I.O. kaebus Viru Vangla 27.09.2016 otsuse nr 67/425574-2-2 õigusvastaseks tunnistamiseks
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja: I.O. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Eve Kangro
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tunnistada Viru Vangla 27.09.2016 otsus nr 6-7/425574-2-2 S.R. puudutavas osas õigusvastaseks.
2.Mõista Viru Vanglalt I.O. kasuks välja 15 euro suuruse riigilõivu tasumisega kantud menetluskulu.
3.Jätta kohtuistungi korraldamiseks kaebaja poolt esitatud täiendav taotlus läbi vaatamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 02.05.2017. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.
01.09.2016 on kinnipeetav I.O. (edaspidi kaebaja) koostanud Viru Vanglale taotluse (tl 11-12), milles palus võimaldada pikaajaline kokkusaamine S.R.i ja T.Z.. 27.09.2016 otsusega nr 6-7/255742 (tl 14) jäeti taotlus S.R.i osas rahuldamata põhjusel, et käimasoleva kriminaalmenetluse tõttu on tekkinud nimetatud isiku maine suhtes kahtlus. 28.10.2016 vaideotsusega nr 6-12/242-2 (tl 15-16) ei rahuldatud ka vastuse osaliselt kehtetuks tunnistamise nõudes 27.09.2016 koostatud vaiet (tl 13).
Veel on toimikusse esitatud kaebaja poolt 01.11.2016 koostatud pikaajalise kokkusaamise taotlused (tl 39-40), väljavõte tema tervisekaardist (tl 41), suulise kuriteoteate protokoll (tl 65) ning Politseija Piirivalveameti 21.06.2016 päring nr 3.2-1/11414-1 (tl 81).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
2.14.11.2016 koostatud kaebuses (tl 1-4) palus kaebaja, et kohus teeks kindlaks Viru Vangla 27.09.2016 otsuse nr 6-7/25574-2 õigusvastasuse, tühistaks selle S.R. puudutava osa ning teeks ettekirjutuse asja uueks lahendamiseks. Tuvastamisnõuet põhjendas ta preventiivse huvi ja kahju hüvitamise nõude esitamise sooviga. Kaebaja väitis, et taotluse esitamise ajal oli vastustaja teadlik nimetatud isiku ja tema vahel 09.09.2016 sõlmitavast abielust, kuid jättis taotluse siiski rahuldamata, millega rikkus ebaproportsionaalselt tema õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. Vaideotsuse väidetele tuginedes märkis ta muuhulgas, et pikaajaline kokkusaamine seadusliku abikaasaga ei saa kuidagi avaldada kahjulikku mõju ega takistada karistuse eesmärkide täideviimist ning kuna käesolevaks hetkeks pole kahtlustatava kuriteo toimepanemine tuvastamist leidnud, jääb arusaamatuks ka see, millise uue kuriteo toimepanemist selle mittevõimaldamine väldib. 19.12.2016 täienduses (tl 37-38) väitis kaebaja 03.10.2016 ja 01.11.2016 esitatud pikaajaliste kokkusaamiste taotluste rahuldamata jätmisele viidates, et abikaasa palub lahutust, kuna ei näe ilma lapse saamise võimaluseta abielul mõtet ning märkis lisaks ära ka, et on pere kaotamisest tekkinud mure tõttu pöördunud psühhiaatri poole ja peab võtma rahusteid. 26.12.2016 täienduses (tl 63-64) väitis kaebaja, et varasemalt võimaldati pikaajalisi kokkusaamisi, kuna tema käest taheti saada informatsiooni ja lubati tagada ka julgeolek, ta andiski seda, kuid mõtles hiljem ümber, mis tõigi kaasa kokkusaamiste keelu. 15.03.2017 täienduses (tl 82) palus kaebaja jätta vangla vastus tähelepanuta, kuna selles pole tema väiteid õiguserikkumisest kummutatud. Ta väitis, et jääb kaebuse juurde, kuid asendas esialgsed nõuded tuvastamisnõudega leides, et tänase päeva seisuga ei saa tühistamis- ja kohustamisnõue tagada tema õigusi. Lisaks soovis ta suulist menetlust selleks, et kaitsta end riigivõimu võimaliku omavoli eest.
3.Vastustaja vastuses (tl 70-71) peeti vaidlustatud otsust õiguspäraseks ning paluti kaebus läbi vaatamata või rahuldamata jätta ja arvestada nii otsuses kui vaideotsuses toodud põhjendustega. Esimesena nimetatud taotlust põhjendati asjaoluga, et kaebaja taotles kokkusaamist konkreetsetel kuupäevadel, mistõttu pole tühistamis- ja kohustamisnõuded asjakohased ega aita kuidagi kaasa tema õiguste kaitsele ning lisati, et tuvastamiskaebuse asjakohasus võiks tõusetuda juhul, kui ta põhjendaks selle esitamise õiguslike aluste olemasolu. Kaebusele esitatud sisuliste vastuväidete juures selgitati pikaajalise loa andmisest keeldumise aluseid ning väideti, et luba ei antud, kuna kokkusaaja maines kaheldi. 20.03.2017 täiendusega (tl 80) edastati kohtule Politsei- ja Piirivalveameti 21.06.2016 päring ning väideti, et selles märgitu andis aluse kahelda varasemalt esitatud abielu tõendavates dokumentides, mis omakorda tõi kaasa kahtluse kokkusaaja maine suhtes.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kaebusest nähtuvalt pole kaebaja rahul sellega, et vastustaja ei võimaldanud talle pikaajalist kokkusaamist abikaasaga ning soovis seetõttu vastava keelduva otsuse tühistamist ja loa andmisele kohustavat ettekirjutust. Käesolevaks ajaks on ta kaebuse taotlust muutnud ning piirdub üksnes preventiivsel huvil rajaneva tuvastamisnõudega. Seega on kohtul vaja lahendada küsimus, kas niisuguse nõude rahuldamiseks on olemas piisavad alused.
5.VangS § 25 lg 1 kohaselt saab kinnipeetavale võimaldada pikaajalisi kokkusaamisi nii abikaasa kui faktilise abikaasaga, kuid viimati nimetatu puhul ainult ühiste laste olemasolul või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu korral. VangS § 25 lg 11 näeb ette, et pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keeldutakse, kui kokkusaamine pole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega, võib ohustada vangla julgeolekut või korda, kokkusaaja maines on alust kahelda või võib see ohustada kokkusaaja või kinnipeetava tervist ja heaolu. Kaebaja taotluse kohta 27.09.2017 tehtud keelduv otsus rajanes asjaolul, et tema ja S.R.i Venemaal sõlmitud abielu kohta väljastatud dokumendi suhtes oli algatatud menetlus KarS § 345 lg 1 tunnustel, mis andis aluse viimati nimetatud isiku maines kahtlemiseks. Nimetatud säte näeb ette karistuse võltsitud dokumendi, pitsati või plangi kasutamise eest eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest.
6.Pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keeldumine on kaalutlusotsus, mille tegemisel on vanglal nii seaduseandja poolt etteantud raamid kui laia ulatusega kaalumisruum. Kohtuliku kontrolli võimalused on selliste kaalutlusõiguse alusel langetatud otsuste puhul HKMS § 158 lg-st 3 tulenevalt piiratud. Kohus võib hinnata üksnes seda, kas on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ning kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud. Vastavad eeldused sisalduvad HMS §-s 54 ja nõuavad, et haldusakt oleks antud pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Seaduseandja ei ole andnud kohtule õigust hinnata kaalutlusotsuse sisulist otstarbekust, asuda haldusorgani asemele ega ise kaaluda otsustamiseks tähtsust omavaid asjaolusid. Ta saab kontrollida vaid seda, kas haldusorgan on välja toonud ja kaalunud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kas kaalumine on toimunud ratsionaalselt.
7.Käesoleva kaebusega vaidlustatud keelduv otsus on kooskõlas HMS §-des 55, 56 ja 57 kehtestatud vorminõuetega ning antud VSkE § 17 lg-st 1 inspektor-kontaktisikule tuleneva pädevuse piirides. Otsuses sisalduvad piisavad viited asjakohaste õigusaktide sätetele ning selles on ära toodud ka põhjendus, millest nähtub, et vastustaja on talle teatavaks saanud informatsiooni alusel hakanud kahtlema kokkusaaja maines. Seejuures pole aga nimetatud mingeid täpsemaid asjaolusid. See on oluline puudus, sest mistahes liiki hinnangu andmine on loomult küll subjektiivne, kuid meelevaldselt või ebaõigete faktiliste asjaolude alusel kujundatuna saab see olla ka põhjendamatu. Kohtumenetluse käigus vastustaja poolt edastatud Politsei- ja Piirivalveameti 21.06.2016 päring kinnitab, et vastustajale oli tõepoolest enne vaidlusaluse otsuse koostamist edastatud teave niisuguse menetluse algatamise kohta, millest võis oletada nii kaebaja kui tema abikaasa seotust võltsitud dokumendi kasutamises seisnenud rikkumisega. See üksi aga polnud veel piisav alus kahtluse tekkimiseks just ja üksnes S.R.i maines, sest päringust nähtuvalt taheti lisaks tema poolt esitatule teada ka T.Z. seotud andmeid. Nimetatud isiku maine suhtes pole vastustajal aga kahtlusi tekkinud, sest teda lubati pikaajalisele kokkusaamisele. Kuna mingeid muid põhjendusi ja neid kinnitavaid dokumente vastustaja kohtule S. R. mainega seonduvalt esitanud ei ole, pole ka üheselt selge, kas kahtluse tekkimiseks olid ikka olemas reaalsed faktilised asjaolud ning tegemist ei saa olla meelevaldse ega ka ebaõigete andmete alusel kujundatud hinnanguga.
8.Lisaks faktiliste asjaolude ebapiisavusele ei nähtu vaidlusalusest otsusest ka kaalumist erinevate huvide üle. See oli aga tingimata vajalik, sest pikaajaline kokkusaamine on üks kinnipeetavale ettenähtud vanglavälise suhtlemise võimalustest, mis peab aitama kaasa vangistuse täideviimise eesmärgi täitmisele ning selle keelamise näol on tegemist väga intensiivse sekkumisega tema PS § 26 kaitsealasse kuuluva perekonna- ja eraelu põhiõigusega. Nimetatud paragrahvi teise lause kohaselt ei tohi riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks.
Seega annab sätestatu igaühele õiguse eeldada, et tema perekonna- ja eraellu ei sekkuta muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Vaidlustatud otsusest ei selgu üldse, missugust konkreetset eesmärki sellega kohaldatud keeld täitis ning kelle milliseid huve ja kuidas täpselt seejuures kaaluti. Seetõttu pole kuidagi võimalik tuvastada, kas kaalumisel lähtuti üldse olulistest asjaoludest ja huvidest ning ei esinenud ebaõiget otsustust kaasa tuua saanud kaalumisvigu.
9.HKMS § 45 lg-s 2 kehtestatuga on seaduseandja tuvastamisnõude esitamise õigust väga olulisel määral piiranud, sest niisuguse nõude rahuldamine ei muuda vaidlustatud haldusakti kehtetuks või sooritatud toimingut olematuks. Seetõttu ei saa selle abil üldreeglina oma rikutud õigusi ka taastada ega muul viisil tõhusalt kaitsta. Nõue on lubatud vaid juhtudel, kui see annab kaebajale reaalse õigusliku kasu ja õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid või sellise haldusakti või toimingu vaidlustamiseks, millega võidi tekitada kahju ning tulevast hüvitamisnõuet pole põhjust pidada ilmselgelt perspektiivituks. Kaebaja tuvastamisnõue tugineb nii preventiivsele huvile, kui kahjunõude esitamise soovile. Asjaolu, et kaebaja on esitanud edutuid pikaajalise kokkusaamise taotlusi ka peale vaidluse põhjuseks olevat taotlust, viitab selgelt, et väited tulevase õiguste rikkumise võimalikkuse kohta pole üksnes hüpoteetilised ning eksisteerib tõsiseltvõetav ja reaalne oht, et tema õigusi rikkuv tegevus võib korduda ning tuvastamiskaebuse rahuldamine saab edaspidi sellist tegevust ära hoida. Ilma igasuguse edulootuseta ei pruugi olla ka pikaajalise kokkusaamise keelamisest tulenevate kannatuste läbi tekkida võinud mittevaralise kahju hüvitamise nõue.
10.HKMS § 55 lg 3 kohaselt võib kohus jätta läbi vaatamata või tähelepanuta varasemalt juba lahendatud avaldusega võrreldes samadel asjaoludel ning alustel esitatud korduva avalduse. Kaebusele 15.03.2017 esitatud täienduses soovis kaebaja suulise menetluse läbiviimist selleks, et kaitsta end riigivõimu võimaliku omavoli eest. Kohus on 28.02.2017 määruses tema 19.12.2016 täienduses sisalduvat sarnast taotlust juba käsitlenud ega ole seda põhjendatuks pidanud. Kuna mingeid uusi tõsiselt võetavaid põhjendusi ei nähtu ka täiendavast taotlusest, jääb taotlus läbi vaatamata.
11.Eeltoodud järeldustel on kaebaja tuvastamisnõue igati põhjendatud. Seetõttu kuulub kaebus muudetud ulatuses rahuldamisele ning vastustajal tuleb HKMS § 108 lg 1 alusel kaebajale hüvitada ka kaebuse esitamise eest tasutud 15 euro suurune riigilõiv.
/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.