Korrakaitse › Vanglad

Viru Vangla 11. mai 2016. a vaideotsusega nr 6-12/69-4 jäeti vaie rahuldamata. 9. juuni 2016. a vastusega nr 6-16/49-4 jäeti ka kahjunõue rahuldamata.

14. juuli 2016. a määrusega tagastas halduskohus kaebuse Viru Vangla 26. veebruari 2016. a käskkirja nr 6-4/163-KP ja 9. juuni 2016. a vastuse nr 6-16/49-4 tühistamise nõudes. Määrus jõustus edasikaebamata. Viru Vangla vaidles kaebusele vastu, leides, et vangla tegevus ei kahjusta kaebaja inimväärikust ega tervist. Vastustaja hinnangul on tegemist vangistust reguleerivaid õigusakte ja vanglaametnike seaduslikke korraldusi süstemaatiliselt eirava eriliste isikutunnustega kinnipeetavaga, kes paneb teadliku tegevusega end ise olukorda, kus vangla on kohustatud ta rikkumistele ja temast tulenevale julgeolekuohule reageerima. Käskkirja koostamine eesti keeles on õiguspärane, seda on kaebajale venekeeles tutvustatud. Kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on ohutõrjemeede, saab see olla efektiivne vaid kohesel rakendamisel.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

Otsuse põhjenduste kohaselt on A. Pokrase suhtes kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 järgi ette nähtud kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusalaste õigusaktide nõudeid, kahjustab oma tervist, on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega või ohtlik vangla julgeolekule või teistele isikutele ning ka juhuks, kui see on vajalik raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Käskkirja väidetel tingis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ja hilisema pikendamise kaebaja vanglateenistuse ametnikele suunatud allumatu ja agressiivne käitumine ning tema süstemaatilised distsipliinirikkumised, millede eest oli tal käskkirja andmise hetkeks määratud 77 kehtivat distsiplinaarkaristust. Vangiregistri andmed kinnitavad kaebaja väga suurt distsiplinaarkaristuste arvu. Seega on kaebaja oma käitumisega ise põhjustanud olukorra, et ta paigutati tõhusama järelevalve teostamiseks ja ametnikele suunatud rünnakute ennetamiseks eraldatud lukustatud kambrisse, piirati tema liikumis- ja suhtlemisvabadust, keelati tal kehakultuuriga tegelemine ning otsustati kasutada iga kord enne kambrisse sisenemist ohjeldusmeetmena käeraudu.

Täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine saab olla õigustatud vaid siis, kui esinevad olulised põhjused ning kohaldatavad meetmed on taotletud eesmärgi saavutamiseks vajalikud ja mõõdukad. Kaebaja puhul on täidetud ka need eeldused, sest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ja pikendamise on tinginud ta enda allumatus ja agressiivne käitumine ning vangla veendumus, et sarnasest käitumisest tulenev oht vangla üldisele julgeolekule ei ole distsipliinirikkumiste jätkumise tõttu veel möödas. Käskkirja põhjendavast osast nähtub, et otsustamise käigus kaaluti piisava ulatusega nii kaebaja varasema käitumisega seonduvat kui selle mõju teistele vanglas viibivatele isikutele. Kaalumisel jõuti järeldusele, et kuigi antud juhul esineb kaebaja ja teiste isikute õiguste konkurents, nõuab oht teiste vanglas viibivate isikute elule ja tervisele kaebaja vangistusalastest õigusaktidest tulenevate õiguste piiramist. Selle kõige tulemusel tekkis veendumus, et valitud abinõud aitavad

kõige tõhusamal viisil ära hoida uute rikkumiste ja rünnete võimalust, on seega vangla julgeoleku huvides igati vajalikud ja mõõdukad ning kaaluvad üles kaebaja enda vaba liikumise, suhtlemise ja kehakultuuriga tegelemise õigustele rakenduvad piirangud. Vaide- või kohtumenetluses ei ole A. Pokras ise esitanud midagi niisugust, mis seaks temast tuleneva jätkuva ohu esinemise kahtluse alla ning seda pole kohus tuvastanud ka iseseisvalt. Eelnevalt juba esitatud põhjenduste kohaselt oli vaidlustatud käskkiri õiguspärane ega saanud seetõttu kaasa tuua riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele kuuluvat kahju. Alust kahju hüvitamiseks ei tulene ka tervise kahjustamise kohta esitatud väidetest. Kaebaja viitab neuroloogi poolt ette kirjutatud harjutuste tegemise keelamisele, kuid tema tervisekaardi kannetest ei nähtu spordirajatiste kasutamise keelamisest tulenevaid ohte tema tervisele. Kannetesse nr 541 ja 567 on neoroloog selgelt märkinud, et seljavalusid leevendav rippumine ei ole esmajärguline ravi, esiplaanil peab olema ravivõimlemine, selles on küllalt palju selga venitavaid harjutusi, rööbaspuude kasutamise asemel võib tegeleda regulaarse võimlemisega ning nende kasutamist ja lõuatõmbekangil rippumist võiks jätkata võimaluse korral.

Kaebuse rahuldamiseks ei anna mingit põhust ka täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamine ilma, et kaebajale oleks enne seda antud võimalust sellekohast käskkirja vaidlustada. HMS § 61 lg 1 kohaselt hakkab haldusakt kehtima adressaadile teatavakstegemisest või kättetoimetamisest, kui selles ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist.

Veel heidab kaebaja vastustajale ette käskkirja ja kohtueelses menetluses selle kohta esitatud vaie-kahjunõudele antud vastuse tõlkimata jätmist. Seejuures on tal aga tähelepanuta jäänud, et õigusaktidest ei tulene vanglale vastavat kohustust. Keeleseaduse § 10 lg 1 ja 12 lg 3 tulenevalt toimub riigiasutuste asjaajamine eesti keeles ning võõrkeelsele dokumendile vastatakse eesti keeles. Sama seaduse § 9 lg-tes 1, 2 ja 3 kehtestatuga on tehtud erand vaid nende vähemusrahvusest isikute suhtes, kes elavad paikkondades, kus vähemalt pooled püsielanikest on sellest vähemusrahvusest. Viru Vangla asukohaks on Jõhvi vald, mille kodulehel avalikult kättesaadavate andmete kohaselt moodustasid 5958 vene rahvusest elanikku 01.01.2016 seisuga 49,67% ehk vähem kui pool selle omavalitsusüksuse 11996 elaniku suurusest rahvuslikust koosseisust. Seega ei saanud vastustaja koostada vaidluse põhjuseks olevaid käskkirju vene keeles ning tal polnud kohustust vastata kaebaja vaie-kahjunõudele vene keeles ega eestikeelset vastust talle omal kulul ka tõlkida. Kaebusele antud vastuse ja kohtule edastatud inspektor-kontaktisiku õiendi väidetel on käskkirja sisu talle kätteandmisel tutvustatud. Vene keeles tutvustamist kinnitav märge on tehtud ka kahju hüvitamise taotluse kohta antud vastusele. Isegi juhul kui mingit dokumentide sisu vene keelset selgitamist ei toimunud, kinnitab vaie-kahjunõudes sisalduv, et kaebaja on täpselt aru saanud käskkirja sisust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

A. Pokras esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

A. Pokras on seisukohal, et halduskohus ei ole uurinud, milliste rikkumiste eest täpselt kohaldatakse kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kohus ei ole selgitanud, milline konkreetselt kaebaja tegevustest ohustas vangla julgeolekut ja mida kohus üldse mõtleb vangla julgeoleku all. Kaebaja väitel ei mõjuta keeldumine oma perekonnanime ütlemast, keeldumine tõusmast ametniku ees, keeldumine näitamast ametnikele oma keha siseõõnsusi ilma meditsiinitöötaja juuresolekuta, keeldumine kandmast nimesilti vöötkoodiga ja eesti keele tasemega ja keeldumine täitmast teisi taolisi käske, kuidagi vangla julgeolekut ega ole oluliseks põhjuseks täiendava karistuse

kohaldamiseks VangS § 69 järgi. Miski ei viita sellele, et kaebaja kavatseb tekitada endale või kellelegi teisele tervisekahju, põgeneda, kaldub enesetapule või on ohtlik teistele isikutele.

Viru Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Vastustaja leiab, et halduskohus on õigesti tuvastanud, et täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada muu hulgas kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenevaid kinnipeetava kohustusi, samuti isikule, kes on ohtlik teistele isikutele ja vangla julgeolekule üldiselt. Vaidlust ei saa olla selles, et kaebaja on kinnipeetav, kes süstemaatiliselt rikub vangla korda, keeldudes allumast vangla ametnikele. Kaebaja on korduvalt rünnanud ametnikke, mh nende pihta sülitanud, löönud jalaga ja väljendanud end agressiivselt. Arvestades kaebaja suhtumist vanglas kehtivasse korda ja sellest tulenevat potentsiaalset ohtu vangla julgeolekule, oli õiguspärane täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamine vaidlustatud käskkirjaga. Käskkirja kaalutlused meetmete kohaldamise kohta on asjakohased.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Apellatsioonimenetluses on pooled jätkuvalt eri meelt eelkõige selles, kas kaevatavas käskkirjas esile toodud asjaoludele tuginedes oli lubatav kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamine.

Vangistusseaduse § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks.

Kohtupraktikas on kinnistunud seisukoht, et VangS § 69 lg 1 alusel täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamine ning selleks sama paragrahvi teises lõikes nimetatud abinõu valik on vangla kaalutlusotsus. Kohtulik kontroll selliste otsustuste suhtes on piiratud kontrolliga kaalutlusreeglite järgimise üle. Kohus ei saa aga hinnata meetme rakendamise või valiku otstarbekust.

Kuigi nimetatud lahendis käsitati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist VangS § 69 lg 1 teisel lause alusel peab ringkonnakohus toodud seisukohta asjakohaseks ka juhul, kui täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist põhjendatakse kinnipeetavast endast lähtuvate asjaoludega, s.o meetmeid kohaldatakse VangS § 69 lg 1 esimese lause alusel. Ka sel juhul meetme kohaldamisest tingitud isiku õigusi piirav toime kumuleerub ajas, mistõttu ka suhtelist mõõdukas meede võib kestval kohaldamisel osutuda isiku õigusi oluliselt piiravaks.

Kaevatast käskkirjast nähtuvalt otsustati A. Pokrase suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine Viru Vangla 15. juuli 2014. a käskkirjaga. Meetmetena otsustati kohaldada kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist (VangS § 69 lg 2 p 1), kehakultuuriga tegelemise keelamist (VangS § 69 lg 2 p 3), eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist (VangS § 69 lg 2 p 4) ning täiendavalt ohjeldusmeetmena käeraudu (VangS § 69 lg 2 p 5, § 701 lg 1 p 1).

Meetmete kasutamist pikendati korduvalt ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kaebaja suhtes oli kestev kuni kaevatava käskkirja andmiseni. 18. märtsil 2015 otsustati täiendavalt piirata isiklike riiete ja esemete kasutamist (VangS § 69 lg 2 p 2). 27. aprillil 2015 lõpetati isiklike esemete ja riiete kasutamise piiramine ja 12. mail 2015 käeraudade kasutamine.

Ringkonnakohus nõustub, et A. Pokrase distsiplinaarkaristuste hulk (tl 51-65) iseenesest kinnitab vastustaja väidet, et kaebaja süstemaatiliselt rikub VangS § 67 lg-s 1 sätestatud kohustust alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Samas ei ole Viru Vangla põhjendanud meetmete jätkuvat kohaldamist vajadusega ennetada uute rikkumiste toimepanemist, et vältida süsteemsele rikkumisele suunatud kaebaja käitumist tulevikus. Rikkumiste hulka peab vastustaja asjaoluks, millest ilmneb, et A. Pokras ohustab teiste isikute elu ja tervist.

Ringkonnakohus vastustaja seisukohaga ei nõustu. Vangistusseaduse § 69 lg 1 lubab tõepoolest kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetava suhtes, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid. Kuid olukorras, kus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on vangla kaalutlusotsus, ei saa järeldada, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on vajalik ja lubatav iga kinnipeetava suhtes, keda saab pidada süstemaatiliselt vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid rikkuvaks. Vastasel juhul muutub täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine sarnaseks isiku karistamisele, kuna keelatud käitumisele järgneb igal juhul isiku õigusi piirava abinõu rakendamine. Meetme kohaldamise ja valiku otsustamisel on vanglal seega kohustus põhjendada millist eesmärki meetme kohaldamisega taotletakse ning kuidas meetme kohaldamine aitab kaasa selle eesmärgi saavutamisele.

Eelnevalt esitatud Riigikohtu seisukohast tulenevalt ei piirdu vastustaja põhjendamiskohustus meetme esmakordse kohaldamisega, vaid on jätkuv, kusjuures meetme pikaajalise kohaldamise korral põhjendamiskohustus suureneb. Kaevatavas käskkirjas puuduvad põhjendused selle kohta miks vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõuete jätkuv süstemaatiline rikkumine vahetult tingib vajaduse A. Pokrase suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Ringkonnakohtule ei ole selline seos vangla põhjendusteta äratuntav, kuna on ilmne, et A. Pokrase suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole aidanud kaasa uute rikkumiste ärahoidmisele või nende arvu vähenemisele. Vastustaja väitel on kaebaja suhtes 26. novembrist 2015 kuni 26. veebruarini 2016 koostatud 176 ettekannet seoses vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele

mitteallumisega. A. Pokrasele samal ajavahemikul määratud distsiplinaarkaristuste loendist ilmneb, et ka need on seotud ametniku korraldusele mitteallumise või ebaviisaka käitumisega (tl 55). Kaevatavas käskkirjas ei ole viiteid sellele, et A. Pokras oleks sel perioodil käitunud teiste isikute elu või tervist ohustaval viisil. Ka puuduvad kaebajal karistused teiste isikute vastu toimunud rünnetega seoses varasemal või hilisemal ajal. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks järeldada ohtu teiste isikute elu ja tervisele ainuüksi distsipliinirikkuste arvust, kui rikkumiste iseloom sedalaadi ohtlikkusele ei viita. Seetõttu on põhjendamata vastustaja seisukoht, et kaebajast lähtub oht teiste isikute elule ja tervisele. Ringkonnakohus nõustub, et vanglateenistuse ametnike korraldusi süstemaatiliselt eirav kinnipeetav võib oma käitumisega anda eeskuju teistele kinnipeetavatele, ohustades seega korda ja julgeolekut vanglas üldiselt. Kuid ka see tõdemus iseenesest ei ole piisav täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise põhjendamiseks olukorras, kus vastustaja on reageerinud A. Pokrase rikkumistele distsiplinaarkaristuste määramisega. Kaevatavas käskkirjas puuduvad põhjendused miks kaebajale rikkumiste eest arvukate distsiplinaarkaristuste määramine ei ole piisav kaebaja õigusvastase käitumismudeli mõjude minimeerimiseks.

Seega on Viru Vangla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otsustamisel tuginenud asjaoludele, mis ei ole haldusmenetluses ega kohtumenetluses kinnitust leidnud.

Kaevatavas käskkirjas põhjendatakse vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist vajadusega välistada kokkupuuted teiste isikutega, kelle elu- ja tervist ta võib ohustada; kehakultuuriga tegelemise piiramist sellega, et kehakulutuuriga tegelemisega seoses ei ole tagatud liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine; eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist vajadusega teostada tõhusamat järelevalvet kinnipeetava üle; isiklike asjade keelamist vajadusega vältida vangla vara edaspidise lõhkumise võimalust; ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist vajadusega minimeerida ohtu vanglateenistuse ametnikele.

Ringkonnakohus osutab, et käskkirjas iga meetme valiku kohta esindatud põhjendused seonduvad kaebajast lähtuva ohuga teiste isikute elu ja tervisele, mida ei ole käskkirjas tuvastatud asjaoludega seostatud, või ohuga vangla varale, mille esinemist ei ole kaevatavas käskkirjas üldse põhjendatud. Samuti ei nähtu käskkirjast, kuidas kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine tema üle tõhusama järelevalve teostamiseks aitab kaasa rikkumiste ärahoidmisele. Seega on Viru Vangla ka kohaldatavate meetmete valikul vähemalt osaliselt tuginenud asjaoludele, mis ei ole haldusmenetluses ega kohtumenetluses kinnitust leidnud. Meetmete valikut ei ole käskkirjas seostatud ka täiendavate julgeolekuabinõude otsustamisel esile toodud vangla üldise julgeoleku tagamise vajadusega. Eeltoodud põhjendustel on ringkonnakohus seisukohal, et Viru Vangla 26. veebruari 2016. a käskkiri nr 6-4/163-4 on kaalutlusvigadega. Vastustaja on kaalumisel tuginenud tuvastamata asjaoludele ning lubamatutele kaalutlustele, mistõttu võisid vastustaja eksimused põhjustada asja ebaõige otsustamise. Seega on vastustaja rikkunud haldusmenetluse seaduse § 4 lg-s 2 sätestatud kaalutlusõiguse teostamise reegleid ning § 56 lg-tes 2 ja 3 sätestatud haldusakti põhjendamise kohustust. Vastavalt on käskkiri nii formaalselt kui materiaalselt õigusvastane.

Käskkirja õigusvastasus ei too käesoleval juhul siiski kaasa kaebaja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmist vastustajalt.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kohtupraktikas on omaks võetud, et toodud sättest tuleneb ühtlasi nõue, et kahju mille hüvitamist nõutakse peab olema haldusorgani õigusvastase tegevuse tagajärg.

Kaebaja taotleb täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Viru Vanglalt 25 000 euro väljamõistmist. Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral (RVastS § 9 lg 1). Kaebaja väited tema õiguste kahjustamise kohta seonduvad tema väärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega. Vastustaja on A. Pokrase 25. märtsil 2016 koostatud vaide-kahjunõude registreerinud 28. märtsil 2016. Kuna kaebaja ei esitanud kahjunõuet käskkirja võimaliku tulevikus avalduva kahjuliku mõju eest hüvitise saamiseks, siis puudutab A. Pokrase kahjunõue käesolevas asjas perioodi kaevatava käskkirja andmisest 26. veebruaril 2016 kuni kahjunõude esitamiseni, s.o mitte rohkem kui 32 päeva pikkust ajavahemikku.

A. Pokrase distsiplinaarkaristuste nimekirjast (tl 53p – 55) nähtub, et 26. veebruarist kuni 13. maini 2016 kandis ta kartserikaristust.

VangS § 651 lg-te 2 ja 3 kohaselt kartserisse vastuvõtmisel otsitakse kinnipeetav läbi ning talle antakse kartseri arvel olev riietus. Kinnipeetava juures kambris olnud isiklikud asjad antakse hoiule ning tagastatakse kinnipeetavale pärast kartserist vabastamist. Kartserisse paigutatud kinnipeetaval ei ole õigust liikuda vangla territooriumil välja arvatud üks tund päevas viibida vabas õhus. Seega tuleneb kartserikaristuse olemusest, et kinnipeetavale kohaldub karistuse kandmise ajal eraldatud lukustatud kambriga sarnane režiim, kusjuures piiratud on nii isiklike asjade kasutamine kui ka liikumisvabadus ja puudub võimalus kehakultuuriga tegeleda. Seega ajal, mil A. Pokras kandis kartserikaristust oli tema õigused juba selle tõttu piiratud ning kaevatava käskkirja mõju VangS § 69 lg 2 p-des 1-4 nimetatud meetmete osas puudus. Olukorras, kus kaebaja viibis kahjunõudega hõlmatud kogu ajavahemiku kartseris ei saanud kaevatava käskkirjaga otsustatud vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, kehakultuuriga tegelemise keelamine, isiklike esemete ja riiete kasutamise piiramine ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine kaebajale kahju tekitada. Seetõttu avaldus kaevatava käskkirja mõju kahunõudega hõlmatud ajal kaebajale käeraudade paigaldamises vastustaja ametnike kambrisse sisenemisel. Käerauad piiravad oluliselt isiku võimalust ennast soovi kohaselt liigutada. Nende õigusvastane kasutamine kaheldamatult rikub isiku vabadusõigust. Rahalise hüvitise väljamõistmiseks käeolevas asjas peab aga kaebaja õiguste rikkumine olema sellise intensiivsusega, et see oleks kvalifitseeritav tema väärikuse alandamisena. Tulenevalt RVastS § 9 lg-st 2 mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Arvestades kahjunõude hõlmatud perioodi kestust, asjaolu, et A. Pokrasele paigutati käerauad lühiajaliselt tema vanglasisesel saatmisel ja vastustaja ametnike kambrisse sisenemisel ning ta ise ei ole haldus- ega kohtumenetluses esile toonud, et käeraudade paigaldamine oleks põhjustanud otseseid kahjulikke tagajärgi või tekitanud kaebajale tõsist valu või füüsilisi või hingelisi kannatusi, leiab ringkonnakohus, et A. Pokrase õiguste rikkumise intensiivsus ei õigusta mittevaralise kahju rahas hüvitamist. Piisav on tuvastada kaevatava käskkirja õigusvastasus otsuse resolutsioonis.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata A. Pokrase uue otsuse tegemiseks kaebaja tervisele tekitatud kahju hüvitamise nõudes ning Viru Vangla 9. juuni 2016. a vastuse

nr 616/49-4 õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu põhjendustega kaebaja tervisekahju ning menetluslike rikkumiste kohta haldusmenetluses, juhindub neist ega pea vajalikuks neid siinkohal korrata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4. Eeltoodu alusel tuleb A. Pokrase apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega tuvastab Viru Vangla 26. veebruari 2016. a käskkirja nr 6-4/163-4 õigusvastasuse. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata.

HKMS § 108 lg 2 järgi kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Pooled ei ole esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja oli halduskohtus ja ringkonnakohtus menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebaja riigilõiv Eesti Vabariigi kanda.

Maili Lokk allkirjastatud digitaalselt

Agu Timmi allkirjastatud digitaalselt

Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.