Jüri Raisma kaebus Keskkonnaameti 22.06.2020.a korralduse nr 1-3/20/645 tühistamise ja asja uueks otsustamiseks kohustamise nõudes Kohtuistung 21.06.2022 Kaebaja – Jüri Raisma, esindajad vandeadvokaadid Vahur Kivistik ja Siiri Pajupuu Vastustaja – Keskkonnaamet, esindajad Jekaterina Masalska ja Meelis Järvemägi
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kaebaja kanda. Jätta menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata.
3.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 05.08.2022. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
4.Andmesubjektil (välja arvatud avaliku võimu kandja) on õigus esitada enne kohtuotsuse jõustumist kohtule taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 29).
1.Kaebaja Jüri Raismale kuulub kinnistu registriosa numbriga 40440. Kinnistu koosseisus on mitu katastriüksust, nende seas kinnisasi asukohaga Valga maakond, Otepää vald, Restu küla, Restu vesiveski, katastritunnus 72401:003:0153, pindala 14,71 ha, sihtostarve maatulundusmaa (edaspidi kaebaja kinnisasi). Kaebaja kinnisasjaga piirneb kinnisasi asukohaga Valga maakond, Otepää vald, Restu küla, 23136 Pringi-Restu tee, registriosa number 3702450, katastritunnus 72401:001:0103, pindala
5959 m2, sihtotstarve transpordimaa (edaspidi Pringi-Restu tee kinnisasi). Kinnisasja omanik on Eesti Vabariik, volitatud asutus on Transpordiamet (varem Maanteeamet).
2.Väike-Emajõe paisutamisel on tekkinud Restu järv (VEE2121500). Järv paikneb kaebaja kinnisasjal, väheses osas ka Pringi-Restu tee kinnisasjal. Paisutamiseks vajalikud rajatised paiknevad mõlemal kinnisasjal. S.h on tee muldkeha samal ajal ka paisu muldkeha ning liigveelask ja pealevoolukanalid paiknevad Pringi-Restu tee kinnisasjal.
3.Kaebaja esitas 21.09.2010 Keskkonnaametile veeloa taotluse Väike-Emajõe paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks kaebaja kinnisasjal Restu paisul.
4.Vastustaja andis 22.06.2020 korralduse nr 1-3/20/645 (I kd tl 8 - 22, edaspidi vaidlustatud korraldus). Korralduse resolutsioonis (punkt 5.1) keeldus vastustaja kaebajale keskkonnaloa andmisest Valgamaal Otepää vallas Restu külas Restu vesiveski kinnisasjal (katastritunnus 72401:003:0153, registriosa nr 40440) Väike-Emajõe (keskkonnaregistri kood VEE1008200) paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks elektri tootmiseks Restu paisul (PAIS020550). Vastustaja tõi keeldumise alusena välja järgmised asjaolud.
4.1.Paisutamiseks vajalikud rajatised ei paikne kaebajale kuuluval maal, vaid paiknevad Pringi-Restu tee kinnisasjal. Restu järv paikneb osaliselt Pringi-Restu tee kinnisasjal. Veeseaduse (VeeS) § 186 lg 2 alusel on nõutav Maanteeameti nõusolek. Kaebaja ei ole seda esitanud. Maanteeameti nõusolek on nõutav olenemata sellest, kas riigil on tema maale jäävate paisuehitiste talumise kohustus. Vastustaja kahtleb talumiskohustuse olemasolus. Isegi kui talumiskohustus on, siis ei asenda see VeeS § 186 lg 2 nimetatud nõusolekut (p 1.5.3, 2.3.1).
4.2.Paisutamine mõjutab Pringi-Restu tee kinnisasja ja Männi kinnisasja (registriosa number 1218740, katastritunnus 72401:003:0582) niiskusrežiimi. VeeS § 190 lg 4 alusel on nõutavad nende kinnisasjade omanike nõusolekud. Maanteeameti nõusolekut ei ole kaebaja esitanud. Mõjupiirkonna kaardilt nähtub, et kõrgustel 64,96 m abs ja 65,26 m abs (EH2000) ulatub paisutustase Pringi-Restu tee kinnisasjale ja mõjutab selle niiskusrežiimi ning katastriüksuse plaani kohaselt on vee all 132 m2 (p 2.3.1). Maanteeamet on sedastanud, et veekogu paisutamine kahjustab Restu silla sammaste olukorda. S.h on vee läbijooksu takistava paisu mulde ja varjade konstruktsioonide vahele tekkinud veevoolu juga, läbijooks vettpidavatest konstruktsioonidest nõrgendab silla sammast, seeläbi vähendab silla ja paisu püsivust ning stabiilsust ja ohustab rajatise turvalist kasutust (p 3.25.1). Männi kinnisasja omanik on nõus paisutamisega maksimaalsel kõrgusel 64,96 m abs (EH2000), kuid kaebaja esitatud kruvikalapääsu eelprojekt näeb maksimaalse kõrgusena ette 65,26 m abs.
4.3.Kaebaja ei ole esitanud nõuetekohaseid dokumente vaatamata sellele, et vastustaja on korduvalt määranud ja pikendanud kaebajale dokumentide esitamiseks tähtaegu ning andnud selgitusi.
5.Kaebaja esitas 22.07.2020 kaebuse, milles ta taotles vaidlustatud korralduse tühistamist ja veeloa menetluse jätkamist. Menetluse käigus esitas kaebaja täiendavaid avaldusi. Kaebajale tagastati 1993. aastal Restu hüdrokompleks, mille koosseisus on Restu vesiveski (hoones asub hüdroturbiin aastast ca 1930, mis rekonstrueeriti 1984, ning veskiseadmed), paisu
muldkeha, raudbetoonist liigveelask, sissevoolukanalid viljaveskisse ja saeveskisse (hävinud) ning Restu paisjärv. Tagastamise ajal oli normaalpaisutuse tase 64,96 m abs (EH2000) ja sama normaalpaisutuse tasemega võeti paisjärv 2004. aastal Natura 2000 kaitse alla. Kaebaja soovib paisutada talle kuuluvat Restu paisjärve, mille vanus on üle 700 aasta ja mis on elupaigana kaitstud Natura 2000 poolt. Kaebaja ei nõustu paisjärve likvideerimisega ja Restu vesiveski juurde kuuluvate hüdrotehniliste rajatiste lõhkumise ja kasutamise takistamisega. Pais, liigveelask, regulaatorid ja pealevoolukanalid asuvad Pringi - Restu tee kinnisasjal, kuid on kaebajale vallasasjadena tagastatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise käigus. Omandiõigust täpsustab Tartu Halduskohtu otsus kohtuasjas 3-137/2003. Maanteeamet on vaidlustanud kaebajale kuuluvate rajatiste omandisuhte, mis varem ei ole olnud vaidluse all. Restu silla rekonstrueerimise eelnõus on planeeritud liigveelasu likvideerimine, mis tähendab ühtlasi Restu paisjärve likvideerimist ja kaebajale tagastatud vara hävitamist. Sisuliselt takistatakse kaebajal kruvikalapääsu rajamist Restu vesiveskisse. Maanteeametil ei ole mingit huvi väljastada kaebajale kooskõlastust, mida vastustaja kaebajalt nõuab. Maanteeamet kavandab silla ümberehituse raames liigveelasu likvideerimist (kohtu märkus: silla ehitamiseks antud projekteerimistingimuste õiguspärasuse üle vaidleb kaebaja Maanteeametiga kohtuasjas 3-20-1993). Maanteeametil on paisutamiseks vajalike rajatiste talumise kohustus, kuna tegemist on tehnovõrgu või -rajatisega. Sel juhul peab maaomanik taluma ka tehnorajatise eesmärgipärase kasutamisega seonduvat ja tavapärast veetaset ning selle kohta keskkonnaloa menetluses eraldi nõusoleku esitamine ei ole põhjendatud. Kaebaja on kalade rände tagamiseks koostanud mitmeid projekte, mille realiseerimise esmaseks takistuseks on olnud ja on veeloa puudumine. Kaebaja tutvustas kruvikalapääsu projekti vastustajale juba 2017. aastal. Naabrite kooskõlastused veetaseme kõrgusele on kaebajal olemas ja vastustajale esitatud. Kruvikalapääsu projekti ja naabrite kooskõlastatud veetasemete kõrguste vahel võivadki esineda erinevused. Projekt on arvestuslik ning lähtub tehase tehnoloogilistest parameetritest ja vooluhulkadest Restu paisul. Ei ole mõeldav, et kaebaja peab hakkama iga uue naabrist maaomaniku puhul kruviseadet ümber ehitama. Inimeste võimalus valida neile sobivat veetaseme kõrgust on piiratud maksimaalse antud seadmele planeeritud võimsusega, mis on 65,26 m abs (EH2000). Kruvikalapääsu ehitamisel on veetase reguleeritav ja kaebaja saab hoida veeloas sätestatud taset. Vastustaja oleks pidanud kaaluma osahaldusakti tegemist selliselt, et anda luba üksnes vee paisutamiseks kuni Männi kinnisasja omaniku nõusolekus märgitud tasemeni. Maanteeametil on kohustus taluda ajaloolise paisutuse jätkamist samadel tingimustel. Paisutuse seadustamise korral saaks kaebaja teha kergemini toiminguid hüdroenergia kasutamise huvides ja kalapääsu rajamiseks. Kaebaja on püüdnud vastustaja kirjadele õigeaegselt vastata, kuid kui see pole olnud võimalik, kuna kaebaja on eakas ja tema tervis on halb.
6.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja peab täitma seaduses sätestatud maaomanike nõusoleku nõuet. Keskkonnaloa taotluse menetlus on kestnud üle 9 aasta eelkõige põhjusel, et kaebaja on palunud korduvalt tähtaegade pikendamist. Menetluse pikkust on mõjutanud ka kaebaja tervislik seisund. Kaebaja esitatud lahendused kalade läbipääsu tagamiseks on olnud ajas muutuvad
(kamberkalapääs, perioodiline veetaseme alandamine paisjärves, kruvikalapääs). Vastustaja on pidanud iga kord analüüsima erinevate kalapääsu lahenduste sobivust. Kaebajale on korduvalt vastu tuldud, pikendades tema taotluste alusel nii vastamistähtaegu kui ka keskkonnaloa taotluse menetlustähtaega. Korraldatud on mitmeid kohtumisi, kus kaebaja on saanud selgitada oma vastuväiteid. Kohtumisel kokkulepitud lubadusi kaebaja tähtaegselt täitnud ei ole. Vastustaja rõhutas, et paisutuse likvideerimine on eraldi menetlus. Vaidlustatud korraldusega ei ole otsustatud paisutuse likvideerimist ja vastustaja ei ole algatanud sellekohast menetlust. Kaebaja on keskkonnaloa taotluse menetluses esitanud mitmeid kalade läbipääsu eelprojekte. Vastustaja on nende kõigi puhul selgitanud, et kaebaja esitatud lahendus ei ole osutunud piisavaks. Kaebajale on edastatud märkused kirjalikult. Kruvikalapääsu eelprojekti, KMH eelhinnangut ja ekspertarvamust palus vastustaja täiendada ning leidis, et kui vastustaja esitatud küsimused saavad piisavad vastused, võib selle projektiga edasi minna. S.h saab eeldada, et kavandatava tegevusega ei kaasne tõenäoliselt olulise keskkonnamõju ilmnemist ja keskkonnamõju hindamine (KMH) ei ole vajalik. Kaebaja esitas täiendatud kruvikalapääsu eelprojekti 16.12.2019 ja täiendatud KMH eelhinnangu alles 08.01.2020. Õige ei ole kaebaja väide, et ta on esitanud vajalikud nõusolekud vee erikasutuseks. Kaebaja ei ole esitanud Maanteeameti ega Männi kinnisasja omaniku nõusolekut. Maanteeamet on volitatud asutuseks riigi omandis oleva kinnisasja Pringi-Restu tee osas, mis kulgeb üle Restu paisu. Vastustajal puudub kaalutlusõigus ilma maaomaniku nõusolekuta keskkonnaloa andmiseks võõra maa kasutamise korral. Paisutuse mõjuala kaardi põhjal on tuvastatav, et veetase normaalpaisutustasemel 64,96 m abs (EH200) ulatub Pringi-Restu tee kinnisasjale. Maanteeameti tellitud auditi põhjal on paisutusel sillale oluline mõju. Kruvikalapääsu eelprojektis märgitud maksimaalne paisutustase ületab Männi kinnisasja omaniku nõusolekut. Kui kinnisasja omanik on andnud paisutamiseks nõusoleku maksimaalsele paisutustasemele 64,96 m abs (EH2000), ei saa eeldada, et isik on nõus projektis kavandatud maksimaalne paisutustasemega kõrgusele 65,26 m abs (EH2000). Projekt tuleb kohaldada veetaseme kõrgusele, millega mõjutatud kinnisasja omanik on nõus. Mõjutatud kinnisasja omaniku võimalus valida sobivat veetaseme kõrgust ei saa olla piiratud projektis märgitud maksimaalse paisutuskõrgusega. Kohtu seisukoht
7.Vaidlustatud korralduses on Pringi-Restu tee omanikuna nimetatud Maanteeametit. Alates 01.01.2021 on Lennuamet, Maanteeamet ja Veeteede Amet Vabariigi Valitsuse seaduse § 10517 lg 1 alusel ühendatud Transpordiametiks. Kohus kasutab otsuses enamasti endist nimetust. Kaebaja nimetas algses kaebuses Maanteeametit ühe vastustajana. Kohus võttis 02.12.2020 kaebuse menetlusse vaidlustatud korralduse tühistamise ja veeloa (eelmise seaduse sõnastuses vee erikasutusloa) taotluse uueks otsustamiseks kohustamise nõudes ning leidis, et vastustajaks on Keskkonnaamet. Kaebaja ei ole sellele vastuväiteid esitanud.
8.Haldusmenetluse kestel ehk 30.09.2019 kaotas kehtivuse eelmine, 16.06.1994 jõustunud veeseadus ning 01.01.2019 jõustus praegu kehtiv veeseadus (VeeS). Kohtu hinnangul ei mõjuta see asja lahendamist. Haldusakt peab olema kooskõlas selle andmise ajal kehtiva õigusega (HMS § 54). Vaidluse all olevad nõuded ja kohustused on jäänud samaks. Eelmise veeseaduse § 8 lg 1 kohaselt pidi vee erikasutuseks olema luba ja võõra maa kasutamise korral ka maaomaniku nõusolek. Eelmise veeseaduse § 17 lg 1 sätestas nõude, et paisutamist kavandaval
isikul peab olema veekogu paisutamiseks kirjalik nõusolek maaomanikult, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab.
9.Kaebaja esitas 21.09.2010 vastustajale taotluse vee paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks. Kaebaja taotles paisutuse normaaltaset 65 m ja maksimaalset taset 65,3 m. Kaebaja soovis kasutada hüdroenergiat elektri tootmiseks ja veski käitamiseks. Kalapääsu rajamist on taotluses nimetatud, kuid täpsemaid andmeid selle kohta ei ole (II kd tl 61 - 62). Kohtuistungil nõustusid pooled, et kaebaja lõplikus taotluses, mida vastustaja lahendas, oli paisutuse normaaltase võrdne maksimaalse tasemega, need mõlemad olid 64,96 m abs (EH2000) ning kalapääsuks oli kruvikalapääs, mille täiendatud eelprojekti (II kd tl 69-81) kaebaja esitas vastustajale 2019. aasta lõpus. Vastustaja selgitas, et menetluse ajal toimus üleminek uuele kõrgussüsteemile, selle järgi antud kõrgused tähistatakse kui EH2000 ning kõrgused uue kõrgussüsteemi järgi on ligikaudu 16-17 cm suuremad. Näiteks Männi kinnisasja omanik nõustus paisutamisega kõrgusel kuni 64,80 m ning uue süsteemi järgi on see 64,96 m abs (EH2000).
10.Vastustaja tugines esmalt sellele, et taotletud tegevuseks puudub Maanteeameti kui PringiRestu tee kinnisasja omaniku nõusolek. See on nõutav kahel alusel - esiteks vee erikasutus toimub võõral maatükil (VeeS § 186 lg 2) ja teiseks on tegemist kinnisasjaga, mille niiskusrežiimi paisutamine mõjutab (VeeS § 190 lg 4). VeeS § 186 lg 2 sätestab, et vee erikasutuseks võõral maatükil peab kasutajal olema maaomaniku nõusolek. See säte kehtestab ka erandid, kuid need ei ole praeguses asjas kohaldatavad - Väike-Emajõgi ja Restu järv ei ole riigi omandisse kuuluvad veekogud ning Pringi-Restu tee kinnisasi ei ole niinimetatud reformimata riigimaa (maa, mis loetakse maareformi seaduse § 31 lg 2 alusel riigi omandis olevaks). VeeS § 190 lg 4 kohaselt isikul, kes taotleb veeluba veekogu paisutamiseks, peab olema selleks tegevuseks kirjalik nõusolek maaomanikult, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. VeeS § 192 lg 1 alusel keeldub Keskkonnaamet veeloa andmisest muuhulgas juhul, kui veeloa taotlejal ei ole tegevuskoha maaomaniku nõusolekut viimase omandis oleva kinnisasja kasutamiseks või kui puudub VeeS § 190 lg 4 nimetatud nõusolek. VeeS § 192 lg 2 kohaselt Keskkonnaamet võib anda veeloa veekogu paisutamiseks § 190 lg 4 nimetatud nõusolekuta, kui veekogu paisutamiseks esineb ülekaalukas avalik huvi. Kaebaja ei ole tuginenud sellele, et VeeS § 190 lg 4 nimetatud Maanteeameti nõusolek ei ole nõutav ülekaaluka avaliku huvi tõttu. Kohtu hinnangul ei oleks selle aluse kohaldamine võimalik, kuna avalik huvi ehk huvi maantee ja silla kasutatavuse ja korrasoleku suhtes esineb ka Maanteeameti poolel. Lisaks ei oleks see säte kohaldatav VeeS § 186 lg 2 nimetatud nõusoleku suhtes.
11.Kohtu hinnangul on vastustaja õigesti kindlaks teinud, et vee erikasutus toimub võõral maatükil. Toimub paisutamine ja kaebaja soovis kasutada ka hüdroenergiat, need on vee erikasutuse hulka kuuluvad tegevused (VeeS § 187 p 7). Paisutamiseks vajalikud rajatised asuvad Pringi-Restu tee kinnisasjal. Kui rajatised asuvad sellel kinnisasjal, siis ei ole kohtu hinnangul võimalik olukord, kus paisutus Pringi-Restu tee kinnisasjale üldse ei ulatu. Mõlemad eeltoodud asjaolud tähendavad, et vee erikasutus toimub võõral maatükil.
12.Asjaoludena, mis näitavad, et paisutamine mõjutab Pringi-Restu tee kinnisasja niiskusrežiimi, tõi vastustaja välja esiteks selle, et paisutus ulatub sellele kinnisasjale ja teiseks selle, et paisutus mõjutab maanteesilla seisundit. Kohtu hinnangul on asjaolu, et paisutus ulatub Pringi-Restu tee kinnisasjale, juba hõlmatud sättega, mis reguleerib tegevust võõral maatükil. Selleks, et paisutuse ulatus naaberkinnisasjale oleks hõlmatud ka VeeS § 190 lõikega 4, on vaja täiendavalt näidata, milline on paisutuse tegelik negatiivne mõju maa omadustele või kasutamisele.
13.Vaidlustatud korraldus sisaldab väidet, et paisutamine kaebaja soovitud kõrgusel kahjustab maanteesilla seisundit. Haldusmenetluses ei olnud tõendeid selle väite kinnituseks. Vastava tõendi esitas vastustaja kohtumenetluses. Eeltoodu ei tähenda, et väide paisutuse kahjulikust mõjust sillale oli vaidlustatud korralduses lubamatu. Haldusorgan ei saa reeglina kohtumenetluses põhjendada haldusakti uue asjaoluga, millele ta haldusaktis ei tuginenud. Kuid selle olukorraga ei ole tegemist - vaidlustatud korraldus sisaldab väidet, et paisutamine kahjustab silda. Asjaolud teeb kohus kindlaks otsuse tegemise seisuga (HKMS § 158 lg 2). Lubatav on esitada kohtumenetluses tõendeid vaidlustatud korralduses esitatud väidete tõendamiseks.
14.Restu silla auditi (II kd tl 12-35) kohaselt uuriti Maanteeametile kuuluvat rajatist - silda ja sillasambaid koos tugimüüridega. Muid seotud ehitisi (veskikanalid ja hoone) käsitleti kõrvaliste rajatistena ning anti üldine hinnang nende võimalikust mõjust sillale ja selle pealesõitudele. Välitööd teostati kahel erineval päeval, 05.06.2020 ja 08.07.2020. Neist teisel päeval oli paisjärv veest tühjendatud. Silla kohta on osaliselt säilinud 1969. aasta ehitusprojekt, kuid sild ei vasta vähemalt osaliselt projektile. Restu järv jääb sillast vasakule, ca 6,5 meetrit enne silda on endise saeveski pealevoolukanal ning ca 10 meetrit peale silda jahuveski pealevoolukanal. Vee paisutamine toimub silla avas paiknevate varjade, betoonist eriprofiilülevoolu ja sellele järgneva põrkepõrandaga. Liigveelaskme varjabaasid on ülalt toetatud metalltorule, mis toetub otstest silla kaldasammastele. Pealevoolukanalite seisukord mõjutab otseselt tee kasutatavust. Sillale ja tee muldkehale mõjuvad koormused sõltuvad Restu paisjärves hoitavast veetasemest. Lubatud paisutuse tasemeks nägi 1937-1938 koostatud teeõgvenduse projekt ette 64,40 m abs (EH2000). Tugimüüride ülapinna kõrgus on 64,90, millest on võimalik järeldada, et lubatud ülaveetase kavandati sellest kõrgusest 0,5 m madalamale ehk kõrgusele 64,40 m. Teadaolevalt ei ole ülaveepoolseid tugimüüre hiljem kõrgemaks ehitatud ega veetaseme kõrgemal kui 64,40 hoidmiseks tee muldkeha ümberehitustöid tehtud. 2020. aasta uuringu kohaselt on ülaveepoolse tugimüüri pind 64,90 m. Kõrgema kui 64,90 m veetaseme korral hakkab täiendav vooluhulk (lisaks läbi müüri liikuvale voolhulgale) liikuma üle tugimüüri tee/paisu muldkehasse ja seda tuleks tavalises ekspluatatsiooni olukorras kindlasti vältida. Auditi koostaja soovitus on paisjärves vett kõrgusmärgist 64,40 m mitte kõrgemale paisutada. Vastustaja selgitas 24.10.2018.a vastuses kaebaja esindaja M. Mannovile (I kd tl 101-104), et maanteesilla seisund on halb ning see on põhjustatud muuhulgas paisutamisest ja paisu seisundist. Kaebaja ise kirjeldab oma 08.06.2020.a avalduses, et ligikaudu 2012. aastal oli paisuregulaatori varjade poolsest äärest tekkinud veealune uhtumine, mis nõrgestas silla kandeseinu (seinast on lahti murdunud suured kivid) ja seadis silla varisemise ohtu (I kd tl 130).
15.Kohtu hinnangul tõendab otsuse punktis 14 toodu, et paisutamine kaebaja taotletud tasemel ehk nii, et normaaltase, mis on ühtlasi maksimaalne tase, on 64,96 m abs (EH2000), mõjutab Pringi-Restu tee kinnisasja niiskusrežiimi ning võib kahjustada maanteed ja silda. Kaebaja märkis kohtuistungil, et ei pea auditit usaldusväärseks. Kohtu hinnangul ei ole selline kahtlus millegagi põhjendatud. Auditis on märgitud, et selle koostaja M. Viirma on volitatud hüdroinsener, tase 8 ja A. Funk on volitatud teedeinsener, tase 8. Auditis on viidatud muudele uuringutele ja dokumentidele, s.h Tallinna Ülikooli Ökoloogia keskuse töö „Restu silla ja selle lähiümbruse georadari uuringud“ ning Rakendusgeodeesia ja Ehitusgeoloogia Inseneribüroo OÜ koostatud geoloogiline uuring. Audit sisaldab kinnitust, et selle koostajad on tellijast ja kolmandatest isikutest sõltumatud ja erapooletud.
16.Vahekokkuvõttena on seega täidetud VeeS § 186 lg 2 ja § 190 lg 4 kohaldamise tingimused. Kaebaja taotletud veeloa andmiseks pidi olema Pringi-Restu tee kinnisasja omaniku (Maanteeameti) nõusolek.
17.Riigikohtus on nii halduskolleegium kui ka tsiviilkolleegium lahendanud vaidlusi seoses puudutatud kinnisasjade omanike nõusolekutega paisutamiseks. Riigikohtu halduskolleegium leidis lahendis 3-3-1-74-16 järgmist: - nõusoleku peab paisutamist kavandav isik taotlema juhul, kui paisutamine on vahetuks või kaudseks mõjuriks, mis tingib maa niiskusrežiimi ebasoodsa muutumise ehk tuvastatav on keskkonnahäiring keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 3 lg 1 tähenduses. Sätte eesmärgiks on luua isikule lisavõimalusi tema varaliste õiguste kaitseks veekogu paisutamise tõttu tekkinud maa niiskusrežiimi muutumisest tulenevate ebasoodsate tagajärgede eest; - paisutamisest mõjutatud maa omaniku nõusoleku saavutamine on veeloa andmise eelduseks; - maaomaniku keeldumine on ületatav kohtumenetluses tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku § 184 lg 1 alusel; - paisutamisega mõjutatud isikute ringi saab reaalselt määrata veeluba väljastav haldusorgan, lähtudes uurimispõhimõttest ning tõendamismenetluse reeglitest. Haldusorganil puudub kaalutlusõigus. Kui on tuvastatud, et maa-alal avaldub keskkonnahäiring, siis tuleb nõusoleku esitamist nõuda; - mõjupiirkonna määramine saab tugineda konkreetsetele arvutustele, mõõtmistele, aga ka teaduse ja praktika seisukohtadele. Samas on paljudel juhtudel tegemist siiski n-ö prognoosotsusega, mille puhul on ettevaatuspõhimõte otsustamise üheks kriteeriumiks. KeÜS § 3 lg 1 sätestab, et keskkonnahäiring on inimtegevusega kaasnev vahetu või kaudne ebasoodne mõju keskkonnale, sealhulgas keskkonna kaudu toimiv mõju inimese tervisele, heaolule või varale või kultuuripärandile. Keskkonnahäiring on ka selline ebasoodne mõju keskkonnale, mis ei ületa arvulist normi või mis on arvulise normiga reguleerimata. Tsiviilkolleegium lahendas 14.03.2018.a otsuses asjas 2-14-21673 vaidlust, kus hageja aktsiaselts Generaator taotles eraisikutest kostjatelt nõusolekut vooluveekogu tõkestamiseks ja paisutamiseks ning hüdroenergiast elektri tootmiseks konkreetsel paisutuse tasemel. Kostjad olid selle kinnisasja omanikud, mis hageja kinnistut (hoonestusõigust) ringina ümbritses. Paisutamise tulemusena suurenes kostjate kinnisasjal veealuse maa osakaal. Keskkonnaluba
vaidlusaluseks paisutuseks oli varem juba kaks korda antud kostjate üldõiguseellase nõusolekul (kostjad olid eelmise omaniku pärijad). Riigikohus leidis, et - vee paisutamiseks või hüdroenergia kasutamiseks sätestab VeeS avalik-õiguslikud ja eraõiguslikud nõuded. Eraõiguslike nõuete hulka kuulub veekasutaja kohustus saada nõusolek kõigilt maaomanikelt, kelle õigusi paisutamisega kitsendatakse; - hagi rahuldamise eelduseks on, et kostjatele tulenevad kitsendused ei takista neil oluliselt oma kinnisasja kasutamist või kitsendusi tuleb mõistlikult taluda inimestevahelises kooselus või olulise avaliku huvi tõttu; kitsendused ei ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega; kitsenduste vältimine või vähendamine (s.h hüdroenergiajaama ümberehitamine kostjate soovitud viisil) on hagejale majanduslikult ebamõistlikult koormav või piirab hagejat ebamõistlikult oma kinnisasja kasutamast; kitsendusest tulenev kahju hüvitatakse kostjatele; - kitsenduste kooskõla keskkonnakaitse nõuetega tehakse kindlaks veeloa andmise haldusmenetluses, muude eelduste täidetuse tuvastab maakohus; - kohustus taluda paisutamist ja anda selleks nõusolek tehakse kindlaks tähtajaliselt, vastava veeloa kehtivuse ajaks.
18.Kohtu hinnangul on vaidlustatud korraldus viidatud kohtupraktikaga kooskõlas. Kohus leidis eespool, et vastustaja tegi õigesti kindlaks faktilise asjaolu, et vee erikasutus kaebaja taotletud paisutuse tasemel toimub Pringi-Restu tee kinnisasjal ja mõjutab ebasoodsalt selle kinnisasja niiskusrežiimi. Nõusoleku andmine ja selle tingimused on juba kaebaja ja PringiRestu tee kinnisasja omaniku vahelise eraõigusliku vaidluse küsimus. Vastustaja ei saa asuda tsiviilasju lahendava kohtu rolli ehk hinnata seda, kas kinnisasja omanikul oleks kohustus kaebaja soovitud nõusolek anda, ning asendada puuduv nõusolek sellise tõdemusega. Eeltoodut ei muuda see, et Pringi-Restu tee kinnisasja omanik on Eesti Vabariik (Maanteeameti või Transpordiameti kaudu). Kohus selgitas eespool, et VeeS § 186 lg 2 nimetatud nõusolek võõral maal tegutsemiseks on oma olemuselt eraõiguslik. Erinevalt ehitusloa menetlusest on veeloa menetluses haldusorganil kohustus nõusoleku olemasolu kontrollida ja selle puudumisel loa andmisest keelduda. Vastustaja ei saa nõusoleku andmist otsustada Maanteeameti või Transpordiameti eest, kuna igal haldusorganil on oma ülesanded ja pädevus. See, et maaomanik on Eesti Vabariik, ei tähenda, et maaomaniku nõusolekut pole vaja või et selle muretsemisega peab tegelema vastustaja. Kaebaja on see, kes keskkonnaluba taotleb. Kui kaebaja ja Maanteeamet ei saavutanud kokkulepet selles, kas ja millistel tingimustel on Maanteeamet vee erikasutusega nõus, siis oli kaebajal võimalus esitada hagi maakohtule. Vaidlustatud korralduse andmise haldusmenetluses olid kõik puudutatud kinnisasjade omanikud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 11 lg 1 p 3 tähenduses käsitletavad kolmandate isikutena. Õigusaktidest ei tulene vastustajale võimalust kohelda Eesti Vabariiki kui kinnisasja omanikku teistest maaomanikest erinevalt.
19.Kaebaja väidab, et kui riigil (Transpordiameti kaudu) on kohustus taluda oma maal olemasolevat paisu kui tehnorajatist, siis on tal kohustus taluda ka tehnorajatise eesmärgipärase kasutamisega kaasnevat ja tavapärast veetaset ning selle kohta keskkonnaloa menetluses eraldi nõusoleku esitamine ei ole põhjendatud. Kohus sellega ei nõustu.
20.Kaebaja väitel kuuluvad paisutamiseks vajalikud rajatised talle, kuna need tagastati talle õigusvastaselt võõrandatud varana. Kaebaja viitas Tartu Halduskohtu 12.04.2005.a otsusele asjas 3-137/2003 (I kd tl 43-46). Selles otsuses tegi kohus kindlaks, et kaebajale tagastati õigusvastaselt võõrandatud varana ehitis -
Restu vesiveski. Kohus leidis, et sel juhul kuuluvad kaebajale ka hoone päraldised ehk kõik veski tööks vajalikud rajatised - pais (muldkeha, mille peal paikneb tee), liigveelask, sissevoolukanalid saeveskisse (hävinenud) ja viljaveskisse ning paisjärv (veehoidla). Rajatiste alust maad kaebajale ei tagastatud. Kohtu hinnangul omistab kaebaja 12.04.2005.a kohtuotsusele tähenduse, mida tal ei ole. Kaebaja nõudis selles kohtuasjas Sangaste Vallavalitsuse 19.02.2003.a korralduse nr 39 tühistamist. Selle korraldusega määrati kaebajale kompensatsioon tagastamata jäetud maa, s.h paisutamiseks vajalike rajatiste aluse maa eest. Otsuses on öeldud, et maa tagastamata jätmise otsustas vald 02.02.1995.a korraldusega nr 18. Kohus jättis kaebuse rahuldamata. Kaebaja leidis selles kohtuasjas, et paisutamiseks vajalikud rajatised on veski päraldised. Vald ja menetlusse arvamuse andmiseks kaasatud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium leidsid, et tegemist on tehnorajatisega. Kohus leidis viidatud kohtuasjas, et lubatav ei ole kaebaja nõue lubada tal kasutada ühes veskiga tagastatud rajatisi (tamm, lüüs, turbiinid) ja kohustada maaomanikku seda võimaldama, kuna see vaidlus ei ole halduskohtu pädevuses. Kui kaebajal tekib takistusi vara kasutamisel või talle seatakse õigusvastaseid piiranguid, siis saab kaebaja pöörduda maakohtu poole. Kohtu hinnangul ei olnud asja lahendamisel tähtsust, kas tegemist on tehnorajatise või päraldistega. Kindla seisukoha võttis kohus üksnes küsimuses, et paisutamiseks vajalikud rajatised kuuluvad vallasasjadena kaebajale, kuid selle üle ei ole vaidlust ka praegu.
21.Pooled vaidlevad selle üle, kas paisutamiseks vajalikud rajatised on tehnovõrk või -rajatis asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 152 lg 1 tähenduses. Kaebaja on esitanud seisukohad selle poolt ning vastustaja selle vastu. Kohus avaldas kohtuistungil kahtlust, kas tegemist on eeltoodud tähenduses tehnovõrgu või -rajatisega. Kohus on jõudnud arusaamisele, et õige on selles küsimuses lõplikku seisukohta mitte avaldada. Asja lahendamiseks ei ole see vajalik. Küsimus võib omada tähtsust kaebaja ja Transpordiameti vaheliste suhete lahendamisel, see ei ole halduskohtu pädevuses ning halduskohtu seisukoht võib pigem tekitada segadust ja arusaamatusi (vt otsuse punkti 20). Kohtul on endiselt kahtlus, mida kohtunik väljendas istungil. Kuid kohtule on ka arusaadav, et võimalikud väga mitmesugused lahendused - paisutamiseks vajalikud rajatised võivad igaüks olla iseseisvad ehitised, võivad moodustada koos veskihoonega ühtse tervikliku ehitise, võivad olla tehnovõrgud või -rajatised, võivad olla veski päraldised. Eraõiguse asjatundja võib kahtlemata leida veel täiendavaid variante.
22.Isegi kui paisutamiseks vajalikud rajatised on tehnovõrk või -rajatis ning maaomanikul on AÕSRS § 152 lg 1 alusel nende talumise kohustus, ei asenda see VeeS § 186 lg 2 ja § 190 lg 4 sätestatud maaomaniku nõusolekut. VeeS § 186 lg 2 ei sätesta mingeid erandeid juhuks, kui võõra maatüki kasutamine toimub piiratud asjaõiguse või seadusest tuleneva talumiskohustuse alusel. Sättes on selge sõnaga nimetatud maaomaniku nõusolekut. See, kui Maanteeametil on rajatiste talumise kohustus, ei tee kaebajast maaomanikku. Talumiskohustuse sisu ei ole seaduses täpsemalt avatud ning kohtule on teada, et selles küsimuses toimub praeguseni vaidlusi. Talumiskohustuse samastamine veeloa menetluses nõutavate nõusolekutega oleks äärmiselt meelevaldne ning ületaks vastustaja pädevust ja volitusi. Lisaks teatas Maanteeamet 29.03.2018 vastustajale, et ta ei anna nõusolekut veeloa taotlusele (I kd tl 195). Maanteeamet selgitas, et ta on kaebajale ja vastustajale teada andnud tingimused
nõusoleku andmiseks ning need ei ole täidetud, üheks tingimuseks oli kaebaja ja Maanteeameti vaheliste suhete korrastamine maakasutuslepingu sõlmimisega. Kohtule ei ole äratuntav, kuidas vastustaja oleks saanud jätta Pringi-Restu tee kinnisasja omaniku selgesõnalise keeldumise arvestamata. Käesolevas vaidluses ei oma tähtsust, kas nõusoleku esitamise nõudest oleks saanud loobuda, kui nõusoleku andmine oleks nähtunud kaebaja ja Pringi-Restu tee kinnisasja omaniku vahel sõlmitud lepingust (näiteks hoonestusõiguse või reaalservituudi seadmise lepingust), kuna sellist lepingut sõlmitud ei ole.
23.Vastustaja tugines vaidlustatud korralduses ka sellele, et puudub Männi kinnisasja omaniku nõusolek paisutamiseks kaebaja soovitud tasemel. Männi kinnisasja omaniku nõusolek on antud maksimaalsele paisutuse tasemele 64,96 m abs (EH2000). Kuna kaebaja taotluse rahuldamine ei olnud võimalik Maanteeameti nõusoleku puudumise tõttu, siis ei käsitle kohus põhjalikumalt küsimust Männi kinnisasja omaniku nõusolekust. Kohus siiski märgib, et äärmiselt vaieldav on kaebaja seisukoht, et paisutuse normaaltase saab olla võrdne maksimaalse tasemega. Keskkonnaministri määruse „Veekogu paisutamise, paisu likvideerimise ja veetaseme alandamise täpsustatud nõuded ning ökoloogilise miinimumvooluhulga määramise metoodika“ § 2 lg 2 ja 3 ütlevad, et paisutamisega seotud kõrgeima, madalaima ja normaalpaisutustaseme absoluutkõrgus määratakse veeloas ning kui paisu konstruktsioon ja tehniline lahendus ei võimalda reguleerida paisutustaset, võib veeloas määrata ainult normaalpaisutustaseme absoluutkõrguse. Kohtu hinnangul tähendab see, et kui paisutustaset saab reguleerida, siis on kõrgeim, madalaim ja normaalpaisutustase erinevad arvud. Mõistliku inimese arusaamisega on kooskõlas, et keskkonnaloas tuleb jätta teatav varu, paisutuse korral näiteks suurvee ja suure koguse sademete puhuks. Kui Männi kinnisasja omanik on andnud nõusoleku maksimaalseks paisutuse tasemeks 64,96 m abs (EH2000), siis ei saa see samal ajal olla normaaltase.
24.Kaebaja leidis, et vastustaja oleks saanud anda osahaldusakti ehk anda talle nõusoleku üksnes paisutamiseks. Hüdroenergia kasutamise ja kalapääsu rajamise küsimusi oleks sel juhul saanud käsitleda edaspidi. Kohtu hinnangul ei ole vastustajal esiteks kohustust kaaluda taotluse osalist rahuldamist, kui kaebaja seda menetluses taotlenud ei ole. Teiseks ei olnud see lahendus reaalselt teostatav. Kaebaja arvates oleks vastustaja saanud anda selle veeloa ajalooliselt välja kujunenud paisutuse tasemel, kuid pooltel ei ole ühist arusaama, milline see paisutuse tase on. Kaebaja arvates tuleb selleks pidada 64,96 m abs (EH2000). Samas auditi andmetel on veetase enamasti olnud sellest tunduvalt madalam (II kd tl 28 ja pöördel). Ka osahaldusakti andmiseks oleks tulnud esitada Pringi-Restu tee kinnisasja omaniku nõusolek. Kohus märgib, et vastustaja aastal 2014 kord juba püüdis lahendada üksnes paisutamise küsimust. Vastustajal olid ette valmistatud veeloa, selle andmise korralduse ja keskkonnamõju hindamise algatamata jätmise eelnõud normaalpaisutustasemele 64,50 m (± 0,15 m) ja maksimaalsele lubatud tasemele lühiajaliselt 64,70 m (pärast kaebaja ettepanekuid koostatud eelnõude teine versioon, I kd tl 162-173). Eelnõu ei teostunud ning kohtu hinnangul oli põhjuseks see, et kaebaja ei nõustunud eelnõus oleva paisutuse tasemega (I kd tl 178). Vastustaja selgitas kohtuistungil, et ka praegu on põhimõtteliselt võimalik anda keskkonnaluba paisutamiseks (ilma hüdroenergia kasutamiseta) ilma keskkonnamõju hindamiseta, kui muud
loa andmise eeldused on täidetud. Kaebajal on soovi korral võimalik esitada vastustajale sellekohane taotlus.
25.Otsuse punktis 10-23 toodut arvestades ei ole tähtsust sellel, kas Pringi-Restu tee kinnisasja ja Männi kinnisasja omanike nõusolekuid kõrvale jättes olid muud kaebaja esitatud dokumendid (s.h keskkonnamõju eelhinnang) lõpptulemusena nõuetekohased. Kohus peab siiski vajalikuks juhtida poolte tähelepanu Riigikohtu 08.01.2018.a otsusele kohtuasjas 3-16478. Selles kohtuasjas selgitas Riigikohus, et keskkonnaloa andja võib keskkonnamõju hindamise aruande esitamata jätmise puhul menetluse venimise vältimiseks anda arendajale aruande esitamiseks või täiendamiseks tähtaja ning selle tähtaja eiramise korral jätta taotluse läbi vaatamata. Praeguses asjas on vastustaja väga mitmel korral pikendanud kaebajale dokumentide esitamiseks määratud tähtaegu. S.h keskkonnamõju hindamise algatas vastustaja 30.09.2010 (I kd tl 154). Menetlus rauges aastal 2014 seoses sellega, et vastustaja kaalus taotluse osalist rahuldamist ja selleks keskkonnamõju hindamine vajalik ei olnud. 29.02.2016 lepiti kokku, et kaebaja esitab paisurajatise rekonstrueerimise ja avatud paisu korral kalade rände võimaldamise eelprojekti ja keskkonnamõju eelhinnangu hiljemalt 01.06.2016. Pärast seda on tähtaega eelhinnangu esitamiseks veel korduvalt pikendatud. Kaebaja esitas 16.03.2018 KMH eelhinnangu koos ihtüoloogi eksperthinnanguga ning 22.03.2018 kruvikalapääsu eelprojekti. Vastustaja teatas 09.04.2018, et kui täiendatakse kruvikalapääsu eelprojekti, KMH eelhinnangut ja ekspertarvamust ning kirjas esitatud küsimused saavad piisavad vastused, võib kruvikalapääsu eelprojektiga edasi minna (I kd tl 196-197). Täiendatud kruvikalapääsu eelprojekt, mis sisaldas KMH eelhinnangut, esitati 16.12.2019. Kuna paisutuse kõrgeima taseme andmed nõusolekutes, kruvikalapääsu eelprojektis ja KMH eelhinnangus ei ühildunud, siis esitas kaebaja 01.06.2020 KMH eelhinnangu muudatuse, kuid kohus saab vaidlustatud korralduse põhjal aru nii, et see oli kaebaja enda koostatud (p 3.19.1). Samal ajal tuli VeeS § 174 lg 3 ja eelmise veeseaduse § 401 lg 13 alusel hiljemalt 01.01.2013 tagada kalade läbipääs paisust üles- ja allavoolu. Vastustaja on kaebajale korduvalt vastu tulnud, kuid see ühtlasi tähendab, et oluline looduskaitsealane küsimus - kalade läbipääsu tagamine - on siiani lahenduseta.
26.Kokkuvõttes on vaidlustatud korraldus kohtu hinnangul õiguspärane ja kaebaja väited ei anna alust selle tühistamiseks. Sel juhul on asja uueks lahendamiseks kohustamise nõude rahuldamine välistatud. Kohus jätab kaebuse tervikuna rahuldamata.
27.Kohus hindas praeguses kohtuasjas vaidlustatud korralduse õiguspärasust ehk seda, kas vastustaja võis keelduda kaebajale veeloa andmisest korralduses toodud alustel. Käesoleva vaidluse piiridest jääb välja küsimus sellest, mis saab edasi. Kaebajal puudub jätkuvalt veeluba jõe paisutamiseks ning lahendamata on kalade läbipääsu tagamise küsimus. Kuid on olemas palju võimalusi, mida kaebaja ja vastustaja saavad edasi teha, alates sellest, et kaebaja esitab uue veeloa taotluse ja see rahuldatakse, kuni selleni, et paisutamiseks vajalikud rajatised lammutatakse ja paisutus likvideeritakse. Arvestada tuleb ka maanteesilla projekteerimise ja ehitamise raames tehtavate toimingutega (Transpordiameti toimingutega). Tallinna Halduskohtu 13.10.2021.a otsusest kohtuasjas 3-201993 nähtub, et projekteerimise raames viiakse läbi keskkonnamõju hindamine. Kohus selgitas selle otsuse punktis 12.2, et silla projekteerimisel on igal juhul vajalik arvestada olemasolevate paisurajatistega (liigveelasuga) ja selle kõigi elementidega, mis on sillaga oma olemuslikult seotud (raudbetoonist põrkepõrand, ülevool, veelask, paisu- ja teemulle, sillasambad). Üks
võimalus on uue silla projekteerimine selliselt, et paisurajatis likvideeritakse täielikult (kaebaja poolt õigusaktides sätestatud korras või vastustaja poolt õigusaktides sätestatud korras), eeldusel et projekteerimistingimustes ette nähtud KMH seda lubab. Samuti on võimalik, et kaebaja finantseerib paisurajatiste rekonstrueerimise ja kalapääsu rajamisega ja ehitamisega seonduva, kui KMH võimaldab paisu säilitamise, ning projekteeritakse ühine lahendus. Mõlemad võimalused on vaidlustatud projekteerimistingimuste kohaselt võimalikud. Kui paisutus tuleb likvideerida, siis viiakse läbi eraldi haldusmenetlus, s.h hinnatakse selle võimalikke keskkonnamõjusid. Praeguses vaidluses ei puutu asjasse paisutuse likvideerimisest tingitud kaebaja või muude isikute õiguste riive, keskkonnamõjud või avaliku huvi riive ning kohus kaebaja sellekohaseid väiteid ja tõendeid ei käsitle. Need väited muutuvad asjakohasteks, kui vastustaja kohustab haldusaktiga kaebajat paisutust likvideerima või algatab ise paisutuse likvideerimisele suunatud haldusmenetluse. Kui kaebaja soovib esitada uue veeloa taotluse, siis kohtu hinnangul on mõistlik esmalt saavutada kokkulepe Pringi-Restu tee kinnisasja omanikuga või vajadusel lahendada vaidlus maakohtus. Kui Transpordiamet nõuab kokkuleppe sõlmimise eeldusena veeloa olemasolu, siis ta eksib ja vastava nõude saab kohtus ümber lükata. Menetluskulud. Selgitused
28.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ning kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata.
29.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Vastustaja andmeid kohtulahendis ei varjata. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.