Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 27. aprill 2023, Tartu 3-20-1384
Haldusasi
X kaebus Keskkonnaameti 22. juuni 2020. a korralduse nr 1-3/20/645 tühistamise ja asja uueks otsustamiseks kohustamise nõudes.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 6. juuli 2022. a otsus X apellatsioonkaebus kirjalik menetlus Kaebaja X esindajad v.adv Vahur Kivistik ja v.adv Siiri Pajupuu Vastustaja Keskkonnaamet, esindajad Jekaterina Masalska ja Meelis Järvemägi
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 6. juuli 2022. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. mai 2023.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja esitas 21. septembril 2010 Keskkonnaametile veeloa taotluse Väike-Emajõe paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks kaebaja kinnisasjal Restu paisul.
2.Vastustaja lahendas kaebaja taotluse 22. juuni 2020. a korraldusega nr 1-3/20/645. Vastustaja keeldus keskkonnaloa andmisest Valgamaal Otepää vallas Restu külas Restu vesiveski kinnisasjal (katastritunnus 72401:003:0153, registriosa nr 40440) Väike-Emajõe (keskkonnaregistri kood VEE1008200) paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks elektri tootmiseks Restu paisul (PAIS020550). Korralduse kohaselt ei paikne paisutamiseks vajalikud rajatised kaebajale kuuluval maal, vaid Pringi-Restu tee kinnisasjal, mis kuulub riigile (riigivara valitsejaks on Transpordiamet, endise
nimega Maanteeamet). Restu järv paikneb osaliselt samuti Pringi-Restu tee kinnisasjal. Veeseaduse (VeeS) § 186 lg 2 alusel on nõutav Maanteeameti nõusolek. Kaebaja ei ole seda esitanud. Kaebaja ei ole esitanud Männi kinnisasja, mille niiskusrežiimi paisutamine mõjutab (registriosa number 1218740, katastritunnus 72401:003:0582) omaniku nõusolekut (VeeS § 190 lg 4). Männi kinnisasja omanik on nõus paisutamisega maksimaalsel kõrgusel 64,96 m abs (EH2000), kuid kaebaja esitatud kruvikalapääsu eelprojekt näeb maksimaalse kõrgusena ette 65,26 m abs. Maanteeamet on sedastanud, et veekogu paisutamine kahjustab Restu silla sammaste olukorda. Vastustaja on korduvalt määranud ja pikendanud kaebajale dokumentide esitamiseks tähtaegu ning andnud selgitusi.
3.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti 22. juuni 2020. a korralduse nr 1-3/20/645 tühistamiseks ja asja uueks otsustamiseks kohustamiseks. Kaebaja selgitas, et Restu hüdrokompleksi pais, liigveelask, regulaatorid ja pealevoolukanalid asuvad Pringi - Restu tee kinnisasjal, kuid on kaebajale vallasasjadena tagastatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise käigus. Restu silla rekonstrueerimise eelnõus on planeeritud liigveelasu likvideerimine, mis tähendab ühtlasi Restu paisjärve likvideerimist ja kaebajale tagastatud vara hävitamist. Sisuliselt takistatakse kaebajal kruvikalapääsu rajamist Restu vesiveskisse. Maanteeametil ei ole huvi väljastada kaebajale kooskõlastust, mida vastustaja kaebajalt nõuab. Maanteeamet kavandab silla ümberehituse raames liigveelasu likvideerimist (kaebaja on vaidlustanud silla ehitamiseks antud projekteerimistingimused kohtuasjas 3-20-1993). Maanteeametil on paisutamiseks vajalike rajatiste talumise kohustus, kuna tegemist on tehnovõrgu või -rajatisega. Sel juhul peab maaomanik taluma ka tehnorajatise eesmärgipärase kasutamisega seonduvat ja tavapärast veetaset ning selle kohta keskkonnaloa menetluses eraldi nõusoleku esitamine ei ole põhjendatud. Naabrite kooskõlastused veetaseme kõrgusele on kaebajal olemas ja vastustajale esitatud. Kruvikalapääsu ehitamisel on veetase reguleeritav ja kaebaja saab hoida veeloas sätestatud taset. Kaebaja on püüdnud vastustaja kirjadele õigeaegselt vastata, kuid kui see pole olnud võimalik, kuna kaebaja on eakas ja tema tervis on halb.
4.Vastuses kaebusele vastustaja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitas, et keskkonnaloa taotluse menetlus on kestnud üle 9 aasta eelkõige põhjusel, et kaebaja on palunud korduvalt tähtaegade pikendamist. Kokkulepitud lubadusi kaebaja tähtaegselt täitnud ei ole. Kaebaja on keskkonnaloa taotluse menetluses esitanud mitmeid kalade läbipääsu eelprojekte. Vastustaja on nende kõigi puhul selgitanud, et kaebaja esitatud lahendus ei ole osutunud piisavaks. Ka viimast kruvikalapääsu eelprojekti, keskkonnamõju (KMH) eelhinnangut ja ekspertarvamust palus vastustaja täiendada ning leidis, et kui küsimused saavad piisavad vastused, võib selle projektiga edasi minna. Kaebaja esitas täiendatud kruvikalapääsu eelprojekti 16. detsembril 2019 ja täiendatud KMH eelhinnangu 8. jaanuaril 2020. Maanteeamet oli volitatud asutuseks riigi omandis oleva kinnisasja Pringi-Restu tee osas, mis kulgeb üle Restu paisu. Vastustajal puudub kaalutlusõigus ilma maaomaniku nõusolekuta keskkonnaloa andmiseks võõra maa kasutamise korral. Paisutuse mõjuala kaardi põhjal on tuvastatav, et veetase normaalpaisutustasemel 64,96 m abs (EH200) ulatub Pringi-Restu tee kinnisasjale. Maanteeameti tellitud auditi põhjal on paisutusel sillale oluline mõju.
Männi kinnisasja omanik on andnud paisutamiseks nõusoleku maksimaalsele paisutustasemele 64,96 m abs (EH2000), ei saa eeldada, et isik on nõus projektis kavandatud maksimaalne paisutustasemega kõrgusele 65,26 m abs (EH2000).
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.6. juuli 2022. a otsusega Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.
6.Halduskohus sedastas, et kaebaja soovis kasutada hüdroenergiat elektri tootmiseks ja veski käitamiseks. Haldusmenetluse jooksul muudetud kaebaja lõplikus taotluses, mida vastustaja lahendas, oli paisutuse normaaltase võrdne maksimaalse tasemega, need mõlemad olid 64,96 m abs (EH2000) ning kalapääsuks oli kruvikalapääs, mille täiendatud eelprojekti (II kd tl 69-81) kaebaja esitas vastustajale 2019. aasta lõpus. Menetluse ajal toimus üleminek uuele kõrgussüsteemile, selle järgi antud kõrgused tähistatakse kui EH2000 ning kõrgused uue kõrgussüsteemi järgi on ligikaudu 16-17 cm suuremad. Näiteks Männi kinnisasja omanik nõustus paisutamisega kõrgusel kuni 64,80 m ning uue süsteemi järgi on see 64,96 m abs (EH2000).
7.VeeS § 186 lg 2 sätestab, et vee erikasutuseks võõral maatükil peab kasutajal olema maaomaniku nõusolek. See säte kehtestab ka erandid, kuid need ei ole praeguses asjas kohaldatavad. VeeS § 190 lg 4 kohaselt isikul, kes taotleb veeluba veekogu paisutamiseks, peab olema selleks tegevuseks kirjalik nõusolek maaomanikult, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. VeeS § 192 lg 1 alusel keeldub Keskkonnaamet veeloa andmisest muuhulgas juhul, kui veeloa taotlejal ei ole tegevuskoha maaomaniku nõusolekut viimase omandis oleva kinnisasja kasutamiseks või kui puudub VeeS §190 lg 4 nimetatud nõusolek.
8.Asjaolu, et paisutus ulatub Pringi-Restu tee kinnisasjale, on juba hõlmatud sättega, mis reguleerib tegevust võõral maatükil. Selleks, et paisutuse ulatus naaberkinnisasjale oleks hõlmatud ka VeeS § 190 lg-ga 4, on vaja täiendavalt näidata, milline on paisutuse tegelik negatiivne mõju maa omadustele või kasutamisele. Vaidlustatud korraldus sisaldab väidet, et paisutamine kaebaja soovitud kõrgusel kahjustab maanteesilla seisundit. Restu silla auditi (II kd tl 12-35) kohaselt uuriti silda ja sillasambaid koos tugimüüridega välitöödel erineval päeval, 5. juunil ja 8. juulil 2020. Tugimüüride ülapinna kõrgus on 64,90, millest on võimalik järeldada, et lubatud ülaveetase kavandati sellest kõrgusest 0,5 m madalamale ehk kõrgusele 64,40 m. Kõrgema kui 64,90 m veetaseme korral hakkab täiendav vooluhulk (lisaks läbi müüri liikuvale voolhulgale) liikuma üle tugimüüri tee/paisu muldkehasse ja seda tuleks tavalises ekspluatatsiooni olukorras kindlasti vältida. Auditi koostaja soovitus on paisjärves vett kõrgusmärgist 64,40 m mitte kõrgemale paisutada. Põhjendatud ei ole kaebaja kahtlus, et audit ei ole usaldusväärne. Auditi koostaja M. Viirma on volitatud hüdroinsener, tase 8 ja A. Funk on volitatud teedeinsener, tase 8. Auditis on viidatud muudele uuringutele ja dokumentidele, s.h Tallinna Ülikooli Ökoloogia keskuse töö „Restu silla ja selle lähiümbruse georadari uuringud“ ning Rakendusgeodeesia ja Ehitusgeoloogia Inseneribüroo OÜ koostatud geoloogiline uuring. Audit sisaldab kinnitust, et selle koostajad on tellijast ja kolmandatest isikutest sõltumatud ja erapooletud. Seega on tõendatud, et paisutamine kaebaja taotletud tasemel ehk nii, et normaaltase, mis on ühtlasi maksimaalne tase, on 64,96 m abs (EH2000), mõjutab Pringi-Restu tee kinnisasja niiskusrežiimi ning võib kahjustada maanteed ja silda.
9.Selles olukorras on kinnisasja omaniku nõusoleku andmine ja selle tingimused kaebaja ja PringiRestu tee kinnisasja omaniku vahelise eraõigusliku vaidluse küsimus. VeeS § 186 lg-s 2 nimetatud nõusolek võõral maal tegutsemiseks on oma olemuselt eraõiguslik. Vastustaja ei saa asuda tsiviilasju lahendava kohtu rolli ehk hinnata seda, kas kinnisasja omanikul oleks kohustus kaebaja
soovitud nõusolek anda, ning asendada puuduv nõusolek sellise tõdemusega. See, et maaomanik on Eesti Vabariik, ei tähenda, et maaomaniku nõusolekut pole vaja või et selle muretsemisega peab tegelema vastustaja. Vastustaja ei saa nõusoleku andmist otsustada Maanteeameti või Transpordiameti eest, kuna igal haldusorganil on oma ülesanded ja pädevus.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas paisutamiseks vajalikud rajatised on tehnovõrk või -rajatis asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 152 lg 1 tähenduses. Kaebaja on esitanud seisukohad selle poolt ning vastustaja selle vastu. Sellel ei ole asja lahendamisel tähtsust. Küsimus võib omada tähtsust kaebaja ja Transpordiameti vaheliste suhete lahendamisel, see ei ole halduskohtu pädevuses ning halduskohtu seisukoht võib pigem tekitada segadust ja arusaamatusi. Isegi kui paisutamiseks vajalikud rajatised on tehnovõrk või -rajatis ning maaomanikul on AÕSRS § 152 lg 1 alusel nende talumise kohustus, ei asenda see VeeS § 186 lg 2 ja § 190 lg 4 sätestatud maaomaniku nõusolekut. VeeS § 186 lg 2 ei sätesta mingeid erandeid juhuks, kui võõra maatüki kasutamine toimub piiratud asjaõiguse või seadusest tuleneva talumiskohustuse alusel.
11.Kuna kaebaja taotluse rahuldamine ei olnud võimalik Maanteeameti nõusoleku puudumise tõttu, siis ei ole vajalik analüüsida küsimust Männi kinnisasja omaniku nõusolekust. Siiski on vaieldav kaebaja seisukoht, et paisutuse normaaltase saab olla võrdne maksimaalse tasemega. Mõistliku inimese arusaamisega on kooskõlas, et keskkonnaloas tuleb jätta teatav varu, paisutuse korral näiteks suurvee ja suure koguse sademete puhuks. Kui Männi kinnisasja omanik on andnud nõusoleku maksimaalseks paisutuse tasemeks 64,96 m abs (EH2000), siis ei saa see samal ajal olla normaaltase. Vastustajal ei olnud kohustust kaaluda taotluse osalist rahuldamist, lubades paisutuse taotletust madalamal tasemel, kui kaebaja seda menetluses ei taotlenud. Teiseks ei olnud see lahendus reaalselt teostatav. Kaebaja arvates oleks vastustaja saanud anda selle veeloa ajalooliselt välja kujunenud paisutuse tasemel, kuid pooltel ei ole ühist arusaama, milline see paisutuse tase on.
12.Kokkuvõttes on vaidlustatud korraldus õiguspärane ja kaebaja väited ei anna alust selle tühistamiseks. Sel juhul on asja uueks lahendamiseks kohustamise nõude rahuldamine välistatud.
13.Kui paisutus tuleb likvideerida, siis viiakse läbi eraldi haldusmenetlus, s.h hinnatakse selle võimalikke keskkonnamõjusid. Praeguses vaidluses ei puutu asjasse paisutuse likvideerimisest tingitud kaebaja või muude isikute õiguste riive, keskkonnamõjud või avaliku huvi riive. Sellekohased väited muutuvad asjakohasteks, kui vastustaja kohustab haldusaktiga kaebajat paisutust likvideerima või algatab ise paisutuse likvideerimisele suunatud haldusmenetluse.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
14.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses selgitab kaebaja, et Restu paisu normaalpaisutustase on kogu aeg olnud 64,96m abs. Restu silla audit ei uurinud põhjuseid, miks ligikaudu 90 aastat vooluvesi ei kahjustanud silla sambaid, aga viimase 10 aasta jooksul on tekkinud kahjustus. Auditis on kasutatud mõõdistusi perioodist, kui silla sambast toimus vee läbijooks ja sellest oli mõjutatud Restu paisjärve veetase. Ainus mõõdistamine, mis teostati konkreetselt auditi koostamise ajal, toimus tingimustes, kus Restu paisjärve taset oli langetatud juba 0,5 m seoses Restu silla samba remondiga. Kaebaja hinnangul seisneb sillasammaste kahjustumise põhjus Transpordiameti poolt teostamata jäetud (puudulikus) silla hoolduses. Nimel talvel lükati lumi liigveelasule, mis jäätus, ja mille tulemusena kevadine suurvesi ei pääsenud üle liigveelasu ja asus rajama läbipääsu maakividest ehitatud silla sammastesse. AÕS § 158 lg-st 1 ja AÕSRS § 152 lg-st 1 tuleneb kinnisasja omaniku kohustus taluda selliseid tema kinnisasjal olevaid tehnorajatisi, mis olid püstitatud enne maa esmakinnistamist. Talumiskohustus
hõlmab muu hulgas ka tegevusi, mis kaasnevad vastava tehnorajatise eesmärgipärase kasutamise või majandamisega. AÕS § 158 lg 1 ja AÕSRS § 152 lg 1 regulatsioonist ning sätete kooskõlalisest tõlgendamisest asjaolu, et seadusjärgse talumiskohustuse olemasolu korral on täidetud VeeS § 186 lg-s 2 ja § 190 lg-s 4 sätestatud nõuded. Seaduse mõttega kooskõlas ei ole halduskohtu formalistlik käsitlus, nagu oleks seadusjärgse talumiskohustusega isiku poolt eraldiseisva nõusoleku esitamine kohustuslik eeltingimus selleks, et lubada jätkuvat tehnorajatiste käitamist ja paisutamist. Kohus on lugenud pealiskaudselt ning asjaolusid välja selgitamata tuvastatuks selle, et Restu paisjärv mõjutab Pringi-Restu teemaa niiskusrežiimi. Vastustaja esitatud veeriba on ebatäpselt ja arusaamatult määratletud. Isegi, kui teemaa niiskusrežiim on mõjutatud paisjärve poolt, siis ei ole tegemist sellise mõjuga, mis oleks paisu muldkeha kahjustanud. Restu silda on tehnoloogiliselt võimalik remontida ilma liigveelasku likvideerimata, selline projekt oli ka 2014. aastal Maanteeameti poolt tellitud. Avalik huvi üle-euroopalise tähtsusega elupaikade ja liikide säilimise ja kaitsmise vastu kaalub üles Eesti riigi huvi Pringi-Restu tee taastamise ja Restu silla rekonstrueerimise vastu.
15.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja leiab, et tõendamata on kaebaja väide väljakujunenud normaalpaisutustaseme osas kõrgusel 64,96 m abs. Auditis ei ole alust kahelda, kuna selle viisid läbi pädevad ja vastavaid kutsetunnistusi omavad insenerid. Nii normaal- kui ka maksimaalset paisutustaset ei saaks määrata kõrgusele 64,96 m abs (EH2000). Kõrgeim paisutustase, s.o veehoidla kõrgeim veetase on tehniliselt lubatav vaid lühikest aega erakorralistes (kevadsuurvesi, suur vihmaveetulv) oludes. Normaalpaisutustase on projektikohane veetase, mida võib hoida normaalsetes käitustingimustes. VeeS § 186 lg 2 ei sätesta mingeid erandeid juhuks, kui võõra maatüki kasutamine toimub piiratud asjaõiguse või seadusest tuleneva talumiskohustuse alusel. Seetõttu on kaebaja taotletud loa väljastamiseks nõutav Transpordiameti nõusolek.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Apellatsioonkaebuse väited ja põhjendused ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus on selgitanud veeloa regulatsiooni ning tõendeid analüüsides jälgitavalt põhjendanud, miks veeloa andmise tingimused ei ole täidetud ning miks vastustaja ei saanud teistsugust otsust teha. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
17.Apellatsioonimenetluses leiab kaebaja jätkuvalt, et riigil on kohustus taluda Pringi-Restu tee kinnisasjal kaebajale kuuluvat tehnorajatist Väike-Emajõe paisutamiseks. AÕS § 158 lg-st 1 ja AÕSRS § 152 lg-st 1 koostoimes tulenev talumiskohustus on ühtlasi piisav, et lugeda täidetuks VeeS § 186 lg-s 2 ja § 190 lg-s 4 sätestatud kinnistu omaniku nõusoleku nõue veeloa taotlemisel. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
18.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja eesmärgiks on tõsta (hoida) Väike-Emajõe veetaset Restu paisul ning kasutada Restu vesiveskit hüdroenergia tootmiseks. Tegemist on loakohustuslike tegevustega (VeeS § 187 p 7). Kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud sedagi, et Restu paisu rajatised asuvad teisele omanikule, s.o riigile, kuuluval maatükil. Tulenevalt VeeS § 186 lg 2 ls-st 1 on veeloa taotlemisel vajalik maaomaniku nõusolek, kui vee erikasutus toimub võõral maatükil. Sama sätte teises lauses on seadusandja ette näinud erandid, mil võõral maatükil toimuva vee erikasutuse korral ei ole maaomaniku nõusolek vajalik, s.o juhul, kui vee erikasutus toimub maatükil, mis asub riigi omandisse kuuluva veekogu all või mis loetakse maareformi seaduse § 31 lõike 2 alusel riigi
omandis olevaks. Kaebaja ei ole väitnud kummagi erandi esinemist. Teisalt on selge, et kummagi erandiga ei olegi tegemist. Väike-Emajõgi ega Restu paisjärv ei kuulu VeeS § 11 lg-s 1 nimetatud avalike veekogude hulka, mis sama paragrahvi teise lõike järgi kuuluvad riigile. Pringi-Restu tee kinnisasi kuulub küll riigile, kuid mitte reformimata riigimaana (MaaRS § 31 lg 2), vaid riigi omandisse jäetud rajatise aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maana (MaaRS § 31 lg 1 p 1). Seega kaebaja poolt veeloa taotlemisel ei ole tegemist kummagi VeeS § 186 lg 2 ls-s 2 nimetatud erandiga, mis võimaldaks saada veeloa selle maatüki, kelle maatükil vee erikasutus toimub, omaniku nõusolekuta.
19.Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et veeloa andmise otsustamisel ei saanud vastustaja rakendada seaduses sätestamata erandeid VeeS § 186 lg-s sätestatud maaomaniku nõusoleku esitamise nõudest. Seadusandja on kehtestanud nõusoleku esitamise kohustuse vastustajale siduvana. Vastavalt VeeS § 192 lg-le 1 juhul, kui veeloa taotlejal ei ole tegevuskoha maaomaniku nõusolekut viimase omandis oleva kinnisasja kasutamiseks, ei ole vastustajal muud võimalust, kui keelduda veeloa andmisest. Sätte kohaselt saabub sama tagajärg ka juhul, kui puudub nõusolek maaomanikult, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab (VeeS § 190 lg 4). Seadusest tulenevalt ei ole vastustajal seega õigust hinnata teise maaomaniku õiguste riive intensiivsust või muud asjaolu ning selle põhjal loobuda veeloa taotlejalt maaomaniku nõusoleku esitamist nõudmast. Erinevalt kaebajast on ringkonnakohus seisukohal, et erandit ei saa tuletada ka AÕS § 158 lg-st 1 koostoimes AÕSRS § 152 lg-ga 1. Mõlemad sätted reguleerivad maaomaniku tehnovõrgu või -rajatise talumise kohustust. Seejuures puudutab AÕS § 158 lg 1 üksnes avalikes huvides vajalikke tehnovõrke- ja rajatisi. Kumbki säte aga ei puuduta rajatiste otstarbekohaseks kasutamiseks vajalike lubade taotlemise ja/või väljastamise küsimust ega näe seega ka ette erisusi loakohustuslike tegevuste tarbeks loa taotlemise tingimustes. Kui seadusandja oleks soovinud anda veeloa lihtsustatud korras saamise õiguse isikutele, kellele kuuluvad rajatised asuvad teistele isikutele kuuluvatel maatükkidel, saanuks erandid sätestada normis, millega kehtestati loa saamise asjakohane tingimus. Kuna VeeS § 186 lg-s 2 ei ole sätestatud erandit AÕS § 158 lg-s 1 või AÕSRS § 152 lg-s 1 nimetatud juhuks, siis ei soovinud seadusandja ette näha erandit, millele kaebaja vaidluses tugineb. Puudub alus asuda täiendama seadusega kehtestatud normi õiguse tõlgendamise kaudu. Sedavõrd selge regulatsiooni järgi toimuvas haldusmenetluses seaduses otsesõnu sätestatud korrast maaomaniku kahjuks kõrvale kalduva erandi tuletamine rikuks nii õiguskindluse kui ka seaduslikkuse põhimõtet. Seetõttu ei pea ringkonnakohus seda lubatavaks isegi juhul, kui AÕS § 158 lg-st 1 koostoimes AÕSRS § 152 lg-ga 1 oleks tõlgendatavad kaebaja väidetud viisil. Kui neist normidest tuleneb ühtlasi maatüki omaniku kohustus taluda tehnovõrgu või -rajatise otstarbekohast kasutamist ja sellega kaasnevat mõju, siis saab kaebaja kaitsta oma õigusi eraõiguslike õiguskaitsevahenditega nõudes maatüki omanikult asjakohase kohustuse täitmist ja/või veeloa saamiseks vajaliku tahtevalduse tegemist.
20.Ringkonnakohus ei pea sisuliselt põhjendatuks tuletada seadusjärgsest talumiskohustusest ühtlasi maatüki omaniku nõusolek veeloa saamiseks. Kaebaja soovib veeluba vee erikasutuseks konkreetsetel tingimustel. Isegi, kui maatüki omanikul on üldine kohustus taluda talle kuuluval maatükil paisu rajatiste otstarbekohast kasutamist, ei saa eeldada, et see kohustus hõlmab kohustust taluda kasutust igasugustel tingimustel. Praeguses asjaski on vaidlus tekkinud suuresti sellest, et kaebaja soovib paisutus kõrgemal tasemel, kui riik Pringi-Restu tee kinnisasja omanikuna, võimalikuks peab. Juhul, kui paisutamine kaebaja soovitud tasemel tõepoolest võib kahjustada Restu silda, on kaebaja erahuvi vastuolus avaliku huviga liikumisvõimaluse tagamiseks üle Restu silla. Ringkonnakohus ei näe, et sel juhul oleks õigustatud erahuvi tingimusteta eelistamine.
21.Eeltoodud olukorras ei ole asja lahendamisel oluline küsimus sellest, kas paisu rajatised üldse on tehnovõrk või -rajatis AÕS § 158 lg 1 ja AÕSRS § 152 lg 1 mõttes. See küsimus võib olla oluline juhul, kui riik Transpordiameti kaudu keeldub andmast kaebajale veeloa saamise tingimuseks seatud
nõusolekut. Nagu halduskohus viidetega asjakohasele kohtupraktikale1 selgitas, on kaebaja ja riigi suhted, mis seonduvad nõusoleku andmisega, eraõigusliku iseloonuga. Seega juhul, kui Transpordiamet keeldub kaebajale veeloa taotlemisel vajalikku nõusolekut andmast, saab kaebaja pöörduda maakohtusse, taotledes, et kohus teeks kindlaks Tarnspordiameti kohustuse nõusoleku anda. Vaidlustatud otsuse andmisel pidi vastustaja aga kontrollima üksnes seda, kas paisutamine toimub võõral kinnisasjal ning kas seetõttu tuleb rakendada VeeS § 186 lg-s 2 sätestatud maatüki omaniku nõusoleku saamise nõuet. Kuna nõusoleku nõue rakendub ja kaebaja ei ole Transpordiametilt nõusolekut saanud, siis pidi vastustaja keelduma veeloa andmisest sõltumata sellest, millist liiki paisutuse tarbeks vajalikud rajatised asuvad riigile kuuluval maatükil. Halduskohus märkis põhjendatult, et vastustaja ei saanud otsustada Transpordiameti asemel anda kaebajale nõusolek veeloa saamiseks. Vastustaja ja Transpordiamet on mõlemad riigiasutused, kuid kumbki on määratud täitma spetsiifilisi ülesandeid ning sellega on piiaratud ka nende pädevus 2. Ameti pädevusest väljuvate küsimuste otsustamisel ei oleks õiguslikku tagajärge, s.h ei saa vastustaja anda õiguslikult siduvat nõuolekut küsimuses, mis kuulub Transpordiameti pädevusse. Vastavalt ei ole kaebajal õigust nõuda, et vastustaja selle küsimuse otsustaks. Samuti ei ole vastustajal pädevust lahendada kaebaja ja Transpordiameti vahelist eraõiguslikku vaidlust ega tuvastada, et Transpordiametil on kohustus anda kaebajale veeloa saamiseks vajalik nõusolek ja asendada seega Transpordiameti nõusolek kohustust tuvastava haldusaktiga. Selline õigus on üksnes tsiviilvaidlust lahendaval kohtul (TsÜS § 68 lg 5). Seetõttu ei too vastustaja poolt riigimaal vee erikasutuseks nõusoleku andmise otsustamata jätmine, samuti Transpordiameti kohustuse, anda sellesisuline nõusolek, tuvastamata jätmine kaasa vaidlustatud korralduse õigusvastasust.
22.Sarnaselt ei ole asja lahendamisel tähendust kaebaja viidatud Tartu Halduskohtu 12. aprilli 2005. a otsusel asjas 3-137/2003. Kohus tunnustas selles asjas kaebaja omandiõigust paisutamiseks vajalikele rajatistele vallasasjadena. Samas leidis kohus, et rajatiste kasutamise takistamise korral on kaebajal võimalik kasutada eraõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Kohtuotsusega ei ole kaebaja saanud õigust Restu paisul Väike-Emajõe paisutamiseks Pringi-Restu tee kinnisasja omaniku tahtest sõltumata. Samuti ei ole otsusega tuvastatud Pringi-Restu tee kinnisasja omaniku kohustust anda kaebajale nõusolek paisutuseks vajaliku veeloa saamiseks. Liiati ei olnud kaebaja sellel ajal veel esitanudki vaidlustatud korraldusega lahendatud veeloa taotlust. Seetõttu ei ole halduskohtu otsusel puutumust käesoleva asjaga.
23.Vastustajal ei olnud võimalik anda kaebajale veeluba ka põhjusel, et Transpordiamet ega Männi kinnistu omanik ei ole andnud kaebajale nõusolekut vee paisutamiseks. Kaebaja ei sea kahtluse alla, et paisutus mõjutab Männi kinnistu niiskusrežiimi, kuid leiab et Männi kinnistu omanik on paisutusega nõustunud. Samas vaatab kaebaja jätkuvalt mööda sellest, et Männi kinnistu omanik on nõustunud paisutusega maksimaalsel tasemel 64,96 m abs (EH2000), kuid kaebaja taotleb veeluba paisutuseks normaaltasemel 64,96 m abs (EH2000). Halduskohus osutas asjakohaselt, et Keskkonnaministri määruse „Veekogu paisutamise, paisu likvideerimise ja veetaseme alandamise täpsustatud nõuded ning ökoloogilise miinimumvooluhulga määramise metoodika“ § 2 lg-te 2 ja 3 järgi tuleb veeloas määrata paisutamisega seotud kõrgeima, madalaima ja normaalpaisutustaseme absoluutkõrgus ning nominaalpaisutustaseme absoluutkõrguse
Vt RKHK 24. mai 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-74-16 (p 19) ja RKTsK 14. märtsi 2018. a otsus asjas nr 2-14-21673 (p-d 10 ja 11).
Vt Vabariigi Valitsuse seaduse § 61 lg 2 p 2 ja 63 lg 2 p 3 ning keskkonnaministri 30. septembri 2020. a määrusega nr 47 kehtestatud Keskkonnaameti põhimääruse § 7 ja majandus- ning taristuministri 3. detsembri 2020. a määrusega nr 82 kehtestatud Transpordiameti põhimääruse § 4.
määramisega võib piirduda üksnes juhul, kui paisu konstruktsioon ja tehniline lahendus ei võimalda reguleerida paisutustaset. Kaebaja kinnitusel ta jälgib paisutuse taset ja reguleerib paisu läbivat veehulka vastavalt vajadusele. Ka Restu silla audit kinnitab, et Restu paisul saab reguleerida paisutustaset. Erinevalt kaebajast jagab ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu arusaama, et paisutuse nominaaltase ei saa ühtlasi olla paisutuse kõrgeima tasemega. Kaebaja enda selgitustest ilmneb, et kevadise suurvee ajal on paisutuse tase tõusnud üle tavapärase taseme ja see tõus võib toimuda kiiresti, s.o päeva või paari jooksul. Seejuures ei ole määrav, kas paisutuse taseme tõusu põhjuseks on olnud ainuüksi looduslikud tingimused või ka kolmandate isikute tegevuse näiteks Restu silla talvisel hooldusel. Lisaks on vastustaja selgitanud sedagi, et kaebaja kruvikalapääsu projekti järgi on paisutuse maksimaalseks tasemeks 65,26 m abs (EH2000). Kuigi kaebaja on lubanud mitte ületada paisutuse taset 64,96 m abs (EH2000), ei saa vastustaja veeloa andmisel jätta arvestamata kalapääsu projektijärgse maksimaalse paisutustasemega.
24.Ringkonnakohus ei pea võimalikuks nõustuda kaebajaga selleski, nagu ei oleks tõendatud, et paisutus mõjutab Pringi-Restu tee kinnisasja niiskusrežiimi. Viidetega Restu silla auditile tõi halduskohus esile, et paisu pealevoolukanalite seisukord mõjutab otseselt tee kasutatavust. Sillale ja tee muldkehale mõjuvad koormused sõltuvad Restu paisjärves hoitavast veetasemest. Ülaveepoolse tugimüüri pind ulatub kõrgusele 64,90 m. Kõrgema veetaseme korral hakkab täiendav vooluhulk (lisaks läbi müüri liikuvale voolhulgale) liikuma üle tugimüüri tee/paisu muldkehasse ja seda tuleks tavalises ekspluatatsiooni olukorras kindlasti vältida. Auditi koostaja soovitus on paisjärves vett kõrgusmärgist 64,40 m mitte kõrgemale paisutada. Kaebaja enda selgitusel 2012. aastal oli paisuregulaatori varjade poolsest äärest tekkinud veealune uhtumine, mis nõrgestas silla kandeseinu (seinast on lahti murdunud suured kivid) ja seadis silla varisemise ohtu (I kd tl 130). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb nendest asjaoludest koostoimes sellega, et paisutus ulatub osaliselt Pringi-Restu tee kinnisasjale, teha järeldus, et paisutus kaebaja taotletud kõrgusel mõjutab PringiRestu tee kinnisasja niiskusrežiimi. Restu silla auditis on arusaadavalt põhjendatud, miks teemaa ja silla olukord, kasutusiga ja isegi silla ohutus sõltuvad sellest, millisel tasemel paisutus toimub. Järeldust ei väära kaebaja kahtlus, et audit ei ole usaldusväärne ja selle mõõtmised on tehtud olukorras, kus paisutus taset oli juba vähendatud poole meetri võrra. Kaebaja kahtlus on üldsõnaline ega too esile, miks auditi koostanud isikute teadmisi ja kogemusi ei peaks usaldama. Ringkonnakohus peab auditi koostajatele omistatud 8. taseme inseneri kutset piisavaks, et eeldada auditi koostamisel asjatundlikku ja teaduspõhist lähenemist. Ainsana osutab kaebaja sellele, et auditi koostajad on valesti tuvastanud paisutuse ajaloolise tavapärase paisutuse taseme. Auditis ei ole aga üldse tuvastatud paisutuse ajaloolist tavapärast taset, vaid on esitatud ajalooliselt mõõdetud paisutuse tasemed ümberarvutatud EH2000 süsteemi. Järeldused selle kohta, milline on silla ja paisu kavandatud ülaveetase (kõrgeim paisutustase) ja soovitatav nominaalpaisutustase on auditis leitud silla tugimüüride kõrguse baasilt, arvestades, et ülaveepoolseid tugimüüre ei ole hiljem kõrgemaks ehitatud. Ajaloolised andmed üksnes ilmestavad seda, et kaebaja soovitud paisutuse taset ei ole Restu paisul tavapäraselt olnud. Nendel asjaoludel ei näe ringkonnakohus, et vastustaja ja halduskohus oleks eksinud, leides et lisaks VeeS § 186 lg-s 2 nimetatud asjaolule esineb Pringi-Restu tee kinnisasja osas ka VeeS § 190 lg-s 4 nimetatud alus maatüki omaniku nõusoleku esitamiseks veeloa taotlemisel.
25.Kaebaja on esitanud kaebuse oma õiguste kaitseks, taotledes vaidlustatud korralduse tühistamist. Avaliku huvi kaitseks halduskohtule kaebuse esitamine on lubatav üksnes seaduses sätestatud juhul (HKMS § 44 lg 2). Veeloa andmisest keeldumise vaidlustamisel ei ole seaduses ette nähtud võimalust esitada kaebus halduskohtule muu hulgas ka avaliku huvi kaitseks. Seetõttu ei ole vaidluse lahendamisel asjakohased kaebaja väited selle kohta, et talle veeloa andmine kaitseb ühtlasi avalikku huvi üle-euroopalise tähtsusega elupaikade ja liikide säilimiseks ja kaitsmiseks. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta kaebaja sellekohased väited.
26.Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohus põhjendatult jättis kaebuse rahuldamata, leides, et vaidlustatud korraldus on õiguspärane.
27.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.