Korrakaitse › Vanglad

Viru Vangla jättis 31. oktoobri 2016. a vaideotsusega vaide rahuldamata. Iseloomustus ei ole õiguslikult siduv ja kustunud karistuste väljatoomise eesmärk on üknes võimalikult täpne isiku kriminaalse käitumise kirjeldus ning tegemist on faktidega, mis on kajastatud infosüsteemis. Vaidlusalune faktiväide vastab vaideotsuses kirjeldatud asjaoludel tegelikkusele.

Andres Liinsoo esitas esindaja vahendusel 30. novembril 2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tuvastada kaebaja armuandmispalve juurde 26. augustil 2016 Viru Vangla koostatud iseloomustuse õigusvastasus, eemaldada iseloomustus A. Liinsoo kinnipeetava isiklikust toimikust ja tagada iseloomustuse eemaldamine Vabariigi Presidendi Kantseleis avatud toimikust kaebaja armuandmispalve(te) kohta.

Kaebuse kohaselt on iseloomustus õigusvastane ning rikub Andres Liinsoo õigust heale haldusele ja tema isikuandmete töötlemisele kooskõlas seadusega. Iseloomustuses esitatud ebaõiged andmed riivavad kaebaja au ja head nime, mis on kaitstud põhiseaduse §-ga 17. Tuvastamiskaebus antud asjas on oluline, kuna see on heastamiskaebuse eelduseks ning välistab hilisemaid vaidlusi kõnealuse faktiväite ja arhiveeritud karistusregistri andmete kasutatavuse osas. Tartu Halduskohus tagastas 6. jaanuari 2017. a määrusega Andres Liinsoo kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

vaidlustada. Tegemist ei ole haldusaktiga haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 mõistes, vaid inimese isikuomadustele antava hinnanguga, mis ei saa tekitada, muuta või lõpetada isiku õigusi kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise menetlemisel. Iseloomustuse koostamine on üks menetlustoiming menetlustoimingute ahelas, mis on suunatud konkreetse toimingu sooritamisele ehk materjalide kohtule (või presidendile) esitamisele.

ennetähtaegse vabastamise otsustamise menetluses, kus tal on võimalus esitada iseloomustuse andmetele vastuväiteid ja tõendeid. Kindlas menetluses maakohtule esitatud materjalid saavad rikkuda kaebaja õigusi vaid siis, kui kohus langetab nendele tuginedes ebaõige otsustuse. Kui kohtud vaatamata eespoolmainitud õiguskaitsevahendite kasutamisele tuginevad sellegipoolest ebatäpsele iseloomustusele, saaks kõne alla tulla õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamine. Kuivõrd aga puudub alus eeldada, et kohtunik sellise kahju hüvitamise eeldusena paneks käesoleval juhul toime kuriteo, on selge, et võimalik hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Seega puudub kaebajal tuvastamisnõude osas kaebeõigus tulenevalt HKMS § 45 lg-test 2 ja 3.

sekkuda. Juhul, kui president jätab armuandmispalve rahuldamata, võib armuandmise küsimus samas kriminaalasjas uuesti läbivaatamisele tulla pärast aasta möödumist, arvates eelmise palve rahuldamata jätmisest.

ei ole võimalik muus kohtumenetluses menetlusosalise sooritatud toimingut halduskohtumenetluses vaidlustada ning väärate faktiväidete esitamisele tuleb tähelepanu juhtida kohtumenetluses, kus need esitatakse.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

Andres Liinsoo esitas esindaja vahendusel 23. jaanuaril 2017 määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 6. jaanuari 2017 määruse tühistamist ja tagastada asi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

kohtuvälises menetluses ühelt poolt ei võta tal õigust pöörduda halduskohtusse ja teiselt poolt ei võimalda tal neid vaidlustada muus menetluses ja kaebetähtaega rikkudes. Seega on ebaõige halduskohtu seisukoht, et toimingute õigusvastasusele saab tugineda süüteomenetluses halduskohtumenetlust läbimata.

on halduskohtu seisukoht, et kaebajal ei ole õigust nõuda tema kohta käivate faktiväidete ja väärtushinnangute kustutamist. Riigikohus on selgitanud, et vangi ja avaliku võimu suhetele laieneb isikuandmete kaitse seadus (IKS) ning andmete avaldamine on põhiõigusi riivav haldustoiming, mis on õiguspärane üksnes juhul kui see tugineb seaduses sätestatud õiguslikule alusele, on kooskõlas menetlus- ja materiaalõigusega ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja proportsionaalne. Tartu Halduskohus jättis 31. jaanuari 2017. a määrusega Andres Liinsoo määruskaebuse käiguta ja andis täiendava tähtaja riigilõivu tasumiseks. Pärat puuduste kõrvaldamist võttis Tartu Halduskohus 3. veebruari 2017. a määrusega Andres Liinsoo määruskaebuse Tartu Halduskohtu 6. jaanuari 2017. a määruse peale menetlusse, jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 6. jaanuari 2017 määruses esitatud seisukohtadega ega pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Määruskaebuses esitatud väidete osas märgib ringkonnakohus järgmist.

Halduskohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, mille kohaselt võib kohus kaebuse tagastada selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades et tema faktilised väited on tõendatud. Kohus on jõudnud järeldusele, et kaebaja käsutuses on olnud tõhusad õiguskaitsevahendid ning kaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Määruskaebusmenetluses on vaidluse all üksnes küsimus, kas halduskohus on kaebuse õigesti HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastanud. Tegemist on kohtu kaalutlusõigust võimaldava normiga, mis võimaldab kohtul nii ennatlikult esitatud kui ka eduväljavaadeteta kaebused tagastada. Riigikohus on selgitanud, et Põhiseaduse § 15 lg 1 esimesest lausest tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Seda põhiõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on õiguskindluse ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik (RKHKo 3. september 2007, 3-3-1-40-07, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus kaebuse õigesti tagastanud. Kohus on piisavalt põhjendanud väljaspool halduskohtumenetlust kaebaja käsutuses olevate õiguskaitsevahendite olemasolu ning leidnud, et kuna iseloomustuses märgitud lause või arhiveeritud karistusregistri andmed iseseisvalt ei saa kaebaja õigusi rikkuda, oleks kaebus ilmselgelt perspektiivitu.

Määruskaebuse kohaselt on kaebajal õigus nõuda tema kohta käivate faktiväidete ja väärtushinnangute kustutamist. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu, kuna kinnipeetava iseloomustuses esitatud andmete kustutamise taotlemist kinnipeetava poolt kehtiv seadusandlus ei võimalda ja niisuguse aluse olemasolule ei ole viidatud ka määruskaebuses. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja käsitlusega, mille kohaselt armuandmispalve juurde lisatavas iseloomustuses andmete esitamise puhul on tegemist analoogse andmete avaldamisega nagu määruskaebuses viidatud Riigikohtu praktikas. Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu, et Vabariigi

Presidendile esitatav armuandmispalve ja sellega kaasnevad dokumendid on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks kuni 29. augustini 2091 (tl 5), mistõttu ei saa tegemist olla andmete avaldamisega kaebaja viidatud analoogia alusel, kus andmed edastati ilma seadusliku aluseta ning seaduses nimetamata isikutele. Juhul, kui kaebaja leiab, et armuandmispalvele lisatud iseloomustus on ebatäpne, saab ta esitada Vabariigi Presidendile sellekohase seisukoha. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.