Keskkonnaõigus › Vesi

või selgitada, kas nõusolekuid on küsitud ja miks ei ole nõusolekuid antud, esitada paisu ehitustehnilise seisukorra hindamiseks hüdrotehnilise ehitise ekspertiisi andmed ning täpsustada, millises kõrgussüsteemis on taotluses esitatud paisutustasemed ning lisada toetusallkirjad (dtl 156-157). OÜ Ojavool esitas KeA-le lisateabe 18.12.2019 (dtl 159-176).

2(13)

tunnistamiseks, taotluse menetlusse võtmiseks ning taotluse sisuliseks läbivaatamiseks. KeA jättis 01.06.2021 käskkirjaga nr 1-1/21/110 (vaideotsus, dtl 124-135) vaide rahuldamata. Ühtlasi luges KeA vaideotsuse punktis 3 esitatud selgitused menetlustoimingu täiendavateks selgitusteks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3(13)

kuna ühe kinnistu omaniku huvi ei saa kaaluda üle avalikku huvi Vihula paisjärve säilimiseks ning kaebaja omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riivet. Samuti puudub vajadus vältida keskkonnaohtu. Keskkonnaoht tekib just paisutuse likvideerimise protsessis. 5) VeeS § 192 lg 2 võimaldab KeA-l anda veeluba veekogu paisutamiseks ilma puuduva maaomaniku nõusolekuta, kui veekogu paisutamiseks esineb ülekaalukas avalik huvi. Kaebaja hinnangul esineb käesoleval juhul ülekaalukas avalik huvi. Haljala Vallavalitsus on 02.02.2021 kirjas nr 6-3/21/21 seisukohal, et ülekaaluka avaliku huvi väljaselgitamiseks erahuvi üle tuleb kaaluda kõiki avaliku huvi aspekte, sh kohaliku piirkonna kogukonna, maaomanike, ettevõtet ja veekogu piirinaabrite huve ning kohaliku omavalitsuse ja teiste ametiasutuste seisukohti. Kohalik kogukond ja Haljala Vallavalitsus on seisukohal, et KeA peaks keskkonnaloa andmise otsuse tegemisel lähtuma ülekaalukast avalikust huvist, mida on korduvalt väljendatud ning absoluutse enamuse paisutuse mõjupiirkonda jäävate maaomanike soovist. Enamuse järveäärsete perede (5-6 peret) elukohavalik on lähtunud otseselt järve olemasolust. Paisutus ei ole muutnud järveäärsete kinnistute niiskusrežiimi. Teisest küljest seisneb avalik huvi Vihula ja Tiigi küla elanike ja maaomanike elukeskkonna säilitamises. Vihula paisjärv on ümbruskonna elanike jaoks vajaliku rekreatsioonialana visuaalselt nauditav maamärk, mida kasutatakse ka ujumiseks ja kalastamiseks. Korrektselt hooldatud ja hästi säilinud veekogu koos korrastatud ümbritseva maastikuga väärtustab kogu piirkonna elu, seda märkavad ja naudivad ka külalised. Kaebaja ei ole püüdnud tõendada avalikku huvi hüdroenergia kasutamiseks. 6) Kehtiva Vihula valla üldplaneeringu (ÜP) kohaselt asub Vihula paisjärv miljööväärtuslikul alal ja piiranguvööndis. ÜP nimetab Vihula paisjärve kui avalikku veekogu. Tegemist on veekoguga, millest tulenevad looduskaitseseadusest (LKS) tulenevad kitsendused. LKS § 31 lg 2 p 2 kohaselt on keelatud veekogude veetaseme ja kaldajoone muutmine, mille paisu likvideerimine paratamatult kaasa tooks. Lisaks sellele, et Vihula paisjärve säilimise on ette näinud valla kehtiv ÜP ning ÜP-st võrsuvad ka maaomanikele eraldiseisvad subjektiivsed õigused, on tegemist järvega, mida kohalik kogukond ka päriselt vajab. Haljala vald näeb oma uue ÜP kavandiga ette järveäärse puhkeala arenduse, otsuse eelduseks on järve paisutamiseks veeloa olemasolu. Mustoja jões pole ujumine suvise veetaseme korral võimalik. Päästeameti väitel on Vihula III paisjärv oluline veevõtu koht, kusjuures Vihula veskijärv on hinnatud halvaks alternatiiviks. Paisjärve kadumisega kaasnevat negatiivset mõju kohalikule sotsiaalsele keskkonnale on kirjeldatud ka Üllas Ehrlichi 2018. a eksperdihinnangus. 7) Veeloa taotlemise esmane põhjus on Vihula III paisjärve säilitamine. Järve säilimise toetuseks kogunes 2018. a detsembris Vihula raamatukogusse üle neljakümne inimese. Eranditult kõik soovisid järve säilitada. Toetusavaldusel on 44 allkirja. Paisjärve toetuseks kogunes 05.06. 2021 järve äärde üle 150 inimese, kes tõestasid oma allkirjadega soovi Vihula III paisjärve säilimisele. Paisutamise lõpetamist soovib vaid ca 10% järve alust maad omav S. S. Hüdroenergia kasutamiseks avaliku huvi olemasolu pole kaebaja väitnud. KeA 01.06.2020 kirjas esile toodud hüpoteetilised puudused hüdroenergia kasutamisel on veenvalt ümber lükatud, seda aksepteerib ka vastustaja (vt KeA 12.11.2020 kiri nr DM-107579-27). 8) Küsitav on, kas Gotthardi kinnistu omanik on VeeS § 190 lg 4 kohaselt puudutatud isik – maaomanik, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. ( vt Riigikohus 24.05.2017 otsuses nr 3-3-1-74-16, p 18 ja 20) Kinnistu veerežiimi häiringuks VeeS mõttes ei ole põhjendatud lugeda veepiiri muutust, mis on toimunud enne Eesti Vabariigi taastamist ja maareformiga maade tagastamist. Maareformi käigus moodustus maakorraldusega algselt Villika maaüksus. SS poolt 2014. a. omandatud maaüksus moodustus varasemalt maakorraldusega moodustatud Villika maüksuse jaotamisega Hiie-Gotthardi ja Allika-Gotthardi kinnistuks. Algse Villika kinnistu koosseisu kuululus mh

4(13)

KeA vastuses välja toodud 1,26 ha veealust maad. Veealune maa oli tekkinud 1984. a paisutuse tagajärjel. VeeS § 190 lg-s 4 toodud nõusoleku andmisest keeldumine ei saa olla põhjendamatu. Juhul, kui tegemist oleks veto-õigusega, mida maaomanik saab kasutada mis tahes ajal ja mis tahes põhjendusega või põhjenduseta, oleks tegemist sättega, mis on vastuolus põhiseadusega. Olemasolev paisutus ei takista Gotthardi kinnistu kasutamist, sest järve see osa, millega kinnistu piirneb asub suhteliselt kõrge ja järsu nõlva all. Paisutuse lõpetamise korral jääb järve orus paiknev põhi jõelammiks, mis suurvee ajal on üle ujutatud. Nõlvapealse ala niiskusrežiimi paisutus ei mõjuta. See-eest mõjutaks oluliselt järveäärseid kinnistuid ja nende niiskusrežiimi paisutuse likvideerimine. Nurme, Soone, Tõnni, Lehise (nüüdseks Metsaonni) ja Kingu kinnistu omanikud ei anna tõenäoliselt nõusolekut oma kinnistute niiskusrežiimide muutmiseks, mis tekiksid paisutuse likvideerimisel. KeA peaks kaalutlusotsuse tegemisel hindama ka teiste järveäärsete kinnistuomanike huve ja võimalikku kahju, mida järve kadumine võib neile tekitada. 9) Gotthardi kinnistu on kantud kinnistusregistrisse pärast paisu rajamist ja Vihula paisjärve tekkimist. S. S. on saanud kinnistu omanikuks aga alles 2014. a. Kinnistule ulatuv veekogu ja sellega seonduvad kitsendused ei saa seega tulla SSle üllatusena. Kui 37 aastat on kinnistu igakordne omanik pidanud Vihula paisjärve „taluma“ ega ole pöördunud oma õiguste kaitseks kohtusse, on ta kaotanud õiguse Vihula paisjärve ja paisu likvideerimist nõuda ning õiguse vastavat veeluba vaidlustada. Sisuliselt on kinnistu omanik oma vaikimisega paisu olemasolu aktsepteerinud ning oma nõusoleku tagasivõtmiseks peab ta välja tooma, mis on tema väga ülekaalukas õigus, mida ei ole võimalik mingil moel leevendada. Oma kirjalikus seisukohas ta sellist põhjendust välja toonud ei ole. 10) Riigikohus on sedastanud 19.04.2011 lahendis nr 3-2-1-12-11 (p 25): „Vee erikasutusluba antakse haldusmenetluses. Loa andmise või sellest keeldumise otsustab haldusorgan, kelle otsus ei sõltu iseenesest sellest, kas taotleja on saavutanud lisaks loale vajalikud eraõiguslikud kokkulepped puudutatud isikutega, st tegemist on eraldiseisvate nõuetega vee erikasutuseks VeeS § 8 lg 1 mõttes.“ Riigikohus on viidatud lahendis selgitanud ka seda, et kinnisasja omanik võib põhimõtteliselt nõuda, et paisutamisega ei ujutataks üle tema kinnisasja ega muudetaks seda liigniiskeks. Antud juhul ei muuda veeloa väljastamine aga midagi SS kinnistul, sest kinnistu on moodustatud sellisena, et sinna kuulub ka osa vaidlusalusest veekogust. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-12-11 (p 31) toonud välja, millal on maaomaniku keeldumine nõusoleku andmisest lubamatu ja millal peab maaomanik olema kohustatud hageja kinnisasjast tulenevaid kitsendusi taluma ja ka nõusolekud andma. Gotthardi kinnistu omaniku poolt veebruaris 2020. a esitatud seisukohta paisutuse jätkamise osas pole KeA kogukonnale avaldanud, mistõttu puudus võimalus ennast kaitsta. Seisukohaga esitatud väiteid on KeA võtnud oma otsuse kujundamisel arvesse ilmselt nende õigsust kontrollimata. Seisukoha väited on suures osas subjektiivsed ning tõele mittevastavad. Kaebajale pole teada milliseid kinnistuomaniku väiteid võeti arvesse otsuse tegemisel, peale ühe, nimelt olevat järve kaotamise korral selles jõelõigus ujumine võimalik. Lähtudes seisukohaga esitatud väitest, et taastuv jõelõik saab olema kärestikuline ja kiirevooluline, siis ujumise võimalus on väga küsitav. Järv on avalikkusele olulise tähtsusega. Järv on põhja Eesti laugjal maastikul harva esinev, hästi vaadeldav ja oma korrastatud ümbrusega esteetilist rahuldust pakkuv veekogu, milline hinnang toetub mh ka kahele toetusüritusele, mille käigus on järve säilitamiseks antud ligi 200 toetusallkirja. Järve ülemisse otsa setete kogunemine on osa loodusprotsessist, mis veekogu ei reosta. Kardetud ohtlikku vetikate vohamist pole esimese 36 aasta jooksul täheldatud.

5(13)

KeA-l on võimalik tuvastada, et SSl puudub õiguslikult kaitstav huvi või õigus, mille kaitsmiseks saaks ta keelduda oma nõusoleku andmisest, kui see üldse vajalikuks osutub. SS nõusolek ei ole veeloa andmiseks vajalik. 11) KeA toetub põhjendamatult Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11. Nimetatud asjas vaagis kohus Vetla paisutusega seonduvat ning selle asjaolud erinevad Vihula omast. Vetla puhul võivad olla õigustatud väited paisutuse talumisest ja maaomanike õiguste kitsendamisest. Vetla paisu renoveerimisega tõsteti paisu paisutuskõrgust võrreldes ajaloolise kõrgusega ca 35-40% (Eesti Loodus 2008/3). Paisutuse suurenemine tõi kaasa ümbritsevate maade veerežiimi muutuse, mis andis tunda eriti paisjärve ülemises osas. Vihula paisutuse kõrgus on püsivalt säilinud paisutuse algusest tänaseni. Paisu omanik pole ka paisutuse kõrguse muutmist taotlenud. Paisutusega piirnevad maad on omandatud olemasoleva paisutuskõrguse tingimustes.

6(13)

milleks on Vihula mõisakompleks oma ehitiste ja Vihula veskijärvega. Lääne-Virumaa maakondliku teemaplaneeringu järgi on väärtuslik maastik Lahemaa rahvuspark, mis paikneb Vihula III paisust allavoolu. Lisaks Vihula järv ei paikne Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndis ning sellele ei kohaldu looduskaitseseaduse (LKS) § 31 lg 2 p 2. Vihula valla ÜP kohaselt ei ole tegemist avaliku supluskohaga. Vihula järve ümbritsevad kinnistud on eraomandis, järve ääres puuduvad rekreatiivsed alad või supluskohad. Kui paisjärve enam ei eksisteeriks, saaksid kohalikud elanikud ujuda ning kala püüda ka ojas. Asjaolu, et kohalike elanike jaoks säiliks harjumuspärane elukeskkond, ei ole VeeS § 192 lg 2 tähenduses ülekaalukas avalik huvi. Vihula järve piirkonnas on aastaringselt kasutatav veevõtukohana ka Vihula veskijärv. Seega isegi kui Vihula paisjärv on Päästeameti jaoks oluline veevõtukoht, on sellele alternatiivseks veevõtukohaks Vihula veskijärv. 4) Väär on kaebaja väide, et taotlust ei saa tagastada seetõttu, et puudub VeeS § 190 lg 4 kohane nõusolek. KeA on haldusmenetluses analüüsinud VeeS § 192 lg 2 erandi kohaldumist ning leidnud, et antud juhul puudub selline ülekaalukas avalik huvi, mille alusel on võimalik veeluba anda ilma Gotthardi kinnistu omaniku nõusolekuta. Seega on veeloa andmise eelduseks Gotthardi kinnistu omaniku nõusolek ning selle puudumisel ei ole tegemist nõuetekohase taotlusega. KeA palus kaebajal korduvalt Gotthardi kinnistu omaniku nõusolek esitada. Kuigi veekogu paisutamiseks nõusoleku saamise kohustus on pandud paisutamist kavandavale isikule, pöördus KeA Gotthardi kinnistu omaniku poole selgituste saamiseks. Gotthardi kinnistu omanik saatis KeA-le oma seisukoha, milles tõi välja põhjendused, miks ta keeldub nõusoleku andmisest. Kuna kaebaja tähtajaks Gotthardi kinnistu omaniku nõusolekut ei esitanud, oli vastavalt HMS § 15 lg-le 3 õigus jätta kaebaja taotlus läbi vaatamata. 5) KeA ei nõustu kaebaja väitega, et taotluse rahuldamata jätmine on eelduseks maakohtusse hagi esitamiseks. (vt RKHK 24.05.2017 otsuse asjas nr 3-3-1-74-16, p 19) Kaebaja viidatud hagi esitamise eelduseks on KeA poolt tuvastatud paisutamisega mõjutatud isikute ring, kelle VeeS § 190 lg 4 kohased nõusolekud kaebaja peab esitama. Samuti peab kaebajal olema teada KeA seisukoht VeeS § 192 lg 2 osas. Antud juhul on mõlemad eeldused täidetud, st KeA on haldusmenetluses tuvastanud, et paisutamine mõjutab Gotthardi kinnistu niiskusrežiimi ning Mustoja paisutamiseks puudub ülekaalukas avalik huvi. Asjaolu, kas maaomaniku keeldumine nõusoleku andmisest on lubamatu ning millal peab maaomanik olema kohustatud kinnisasjast tulenevaid kitsendusi taluma ja ka nõusoleku andma, otsustamine ei ole KeA pädevuses. 6) Kaebaja viimane veeluba anti 5 aastaks (sel ajal kehtinud VeeS § 8 lg 1 ja § 9 lg 1), seega ka Gotthardi kinnistu omaniku nõusolek sai olla antud 5 aastaks (veeloa kehtivusajaks). Alates 2014. a on veeluba tähtajatu, seega tuleb veeloa taotlejal esitada paisutamiseks VeeS § 190 lg 4 kohane tähtajatu nõusolek. Gotthardi kinnistu omanik ei ole esitanud nõusolekut, mis on taotluse menetluse raames Gotthardi kinnistu omaniku poolt tagasi võetud. VeeS § 190 lg 4 kohaselt peab isikul, kes taotleb veeluba veekogu paisutamiseks, olema selleks tegevuseks kirjalik nõusolek maaomanikult, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. See tähendab, et igakordselt uue veeloa taotluse esitamisel on vajalik esitada paisutamise mõjualas olevate maaomanike nõusolekud (vt ka Riigikohtu selgitus asjas nr 3-2-1-12-11, p 24). 7) Kaebaja seisukohad seoses paisu likvideerimise/lammutamisega on asjakohatud. Kaebajal on kohustus likvideerida paisutus, mitte pais. See kohustus tuleneb VeeS § 175 lg-st 4, mille kohaselt kui paisu omanik või valdaja ei ole taotlenud õigusaktiga nõutavat veeluba või kui veeloa andja keeldub loa andmisest, peab paisu omanik või valdaja paisutuse likvideerima. Paisutuse likvideerimine on eraldiseisev menetlus, mis toimub VeeS § 196 lg 2 p 9 kohase 7(13)

registreeringu taotluse alusel. 8) Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et tal on õiguspärane ootus, et uus veeluba väljastatakse. Kui vee erikasutusõigus tekib tähtajalise veeloa alusel, tähendab see, et õigus vee erikasutuseks ei ole püsiv, vaid sõltub alati sellest, kas antud ajahetkel on olemas kehtiv luba. Kui veeloa tähtaeg lõpeb, tuleb vee erikasutuseks taotleda uus luba. Seetõttu ei anna veeluba pärast selle kehtivuse lõppemist õigust senistel tingimustel vee erikasutust jätkata ega ka vastavat õiguspärast ootust. Õigus paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks lõppeb veeloa kehtivuse lõppemisega ning tekib uue veeloa andmisel uuesti. 9) Asjakohatu on kaebaja seisukoht, et paisutus on rajatud enne VeeS kehtima hakkamist õiguslikul alusel. Enne 01.10.2019 kehtinud VeeS § 401 lg 10 kohaselt tuli alates 2009. a veeluba taotleda ka nendele paisutustele, mis on toimunud enne VeeS jõustumist. See tähendab, et sõltumata sellest, kas pais ja paisjärv on eksisteerinud mitmeid aastaid enne VeeS jõustumist, laienevad paisu omanikule või valdajale veeloa taotlemisega seotud kohustused, sealhulgas VeeS § 190 lg 4. Kaebaja viimane veeluba lõppes 31.12.2018, seega puudub tal õigus Vihula III paisul paisutada ja hüdroenergiat kasutada. Asjaolu, et Vihula III pais rajati ning paisjärv on tekkinud enne VeeS vastuvõtmist, ei tähenda, et kaebajale ei laiene kehtivast õigusest tulenevad kohustused.

KOHTU PÕHJENDUSED

lisa 18, Gotthardi kinnistu paisutuse all ja ilma selleta). KeA kõrgusandmete ja Maa-ameti ajalooliste kaartide alusel tuvastanud, et Gotthardi kinnistu üleujutamine ja liigniiskus on paisutamisele eelnenud olukorraga võrreldes kasvanud. Puudub vaidlus, et Gotthardi kinnistu pindala on 6,43 ha ning sellest on paisutuse tagajärjel vee all ca 1,26 ha. Seega muutunud ei ole üksnes kinnistu niiskusrežiim, vaid osa kinnistust on vee all. Sellises olukorras ei saa väita kinnistule ebasoodsa mõju puudumist, kuna on ilmne, et vee all olevat maad pole võimalik sihtotstarbeliselt kasutada. Kaebaja pole vastupidist tõendanud. Asjakohatud on ka kaebaja väited, et Gotthardi kinnistu on juba moodustatud sellisena, et sinna kuulub osa vaidlusalusest veekogust ning enne Eesti Vabariigi taastamist toimunud (1984. a) veepiiri muutust ei saa lugeda niiskusrežiimi häiringuks. Kehtivast õigusest ei tulene, et VeeS § 190 lg 4 kuuluks kohaldamisele üksnes veekogu esmakordsel paisutamisel, mitte paisutuse jätkamise taotlemisel ning et ENSV ajal alanud paisutusest tekiks talumiskohustus kõigile Eesti Vabariigi aegsetele paisutuse mõjualas olevatele maaomanikele, eriti juhul, kui varasem maaomanik pole omandiõiguse riive tõttu kohtusse pöördunud ehk on vaikimisi paisutust talunud. Seejuures pole vastavat kitsendust kinnistusraamatus (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 24). KeA on vaideotsuse p-s 3.2.9 asjakohaselt selgitanud, et veeloa nõue kehtib alates 2009. a ka enne VeeS jõustumist eksisteerinud paisutustele koos kõigi muude seadusest tulenevate nõuetega. Seaduses oli sätestatud veeluba tähtajalisena (kuni 2014.a 5-aastase tähtajaga). Õigus paisutamiseks lõppes loa kehtivuse lõppemisega. Varasemast veeloa andmisest ei saa kuidagi tuletada õiguspärast ootust uue loa saamiseks ilma seaduses ettenähtud tingimusi täitmata. Uue loa saamiseks tuli täita seejuures ka VeeS § 190 lg 4 tingimus. Alates 2014. a on veeluba tähtajatu, mistõttu tuleb veeloa taotlejal esitada paisutamiseks VeeS § 190 lg 4 kohane tähtajatu nõusolek. Õiguspärane ootus saab tugineda vaid haldusorgani selgele lubadusele, mille puhul on alust arvata, et seda ei muudeta (RKHK 27.01.2010 otsus asjas nr 3-3-1-79-09, p 15). Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Konkreetseks tähtajaks välja antud veeluba ei saa tekitada kaebajale õigustatud ootust vee erikasutuse jätkamiseks pärast selle tähtaja möödumist. Selles kontekstis on asjakohatu ka kaebaja viide, et paisutamine on toimunud juba 37 aastat. 16.2 Kaebaja soovib sisuliselt teise isiku osalist ilmajätmist omandiõigusest haldusaktiga ilma sundvõõrandamist läbi viimata. Selliseks nõudmiseks puudub õiguslik alus. Samuti ei reguleerita veeloaga asjaõiguslikke suhteid. Kui Gotthardi kinnistu omanik pole kaebajale andnud veeloa saamiseks vajalikku nõusolekut tuleb see vaidlus lahendada maakohtus. Maaomanikul pole iseenesest kohustust taluda oma omandit kahjustavat mõju ja anda selleks nõusolekut (vt eelviidatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend, p 26-27; RKHK 24.05.2017 otsus asjas nr 3-3-1-74-16, p 19). See ei tähenda samas absoluutset õigust keelduda (kaebaja väidetud veto õigus), mida on võimalik ületada nõusoleku asendamisega kohtumenetluses huvide kaalumise teel (vt eelviidatud tsiviilkolleegiumi lahend, p 28 ja 31 ning halduskolleegiumi lahend p 19). Tsiviilkohtumenetluses saab otsustada ka kitsenduste talumise eest mõistliku hüvitise määramist (vt eelviidatud tsiviilkolleegiumi lahend, p 32). Seega pole KeA pädevuses otsustada, kas vaatamata keskkonnahäiringu tuvastamisele peab maaomanik kinnisasjast tulenevaid kitsendusi taluma ning vastustaja on õigesti selgitanud, et maaomaniku keeldumine nõusoleku andmisest on ületatav kohtumenetluses. Kohus saab nõusoleku tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku § 184 lg 1 esimese lause alusel asendada (vt ka eelviidatud halduskolleegiumi otsus, p 19).

9(13)

16.3 Lisaks väidab kaebaja seda, et kuigi nõusolekut pole üldse vaja, tuleks selle nõudmise korral haldusorganil teha ära keelduv otsus, misjärel saaks kaebaja pöörduda maakohtusse. Ka väidab kaebaja, et KeA pole taotlust vastu võtnud ja on jätnud Gotthardi kinnistu omaniku kaasamata. Viimatised väited on selgelt ekslikud (vt kohtuotsuse asjaoludes kajastatud KeA menetlustoimingud loa taotluse menetluses). Vaideotsusest (p 3.2.2) kui ka vastusest kaebusele nähtub, et KeA on pöördunud haldusmenetluse käigus Gotthardi kinnistu omaniku poole (14.01.2020) saamaks teavet, kas kaebaja on maaomaniku poole pöördunud VeeS § 190 lg 4 kohase nõusoleku saamiseks ning kas ja mis põhjusel on Gotthardi kinnistu omanik nõusoleku andmisest keeldunud. Seejuures nõusoleku küsimine pole veeseaduse kohaselt KeA kohustus, vaid see tuleb esitada taotlejal (VeeS § 190 lg 4). Gotthardi kinnistu omanik on saatnud KeAle oma korduvad seisukohad. Samuti toimus KeA eestvedamisel 19.10.2020 arutelu eesmärgiga selgitada taotlusega ja paisutamise mõjualas olevate maaomanike nõusolekutega seonduvaid asjaolusid ning sinna olid muu hulgas kutsutud nii kaebaja kui ka Gotthardi kinnistu omanik (vt 30.10.2020 protokoll nr DM-107579-25, dtl 33-34). Seega ei ole alust väita, et vastustaja poleks puudutatud isikuid menetlusse kaasanud ega nõusoleku andmata jätmisega seotud asjaolusid välja selgitanud. Seejuures on asjakohatu ka kaebaja seisukoht, et vastustaja ei ole kontrollinud Gotthardi kinnistu omaniku väidete paikapidavust. Vastustaja on tuvastanud, et Mustoja veekogu paisutamine mõjutab ebasoodsalt Gotthardi kinnistu niiskusrežiimi (st maa-alal esineb paisutamisest tingitud keskkonnahäiring), milline asjaolu on piisav selleks, et nõuda taotlejalt vastava kinnistu omaniku nõusolekut. Kuigi VeeS § 192 lg 1 sätestab, et nõusoleku puudumise korral keeldub KeA veeloa andmisest, ei tähenda see seda, et haldusorgan ei võiks jätta nõusoleku tähtaegselt esitamata jätmisel taotlust läbi vaatamata KeA 19.04.2021 kirjas toodud alustel. Mõlemal juhul, sõltumata sellest, kas anti haldusakt või tehti menetlustoiming (mille osas kehtivad haldusmenetluse üldpõhimõtetest tulenevalt põhjendamise nõuded), on kaebajal võimalik teostada kaebeõigust halduskohtus ning pöörduda ka maakohtusse. Põhjendamatu on seega kaebaja väide, justkui saaks kinnisasja omaniku vastu nõusoleku asendamiseks maakohtusse hagi esitada alles pärast KeA poolt veeloa taotluse rahuldamata jätmist. Hagi esitamine eeldab maaomaniku keeldumist, mitte keelduvat haldusakti. Ka KeA on õigesti selgitanud, et sellise hagi esitamise eelduseks on KeA poolt tuvastatud paisutamisega mõjutatud isikute ring, kelle VeeS § 190 lg 4 kohased nõusolekud kaebaja peab esitama, ning KeA seisukoht VeeS § 192 lg 2 osas. Kuna kaebajale oli haldusmenetluse kestel antud teada nii sellest, kelle nõusolekud ta peab veeloa saamiseks taotlusele lisama kui ka KeA seisukoht VeeS § 192 lg 2 kohaldamise osas, ei saanud kaebajal olla takistust nõuda maakohtus Gotthardi kinnistu omaniku nõusoleku asendamist. KeA on kaebajale haldusmenetluses selgitanud ka võimalust kohtult taotleda hagi tagamise korras maaomaniku nõusoleku asendamist kohtumenetluse ajaks ning selgitanud, et nõusoleku asendamise korral on KeA-l võimalik jätkata keskkonnaloa menetlust ning otsustada keskkonnaloa andmise või andmisest keeldumise üle (vt KeA 01.06.2020 kiri nr DM-10757919).

Kohtu hinnangul ei ole vastustaja hinnangut veeloa andmiseks ülekaaluka avaliku huvi puudumise osas põhjust pidada meelevaldseks. Vastustaja on sellise järelduse tegemisel arvestanud nii kaebaja kui ka kohaliku omavalitsuse (Haljala valla) ja Päästeameti arvamustega ning kaebaja ei ole välja toonud selliseid tähtsust omavaid asjaolusid, mis KeA seisukoha põhjendamatuks muudaks. Samuti nõustub kohus KeA-ga, et pelgalt avaliku huvi tuvastamine pole piisav VeeS § 192 lg-s 2 sätestatud erandi kohaldamiseks, mis on ette nähtud juhtudeks, kui esineb ülekaalukas avalik huvi ehk lävend on seadusandja poolt seatud oluliselt kõrgem. 17.1 Puudub vaidlus, et VeeS ei sisalda loetelu juhtumitest, mille puhul tuleb eeldada ülekaaluka avaliku huvi esinemist. Hetkel kehtiva veeseaduse menetlemist kajastavatest materjalidest nähtuvalt sooviti ühelt poolt säilitada maaomanike õiguste tugev kaitse, kuid samas anda KeA-le tasakaalustav roll, et maaomanikel ei oleks edaspidi võimalik seada nõusoleku andmisest keeldumisega ohtu ülekaalukaid avalikke huve (nt joogiveega varustamise tagamine või paisutuse säilitamine looduskaitselistel põhjustel). Ka viidati, et keskkonnaloa andjal on võimalik kanda veeloale meetmed, mis vähendavad maaomanikku kahjustava tegevuse mõju (vt Riigikogu XIII koosseisu 643 SE algteksti seletuskirja lk 44 ning eelnõu teiseks lugemiseks koostatud seletuskirja muudatusettepanekute nr 77 ja nr 79 juurde). Kuigi ülekaaluka avaliku huvi esinemist tuleb maaomaniku nõusoleku puudumise korral igal konkreetsel juhul eraldi hinnata, arvestades just konkreetse taotluse puhul tähtsust omavaid asjaolusid, saab kohtu hinnangul eelviidatust järeldada, et maaomaniku nõusolekust keeldumise korral on veeloa andmine põhjendatud juhtudel, mil paisutuse säilitamine on vajalik looduskaitselistel põhjustel või mõne elutähtsa teenuse või üldhuviteenuse tagamiseks. Näiteks on Harju Maakohus oma 24.09.2021 otsuses nr 2-18-9777 leidnud, et selline ülekaalukas avalik huvi paisutamise jätkamiseks esineb olukorras, kus see on vajalik paljude elanike joogiveega varustamiseks ning ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse osutamiseks. Vooluveekogude paisutamisega mõjutatakse paratamatult looduskeskkonda ning sellega kaasnevad lisaks positiivsetele nähtustele ka negatiivsed mõjud (nt võimalik ebasoodne mõju maa niiskusrežiimile, vee-elustikule, vee kvaliteedile jm). Seejuures on veekogu paisutamisega puudutatud isiku kinnisasjale kaasnevad negatiivsed mõjutused käsitatavad omandiõiguse riivena. Seega peab ilma vastava isiku nõusolekuta paisutamiseks kohtu hinnangul esinema olukord, kus konkreetsel paisutusel on täita mingi väga kaalukas avalikust huvist lähtuv funktsioon. Muu vähema kaaluga avaliku huvi tuvastamisel on vajalik eelnevalt lahendada maakohtus huvide kaalumisel põhinev nõusoleku asendamise vaidlus. 17.2 Vihula III pais (muldkeha, voolurahustuskaev, regulaator) asub järgnevatel kinnistutel: Paisjärve regulaator (kt 88702:002:0117), Vihula mõis (kt 88702:001:0036) ja 17183 KarulaVihula-Sagadi tee (kt 88702:002:1060) ning kaebaja (OÜ Ojavool) on Paisjärve regulaator kinnistu omanik. KeA on arvestanud ülekaaluka huvi esinemise hindamisel muu hulgas sellega, et kaebaja kavandab hüdroenergia kasutamist hüdroelektrienergia tootmiseks ning elektriga varustamine on hädaolukorra seaduses (HOS) § 36 lg 1 p 1 loetletud kui elutähtis teenus. KeA jõudis järeldusele (vt 01.06.2020 kiri nr DM-107579-19), et Vihula III paisul toodetav elektrienergia ei ole riigi toodangus määrava tähtsusega ning seal toodetud elektrienergial ei ole ka kohalikul tasandil olulist rolli (taastuvenergiast toodeti 2017. a kokku ca 1500 GWh, millest hüdroelektrienergia moodustab 0,24%; ökoloogilis-majandusliku hinnangu alusel toodab Vihula III paisu hüdroelektrijaam keskmiselt 115000 kWh aastas; madalveetingimustes jaam ei tööta).

11(13)

Kaebaja ei ole eeltoodule vastu vaielnud ning on seejuures ise rõhutanud, et hüdroenergia kasutamiseks ülekaalukat avalikku huvi (ega üldse avalikku huvi) ta ei väida (vt kaebaja 31.03.2021 kiri KeA-le ja 30.10.2021 menetlusdokument; kaebus p 3.16 viimane lause). 17.3 Kaebaja on kaebuses välja toonud, et veeloa taotlemise esmane põhjus on paisjärve säilitamine. Seejuures on kaebaja haldusmenetluses selgitanud, et ülekaalukas avalik huvi vee erikasutuseks ettevõtte ja Haljala Volikogu keskkonna-, maa- ja planeeringu komisjoni seisukohas viidatud 48 inimese jaoks seisneb asjaolus, et ilma veeloata tuleb paisutus likvideerida ja sellega kaob ära kogukonna jaoks oluline paisjärv. Kaebaja viitab, et kogukond on toonud välja paisjärve likvideerimisel rekreatsiooni (eelkõige ujumine, kalastamine) kadumise võimalused, maastikulise kadumise kui ka olulise tuletõrje vee-võtukoha kadumise (dtl 41 ja 209). Kohtumenetluses on kaebaja lisaks märkinud, et enamuse järveäärsete perede (5-6 peret) elukohavalik on lähtunud otseselt järve olemasolust ning Vihula paisjärv on ümbruskonna elanike jaoks oluliselt vajalik rekreatsioonialana ja visuaalselt nauditav maamärk. Ühtlasi leiab kaebaja, et Vihula paisjärve säilimise on ette näinud ka Vihula valla kehtiv ÜP ja sellest võrsuvad ka maaomanikele subjektiivsed õigused, mh õigus senise keskkonna säilimisele. Seega väidab kaebaja sisuliselt, et ülekaalukas avalik huvi seisneb kohaliku omavalitsuse ning ümbruskonna elanike huvis säilitada olemasolev keskkond. Kaebaja kohtusse pöördumise eesmärgiks ei saa olla kohaliku omavalitsuse või kolmandate isikute huvide eest seismine. Samas ei ole kaebaja välja toodud asjaolusid ka alust käsitada ülekaaluka avaliku huvina, millest lähtuvalt peaks KeA kaebajale veeloa andma ilma paisutamisest negatiivselt mõjutatud maaomaniku nõusolekuta. Vaidlust ei ole, et Vihula järve ümbritsevad eravalduses olevad kinnistud ning kehtiva Vihula valla ÜP kohaselt ei ole paisjärve näol tegemist avaliku supluskohaga. Järve ümbruses elavatele inimestele olemasoleva keskkonna säilitamine, sh visuaalse vaate ning harjumuspärase suplusja kalastamiskoha säilitamine, ei ole kohtu hinnangul käsitatav ülekaaluka avaliku huvina VeeS § 192 lg 2 tähenduses. Ka asjaolu, et paisjärve toetuseks korraldatud üritustel on kogutud järve säilitamiseks ligi 200 (või enam) toetusallkirja, ei kinnita, et paisutus täidab avalikkuse jaoks mingit üliolulist funktsiooni ja seeläbi esineb igal juhul alus paisutuse jätkamiseks. Paisutamise jätkamiseks veeloa andmist ei õigusta vaid see, et paisutuse säilimise poolt on rohkem (sh ilmselt ka paisjärvega otseses puutumuses mitteolevaid) inimesi kui paisutuse säilimise vastu. Ülekaalukaks avalikuks huviks ei saa olla pelgalt see, et paisjärve ümbruses elavad inimesed soovivad seda säilitada visuaalselt nauditava maamärgina. Ka ei pidanud KeA loobuma maaomaniku nõusoleku küsimisest seetõttu, et kohalik omavalitsus võib tulevikus kavandada Vihula paisjärve kaldale avalikku supluskohta. Asjaolu, et vald on 01.10.2019 kehtima hakanud veeseadusest ajendatuna määratlenud koostatava ÜP lähteseisukohtades (mitte kehtestatud ÜP-s) Vihula III paisu ülekaaluka avaliku huviga objektina, ei tähenda automaatselt veeloa andmiseks ülekaaluka avaliku huvi esinemist. Samuti ei ole kohtule äratuntav, kuidas läheks kehtiva Vihula valla ÜP-ga vastuollu see, kui paisutamist ei jätkata. Igasugune avalik huvi ei ole veel käsitatav ülekaaluka avaliku huvina VeeS § 192 lg 2 mõttes. Kohus märgib siinkohal täiendavalt sedagi, et kohalikul omavalitsusel puudub õigus otsustada, kas veeloa andmine on põhjendatud või mitte. Kohaliku omavalitsuse arvamuse küsimise eesmärgiks on loaandjale kohalike olude ja veeloa andmise otstarbekuse kohta informatsiooni andmine, kuid see arvamus või seisukoht ei ole KeA-le siduv (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 01.03.2019 määrus nr 3-19-114, p 14). KeA on haldusmenetluses välja selgitanud, kas Vihula järve vahetus ümbruses asub salvkaeve, mille veetaset võib paisutuse likvideerimine mõjutada. Haljala valla selgituste kohaselt on

12(13)

paisjärve ümbruses olevate majapidamiste veevarustus tagatud puurkaevudega; ainsana kasutatakse salvkaevu Kingu kinnistul, mille veetase on kaevu omaniku hinnangul kõrgemal kui paisjärve veetase. Teadmata on andmed Gotthardi kinnistul paikneva kaevu kohta, kuid kõnealuse kinnistu omanik ei ole paisutamise jätkamisega nõustunud. Vallale teadaolevalt ei ole Vihula III paisjärve uputatud maakütte torustikke. Samuti on KeA-d teavitatud, et lisaks Vihula paisjärvele asub piirkonnas Vihula veskijärv, mis on Päästeameti väitel samuti veevõtukohana aastaringselt kasutatav. Ühtlasi on KeA selgitanud, et Vihula järv ei paikne Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndis ning sellele ei kohaldu LKS § 31 lg 2 p 2. 17.4 Eeltoodust ei nähtu, et paisutamise jätkamist ilma puudutatud maaomaniku nõusolekuta õigustaks ülekaalukas avalik huvi. Kohtu hinnangul on KeA arvestanud kõigi asjas tähtsust omavate asjaoludega ning KeA järeldust ülekaaluka avaliku huvi puudumise kohta ei ole alust pidada meelevaldseks. Eeltoodut ei väära ka kaebuses viidatud Ü. Ehrlichi 2018. a ökoloogilis-majanduslik hinnang Vihula III paisul asuvale hüdroelektrijaamale, mille kasutamise osas kaebaja ülekaalukat avalikku huvi ise ei väida.

(allkirjastatud digitaalselt)

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.