P. H. (H.) kaebus Tallinna Vangla kohustamiseks võimaldada P. H.le sooja veega pesemisvõimalused mitte vähem kui kolm korda nädalas (7-päevase ajavahemiku jooksul).
Menetlusosalised
Kaebaja – P. H., lepinguline esindaja Katrin Kiisk Vastustaja – Tallinna Vangla, lepinguline esindaja Monika Raiendik
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Edasikaebamise kord
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta P. H. taotlus vangistusseaduse § 50 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks, selle kohaldamata jätmiseks ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks, rahuldamata.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 22.06.2017 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
1.17.08.2016 esitas P. H. Tallinna Vanglale taotluse võimaldada tal end Tallinna Vangla kinnipeetavana igapäevaselt või vähemalt kolm korda nädalas sooja veega pesta (tl 5). Taotluse kohaselt on vanglal kohustus tagada inimväärikust tagavad tingimused ning seetõttu peab vangla looma tingimused, et kinnipeetav saaks ennast üle keha iga päev sooja veega pesta. Taotluses on välja toodud, et P. H.u kambris on ka tööline K. T., kes viiakse igal õhtul pesema, mistõttu ei kaasne vanglale P. H.u palve täitmiseks ühtegi kulu.
2.14.09.2016 otsusega nr 5-8/16/19617-2 jättis Tallinna Vangla P. H.u taotluse rahuldamata (tl 6). Otsuse kohaselt võimaldatakse kinnipeetavatele kooskõlas vangistusseaduse (VangS) § 50 lg-ga 2 duši kasutamine graafiku alusel üks kord nädalas. Lisaks on teise üksuse kinnipeetavatel võimalik igapäevaselt isikliku hügieeni eest hoolitseda kambris, kuna kambrites on vee kasutamise võimalus. Otsuses on selgitatud, et vanglad lähtuvad töö korraldamisel ja vangistuse täideviimisel vangistusseadusest ja selle rakendusaktidest, arvestades samal ajal vangistuse täideviimise eesmärki suunata kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele ning arvestades ka õiguskorra kaitsmist. Euroopa Vanglareeglistik on soovituslik ja selle eesmärgiks on püüd ühtlustada liikmesriikide vangistusalast praktikat. Ministrite Komiteel puudub pädevus reguleerida riikide vangistusõigust juriidiliselt siduvate mehhanismidega. Tegemist ei ole aktiga, mis loob riigile kohustusi ning samal seisukohal on ka riigikohus 05.02.2009 lahendis nr 3-3-1-95-08. Üks kord nädalas duši kasutamise võimaldamine on mõistlik, piisav ja kooskõlas vangistusseaduses sätestatuga ning ei riiva kinnipeetavate isikute õigusi rohkem, kui vangistusega kaasnev paratamatus. Põhjendatud vajaduse või meditsiinilise näidustuse olemasolul on sagedasem duši kasutamine indiviidist lähtuvalt siiski võimalik, nii nagu seda on tehtud töötavate kinnipeetavate puhul. Otsuse kohaselt ei ole P. H. aga töötav kinnipeetav ning tuvastatud ei ole ka muid põhjendusi, mis annaksid aluse kohelda P. H.ut teistest mitte töötavatest vahistatutest erinevalt.
3.15.09.2016 esitas P. H. Tallinna Vangla 14.09.2016 otsusele vaide (tl 7), milles viitas Tallinna Vangla 14.09.2016 tehtud otsuse mitteõiguspärasusele tuginedes imperatiivsele seadusandlusele ning hügieeni tagamist reguleerivale varasemale Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale kinnipidamisasutustes. Vaide kohaselt on EIK hinnangul alandab inimväärikust olukord, kus kinnipeetav saab end vaid kahel korral nädalas duši all pesta (Eze vs Rumeenia, nr 80529/13). Seega tuleb võimaldada pesemist vähemalt kolmel korral nädalas. Vastasel juhul ei ole täidetud inimväärikuse tagamise miinimumnõue ning P. H.ut koheldakse vabaduses viibivatest isikutest erinevalt – vanglal puudub kaalutlusõigus ning taotluse täitmiseks ei ole alust keelduda ka rahaliste probleemide puhul (Bujorean vs Rumeenia, nr 13054/12).
4.10.10.2016 vaideotsusega nr 5-15/16/301-2 (tl 8) jättis Tallinna Vangla P. H.u vaide täies ulatuses rahuldamata. Vangla käsitles vaiet P. H.u nõudena uue otsuse tegemiseks. Vaideotsuses ei ole peetud otstarbekaks korrata üle vaidlustatud otsuses avaldatud seisukohta. Otsus on tehtud lähtudes siseriiklikust õigusest, sellega kooskõlas ning selle alusel. Ühtlasi on kaalutud võimalust vaide esitajale sagedasema pesemisvõimaluse pakkumiseks, kuid on leitud, et taotluse esitamise hetkel ei ole see konkreetse isiku puhul piisavalt põhjendatud. Põhjendamatu isiku pesemisvõimaluste avardamine seaks ebavõrdsesse olukorda teised kinnipeetavad. Vangla ei ole otsuse tegemisel kehtivat õigust rikkunud.
5.09.11.2016 saabus Tallinna Halduskohtule P. H.u (kaebaja) kaebus Tallinna Vangla (vastustaja) 14.09.2016 otsuse nr 5-8/16/19617-2 ja 10.10.2016 vaideotsuse nr 5-15/16/301-2 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks võimaldada P. H.u`le sooja veega pesemisvõimalused mitte vähem kui kolm korda nädalas (7-päevase ajavahemiku jooksul). Kaebaja on esitanud ka taotluse tunnistada VangS § 50 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks. 10.11.2016 määrusega võttis kohus menetlusse kohustamiskaebuse, selgitades kaebajale, et vastustaja 14.09.2016 vastuskiri nr 5-8/16/19617-2 ei ole haldusakt, vaid toiming, milles on esitatud põhjendused taotletud toimingu mitte sooritamiseks. Samuti märkis kohus, et ei nähtu, et nimetatud toiming või vaideotsus võiksid kaebaja õigusi rikkuda eraldisesivalt kohustamiskaebuse esemest. Kohus käsitles kaebaja tahtena üksnes kohustamisnõude esitamist.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja keeldumine taotluse rahuldamisest ei ole põhjendatud ning see on otseses vastuolus nii isiku põhiseaduslike garantiide, EIK kohtupraktika kui ka siseriikliku vangistusseadusega, mis paneb kinnipeetavale mh kohustuse hügieeninõudeid täita (ka vajadusel sunnijõul). VangS § 50 lg-s 2 sätestatud piirang pesemisõiguse minimaliseerimiseks vaid ühele korrale nädalas ei ole proportsionaalne meede isikuõiguste piiramiseks nii intensiivsel tasandil ilma ühegi muu kaalutluseta pelgalt seetõttu, et see on formaalselt õigustloov norm.
6.1.Kaebaja on viibinud alates 14.04.2014 vahi all, kandes eelvangistust Tallinna Vanglas. Tallinna Vanglas on Kaebajale tagatud üle keha sooja veega pesemisvõimalus üks kord nädalas ning seda sõltumata aastaajast või muudest teguritest, mis isiku tavapärast hügieenivajadust mõjutavad või seda teha võivad (sh nt aktiivne tegevus). Kaebaja hinnangul on niivõrd vähesel määral pesemisvõimaluste tagamine tema inimõigusi rikkuv ning inimväärikust alandav, kuivõrd üks kord nädalas sooja veega pesemine ei ole ega saa olla piisav nõuetekohaste ja inimväärikust tagavate hügieeninõuete täitmiseks ei kinnipeetavale ega ka vabaduses viibivale isikule.
6.2.Vanglale esitatud taotluses viitas kaebaja mh kinnipeetavate ebavõrdsele kohtlemisele, kuivõrd temaga samas kambris viibivale kinnipeetavale, K. T., on igapäevased pesemisvõimalused vastustaja poolt tagatud, mistõttu on vastustajal tegelik reaalne võimalus tagada sarnane kohtlemine ka kaebajale ilma täiendavate lisaressurssideta.
6.3.Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Euroopa vanglareeglistiku kohta (Euroopa vanglareeglistik) p 19.4 sätestab, et vanne ja dušše peab olema piisavalt, et iga vang saaks olenevalt aastaajast ja geograafilisest asukohast ennast normaalsel temperatuuril pesta päeviti või vähemalt kaks korda nädalas (või vajadusel sagedamini. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on leidnud, et vaid kahel korral nädalas (7-päevase ajavahemiku jooksul) pesemisvõimaluste tagamine kinnipeetavatele on nende inimväärikust alandav, mistõttu saab lugeda inimväärikust mittealandavaks pesemisvõimaluste tagamine vähemalt kolmel korral nädalas. Vastavalt ka varasemale kohtupraktikale, ei ole vastustajal õigust taotluse täitmisest keelduda ka põhjusel, kui vastustaja leiab, et selleks puuduvad vajalikud fiskaalsed ressursid.
6.4.VangS § 50 lg 1 sätestab, et kinnipeetav peab hoolitsema oma isikliku hügieeni eest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse saun, vann või dušš vähemalt üks kord nädalas. VangS kommenteeritud väljaande kohaselt (§ 50 komm. 1) ei hoolitse kinnipeetav isikliku hügieeni nõuete täitmisega mitte ainult iseenda, vaid ka kaaskinnipeetavate tervislike elutingimuste eest. See on vältimatult vajalik organismi tugevdamiseks ja haiguste vältimiseks, kuivõrd vangla näol on tegemist välismaailmast isoleeritud inimkooslusega, kus piiratud territooriumile on paigutatud sadu inimesi. VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil,
mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 18 sätestab, et kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. PS § 11 sätestab, et õigusi ja vabadusi tohib piirata vaid ainult kooskõlas põhiseadusega ning need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Lisaks on Eesti liitunud Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooniga (EIÕK), mille artikkel 3 sätestab samuti, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada.
6.5.Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) kui inimõiguste kaitse organ rakendab EIÕK-st tulenevaid norme ning on asunud mitmel erineval korral seisukohale, et vähem kui kolm korda nädalas kinnipeetavatele pesemisvõimaluste tagamine on inimväärikust alandav ning käsitletav piinamisena EIÕK artikkel 3 mõistes (näiteks): 1) Lahend nr 80529/13 EZE vs RUMEENIA, kus EIK tuvastas, et nädalas üle keha kahel korral sooja veega pesemise võimaldamisega on selgelt tegemist EIÕK artikkel 3 rikkumisega, mis on inimväärikust alandav, s.t et kinnipeetavale peavad olema tagatud sanitaarsed võimalused hügieeninõuete täitmiseks vähemalt kolmel korral nädalas, kui mitte sagedamini; 2) Lahend nr 42720/10 GOMOI vs RUMEENIA, kus võimaldati kinnipeetavale samuti pesemine sooja veega üle keha kahel korral nädalas (sh muud väljatoodud puudused), kuid mille suhtes tuvastas EIK konventsiooni artikkel 3 rikkumise.
6.6.Vastustaja on viidanud enda 14.09.2016 otsuses Euroopa vanglareeglistikule ning selle p-le 19.4, mis sätestab, et vanne ja dušše peab olema piisavalt, et iga vang saaks olenevalt aastaajast ja geograafiliselt asukohast ennast normaalsel temperatuuril pesta iga päev või vähemalt kaks korda nädalas (või vajadusel sagedamini) pidades silmas üldisi hügieeninõudeid. Samuti on Vastustaja viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-95-08, milles on märgitud, et Euroopa vanglareeglistiku normid ei ole küll õiguslikult siduvad, ent neid tuleks käsitleda eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Kaebaja on seisukohal, et igale keskmisele mõistlikule isikule arusaadavalt ei ole võimalik tagada kinnipeetavate kambrites tavapäraseid hügieeninõudeid vaid üks kord nädalas tagatud pesemisvõimalusega arvestades sj asjolu, kui piiratud territooriumil ühes kambris viibivad kinnipeetavad üheskoos vahetult ja katkematult viibivad. Vastustaja on küll viidanud asjaolule, et ka kambrites on vee kasutamise võimalus, mis annab kinnipeetavatele võimaluse enda hügieeni eest lisanduvalt hoolitseda, ent ei ole maininud, et tegemist ei ole ei sooja veega ega võimalusega pesta end üle keha, kuivõrd tegemist on tavalise külma vee joogikraaniga, mida ei saa võrdsustada pesemisvõimalusega dušši, vanni või sauna näol. Kaebaja on seisukohal, et sõltumata vastustaja näilisest kaalutlusõiguse puudumisest seaduses sisalduva imperatiivse õigusnormi puhul, on vastustajal siiski võimalus jätta põhiseadusega (sh välislepinguga) vastuolus olev norm kohaldamata ja kasutada oma kaalutlusõigust.
6.7.PS § 123 lg 2 sätestab, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Sama artikli lg 2 sätestab, et võimud ei sekku selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. EIÕK artikkel 14 kohustab konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi tagama ilma mingi diskrimineerimiseta, s.t olenemata isiku õiguslikust staatusest. Lisaks on Riigikohus oma otsuse nr 3-3-1-47-14 p-s 17 märkinud, et välislepingu sätete vahetu kohaldamine ei eelda riigisisese õigusnormi suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist, sest vastavalt eelviidatud PS § 123 lg-le 2 on asja lahendaval organil õigus jätta riigisisene õigusnorm vastuolu korral kohaldamata ning tugineda vahetult välislepingu sättele. Eeltoodust tulenevalt on Kaebaja põhjendatud seisukohal,
et VangS § 50 lg-s 2 sätestatud piirang pesemisõiguse minimaliseerimiseks vaid ühele korrale nädalas ei ole proportsionaalne meede isiku põhiõiguste piiramiseks nii intensiivsel tasandil ilma ühegi muu kaalutluseta pelgalt vaid seetõttu, et see on formaalselt õigustloov norm. Kaebaja on seisukohal, et eelviidatud PS § 123 lg 2 koosmõjus Riigikohtu otsusega nr 3-3-1-47-14 selgitavad expressis verbis, et Vanglal on õigus jätta kohaldamata Eesti siseriiklik seadus ka juhul, kui selle suhtes ei ole algatatud põhiseaduslikkuse järelevalvemenetlust või selle alusel norm kehtetuks tunnistatud, olukorras, mil see on vastuolus Eestile obligatoorsete välislepingutega, sh viidatud EIÕK artikliga 3. Seega on Vanglal asja lahendava organina pädevus jätta siseriiklik õigusnorm selle imperatiivusest hoolimata välislepinguga vastuolu korral kohaldamata, kasutada kaalutlusõigust ning tagada isikule tema õiguste kaitse. Kaebaja hinnangul on siinkohal paslik viidata ka Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-95-08 (millele viitas ka Vastustaja enda 14.09.2016 otsuses), milles Riigikohus on asunud seisukohale, et vangla on kohustatud lähtuma Euroopa vanglareeglistikust (seda sõltumata selle soovituslikkusest) ning tagama igale kinnipeetavale sõltumata sellest, millises üksuses või sektsioonis ta viibib, igapäevaselt vähemalt üks tund sportimist värskes õhus. On eeldatav ning igale keskmisele mõistlikule isikule arusaadav, et pärast igasugust aktiivset tegevust, liiatigi veel pärast tunnipikkust sportimist, on enese pesemine üle keha sooja veega iseenesest mõistetavalt vajalik. Seega on VangS § 50 lg 2 otseselt vastuolus nii eelnevalt viidatud seisukoha, põhiseaduse, välislepingu kui ka Euroopa vanglareeglistikuga. Eelviidatud Riigikohtu lahend on Kaebaja hinnangul oluline ka sellest aspektist, et ehkki Riigikohus viitab Euroopa vanglareeglistiku soovituslikkusele, on kolleegium samas lahendis ise kohustanud vanglat sellest siiski juhinduma. Kaebaja soovib juhtida tähelepanu ka sama lahendi p-le 9, milles Riigikohus on selgitanud, et “samuti lasub vanglal kohustus kohelda kinnipeetavaid võrdselt, kui erinevaks kohtlemiseks puudub mõjuv põhjus.” Vastustaja on vaidemenetluse käigus selgitanud, et tegelikkuses võimalused enamateks pesemisvõimalusteks kui vaid üksnes kord nädalas on Vanglas olemas, ent see ei ole kaebaja suhtes põhjendatud. Kaebajale jääb vastustaja selline seisukoht arusaamatuks, kuivõrd isiku hügieenivajadus ei saagi mõistetavatel põhjustel olla iga objektiivse asjaoluga põhistatud, sest tegemist on isiku enda ja ka tema kaaskinnipeetavate tervist tagava ja edendava inimliku vajadusega, mitte mugavusnõudega. Ka vastustaja viide pesemisvõimaluste vähesusele kui vangistusega kaasnevale nn paratamatusele, on kaebaja hinnangul kohatu, kuivõrd vastustaja on expressis verbis kinnitanud pesemisvõimaluste olemasolu, ent ei pea neid selgitamata asjaoludel just kaebaja suhtes põhjendatuks. Olukorras, kus Riigikohus on kohustanud Eesti vanglaid võimaldama igale kinnipeetavale ühe tunni pikkuse sportimisvõimaluse värskes õhus igapäevaselt (nagu ka kaebajale), on VangS § 50 lg 2 ilmselgelt sellega vastuolus, mille imperatiivsusele ja nõuetekohasusele kaalutlusõiguse järgimata jätmisel Vastustaja toetub. Kinnipeetavatele üksnes kord nädalas sooja veega pesemisvõimaluste tagamine on inimõiguste rikkumine eelkõige PS § 18 ja EIÕK artikli 3 mõistes, mis on inimväärikust alandav ning käsitletav piinamisena. EIK on lahendis 76672/12 selgitanud, et kuigi siseriikliku õiguse tõlgendamine ja kohaldamine on ennekõike siseriiklike kohtute pädevuses, on EIK-il siiski omakorda pädevus kontrollida kinnipidamist siseriiklikust seadusest. Muuhulgas on oluline, kas siseriiklik seadus näeb selgelt ette kinnipidamise alused. Kui siseriiklik seadus võimaldab isiku meelevaldse kinnipidamise, siis võib isiku kinnipidamine siseriikliku seaduse alusel olla õiguspärane, kuid ometi vastuolus EIÕK-ga.
6.8.28.02.2017 kohtule esitatud selgituses täpsustab kaebaja, et VangS § 50 lg 2, mis lubab kinnipeetavatele imperatiivselt vähemalt ühe korra nädalas sauna, vanni või dušši on põhiseadusega vastuolus, eelkõige selle §-dega 11 ja 18, sest niivõrd väheste pesemisvõimaluste tagamine kinnipeetavatele, sh ka kaebajale, on nende inimväärikust alandav ning selline piirang ei ole proportsionaalne ega vajalik.
6.9.2004. aastal liitus Eesti Vabariik Euroopa Liiduga, mille järgselt muutus ka Euroopa Liidu õigussüsteem Eesti õigussüsteemi lahutamatuks osaks. Euroopa Liidu kohtusüsteemi osana mõistab kohus õigust ka kooskõlas Euroopa Liidu õigusaktidega. Osa neist õigusaktidest on vahetult kohaldatavad, teine osa mitte, kuid neid tuleb arvesse võtta siseriikliku õiguse tõlgendamisel. Kuivõrd Euroopa Liidu tasandil tõlgendab esmast ja teisest õigust Euroopa Kohus ning Eestile alates 1998. aastast siduva inimõiguste ja vabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) rikkumisest tulenevaid õigusvaidlusi lahendab EIK, on Eestil kohustus lähtuda lisaks siseriikliku õiguse kohaldamisele ka nimetatud EL kohtuinstantside lahenditest tagamaks EL aluslepingute ja liikmesriikidele siduvate põhimõtete kohaldamine ühetaoliselt. EIÕK on Eestile kehtiva rahvusvaheline leping, millest joondumist on jaatanud ka Riigikohtu PSJV kolleegium oma 3-4-1-3-06 lahendis. Ka Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse (PSTS) § 2 sätestab, et Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. PSJV kolleegium on lahendis nr 3-4-1-3-06 märkinud mh järgmist: “Põhiseaduse täiendamise seaduse eelnõu vastuvõtmise tulemusena muutus Euroopa Liidu õigus üheks põhiseaduse tõlgendamise ja rakendamise aluseks. Sisuliselt tähendab see põhiseaduse olulist ja läbivat muutmist osas, milles see ei vasta Euroopa Liidu õigusele. Selgitamaks välja, missugune osa põhiseadusest on kohaldatav, tuleb seda tõlgendada koosmõjus Eesti jaoks liitumislepingu kaudu siduvaks muutunud Euroopa Liidu õigusega. Kohaldada saab seejuures üksnes seda osa põhiseadusest, mis on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas või reguleerib suhteid, mida Euroopa Liidu õigus ei reguleeri. Põhiseaduse nende sätete toime, mis pole Euroopa Liidu õigusega kooskõlas ja mida seepärast kohaldada ei saa, aga peatub. Teisisõnu tähendab see seda, et Euroopa Liidu ainupädevuses või Euroopa Liiduga jagatud pädevuses olevates valdkondades kohaldatakse Eesti seaduste, sealhulgas põhiseaduse vastuolu korral Euroopa Liidu õigusega Euroopa Liidu õigust.” Eeltoodust tulenevalt on kaebaja seisukohal, et VangS § 50 lg 2 on vastuolus Eestile siduva rahvusvahelise lepinguga EIÕK artikkel 3 näol, ehkki asjassepuutuv säte (pesemisvõimaluste tagamine) on siseriiklikus õiguskorras normina olemas. Kaebaja kaebuse eesmärk ongi välja selgitada, kas selline säte on aga kooskõlas välislepingu (EIÕK) sättega (artikkel 3), mida Euroopa Inimõiguste Kohus kaebuses viidatud üksikutes lahendites, ent need ei ole ammendavad, on Eesti siseriiklikul tasandil kehtiva VangS § 50 lg 2 mõistes varasemalt lahendanud ning leidnud, et kinnipeetavale vähem kui kolm korda nädalas pesemisvõimaluste tagamine on tema inimõigusi rikkuv ning väärikust alandav. Sellest juhindudes on kaebaja seisukohal, et VangS § 50 lg 2 ei ole kooskõlas EV põhiseadusega ega Eestile siduva rahvusvahelise lepinguga EIÕK artikkel 3 näol.
6.10.Kaebaja ei ole väitnud, et ta ei saa keeta kambris sooja vett, ent see ei ole võrdsustatav üle keha sooja veega pesemisega, mis tagaks isiku hügieeni. Liiatigi on vee-keetja olemasolu kambris, nagu viitab ka vastustaja enda vastuses, võimaldatud üksnes juhul, kui kinnipeetav selle ise sinna ostab – s.t expressis verbis, et selline kohtlemine seabki kinnipeetavad ebavõrdsesse olukorda sõltuvalt sellest, millised võimalused on isikutel täiendavaid esemeid vanglapoest osta. Hügieeni tagamine on aga VangS-st tulenev obligatsioon ning kahtlemata on enesele minimaalse hügieeni lubamine (so üle keha pesemine) üks isiku esmaseid inimõigusi inimväärsele elule, mida vanglaasutus ei saa lubada kui võimalust, vaid kohustusena selle ise tagama. Kaebajal on tõepoolest kambris veekeetja, ent sellega soojendatava veega ei ole võimalik end inimväärselt pesta, sh ei ole see võrdsustatav EIK lahendites sedastatuga , mis on kohane isikule inimväärikuse tagamiseks. Seejuures külm kraanivesi, mis on vanglal kohustuslik tagada isikute joogivee vajaduse rahuldamiseks nagunii, ei ole ühegi keskmise mõistliku isiku arusaama kohaselt võrdsustatav pesemisvõimalustega. Seda iseäranis olukorras, mil isik on pärast sportimistegevust üle keha higine ega saa end pesta pelgalt nö kraani all loputades. Kaebaja lepinguline esindaja möönab, et see tagab väga minimaalsed võimalused pesta käsi, nägu, kaela või nt kaenlaaluseid, ent välistab täielikult pesta nt selga, mis inimeste tavapärastest füsioloogilistest omadustest tulenevalt higistabki sportlikus aktiivses tegevuses enim, iseäranis meesterahvaste puhul. Juba ainuüksi neid tavapäraseid üldteada olevaid asjaolusid arvesse võttes on ilmne, et isik ei saa pesta end selle sõna kõige otsesemas tähenduses viisil, mis tagaks tema inimväärikuse ja inimõigused minimaalsete eluvajaduste rahuldamiseks, vangla pakutud tingimustes.
Vangistus toob paratamatult kaasa teatavaid ebamugavusi, mida sellega seonduvalt tuleb taluda ning kaebaja sellele vastu ei vaidle, ent vangistus ei saa olla isiku piinamine ega tema kinnipidamine teda alavääristavates tingimustes.
6.11.Sportimisega seonduvalt selgitab kaebaja, et oma tervise tagamiseks on ta füüsiliselt aktiivne igapäevaselt, s.t igapäevase 1-tunnise jalutuskäigu ajal värskes õhus kasutab ta seda sportimiseks nii palju, kui see on tema tervislikust seisundist tulenevalt võimalik. Tal on põlvevigastus, mistõttu ei saa ta treenida kõiki alakeha lihasgruppe, ent ta sooritab harjutusi, mis talle valu ei põhjusta. Samas ei ole kinnipeetavatele, sh kaebajale, võimaldatud igapäevaselt end pärast sellist tegevust pesta, mis on mõistetavasti elementaarne ning vajalik. Kui kaebajale peab olema võimaldatud tervise edendamiseks ja inimväärikuse austamiseks igapäevaselt vähemalt 1-tunnine värskes õhus sportimise võimalus, peab sellega kooskõlastatult olema võimalus kinnipeetaval end ka pesta.
6.12.K. T. oli pikka aega kaebaja kambrikaaslane, kes töötas. Igal õhtul viidi K. T. kambrist pesema ning kaebaja märkus selle kohta, et see ei tekita Vanglale lisakulu, kui koos temaga viia kaebaja pesema, seisnes asjaolus, et personal, kes kinnipeetavat pesemisruumidesse saadab, peab seda nagunii juba K. T.’e pärast igal õhtul tegema, mistõttu ei peaks keegi tema pärast, kui talle palutud pesemisvõimalused lubatakse, täiendavalt seda tegema hakkama. Kaebaja hinnangul on täiesti absurdne ja kahetsusväärne vastustaja väide, et kaebaja ei ole K. T.e nimelise isikuga ühes kambris samaaegselt viibinud, arvestades vangla kohustust pidada täpset registrit kinnipeetavate isikute kohta. K. T. oli kaebaja kambrikaaslane ning seda tõendab Vangla enda ülekuulamisprotokoll teises menetluses, milles üheks osapooleks on nii P. H. kui K. T.. K. T. isiklikult annab selles menetluses ütlusi selle kohta, et ta oli P. H.u pikaaegne kambrikaaslane ning sai temaga hästi läbi. Kuidas ja millest on vastustaja teinud järelduse, nagu selline isik ei ole P. H.uga varasemalt kokku puutunud, jääb arusaamatuks.
6.13.12.12.2016 vastuses kaebusele on vastustaja mh selgitanud, et Vangla tagab enamad võimalused pesemiseks, kui kord nädalas üksnes neile kinnipeetavatele, kes töötavad või kellel on selleks erivajadus (meditsiiniline ettekirjutus, kuum suveperiood). Vastustaja on selgitanud, et kaebaja sinna gruppi ei kuulu. Kaebaja hinnangul ei ole arusaadav, mida peab vastustaja silmas “kuuma suveperioodi” gruppi kuuluvate isikute all ning kes sinna täpsemini kuuluvad. On ilmne, et vastustaja on pidanud tõenäoliselt silmas, et juhul, kui suvisel ajal on väljas väga kuumad ilmad, võimaldab vastustaja kinnipeetavatel end pesta enam kui kord nädalas. Kaebaja on viibinud vahi alla alates 14.04.2014, s.t, et peatselt möödub tema vahi alla võtmisest kolm aastat. Kaebaja ei ole veetnud kogu vahi all oldud perioodi Tallinna Vanglas, ent sellest valdava enamuse kindlasti (2/3 või enamgi), mille raames on tal tulnud viibida Tallinna Vanglas vähemalt kaks suve, so 2015. suvi ja 2016. suvi, ning kummalgi aastal ei võimaldanud Vangla sõltumata kuumast ja lämbest suveajast kinnipeetavatele enamaid pesemisvõimalusi, kui kord nädalas tavapärane regulaarsus seda ette nägi. Seega on Vastustaja esitanud kohtule teadlikult kohut eksitavaid valeväiteid. Ühtlasi on Vanglale teada, et alates 14.03.2016 on kaebajale väljastatud Vangla meditsiinilise osakonna poolt tõend, et ta vajab enda tervislikust seisundist tulenevalt kõrgendatud WC-potiga kambrit, mitte nn Aasia-tüüpi tualetti. Kaebajal esines 2016. a jooksul põlves valu, mistõttu ei saanud ta põlvi kõverdada, kükitamine oli välistatud ning valulik. 2015. a lõpus viidi läbi XXX ja XXX uuringud, millega tuvastati, et kaebajal oli mediaalse meniski rebend. 2017. a jaanuari esimesel päevil käis kaebaja sama näidustusega seonduvalt põlveoperatsioonil, millest taastub tänase päevani. Jalgade kõverdamine kükkivasse või selle lähedasse asendisse on välistatud ja valulik, mistõttu ei ole kaebajal võimalik sundasendis erinevate toimingute tegemine. Tõenäoliselt tekitaks nn kraanikausi kohal (või pesukausis) enese pesemine kaebajale valu ja ebamugavusi, kuivõrd seda ei saa teha ilma põlvi sundasendisse kõverdamata. Vangla on sellest teadlik, mistõttu on vastustaja viide sellest, et P. H. meditsiinilise ettekirjutusega erivajaduste isikute gruppi ei kuulu, ekslik.
7.Tallinna Vangla on seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.1 Riigikohus on 31.12.2014 kohtuotsuses 3-4-1-50-14 leidnud, et VangS § 50 lg 2 kohustab vanglat võimaldama kinnipeetavale vähemalt ühe korra nädalas dušši, kuid nimetatud säte ei anna kinnipeetavale subjektiivset avalikku õigust kasutada dušši nädalas rohkem kui ühe korra. Vangla otsustab kaalutlusõiguse alusel, kas lubada dušši kasutada rohkem kui ühe korra nädalas. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Subjektiivset avalikku õigust kasutada dušši sagedamini kui kord nädalas ei tulene ka Euroopa vanglareeglistiku punktist 19.4. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt on Euroopa vanglareeglistik soovitusliku iseloomuga, ei ole õiguslikult siduv ning seda tuleb käsitelda eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Viidatud lahendis leidis Riigikohus, et kaebaja oli esitanud nii vanglale taotluse kui ka halduskohtule kohustamisnõude, mille sisuks oli, et kõikidel edaspidistel juhtudel tuleb kaebajale lubada dušši kasutada kaks korda nädalas. Olemuslikult oli tegemist tulevikku suunatud abstraktse kohustamisnõudega. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt on toimingut tegema või haldusakti andma kohustava nõude rahuldamise eelduseks, et avaliku võimu kandja on kohustatud toimingut tegema või haldusakti andma ning see puudutab isiku õigusi. Kuna VangS § 50 lõikest 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ka üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada, ei ole halduskolleegiumi praktika kohaselt avaliku võimu kandja kohustatud sellesisulist toimingut tegema. 7.2 Tallinna Vanglas võimaldatakse kinnipeetavatel duširuumi kasutada vastavalt vangla võimalustele, kuid mitte harvem kui seaduses kehtestatud miinimum. Vangla võimaldab duši sagedasemat kasutust üksnes teatud isikute gruppidele (töötavatele kinnipeetavatele) või erandlikel juhtudel (kuumal suveperioodil, arsti näidustusel). Kaebaja eelnimetatud isikute gruppi ei kuulu. 7.3 Eesti vanglad lähtuvad oma töö korraldamisel ning vangistuse täideviimisel vangistusseadusest ja selle rakendusaktidest, arvestades samal ajal vangistuse täideviimise eesmärki suunata kinnipeetavaid õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmist. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec (2006) 2 liikmesriikide Euroopa vanglareeglistiku kohta on Euroopa Nõukogu soovituslik vangistusalane instrument, mille eesmärgiks on püüd ühtlustada Euroopa Nõukogu liikmesriikide vangistusalast praktikat. Euroopa vanglareeglistiku preambulas selgitatakse, et Ministrite Komitee soovitab, et liikmesriikide valitsused juhinduksid oma seadusandluses, poliitikas ja praktikas Euroopa vanglareeglistiku lisas sisalduvast reeglistikust. Ministrite Komiteel puudub pädevus reguleerida Euroopa Nõukogu riikide vangistusõigust juriidiliselt siduvate mehhanismidega. Nagu nähtub Euroopa vanglareeglistiku seletuskirjast on tema esmaseks funktsiooniks olla ühtlaseks heatahtlikuks juhiseks vangistusalase seadusandluse ning praktika kujundamisel. Tegemist ei ole aktiga, mis loob riigile kohustusi ja kinnipeetavale õigusi. Samale seisukohale on jõudnud ka Riigikohus 05.02.2009 lahendis nr 3-3-1-95-08, märkides, et soovitusliku iseloomuga „Euroopa vanglareeglistiku“ normid ei ole küll õiguslikult siduvad, kuid neid tuleks käsitleda eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Lähtuvalt eeltoodust ei ole Euroopa vanglareeglistik Eesti vanglatele õiguslikult siduv ning Eesti vanglasüsteem lähtub oma töö korraldamisel ning vangistuse täideviimisel Riigikogu poolt välja antud kehtivast vangistusseadusest ja selle rakendusaktidest. Kaebajale üks kord nädalas duši kasutamise võimaldamine on kooskõlas Eestis kehtivate vangistusalaste õigusaktidega. 7.4 Kaebajale on kambris igapäevaselt ööpäevaringselt tagatud juurdepääs puhtale voolavale veele, mis võimaldab ühtlasi kambris teostada elementaarses määras hügieenitoiminguid - nt hammaste, käte, näo, jalgade jms pesemise. Kambris asuvast veekraanist tulev vesi ei ole küll soe, kuid Riigikohus on 15.12.2011 määruses nr 3-3-1-57-11 leidnud, et igapäevaselt sooja vee tagamise
kohustust vanglal ei ole. Samas võimaldatakse vastavalt VangS § 31 lg-le 2 kinnipeetavatele isiklike elektriseadmete, sh veekeetjate, kasutamine. Vee soojendamiseks on kinnipeetavatel lubatud endale vee kiirkeetja vangla kauplusest soetada, mida kaebaja ka teinud on ning alates 24.04.2015 on kaebajal kambris kiirkeetja Severin. Seega saab kaebaja teostada hügieenitoiminguid kambris ka sooja veega. 7.5 Ühe dušši võimaldamisega nädalas ei ole kaebaja inimväärikust alandatud. Piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise ja karistamise keeld on üks demokraatliku ühiskonna kõige fundamentaalsemaid väärtusi, mis on absoluutne õigus ja keeld, millest põhiseadus ega rahvusvaheline õigus ei luba mingeid erandeid. Õigus mitte olla piinatud, julmalt ega inimväärikust alandavalt koheldud ning karistatud toob avalikule võimule kaasa esiteks negatiivse kohustuse hoiduda igasugustest sammudest, mis võiks olla käsitletavad piinamise, julmuse või alandamisena, ning teiseks positiivse kohustuse astuda samme selleks, et hoida ära igasugused võimalikud piinamisjuhtumid, või kui need on ilmnenud, siis rakendada kõik meetmeid toimunu väljaselgitamiseks ning süüdlaste karistamiseks. Inimväärikus on osa põhiõiguste olemusest ning seda tuleb austada ja kaitsta. PS § 14 järgi on põhiõiguste järgimise kohustus pandud riigivõimule, seega ka vanglale ja Justiitsministeeriumile, mis tähendab, et kinnipeetava inimväärikust tuleb tagada vangistuse vältel ning vangla peab hoiduma tegevustest, mis inimväärikust alandaksid aga samuti peab justiitsminister õigusnormide kehtestamisel arvestama inimväärikuse ja selle kaitse põhimõttega. 7.6 Alates 01.06.2008 kehtib VangS § 41 lg 1, mis sätestab, et kinnipeetavat, karistusjärgselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine, karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. EIÕK artikli 3 kohaselt lasub riigil kohustus kindlustada, et isikut peetakse kinni inimväärikust austavates tingimustes, et ühegi meetme rakendamise viis ega meetod ei põhjustaks talle selliseid kannatusi ega raskusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasneva vältimatu kannatustaseme, ja et kinnipeetu tervis ja heaolu oleksid pidevalt kindlustatud, arvestades vangistuse praktilisi nõudeid (26.10.2000 Kudla vs Poola; 08.11.2005 Alver vs Eesti). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis 20.06.2014 asjas 3-4-1-9-14 tehtud otsuse punktis 36 kinnipidamise kontekstis inimväärikuse kohta järgmist: "Riigil lasub kohustus tagada isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu määratud karistuse täideviimisel. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega paratamatult. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest." Seega ei tähenda kinnipidamisega kaasnevad mõõdukad kannatused ja ebameeldivused veel automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad ületama teatud raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt. Kvalifitseerimaks teguviisi väärkohtlemisena (sh ka inimväärikuse alandamisena) peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskustaseme. EIK on nentinud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega. Nimetatud taseme tuvastamine on aga konkreetse kaasuse fakti ja asjaolude küsimus ning arvesse võetakse kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. Samuti on EIK leidnud, et hinnates minimaalse raskusastme kriteeriumi hindamisel tuleb arvestada asjaolude
kumulatiivset efekti, mis tuleneb nii kinnipidamistingimustest ning kinnipidamise ajast. Kirjanduses on märgitud, et ebainimlik või alandav kohtlemine kujutab endast enamasti isiku suhtes toime pandud halba füüsilist kohtlemist, kuid võib esineda ka psüühilise mõjutamisena. Väärikusega seotud küsimused puudutavad näiteks tervishoiukorraldust kinnipidamisasutuses, füüsilist kohtlemist jmt. Väärikuse temaatika võib samuti puudutada selliseid inimõigusi nagu õigust elule, turvalisusele, isikuvabadusele, austusele perekonna ja eraelu vastu jmt. Traditsiooniliselt on inimväärikuse alandamiseks õigusteaduses peetud kehalise puutumatuse kahjustamist, inimese või tema lähedaste jätmist eksistentsiks vajalike minimaalsete tingimusteta, inimese ränka diskrimineerimist ning inimese identiteedi rasket kahjustamist, s.h tema au teotamist, samuti tema taandamist isiksusest riigivõimu objektiks või vahendiks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. augusti 1997. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-80-97; E.-J. Truuväli jt, Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 2002, lk 105—106; M. Sachs, Grundgesetz. Kommentar, 2003, lk 87—95). Inimväärikuse mõistel ei ole ühest definitsiooni. Inimväärikuse alandamisena on kvalifitseerinud näiteks alljärgnevad olukorrad: täielik sotsiaalne isolatsioon; halvad sanitaartingimused kogumina; invaliidist kinnipeetavate erivajaduste ignoreerimine; arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või isiku surm ning põhjendamatu jõu kasutamine kinnipeetava vastu; kinnipeetava sundtoitlustamine, kui selleks puudub meditsiiniline vajadus; kinnipidamisasutuste ülerahvastatus; alasti läbiotsimised vastassoost vanglaametniku juuresolekul; kolmeks kuuks isiku paigutamine pimedasse väiksesse kambrisse, ilma jalutamisvõimalusteta jne. Vastustaja hinnangul ei riku VangS § 50 lg-s 2 sätestatud vanglale pandud kohustus võimaldada kaebajale vähemalt üks duši kasutamise kord nädalas kaebaja inimväärikust. Lisaks tuleb arvesse võtta, et kaebajale on igapäevaselt tagatud ligipääs voolavale veele ning seega tal on võimalik elementaarse hügieeni eest hoolt kanda. 7.7 Vastuseks kaebaja väitele kambrikaaslasele K. T.ele igapäevaselt tagatud pesemisvõimaluste kohta märgib vastustaja, et kaebaja ei ole sellenimelise isikuga Tallinna Vanglas ei ühes kambris ega samaaegselt viibinud, mistõttu ei saanud kaebaja ebavõrdset kohtlemist viidatud isikuga seoses ka toimuda. 7.8 Seoses kaebaja sportimisvõimalustega selgitab vastustaja, et kaebajal ei ole tulenevalt tema vahistatu staatusest võimalik Tallinna Vanglas külastada spordisaali, küll aga on kaebajal võimalus tegeleda erinevate spordiharjutustega temale sobival ajal nii kambris kui värskes õhus jalutuskäigul viibides. Kuivõrd jalutusboksid ning kambrid ei ole varustatud kaameratega, puudub vanglal täpne teave kaebaja sportimisharjumuste kohta. Mis puutub kaebaja pesemisvõimalustesse peale võimalikku sportimist, on oluline rõhutada, et kaebaja viibib kambris, mis on varustatud veekraani ja kraanikausiga ning seega on isikule ööpäevaringselt tagatud juurdepääs voolavale veele. Arvestades, et kaebajal on kambris pesukauss ning veekeedukann, saab kaebaja soovi korral vett soojendada ning pesukausis sooja veega vajalikke hügieenitoiminguid teostada. II üksuses, kus kaebaja viibib, on kinnipeetavatele kambrites tagatud juurdepääs voolavale veele ning isikutel on võimalik enda hügieeni eest elementaarses määras kambris hoolt kanda ja ka kuumade ilmadega end kambris värskendada, mistõttu üksuses viibivatele kinnipeetavatele lisaks täiendavaid pesemisvõimalusi ei tagata (v.a arsti näidustusel või töötavad kinnipeetavad).
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus uurinud menetlusosaliste seisukohti ja esitatud tõendeid leiab, et kaebaja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub põhimõtteliselt vastustaja kohtueelses menetluses toodud põhjendustega, aga samuti vastustaja argumentatsiooniga kohtumenetluses. Seetõttu kohus ei pea vajalikuks kõike üle korrata, vaid rõhutab eelkõige järgmist.
9.Käesoleval juhul on arutlusel kohustamiskaebus vastustaja kohustamiseks võimaldada kaebajale sooja veega pesemisvõimalused mitte vähem kui kolm korda nädalas (7-päevase ajavahemiku jooksul). Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kui õigusvastaselt on jäetud andmata haldusakt või sooritamata toiming, mille andmine või sooritamine tuleb otsustada kaalutlusõiguse (diskretsiooni) alusel, teeb kohus nõude rahuldamise korral avaliku võimu kandjale ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks (RVastS § 6 lg 4). Kohus võib teha avaliku võimu kandjale ettekirjutuse haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks ilma asjaolude täiendava kaalumiseta vaid juhul, kui juhtumi asjaolude tõttu ei saa avaliku võimu kandja haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest asja uuel otsustamisel ühelgi tingimusel keelduda (RVastS § 6 lg 5). Seega on kohustamiskaebuse rahuldamise eelduseks haldusorganil lasuv ja seadusest tulenev haldusakti andmise või toimingu sooritamise kohustus ning see kohustus on õigusvastaselt täitmata.
10.VangS § 50 lg 1 kohaselt peab kinnipeetav hoolitsema oma isikliku hügieeni eest. VangS § 50 lg-s 2 sätestatakse miinimumnõudena, et vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš. Vaidlus puudub selles, et kaebaja viibib alates 14.04.2014 a vahistatuna Tallinna Vanglas ning et kaebajale on olnud tagatud VangS § 50 lg-s 2 sätestatud minimaalne pesemisvõimalus, so duši kasutamine üks kord nädalas. Riigikohus on oma varasemas praktikas märkinud, et VangS § 50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda duši kasutamist rohkem kui ühe korra nädalas (Riigikohtu 31.12.2014 otsus nr 3-4-1-50-14). Seetõttu ja arvestades viimati nimetatud Riigikohtu seisukohta on selge, et seadusest ei tulene vastustajale kohustust kaebaja taotletud toimingu tegemiseks.
11.VangS § 50 lg 2 ei ole imperatiivne norm ning võimaldab vanglal kaaluda kinnipeetavale duši kasutamise võimaldamist ka sagedamini kui kord nädalas. Seda asjaolu on kinnitanud vangla, märkides, et töötavatele kinnipeetavatele või suvisel ajal kuumade ilmadega on võimaldatud duši kasutamist sagedamini kui üks kord nädalas. Seega ei ole selle sättega keelatud duši kasutamise võimaldamine tihedamalt. Küsimus seisneb antud juhul selles, kas vastustaja on kaebaja taotluse rahuldamata jätmisel teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt, st kas vangla on juhindunud asjakohastest kaalutlustest ja arvestanud kõiki olulisi asjaolusid. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Lähtuvalt eeltoodust tuleb kohtul hinnata menetlusosaliste positsioone peamiselt HMS §-s 54 toodud haldusakti õiguspärasuse eelduste täidetavuse kontekstis.
12.Kohtule nähtub, et vastustaja on otsuse tegemisel arvestanud asjaolu, et selles üksuses, kus kaebaja viibib, on võimalik igapäevaselt hoolitseda isikliku hügieeni eest kambris, kuna kambrites on vee kasutamise võimalus ja vee soojendamiseks vajalikud võimalused ning õigus kasutada ka pesukaussi ja pesuvahendeid. Ka on vastustaja viidanud, et põhjendatud vajaduse või meditsiinilise näidustuse olemasolul on sagedasem duši kasutamine indiviidist lähtuvalt võimalik. Vangla märgib, et sagedasem pesemisvõimalus on olnud tagatud töötavatele kinnipeetavatele. Vastustaja tõi taotluse rahuldamata jätmise kohta tehtud otsuses välja, et kaebaja puhul ei ole tegemist töötava isikuga ning tuvastatud pole muid põhjendusi, mis annaksid aluse kohelda kaebajat teistest mittetöötavatest vahistatutest erinevalt. Kohtumenetluses on vastustaja lisaks märkinud, et kaebajal on alates 24.04.2015 kambris kiirkeetja Severin ja kaebajal on olemas ka muud vajalikud pesemisvahendid, mis tähendab, et kaebaja saab teostada hügieenitoiminguid kambris sooja veega. Kaebaja ei ole väitnud, et eeltoodud kaalutlused oleksid ebaõiged. Seega ei saa vastustajale kuidagi ette heita ebaõigetest kaalutlustest lähtumist. Kaebaja märgib küll alles kohtumenetluses, et tal on meditsiiniline näidustus duši kasutamiseks tihemini, kui kord nädalas seoses temal oleva põlvevigastusega ning jaanuaris 2017 läbiviidud põlveoperatsiooniga. Kaebaja viitab vangla
meditsiiniosakonna poolt väljastatud tõendile, mille kohaselt vajab ta tervislikust seisundist (ei saa põlvi kõverdada ega kükitada) tulenevalt kõrgendatud WC-potiga kambrit, mitte nn Aasia-tüüpi tualetti. Samas ei nähtu sellest tõendist, et kaebajale oleks tervislikel põhjustel näidustatud duši kasutamine sagedamini kui 1 kord nädalas. Et kaebaja vajab abivahendeid tualetis käimiseks, ei tähenda, et kaebaja vajab sagedasemat duši all käimist. Vastavalt ei ole arst tõendit väljastanud. Seejuures ei ole kaebaja vanglale esitatud taotluses nimetatud asjaolule ise tuginenud, kuna taotluses tugineb kaebaja üksnes inimväärikuse tagamisele. Alles kohtumenetluses märgib kaebaja, et sundasendis kraanikausi või pesukausi kohal pesemine tekitab ebamugavusi ja valu, ometi ei ole kaebaja võtnud ka sellekohast tõendit, et kummardamine vms tegevus võiks olla vastunäidustatud tervise seisukohalt. Nagu kohus märkis, ei ole meditsiiniosakonna poolt kaebajale tõendit sagedasema duši kasutamiseks väljastatud. Kaebaja võimalik viidatud ebamugavus või valukartus ei tähenda, et kaebajal esineb selge vajadus duši kasutamiseks sagedamini, kui kord nädalas. Kaebaja ei väida, et ta ei saa ennast kambris kiirkeetjat ja külma vett kasutades pesta. Kui kaebaja soovib tugineda oma tervislikule seisundile, siis tuleb tal esitada vanglale uus taotlus ning tuua välja meditsiinilised põhjendused, misjärel saab vangla kaaluda ka neid asjaolusid, kui need on kaebaja seisukohalt olulised.
13.Kaebaja viitab Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega nr REC(2006)2 kinnitatud „Euroopa vanglareeglistiku“ p-le 19.4, milles on sätestatud järgmist: „Üldhügieeni huvides tuleb tagada piisavad võimalused, et iga vang saaks valitseva kliima jaoks sobival temperatuuril vanni või dušši võtta ning seda võimalusel iga päev, kuid vähemalt kaks korda nädalas (vajadusel sagedamini)“ („Adequate facilities shall be provided so that every prisoner may have a bath or shower, at a temperature suitable to the climate, if possible daily but at least twice a week (or more frequently if necessary) in the interest of general hygiene“). Tegemist on soovitusliku iseloomuga normidega, mis ei ole õiguslikult siduvad. Selle dokumendi õiguslikult mittesiduvat ja pigem soovituslikku olemust on kinnitanud ka Riigikohus, käsitledes Euroopa vanglareeglistiku sätteid eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (05.02.2009 määrus haldusasjas nr 3-3-1-95-08, p 9; 31.03.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-6-10, p 11). Kohus möönab, et vanglareeglistiku norme tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel. Seda on kinnitanud oma praktikas Riigikohus (Riigikohtu halduskolleegiumi 05.02.2009 määrus nr 3-3-1-95-08, p 9). Seega saab VangS § 50 lg 2 sisustamisel võtta arvesse Euroopa Vanglareeglistiku eelviidatud punkti. Sellest vanglareeglistiku sättest lähtudes kutsus CPT komitee Eesti valitsust üles võimaldama sagedasemat duši kasutamist, kui senises praktikas (üks kord nädalas; Raport Eesti valitsusele CPT Eesti külastuse kohta, mis toimus 30. mai kuni 6. juuni 2012, p 53: https://rm.coe.int/CoERMPublicCommonSearchServices/DisplayDCTMContent?documentId=0900 00168069576c). Tõsi, ka õiguskantsleri 16.07.12 soovituses nr 7-4/120512/1203375 (http://oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_soovitus_kinnipeetavate_ hugieeni_eest_hoolitsemise_voimalused_sh_juuksuri_teenuse_osutamine.pdf) märgitakse: „Vangla on haiguste leviku suhtes kõrge riskitasemega keskkond ning ebapiisavad isikliku hügieeni eest hoolitsemise võimalused suurendavad seda riskitaset veelgi. PS § 28 lg 1 sätestab, et igaühel on õigus tervise kaitsele. PS § 14 järgi on põhiõiguste järgimise kohustus pandud riigivõimule. Seega on Tallinna Vangla täidesaatva riigivõimu asutusena kohustatud tagama kinni peetavate isikute õiguse tervise kaitsele. Nagu juba eelnevalt märkisin, on isikliku hügieeni vajaduste rahuldamise piisav tagamine tervise kaitse lahutamatu osa.“ Seega VangS § 50 lõike 2 tõlgendamisel koosmõjus PS § 28 lõikega 1 ja EIÕK art 3 lõikega 1 ei ole välistatud vajadus tagada kinnipeetavatele duši sagedasem, kui üks kord nädalas kasutamine. Seejuures tuleb CPT raporteid käsitleda soovitusliku iseloomuga, mitte juriidiliselt kohustuslike instrumentidega. CPT raportid ei ole samuti õiguslikult siduvad ega loo kaebajale subjektiivseid õigusi.
Nagu öeldud, otsustab vangla duši sagedama kasutamise võimaldamise siiski kaalutlusõiguse alusel ning seejuures saab vangla lähtuda ka Euroopa Vanglareeglistiku normidest. Vastustaja on viidanud vanglareeglistikule, selle soovituslikule iseloomule ning on jõudnud järeldusele, et kaebaja puhul puuduvad need asjaolud, millest lähtuvalt oleks duši kasutamine sagedamini, kui korra nädalas põhjendatud. Sellega on vastustaja pidanud kaebajale duši võimaldamist korra nädalas piisavaks. Kaebaja ei tööta ja saab ennast pesta kambris olles ning kambris on tal võimalik kasutada nii sooja kui külma vett ja vajalikke pesemisvahendeid ning nõusid. Kohus nõustub, et selline kinnipidamise korraldus ei ole inimväärikust alandav, elementaarsel määral end pesta on võimalik ka külma veega, sh peale sportimist, kuid kaebajale on kambris tagatud ka sooja vee saamine (keeta vett kiirkeetjaga) ning inimväärikuse austamine ei nõua seeläbi igal juhul sagedasemat duši kasutamise võimalust (kui kord nädalas). Asjakohatu on kaebaja väide, et veekeetja saab kambrisse üksnes juhul, kui kaebaja selle ise ostab, kuivõrd vaidlust ei olegi ju selles, et kaebajale pole tagatud keedukannu jms vahendite olemasolu kambris. Kaebajal on olemas vee keetmiseks kann ja kaebaja saab sooja vett endale keeta, kasutada pesukaussi ja pesuvahendeid ning kaebajal ei ole õigust esitada antud vaidluses väiteid teiste kinnipeetavate õiguste rikkumise kohta.
14.Vastavalt PS § 15 lg-le 2 igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist. Tulenevalt HKMS § 158 lg-st 4 kohus jätab asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse või Euroopa Liidu õigusega. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 kohaselt, kui esimese astme kohus on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mistahes asjassepuutuva õigustloova akti, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, edastab ta vastava otsuse või määruse Riigikohtule. Kohtu hinnangul on põhjendamatud kaebaja väited VangS § 50 lg 2 vastuolust põhiseaduse (§-dega 11 ja 18) ja EIÕK artikliga 3. Kohus nõustub kaebajaga selles, et EIÕK on Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt PS § 123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku seaduse ees. Riigikohus on rõhutanud, et „Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon on [...] Eesti õiguskorra lahutamatu osa, ning selles sisalduvate õiguste ja vabaduste tagamine on põhiseaduse § 14 kohaselt ka kohtuvõimu kohustus.” (RKÜKo 06.01.2004, 3-1-3-13-03, p 31). Nagu kohus juba märkis, ei piira VangS § 50 lg 2 ühelgi moel VangS § 50 lg 2 sisustamisel Euroopa Vanglareeglistiku asjakohaste normidega arvestamist. Samuti ei piira see norm duši kasutamise võimaldamist rohkem kui ühe korra nädalas. Ka EIÕK sätetega arvestamine õigusnormi tõlgendamisel ei ole kuidagi piiratud. Seetõttu ei ole asjakohane algatada sätte osas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust ja kaebaja vastavasisuline taotlus jääb rahuldamata.
15.PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. PS § 18 esimese lause kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. EIÕK artikli 3 kohaselt ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. EIK on osundanud, et ebainimliku ja alandava kohtlemisena kvalifitseerumiseks EIÕK art 3 mõttes, peab väärkohtlemine olema ületanud teatud minimaalse raskusastme (EIKo 06.04.2000, 26772/95, Labita vs. Italy). Riigikohus on inimväärikuse alandamise osas märkinud, et alandav kohtlemine tuleb kõne alla juhul, kui tegemist on kohtlemisega, mis ületab sellega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09; RKHKo 02.10.2014, 3-3-1-47-14, p 21). Kohus nõustub, et vangla peab tagama kinnipeetavate inimväärika kohtlemise ning juhindudes ka VangS §-st 41 austama kinnipeetavate inimväärikust ja järgima õigusi. Nii tuleneb nimetatud sätte lgst 1 vanglale kohustus kohelda kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle
rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Sama §- lg 2 kohaselt allutatakse kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Kohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale, et minimaalse pesemisvõimaluse kehtestamine rikub automaatselt kinnipeetavate inimväärikust. Ühe duši kasutamise võimaldamine nädalas ei ole inimväärikust alandav, arvestades seejuures, et vanglal on kaalutlusõigus võimaldada duši kasutamine ka sagedamini lähtuvalt konkreetsest kinnipeetavast ja tema vajadustest või olukorrast. Ka kohtud, sh Riigikohus, on korduvalt lahendanud vastava normi alusel esitatud kohustamiskaebuseid, samuti on tuginetud pesemisvõimaluste vähesusele ka erinevates mittevaralise kahju nõuetes, kuid ükski kohus pole pidanud vajalikus seni vastava põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamist. Ka käesolevalt puuduvad sellise menetluse algatamiseks põhiõiguste rikkumisele viitavad põhjendused. Kohtul ei ole vastustaja esitatud kaalutlusi ja nende asjakohasust arvestades alust arvata, et ühe dušikorra kasutamine nädalas ületaks kaebaja puhul sellise raskusastme, mis annaks alust järeldada kaebaja inimväärikuse rikkumist. Kaebaja poolt vanglale esitatud taotluse alusel saab järeldada, et pigem on kaebajale tülikas vee soojendamine ja kausist pesemine, seega mitte võimatus end pesta ja järgida hügieeni, mis on eesmärgiks. Pikki aastaid on just Tallinna Vangla kinnipeetavad paistnud nt kohtus silma trenditeadlikkusega, sj vähemalt nende vanglariietus on olnud puhas ja korrektne ning kinnipeetavad ise hoolitsetud, kui kinnipeetav ise on vaevunud olemasolevaid võimalusi mõistlikult kasutama. Kui tavaelus on võimalik saavutada samasugune eesmärk mõnevõrra ehk mugavamalt, ei vii see veel järelduseni, et hügieeni järgimine on vaatamata kasinatele oludele võimatu. Kaebaja viidatud EIK lahendis nr 80529/13 (Eze vs Rumeenia) toodud olukord ei ole kaebajaga selles mõttes sarnane, et selles EIK arutatud asjas olid kaebajal etteheited muuhulgas sellele, et kaebaja jaoks ei olnud pidevalt kambris kättesaadav voolav vesi (sh tualeti kasutamisel) ning duši kasutamise aeg oli võimaldatud kahel korral nädalas vaid 19 minuti jooksul. Lisaks oli kaebajal seal ka etteheited kambri ülerahvastatuse kohta ja kambrites haigetega viibimise kohta. EIK tunnistas selles asjas ja konkreetses olukorras EIÕK artikli 3 rikkumise laiemalt hügieenitingimuste ja ülerahvastatuse osas. Ka teises kaebaja viidatud EIK lahendis nr 42720/10 (Gomoi vs Rumeenia) ei ole kaebaja tingimused võrreldavad EIK poolt selles asjas arutatud tingimustega. Selles asjas tuvastas EIK konventsiooni artikli 3 rikkumise seoses etteheidetega, mille kohaselt viibis kaebaja kambris suurusega 12 ruutmeetrit, puudus tualett ning ennast tuli kergendada ämbrisse, tualetti sai kasutada vaid kahel korral päevas (kell 6 hommikul ja õhtul), hügieenitarbed puudusid. Lisaks oli toit halva kvaliteediga, ennast sai pesta duši all vaid kahel korral nädalas. Vanglas oli kaebaja kambris suurusega 16 ruutmeetrit koos 5 isikuga. Teda transporditi sõidukis koos 40 isikuga, mistõttu ei olnud hingamiseks õhku. Seega ei saa ka EIK nimetatud lahendite põhjal automaatselt järeldada EIÕK artikli 3 rikkumist. Vangla on selgitanud, et duši sagedasemat kasutamist võimaldatakse töötavatele kinnipeetavatele. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei tööta ning tema väidetav kambrikaaslane K. T. töötava kinnipeetavana sai duši kasutada sagedamini kui kord nädalas ja see seondus tehtava tööga. Kaebaja hinnangul ei ole sellega kaebajat võrdselt koheldud. Kohus selgitab, et kaebajat ei saa käsitleda võrdsena kinnipeetavaga, kes töötab, mistõttu on alusetud kaebaja väited ebavõrdse kohtlemise kohta. Kaebaja on võrrelnud oma olukorda ka vabaduses viibivate isikutega, kelle pesemisvõimalusi ei ole piiratud. Siinjuures selgitab kohus, et selline võrdlus ei ole samuti asjakohane ning tegemist ei ole võrreldavate gruppidega (kinnipeetavad ja vabaduses viibivad isikud), arvestades ainuüksi kinnipeetavate esmavajalike kulutuste kandmist riigi poolt (nt eluruum, selle kütmine ja valgustamine, toitlustamine, riided, meditsiin, jms), samuti asjaolu, et kinnipeetavad on oma vabaduses piiratud seaduslike sanktsioonide tagajärjel, nad on allutatud vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenevatele kohustustele, piirangutele ja vangla võimalustele.
Veel saab märkida, et kuigi ka vangla on haiguste leviku suhtes kõrge riskitasemega keskkond, nagu iga teine keskkond, kus viibib tavaelus ja tavapäraselt koos palju inimesi, ei ole käesolevalt tegemist juhtumiga, mil vanglas oleksid ka tegelikult ebapiisavad isikliku hügieeni eest hoolitsemise võimalused. Hügieeni eest hoolitsemine võtab ehk pigem tavapärasest enam aega, kuid kinnipeetavale jagub vaba ajalimiiti, et enda eest hoolt kanda. Kaebaja ei ole lahendada olnud taotluses nimetanud, et tekkinud on terviseriskid. Tallinna Vangla täidesaatva riigivõimu asutusena on kohustatud tagama kinni peetavate isikute õiguse tervise kaitsele ja kui isikliku hügieeni vajaduste rahuldamine on tagatud muude vahenditega, kui seda on rohkema dušši kasutamise aja võimaldamine, siis ei näe kohus, et kõnelda saaks juba terviseriskidest, mis vajaks hädapärast sekkumist. Terviseprobleemide tekkimisel oleks suure tõenäosusega sekkunud juba meditsiinitöötajad ja teinud kaebaja suhtes vajalikud ettekirjutused. Nagu kohus juba märkis, ei pidanud vangla kaebaja taotlust lahendama lähtuvalt neist asjaoludest, mida taotlus ei käsitlenud ja juhul, kui kaebaja operatsioonist tulenevalt on tekkinud teistsugused vajadused, siis saab (juba ka saanuks) kaebaja lahendada küsimuse vajadusel meditsiiniosakonna poole pöördumisega, kellel on pädevus otsustada, kas kaebaja olukord mingil ajaperioodil vajaks muutusi (sj ka teistsuguseid abivahendeid kasutades). Käesolevalt saab märkida, et Vangla ei ole keeldunud täitmast arstide/meditsiiniosakonna ettekirjutusi.
16.Eeltoodust tulenevalt jääb kaebus rahuldamata.
17.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
/digitaalselt allkirjastatud/ Karin Kalmiste kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.