JR kaebus Maksu- ja Tolliameti 23.01.2015 otsuse nr 13-1/0301 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – JR Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Karin Kask
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 24.03.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
JR apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada JR apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 24.03.2016 otsus haldusasjas nr 3-15-477.
3.Teha uus otsus, millega rahuldada JR kaebus ning tühistada Maksu- ja Tolliameti 23.01.2015 otsus nr 13-1/0301.
4.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 03.04.2017, välja arvatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-15-477 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.JR täitmata rahalised kohustused Maksu- ja Tolliameti (MTA) ees hõlmasid 22.01.2015 seisuga aastatel 2012–2014 tekkinud maamaksuvõlga 178,25 eurot ja intressivõlga. JR-l alates 16.03.2006 tekkinud intressivõlg oli 21.01.2015 seisuga 1086,93 eurot, millest 1074,18 euro osas väljastati kaebajale 10.10.2014 intressinõue (tl 4p ja 21.02.2017 tõend). Intressivõlg on kujunenud maamaksu- ja sotsiaalmaksuvõla tõttu. Kaebaja on tasunud sotsiaalmaksu põhivõla, laenates sõpradelt selleks 1400 eurot (tl 4p, 122).
2.JR esitas 06.11.2014 MTA-le taotluse maksuvõla kustutamiseks mõjuva põhjuse tõttu (majanduslikud raskused).
3.MTA jättis 23.01.2015 otsusega nr 13-1/0301 taotluse rahuldamata. Vaatamata raskele majanduslikule olukorrale omab JR kinnisvara, mis MTA hinnangul ei ole kaebaja püsivaks elukohaks.
4.JR esitas 26.02.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 23.01.2015 otsuse nr 131/0301 tühistamiseks.
5.Tallinna Halduskohus jättis 24.03.2016 otsusega kaebuse rahuldamata. Kaebaja maksuvõlg oleks võimalik kustutada üksnes selle sissenõudmise lootusetuse alusel. Kaebajal on siiski piisavalt registervara (sh kaebaja püsivaks elukohaks mitteolev kinnisasi), mille realiseerimise korral oleks tal turul valitsevaid hindu arvestades võimalik kogu maksuvõlg tasuda. Samuti on vastustajal võimalik kinnisasja realiseerimiseks pöörduda kohtutäituri poole. Seega ei ole kaebaja maksuvõla sissenõudmine lootusetu ning ei sea ohtu tema eksistentsi. Seetõttu ei ole täidetud ka maksukorralduse seaduse (MKS) § 114 lg-s 3 sätestatud tingimused maksuvõla kustutamiseks selle sissenõudmise lootusetuse alusel. Kaebaja väitel on asjassepuutuv kinnistu Vääna-Jõesuu külas pärast tema Tallinnas asunud elukoha tulekahjus hävimist kasutusel tema ainsa peamise või alalise elukohana ning teist elukohta tal pole. Asjassepuutuv postiaadress on näidatud ka vastustajale esitatud taotluses maksuvõla kustutamiseks ja kohtukaebuses. Vastustaja on kohtu hinnangul asunud siiski õiguspäraselt seisukohale, et kaebaja sellekohased väited ei ole tõendatud, mis ilmneb selgelt vastustaja analüüsitud ja kohtutoimikus olevatest, sh kaebaja enda esitatud tõenditest. Kaebaja on eri ametiasutustega suhtlemisel pika perioodi jooksul kuni kaebuse esitamiseni märkinud oma postiaadressiks korteri Tallinnas Sütiste teel. Ka päring elanike registrisse ei kinnitanud kaebaja väiteid alalise elukoha muutumisest, st linnast maale kolimisest. Registri andmetel paiknes kaebaja elukoht kuni 02.10.2001 Ravi tänaval, järgnevalt on kaebaja elukoht määratletud linnaosa täpsusega (Tallinn, Kesklinna linnaosa). Olukorras, kus kaebaja liikumisvõime on olnud tema tervisliku seisundi tõttu piiratud ja samas tuleb tal käia sageli arsti juures, suhelda ametiasutustega ning käia saabunud meilidega tutvumas erinevates raamatukogudes, ei ole eluliselt usutav, et kaebaja on muutnud millegipärast oma elukohta liikumistingimuste ja -võimaluste seisukohalt ebamugavamaks ning jätnud sellest ühtlasi ametiasutusi teavitamata. Kaebaja on näidanud vastustajale esitatud taotluses ja kohtule esitatud kaebuses Vääna-Jõesuu külas asuvat kinnistut oma ainsa elukohana üksnes selleks, et vältida maksuvõla tasumist ja õigustamaks maksuvõla kustutamist mõjuval põhjusel ja lootusetuse motiivil. Kaebajal on 2(6)
3-15-477 vaidlusaluse kinnistu realiseerimise korral võimalik tasuda kogu maksuvõlg. Järelikult ei ole kaebus ilmselgelt põhjendatud. Vaidlustatud haldusakt ei saa rikkuda kaebaja õigusi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.JR palub 25.04.2016 apellatsioonkaebuses ja 21.11.2016 ning 16.02.2017 täiendavates seisukohtades halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Vastustaja seisukohad on elementaarset inimväärikust eiravad. Vaidlus puudub selles, et maksuvõla sissenõudmine toimuks kaebaja ainsa kinnistu realiseerimise kaudu. Maksuvõla, veel enam intressivõla tasumise kohustus ei tohiks õigus- ja sotsiaalriigis viia töövõimetuks tunnistatud isiku ainsa kodu pöördumatu kaotuseni. Arvestades maksuvõla sissenõudmisel tekkivaid ja lisanduvaid (mh täituri) tasusid, puuduks kaebajal võimalus samaväärse või elamiskõlbliku eluruumi soetamiseks. Vastustaja väited kaebaja tegevuse näilikkuse kohta on kaebaja suhtes lugupidamatud ja mõistetamatud. Olukorras, kus kaebaja on võtnud laenu, et maksta ära maksuvõlg (mida vastustaja samuti ei eita), kuid tasumata on jäänud intressivõlg, ei saa kaebajat pidada ebaausaks maksumaksjaks. Vastustaja väited maksuvõla ajatamise osas ei arvesta käesoleva juhtumi faktilisi asjaolusid: vastustaja on omaks võtnud, et kaebaja toetus ei võimalda sundtäitemenetluse raames nõudeid rahuldada. Kui riigi toetus ületaks täitemenetluses sätestatud miinimummäära, oleks kaebajal võimalik ka maksukohustust täita. Kaebajal ei ole võimalik maksuvõlga täita ka maksuvõla ajatamise kaudu. Kaebajal puuduvad selleks igasugused vahendid ning sotsiaalabitoetuste tõusu ei ole käesoleval juhul alust eeldada. Kaebaja saab vastustaja ja halduskohtu tõlgendusest MKS § 114 lg-le 3 aru selliselt, et sätte kohaldamise eelduseks on oht maksukohustuslase elule. Ohu puudumine on praegusel juhul tuletatud oletusest, et kaebajal on veel kohti, kus elada. Halduskohus ei ole hinnanud põhjuseid, miks on kaebaja enda postiaadressiks märkinud korteri Tallinnas Sütiste teel. Halduskohus on jätnud tähelepanuta selle, et asjassepuutuv korteriomand ei kuulu kaebajale. MKS § 114 lg 3 näeb lisaks sissenõudmise lootusetusele ette ka muid kriteeriume (sh vääramatu jõud), mille esinemisel on alus maksuvõla kustutamiseks. Kaebajal ei ole temast mittesõltuvatel asjaoludel (pikemat aega 80% ulatuses töövõimetu tööõnnetuse tõttu) võimalik maksuvõlga täita teda mõistlikult koormaval viisil, st enda ainsat vara ja eluaset kaotamata. Kaebaja hinnangul ei ole halduskohus hinnanud ka MKS § 100 lg 2 kohaldamise eeldusi ja võimalusi. Kaebaja palub lisaks kontrollida ajavahemikul 16.03.2006–21.01.2015 tekkinud intressivõla 1086,93 euro võimalikku aegumist. MKS § 31 lg 3 p 4 järgi lõppevad lg-s 1 nimetatud nõuded ja kohustused aegumisega. MKS § 98 kohaselt on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat. Aegumise arvestamise aluseks ei ole mitte maksuotsus, vaid maksukohustuse tekke aeg (MKS § 98). Kuna vastustaja ei ole intressivõla arvestust käesolevas asjas esitanud, ei ole kaebajal võimalik aegumise vastuväidet täpsemalt sõnastada.
7.MTA palub 21.12.2016 ja 23.02.2017 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Arvestades apellandi sissetuleku suurust, ei ole võimalik tema jooksvate sissetulekute suhtes maksuvõla katteks kinnipidamisi teha. Seetõttu ei saa sissenõudmise menetlus mõjutada kaebaja toimetulekut ning seeläbi ka eksistentsi. Vastustaja on vaidlusaluses otsuses juhtinud
3(6)
3-15-477 kaebaja tähelepanu maksuvõla tasumise ajatamise võimalusele. Kaebajal on võimalik tasuda maksuvõlg selle ajatamise kaudu. Vaidlusalune kinnistu on ainus kaebajale kuuluv kinnisvara, kuid tegemist ei ole tema elukohaga. Üksnes kinnisvara omamise fakt ei tõenda, et seda kasutatakse eluasemena. Vastustaja nõustub selles osas halduskohtu põhjendustega. Maksuvõla kustutamine ei ole seega põhjendatud, sest selle sissenõudmine pole lootusetu. Maksuvõla kustutamine seaks ebavõrdsesse olukorda teised maksukohustuslased. Maksuvõla kustutamine on kõrvalekalle ühetaolisest maksustamisest ja selle eesmärgiks on ebaõigluse likvideerimine. Kaebaja ei ole halduskohtule esitatud kaebuses tuginenud MKS § 100 lg-le 2 maksusumma määramata ja sisse nõudmata jätmise kohta. Seetõttu on alusetu tema etteheide, et halduskohus pidanuks hindama nimetatud sätte kohaldamise eeldusi ja võimalusi. Kaebaja on esitanud apellatsioonimenetluses esmakordselt ka väite intressinõude aegumise osas, kuid ei ole seda põhistanud, mistõttu tuleb see vastustaja hinnangul lugeda paljasõnaliseks ja jätta tähelepanuta. Sellele vaatamata selgitab vastustaja, et intressivõla osas on maksuhaldur esitanud 10.10.2014 intressinõude, mida kaebaja ei ole vaidlustanud. Vastavalt MKS § 132 lg-le 3 on intressinõude sundtäitmise tähtaeg viis aastat nõude esitamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist alates. Eeltoodust tulenevalt on 10.10.2014 esitatud intressinõude aegumistähtaeg 01.01.2020, seega pole intressinõude sundtäitmine aegunud ning apellandi vastavasisuline väide on alusetu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Maksuvõlg hõlmab nii tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummat kui ka sellelt arvestatud intressi (MKS § 32). Eeltoodust nähtub, et kaebaja maksuvõlg koosneb ülekaalukalt intressivõlast, mis on tekkinud MKS § 117 lg-s 1 sätestatud 0,06% suuruse päevase intressimäära alusel. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et intressinõue ei ole aegunud ja MKS § 132 lg 3 järgi on selle sundtäitmise aegumistähtaeg 01.01.2020.
9.Tallinna Halduskohus on 05.12.2016 otsusega haldusasjas nr 3-16-605 jätnud kohaldamata MKS § 117 lg 1 osas, milles seal sätestatud intressimäär ületab 0,03% päevas, ja tunnistanud sätte nimetatud osas põhiseaduse (PS) vastaseks. Kui põhiseaduslikkuse järelevalve asjas ilmneb, et maksukorralduse seaduses sätestatud intressimäär on liiga kõrge, mõjutab see vastavas osas ka kaebajale tehtud intressinõude õiguspärasust. Samas ei mõjutaks see kaebaja taotluse perspektiivikust maksuvõla kustutamise asjus. Kaebaja raske majanduslik olukord võib muutuda eelnimetatud intressimäära langetamise korral üksnes soodsamaks, mistõttu ei saaks see kaasa tuua vastustaja poolt teistsugust otsust kaebaja taotluse suhtes.
10.Vaidlustatud otsuse aluseks olnud kaebaja taotluse põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada, et raske majandusliku olukorra tõttu saab intressimäära võimalik langus tähendada kaebajale üksnes näilikku maksuvõla leevendust. Võimatuse tõttu tasuda igakuiseks äraelamiseks saadaolevast 130–230 eurost maksuvõlga, langeks kaebaja intressivõlg ajutiselt, kuni saavutab mõne aja pärast ka juba seniste põhivõlgade suhtes oma endise taseme. Praegusel juhul on 0,06% intressimäära juures iga põhivõla määrani ulatuv vastav intressivõlg kasvanud lihtsalt kiiremini, misjärel intressivõlg iga põhivõla suhtes eraldivõetult ei ole saanud enam suureneda MKS § 119 lg 1 p-st 5 ja §-st 1682 tulenevalt (vt ka tabelit 10.10.2014 intressinõude lisas). Kuna vaidlustatud otsus puudutab üksnes maksuvõla sissenõudmise võimalikkust, puudub eeltoodu tõttu vajadus käesoleva haldusasja menetluse peatamiseks HKMS § 95 lg 3 alusel.
4(6)
3-15-477
11.Vaidlust ei ole, et kaebaja majanduslik olukord on raske. Seda kinnitab ainuüksi kaebajale määratud menetlusabi 15 euro suuruse riigilõivu tasumiseks kohtumenetluses. Kaebajale määrati 80% töövõimetus ja 2008. aastal töövõimetuspension, mille suuruseks on olnud 214,69–227,06 eurot kuus (korduvekspertiiside tulemusel on töövõimetuspension määratud kuni 30.04.2018). Töövõimetuspension on kaebaja ainus sissetulek (tl 4–5, 19). Kuna kaebaja laenas sõpradelt 1400 eurot, et sotsiaalmaksu põhivõlg tasuda, ja lubas tagasi maksta 100 eurot kuus, jäi talle taotluse esitamisele eelneval perioodil elamiskuludeks umbes 130 eurot kuus. Riigi õigusabi taotleja majandusliku seisundi teatise (tl 20) kohaselt tuleb kaebajal kanda igakuiselt kulutusi hädavajalikele ravimitele (ca 30 eurot), toidule (ca 100 eurot), eluasemele (ca 10 eurot), transpordile (ca 35 eurot) ja sidevahenditele (8 eurot). Neile lisanduvad muud igakuised vältimatud püsikulutused (riietele, hügieenile jms ca 20 eurot, vt tl 26). Kaebajal lapsi ega elukaaslast ei ole. Kinnistu Vääna-Jõesuus on kaebaja ainsaks kinnisvaraks (tl 5). Selle üldpindala on 1933 m2 ja sellel asuva maja pindala on 25 m2; kaebaja on hinnanud maja seisukorda rahuldavaks (tl 26). Hüpoteeke sel ei lasu. Kinnisasja väärtuseks on hinnatud 31 000 eurot (tl 5).
12.Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja hinnanguga, et kaebajal on võimalik tasuda maksuvõlg selle ajatamise kaudu. Ei ole võimalik mõistlikult eeldada, et kaebaja on suuteline maksuvõlga ja sellele MKS § 111 lg 6 alusel rahandusministri kehtestatud määruse nr 60 § 4 järgi ajatamisega kaasnevat intressi tasuma oma igakuiselt kasutada olevatest nappidest rahalistest vahenditest (ca 130 eurot kuus).
13.Praeguses vaidluses tuleb kohtul hinnata, kas kaebajale kuuluva kinnisasja tõttu on ta maksevõimeline ja maksuvõla sissenõudmine pole seetõttu MKS § 114 lg 3 järgi lootusetu. Vastustaja tugines asjaolule, et kaebaja väited nimetatud kinnistu kasutamise kohta oma ainsa peamise või alalise elukohana ei ole tõendatud (tl 82, 151p). Halduskohus ei pidanud eluliselt usutavaks, et vaidlusalune kinnisasi on kaebaja püsivaks elukohaks. Halduskohus on peaasjalikult vastustaja esitatud tõenditele tuginedes leidnud, et kaebaja elukoht on Tallinnas. Ringkonnakohtu hinnangul on nimetatud tõendid vastuolulised.
14.Kaebaja on kasutanud enne maksuvõla kustutamise taotluse esitamist erinevaid postiaadresse: oma kinnisasja aadressi (nt tl 84), aga ka Tallinna Mustamäe linnaosas Sütiste teel asuva korteri aadressi (nt tl 85–89). Halduskohus on täiendavalt viidanud rahvastikuregistrile, mille järgi ei paikne aga kaebaja elukoht mitte Mustamäel, vaid Tallinna Kesklinna linnaosas. Kuna kaebaja tules hävinud elukoht paiknes Kesklinna linnaosas (Ravi tänaval), võib pidada mõeldavaks, et elanike register viitab kaebaja varasemale elukohale. Nendest tõenditest ei saa tõsikindlalt järeldada seda, et isiku elukoht tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14 mõttes ei paikne mitte temale ainsa kinnisasjana kuuluvas majas, vaid Mustamäel Sütiste teel asuvas korteris. Kuna kaebajal on tulnud sageli külastada Tallinnas arste, suhelda ametiasutustega ning käia e-kirjadega tutvumas erinevates raamatukogudes, võib pidada eluliselt usutavaks, et kaebaja on sageli viibinud oma tuttava juures Mustamäel, kust ta saab vajadusel kätte ka oma kirjavahetuse. Asjaolule, et kaebaja ei paikne katkematult oma Vääna-Jõesuu majas ega Mustamäel asuvas korteris, viitab ainuüksi see, et kaebajale dokumentide kättetoimetamine on ebaõnnestunud kummagi aadressi puhul, kuid telefonitsi on kaebaja olnud kättesaadav (vt nt tl 4p).
15.HKMS § 59 lg 1 esimese lause järgi on tõendamiskoormus haldusorganil, kes peab tõendama ka vaidlusaluste haldusaktide põhjendustes sisalduvaid väiteid (Riigikohtu 11.02.2015 otsus nr 3-3-1-62-14, p 16; 28.01.2013 määrus nr 3-3-1-16-12, p 19; 19.12.2006 otsus nr 3-3-1-80-06, p 21). Vastustaja põhjendused selle kohta, et kaebaja püsiv elukoht on temale mittekuuluv korter, kus kaebaja sagedasti peatub, ei ole veenvad. Ringkonnakohtule ei
5(6)
3-15-477 nähtu selliseid asjaolusid, mis annaksid alust kahelda kaebaja aususes ja lükkaksid ümber kaebaja kinnituse selle kohta, et tema elukoht on tema majas.
16.Kaebaja taotletud soodustava haldusakti andmisest keeldumine viib ringkonnakohtu hinnangul kaebaja raske majandusliku seisundi tõttu möödapääsmatult täitemenetluse algatamiseni ja selle tulemusel kaebaja elukohaks oleva kinnistu sundmüümiseni. Vastustaja on leidnud, et maksuvõla tasumine on lisaks ajatamisele võimalik ainult kaebajale kuuluva kinnistu realiseerimise kaudu kas kaebaja omal otsusel või täitemenetluses. Maksuhalduri 23.11.2012 avalduse alusel alustati sellise täitemenetlusega, kuid kinnisasi jäi müümata põhjusel, et kaebaja tasus sissenõutava maksuvõla. Võla tasumiseks pidi kaebaja küsima laenu sõpradelt, mille tulemusel langes tema igakuiseks elamiseks kasutada olev raha pisut vähem kui 230 eurolt saja euro võrra. Sellega võrreldava suurusega laenu (taotluse aluseks olnud maksuvõla tasumiseks) ei oleks saanud kaebaja oma sissetulekute puhul enam võtta. Vastasel juhul ei oleks temale jäänud enam raha igapäevaseks toimetulekuks.
17.Arvestades kinnisasja ostu-müügiga seonduvate tehingute kulutuste suurust, sundtäitmisele kuuluva maksuvõla suurust (sh intressinõude suurenemist pärast 10.10.2014 intressinõuet) ja muid kaasnevaid kulusid, jääks pärast täitemenetlust kaebajale uue elupaiga soetamiseks järele oluliselt vähem rahalisi vahendeid võrreldes tema kinnisasja arvestusliku väärtusega (ca 31 000 eurot). Ei ole samuti välistatud, et maksuvõla sissenõudmisega seotud kulud ületavad vaidlustatud otsuses aluseks võetud maksuvõla suuruse. Sellisel juhul on MKS § 100 lg 2 järgi maksuhalduril kaalutlusõigus jätta maksuvõlg sisse nõudmata. 10.10.2014 intressinõudes ei ole MKS § 100 lg 2 kohaldamise aluseid hinnatud ega sellist diskretsiooniõigust teostatud, mis viitab vastustaja kaalutlusveale. Sellest sõltumata leiab ringkonnakohus, et kuigi puht-finantsiliselt võib kaebajale kuuluva kinnistu sundmüügist saadav summa tagada kaebajale vajalikud vahendid uue kodu soetamiseks, ei oleks kaebajasse praegusel juhul puutuvaid asjaolusid arvestades selline lahendus kooskõlas põhiseaduse põhiprintsiipidega ega PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigusega. Vastustaja ei ole praegusel juhul arvestanud PS § 28 lg-s 2 sätestatud ning sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtetest (PS § 10) tuleneva sotsiaalse põhiõigusega saada puuduse korral riigilt abi. Nimetatud põhiõiguse tagamine on üks peamisi eesmärke, mille täitmisest riiklik maksusüsteem peab juhinduma. Kaebaja ei ole suuteline iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Kaebaja kui niigi puudust kannatava isiku inimväärikus oleks alandatud, kui jätta ta ilma oma ainsaks varaks olevast kodust.
18.Eeltoodud põhjustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja tühistab halduskohtu 24.03.2016 otsuse. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse MTA 23.01.2015 otsuse nr 13-1/0301 tühistamise nõudes.
19.Kaebaja ei ole esitanud dokumente menetluskulude väljamõistmiseks. Kohus jätab menetluskulud, v.a riigilõivu, poolte endi kanda.
20.Kaebaja on menetlusabi jätkuvuse põhimõttest lähtuvalt vabastatud riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel (HKMS § 114 lg 2). Riigilõiv tuleb jätta riigi kanda (HKMS § 118 lg 3).
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe
/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.