I.A. kaebus Tartu Vangla 08.06.2016. a otsuse nr 624/4521-2 ja Justiitsministeeriumi 29.07.2016. a vaideotsuse nr 11-3/5102-2 tühistamiseks ning Tartu Vangla kohustamiseks asja uueks otsustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 08.11.2016. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tartu Vangla apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – I.A.
ja
Justiitsministeeriumi
Vastustajad – Tartu Vangla ja Justiitsministeerium
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Justiitsministeeriumi poolt ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuse lisad 36-l lehel.
2.Tagastada Tartu Vanglale vangla apellatsioonkaebuse dokumendihaldussüsteemi „Delta“ väljavõte ühel lehel.
lisana
esitatud
3.Rahuldada Tartu Vangla ja Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebused ning tühistada Tartu Halduskohtu 08.11.2016. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta I.A. kaebus rahuldamata.
4.Menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 06.04.2017, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.I.A. esitas 30.05.2016 (registreeriti 31.05.2016) Tartu Vanglale taotluse (tl 55p), milles taotles Tartu Vangla kodukorra muutmist selliselt, et kinnipeetavatel on hommikusöök ja äratus hilisem, kui kehtiv päevakava ette näeb. Taotluse kohaselt tekitab vara ärkamine taotluse esitajal närvilisust, ärritust ja ärevust.
2.Tartu Vangla jättis 08.06.2016. a otsusega nr 6-24/4521-2 (tl 4) I.A. taotluse rahuldamata. Otsuse kohaselt ei esine taotluse esitajal tervislikel põhjustel näidustust vangla kodukorrast kõrvale kaldumiseks.
3.Justiitsministeerium jättis 29.07.2016. a vaideotsusega nr 11-3/5102-2 (tl 3-3p) I.A. poolt 20.06.2016 esitatud vaide (tl 29-29p) rahuldamata.
4.I.A. esitas 07.08.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 08.06.2016. a otsuse ja Justiitsministeeriumi 29.07.2016. a vaideotsuse tühistamiseks ja Tartu Vangla kohustamiseks asja uueks otsustamiseks. Kaebaja märgib, et tal on psüühika- ja unehäired ning vara ärkamine on inimväärikust alandav.
5.Tartu Halduskohus rahuldas 08.11.2016. a otsusega kaebuse täies ulatuses, tühistas Tartu Vangla 08.06.2016. a otsuse nr 6-24/4521-2 ja Justiitsministeeriumi vaideotsuse nr 11-3/5102-2 ning kohustas Tartu Vanglat vaatama I.A. 30.05.2016. a taotluse uuesti läbi. Halduskohus märkis, et kuna Tartu Vangla direktor, kelle pädevusse kuulub vangla kodukorra kinnitamine ja muutmine, võib põhjendatud vajaduse korral kehtestada konkreetse kinnipeetava jaoks kaalutlusotsuse alusel erisuse vangla kodukorrast, siis selle erisuse kehtestamisest keelduvat otsust tuleb käsitada selle regulatiivse toime tõttu haldusaktina. Halduskohus tõi välja, et kaebajal on diagnoositud psüühika- ja unehäired. Halduskohtu arvates on piisavalt tõenäoline, et selle diagnoosiga kinnipeetaval võib suhteliselt vara ärkamine tekitada talle rohkem ebamugavusi, kui need, mis kaasnevad paratamatult vangistusega, aga samuti mõjutada negatiivselt tema tervist. Halduskohus osundas sellele, et nähtuvalt vaidlusaluse otsuse põhjendustest ei pidanud vastustaja kaebaja suhtes vangla kodukorrast kõrvalekaldumist põhjendatuks, kuna kontrollimisel selgus, et kaebajal puudub selleks meditsiiniline näidustus. Halduskohus märkis, et vaidlusaluses otsuses puuduvad selgitused selle kohta, kelle poolt ja kuidas on tuvastatud kaebajal meditsiinilise näidustuse puudumine vangla kodukorra päevakavast kõrvalekaldumiseks. Asja materjalides puudub enne 08.06.2016 tehtud eriarsti otsus selle kohta, et enne keelduva otsuse tegemist on arst tuvastanud, et kaebajal puudub näidustus vangla kodukorrast kõrvalekaldumiseks. Haldusasja materjalide hulgas on olemas vaid vangla meditsiiniosakonna juhataja 06.07.2016. a vastus kaebaja märgukirjale, mille
kaebaja oli esitanud meditsiiniosakonda 13.06.2016, s. o pärast 08.06.2016 keelduva otsuse kättesaamist. Halduskohtu hinnangul ei nähtu nimetatud vastusest, et meditsiiniosakond oleks varem kontrollinud, kas vara ärkamine võib mõjuda kaebaja tervisele negatiivselt. Vaideotsuses ja vastuses kaebusele on viidatud Tartu Vangla meditsiiniosakonna hinnangule, mille kohaselt puudub kaebajal väidetavalt näidustus äratuse ja hommikusöögi aja hilisemaks muutmiseks, kuid kohtule sellist meditsiinilist hinnangut esitatud ei ole. Sellest tulenevalt on halduskohtu arvates tõendamata, et kaebaja poolt 30.05.2016 esitatud taotluse alusel oli teostatud meditsiiniline kontroll, mille käigus leidis arst, et kaebajal puudub meditsiiniline näidustus vangla kodukorra lisa 1 p-s 1.3 kindlaksmääratud päevakavast kõrvalekaldumiseks. Seega puudusid vanglal täielikud ja täiuslikud andmed kaebaja tervise kohta, et lahendada tema taotlus õiguspäraselt. Halduskohus leidis, et sellest tulenevalt on Tartu Vangla 08.06.2016. a otsus nii formaalselt kui ka sisuliselt õigusvastane, kuna haldusmenetluse käigus on rikutud menetlusnõudeid ja põhjendamiskohustust, mis tõi kaasa diskretsioonivea. Sellest tulenevalt rahuldas halduskohus kaebuse ning tühistas Tartu Vangla 08.06.2016. a otsuse ja Justiitsministeeriumi 29.07.2016. a vaideotsuse. Samuti rahuldas halduskohus kaebaja kohustamisnõude ja kohustas Tartu Vanglat vaatama kaebaja poolt 30.05.2016 esitatud taotlus talle eripäevakava kehtestamiseks uuesti läbi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Tartu Vangla esitas Tartu Halduskohtu 08.11.2016. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt oleks halduskohus pidanud enne sellise sisuga otsuse tegemist vastustajale selgitama täiendava tõendi esitamise vajadust ning andma võimaluse tõendi esitamiseks, kui halduskohus seda tõendit sisuliselt oluliseks pidas. Halduskohus asus aga oma 19.10.2016. a määruses seisukohale, et asjas on esitatud piisavalt kirjalikke tõendeid, mis võimaldavad asja lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitada kohtuistungit pidamata. Kuna kaebaja ei olnud vaidlustanud vangla otsust põhjusel, et vangla on jätnud otsuse tegemisel meditsiinilise näidustuse esinemise kontrollimata, samas on nii vangla otsuses kui ka vaideotsuses põhjendatult märgitud, et seda asjaolu on kontrollitud, siis järeldas vangla sellest, et nimetatud asjaolu üle vaidlust ei ole ning eraldi tõendi esitamine ei ole vajalik. Vangla palub eeltoodust tulenevalt võtta asja materjalide juurde tõendina Tartu Vangla dokumendihaldusprogrammi „Delta“ väljatrüki millelt nähtub, et enne otsuse tegemist andis meditsiiniosakonna juhataja P. Kool, kes on ka arst, seisukoha, et kaebajal puudub tervislikust seisundist tulenev meditsiiniline näidustus äratuse hilisemaks lükkamiseks. See tõendab, et enne otsuse tegemist hinnati meditsiiniosakonna poolt varase ärkamise mõju kaebaja tervisele. Vangla märgib ka, et halduskohtu otsuses puudub viide sellele, millistele tõenditele tuginedes leidis halduskohus, et psüühika- ja unehäirete diagnoosiga kinnipeetaval võib suhteliselt vara ärkamine tekitada rohkem ebamugavusi, kui need, mis kaasnevad paratamatult vangistusega, samuti mõjutada negatiivselt kaebaja tervist.
7.Justiitsministeerium esitas Tartu Halduskohtu 08.11.2016. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja jätta kaebus rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks otsustamiseks tagasi halduskohtule. Justiitsministeerium on apellatsioonkaebuses seisukohal, et käesolevas asjas ei pidanud vangla koguma täiendavat
tõendit arstilt (psühhiaatrilt). Justiitsministeeriumi arvates ei pidanud vangla küsima eriarstilt täiendavat otsust, et lükata ümber kaebaja iseendale pandud ravimeetodit (soovi/vajadust hiljem ärgata) olukorras, kus kaebaja on viibinud järjepidevalt eriarsti (psühhiaatri) vastuvõttudel. Justiitsministeerium esitas halduskohtule vangla meditsiiniosakonna juhataja poolt esitatud vastuse, milles kohaselt on kaebajale võimaldatud regulaarset arstide vastuvõttudel viibimist, sh regulaarset psühhiaatri vastuvõttu. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et kaebaja on viibinud regulaarselt psühhiaatri vastuvõttudel. Seega on vangla täitnud vangistusseaduse (VangS) § 52 lg-st 2 tulenevat kohustust arstiabi tagamise kohta. Eelnevast nähtuvalt toimus ja toimub kaebaja vaimse tervise kontroll järjepidevalt. Samuti oli vangla meditsiiniosakonna juhatajal kui arstil vajalik oskus ja pädevus lugeda kaebaja tervisekaarti ja anda edasi teavet, et psühhiaater ei ole määranud tema vaimse tervise häirete raviks hilisemat ärkamist, st et näidustus kodukorrast erandi tegemiseks puudub. Vangla meditsiiniosakonna juhataja oli kaasatud kaebaja taotluse lahendamisse. Kui halduskohtul tekkis kahtlus, kas või kuidas direktori haldusaktis viidatud kontrollimine toimus, oleks halduskohus pidanud seda asjaolu uurimispõhimõttest tulenevalt kontrollima, mitte rahuldama kaebust pelgalt kahtluse tõttu. Seega jättis halduskohus olulise asjaolu ise kontrollimata. Justiitsministeerium on seisukohal, et vangla võis lähtuda eriarsti (psühhiaatri) tervisekaardile tehtud sissekannetest kaebaja taotluse lahendamisel ning vanglal puudus vajadus olukorras, kus eriarst pidevalt jälgib kaebaja seisundit, hakata eriarstilt üle küsima, kas eriarst peab vajalikuks veel ühte või teist ravi(meetodit) kasutada. Isegi kui vaidlustatud otsuse puhul on põhjenduste napisõnalisuse tõttu rikutud vorminõudeid, ei mõjutanud see asja otsustamist ning ei ole kaasa toonud diskretsiooniviga.
8.Kaebaja palub vastuses apellatsioonkaebustele jätta need rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja on seisukohal, et vangla ei olnud tõendeid hinnanud. Kaebaja märgib, et tema raviloo kohaselt on tal une- ja psüühikahäired. Vangla on varem võimaldanud tal vangla kodukorraga kehtestatud režiimist kõrvale kaldumist, nt 04.02.2015–11.03.2015 tuli arsti otsusega anda talle kartserisse vooditarvikud ettenähtust kaks tundi varem. Kaebaja on seisukohal, et kevadine kellakeeramine on põhjustanud muutusi tema psüühilises seisundis. Vangla on jätnud välja selgitamata, et kaebaja poolt tarvitatud ravimitel on samuti kõrvaltoimed, sealhulgas on üheks selliseks unisus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus võtab esmalt asja materjalide juurde Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebuse lisadena esitatud I.A. tervisekaardi väljavõtte, 29.11.2016. a tõendi I.A. kliinilise psühholoogi vastuvõttudel viibimise kohta, dokumendihaldussüsteemi „Delta“ väljavõtte ja arst P. Kooli 07.12.2016. a vastused Justiitsministeeriumi vanglate osakonna nõuniku küsimustele seoses I.A. 31.05.2016. a taotlusega kokku 36-l lehel. Kuigi viidatud tõendeid ei olnud esitatud halduskohtule, saab ringkonnakohus need apellatsioonimenetluses asja juurde võtta HKMS § 198 lg 2 p-de 2 ja 3 ning lg 3 alusel. Dokumendihaldussüsteemi „Delta“ väljavõtte osas, mis kinnitab vangla 08.06.2016. a otsuses nr 6-24/4521-2 toodud asjaolu, et enne nimetatud otsuse tegemist kontrolliti Tartu Vanglas kaebaja terviseseisundit ja leiti, et kaebajal puudub tervislikel põhjustel näidustus erandi saamiseks päevakavas märgitud äratuse ja hommikusöögi ajast, rikkus halduskohus ringkonnakohtu hinnangul HKMS § 59 lg 3 nõudeid ja uurimisprintsiipi, sest ei teinud ka ise
Tartu Vanglale ettepanekut 08.06.2016. a otsusest nähtuva ning asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks. HKMS § 2 lg 4 sätestab samuti, et kohus tagab omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele. Arst P. Kooli 07.12.2016. a vastus on vangla 08.06.2016. a otsuse õiguspärasuse hindamise seisukohalt samuti HKMS § 62 lg 2 esimese lause mõttes asjas tähtsust omav tõend, kuid seda ei olnud halduskohtu otsuse tegemise seisuga veel olemas. I.A. tervisekaardi väljavõte ja 29.11.2016. a tõend näitavad ringkonnakohtu hinnangul seda, kas ja kuidas on vangla täitnud kaebaja osas VangS § 52 lg-st 2 tulenevat kohustust ning kas I.A. l on esinenud selliseid kaebusi, mille alusel võiks öelda, et kaebajale, kui psüühika- ja unehäirete diagnoosiga kinnipeetavale võis suhteliselt vara ärkamine siiski tekitada rohkem ebamugavusi, kui need, mis paratamatult vangistusega kaasnevad, samuti mõjutada negatiivselt kaebaja tervist.
10.Ringkonnakohus tagastab Tartu Vanglale vangla apellatsioonkaebuse lisana esitatud dokumendihaldussüsteemi „Delta“ väljavõtte, kuna sama dokument on esitatud ka Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebuse lisana ning ringkonnakohus võttis ministeeriumi poolt apellatsioonimenetluses esitatud täiendavad tõendid, s. h sama väljavõtte, asja materjalide juurde.
11.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla ja Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebused tuleb rahuldada ning Tartu Halduskohtu 08.11.2016. a otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab I.A. kaebuse rahuldamata.
12.Halduskohus rahuldas esitatud tühistamis- ja kohustamiskaebuse vaidlustatud otsusest nähtuvalt põhjusel, et eelkõige ei nähtu Tartu Vangla vaidlustatud haldusaktist põhjendusi ja selget viidet sellele, millal ja kelle poolt teostatud kontrolli käigus tuvastati enne 08.06.2016 asjaolu, et kaebajal puudub meditsiiniline näidustus kodukorras toodud päevakavast kõrvalekaldumiseks. Halduskohus leidis samuti, et sellise kontrolli oleks pidanud teostama ilmselt eriarst ja märkis, et kuna vangla pole vaidlusaluses otsuses viidatud meditsiiniosakonna hinnangut kohtule esitanud, on vangla väide enne 08.06.2016 sellesisulise kontrolli teostamisest tõendamata. Sellest järeldas halduskohus, et ilmselt puudusid vanglal 08.06.2016. a otsuse tegemisel kaebaja terviseseisundit puudutavad piisavad andmed sellise otsuse tegemiseks ja seega on tegemist õigusvastase haldusaktiga, millest ei nähtu ei kaalutlusi ega põhjendusi, millest haldusorgan on akti andmisel lähtunud ja see on oluline põhjendamispuudus. Samuti leidis halduskohus, et asja materjalide pinnalt ja arvestades kaebaja enda väiteid temal esinevate une- ja psüühikahäirete kohta, ei ole halduskohtul võimalik selgelt asuda seisukohale, et haldusorgan saaks kaebaja taotlust uuesti läbi vaadates teha üksnes samasisulise, s. o keelduva otsuse. Kuna halduskohus pidas vangla 08.06.2016. a otsust õigusvastaseks kaalutlusotsuseks mis tuli tühistada, tühistas kohus ka Justiitsministeeriumi 29.07.2016. a vaideotsuse ja kohustas Tartu Vanglat kaebaja 31.05.2016. a taotlust uuesti läbi vaatama.
13.Ringkonnakohus halduskohtu vastavate seisukohtadega ei nõustu ja leiab, et ka halduskohtu hinnangud seni asja materjalide juures olnud kaebaja tervisekaardi väljavõtetele, Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja vastustele ja kaebaja enda väidetele tema terviseseisundi kohta ei orienteeri kuidagi sellisele lahendusele, mis tuleneb halduskohtu vaidlustatud otsusest ja seda isegi ilma apellatsioonimenetluses esitatud täiendavaid tõendeid arvesse võtmata. Nimelt ei ole kaebaja ise ühegi tõendiga tõendanud oma väidet, et kuna tal on diagnoositud psüühika- ja unehäired, siis juba sellest tulenevalt tekitab päevakavas ette nähtud
varane ärkamine vanglas talle rohkem ebamugavusi, kui vangistusega paratamatult kaasneb ja mõjutab negatiivselt tema tervist. Seda ei kinnita ka ükski senini toimikus olnud kaebaja tervisekaardi väljavõte, vangla meditsiiniosakonna arvamus ega muu tõend. Nagu varasemalt juba märgitud, rikkus halduskohus kaebust lahendades ka ise HKMS § 59 lg 3 nõudeid ja uurimisprintsiipi, sest ei teinud enne otsuse tegemist Tartu Vanglale ettepanekut vangla 08.06.2016. a otsusest nähtuva ning asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks. Seetõttu ei saa ka halduskohtu etteheide Tartu Vanglale, et vangla ise pole 08.06.2016. a otsusest tulenevat väidet kaebaja suhtes tema tervisliku seisundi kontrolli teostamise kohta ühegi tõendiga tõendanud ega sellist tõendit halduskohtule esitatud, olla aluseks vangla 08.06.2016. a otsuse õigusvastaseks ja motiveerimata haldusaktiks pidamisele. Lisaks eelnevale on see puudus apellatsioonimenetluses likvideeritud, sest Justiitsministeerium esitas koos teiste täiendavate tõenditega ringkonnakohtule ka vangla 08.06.2016. a otsuses viidatud eelneva kontrolli teostamist kinnitava tõendi - dokumendihaldussüsteemi „Delta“ väljavõtte. Sellest nähtub, et I.A. 31.05.2016. a taotluse lahendamisel küsiti taotluse esitajal tulenevalt tema tervislikust seisundist kehtivast kodukorrast erisuse tegemise vajaduse olemasolu kohta arvamust vangla meditsiiniosakonnast ning 01.01.2016 andis arst ja ühtlasi ka vangla meditsiiniosakonna juhataja P. Kool arvamuse, et I.A. l ei esine meditsiinilist näidustust äratuse ja hommikusöögi kellaaja muutmiseks. Seda, et ta sellise arvamuse tõesti 01.06.2016 andis, kinnitab P. Kool ka oma 07.12.2016. a vastuses ning selgitab sealsamas, millel tema seisukoht põhines (kaebaja tervisekaardile psühhiaatri ja vaimse tervise õe poolt sisestatud informatsioon, s. h ravi määramine, ekspertiisid, määratud ravi muutmine ja ravi tõhusus). Nimetatud tõendid tõendavad ringkonnakohtu hinnangul, et enne 08.06.2016. a otsuse tegemist hinnati Tartu Vangla meditsiiniosakonnas arsti poolt varase ärkamise mõju I.A. tervisele ning seega ei ole 08.06.2016. a otsuses mainitud kontrollimine olnud pelgalt vangla lakooniline väide, nagu märkis halduskohus vaidlustatud otsuse põhjendustes. Ka vastustajate poolt juba halduskohtule esitatud P. Kooli 06.07.2016. a vastusest kaebaja märgukirjale, 28.09.2016. a ülevaatest ja 19.09.2016. a vastusest ministeeriumile koos lisadega (tl 13, 47 ja 60-65) saab siiski järeldada, et ainuüksi I.A. le pandud psüühika- ja unehäirete diagnoos ei ole piisav põhjus kaebaja suhtes äratuse ja hommikusöögi kellaaja osas erisuse kehtestamiseks.
14.Halduskohus pidas Tartu Vangla 08.06.2016. a otsust nr 6-24/4521-2 ka formaalselt õigusvastaseks märkides, et läbiviidud haldusmenetluse käigus rikuti menetlusnõudeid, kuna otsuse tegemisel puudus eriarsti otsus selle kohta, et kaebajal puudub meditsiiniline näidustus vangla kodukorras toodud ajakavast kõrvalekaldumiseks. VangS § 52 lg 2 kohaselt on arst vanglas kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Juba P. Kooli 28.09.2016. a ülevaates ja 19.09.2016. a vastuses selgitati, et I.A. le on Tartu Vanglas võimaldatud regulaarset arstide, s. h eriarstide vastuvõttudel viibimist. Sedasama kinnitab ka I.A. tervisekaardi väljavõte, millest nähtub, et kaebaja on viibinud regulaarselt psühhiaatri vastuvõttudel, kliinilise psühholoogi vastuvõtul ja vaimse tervise õe vastuvõttudel. Samuti nähtub kaebaja tervisekaardist, et psühhiaatrid on määranud talle ravimeid ning I.A. vaimse tervise kontroll toimus ja toimub Tartu Vanglas järjepidevalt. Võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 769 tuleneb arstile, s. h eriarstile, kohustus dokumenteerida tervishoiuteenuse osutamine. Seetõttu on kinnipeetava tervisekaardil kajastatud kõik diagnoosid ning ka ravimid ja
ravimeetodid, mida vanglal tuleb isikule tagada. Kuna P. Kool on samuti arst, oli tal ilmselgelt olemas vajalik oskus ja pädevus lugeda I.A. tervisekaarti ning edastada vanglale teavet, et psühhiaater ei ole määranud kaebajale tema vaimse tervise häirete raviks hilisemat ärkamist ega pidanud seda ka kaebaja vaimsete häirete põhjuseks, mistõttu meditsiiniline näidustus kaebajale kehtivast vangla kodukorrast tuleneva erandi tegemiseks puudub. Kõnesolevas asjas ei pidanud vangla ringkonnakohtu hinnangul eelnevast tulenevalt koguma veel täiendavaid tõendeid eriarstilt (psühhiaatrilt), kuna I.A. on nagunii viibinud järjepidevalt ka eriarstide vastuvõttudel, kelle diagnoosid, arvamused ja määratud ravimeetodid kaebaja tervisekaardil kajastuvad. Seega ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu otsusest väljaloetava arvamusega, et vastava hinnangu kaebaja 31.05.2016. a taotluse põhjendatuse kohta meditsiinilisest seisukohast ja kaebaja terviseseisundist lähtudes oleks saanud anda üksnes eriarst.
15.Kuna asja materjalidest, s. h apellatsioonimenetluses esitatud täiendavatest tõenditest
nähtuvalt, arvestas Tartu Vangla kaebaja 31.05.2016. a taotluse mitterahuldamisel tema tervisliku seisundiga ja kaebaja tervisekaardi andmetel põhinev hinnang keelduva otsuse tegemiseks tegelikult eksisteeris ning vanglale ei tulene ühestki seadusest kohustust ilma kaaluka meditsiinilise põhjuseta kinnipeetavale sellist erisust võrreldes vanglas üldiselt kehtiva kodukorraga võimaldada, siis ei saa vangla 08.06.2016. a keeldumise puhul kuidagi olla tegemist juba oma sisult õigusvastase haldusaktiga. Ringkonnakohtu arvates ei ole tegemist ka formaalselt õigusvastase haldusaktiga, sest kuigi vangla 08.06.2016. a keeldumise põhjendused on suhteliselt lakoonilised, on need siiski haldusaktis esitatud ja põhinevad olemasoleval objektiivsetele terviseandmetele toetuval hinnangul ning on piisavalt arusaadavad. Seetõttu ei ole tegemist ka sellise vormiveaga, mis oleks mõjutanud asja otsustamist või toonud kaasa diskretsioonivigadega haldusakti andmise.
16.Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu 08.11.2016. a otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab I.A. kaebuse rahuldamata. Menetluskulude jaotust menetlusosaliste vahel pole ringkonnakohtul põhjust lahendada, sest I.A. kaebus jääb rahuldamata ja ta oli kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud (tl 35) ning apellatsioonimenetluses kaebaja menetluskulusid kandnud ei ole. Justiitsministeerium ja Tartu Vangla olid kohtumenetluses vabastatud riigilõivu tasumisest vastavalt HKMS § 104 lg-le 10 ja ei ole ka muude menetluskulude kandmise kohta ringkonnakohtule vastavat nimekirja ja kuludokumente esitanud. Seega jäävad võimalikud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Tanel Saar
Agu Timmi
Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.