemal lugeda olematuks. Pärast ummistuse likvideerimist tuleks Nõo Veskijärve paisutuse mõju lugeda lõppenuks Oja tänava silla ristlõikes. Nõo Veskijärve paisutamine praegustes oludes (truubi ummistus) ei mõjuta Oja tn 3 kinnistu niiskusrežiimi. 2) Eesti Veeprojekt OÜ eksperdiarvamuse põhjal ei saa järeldada, et Nõo Veskijärve paisutusel polnud ega ole mingit mõju kaebaja kinnistu maa niiskusrežiimile. Kuigi eksperdid on leidnud, et kinnistu maa niiskusrežiimi mõjutab Voika tänava truubi ummistus, ei saa järeldada paisutuse mõju puudumist. 3) VeeS § 17 lg-st 1 tulenev nõue saada enne veekogu paisutamist selleks kirjalik nõusolek maaomanikult, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab, on imperatiivne. Seadusest ei nähtu, et paisutamist kavandaval isikul oleks võimalik kirjalikku nõusolekut asendada pealesunnitud korras muude leevendavate meetmetega. Seadusesätte eesmärgiks on ettevaatusprintsiibist lähtudes eelkõige negatiivsete muutuste ja kahjude ennetamine, mitte nende hilisem kõrvaldamine. 4) Keskkonnaametil puudus VeeS § 17 lg-st 1 tuleneva nõude täidetuks lugemisel võimalus kaaluda vee erikasutusloa väljastamisel konkureerivaid maaomanike ja avalikke huve.
Keskkonnaamet esitas Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles taotles
Tartu Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni punktide 2 ja 3 tühistamist ning Tartu Halduskohtu
1) Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et Nõo Veskijärve paisutamine mõjutab kaebaja kinnistu maa niiskusrežiimi. Kohus on tuginenud kahele eksperdihinnangule, kuid on jätnud tähelepanuta muud olulised tõendid, mille Keskkonnaamet on kogunud vee erikasutusloa muutmise menetluses. Eksperdihinnangute kõige olulisemad osad on konkreetsed veetasemete mõõtmistulemused erinevatel aegadel ja erinevates kohtades ning kaebaja kinnistu pinnase geoloogilise ehituse analüüs. Neid tõendeid tuleb hinnata kogumis koos muude haldusmenetluses kogutud tõenditega. Ringkonnakohus on piirdunud eksperdiarvamuses esinevate erinevat tõlgendamist võimaldavate sõnastuste analüüsiga. Tõendid kinnitavad, et paisutamine ei mõjuta kaebaja kinnistu maa niiskusrežiimi. 2) Kaebaja kinnistuga piirnevas Nõo ojas ei ole tuvastatud Nõo Veskijärve rajamise järel veetaseme muutust, mis võiks mõjutada kaebaja kinnistu niiskusrežiimi. Kaebaja kinnistu asub Veskijärvest 272 meetri kaugusel Nõo oja ääres. Nõo oja ei ole paisutamise järel kunagi väljunud oma sängist ega ole
esinenud üleujutusi. Pole tuvastatud, et paisutamine oleks avaldanud kaebaja kinnistule olulist mõju. Kaebaja ei ole esitanud ainsatki tõendit selle kohta, kuidas paisutamine on väidetavalt mõjutanud kinnistu niiskusrežiimi. Maa-ameti ajaloolisel kaardil (1938), aga ka 1998. aastal koostatud kaebaja kinnistu mõõdistamisel koostatud maaüksuse plaanil on kaebaja kinnistul Nõo ojaga piirnev ala tähistatud soona ja loodusliku rohumaana. Paisutamisest tulenevaid oletatavad keskkonnahäiringuid pole tõendatud ning seetõttu ei saa ka eeldada, et kaebaja kinnistu maa niiskusrežiimi probleeme saaks kõrvaldada paisutuse likvideerimisega. 3) Paisutuse mõjupiirkonna määrab Keskkonnaamet kui vee erikasutusloa andja. Paisutuse mõjupiirkonda arvatakse need kinnistud, mille maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. Seega peab olema tuvastatud otsene seos paisutamise ja maa niiskusrežiimi muutuste vahel. Paisutuse mõjupiirkonna määramine põhineb kaalutlusõigusel, kuivõrd eeldab tõendite kogumis uurimist ja hindamist ning nende põhjal hinnangute andmist ja järelduste tegemist. Ringkonnakohus on leidnud, et eksperdihinnangu põhjal ei saa järeldada, et Nõo Veskijärve paisutamisel polnud ega ole mingit mõju kaebaja kinnistu maa niiskusrežiimile. Keskkonnaameti hinnangul on kohus asunud ameti eest kaalutlusõigust teostama. Kohus ei saa haldusorgani eest otsustada paisutuse mõjupiirkonna üle.
16.Kaebaja leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata või alternatiivselt muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. Kaebaja seisukohad kassatsioonkaebuse kohta on järgmised. 1) Paisutuse mõjupiirkonna määramine on fakti küsimus, mitte kaalutlusotsus. Kaebaja ei nõustu kassaatori seisukohaga, et kohtulik kontroll paisutuse mõjupiirkonna määramise üle on piiratud ning ringkonnakohus on ületanud HKMS § 158 lg-s 3 sätestatud kohtuliku kontrolli piire. 2) Paisutamise mõjupiirkonna määramisel tuleb lähtuda ettevaatuspõhimõttest. Kaebaja leiab, et Keskkonnaametil olid otsuse tegemise ajal ümberlükkamatud tõendid paisutamise kaudu kaebaja maa niiskusrežiimi mõjutamise kohta. Keskkonnaamet on VeeS § 17 lg-t 1 valesti tõlgendanud. Seda sätet tuleks kohaldada eelkõige enne paisutamise esmakordset lubamist. Selles olukorras pole võimalik esitada tõsikindlaid tõendeid mõjude esinemise kohta. Mõjusid saab vaid prognoosida ning seega on Vees § 17 lg 1 kohaldamine seotud teatava määramatuse ja ebakindlusega. Selles olukorras tuleks lähtuda ettevaatuspõhimõttest ja kahtluse korral nõuda loa taotlejalt maaomaniku nõusoleku küsimist. Ettevaatuspõhimõttest tuleb lähtuda ka juhul, kui tegemist on paisutamise jätkamise loa taotlemisega. Maaomanik ei pea tõendama, et paisutamine on ainus tema maa niiskusrežiimi mõjutav tegur. Vastustaja peab olema veendunud selles, et paisutamisel ei ole mõju maa niiskusrežiimile. 3) Paisutamise mõju kaebaja kinnistule on erinevate tõendite abil tuvastatud. Kaebaja nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et paisutamisel on mõju kaebaja kinnistule ja seega on nõutav tema nõusolek vee erikasutusloa andmiseks.
17.Keskkonnaamet vastas kaebaja eelnimetatud seisukohtadele ja asus järgmistele seisukohtadele. 1) Paisutuse mõjupiirkonna määramine põhineb kaalutlusõigusel. Keskkonnaamet on sellel seisukohal seetõttu, et paisutuse mõjupiirkonna määramine põhineb kaalutlusõigusel tõendite kogumis uurimise ja hindamise vajalikkuse tõttu. Keskkonnaamet peab kaalutlema, milline tõend on
usaldusväärsem ja kindlam. Paisutuse mõjupiirkonna määramine eeldab kogutud tõendite põhjal hinnangute andmist ja järelduste tegemist. Vaidlusalusel juhul on Keskkonnaamet tõendite alusel paisutuse mõjupiirkonna määranud ning tuvastanud, et kaebaja kinnistu, mis ei piirne Nõo Veskijärvega ja asub sellest 272 meetri kaugusel, ei ole mõjutatud paisutamisest. Paisutuse mõjupiirkonna tuvastamisel lähtub Keskkonnaamet haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 6, mille kohaselt peab haldusorgan välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Seadus ei sätesta, milliseid tõendeid peab Keskkonnaamet selles menetluses koguma. HMS § 5 lg 1 kohaselt määrab menetlustoimingu vormi ja muud haldusmenetluse üksikasjad haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, kui seaduse või määrusega ei ole sätestatud teisiti. Järelikult peab Keskkonnaamet paisutuse mõjupiirkonna määramisel teostama kaalutlusõigust. 2) Tõendid kinnitavad, et paisutamine ei mõjuta kaebaja kinnistu maa niiskusrežiimi.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
18.VeeS § 17 lg 1 kohaselt peab paisutamist kavandaval isikul olema veekogu paisutamiseks kirjalik nõusolek maaomanikult, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. Kolleegium mõistab nimetatud sätet selliselt, et nõusoleku peab paisutamist kavandav isik taotlema juhul, kui paisutamine on vahetuks või ka kaudseks mõjuriks, mis tingib maa niiskusrežiimi ebasoodsa muutumise. Nimetatud sätte eesmärgiks on luua isikule lisavõimalusi tema varaliste õiguste kaitseks veekogu paisutamise tõttu tekkinud maa niiskusrežiimi muutumisest tulenevate ebasoodsate tagajärgede eest. Teisiti öeldes, isiku nõusolekut on vaja juhul, kui tema vara (maa) puhul on tuvastatav keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 3 lg 1 tähenduses paisjärve rajamisest tingitud keskkonnahäiring. Veekogu paisutamiseks vee erikasutusloa andmisel peab haldusorgan VeeS § 17 lg-s 1 nimetatud asjaoludel kontrollima sellise nõusoleku olemasolu. Seega on paisutamisest mõjutatud maa omaniku nõusoleku saavutamine vee erikasutusloa andmise eelduseks.
19.Kehtivast õigusest ei tulene, et maaomanikul oleks kohustus oma omandit kahjustavat mõju taluda ja selleks nõusolekut anda. Siiski peab rõhutama, et maaomanikul puudub absoluutne õigus keelduda veekogu paisutamiseks nõusoleku andmisest. Omaniku õigused võivad olla kitsendatud seadusega, aga ka teiste isikute õigustega või avalike huvidega. Maaomaniku keeldumine nõusoleku andmisest on ületatav kohtumenetluses. Riigikohus on leidnud, et kohus saab nõusoleku tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku § 184 lg 1 esimese lause alusel asendada (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11). Kohus lahendab nõude esmajoones huvide kaalumise teel.
20.Kuigi veekogu paisutamiseks nõusoleku saamise kohustus on pandud paisutamist kavandavale isikule, saab paisutamisega mõjutatud isikute ringi reaalselt määrata vee erikasutusluba väljastav haldusorgan, st Keskkonnaamet paisutamise mõjupiirkonna määramise kaudu. Õiguslikult ei ole sellise mõjupiirkonna määramise menetlus eraldi reguleeritud, välja arvatud juhul, kui seaduses sätestatud alustel ja korras tuleb läbi viia keskkonnamõju hindamise menetlus. Kuigi eriregulatsiooni
ei ole, peab haldusorgan sellise mõjupiirkonna määramisel lähtuma uurimispõhimõttest ning tõendamismenetluse reeglitest. Ekslik on seisukoht, et haldusorganil on seejuures laialdane kaalutlusõigus. Kui Keskkonnaamet tuvastab, et maa-alal avaldub keskkonnahäiring, kuulub see vältimatult sellisesse mõjupiirkonda ning tuleb kohaldada VeeS § 17 lg-t 1.
21.Kaebaja väitel tulnuks praegusel juhul mõjupiirkonna määramisel kohaldada ettevaatusprintsiipi. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 11 näeb ettevaatuspõhimõtte kohaldamise alusena eelkõige keskkonnariski olemasolu, st olukorda, kus on võimalik vähendamist vajav keskkonnahäiring. Seega eeldab ka ettevaatusprintsiibi kohaldamine keskkonnahäiringu või selle piisava tõenäosuse tuvastamist. Mõjupiirkonna määramine saab tugineda konkreetsetele arvutustele, mõõtmistele, aga ka teaduse ja praktika seisukohtadele. Samas on paljudel juhtudel tegemist siiski n-ö prognoosotsusega, mille puhul on ettevaatuspõhimõte otsustamise üheks kriteeriumiks. Praegusel juhul tuleb arvestada, et tegemist on juba pikka aega toimiva objektiga, mille mõjusid saab hinnata eelkõige tõendamismenetluses. Tuleb rõhutada, et ettevaatuspõhimõtte kohaldamise kaudu ei kõrvaldata tõendamismenetluse puudusi.
22.Selles kohtuasjas on üheks keskseks küsimuseks, kas paisutamine avaldab mõju kaebaja kinnistule. Kaebaja, aga ka ringkonnakohus on leidnud, et selline negatiivne mõju on kohtumenetluses tõendatud. Kassaator väidab vastupidist. HKMS § 229 lg 1 kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas ringkonnakohus on otsuses õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning järginud otsuse tegemisel menetlusõiguse norme. Seejuures on Riigikohus üldjuhul seotud ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega. Need piirangud ei laiene aga juhtudele, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme (HKMS § 229 lg 3). Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu järeldus selle kohta, et paisutamine mõjutab kaebaja maa niiskusrežiimi, ei tugine asjas hinnatud tõenditele. Kolleegium rõhutab, et konkreetse paisutamise asjaolusid, sh paisutuse eelnevat kestust arvestades ei piisa mõjuala piiritlemisel pelgalt kahtlusest. Asjaolude tuvastamisel kohaldatav tõendamisstandard peaks olema vähemalt olulise tõendi tasemel. Selles asjas kohaldatavale tõendamisstandardile vastavat olulist tõendit, millest saaks teha järelduse fakti (s.o mõju maa-alale) olemasolu kohta, esitatud ei ole. Ringkonnakohus on arvesse võtnud Kobras AS eksperdiarvamust ning järeldanud, et paisutus ei mõjuta olulisel määral kaebaja kinnistut (otsuse punkt 18). Ringkonnakohtu hinnatud Eesti Veeprojekt OÜ eksperdihinnangust nähtub, et paisutuse mõju (truubi ummistuse tingimustes) tuleb lugeda olematuks (otsuse punkt 19). Ringkonnakohtu väitel ei saa Eesti Veeprojekt OÜ eksperdiarvamuse põhjal aga järeldada, et Nõo Veskijärve paisutusel ei ole mingit mõju kaebaja kinnistu maa niiskusrežiimile (otsuse punkt 20). Samas ei ole ringkonnakohus sellise mõju olemasolu või puudumist kinnitavad muid tõendeid kogunud ega hinnanud. Ringkonnakohus tühistas kaebaja vaidlustatud Keskkonnaameti 24. aprilli 2015. a korralduse, kuid kolleegiumi arvates ei ole pelgalt ringkonnakohtu hinnatud ekspertiisiakti väidetele tuginedes võimalik järeldada, et VeeS § 17 lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud. Ringkonnakohtu lahendi resolutsioon ei tugine asjas hinnatud
tõenditele. Kolleegiumi hinnangul ei vasta ringkonnakohtu otsus seetõttu HKMS § 165 lg 1 p 1 nõuetele ja on põhjendamisvigadega. Tegemist on olulise menetlusõiguse rikkumisega, mis HKMS § 230 lg 4 alusel toob kaasa kohtulahendi tühistamise.
23.Kolleegium tühistab Tartu Ringkonnakohtu 15. septembri 2016. a otsuse haldusasjas nr 3-151329 resolutsiooni punktid 2 ja 3 ning saadab asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kaebaja 24. aprillil 2017 Riigikohtule esitatud kirjal, millega ta soovis avaldada Oja tn 3 elanike seisukohti, ei ole asjas tähtsust HKMS § 62 lg 2 mõttes. Kiri tagastatakse. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.