Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Janar Jäätma ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. juuni 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-19-2031
Haldusasi
XX kaebus Keskkonnaameti 30. septembri 2019. a korralduse nr 1-3/19/2018 ja vee erikasutusloa nr L.VV/332501 osaliseks tühistamiseks ning Keskkonnaameti kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 9. juuni 2020. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Keskkonnaamet, esindajad Kelli Varov ja Egle Avi Kolmas isik – AS Tallinna Vesi, esindaja v.adv Kaarel Berg
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
19. mai 2021
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata AS Tallinna Vesi 19. mai 2021. a vastuväide kohtu tegevusele seoses XX 4. märtsi 2021. a menetlusdokumendile lisatud MP 25. veebruari 2021. a asjatundja hinnangu (töö nr 21-503/2021) vastuvõtmisega.
Jätta rahuldamata XX 19. mai 2021. a vastuväide kohtu tegevusele seoses XX 4. märtsi 2021. a menetlusdokumendile lisatud fotode tagastamisega.
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 9. juuni 2020. a otsus haldusasjas nr 3-19-2031 muutmata.
Mõista XX-lt (isikukood XXXXXXXXX) AS Tallinna Vesi (registrikood 10257326) kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude hüvitamiseks 1800 (üks tuhat kaheksasada) eurot.
Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 30. juulil 2021 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keskkonnaamet (KeA) andis 30.09.2019 korraldusega nr 1-3/19/2018 AS Tallinna Vesi 23.10.2017 taotluse ning kuni 30.09.2019 kehtinud veeseaduse (VeeS) § 8 lg 2 p-de 4 ja 5, § 9 lg-te 1, 5 ja 7 ning § 2611 lg 3 alusel tähtajatu vee erikasutusloa nr L.VV/332501 (kehtiv alates 01.10.2019) mh Soodla jõe (keskkonnaregistri kood VEE1087000) paisutamiseks Soodla paisul (EELIS kood PAIS020330). Luba anti kooskõlas Harju Maakohtu 24.10.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-9777 tingimusel, et selles asjas jõustuva lõpliku kohtulahendiga asendatakse VeeS § 17 lg 1 kohane maaomaniku nõusolek (korralduse resolutsiooni p 2.2.6). Samuti anti luba pinnavee võtmiseks mh Soodla veehoidlast (korralduse resolutsiooni p 2.3.2) ning määrati loaga seotud seiretingimused ja sätestati ühe kõrvaltingimusena, et Keskkonnaamet muudab või tunnistab kehtetuks korraldusega antud vee erikasutusloa Soodla paisul paisutamise kohta, kui AS Tallinna Vesi hagi tsiviilasjas nr 2-18-9777 ei rahuldata ning jõustunud kohtulahendiga ei asendata VeeS § 17 lg 1 kohast maaomaniku nõusolekut (korralduse resolutsiooni p 4.3). Sama korraldusega jäeti AS Tallinna Vesi vee erikasutusloa taotluse menetluse raames keskkonnamõju hindamine (KMH) algatamata (korralduse resolutsiooni p 1). Korralduse põhjenduste p 2.5.8 kohaselt peab paisutamist kavandaval isikul VeeS § 17 lg 1 järgi olema veekogu paisutamiseks kirjalik nõusolek maaomanikult, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. Nõusoleku puudumise korral esineb VeeS § 9 lg 10 p-s 3 sätestatud vee erikasutusloa andmisest keeldumise alus. Taotlejal on Soodla jõe paisutamiseks olemas nõusolekud enamikelt maaomanikelt, kuid Anija vallas Pillapalu külas asuva Jõe kinnistu (registriosa nr 6288102; katastritunnus 14001:003:0064; pindala 26,05 ha, sihtotstarve 100% maatulundusmaa) omaniku XX nõusolek on hagi tagamise korras asendatud Harju Maakohtu 24.10.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-9777, millega kohustati kinnistuomanikku andma nõusolek Soodla jõe paisutamise jätkamiseks kuni AS Tallinna Vesi taotluse alusel antava vee erikasutusloa kehtivuse lõppemiseni. Seetõttu seab KeA haldusmenetluse seaduse (HMS) § 53 lg 2 p 3 alusel HMS § 53 lg 1 p 4 kohase kõrvaltingimuse selliselt, et KeA-l on õigus vee erikasutusluba muuta või kehtetuks tunnistada, kui tsiviilasjas nr 2-18-9777 jõustuva kohtulahendiga Jõe kinnistu omaniku nõusolekut ei asendata. Seoses XX 18.09.2019 2(18)
3-19-2031 ettepanekute ja vastuväidetega vee erikasutusloa andmise korralduse eelnõule on korralduse põhjenduste p-s 2.9.5 märgitud, et taotleja on pöördunud nõusoleku saamiseks kohtusse, kus otsustatakse, kas ja millisel määral peab maaomanik taluma paisutamisest tulenevat mõju ning kas loa taotleja on kohustatud niiskusrežiimi muutmisest tulenevat mõju leevendama või mõju kõrvaldama. Kuna paisutamise mõjualas oleva kinnistu omanik peab olema nõustunud temale kuuluva kinnistu niiskusrežiimi mõjutamisega või seatakse talle kohtuotsusega kohustus taluda paisutamisest tulenevat niiskusrežiimi mõju kinnistule ning selle mõju leevendamise või kõrvaldamisele nõuded lepitakse kokku nõusoleku andmisel või kohtuvaidluse käigus, siis ei ole niiskusrežiimi muutmise puhul vajalik seada nõudmisi sellest tuleneva mõju leevendamisele või kõrvaldamisele. Soodla jõe paisutamine on AS Tallinna Vesi hinnangul vajalik Tallinna linna ja lähiümbruse valdade joogiveega varustamiseks ning KeA hinnangul ei ole paisutamine vastuolus kehtivate seadustega. Soodla pais ei asu Soodla jõe lõigul, mis kuulub nn lõhejõgede nimistusse. KMH eelhinnang lähtub ihtüoloog RJ ekspertarvamusest, milles on leitud, et kalapääsu rajamine Soodla paisule on suur investeering ning paisjärve säilimisel on tegemist tehisliku elupaigaga, kuhu siirdekala rännata ei soovi, mistõttu ei ole Soodla paisjärve säilimise korral kalapääsu rajamisel mõtet. KeA-l ei ole alust muuta praegusel juhul joogivee pinnaveehaardesüsteemi toimimiseks vajalikke paisutustasemeid ilma eksperthinnanguta.
2.XX esitas Tallinna Halduskohtule 30.10.2019 kaebuse KeA 30.09.2019 korralduse nr 13/19/2018 ja vee erikasutusloa nr L.VV/332501 tühistamiseks tema õigusi puudutavas osas ning KeA kohustamiseks algatada Soodla jõe paisutamise ja sealt pinnavee võtmise ja ärajuhtimise osas KMH ja vaadata AS Tallinna Vesi vee erikasutusloa taotlus uuesti läbi kuni 30.09.2019 kehtinud veeseaduse redaktsiooni alusel. Kaebajale kuulub Jõe kinnistuga külgnev osa Soodla jõest, mis jääb paisu mõjualasse. Paisutamise tulemusena on jõega piirnev maa mitme hektari ulatuses üle ujutatud (jäänud paisjärve alla) ja ülejäänud maa niiskusrežiim halvenenud. AS Tallinna Vesi on soovinud kaebajalt tingimusteta nõusolekut ja ei ole olnud valmis mingiteks läbirääkimisteks, vaid esitas maaomanike vastu hoopis kohtusse hagid (sh kaebaja vastu tsiviilasjas nr 2-18-9777) ning saavutas pärast korduvaid taotlusi hagi tagamise korras maaomaniku nõusoleku asendamise. Haldusmenetlus kestis kolme kuu asemel mõjuva põhjuseta ligi kaks aastat, kuid sellele vaatamata jättis KeA täitmata uurimispõhimõtte. KMH korraldamist ei peetud vajalikuks ning eksperthinnangud on aastatetagused või puuduvad üldse. Kaebajale anti haldusakti projektile vastamiseks aega üksnes kaks nädalat ning vastuväidete arutamisele kutsuti üksnes AS Tallinna Vesi, koheldes menetlusosalisi ebavõrdselt. Kaebaja kõik väited ja tõendid jäeti arvestamata ning tema ettepanekuid ei ole isegi sisuliselt kaalutud. Kaebuse eesmärk ei ole keelata Soodla jõe paisutamine, vaid kaebaja õiguste rikkumise lõpetamiseks piisaks veetaseme alandamisest ligi 1,5 m võrra. Veetaseme kõigutamine toob praegu kaasa selle, et veetaseme alandamisel tekivad kaebaja kinnistul üleujutatud aladel mudaväljad. Kuna Soodla veehoidla kasutamine Tallinna veevarustuses ei ole vajalik, siis on maaomanike huvides võimalik kaaluda veehoidla maksimaalse veetaseme alandamist.
3.Keskkonnaamet palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kuigi taotlejal puudusid VeeS § 17 lg 1 järgi nõutavad kinnitused 14 kinnistu omanikelt, võttis KeA taotluse selle mahukust ja menetluse keerukust ning kavandatava tegevuse (joogiveega varustamise tagamine) suurt avalikku huvi arvestades menetlusse. Menetlus ei ole veninud mõjuva põhjuseta, vaid tähtaega on korduvalt pikendatud eelkõige seoses maaomanike nõusolekute puudumisega. Menetluse käigus ei nõutud AS-lt Tallinna Vesi uusi eksperthinnanguid, sest kavandatav tegevus varasema vee erikasutusloaga nr L.VV/322982 (kehtis 01.04.2013–30.09.2019) võrreldes ei muutu (sh jäävad samaks reguleeritavad vooluhulgad, veekogused, paisud ja mõjutatud alad). Uus luba anti seoses varasema loa lõppemisega. Kaebajale anti korralduse eelnõuga tutvumiseks aega kaks nädalat ja XX esitas vastuväited 17.09.2019, mille kohta KeA esitas 30.09.2019 korralduses omapoolsed selgitused. Kaebaja viidatud AS Tallinna Vesi ja KeA 18.09.2019 3(18)
3-19-2031 kohtumine ei olnud HMS § 50 kohane avalik istung, vaid koosolek, millel arutati AS Tallinna Vesi ettepanekuid ja vastuväiteid korralduse eelnõule. Kuna kaebaja nõusolek on praegusel juhul asendatud hagi tagamise korras, siis andis KeA korralduse muutmisreservatsiooniga. KMH algatamata jätmist on korralduses põhjendatud. Kavandatav tegevus seondub küll mh Natura 2000 võrgustikku kuuluva Põhja-Kõrvemaa linnu- ja loodusalaga, mis piirneb Soodla veehoidlaga, kuid paisutamine ei mõjuta ala seisundit juhul, kui AS Tallinna Vesi järgib vee erikasutusloa nõudeid. Seetõttu ei olnud KMH korraldamine keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 29 lg 2 kohaselt nõutav. KMH eelhinnangus leiti, et kavandataval tegevusel puudub oluline keskkonnamõju.
4.AS Tallinna Vesi palus seisukohas jätta kaebus rahuldamata. Kolmas isik on elutähtsa teenuse osutaja vastavalt hädaolukorra seaduse (HOS) § 36 lg 4 p-le 3, kes võtab veeloa alusel Ülemiste järvest vett, et toota sellest Tallinna (Ülemiste) veepuhastusjaamas joogivett ca 402 000 inimesele Tallinna linnas ja selle lähiümbruses. Joogivee tootmiseks piisava veevaru ja toorvee kvaliteedi tagamiseks on rajatud ulatuslik pinnaveehaardesüsteem. See tähendab, et vee võtmine Ülemiste järvest sõltub otseselt pinnaveehaardesüsteemi kuuluvate veekogude (sh Soodla jõe) paisutamise õigusest. Uue veeloa taotlemise üks eesmärke oli jätkata Soodla jõe paisutamist senisel viisil. Kuna kaebaja märkis 27.10.2017 e-kirjas, et temale oleks sobivam Soodla paisu likvideerimine, siis oli kolmas isik sunnitud pöörduma nõusoleku asendamiseks maakohtusse. Kaebajale oli haldusmenetluses tagatud õigus olla ära kuulatud (HMS § 40 lg 1). Kuna põhjendatud on säilitada Soodla pais senisel kujul, ei ole uue kalapääsu rajamine vajalik. Paise kasutatakse pinnaveeressursi reguleerimiseks Ülemiste-Pirita-Soodla pinnaveesüsteemi veekogudes, tagamaks pinnaveevõtt Ülemiste järvest. Paisudele määratud paisutuskõrgus aitab tagada normaalpaisutustasemel piisava surve kanalite regulaatorite veehaardes vee isevoolseks juhtimiseks Ülemiste järve. Veeloaga on Soodla paisul kehtestatud järgmised paisutustasemed: normaalpaisutustase 65,27 m abs; kõrgeim paisutustase 66,02 m abs; madalaim paisutustase 59,22 m abs. Kaebaja ei ole nende vajalikkusele sisulisi vastuväiteid esitanud. SWECO Projekt AS analüüsis 2007. a-l Tallinna veevarustussüsteemi eri osadele mõjuvaid riske ning järeldas mh, et Soodla veehoidlast võiks loobuda alles tulevikus, kui pinnavee tarbimine väheneb veerandi võrra (jääb alla 65 000 m3/d) ja Pirita jõe veekvaliteet ei ole halvem Soodla-Jägala süsteemi veest. Sarnasele tulemusele jõuti ka inseneribüroo Merin OÜ 2020. a arvamuses, mille kohaselt peaks Soodla veehoidlast loobumiseks jääma pinnavee tarbimine alla 60 000 m3/d. Need tingimused ei ole praegusel ajal täidetud, sest aastatel 2018 ja 2019 on pinnavee tarbimise maht olnud üle 66 000 m3/d. Soodla veehoidla veetase on reeglina normaalpaisutustasemel ja maksimaalne paisutuskõrgus on lubatud üksnes erakorraliste ilmastikutingimuste puhul (nt tulvaveed, rüsijää). Soodla jõe paisutamine on sellistel tingimustel toimunud juba 1979. a-st. Kaebaja poolt pakutud paisutustasemed ei oleks piisavad, et akumuleerida piisavat veemahtu (7 400 000 m3), et tagada jätkusuutliku toorveevaru olemasolu veevaesel perioodil. Soodla jõe paisutamisega ei rikuta keskkonnakaitse nõudeid ning see ei koorma kaebajat ebamõistlikult. Kaebaja omandas kinnistu, mis oli juba paisutamisest mõjutatud.
5.Tallinna Halduskohus jättis 09.06.2020 otsusega XX kaebuse rahuldamata ning kaebaja ja vastustaja menetluskulud nende endi kanda. Ühtlasi mõistis halduskohus kaebajalt AS Tallinna Vesi menetluskulude katteks välja 2200 eurot. Vaidlust ei ole selles, et Soodla jõe paisutamine omab mõju kaebaja kinnistu niiskusrežiimile, ega ka selles, et Soodla jõgi on olnud paisutatud juba 1979. a-st. Kaebaja ei ole tõendanud, et vaidlustatud veeloa alusel kaasneks tema kinnistule varasemest erinev või suurem negatiivne mõju. Väited kaebaja menetluslike õiguste rikkumisest ei ole põhjendatud. Kaebaja oli haldusmenetlusse kaasatud ning talle tagati võimalus olla ära kuulatud ja talle anti küsitud teavet. Kaebaja ei ole selgitanud, millised väited või tõendid jäid tal esitamata põhjusel, et korralduse eelnõule vastamiseks anti aega üksnes kaks nädalat. Menetlusosaliste ebavõrdset kohtlemist ei esinenud, sest 18.09.2019 kohtumine ei 4(18)
3-19-2031 olnud avalik arutelu, vaid taotleja suuline ärakuulamine, kuid kaebaja enda suulist ärakuulamist ei taotlenud. Kaebaja kirjalikele vastuväidetele on korralduses vastatud. Veeloa menetluses ei nähtu selliseid rikkumisi, mis võinuks mõjutada asja otsustamist (HMS § 58). Vaidlustatud luba ei anna AS-le Tallinna Vesi õigust tekitada maaomanikele kahju. Kehtiv õigus ei kohusta veeloa taotluse menetlejat enne taotluse menetlusse võtmist või enne veeloa andmist lahendama taotleja ja maaomanike vahelisi tsiviilõiguslikke vaidlusi. VeeS § 17 lg-s 1 märgitud nõusoleku asendamiseks tuli üldkohtusse pöörduda kolmandal isikul, kes seda ka tegi. Kuna hagimenetlus ei olnud 30.09.2019 lõppenud, siis andis KeA korralduse õiguspäraselt kõrvaltingimusega. Puudub vaidlus, et tegemist ei ole esmase veeloa taotlusega, vaid mh Soodla veehoidlat hõlmav joogiveehaardesüsteem on pikaajaline. Kuna vastustaja kinnitusel olid detailsed andmed juba varasemast olemas ja need olid loa andmiseks piisavad, siis on menetleja põhjendatult leidnud, et kui kavandatav tegevus ei muutu, pole uute uuringute tellimine vajalik. Paisutamise eesmärki ja vajadust on selgitatud korralduse p-des 2.3.1 ja 2.5.1.1 ning kohus neid ei korda. Küsimusele Soodla veehoidlast loobumise võimalikkusest on vastatud SWECO Projekt AS töös „Tallinna veevarustuse riskianalüüs“ (lk 9), milles märgitakse, et Soodla veehoidlast võiks loobuda alles tulevikus, kui pinnavee tarbimine väheneb tasemeni 65 000 m3/d ja Pirita jõe veekvaliteet pole halvem Soodla-Jägala süsteemi veest. Kohtumenetluses on AS Tallinna Vesi esitanud 2020. a analüüsi, mis kinnitab samu järeldusi ja seab Soodla veehoidlast loobumise eeltingimuseks, et pinnavee tarbimine väheneb tasemeni 60 000 m3/d. Samas on pinnavee tarbimise maht viimasel kahel aastal olnud üle 66 000 m3/d ning veevaestel aastatel on tulnud vett võtta ka veehoidlatest (sh Soodla). Kaebaja ei ole tõendanud vastupidist ja kohtul ei ole alust kahelda asjatundjate hinnangutes. Vaidlusaluse veeloaga ei ole lubatud varasemaga võrreldes ulatuslikumat paisutust. Optimaalne paisutustase on püsinud sama alates veehoidla projekteerimisest. Veetaseme hoidmine lubatud normaalpaisutuse kõrguse juures (65,05 m abs Kroonlinna nulli järgi, 65,274 m abs Amsterdami nulli järgi) on vajalik selleks, et Soodla veehoidlasse oleks võimalik akumuleerida piisav veemaht 7,4 mln m3. Korralduse p-st 2.5.12.5 tulenevalt ei ole veetaseme liigne kõigutamine lubatud, mistõttu ei tähenda minimaalne ja maksimaalne paisutustase, et selles vahemikus oleks lubatud veetaseme pidev kõigutamine, vaid tagada tuleb normaalpaisutustase. Veetaset mõõdetakse ja jälgitakse pidevalt ning kaebaja esitatud andmetest ei nähtu lubamatut kõigutamist. Veeloaga antakse õigused vee erikasutuseks, mitte ei reguleerita asjaõiguslikke suhteid. Seetõttu ei oma tähtsust kaebaja võimalikud nõuded seoses kolmanda isiku poolt temale kahju tekitamisega. Kohtul ei ole alust pidada korralduse resolutiivosa p-s 3 määratud seiretingimusi õigusvastaseks. Kaebaja esitatud Piiber Projekt OÜ ekspertarvamuse kohaselt on settealade teke Jõe kinnistul tingitud veehoidla rajamisest, kuid sellest ei järeldu, et veeloa väljastamine oleks õigusvastane. Korralduse p 2.5.14 kohaselt tuleb tagada paisude ja paisjärvede hooldus, mis tähendab muu hulgas paisjärvest setete eemaldamist, vältimaks nende kandumist allavoolu. Kalapääsu rajamise küsimuses nähtub RJ ekspertarvamusest, et uue kalapääsu rajamine või olemasoleva rekonstrueerimine oleks paisutuse säilitamisel eesmärgipäratu ning tekitaks ebavajalikke ja suuremahulisi kulutusi, mis tuleks kaudselt kinni maksta vee tarbijal. Paisjärv pole kaitstava nn lõhejõe osa. KMH algatamata jätmist on KeA põhjendanud korralduse p-s 2.1 ja kohus neid ei korda. KMH vajalikkuse kohta on koostatud põhjalik eelhinnang, mille kohaselt puudub kavandataval tegevusel oluline keskkonnamõju. Vee erikasutus ei ole olulise keskkonnamõjuga tegevus KeHJS § 6 lg 1 tähenduses ja KeHJS § 3 lg 1 p 2 ei kohaldu, sest puudub oluline mõju Natura 2000 võrgustiku aladele. Kuna tegemist on varasema tegevuse jätkamisega, ei olnud sellega kaasneva mõju hindamiseks tarvis teha täiendavaid uuringuid ja kaebaja ei ole välja toonud, millised asjaolud seda tingiksid. Kaebajal puudub kohustamisnõuete esitamiseks kaebeõigus (HKMS § 44 lg 1).
5(18)
3-19-2031
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.XX palub 03.07.2020 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Vaidluse all on esiteks küsimus, kas vastustaja pidi taotletud vee erikasutusloa väljastamisel kaaluma puudutatud maaomanike ettepanekuid ning panema loa taotlejale kohustusi leevendada või kõrvaldada paisutamise kahjulikke tagajärgi (s.o seada maaomanike õiguste kaitseks vajalikke kõrvaltingimusi). Nii vastustaja kui ka halduskohtu arvates peab maaomaniku õiguste kaitse küsimustega tegelema keegi teine (nt tsiviilkohtumenetluses või ka järelevalvemenetluses). Vastustaja ei ole vee erikasutusloa väljastamisel järginud Keskkonnaministeeriumi koostatud „Vooluveekogu paisutamiseks nõutava vee erikasutusloa koostamise juhendit“ ja halduskohus ei ole seda üldse käsitlenud. Kohus nõustus KeA-ga, et kuigi kaebaja esitas haldusmenetluses hulgaliselt tõendeid ja selgitusi, et kolmas isik on rikkunud erinevaid vee erikasutusega seotud kohustusi, ei pidanud vastustaja pöörama sellele loa andmisel mingit tähelepanu ega rakendama mingeid leevendusvõi heastamismeetmeid. Kohus käsitas viidet kompensatsioonimeetmetele alusetult tsiviilõigusliku vaidlusena kaebaja ja kolmanda isiku vahel (vt Riigikohtu 14.03.2018 otsus nr 2-14-21673, p 11). Keskkonnanõuete täitmise vee erikasutusel peab tagama loa andja. Halduskohus on üksnes korranud vastustaja ekslikke seisukohti, mis püüavad haldusorganit vabastada tema seadusest tulenevate kohustuste täitmisest. Paisutamine mõjutab otseselt kaebaja omandis oleva veekogu (st Soodla jõe ca 400–500 m pikkuse lõigu) veetaset, keskkonnaseisundit (mudastumine, risustumine) ja veeökosüsteemi (taimestik, kalastik, loomastik), samuti ujutab üle kaebaja omandis olevad veekoguga piirnevad maad ning halvendab ülejäänud maa niiskusrežiimi. Kaebaja tõendas, et paisutamisega kaasnevad tema kinnistule olulised kahjulikud tagajärjed (kaldaerosioon, koprakahjustused, jõe risustumine ja mudastumine). Vastustaja ei ole sellega arvestanud ega ühtegi leevendusmeedet rakendanud. Kolmandale isikule pandud kohustus teha pärast kaks aastat kestnud haldusmenetlust alles nelja aasta jooksul uuring paisjärvede ökoloogilise seisundi hindamiseks ei ole käsitatav reaalse leevendusmeetmena. Sisuline vaidlus on ka selles, kas kolmanda isiku taotletud paisutamise tingimused (eelkõige paisutustase) vastavad paisutamise eesmärgile ning kas vastustajal oli kohustus seda uurida ja kaaluda erinevaid huve (sh taotletud paisutustaseme põhjendatust ja selle alandamise võimalusi). Kaebaja on tõendanud, et Soodla pais ja veehoidla rajati algselt eelkõige Iru soojuselektrijaamale tehnoloogilise vee tagamiseks ja Kehra tselluloosikombinaadi heitvee lahjendamiseks ning põllukultuuride niisutamiseks. Tallinna pinnaveevarustuseks on veehoidla rajamise projektis ette nähtud äärmise vajaduse korral suunata veehoidla vett kõigest 0,3 m 3/s. Eeltoodust lähtudes määrati ka kavandatava veehoidla reguleeriv maht (7–8 mln m3) ning projekteeriti selle normaalveeseis (65,00 m abs BK77 süsteemis). SWECO Projekt AS koostatud riskianalüüsis on küll järeldatud, et Soodla veehoidla tuleks esialgu säilitada n-ö reservi reservina ehk hüpoteetiliste eriti äärmuslike ilmaolude puhuks ja sellest võiks loobuda, kui pinnavee tarbimine Tallinnas väheneb tasemeni 65 000 m3/d, kuid kaebaja on tõendanud, et aastatel 2007–2018 on Tallinna keskmine pinnaveevõtt Ülemiste järvest olnud ca 62 000 m3/d. Halduskohus viitab küll kolmanda isiku esitatud uuele analüüsile, mille kohaselt peaks Soodla veehoidlast loobumiseks pinnavee tarbimine vähenema alla 60 000 m3/d, kuid tegemist on kolmanda isiku enda tellitud analüüsiga, mille eesmärk ongi toetada tema seisukohti ja seega ei ole see usaldusväärne (sisuliselt kordab 2007. a riskianalüüsi, muutes vaid teatud numbreid kolmandale isikule soodsamateks). Pole arusaadav, kuidas on jõutud tulemuseni 60 000 m3/d. Seejuures ei nõua kaebaja Soodla jõe paisutamisest täielikku loobumist, vaid kaebaja õiguste kaitseks piisaks paisutustaseme vähendamisest 1–1,5 m võrra. Veetaseme sellise alandamise korral väheneks veehoidla reguleeriv maht ca 2–2,5 mln m3 võrra ehk veehoidla reguleeriv maht säiliks ca 5,5–6 mln m3 suurusena. See ületaks ikkagi oluliselt varasemate veelubadega 6(18)
3-19-2031 võimaldatud ja riskianalüüsis arvestatud mahtu (4,3 mln m3). Puuduvad tõendid, et kolmandal isikul oleks vaja suurema mahuga veehoidlat kui 4,3 mln m3. Kolmanda isiku esitatud 2020. a analüüsi kohaselt kasutati Soodla veehoidla reguleerivast mahust 2018. aastal 2,1 mln m3 ja 2019. aastal 4,8 mln m3, kuid seejuures ei kasutanud normilähedasele veeseisule vaatamata peaaegu üldse Paunküla veehoidla vett, mis on tegelikult peamine Ülemiste järve suunatava pinnaveetagavara hoidla. Selle asemel võeti vett Soodla veehoidlast, ehkki sisuline vajadus selleks puudus (st Paunküla veehoidlas oli vett piisavalt). Kõigis esitatud dokumentides on Soodla veehoidla normaalveetase 65,00 m BK77 süsteemis ja pole põhjendatud, miks on niigi tarbetult kõrget veetaset vaja tõsta veel 5 cm võrra. Madalam paisutustase võimaldaks vältida maaomanike õiguste rikkumist ja vähendada keskkonnahäiringuid (sh oluliselt lihtsustada toimiva kalapääsu rajamist). Paisutustaseme põhjendatust tuleks praegusel juhul hinnata seda enam, et minimaalset paisutustaset on varasema veeloaga võrreldes vähendatud 4 m võrra. Kui selleks oli vaja uut eksperthinnangut, pidanuks vastustaja selle tellima. KMH korraldamata jätmise ja kalapääsuga seoses kordas halduskohus vastustaja põhjendusi, kuid need on puudulikud. Soodla jõgi on Jägala jõe lisajõgi ning Jägala jõe suudmest ca 4,3 km ülesvoolu asub Jägala juga, mis on siirdekaladele ületamatu, ja sellest veel rohkem allavoolu Linnamäe HEJ tamm, mis on siirdekaladele samuti ületamatu. Seega ei saa Soodla jões olla mingeid siirdekalu, kes kalapääsu vajaksid. Samas vajab kalapääsu muu kalastik, kuid mingit sisulist kaalumist ei ole toimunud. Soodla jõe alamjooks on nn lõhejõgede nimistus, sest seal on harjuse ja jõeforelli (mis ei ole siirdekalad) elu- ja kudemispaik. Ka neile tuleb tagada rändevõimalused (vt paisutusjuhendi p-d 3.1, 3.2, 4.4.4.5; samuti harjuse kaitse tegevuskava pd p-d 1.5 ja 7.4). Kuna paisutamine riivab selgelt kaebaja õigusi, siis on tal õigus vaidlustada KMH algatamata jätmist. Soodla jõe ülemjooks paisjärvest edasi asub Natura 2000 alal ning eelhinnangu järelduste kohaselt pole KMH vajalik, sest puuduvad olulised keskkonnamõjud sh Natura 2000 võrgustiku alale. See on vastuolus eelhinnangus endas kirjeldatud olukorraga, et Soodla pais on kaladele ületamatu. Mõttekäik, et kuna paisutamine on toimunud pikka aega ja see ei muutu, siis pole KMH vajalik, ei arvesta asjaolu, et paisutamise keskkonnamõjusid pole ka kunagi varem hinnatud. Samas on vastustaja ise nentinud, et paisutamine on põhjustanud Soodla jõe ülemjooksu halva ja alamjooksu kesise keskkonnaseisundi. Haldusmenetluses aset leidnud menetluslike rikkumistega seonduvalt jääb kaebaja halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ega pea vajalikuks neid korrata. Kolmanda isiku menetluskulud pidanuks HKMS § 108 lg 11 alusel jätma AS Tallinna Vesi enda kanda, alternatiivselt saaks põhjendatuks pidada vaid kohtuistungiga seotud menetluskulusid.
7.Keskkonnaamet palub 14.08.2020 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning jääb varasemalt esitatud seisukohtade juurde. KeA on arvestanud, et paisutamine mõjutab Jõe kinnistu niiskusrežiimi ning sellest tulenevalt nõudnud taotlejalt kaebaja nõusoleku esitamist. Kuna kaebaja nõusolek on tsiviilasjas nr 2-18-9777 hagi tagamise korras asendatud, siis on VeeS § 17 lg 1 nõue täidetud. Setete kogunemine, kobraste tegutsemine ja maa üleujutamine on jõgede kallastel tavapärane, mistõttu ei ole tegemist keskkonnahäiringuga. Ajalooline kaart kinnitab, et ala oli liigniiske (soine) ka enne veehoidla rajamist. Kaebaja ettepanekutele on KeA korralduses vastatud, tuues seejuures välja ka AS Tallinna Vesi vastuväited. Kaebaja on olnud haldusmenetlusse kaasatud ja saanud esitada oma arvamuse. Korralduse p-des 2.5.11–2.5.13 on selgelt määratud nõuded kahjulike tagajärgede leevendamiseks ja kõrvaldamiseks (sh 4 aasta jooksul uuringute tegemine paisjärvede ökoloogilise seisundi hindamiseks ja fikseerimiseks ning nende alusel paisjärvedest setete eemaldamine ja voolutakistuste kõrvaldamine; paisudel seire teostamine ja seireandmete säilitamine; paisude tehnoseisundi perioodiline hindamine ja korrashoid; üleujutuste põhjustamise ja maaomanike õiguste rikkumise keeld; ökoloogilise miinimumvooluhulga tagamine vesiehitisest allavoolu; normaalpaisutuse hoidmise kohustus). Veeloa andmisel on järgitud kaebaja viidatud paisutusjuhendit, sest see lähtub VeeS ja selle 7(18)
3-19-2031 rakendusaktide nõuetest, millega on arvestatud ka vaidlustatud korralduses. Jääb arusaamatuks, mille alusel väidab kaebaja, et AS Tallinna Vesi tegevus on vastuolus kehtivate nõuetega. Kalavarude taastamiseks on 2016. a-l koostatud programm „Siirde-, poolsiirde- ja mageveeliste kalaliikide koelmualade taastamise programm 2017–2023 (perspektiiviga 2027)“, mille lisas 1 on hinnatud mh Soodla jões kalavarude taastamise vajalikkust ning nähtud seal meetmena ette koprapaisude ja risutõkete iga-aastane likvideerimine ning kivipaisude osaline avamine. Kuna koelmualade ja elupaikade rajamist ei ole vajalikuks peetud, siis ei olnud paisutusjuhendi p-s 4.4.4.6 nimetatud kompensatsioonimeetmete rakendamine põhjendatud. Paisutamise tulemusel kogunevad valgalalt paisu taha toitained ja setted, mis on heaks kasvupinnaseks vees elavatele taimedele ja bakteritele, põhjustades järvede ja jõgede kinnikasvamist. Ökoloogiline uuring annab ülevaate veehoidla ökoloogilisest seisundist, hinnangu sette paksuse ja selle eemaldamise vajaduse kohta ning edasise hoolduse tegevuskava. Paisjärv on terviksüsteem, mille puhul tuleb hinnata, kuhu sete koguneb ning kas ja kus on vaja setet eemaldada, samuti kuidas seda teha. Halduskohus on õigesti märkinud, et kaebaja ei ole tõendanud väidet, et tema õiguste rikkumise kõrvaldamiseks piisaks paisutustaseme vähendamisest ca 1–1,5 m võrra. KeA lähtus paisutuse tasemete määramisel AS Tallinna Vesi taotlusest ja asjaolust, et tegu on joogiveehoidla, mitte rekreatiivse veekoguga (st tuleb koguda ja säilitada piisav veevaru, mis sõltub veetasemest). AS Tallinna Vesi on põhjendanud, et veetasemed on projekteeritud selleks, et tagada piisav veevaru ja veehaardesüsteemi isevoolne vee liikumine veesurve abil Ülemiste järve. Soodla veehoidla asub Ülemiste järvest kõige kaugemal ja selle veetase on kõige kõrgem, mis aitab tekitada piisava veesurve, et vesi saaks isevoolselt liikuda mööda veehoidlaid, jõgesid ja kanaleid Ülemiste järve. Normaalpaisutustaseme alandamisel ei oleks vee isevoolne liikumine enam tagatud. Paisutuskõrguse vajalikkust on põhjendatud korralduse p-s 2.5.12.8 ja kaebaja väidetele vastatud p-s 2.9.5.7. Ebaõige on kaebaja väide, et kolmanda isiku pinnaveevõtt jääb allapoole riskianalüüsis toodud piirväärtust, sest aruannete kohaselt on Ülemiste järvest aastatel 2014–2020 vett võetud järgmiselt: 2014 – 61 937 m3/d, 2015 – 62 345 m3/d, 2016 – 65 025 m3/d, 2017 – 64 975 m3/d, 2018 – 66 592 m3/d, 2019 – 69 643 m3/d, 2020 I poolaasta – 69 233 m3/d. Arvestades kliima soojenemist ja mageveevarude eeldatavat vähenemist ning kolmanda isiku veevarustusest sõltuvate elanike arvu suurenemist, on lähitulevikus pigem tõenäoline, et veevajadus Ülemiste järvest suureneb. AS Tallinna Vesi on lisaks selgitanud, et Ülemiste järve vee kvaliteet on kesine, mistõttu on oluline, et oleks võimalus suunata järve vastavalt vajadusele erineva keemilise koostisega toorvett ning Soodla veehaardesüsteemist loobumise korral kaoks võimalus valida Ülemiste järve suunatavat toorvett ja kasutada oluliste riskide (nt reostus, rajatise rike või purunemine) maandamiseks vajalikku veehaarde paralleelsüsteemi. Väär on kaebaja väide, et eelmise veeloaga võrreldes alandati minimaalset paisutustaset 4 m võrra, sest load on selles aspektis identsed ja Soodla veehoidla reguleeriv maht ei ole muutunud. Eelmises veeloas ei olnud määratud minimaalset, normaal- ja kõrgeimat paisutustaset, vaid optimaalne paisutuskõrgus (63,00–65,80 m abs). Kuna paisjärve veetaseme liigne kõigutamine halvendab veekogu seisundit, siis tuleb võimalikult suure osa ajast hoida normaalpaisutustaset. Seejuures on mõlema loa kohaselt normaalpaisutustase 65,05 m abs (BK77 kõrgussüsteemis). Halduskohus leidis õigesti, et uue kalapääsu rajamine või olemasoleva rekonstrueerimine oleks paisutuse säilitamisel eesmärgipäratu ning tekitaks ebavajalikke ja suuremahulisi kulutusi. KeA on kalapääsu küsimuses tuginenud eksperthinnangutele (RJ, RK) ja paisu inventariseerimisandmetele ning jääb korralduse p-des 2.5.10.4 ja 2.9.5.3 toodud seisukohtade juurde. Eksperthinnangutes ei ole räägitud siirdekaladest ja 30.09.2019 korralduses on samuti märgitud üksnes seda, et harjus ja jõeforell vajavad kudemis- ja elupaigana sarnaseid tingimusi nagu siirdekalad. KMH tegemiseks puudus vajadus, sest põhjaliku eelhinnangu kohaselt ei ole kavandataval tegevusel olulist keskkonnamõju. Vastustaja sellekohaseid põhjendusi ei korda. 8(18)
3-19-2031 Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala, mis hõlmab ka Natura 2000 võrgustikku kuuluvat PõhjaKõrvemaa loodusala, kaitse-eeskirja ja Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja järgi kaitstakse mh elupaigatüüpi „jõed ja ojad“ (3260), kuid ühegi kalaliigi kaitset ei ole eesmärgiks seatud. Kaitsekorralduskavas 2013–2022 (p 2.1.3) on elupaigatüübi 3260 esinemisalaks määratud vaid Valgejõgi. Seega, kuigi Soodla jõe ülemjooks kulgeb osaliselt Põhja-Kõrvemaa loodusalal, ei ole Soodla jõgi kaitstavaks elupaigaks, samuti ei kaitsta Soodla jões elavaid kalaliike. Lisaks ei ulatu Soodla jõe paisutuse mõju Põhja-Kõrvemaa loodusalani. Seega ei olnud KMH algatamine vajalik. KeA 30.09.2019 korraldus on õiguspärane ja korralduse andmisel ei ole rikutud HMS-i nõudeid, mh on kaebaja olnud menetlusse kaasatud.
8.AS Tallinna Vesi palub 26.08.2020 seisukohas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Soodla jõge on senisel viisil paisutatud pikka aega (pais rajati 1979. a-l) ja Jõe kinnistu olukord ei ole muutunud võrreldes ajaga, mil kaebaja selle omandas (2002. a-l). Seega ei saa edasine paisutamine riivata kaebaja omandiõigust varasemast intensiivsemalt ja tal puudub õigustatud ootus, et paisutamine lõpetatakse. Seda eriti olukorras, kus Soodla jõe paisutamiseks esineb ülekaalukas avalik huvi. Eeltoodust lähtusid kohtud ka tsiviilasjas nr 2-18-9777 hagi tagamisel. Kaebaja oli menetlusse kaasatud ja talle tagati ärakuulamisõigus. Veeloas sätestatuga samadel tingimustel on kolmas isik Soodla jõge paisutanud aastakümneid ning ükski pädev asutus ei ole tuvastanud selle tegevuse õigusvastasust. Vastustaja on paisutamisega seonduvalt pannud kolmandale isikule hulgaliselt kohustusi, mis tagavad mh maaomanike õiguste kaitse. Lisaks tuleneb mitmeid kohustusi õigusaktidest (nt nõue tagada ökoloogiline miinimumvooluhulk). Seetõttu on põhjendamatu etteheide, et vastustaja pidanuks veeloas kehtestama veelgi täpsemad kõrvaltingimused, mida õigusaktidest ei tulene. VeeS § 9 lg 2 tingimused on täidetud. Kaebaja viidatud paisutamisjuhend ei ole täitmiseks kohustuslik õigusakt, kuid ka sellega on sisuliselt arvestatud. Halduskohus ei ole ignoreerinud lahendit nr 2-14-21673. Soodla jõe paisutamine senistel tingimustel on vajalik, et tagada Tallinna ja selle lähiümbruse joogiveega varustatus. AS Tallinna Vesi kui vee-ettevõtja on HOS § 36 lg 4 p 3 järgi elutähtsa teenuse osutaja, kes toodab Ülemiste veepuhastusjaamas joogivett ca 402 000 inimesele. Sellel eesmärgil on rajatud ulatuslik pinnaveehaardesüsteem, milleta ei oleks Ülemiste järvest vee võtmine võimalik, sest selle looduslik valgala on väike. Kaebaja möönab sisuliselt Soodla jõe paisutamise vajalikkust, kuid leiab, et selle ulatus on põhjendamatu. Vaidlustatud korralduses on selgitatud, milles seisneb paisutamisvajadus ja millised on Ülemiste järve veevarustuse tagamiseks põhjendatud paisutusvahemikud. Pinnavee reaalse tarbimise maht ületab Tallinna veevarustuse riskianalüüsis seatud miinimumkriteeriume (65 000 m3/d), mistõttu on Soodla veehoidla kasutamine jätkuvalt vajalik. Seejuures on pinnavee tarbimise maht alates 2014. a-st pidevalt kasvanud, sest Tallinna ja lähiümbruse elanikkond suureneb (sh edaspidi). RK ja AJ leidsid 2020. a arvamuses koguni, et Soodla veehoidlast võiks loobuda alles siis, kui pinnavee tarbimine jääb alla 60 000 m3/d. Loas sätestatud paisutusvahemikud võimaldavad tagada piisava veevaru. Soodla veehoidlast võeti aastatel 2018 ja 2019 vett vastavalt 3,8 ja 5,8 mln m3 ning samal ajal kasutati ka Paunküla veehoidla vett vastavalt 8,2 ja 0,5 mln m3. Soodla veehoidlas tuleb tagada reguleeriv (kasulik) veemaht 7,4 mln m3 ja normaalpaisutuse taset ei ole selleks võimalik langetada alla 65,05 m abs. Eelmine veeluba määras üksnes optimaalse paisutuskõrguse, seega ei ole minimaalset paisutustaset alandatud 4 m võrra. Soodla veehoidla hüdrosõlm on ehitatud viisil, et veetase püsiks normaalolukorras paisutusel 65,274 m abs (65,05 m abs BK77). Asjaolu, et Soodla veehoidla veetase on valdavalt olnud normaalpaisutuse taseme lähedal, kinnitavad ka seireandmed. Soodla jõe paisutamine ei riku keskkonnakaitse nõudeid ega koorma kaebajat ülemääraselt. KMH korraldamiseks ja kalapääsu rajamise kohustuse seadmiseks puudus vajadus. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda kalapääsu rajamist ning see ei oleks ka sisuliselt põhjendatud, 9(18)
3-19-2031 sest eksperdi hinnangul ei sooviks siirdekalad niikuinii paisjärve rännata. Kaebaja väide, et kalapääsu vajavad ka kalad, kes ei ole siirdekalad, on esitatud alles apellatsioonimenetluses. Keskkonnakaitse nõuete täitmine tagatakse loas ettenähtud seiretingimustega ja õigusaktidest tulenevate nõuete järgimise kontrollimisega. Vaidlustatud korraldusele lisatud põhjaliku KMH eelhinnangu kohaselt puudub kavandataval tegevusel oluline keskkonnamõju, mistõttu ei olnud KMH vajalik. Kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmine kaebajalt oli põhjendatud ning HKMS § 108 lg 11 kohaldamist ei saa tingida alusetu väide, et kohtusse pöördumise põhjustas kolmanda isiku tegevus. Nii praeguse haldusasja kui ka tsiviilasja nr 2-18-9777 on põhjustanud kaebaja enda tegevus (st paisutamiseks nõusoleku andmisest keeldumine).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I Vastuväidete lahendamine
9.Ringkonnakohus võttis 19.05.2021 istungi protokolli kantud määrusega HKMS § 198 lg 2 p 3 alusel XX 04.03.2021 seisukohale lisatud riiklikult tunnustatud eksperdi MP 25.02.2021 asjatundja hinnangu (töö nr 21-503/2021) „Jõe kinnistu üleujutatava maa-ala üleujutuse likvideerimise ja kinnistu üleujutatud maade korrastamise ja kaitsmise võimaluste hinnang“ haldusasja nr 3-19-2031 materjalide juurde. Kaebaja tellis asjatundja arvamuse seoses tsiviilasjaga nr 2-18-9777, kuid see kinnitab tema hinnangul, et haldusmenetluses jäeti mitmed olulised asjaolud tuvastamata ja arvestamata (st Soodla veehoidla normaalpaisutuskõrguse alandamisel 1,5–2 m võrra säiliks veehoidla piisav reguleeriv maht ca 4–4,3 mln m3, kuid samas välditaks pidevaid üleujutusi Jõe kinnistul). AS Tallinna Vesi vaidles 10.05.2021 seisukohas ja 19.05.2021 istungil selle tõendi asja juurde võtmisele vastu, leides, et pole põhjendatud, miks ei saanud kaebaja seda hankida varem. Tõend ei ole kolmanda isiku arvates ka usaldusväärne ja tehtud analüüs on asjatundmatu. Kolmas isik esitas kohtuistungil HKMS § 90 lg 1 alusel vastuväite kohtu tegevusele, leides, et arvamust ei ole tohtinud vastu võtta. Ringkonnakohus jättis vastuväite lahendamiseks kohtuotsusega.
10.Ringkonnakohus leiab, et vastuväide ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kuigi on õige, et kaebajal ei olnud iseenesest takistust tellida temale kuuluva kinnistu üleujutamise kohta asjatundja arvamust juba esimese astme kohtus, on tõend siiski tekkinud pärast esimese astme kohtu otsuse tegemist ja kaebaja käitumist ei ole alust pidada pahauskseks (HKMS § 198 lg 2 p 3). Kaebaja on praeguses asjas leidnud, et KeA rikkus uurimiskohustust ja pidanuks enne 30.09.2019 korraldusega vee erikasutusloa andmist selgitama välja paisutamise kahjulikud tagajärjed puudutatud maaomanikele (sh kaebajale) ning seadma paisutamiseks maaomanike õiguste kaitseks vajalikud kõrvaltingimused. Vastustaja hinnangul on maaomaniku nõusoleku saamine vee erikasutusloa taotleja ja maaomaniku vaheline tsiviilõiguslik küsimus, mis tuleb kokkuleppe mittesaavutamise korral lahendada üldkohtus, asendades maaomaniku puuduva tahteavalduse kohtulahendiga (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5). Selleks on kolmas isik esitanud kaebaja vastu hagi tsiviilasjas nr 2-18-9777. Kui ringkonnakohus peaks jõudma asja lahendamisel järeldusele, et vastustajal oleks tulnud maaomaniku nõusoleku puudumisel vee erikasutusloa väljastamiseks siiski ise kaaluda vastanduvaid huve ning selgitama selleks mh välja Soodla jõe paisutamisega Jõe kinnistule kaasnevad kahjulikud tagajärjed, võib kaebaja esitatud arvamus aidata hinnata, kas nende asjaolude välja selgitamata jätmine on saanud viia ebaõige otsuse tegemiseni. Kas MP 25.02.2021 arvamus on usaldusväärne ja asjatundlik ning mida on sellega üldse tegelikult võimalik tõendada, on tõendi sisulise hindamise, mitte aga tõendi vastuvõtmise küsimus.
10(18)
3-19-2031
11.Kolmas isik nõustus kohtuistungil, et kui ringkonnakohus võtab MP 25.02.2021 arvamuse asja juurde, siis tuleb toimikusse võtta ka XX 18.05.2021 seisukohale lisatud KeA 13.05.2021 vastus nr DM-115320-4 (koos selle lisaks oleva AS Tallinn Vesi 30.04.2021 kirjaga nr 3/2125531), millega lahendati XX 29.03.2021 taotlus uuendada keskkonnaloa nr KL-506050 andmise menetlus seoses MP 25.02.2021 arvamusega. Ringkonnakohus on eelmises punktis märgitud põhjustel jätkuvalt seisukohal, et MP 25.02.2021 arvamust ei ole alust kõrvale jätta, mistõttu tuleb võtta asja juurde ka KeA 13.05.2021 vastus koos lisaga.
12.Ringkonnakohus jättis 19.05.2021 istungi protokolli kantud määrusega HKMS § 62 lg 2 alusel XX 04.03.2021 seisukohale lisatud 8 fotot haldusasja nr 3-19-2031 materjalide juurde võtmata, sest kohtu hinnangul ei saa fotodega tõendada ühtegi vaidluse all olevat asjaolu. Kaebaja väitel on fotod tehtud 26.07.2020 ja 09.09.2020 ning esitatud kohtule eesmärgiga illustreerida KeA 20.01.2021 vastuse nr 2-6/21/1-7 lisas sisalduvat tabelit Soodla veehoidla paisutustasemete kohta ajavahemikul 25.10.2019–04.01.2021, mille ringkonnakohus võttis 19.05.2021 istungil haldusasja materjalide juurde. Kaebaja esitas kohtuistungil HKMS § 90 lg 1 alusel vastuväite kohtu tegevusele, leides, et fotod tuleb võtta asja juurde. Ringkonnakohus jättis vastuväite lahendamiseks kohtuotsusega.
13.Ringkonnakohus leiab, et vastuväide ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Nagu ringkonnakohus juba istungil viitas, ei ole fotosid võimalik seostada Jõe kinnistuga ega kaebaja viidatud pildistamise ajaga (nt puuduvad fotodel metaandmed, mis näitaksid võttekuupäeva). Kuigi ringkonnakohtul pole iseenesest alust kahelda kaebaja väites, et fotod on tehtud tema kinnistul, ei ole kaebaja selgitanud, millist vaidluse lahendamiseks olulist konkreetset asjaolu peaksid need tõendama. Kaebaja on 04.03.2021 seisukohas ka ise märkinud, et esitab fotod vaid illustreeriva materjalina. Fotod võiksid olla asjakohased, kui need kajastaksid olukorda kaebaja kinnistul Soodla veehoidla kindla paisutustaseme juures ja oleksid lisatud nt mõõteandmetele, kuid praegusel kujul jäävad need tõepoolest üksnes illustratsioonideks, millega ei ole põhjust toimikut koormata.
14.Muude Tallinna Ringkonnakohtu 19.05.2021 istungil asja materjalide juurde võetud uute tõendite kohta (KeA 14.08.2020 vastuse lisa – AS Tallinna Vesi 08.10.2018 kiri nr 16/1864910 Soodla veehoidla vajalikkusest; XX 04.03.2021 seisukoha lisa – KeA 20.01.2021 vastus nr 26/21/1-7 XX 04.01.2021 teabenõudele koos vastuse lisadega, mis sisaldavad andmeid Soodla veehoidla paisutustasemete kohta 25.10.2019–04.01.2021 ja Soodla paisu hoolduspäevikut 11.08.2009–09.11.2020) ei ole menetlusosalised vastuväiteid esitanud. II Apellatsioonkaebuse lahendamine
15.Ringkonnakohus märgib esmalt, et keskkonnaotsuste infosüsteemi KOTKAS andmetel on KeA 30.09.2019 korralduse nr 1-3/19/2018 alusel AS-le Tallinna Vesi väljastatud vee erikasutusluba nr L.VV/332501 muudetud KeA 31.12.2019 korraldusega nr 1-3/19/2512, kuid muudatused ei puuduta praegu vaidluse all olevaid küsimusi. Seoses veeloa nr L.VV/332501 ülekandmisega senisest keskkonnalubade infosüsteemist uude keskkonnaotsuste infosüsteemi, on muutunud kolmandale isikule antud loa number ning vee erikasutusloa nr L.VV/332501 asemel tuleks viidata keskkonnaloale nr KL-506050. Selguse huvides viitab ringkonnakohus mõlemale numbrile. Keskkonnaotsuste infosüsteemist nähtub veel, et keskkonnaloas nr KL506050 on parandatud ilmseid ebatäpsusi KeA 22.01.2020 korraldusega nr DM-107570-2 ja 05.01.2021 korraldusega nr DM-114289-1 ning luba on muudetud 17.12.2020 korraldusega nr DM-112206-6, kuid ükski neist ei puuduta samuti praegust vaidlust.
11(18)
3-19-2031
16.Kuni 30.09.2019 kehtinud VeeS § 17 lg 1 kohaselt pidi paisutamist kavandaval isikul olema veekogu paisutamiseks kirjalik nõusolek maaomanikult, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. Maaomaniku nõusoleku puudumise korral tuleks veekogu paisutamiseks taotletud vee erikasutusloa andmisest VeeS § 9 lg 10 p 3 alusel keelduda (s.o taotletav tegevus ei ole kooskõlas õigusaktidega – vt lisaks Riigikohtu 24.05.2017 otsus nr 3-3-1-74-16, p 18; 19.04.2011 otsus nr 3-2-1-12-11, p 25). Alates 01.10.2019 kehtiva VeeS § 190 lg 4 näeb samuti ette, et isikul, kes taotleb veeluba veekogu paisutamiseks, peab olema selleks tegevuseks kirjalik nõusolek maaomanikult, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. Erinevalt varasemast regulatsioonist ei välista maaomaniku nõusoleku puudumine aga paisutamiseks veeloa andmist, kui selleks esineb ülekaalukas avalik huvi (vt VeeS § 192 lg 2). Uue veeseaduse menetlemist kajastavatest materjalidest nähtuvalt sooviti ühelt poolt säilitada maaomanike õiguste tugev kaitse, kuid samas anda KeA-le tasakaalustav roll, et maaomanikel ei oleks edaspidi võimalik seada nõusoleku andmisest keeldumisega ohtu ülekaalukaid avalikke huve (nt joogiveega varustamise tagamine või paisutuse säilitamine looduskaitselistel põhjustel). Samas viidati, et keskkonnaloa andjal on võimalik kanda veeloale meetmed, mis vähendavad maaomanikku kahjustava tegevuse mõju (vt Riigikogu XIII koosseisu 643 SE algteksti seletuskirja lk 44 ning eelnõu teiseks lugemiseks koostatud seletuskirja muudatusettepanekute nr 77 ja nr 79 juurde).
17.Kuivõrd kaebaja on taotlenud KeA 30.09.2019 korralduse nr 1-3/19/2018 ja selle alusel väljastatud vee erikasutusloa nr L.VV/332501 (keskkonnaloa nr KL-506050) tühistamist tema kui Jõe kinnistu omaniku õigusi puudutavas osas, siis on vaidluse lahendamisel asjassepuutuv kuni 30.09.2019 kehtinud VeeS. Kaebuses esitatud kohustamisnõuete rahuldamise eelduseks on tühistamisnõude rahuldamine. Seejuures on oluline, et VeeS § 279 lg 8 järgi menetletakse enne 01.10.2019 menetlusse võetud vee erikasutusloa taotlusi edasi üksnes varasemate menetlusnormide järgi (vrd HMS § 5 lg 5), kuid materiaalõiguslike aluste osas tuleb rakendada kehtivat seadust. Muu hulgas näeb VeeS § 279 lg-s 9 eraldi ette, et enne 01.10.2019 menetlusse võetud vee erikasutusloa taotluse menetluses ei kohaldata kuni 30.09.2019 kehtinud VeeS § 17 lg-t 1, vaid kehtivat seadust. Kuna halduskohus ei saa haldusorganit kohustada õigusvastaseks tegevuseks, vaid kohustamisnõude saab rahuldada üksnes siis, kui selle nõude eeldused on täidetud ka kohtuotsuse tegemise ajal (nt Riigikohtu 17.05.2021 otsus nr 3-18-1432, p 42), eeldaks KeA kohustamine lahendada AS Tallinna Vesi 23.10.2017 taotlus kuni 30.09.2019 kehtinud VeeS alusel, et kohus tunnistaks kehtiva VeeS § 279 lg-d 8 ja 9 põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätaks need asja lahendamisel kohaldamata. Kaebaja on oma 23.03.2020 seisukohas seda ka taotlenud. Ringkonnakohus hindab eeltoodud sätete põhiseaduspärasust allpool üksnes siis, kui tühistamisnõue peaks kuuluma rahuldamisele.
18.Kuna AS Tallinna Vesi taotletud vee erikasutusloa andmiseks VeeS § 17 lg 1 järgi vajalik XX nõusolek oli hagi tagamise korras asendatud Harju Maakohtu 24.10.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-9777, siis andis KeA 30.09.2019 korralduse muutmisreservatsiooniga (vt HMS § 53 lg 1 p 4), mille kohaselt võidakse veeluba muuta või tunnistada see kehtetuks, kui AS Tallinna Vesi hagi jääb tsiviilasjas nr 2-18-9777 rahuldamata ja Jõe kinnistu omaniku nõusolekut kohtuotsusega ei asendata. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et olukorras, kus veekogu paisutamiseks vee erikasutusloa andmine on seaduse järgi lubatav üksnes maaomaniku nõusolekul, puudub vee erikasutusloa andjal kohustus täiendavalt kaaluda, kas maaomanike (kes on nõusoleku andnud või kelle nõusolek on asendatud kohtulahendiga) omandiõiguse kaitseks oleks vajalik ja põhjendatud rakendada mingeid leevendus- või heastamismeetmeid (st vee erikasutusloale kõrvaltingimuste seadmisega).
19.Maaomanikul ei ole iseenesest kohustust taluda oma omandit kahjustavat mõju ja anda selleks nõusolekut (vt Riigikohtu 24.05.2017 otsus nr 3-3-1-74-16, p 19; 19.04.2011 otsus nr 12(18)
3-19-2031 3-2-1-12-11, p-d 26–27). Isegi kui nõusolek on antud, tuleb rõhutada, et maaomanik peab olema nõustunud veekogu paisutamisega konkreetsetel tingimustel, mis hõlmavad mh võimalikke leevendusmeetmeid. Kui need tingimused oluliselt muutuvad (nt muudetakse märkimisväärselt paisutuskõrgust), tuleb kõigilt maaomanikelt saada uus nõusolek. Vee erikasutusloa andmise tingimuste üle otsustamine ei saa seejuures kanduda üle tsiviilkohtumenetlusse, sest VeeS § 9 lg 5 esimese lause järgi on selleks pädev asutus KeA (vt ka Riigikohtu 14.03.2018 otsus nr 214-21673, p 11). Tsiviilkohtumenetluses on seega võimalik näha ette üksnes sellise iseloomuga kompenseerivaid meetmeid, mis ei mõjuta menetlusväliste isikute õigusi (s.o paisutamisest puudutatud maaomanikke laiemalt). See tähendab, et tsiviilasjas saab teha kokkuleppe või kohus võib paisutamist kavandavat isikut kohustada nt hüvitise maksmiseks või konkreetsel kinnistul mingite tööde tegemiseks, kuid mitte teha ettekirjutust nt veekogu paisutuskõrguse alandamiseks. Viimati nimetatut saaks kaaluda KeA vee erikasutusloa andmisel, kuid selle kaalumata jätmist ei ole põhjust pidada õigusvastaseks, kui paisutamiseks on olemas kõigi maaomanike nõusolek ja puuduvad nõusolekud on asendatud kohtulahenditega.
20.Olenemata sellest, et kaebaja kinnisomand ulatub tema kinnistuga piirneva Soodla jõe keskele tõmmatava mõttelise jooneni (vt asjaõigusseaduse § 131 lg 2), ei anna tsiviilõiguse sätted talle õigust nõuda meetmete võtmist Soodla jõe keskkonnaseisundi ja veeökosüsteemi kaitseks, mis on vähemasti Soodla veehoidla (keskkonnaregistri kood VEE2002410) piirides käsitatav üksnes tervikuna. Omandiõigusest ei saa tuletada õigust kaitsta keskkonnaga seotud õigusi, mida reguleerivad avaliku õiguse normid. See ei tähenda siiski, et XX-l ei oleks üldse võimalik vaidlustada keskkonnakaitsega seotud küsimusi. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 23 lg-st 1 tulenevalt on igaühel õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, millega tal on oluline puutumus. Oluline puutumus on isikul, kes viibib tihti mõjutatud keskkonnas, kasutab sageli mõjutatud loodusvara või kellel on muul põhjusel eriline seos mõjutatud keskkonnaga (KeÜS § 23 lg 2). Kuna XX omab Soodla veehoidla ääres hoonestatud kinnistut, siis tuleb eeldada tema olulist puutumust kõnealuse keskkonnaga. Seega on kaebajal KeÜS § 23 lg 5 ja § 30 lg 1 alusel õigus nõuda keskkonna säästmist ning mõistlike meetmete võtmist, et tagada keskkonna vastavus tervise- ja heaoluvajadustele.
21.Seonduvalt küsimusega, kas Soodla veehoidla on Tallinna linna joogiveereservina üldse (enam) vajalik, tuleb esmalt viidata, et vastustaja ei pidanud seda vaidlustatud otsuse tegemisel kaaluma, sest Soodla veehoidla kuulumine Tallinna linna pinnaveesüsteemi joogiveehaardesse oli nähtud üheselt ette VeeS § 13 lg 9 alusel kehtestatud keskkonnaministri 09.02.2001 määruse nr 9 „Tallinna linna pinnaveesüsteemi joogiveehaardesse kuuluvate veekogude nimekirja kinnitamine“ § 1 p-ga 5. Soodla veehoidla on jätkuvalt arvatud Tallinna linna pinnaveesüsteemi joogiveehaardesse kuuluvate veekogude nimekirja ka kehtiva VeeS § 86 lg 4 alusel kehtestatud keskkonnaministri 27.04.2021 käskkirja nr 1-2/21/212 p-ga 16. Sellest tulenevalt ei ole asja lahendamiseks iseenesest vajalik hinnata, kas praeguseks võiksid olla juba täidetud Tallinna veevarustuse riskianalüüsis (SWECO Projekt AS 2007. a töö nr 07230-0053) või ka kolmanda isiku poolt kohtumenetluses täiendavalt esitatud analüüsis „Tallinna pinnaveehaarde süsteemi veevarude hindamine veepuhastusprotsessi optimeerimiseks“ (OÜ Merin 2020. a töö nr 804) välja pakutud tingimused, millal võiks olla põhjendatud Soodla veehoidlast joogiveehaarde osana loobuda (st pinnavee tarbimine vähenenud tasemeni 65 000 m3/d või 60 000 m3/d ja Pirita jõe veekvaliteet ei ole halvem Soodla-Jägala süsteemi veest – vt SWECO Projekt AS töö lk 9 ja OÜ Merin töö lk 6).
22.Isegi juhul, kui halduskohus oleks pidanud juhtima kaebaja tähelepanu vajadusele lisaks vaidlustada Soodla veehoidla Tallinna linna pinnaveesüsteemi joogiveehaardesse arvamist, ei tingiks see praeguses asjas teistsuguse otsuse tegemist. Kaebaja on Tallinna statistikaatlases (http://statistika.tallinn.ee/) toodud 2007.–2018. a veevõtu andmete põhjal leidnud, et keskmine 13(18)
3-19-2031 pinnavee kasutus on olnud ca 62 000 m3/d (s.o 21,2–24,3 mln m3 aastas) ning üle 65 000 m3/d (s.o üle 23,725 mln m3 aastas) on pinnavett tarbitud üksnes 2018. a-l. Ringkonnakohtu hinnangul ei kinnita kaebaja viidatud statistilised andmed, et Soodla veehoidla oleks muutunud ebavajalikuks. Eelkõige ei ole põhjendatud lähtuda aastate keskmisest, sest riskianalüüsis on ilmselgelt peetud silmas, et pinnavee tarbimine peaks olema püsivalt jäänud allapoole märgitud taset. Seevastu nähtub statistikaatlase andmetest, et pinnavee tarbimine on pärast vahepealset mõningast langust saavutanud 2014. a-l sama taseme, mis see oli 2007. a-l, ning on hilisematel aastatel pidevalt suurenenud (nt 2016. ja 2017. a-l tarbiti pinnavett sisuliselt 65 000 m3/d ning 2018. a-l juba ca 66 500 m3/d). KeA 13.05.2021 kirjale nr DM-115320-4 lisatud AS Tallinna Vesi 30.04.2021 vastuses nr 3/2125531 on täiendavalt selgitatud, et pinnavee tarbimise maht oli 2019. a-l ligi 25 mln m3 (s.o üle 68 000 m3/d) ja 2020. a-l samas suurusjärgus. Seega ei kinnita pinnavee tarbimise andmed, et Tallinna veevarustuse riskianalüüsis seatud tingimused Soodla veehoidlast loobumiseks oleksid täidetud. Seetõttu ei ole asja lahendamiseks iseenesest oluline, kas RK ja AJ 2020. a analüüsis kriteeriumiks seatud 60 000 m3/d on põhjendatud või mitte. Ringkonnakohus märgib siiski, et nõustub kaebaja kriitikaga selles, et uues analüüsis ei ole mingil viisil selgitatud, kuidas on sellisele tulemusele jõutud (st millised asjaolud või nõuded on varasema riskianalüüsi järelduste tegemise ajaga võrreldes muutunud).
23.Asjas on vaidlus ka selles, kas Soodla veehoidla paisutamise tingimused on varasema vee erikasutusloaga võrreldes muutunud ning kas taotletud paisutustase on põhjendatud ja vajalik. Kaebaja on rõhutanud, et ei nõua Soodla jõe paisutamise täielikku lõpetamist, vaid tema õiguste kaitseks piisaks paisutustaseme alandamisest ca 1,5–2 m võrra, mis säilitaks kolmanda isiku jaoks piisava reguleeriva mahu (s.o ületaks oluliselt seni lubatud 4,3 mln m3). Kaebaja esitatud MP 25.02.2021 arvamuses (lk 10–11) on leitud, et veetaseme alandamisel 1,5–2 m võrra püsiks Soodla jõgi kaebaja kinnistu piires oma sängis, mille kinnituseks on lisatud 06.09.2019 tehtud foto nr 10, mille tegemise ajal oli Soodla veehoidla paisutustase 63,34 m abs BK77 / 63,56 m abs EH2000 (vt XX 23.03.2020 seisukohale lisatud Uus Energia OÜ 28.11.2019 vastuse lisa „Soodla vh seire 2019.pdf“). Vaidlustatud korralduse tabelis 16 (lk 33) on Soodla paisu tehniliste andmetena 2012. a inventariseerimise andmetele tuginedes märgitud madalaim paisutustase (MPT) 59,00 m abs BK77 / 59,22 m abs EH2000; normaalpaisutustase (NPT) 65,05 m abs BK77 / 65,27 m abs EH2000; kõrgeim paisutustase (KPT) 65,80 m abs BK77 / 66,02 m abs EH2000. Asjaolu, et paisu tegelikest andmetest lähtudes on normaalpaisutustase 5 cm kõrgem kui projektis kavandatud (65,00 m abs BK77), ei mõjuta kaebaja õigusi, sest tegemist ei ole uue paisu rajamisega, vaid Soodla pais on olemasoleval kõrgusel eksisteerinud juba aastakümneid.
24.AS-le Tallinna Vesi 28.03.2013 väljastatud vee erikasutusloa nr L.VV/322982 (kehtis kuni 30.09.2019) p 14.1 kohaselt tuli Soodla veehoidla veetase hoida kõrgusmärkide +63,00– 65,80 abs vahemikus (BK77 kõrgussüsteemis). Praeguses asjas vaidlustatud KeA 30.09.2019 korralduse p 2.5.12.10 ja vee erikasutusloa nr L.VV/332501 p 6.1 (keskkonnaloa nr KL-506050 p V9 alap 1) näeb paisutustasemetena (EH2000 kõrgussüsteemis) Soodla paisul ette MPT 59,22 m abs, NPT 65,27 m abs ja KPT 66,02 m abs. Kaebaja on sellest järeldanud, et uue loaga on Soodla veehoidla veetaset lubatud alandada veel 4 m võrra, mis kahjustab maaomanike õigus ja suurendab keskkonnahäiringuid. KeA on korralduse p-s 2.9.5.4 (lk 67) selgitanud, et senises vee erikasutusloas oli minimaalse, normaalse ja kõrgeima paisutustaseme asemel ekslikult määratud optimaalne paisutuskõrgus ning vastustajal ei ole alust paisutustasemeid muuta ilma uue eksperthinnanguta.
25.Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja ja kolmanda isiku väide, et vee erikasutusloas nr L.VV/322982 oli määratud üksnes optimaalne paisutuskõrguste vahemik, mitte minimaalne ja kõrgeim paisutustase, tõendamata ja ebausutav. Tuleb arvestada, et luba väljastati 28.03.2013 14(18)
3-19-2031 ning keskkonnaministri 27.07.2009 määruse nr 39 „Nõuded veekogu paisutamise, veetaseme alandamise ja veekogu tõkestamise ning paisu kohta“ (kehtis kuni 26.09.2014) § 3 lg 1 kohaselt tuli vee erikasutusloas määrata tekitatava paisutustaseme suurim ja väikseim absoluutkõrgus. Kuigi keskkonnaministri 19.09.2014 määruse nr 40 „Täpsustatud nõuded veekogu paisutamise, paisutamisega seotud keskkonnaseire, vee-elustiku kaitse, paisu, paisutuse likvideerimise ja veetaseme alandamise kohta ning ökoloogilise miinimumvooluhulga määramise metoodika“ (kehtis 27.09.2014–30.09.2019) § 2 lg 2 kohaselt tuli vee erikasutusloas määrata paisutamisega seotud kõrgeima, madalaima ja normaalpaisutustaseme absoluutkõrgus, ei nähtu loast nende andmete muutmist. Seega tuleb vee erikasutusloas nr L.VV/322982 toodud kõrgusvahemikku 63,00–65,80 m abs BK77 käsitada madalaima ja kõrgeima paisutustasemena. Kaudselt kinnitab seda järeldust asjaolu, et SWECO Projekt AS 2007. a riskianalüüsis (lk 6) ja OÜ Merin 2020. a analüüsis (lk 4) märgiti Soodla veehoidla kirjelduses, et veehoidla projekteeritud reguleeriv ehk kasulik maht 7,4 mln m3 saadakse veetaseme alandamisel normaalpaisutuskõrguselt 65,00 m abs BK77 kõrguseni 60,00 m abs BK77, kuid senises veekasutusloas oli kalakaitse (vähiurud) eesmärgil lubatud veepinda alandada vaid kahe meetri võrra (veetasemeni 63,00 m abs BK77), millega veehoidla reguleeriv maht vähenes 4,3 mln m3-ni. Lisaks vastab loas nr L.VV/322982 märgitud kõrgeim paisutustase 65,80 m abs BK77 praegu vaidluse all olevas vee erikasutusloas nr L.VV/332501 (keskkonnaloas nr KL-506050) märgitud kõrgeimale paisutustasemele 66,02 m abs EH2000.
26.Eeltoodule vaatamata omab kaebaja õiguste seisukohalt esmajoones tähtsust see, milline on Soodla veehoidla normaalpaisutustase (st kaebaja on väitnud, et kui veetase oleks 1,5–2 m madalam, siis tema õiguste riive puuduks). See omakorda sõltub paisu tehnilisest lahendusest, mis ei ole paisu rajamisest (st 1979. a-st) alates muutunud. Kaebaja esitatud MP hinnangus (töö nr 21-503/2021) on leitud (lk 10 ja p 6 alap 3), et Soodla veehoidla normaalveetaseme alandamisel 1,5–2 m võrra on võimalik tagada vajalik reguleeriv maht 4–4,3 mln m3, kuid KeA 13.05.2021 kirjas nr DM-115320-4 (lk 4) on asjakohaselt heidetud ette, et MP hinnang ei põhine mingitel batümeetrilistel andmetel või mudelitel ning on seetõttu üksnes oletuslik. Ringkonnakohus nõustub vastustaja hinnanguga, et ainuüksi asjaolust, et Soodla veehoidla projekteeritud maht 7,4 mln m3 saadakse normaalveetaseme 65,05 m abs BK77 alandamisel 60,00 m abs BK77 peale ning varem tehtud uuringute kohaselt kujuneks normaalveetaseme 63,00 m abs BK77 peale alandamise korral reguleerivaks mahuks 4,3 mln m3, ei saa pelgalt arvestuslikult eeldada, et kui vaidlusalune luba võimaldab veetaset alandada kuni 59,00 m abs BK77, siis järelikult oleks veetaseme vahemikus 59,00–63,00 m abs BK77 korral veehoidla reguleerivaks mahuks vähemalt 4–4,3 mln m3. KeA on lisaks juhtinud õigesti tähelepanu, et veehoidlate veetasemed on projekteeritud kindla kõrgusega muu hulgas eesmärgiga tagada veehaardesüsteemi isevoolne toimimine ja vee liikumine Ülemiste järve (vt 30.09.2019 korralduse p 2.5.12.8). Seejuures asub Soodla veehoidla Ülemiste järvest kõige kaugemal, mistõttu peab selle veetase olema kõige kõrgem. Asjakohased on ka argumendid, et kuna Ülemiste järve veekvaliteet on kesine, siis peaks kolmandal isikul olema võimalus suunata järve erineva keemilise koostisega toorvett (st kas Pirita või Soodla-Jägala süsteemist) ning veehaarde paralleelsüsteem aitab lisaks maandada võimalikke riske (nt reostus, rajatise rike või purunemine). Vaidlust ei saa olla selles, et AS Tallinna Vesi on HOS § 36 lg 4 p 3 kohaselt elutähtsa teenuse osutaja ja Tallinna Linnavolikogu 24.01.2019 määruse nr 1 „Tallinna linna korraldatavate elutähtsate teenuste kirjeldused ja toimepidevuse nõuded“ § 4 lg 1 p 1 kohaselt tuleb vee-ettevõtjal mh veega varustamise teenuse katkestuse ennetamiseks võtta asjakohaseid meetmeid, näiteks dubleerides teenuse osutamiseks olulisi vahendeid.
27.KeA 30.09.2019 korraldusele lisatud KMH eelhinnangust nähtuvalt ei peetud KMH algatamist vajalikuks esmajoones põhjusel, et tegemist on jätkuva tegevusega ja eelmise vee erikasutusloa nr L.VV/322982 kehtivuse ajal (01.04.2013‒30.09.2019) ei ole ilmnenud olulist 15(18)
3-19-2031 negatiivset keskkonnamõju (nt p 3, lk 24). Selline lähenemine on põhjendatud, kui kavandatav tegevus jätkub varasemaga võrreldes samadel tingimustel. Seonduvalt kaebaja viitega, et kuna Jägala jõel paiknevad kaladele ületamatud Linnamäe HEJ tamm ja Jägala juga, siis ei ole Soodla jões mingeid siirdekalu (s.o kalaliigid, kes lähevad kudemiseks mereveest magevette või vastupidi), märgib ringkonnakohus, et tegemist on ilmselgelt üksnes eksliku terminikasutusega, mis ei ole mõjutanud asja otsustamist. Kaebaja on ka ise tõdenud, et Soodla jõe alamjooks (Soodla paisust suubumiseni Jägala jõkke) on nn lõhejõgede nimistusse (vt keskkonnaministri 15.06.2004 määruse nr 73 „Lõhe, jõeforelli, meriforelli ja harjuse kudemis- ja elupaikade nimistu“ § 2 p 93) kantud põhjusel, et see on harjuse ja jõeforelli (s.o mittesiirdeliste lõhelaste) elu- ja kudemispaigaks.
28.KMH eelhinnangu kohaselt (p-d 2.3.3.1 ja 3.6) piirneb Soodla veehoidla Natura 2000 võrgustiku alaga (Põhja-Kõrvemaa linnu- ja loodusalaga), kuid Soodla jõe paisutamine Soodla paisul ei kahjusta ala kaitse-eesmärkide saavutamist. Kaebaja on esmajoones heitnud ette seda, et vee erikasutusloas ei ole nõutud Soodla paisule kalapääsu rajamist, kuigi see oleks vajalik ka mittesiirdekaladele (vt „Vooluveekogu paisutamiseks nõutava vee erikasutusloa koostamise juhend“ p 4.4.4.5). KeA 30.09.2019 korralduses (p 2.5.10.4) on viidatud RJ 2013. a arvamusele, mille kohaselt oleks parim lahendus Soodla paisu ja paisjärve likvideerimine, kuid paisjärve säilitamise korral ei ole kalapääsu rajamine otstarbekas, sest tehislikku elupaika kalad rännata ei soovi. Sellises olukorras võib vaidlustatud keskkonnaloas määratud nõudeid paisu kasutamiseks ning paisutamise kahjulike tagajärgede hindamiseks ja kõrvaldamiseks pidada asjakohasteks (vt korralduse p-d 2.5.11–2.5.14; keskkonnaloa nr KL-506050 p V9 alap-d 2– 10). Paisjärvede ökoloogilise uuringu tegemiseks on 4-aastane tähtaeg sätestatud veekogude paisutamise n-ö tüüptingimuste alusel (vt korralduse p-s 2.5.13.13 viidatud AS Maves 2013. a töö nr 12118 „Vee erikasutusloa tüüptingimused ja miinimumnõuded veekogu paisutamisel ja hüdroenergia tootmisel“ p 2.1, lk 4) ning see uuring peaks andma ka edasise tegevuskava, sh soovitused paisjärve hooldamiseks ning järgmiseks samalaadseks uuringuks ja selle sisuks. Seega ei ole tegu ühekordse tegevusega, vaid pideva seirega. Pidades lisaks silmas, et Soodla veehoidla normaalpaisutuskõrgus varasemaga võrreldes ei muutu, pole põhjust pidada uuringu tegemiseks määratud tähtaega ilmselgelt ebapiisavaks. Kuna Natura 2000 võrgustikku kuuluva Põhja-Kõrvemaa loodusala kaitsekorralduskava 2013–2022 kohaselt ei ole kaitse-eesmärgiks seatud ühtegi kalaliiki (p 6.1.1.1) ja loodusdirektiivi 92/43/EMÜ I lisas märgitud elupaigatüübi 3260 (jõed ja ojad) esinemisalaks on määratud üksnes Valgejõgi (lk 33, 41), võib kokkuvõttes nõustuda KMH eelhinnangus toodud järeldusega, et KMH algatamine ei olnud praegusel juhul vajalik.
29.Kaebaja väited haldusmenetluse nõuete olulisest rikkumisest ei ole põhjendatud. Kaebaja oli haldusmenetlusse kaasatud ja sai esitada vee erikasutusloa andmise korralduse eelnõule omapoolsed vastuväited ning neile on KeA 30.09.2019 korralduses vastatud (p 2.9.5, lk 62– 69). Kaebaja menetluslike õiguste rikkumist ei saa tuletada pelgalt asjaolust, et AS Tallinna Vesi 17.09.2019 seisukohtade arutamiseks korraldati 18.09.2019 koosolek, sest sellel arutati üksnes kolmanda isiku vastuväiteid (vt korralduse p-d 2.9.1–2.9.2, lk 49–60) ja tegu ei olnud avaliku istungiga HMS § 50 tähenduses. Kui kaebaja leidis, et vee erikasutusloale vastuväidete esitamiseks anti liiga lühike tähtaeg või ta oleks samuti soovinud enda suulist ärakuulamist, oleks tal tulnud taotleda KeA-lt vastamistähtaja pikendamist või suuliste seletuste andmise võimaldamist.
30.Kuna kaebuses esitatud tühistamisnõue jääb rahuldamata, siis ei ole alust rahuldada ka sellega seotud kohustamisnõudeid ja puudub vajadus hinnata VeeS § 279 lg-te 8 ja 9 kooskõla põhiseadusega.
16(18)
3-19-2031
31.Kaebaja leiab lisaks, et halduskohus pidanuks jätma AS Tallinna Vesi menetluskulud HKMS § 108 lg 11 alusel tervikuna kolmanda isiku enda kanda või äärmisel juhul mõistma tema kasuks välja üksnes kohtuistungiga seotud menetluskulud. Kolmanda isiku esindajakulud esimese astme kohtu menetluses olid 3554,70 eurot (sh kohtuistungiga seotud kulud 602,70 eurot). Halduskohus mõistis kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja 2200 eurot ehk vähendas taotletud summat HKMS § 109 lg 6 alusel ca 1/3 ulatuses. HKMS § 108 lg 11 tingimused ei olnud halduskohtu hinnangul täidetud. Ringkonnakohus nõustub selle järeldusega. Kaebaja ei ole esitanud sisulisi põhjendusi, miks oleks kolmanda isiku vajalike ja mõistliku suurusega menetluskulude temalt väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (nt kaebaja satuks seeläbi raskesse majanduslikku olukorda). HKMS § 108 lg 11 kohaldamist ei saa põhjendada ainuüksi viidetega, et kaebaja on füüsiline isik ja kolmas isik heas majanduslikus seisus äriühing ning kaebaja on pöördunud halduskohtusse kolmanda isiku tegevuse tõttu. Nii nagu kaebaja on esitanud kaebuse oma õiguste kaitseks, nii on ka kolmas isik kasutanud oma õiguste kaitseks menetlusseadustikuga antud õigust kaebusele vastu vaielda. Eelkõige on oluline, et kaebajalt õigusabikulude väljamõistmine ei piiraks liigselt kaebeõigust (nt Riigikohtu 15.10.2015 määrus nr 3-3-1-21-15, p 16; 15.12.2014 otsus nr 3-3-1-67-14, p 32.1). See tähendab, et kaebajalt välja mõistetavate menetluskulude suurus ei tohiks oluliselt ületada summat, mille väljamõistmist võis kaebaja kaebuse rahuldamata jätmise korral mõistlikult ette näha (nt Riigikohtu 14.04.2021 määrus nr 2-19-10324, p-d 17–20; 15.10.2013 otsus nr 3-3-1-35-13, p 32). Kompromissiga mittenõustumine saaks põhjendada menetluskulude välja mõistmata jätmist üksnes HKMS § 108 lg 3 alusel, kuid see säte eeldaks kaebuse rahuldamist kompromissettepanekus välja pakutud ulatuses. Praegusel juhul jäi kaebus tervikuna rahuldamata.
32.Halduskohus on kolmanda isiku taotletud esindajakulusid asjakohaselt vähendanud. Kulusid ei ole alust pidada osaliselt ebavajalikeks üksnes põhjusel, et menetlusosaline võis sama esindaja vahendusel esitada samasisulisi väiteid juba kohtueelses menetluses või mõnes teises kohtuasjas, vaid kulude põhjendatuse hindamisel tuleb lähtuda üksnes asjaomasest menetlusest, sest tegemist ei ole olukorraga, kus menetlusosalisel oleks võimalik piirduda üksnes viitega, et ta jääb oma varem esitatud seisukohtade juurde ja palub kohtul nendega arvestada (HKMS § 41 lg 1; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2018 otsus nr 3-18-1684, p 20). Kõrgema astme kohtul on lisaks põhjust muuta väljamõistetud esindajakulude ulatust vaid siis, kui madalama astme kohus on teinud ilmselge diskretsioonivea (nt Riigikohtu 02.05.2017 otsus nr 3-2-1-134-16, p 56). Praeguse asja materjalid ei võimalda järeldada, et halduskohus oleks kolmanda isiku vajalike ja põhjendatud menetluskulude hindamisel ilmselgelt eksinud. III Kokkuvõte ja menetluskulud
33.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 09.06.2020 otsus muutmata.
34.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele (HKMS § 108 lg 8). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud ning seejuures tuleb arvestada, et õigusabikulude väljamõistmine (sh kolmanda isiku kasuks) ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane (nt Riigikohtu 15.10.2015 määrus nr 3-3-1-21-15, p 16). Seetõttu võivad kolmanda isiku menetluskulud jääda kaebuse rahuldamata jätmise korral osaliselt tema enda kanda isegi juhul, kui menetluskulud on tegelikult kantud ja ajakulu vastab tehtud toimingutele, 17(18)
3-19-2031 kuid esindajakulude suurus kokku ületab oluliselt summat, mille väljamõistmist võis kaebaja halduskohtusse pöördumisel mõistlikult ette näha (nt Riigikohtu 14.04.2021 määrus nr 2-1910324, p-d 17–20; 15.10.2013 otsus nr 3-3-1-35-13, p 32).
35.XX on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot, kuid pole esitanud andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud ringkonnakohtus HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
36.KeA ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
37.Kolmas isik AS Tallinna Vesi on kandnud apellatsiooniastmes esindajakulusid kokku 2620,40 eurot (vastab advokaadi 16,92 töötunnile tunnitasuga 123 või 136 eurot + käibemaks). Kulude kandmise kohustus seoses praeguse haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Advokaadi tasumäära ei ole alust pidada ebamõistlikult kõrgeks. Kuigi apellatsioonimenetluses on esitatud mitmeid uusi tõendeid, ei ole vaidlusaluste küsimuste ring esimese astme kohtumenetlusega võrreldes muutunud. Ringkonnakohus peab kolmanda isiku apellatsiooniastmes kantud menetluskulusid HKMS § 109 lg 6 tähenduses põhjendatuks ja vajalikuks 1800 euro ulatuses (koos käibemaksuga) ning see summa tuleb AS Tallinna Vesi kasuks XX-lt välja mõista. Ülejäänud osas jäävad kolmanda isiku apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
18(18)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.