Korrakaitse › Vanglad

Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg 6 kohaselt on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda. VSkE § 7 lg 1 kohaselt kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht, võimaluse korral WC. VSkE § 6 lg 6 ja § 7 lg 1 eesmärgiks on tagada, et kambrisse majutatakse üksnes mõistlik hulk kinnipeetavaid ja nende eluruumis on olemas igapäevaeluks minimaalselt vajalikud esemed. VSkE § 7 lg 4 kohaselt kuuluvad kartseri sisustusse päevaks ülestõstetavad ja seina külge kinnitatavad või põrandal asuvad kõvad lavatsid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, põranda või seina külge kinnitatud laud ja istekohad tulenevalt kohtade arvust kambris, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, pesemiskoht ja WC. Nimetatud sätetest ei tulene, et igale kinnipeetavale on ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda lisaks pinnale, millel asub VSkE § 7 lg 1 ettenähtud kambrisisustus. Seega pidi kambris iga kinnipeetava kohta olema vähemalt 3 m2 põrandapinda, millel võisid paikneda ka kambri sisustuse kohustuslikud elemendid. Kambrid nr 71 ja 72 olid kartserikambrid, kus oli aasia tüüpi WC kambris. Kambrites nr 314 ja 126 oli seintega eraldatud tualettruum. Lähtuvalt Euroopa Inimõiguste kohtu praktikast tuleb isikliku ruumi arvutamisel seintega eraldatud tualettruumi pindala kambri üldpinnast maha arvutada. Kambrites olid seinte ääres kahe- või ühekordne narivoodi, laud, kapp ja istekohad. Mööbli paigutus võimaldas kaebuse esitajal kambris probleemideta liikuda. Xule tagatud põrandapinna arvestamisel ei ole mööblialust pinda maha arvestatud. Riigikohus on 16.03.2017 otsuses nr 3-3-1-83-16 märkinud, et kambrite kogupinda arvestades oli kaebajal võimalus kambris tavapäraselt liikuda ning mööblialust pinda ei ole põhjust kambripinna arvestusest maha arvata. Eeltoodut arvesse võttes on välja selgitatud, et ajavahemikel 26.04.2016−11.01.2018 ja 16.01.−01.02.2018 oli Xule kõigil 643 päeval tagatud vaba põrandapinda kambris vähemalt 3,74 m2. 66 päeval oli põrandapinda 3,74 m2 ja 577 päeval vahemikus 4,78−8,41 m2. Seega oli Xule tagatud kõikides kambrites nõuetekohane põrandapind.

Seega tulenesid liikumispiirangud kehtivast õigusest ja vanglal oli kohustus neid kohaldada. Mõtestatud tegevusena ei ole käsitletavad üksnes need tegevused, mida vangla isikule määrab, vaid ka kõik muud tegevused, milleks on tingimused loodud ja mida on võimalik olenemata staatusest teha. Kõikidel Tallinna Vangla vahistatutel ja kinnipeetavatel võimalik kasutada raamatukoguteenust ja laenutada raamatuid. Lugemine on kasulik tegevus silmaringi avardamiseks ja enese harimiseks, nt iseseisvaks keeleõppeks. Xul oli võimalik vaadata televiisorit ja kuulata raadiot, vangla poolt olid tagatud igapäevaselt ajaleht, samuti oli võimalik lugeda isiklikke ajalehti. See võimaldab end kursis hoida päevakajaliste teemadega ja rahuldada seeläbi enda teabevajadust. Kuna Xul oli üldjuhul ka kambrikaaslasi (v.a kartseris), oli tal võimalik päevakajalistel teemadel diskuteerida ja arendada eneseväljendusoskust. Suhtlusvõimalus oli Xul ka perekonnaliikmete ja lähedastega ning hingehoidlikes küsimustes kaplaniga. Vanglale teadaolevalt on taotluse esitaja neid võimalusi ka aktiivselt kasutanud. 3.3 jalutada ja sportida sai 1 h päevas väikses räpases rusuvas jalutusboksis, kus tuli olla koos kambrikaaslastega ja ühele inimesele oli üldjuhul ruumi vähem kui 3 m2 Vastavalt VangS § 93 lg-le 5 ja § 55 lg-le 2 võimaldati Xule tunniajaline jalutuskäik. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei täpsusta, kus või kuidas peab vangla värskes õhus viibimist kinnipeetavale võimaldama ega seda, kui palju peab olema ühe kinni peetava jaoks ruumi värskes õhus viibimise ajal. Kambris nr 314 paiknedes käis X jalutuskäigul E2 hoone jalutusboksides ning kambris 126 paiknedes E1 hoone jalutusboksides. Jalutusbokside pindala oli 14 m2. Jalutusboksis oldi koos kambrikaaslastega. Mittesuitsetajatele võimaldati jalutuskäik suitsetajatest eraldi, kui nad selleks soovi avaldasid. Taotluse esitajaga koos sai jalutusboksis olla maksimaalselt viis kinni peetavat. Kohtupraktikas on leitud, et isegi kui jalutusboksis oli maksimaalselt korraga jalutamas 6 isikut, oli vangla poolt VangS § 55 lg 2 nõue täidetud (vt Tartu Halduskohtu 14.09.2015 lahend nr 3-15-643). Kartseris toimusid jalutuskäigud kartseri jalutusboksides, mille pindala oli 3,8−4,7 m2. Kartseri jalutusboksis paiknes kinni peetav üldjuhul üksi, kambrikaaslasega paigutati ühte jalutusboksi vaid juhul, kui ei olnud suhtlemiskeeldu ja kinni peetavad selleks ise soovi avaldasid. Vastavalt VangS § 67 p-s 4 ja Tallinna Vangla kodukorra p-s 1.11.3 sätestatule on kinni peetaval kohustus hoida puhtust oma kambris ja üldkasutatavates ruumides. Samaväärselt tuli puhtust hoida ka jalutusboksides, kuid paraku seda kohustust kõik kinni peetavad ei järgi. Seetõttu ei saa välistada, et mõni suitsukoni, kasutatud salvrätik või muu prügi jalutusboksi põrandale visati. Kuna jalutusbokse koristatakse regulaarselt, ei saanud need kindlasti olla nii mustad, et alandanuks Xu inimväärikust. 3.4 kambrid ja kambrite hügieeniruumid olid räpased ja tervist ohustavad ning mööblit oli kambris vähe (nt kappe), see oli katki, suures ulatuses kasutuskõlbmatu ja ei vastanud nõuetele Nii nagu p-s 3.3 märgitud, on kambri, s.h kambri tualettruumi koristamine kinni peetavate endi ülesanne. Kohustus tuleneb ka VangS § 67 p-st 4, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud hoidma puhtust oma kambris ja üldkasutatavates ruumides. Seega kui kambrid ja tualettruumid olid räpased, ei hoolitsenud kambrisse paigutatud kinni peetavad ise piisavalt puhtuse eest. Vastavalt Tallinna Vangla kodukorra p-le 11.5.1 tagas kambri korrashoiuks puhastusvahendid

vangla. Vastavalt Tallinna Vangla arst Ljudmilla Solomatina 30.11.2016 tõendile võimaldati Xule kambrisse põranda pesemiseks mopp. Seega vahendeid koristamiseks anti ja nende andmisel arvestati isegi taotluse esitaja tervisliku seisundiga. Kambri metallkonstruktsiooniga mööblilt võis olla värv koorunud ning võis esineda roosteplekke ja muid kulumisjälgi, kuid ei saa nõustuda taotluse esitaja väitega, et mööbel oli tervist ohustav ja/või kasutuskõlbmatu. Olmeküsimuste lahendamiseks oli taotluse esitajal võimalik pöörduda vanglateenistuse ametnike poole (vt kodukorra p 11.1.1). Seega, kui kambri mööbliga esines probleeme, tulnuks taotluse esitajal sellest vanglateenistust teavitada. Tallinna Vangla dokumendihaldusprogrammis Delta ei nähtu pöördumisi seoses katkise, tervist ohustava ja kasutuskõlbmatu mööbliga. Samuti ei ole X teada andnud, et kappe on kambris liiga vähe ja tal ei ole isiklikke asju kuhugi paigutada 3.5 kambrite loomulik ja kunstvalgus ei vastanud üldtunnustatud normidele, standarditele ega õigusaktides ja kontrollorganite seisukohtades sätestatud nõuetele VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Kinnipeetavate kambrite valgustusele ei ole õigusaktidega kehtestatud erinõudeid ning arvestada tuleb eluruumidele esitatavate nõuetega. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-32-96 asunud seisukohale, et vangla eluruumi ei saa samastada tavamõistes isikliku eluruumiga. VangS § 45 kommentaarid täpsustavad, millised tingimused peavad vangla kambris valitsema: „Kamber peab vastama eluruumile kehtestatud nõuetele, mille eesmärk on inimesele ohutu ja tervisliku elukeskkonna tagamine. Eluruumile esitatavad nõuded, eelkõige õhu, valguse ja temperatuuri osas peavad tagama inimesele võimaluse viibida selles ruumis ööpäevaringselt.“ Soovitusliku iseloomuga Euroopa Vanglareeglistiku p-s 18.1 nähakse ette, et vangide paigutamise, eriti magamistingimused peavad austama inimväärikust ning maksimaalset privaatsust, vastama meditsiini- ja hügieeninõuetele, arvestama ilmastiku- ja ventilatsiooniolusid, eriti seda, et ruum oleks piisavalt suur, valgustatud, köetud ja õhutatud. Samas p 18.2 kohaselt peavad kõigis kohtades, kus vangid elavad, töötavad või kogunevad, olema aknad nii suured, et vangid saaksid normaaltingimustes ja loomulik valgusega lugeda või töötada ning võimaldaksid värske õhu juurdepääsu, välja arvatud piisava konditsioneerimissüsteemi korral. Samuti peab kunstlik valgus vastama tunnustatud tehnilistele standarditele. Kuigi Euroopa Vanglareeglistik viitab „tunnustatud tehnilistele standarditele“, ei saa sellest tuletada, et kunstlik valgus kambris peaks vastama töökohale sätestatud nõuetele. Nii Euroopa Vanglareeglistikus kui ka Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) soovitustes on ennekõike peetud tähtsaks seda, et kinnipeetava kambrisse oleks tagatud loomuliku valguse juurdepääs. Seega näevad asjassepuutuvad õigusaktid kambri kui eluruumi valgustuse osas ette määratlemata mõiste „piisav valgustatus/valgustus“ ning sätestatud ei ole konkreetseid arvnäitajaid. Tuginedes erialasele kirjandusele, laste ja täiskasvanute hoolekandeasutustele

kehtestatud kunstliku valgustuse normidele ja spetsialistide arvamustele on kohtupraktikas asutud seisukohale, et kinnipeetavate elukambris on minimaalseks lubatavaks valgustatuse tasemeks 200 lx (vt Tartu Ringkonnakohtu 20.09.2015 lahend 3-14-53031; Tartu Halduskohtu 28.06.2016 lahend 3-16-400; Tallinna Ringkonnakohtu 20.09.2016 lahend nr 3-14-53031). Kambrite valgustusega seonduvalt on X esitanud 15.08.2016 pöördumise (nr 518/16/19242-1), milles soovib teada kambrites olevate laelampide marki, mitu pirni on valgustis ja kui võimsad pirnid on. Samuti soovib öölampide ja WC valgustite marki, pirnide arvu ja võimsust. Tallinna Vangla vastas 02.09.2016 (nr 5-18/16/19242-2). Pöördumisi, milles taotluse esitaja teavitaks, et tal on kambris vähe valgust, X esitanud ei ole. Kambrites, kuhu X Tallinna Vanglas oli paigutatud, oli olemas aken ja valgustid, seega oli olemas nii kunstlik kui ka loomulik valgus, mis kindlustas kambrite piisava valgustatuse. Lisaks on vangla vahendusel võimalik tugevama kunstliku valgustuse saamiseks soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. Ebapiisava põrandapinna vaidlustes on kohtud korduvalt Tallinna Vangla kambrite valgustust hinnanud ja seda on elutegevuseks üldiselt piisavaks peetud. Kahtlemata on olnud olukordi, kus kambri valgustus on olnud ebapiisav, kuid neil juhtudel on valgustust ka parandatud. Ebapiisava valgustuse põhjuseks ei ole tingimata see, et kambris on vähe valgusteid või liiga väikse võimsusega pirnid, vaid ka kinni peetavate poolt valgustite lõhkumine, juhtmete lahti ühendamine, pirnide välja keeramine jne. Alates 2012 detsembrist paigaldati kõikidesse kartserihoone kambritesse uued võimsamad „Osram Duluxstar“ säästupirnid, mis tagasid varasemast parema valgustatuse. Oluline on märkida, et Tallinna Vangla kartserikambrites nr 84 ja 79 teostas paikvaatlust Tallinna Halduskohtu kohtunik haldusasja nr 3-17-456 raames, mille käigus mh hindas kambrite valgustust. Kohus leidis, et valgust on kartserikambrites elutegevuseks piisavalt. Kambris nr 126 on valgustuse mõõtmisi teostatud 2012. aasta augustis ja septembris. 31.08.2012 oli valgust kambris 378 lx ja 21.09.2012 oli valgust 237 lx. Seega mõlemal korral oli valgus enam kui 200 lx. Kambri nr 314 valgustatust on hinnatud kohtuvaidluses ja kambri valgustatust peeti piisavaks (vt Tallinna Halduskohtu 22.02.2018. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 14.02.2019. a lahendid haldusasjas nr 3-16-1811). 3.6 kambrite loomulik ega sundventilatsioon ei vastanud üldtunnustatud ja standardites ning õigusaktidest sätestatud nõuetele Vastavalt VangS § 45 lg-s 1 sätestatule tuleb kambris tagada elutegevuseks vajalik õhuhulk ja selle ringlus. Vangla ruumides, sh kambrites oli kas loomulik ventilatsioon või loomulik ja sundventilatsioon. Riigi Kinnisvara AS tütarfirma Hooldus Pluss OÜ hooldas ventilatsioonisüsteeme regulaarselt. Kambrites nr 314, ja 126 oli osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon. Kambrites oli tuulutusavaga aken, mille kaudu oli võimalik kinni peetavatel endil vastavalt vajadusele õhuvoolu kambrisse reguleerida. Kambrites nr 71 ja 72 oli loomulik ventilatsioon. Kinni peetavatel oli võimalik avada akna küljes olev õhutusava vastavalt oma soovile. Kambris viibijail oli tõhusa õhuringluse saavutamine võimalik, hoides ventilatsiooniavad vabad ja avatud. 3.7 kambrite temperatuur tõusis suvel lubamatult kõrgele ning jäi sinna ka peale abinõude kasutuselevõttu

Soojade suveilmadega seotud palavuse leevendamiseks on rakendatud juba alates 2012 aastast erinevaid meetmeid - suveperioodiks eemaldati üldkasutatavates koridorides osa aknaklaase, et tagada kambrite parem õhutus; kambri õhutamiseks hoiti toiduluugid jalutamise ajal ja ka õhtusel ajal avatuna; igasse kinnisesse kambrisse anti ventilaator; üks kord nädalas võimaldati hommikul või õhtupoolikul lisajalutuskäik; jalutuskäigule lubati kaasa võtta kuni 1,5-liitrit joogivett. Seega tegi vangla kõik endast oleneva, et palavusest tingitud probleeme lahendada. Riigi ilmateenistuse andmetel oli keskmine temperatuur 2016 juunis +15,5 0C, juulis +17,8 0C ja augustis +16,3 0C ( http://www.ilmateenistus.ee/kliima/kuukokkuvotted/). 2017 oli keskmine temperatuur juunis + 13,4 0C, juulis + 15,7 0C ja augustis + 16,5 0C. Seega ei saa vaidlusaluse ajavahemiku suvekuude temperatuuri ülemäära kõrgeks pidada. 3.8 kogu vangistuse vältel ei saanud magada 8 h katkematult, sest kambris põles tuli ja müratase ületas õigusaktides lubatud taseme, voodid olid liiga lühikesed ja madratsid kõlbmatud Tallinna Vangla dokumendihaldusprogrammis „Delta“ ei ole registreeritud ühtegi Xu pöördumist, milles kaebaks, et ta ei saa 8 h katkematult magada, et teda häirib öövalgustus, pidev müra, lühike voodi või halb madrats. Vastavalt kodukorra p-le 11.2.1 oli kinni peetaval võimalik taotleda põhjendatud juhul voodivarustuse, sh madratsi vahetust. Vanglale teadaolevalt Xul madratsit ka vahetati. Kambrites oli narivoodid pikkusega 190 cm. Tervisekaardi andmetel on Xu kasv 189 cm. Seega ei saanud voodisse ära mahtumisega probleemi olla. Taotluse esitaja ei ole täpsemalt selgitanud, mis müra teda öösiti häiris. Vastavalt esimese ja teise üksuse ning kartseri päevakavadele algas kell 22.00 öörahu. Tallinna Vangla teeb kõik endast oleneva, et tagada kinni peetavatele, 8-tunnine uneaeg. Üheks selliseks võimaluseks on kinnipeetavate kohustamine viibida öörahu ajal oma voodikohas. Kahtlemata võis ette tulla olukordi, kus ka öörahu ajal tuli vanglaametnikel avada mõni kambriuks või toiduluuk, mis võis Xut häirida, kuid see on vangistusega kaasnev paratamatu ebamugavus. Kui taotluse esitajat häiris öörahu ajal liiklusmüra, siis seda tegurit vangla mõjutada ei saanud. Samas tuleb tänavalt kostvat müra taluda ka väga paljudel inimestel tavaühiskonnas. Xu tervisekaardist nähtub, et isik kaebas öist sagedast urineerimist (vt 24.05.2016 ravilugu nr 117; 05.09.2016 ravilugu nr 143). Seega võis hoopis terviseprobleem olla põhjus, miks Xu uni häiritud oli. Seoses öövalgustusega on oluline märkida, et kambris öövalgusti kasutamist on kohtuvaidlustes analüüsitud. Kohus on leidnud, et kehtivast õigusest ei tulene kinnipeetavale õigust vangistuse ajal magada pimedas või nõuda kambris ööseks tule kustutamist. Kambri öine valgustamine on vajalik justiitsministri 05.09.2011määruse nr 44 „Järelevalve korraldus valglas“ §-st 12 tuleneva kohustuse täitmiseks kontrollida vähemalt kord tunnis kambris toimuvat (vt Tartu Halduskohtu 11.11.2014 lahend nr 3-14-50898). Ka Tartu Ringkonnakohus on leidnud, et järelevalve teostamiseks on see vajalik ja õiguspärane. Kohus märkis, et öövalgusti ei põhjusta kinnipeetavale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult vanglas kinnipidamisega kaasnevad (vt Tartu Ringkonnakohtu 30.03.2016 lahend nr 3-14-52642). 3.9 pandi kohustus hoolitseda enda, kambri ja nõude puhtuse eest, kuid ei antud selleks muid vahendeid kui ainet WC puhastamiseks VangS § 50 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval kohustus hoolitseda oma hügieeni eest. Kuna seadusandja on pannud kinni peetavatele kohustuse hoolitseda isikliku hügieeni eest, tuleb

vanglal luua võimalused isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks. VangS § 50 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinni peetavale vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel saun, vann või dušš. Duši kasutamise võimaldamise sageduse üle käis Tallinna Vangla ja Xu vahel kohtuvaidlus. X soovis, et kohus kohustaks vanglat vähemalt kolm korda nädalas sooja veega dušši võimaldama, kuid kaebus jäeti rahuldamata (vt Tallinna Halduskohtu 23.05.2017 ja Tallinna Ringkonnakohtu 01.02.2018 lahendid haldusasjas nr 3-16-2249). Kambrites, kus X viibis, asus kraanikauss koos voolava külma veega. VangS-st ega ka VSkEst ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Esmaseid hügieenitoiminguid (nt hammaste, käte, näo ja jalgade pesemine) sai taotluse esitaja teha igapäevaselt kambris. Sooja vett sai teha isikliku elektrilise veekeetjaga, samuti oli lubatud kasutada kambrikaaslase veekeetjat. Kui kambris aga isiklik veekeetja puudus, andsid vanglaametnikud kambrisse sooja vett ämbriga. Vangiregistri andmetel omas X isiklikku veekeetjat. Vajalikke hügieenitarbeid, nõudepesuvahendit ja nõudepesušvamme sai taotluse esitaja soetada isiklike vahendite eest vangla kauplusest. Kaupluse teenust sai kasutada tavapäraselt kaks korda kuus ja tarbeid sai soetada koguses, mis tagas nende jätkuvuse. Vastavalt Tallinna Vangla kodukorra p-dele 11.3.1 ja 11.3.4 tagas vangla vähekindlustatud kinni peetavatele hügieenitarbed. K-Raha väljavõttest nähtub, et Xul olid regulaarselt sissetulekud ja ta omas piisavalt rahalisi vahendeid vajalike hügieenitarvete ja nõudepesuvahendi ostmiseks. Kaupluse teenust on taotluse esitaja ka aktiivselt kasutanud. Nagu p-s 3.4 märgitud, on VangS § 67 p 4 kohaselt kinnipeetav kohustatud hoidma puhtust oma kambris ja üldkasutatavates ruumides. Vastavalt Tallinna Vangla kodukorra p-le 11.5.1 tagas kambri korrashoiuks puhastusvahendid vangla. Xu arusaam, et ta pidanuks kõik vahendid vanglalt saama, on väär. Selline mõtteviis on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärgiga - õpetada kinnipeetavale vajalikke põhimõtteid ja oskusi eluks vabaduses. Kinnipeetav peab võimalikult suures ulatuses ise oma kohustuste täitmisega hakkama saama, sh hoolitsema rahaliste vahendite olemasolu ja kasutamise eest. Sellise käsitluse juurde kuulub kahtlemata ka inimese enda vastutus ja hool leida võimalusi ja vahendeid oma esmaste vajaduste rahuldamiseks, mida seadusandja ei ole pannud täielikult vangla kanda (näiteks toitlustamine). Kinni peetavas ei tohi vanglas viibimise tõttu tekkida ja süveneda tunne, et ta ongi õigustatud saama riigilt kõike tasuta. Sellise põhjendamatu ootuse tekitamine ja lisahüvede kaudu soodustamine viib üha enam kinni peetava võõrandumiseni ühiskonnast, mille tagajärjeks on riigist sõltuv isik, kes unustades ära oma kohustused, oskab üksnes nõuda õigusi. Vanglast vabanemise järgselt puuduvad isikul garantiid ja hüved, mida ta on harjunud vanglas kasutama ja nõudma. Ka õiguskantsler ja leidnud, et vanglateenistus ei pea kõigile kinnipeetavatele piiramatult tasuta hügieenitarbeid jagama, kuid tagatud peab olema isiku inimväärikus ning vanglateenistus peab kinnipeetavale esmaseid hügieenitarbeid tasuta ja piisaval määral jagama siis, kui isik ei ole ise võimeline neid endale soetama. See, kuidas ja millistel tingimustel kinnipeetavatele hügieenitarbeid riigi kulul antakse, peab olema konkreetset olukorda ja selle iseärasusi arvestav (vt http://www.oiguskantsler.ee/sites/default /files/field_document2/6iguskantsleri_soovitus_kinni_peetavatele_isikutele_esmaste_hugieen itarvete_voimaldamine.pdf). Kinnipeetavale vangla poolt nõudepesuks vajalike vahendite ja hügieenitarvete mitteandmise õiguspärasust on hinnanud ka Tartu Halduskohus ning märkinud, et „kaebaja ei ole kodus, vaid

kinnipidamisasutuses, kus kehtivad teatud piirangud ning kaebajale tagatakse hügieenivahendid ja muud vajalikud vahendid vastavalt vanglas kehtivatele normidele ning vastavalt vangla rahalistele võimalustele. Kaebajal on võimalus endal täiendavalt osta hügieenitarbeid ja muid vajalikke esemeid vangla kauplusest“. Seega on ka kohtupraktikas tõdetud, et isiku kinnipidamine vanglas ei anna õigust kõikide vahendite tasuta saamiseks riigilt. 3.10 poest ostetud toiduainete säilitamiseks puudusid külmikud, toitu tuli hoida veega täidetud ämbris Tulenevalt VangS § 47 lg-st 1 on vanglal kohustus korraldada kinnipeetavate korrapärane toitlustamine, pidades silmas elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Xut toitlustati kolm korda päevas sooja toiduga. Kauplusest oli võimalik osta lisaks erinevaid toidukaupu, kuid see oli taotluse esitajale täiendav võimalus, mitte kohustus. Toiduainete soetamisel tuleb kinni peetaval arvestada olemasolevate hoiutingimustega, sh külmikute puudumisega. VSkE § 7 lgs 1 sätestab sisustuselemendid, mis tuleb kambris tagada ja külmik sellesse nimistusse ei kuulu. Seega puudus kinni peetaval ka subjektiivne õigus nõuda külmiku kasutamise võimaldamist. Sellise kohustuse puudumist on nenditud kohtupraktikas (vt Tallinna Halduskohtu 07.09.2015 lahend nr 3-15-191) ja seda on märkinud ka õiguskantsler Viru Vangla vangistustingimusi hinnates. Õiguskantsler sedastas, et VangS ei keela vanglal lubada soetatud toiduainete pikemaks säilitamiseks külmikute kasutamist, ent tegemist ei ole vahetu seadusest tuleneva või tuletatava kohustusega, mille täitmatajätmine kujutaks endast isiku õiguste rikkumist (vt https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_seisukoht_oig usrikkumise_puudumise_kohta_vanglasisene_paigutamine_ja_kinnipidamistingimused.pdf). Lisaks on õiguskantsler kinni peetavate poolt toiduainete soetamise ja hoiustamise teemal märkinud, et omand ei ole mitte pelk õigus, vaid isikule ka kohustus. Omandi soetamine ei tähenda, et isik saab sellega seotud vastutuse tingimusteta kellelegi kolmandale isikule delegeerida ja nautida vaid omandiõigusega kaasnevaid positiivseid aspekte. Soetades tegelikke hoiustamisvõimalusi arvestamata vangla kauplusest kergekäeliselt suurel hulgal kiirestiriknevaid toiduaineid, ei saa seda teinud kinni peetav isik riigile ette heita, et see pole teda abistanud toiduainete säilitamisel, vaid peaks kriitiliselt analüüsima enda võimet olukorda ja soetatava omandi säilitamisvõimalusi hinnata. Riigivõimul ei lasu universaalset kohustust hoolitseda isiku omandi säilimise eest, kui isik ei ole omandit soetades või pidades suutnud oma olukorda ja ümbritsevat keskkonda adekvaatselt hinnata ja seetõttu omand kahjustub (vt https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_seisukoht_oig usrikkumise_puudumise_kohta_taotluste_kaitlemine_toiduainete_hoiustamine_vanglas.pdf). 3.11 ei tagatud õigusaktides sätestatud moel ja mahus juurdepääsu avalikule teabele, st ajalehtedele ning tele- ja raadiosaadetele seaduses sätestatud viisil ning võrdväärselt vabaduses viibivate isikutega VangS § 30 lg 1 kohaselt peab vangla tagama kinni peetavale võimaluse lugeda üleriigilisi päevalehti ning ajakirju. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on kinnipeetaval lubatud vanglateenistuse vahendusel tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kui see ei ohusta vangistuse täideviimise eesmärke või vangla julgeolekut või korda. Vastavalt VSkE § 741 p-le 4 võib vahistatu saada raamatuid ja perioodilisi väljaanded ka pakiga.

Üleriigilistest päevalehtedest oli taotluse esitajale vangla poolt tagatud ajalehe „Postimees“ lugemise võimalus. Ajaleht ilmus kuus korda nädalas ja tellitud eksemplarid jaotusid üksuste vahel, olenevalt kinni peetavate isikute arvust. Praktika kohaselt jagati nädalas igasse kambrisse 2-3 ajalehte. Et vähemalt kaks-kolm korda nädalas võimaldatakse ajaleht igasse lukustatud kambrisse, on selgitanud vangla 2017 ka õiguskantslerile (Tallinna Vangla 28.09.2017 vastus nr 2-1/17/13756-3). Kohtupraktikas on nenditud, et arvestades kinnipeetavate arvu vanglas, on mõistetav, et vangla ei saa tagada kõikidele kinni peetavatele päevalehe lugemist selle ilmumise päeval ja lugemise võimaluse tagamine kolme päeva jooksul on aktsepteeritav (vt Tallinna Ringkonnakohtu 04.06.2007 lahend nr 3-06-1493). Ajalehti ja ajakirju oli Xul võimalik soovi korral lugemiseks laenutada ka vangla raamatukogust. Vanglale teadaolevalt luges X ka ajalehte „Õhtuleht“, „Maaleht“ ja „Eesti Express“, mis olid vangla vahendusel tellitud isiklike või kolmandate isikute rahaliste vahenditega. VangS § 31 lg kohaselt võimaldatakse vanglas jälgida raadio- ja televisioonisaateid. Tegemist on ühe vanglavälise suhtlemise vormiga, mida vanglateenistus peab soodustama. Küll on vanglal aga õigus selekteerida edastatavaid kanaleid, kõrvaldades paketist pornograafilise või erootilise sisuga, aga ka nt rahvastevahelist vihkamist või vaenu propageerivad kanalid (vt Madise, Lauri jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura, 2014, lk 96). Tallinna Vanglas võimaldati vaadata 13 kanalit (analoogsignaaliga). VangS § 31 lg-st 2 tulenevalt võib vanglaametniku loal olla kinnipeetaval kambris isiklik raadio ja televiisor, tingimusel, et selle kasutamisel ei rikuta korda. Vangiregistri andmetel oli Xul isiklik televiisor. Seega sai ta saateid jälgida kas isiklikus televiisorist või kambrikaaslaste elektriseadmetest, mis oli vastavalt Tallinna Vangla kodukorra p-le 8.6.2 lubatud. Televiisori ja raadio vahendusel sai ka päevakajaliste uudistega kursis olla. 3.12 ei võimaldatud pikaajalist kohtumist elukaaslasega ja seetõttu suhe purunes Vanglal ei ole võimalik kontrollida, kas Xu suhe elukaaslasega purunes seetõttu, et ei võimaldatud pikaajalisi kokkusaamisi või oli selleks mõni muu põhjus (nt Xu kriminogeenne käitumine ja vangistusse sattumine), kuid Tallinna Vangla ei ole juhtunu osas vastutav. VangS § 25 lg 1 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. Pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga lubatakse tingimusel, et neil on ühised lapsed või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. VangS § 94 lg 5 kohaselt ei kohaldata pikaajalist kokkusaamist vahistatule. X on Tallinna Vanglas elukaaslasega pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamist vaidlustanud ja Tallinna Vangla tegevust on haldusasjas nr 3-16-78 hinnatud. Tallinna Halduskohus Xu kaebuse küll rahuldas, kuid Tallinna Ringkonnakohus tühistas selle otsuse (vt Tallinna Halduskohtu 19.05.2016 ja Tallinna Ringkonnakohtu 28.09.2017 lahendid haldusasjas nr 3-16-78). Sama kohtuasja raames hindas Riigikohus ka VangS § 94 lg 5 põhiseaduspärasust ja leidis, et Xu olukorda arvesse võttes on VangS § 94 lg 5 põhiseaduspärane (vt Riigikohtu 16.11.2016 lahend nr 3-4-1-2-16). Seega on taotluse esitajale pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamist kohtu poolt hinnatud ja leiti, et vangla tegevuses on olnud õiguspärane. 3.13 voodipesu vahetati kaks ja rätikuid neli korda harvemini kui õigusaktides sätestatud ja on üldlevinud tava, rätikuid oli ka ebapiisavalt

VangS ja VSkE kinnipeetavale antavate rätikute arvu ning voodipesu ja rätikute vahetamise sagedust ei reguleeri. Vastavalt Tallinna Vangla kodukorra p-le 3.6 väljastatakse läbiotsitud kinnipeetavale madrats, padi, tekk, 2 aluslina, padjapüür, käterätik, saunalina, kauss, kruus ja lusikas ning vanglariietus (v.a vahistatule), mille vormielementideks on 4 T-särki, 2 paari pikki pükse, 2 jakki, 2 paari lühikesi pükse, 1 jope, 1 talvemüts. Alates 01.04.2015 tagas vangla kinnipeetavatele ühe käterätiku ja ühe saunalina vangla poolt ning korraldas nende regulaarse vahetuse ja pesemise. Kuna kinni peetavad esitasid vanglale pöördumisi ja juhtisid tähelepanu, et pesu pesemisest ja kuivatamisest tekib kambritesse niiskus, tuli vanglal rakendada igakülgselt meetmeid kinni peetavate elutingimuste parandamiseks. Muudatusega lõppes ära isiklike saunalinade ja käterätikute kambris kuivatamise vajadus. Üks saunalina ja üks käterätik on piisav hügieeni järgimiseks. Isiklike rätikute ja saunalinade keeldu hindas ka Justiitsministeerium (JM) ning leidis, et piirang on õiguspärane (JM 13.05.2015 vaideotsus nr 117/2932-2). Ka Tartu Halduskohus on leidnud, et ühe rätiku ja saunalina tagamine on kinnipeetava inimväärseks kohtlemiseks piisav (vt Tartu Halduskohtu 12.12.2011 lahend nr 311976). Tallinna Vangla kodukorra p 11.2.1 kohaselt kindlustas vangla voodipesu ja rätikute vahetuse üldjuhul iga 14 päeva järel. Kohtupraktikas on hinnatud, kas kinnipeetava inimväärikust alandati, kui kuu aja jooksul tema voodipesu ei vahetatud. Kohus leidis, et ühekordset voodipesu vahetamata jätmist 14 päeva tagant ei saa käsitleda kaebaja väärikuse alandamisena (vt Tartu Halduskohtu 20.05.2011 lahend nr 3-11-431). X ei ole Tallinna Vangla kodukorra p-te 3.6 ja 11.2.1 vaidlustanud. Samuti ei ole ta esitanud ühtegi pöördumist, millest nähtuks, et vangla kodukorras ettenähtud sagedusega tema voodipesu ja rätikuid ei vaheta. Seega saab järeldada, et voodiriiete ja rätikute vahetuse sagedus ning võimaldatud rätikute arv oli taotluse esitaja jaoks piisav ja oma õiguste rikkumist ta Tallinna Vanglas viibides ei tunnetanud, vähemalt mitte määral, et tõhusamaid õiguskaitsevahendeid kasutada. 3.14 ei saanud kasutada spordisaali ja/või treeningvahendeid ega teha kardiotreeningut VangS § 55 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks, kuid seda millises mahus ning millistes tingimustes kinnipeetavatele kehakultuuriga tegelemise võimalus tuleks tagada, VangS ei täpsusta. Eesti keele seletava sõnaraamatu (vt www.eki.ee) kohaselt on kehakultuur kehalise kasvatusega tegelemine keha tugevdamiseks ja arendamiseks. Sport on seletava sõnaraamatu kohaselt mängulist laadi võistluslik kehaline tegevus, sportimine. Seega on kehakultuuriga tegelemine laiem mõiste kui sport. VangS § 55 lg-st 1 ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda konkreetse endale meelepärase spordialaga tegelemise võimaldamist ja kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetel väljakutel või ruumides (vt Riigikohtu 07.04.2010 lahend nr 3-3-1-5-10). Vanglal on kohustus tagada üksnes võimalus kehakultuuriga tegelemiseks üldiselt. Vahistatu piiratud sportimistingimuste osas on kohtupraktikas rõhutatud, et VangS § 55 lg-s 2 ettenähtud jalutuskäik vabas õhus on oma olemuselt võimalus sportimiseks vabas õhus, sest kinnipeetavatel ei ole jalutuskäigu ajal keelatud tegeleda kehakultuuriga, sh võimelda. Kambris oli võimalus teha enda keharaskust kasutades erinevaid võimlemisharjutusi (vt Tallinna Halduskohtu 15.08.2018 lahend nr 3171082).

X oli vaadeldaval ajavahemikul VangS § 90 lg 3 ja VSkE § 8 lg 4 alusel lukustatud kambris, mistõttu oli tema liikumisõigus piiratud ja ta ei saanud külastada spordisaali. Kehakultuuriga sai X tegeleda kambris või jalutuskäikude ajal jalutusboksis ning selleks ei olnud vaja ilmtingimata treeningvahendid, erinevaid harjutusi on võimalik edukalt teha ka oma keharaskusega. Tervisekaardi ja kannetest (03.01.2017 ravilugu nr 167, 13.01.2017 ravilugu nr 172, 01.02.2017 ravilugu nr 175, 24.07.2017 ravilugu 190) nähtub, et X kambris iseseisvalt harjutusi ka tegi. 3.15 kogu vangistuse vältel pidi taluma läbiotsimist teadmata seksuaalse orientatsiooniga isikute poolt VangS § 68 lg 1 järgi on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Kinnipeetava läbiotsimist teostavad temaga samast soost isikud. Justiitsministri määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 32 järgi on kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik vanglasse sisenemisel ja vanglast väljumisel; enne ja pärast lühiajalist ja pikaajalist kokkusaamist; objekti läbiotsimise ajal, kui kinnipeetav viibib läbiotsimise ajal objektil; kartserisse paigutamisel; vanglasisesel saatmisel. Seega puudub vanglaametnikel otsustamisdiskretsioon, kas teostada kinnipeetava läbiotsimist või mitte. Läbiotsimise korraldamine on kohustuslik. Valida saab vaid täielike ja mittetäielike läbiotsimiste vahel. Nii täieliku kui ka mittetäieliku läbiotsimise eesmärgiks on leida ja ära võtta keelatud ese või aine ning selle kaudu tagada üldine julgeolek vanglas. Mittetäieliku läbiotsimise käigus kombatakse ka kinnipeetava kubemepiirkonda, kuid vanglaametnikud ei katsu läbiotsimise ajal kinni peetava suguorganeid. Kohtupraktikas on tõdetud, et seadusest ei tulene vanglale kohustust tuvastada ja kõrvaldada läbiotsimise teostamisest vanglaametnikke, kellel on väidetavalt ebatraditsiooniline seksuaalne orientatsioon. Ka kohtul ei ole võimalik objektiivselt tuvastada, milline on vanglaametniku meeleseisund vastava toimingu teostamisel (vt Tartu Halduskohtu 15.12.2016 lahend nr 3161295). Tartu Ringkonnakohutu hinnangul, kui läbiotsimine ise on õiguspärane, ei oma eelnimetatu asja lahendamisel tähtsust (vt Tartu Ringkonnakohtu 23.08.2016 lahend nr 3152486). Vaidlust ei ole selles, et Xu läbiotsimine toimus järelevalvetoiminguna seaduslikul alusel ja teda otsisid läbi temaga samast soost isikud. Pelgalt teadmatus, missugune on oma tööd tegeva vanglaametniku seksuaalne orientatsioon, ei anna alust arvata, et läbiotsimist ei teostatud legitiimsel eesmärgil. 3.16 takistati hariduse omandamist, lugemist tele- ja raadiosaadete vaatamist-kuulamist Tele- ja raadiosaadete jälgimise võimalust käsitleti juba p-s 3.11. Xu väide, et tal ei võimaldatud Tallinna Vanglas lugeda, ei vasta tõele. Vastavalt Tallinna Vangla kodukorra p-le 18.2 sai X laenutada vangla raamatukogust lugemiseks erinevaid teavikuid. Et X raamatukoguteenust aktiivselt kasutas, kinnitab laenutatud teavikute nimekiri. Kinnipeetavatel on võimalik raamatuid saada ka väljastpoolt vanglat maksikirjaga. Xu lugemine oli piiratum üksnes kartserkaristuse kandmise ajal, sest VSkE § 60 lg 1 kohaselt võib kinnipeetaval kartseris kaasas olla pühakiri, enda õiguste kaitseks vajalikud õigusaktid ja

mõistlikus koguses õppe- või usukirjandust. Vastavalt Tallinna Vangla kodukorra p-le 1.12.14 oli õppekirjandus kartsakambris lubatud õppetöös osalevale kinnipeetavale. Kartseris sai lugeda ka ajalehti. Arvestades kartseris viibimise lühiajalisust ei olnud Xu lugemisvõimalus olulisel määral piiratud. Tulenevalt VangS § 93 lg-st 4 tuleb põhi- või üldkeskhariduse omandamise jätkamine võimaldada alaealisele vahistatule, kes on olnud eelvangistuses vähemalt üks kuu. Kuna X ei olnud vahistatu staatuses olles alaealine, siis nimetatud säte tema puhul ei kohaldu. Pealegi on Tallinna Vanglale teadaolevalt Xul keskharidus omandatud. VangS § 36 lg 1 kohaselt võimaldatakse kinnipeetaval omandada kutseharidus, samuti osaleda tööalase enesetäiendamise eesmärgiga täienduskoolituses, juhul kui see on individuaalses täitmiskavas ette nähtud. Tallinna Vanglas Xul individuaalset täitmiskava ei olnud, seega ei olnud hariduse omandamist riske maandava tegevusena ette nähtud. 3.17 vangla ei võimaldanud arstidega segamatult suhelda ja vanglast väljudes tuli kanda käeraudu VangS § 52 lg 2 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Sama lõike kohaselt kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Kinnipeetava valve tervishoiuteenuste osutamise ajal tagab vanglateenistus. Vaidlust ei ole selles, et Xule on tervishoiuteenust osutatud ja teda on viidud tervishoiuteenuse osutamiseks Tallinna Vangla meditsiiniosakonda ning vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja juurde. Xu tervisekaardis on 23.08.2016 tehtud kanne (ravilugu nr 138), mille kohaselt viibis X meditsiiniosakonnas kirurgi vastuvõtul ja nõudis, et teda saatnud vanglaametnik lahkuks arsti kabinetist. Kirurg Marge Raag palus vastavalt vangla korrale saatjal kabinetist mitte lahkuda. 29.08.2016 esitas X Tallinna Vanglale selgitustaotluse (nr 5-18/16/20256-1), milles soovis selgitust, miks viibis kirurgi vastuvõtul kõrvalisi isikuid, kes ei tegele patsiendi raviga. Tallinna Vangla vastas talle 27.09.2016 (nr 5-18/16/20256-2). Vastavalt VSkE § 8 lg-le 3 võib kinnipeetav väljaspool oma osakonda liikuda saatjaga. JM 05.09.2011 määrus nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 36 lg 1 sätestab, et saatja ülesanne on tagada saatmise ajal kinnipeetava õiguspärane käitumine ning välistada kinnipeetava suhtlemine kõrvaliste isikutega. Sama määruse § 37 kohaselt saatmise sihtkohas antakse kinnipeetav üle saatmiskavas märgitud või korrapidaja korralduses nimetatud vanglateenistuse ametnikule. Seega on vanglal kohustus tagada kinni peetava üle pidev järelevalve ja kinni peetavat ei tohi järelevalveta jätta ka sihtpunktis. Erandiks ei ole ka saatmine meditsiiniteenuse osutaja juurde ehk viibimine perearsti või mistahes meditsiinitöötaja vastuvõtul, kus tuleb vanglal tagada kinni peetava üle järelevalve ning sellest tulenevalt meditsiinitöötaja/perearsti ohutus ning jälgida, et kinnipeetava käitumine oleks õiguspärane, samuti välistada tervishoiutöötaja töövahendite õigusvastane sattumine kinni peetava valdusesse. Vangiregistri andmetel viidi X 10.10.2016, 13.12.2016, 15.12.2016 ja 05.01.2017 PõhjaEesti Regionaalhaiglasse ning 02.06.2017 Ida-Tallinna Keskhaiglasse. Vastavalt VangS § 70 lg-le 1

võib kinnipeetava saatmisel kasutada ohjeldusmeetmeid. Xu suhtes kasutati saatmisel käeraudu. Vastavalt tavapraktikale teavitatakse kinni peetavat käeraudade paigaldamisest vahetult enne käeraudade asetamist. Oluline on märkida, et X ei ole käeraudade paigaldamise toimingust (Riigikohus asus 23.05.2013 lahendis nr 3-3-1-19-13 seisukohale, et käeraudade paigaldamine on toiming) keeldunud ega seda vaidlustanud. Vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja juurde viimise ja järelevalve teostamise protseduuri õiguspärasust on kohtupraktikas korduvalt hinnatud. Riigikohus on selgitanud, et kinnipeetavate saatmisel väljaspool vanglat on ohjeldusmeetme kohaldamine ennetav meede. Sellega vähendatakse põgenemisvõimalusi ning ohtu kaassõitjate (vanglameeskonna ja saadetavate) elule ja tervisele (vt Riigikohtu 13.11.2009 lahend nr 3-3-1-63-09). Kohus on märkinud, et kinnipeetava puhul saab põgenemisriski alati teataval määral eeldada. Vanglavälisel saatega liikumisel on mõningane kinni peetava eraelu riive paratamatu. Samas ei tohi see riive ületada hädavajalikke piire. Riive intensiivsust vähendab see, et seaduses kaitstakse kinnipeetavaid privaatsuse riive vastu eraldi meetmega, milleks on vanglaametnike tähtajatu ametisaladuse hoidmise kohustus (VangS § 132; vt Tallinna Halduskohtu 07.05.2014 lahend nr 3-13-487). Tallinna Halduskohus tagastas läbivaatamatult kaebuse, milles kinnipeetav taotles mh arstiga kabinetis kahekesi olemise võimaldamist. Kohus leidis, et kaebus on ilmselgelt perspektiivitu, sest vangla ei tohi kinnipeetavat ka arsti juures järelevalveta jätta (vt Tallinna Halduskohtu 07.05.2014 lahend nr 3-13-487). X ei ole esitanud Tallinna Vanglale pöördumisi seoses sellega, et saatmisi teostanud vanglaametnikud oleksid teda saatmise ajal inimväärikust alandavalt kohelnud või VangS §-st 132 tulenevat kohustust rikkunud. 3.18 Varalise kahju hüvitamise nõue. Vangistust reguleerivatest seadustest ei tulene taotluse esitajale subjektiivset õigust nõuda, et ta peab saama vangistuses olles kõik tasuta. Riik tasub kinni peetava kulud, mille hüvitamise kulud on seadusega riigile kohustuseks pandud (nt meditsiin, toitlustamine, majanduskulud jmt).

oli ühe vangi ülalpidamiskulu kuus

eurot (vt https://www.vangla.ee/et/uudisedja-arvud/vangistuse-kulud). Kinnipeetavatele on tagatud kolm korda päevas soe toit, ööpäevaringne arstiabi ja inimväärikad elutingimused. Kui X soovis kasutada teenuseid ja hüvesid, mida vangla võimaldas, kuid mille eest tuli isiklikest vahenditest tasuda, oli see kulutus, mille hüvitamise kohustus vanglal puudub.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6.1 2016 kevadel sai kaebaja teiselt kinnipeetavalt teada, et Tallinna Vanglas valitsenud tingimuste kumulatiivne mõju on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsuste valguses inimväärikust alandav. 26.04.2019 esitas kaebaja Tallinna Vanglale taotluse vanglas viibimise ajal talle tekitatud varalise- ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Tallinna Vangla 06.06.2019 jättis kaebaja taotluse rahuldamata. 6.2 Kaebaja viibis Tallinna Vanglas kokku 626 päeva ja 21 kuud. Mittevaralise kahju nõude esitamisel lähtus kaebaja EIK poolt sarnastes asjades väljamõistetud keskmisest, mis on ca 1 eurot tunnis ja 24 eurot päevas. Varalise kahju nõude esitamisel lähtus kaebaja põhjendatud kulutustest, mille eest oleks pidanud tasuma riik, mida oli vähemalt 70 eurot kuus, mis teeb kokku 1470 eurot.

7.4 Vastustaja ei pea usutavaks, et kaebaja kõiki kaebuses loetletud vahendeid ja esemeid Tallinna Vanglas viibides soetas. Niit, pintsetid meessoost kinnipeetavatele, klaasipuhastusvedelik, üldpuhastusvahend, treeningkindad ja kingalusikas ei ole vanglas lubatud. Puhastusvahendi ja koristustarbed kambri koristamiseks tagab vangla. Samuti puudus vajadus osta tualettpaberit, sest ka tualettpaberiga varustab kinnipeetavaid vangla. Vastavalt VangS § 93 lg-le 1 oli kaebuse esitajal vahistatuna õigus loobuda isiklike riiete kandmisest ja tal oli võimalus taotleda vangla vormi. Vormirõivaste pesemise eest hoolitsenuks vangla. Kuna X soovis kanda isiklikke riideid, siis tuli tal endal riiete pesemise eest hoolitseda ja vahendite soetamise kulud kanda. Xu K-Raha väljavõttest nähtuvalt kasutas ta pesupesemise teenust, seega ei olnud tal vajadust pesu pesemiseks vahendeid soetada. VSkE § 741 kohaselt oli vahistatule lubatud pakiga saada riideid ja jalanõusid (p 1), küüne-lõikurit ja kammi (p 2), kirjatarbeid, sh paberit, kirjutusvahendeid, ümbrike, marke ja postkaarte (p 3) ning raamatuid ja perioodilisi väljaandeid (p 4). Seega ei pidanud kaebaja vangla poest omale kindlasti loetletud uusi esemeid ostma, vaid ta sai kodust endale need vanglasse organiseerida. 7.5 Kaebaja väide, et enda õiguste eest seismine on kinnipeetavale vanglas tasuline ja isikule vabaduses tasuta, ei ole tõene. Paljudel isikutel vabaduses on tõepoolest võimalus internetti ja e-toimikut kasutada ning edastada dokumente digitaalselt, kuid üldjuhul ei ole internet tasuta, vaid selle internetiühenduse olemasolu eest tuleb teenustasu maksta. Kinnipeetaval e-toimiku kasutamiseks täna võimalust ei ole ja dokumente elektroonselt ei ole võimalik saata, kuid vastavalt VSkE §-le 47 saadetakse kinnipeetava kirjad õiguskantslerile, vanglatele, Presidendi Kantseleile, prokurörile, uurijale või kohtule vangla kulul. Vanglale esitatavad taotlused esitatakse üldjuhul taotluse blanketil, mis antakse vangla poolt tasuta. Kinnipeetav saab pöördumised vanglaametnikule üle anda ümbrikut ja marki kasutamata. Vähekindlustatud kinnipeetavatele on vangla poolt tagatud ka kirjapaber, ümbrikud ja vajadusel kirjutusvahend. Kaebaja ei olnud vähekindlustatud isik, K-Raha andmetel olid Xul regulaarsed sissetulekud ja ta sai vangistuse ajal 58 pakki. 7.6 Lähedastega telefonitsi ja kirja teel suhtlemine ei olnud kaebajale tasuta, sest vastavalt VangS § 28 lg-le 2 ja § 69 lg-le 2 toimub kirjavahetus ja telefoni kasutamine kinnipeetava kulul. 7.7 VangS § 47 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetava toitlustamine vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kinnipeetava toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Kehtiva praktika kohaselt toitlustatakse Tallinna Vangla kinnipeetavaid, sh kaebajat kolm korda päevas sooja toiduga ja menüü on kooskõlas sotsiaalministri 31.12.2002 määrusega nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“. Õiguskantsler on leidnud, et vangla poolt nimetatud määrust täites ei peaks kinnipeetav isik ka ilma võimaluseta vangla kauplust külastades sattuma olukorda, kus ta jääb elutegevuseks vajalike toiduaineteta (vt õiguskantsleri 28.09.2012 seisukoht nr 74/111227/1204411, p-d

ja 38; elektrooniliselt kättesaadav https://www.oiguskantsler.ee/ sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_seisukoht_oigusrikkumise_puudum ise_koh ta_vanglakaupluse_kulastamise_voimaluste_piiramine.pdf). Xule oli vangla

poolt tagatud elutegevuseks vajalik toit ja toidu söömiseks antud kambrisse vajalikud toidunõud. Kui kaebuse esitaja soovis vangla vahendusel kauplusest täiendavalt toitu ja toidunõusid osta, on ilmselge, et tal tuli soetatud kauba eest ka isiklikest vahenditest tasuda. Et kaupluseteenuse kasutamine toimub isikuarvel oleva raha eest sätestab ka VangS § 48 lg 1. 7.8 Vastavalt VangS § 35 lg-le 6 ja § 36 lg-le 2 finantseeritakse riigieelarvelistest vahenditest põhi-, üldkesk- ja kutseharidus. Kaebaja Tallinna Vanglas viibimise ajal põhi-, üldkesk- ega kutseharidust ei omandanud ja juhul kui ta iseseisevalt vangistuse ajal midagi õppis ja sellega kulud kaasnesid, siis tulebki tal need kulud endal kanda. Kui kaebaja soovis iseseisvalt õppida raamatust, mida vangla raamatukogust ei olnud võimalik laenutada, sai ta selle omale osta või väljastpoolt vanglat saata. Vangla raamatukogu kollektsioon ei sisalda küll niivõrd laia kirjanduse valikut, et kõikide kinnipeetavate soovid saaksid rahuldatud. Vangla piiratud ressurssi arvestades tuleb kirjanduse soetamisel teha paratamatult teatud valikuid. Raamatukogudevaheline koostöö ja teavikute annetamine/vahetamine on vajalik, et raamatukogus laenutatavate teavikute valik oleks lugejaskonna jaoks suurem.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

§-des 591‒593). Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et osade kulutuste tegemiseks puudus kaebajal kas vanglapoolse varustamise tõttu üldse vajadus (puhastus- ja koristusvahendid, tualettpaber) või võimaluse tõttu vajaminevad esemed saada kodust pakiga (vt VSkE § 741). Puudub vaidlus, et kaebaja on saanud vangistuse ajal kokku 58 pakki. Vältimaks isiklike riiete kandmisega seotud kulusid, oli kaebajal võimalik taotleda vanglavormi (vt VangS § 93 lg 1). Samuti toimub vangla kulul korrapärane, elanikkonna üldistele toitumistavadele vastav, elutegevuseks vajalikku toidutarvet silmaspidav ja toiduhügieeni nõuetele vastav toitlustamine (vt VangS § 47 lg 1). Seega puudub kaebaja õiguste rikkumine, mis RVastS § 8 lg 1 kohaselt on varalise kahju hüvitamise eelduseks.

/allkirjastanud digitaalselt/ Andreas Paukštys

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.