Xi kaebus Tallinna Vangla 17.12.2021 käskkirja nr 1-21/12/308 õigusvastasuse tuvastamiseks ning alternatiivselt Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Xi kaebus osaliselt. Tuvastada Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasus 17.12.2021 käskkirjaga nr 1-21/1-2/308 kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise üle otsustamisel ning lugeda, et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli alates 14.01.2022 õigusvastane.
2.Tallinna Vangla 17.12.2021 käskkirja nr 1-21/1-2/308 õigusvastasuse tuvastamise nõudes jääb kaebus rahuldamata.
3.Jätta riigilõiv (15 eurot), mille tasumisest kohus kaebaja menetlusabi korras vabastas, riigi kanda. Ülejäänud menetluskulud jätta poolte endi kanda.
4.Kohtuotsuse avaldamisel Riigi Teatajas asendada kaebaja nimi tähemärgiga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 30.06.2022. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
1.X (edaspidi kinnipeetav) on Tallinna Vangla (edaspidi ka vangla) kinnipeetav, kelle suhtes kohaldati 04.10.2021 käskkirjaga nr 1-21/1-2/214 „X suhtes julgeolekuabinõude kohaldamine“ (edaspidi 04.10.2021 käskkiri) julgeolekuabinõudena kuni asjaolude äralangemiseni järgmisi abinõusid: 1) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine; 2) kehakultuuriga tegelemise keelamine; 3) vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine. Julgeolekuabinõude kohaldamise tingis asjaolu, et kinnipeetav sisenes 04.10.2021 kell 12.45 loata sektsiooni P1 ning viibis seal erinevates võõrastes kambrites kuni kella 13.17. Sel ajal viibis kinnipeetav ka kambris 22, kust hiljem tuvastati lõhutud televiisor. Kinnipeetava enda karistuse kandmise koht on Tallinna Vangla 4. üksuse sektsioon P4.
2.Tallinna Vangla 17.12.2021 käskkirjaga nr 1-21/1-2/308 „X suhtes julgeolekuabinõude kohaldamine Tallinna Vangla 04.10.2021 käskkirjas nr 1-21/1-2/214“ (edaspidi 17.12.2021 käskkiri) otsustati kuni asjaolude äralangemiseni kohaldada järgimisi abinõusid: 1) käeraudade kasutamine; 2) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine; 3) kehakultuuriga tegelemise keelamine ning 4) vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine. Julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise tingis asjaolu, et kinnipeetav lubati 17.12.2021 kell 18.40 P3 eluosakonda, et ta saaks võtta sealt endale raamatuid ja liikuda kambrisse. Raamatu valimise ajal viisid ametnikud teise kinnipeetava välja jalutama ning tagasi jõudes kuuldus kõva löök ja eemal oli näha katkine tool. Videosalvestuse kontrollimisel selgus, et kinnipeetav oli P3 elusektsiooni teiselt tasandilt visanud pingi esimesele tasandile vastu seal olevaid plastikust toole.
3.Tallinna Vangla 17.12.2021 käskkirjale esitas kaebaja 04.01.2022 vaide, milles esinevate puuduste tõttu andis vangla 08.02.2022 kinnipeetavale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.
4.Pärast vaide esitamist esitas X Justiitsministeeriumile informatiivse kirja, kus ta toob välja, et on viibinud üksi suletud lukustatud kambris alates 04.10.2021 ning selle aja jooksul ei ole keegi temaga suhtlemas käinud ning samuti on probleeme kirjade väljasaatmisega. Sotsiaaltöötaja tuli vestlema 14.01.2022, st pärast Justiitsministeeriumile pöördumise edastamist. Üksikvangistuses viibimine on toonud kaasa hirmutunde ja ärevuse inimestega suhtlemise ees. Kuni 12.01.2022 käskkirjani sai lähedastega telefonis suhelda kaks korda nädalas, siis alates 12.01.2022 vaid kord nädalas. Kiri edastati vastamiseks Tallinna Vanglale.
5.X (edaspidi ka kaebaja) esitas 08.02.2022 halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse seoses 17.12.2021 käskkirjaga, mille kohus luges pärast asjaolude väljaselgitamist Tallinna Vangla 17.12.2021 käskkirja tühistamise kaebuseks. Kohus võttis kaebuse 16.02.2022 menetlusse ning kohaldas esialgset õiguskaitset1 selliselt, et kohustas vanglat hindama iganädalaselt 17.12.2021 käskkirjaga kaebaja suhtes kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise põhjendatust ning kaebajale võimaldama alates 17.02.2022 igapäevaselt vähemalt üks tund mõtestatud suhtlust ja üks tund värskes õhus viibimist.
6.Kaebaja suhtes lõpetati julgeolekuabinõude kohaldamine alates 02.03.2022 ning ta paigutati avatud osakonda.
7.Kohus lubas 14.04.2022 määrusega muuta kaebuse nõudeid selliselt, et 17.12.2021 käskkirja tühistamise nõue asendati selle õigusvastasuse tuvastamise nõudega ning kaebusele lisati alternatiivne nõue tuvastada Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasus 17.12.2021 käskkirjaga kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise üle otsustamisel.
Vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 29.03.2022 määrus nr 3-22-320
2 (7)
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja seisukoht Kohaldatud julgeolekuabinõud tuleb tühistada, kuna on otstarbe täitnud. Kaebaja sõnul on ta viibinud suletud lukustatud kambris alates 04.10.2021 ning 17.12.2021 intsidendi ajal ei suutnud ta end tagasi hoida, kuna tema soovi kirju välja saata ignoreeritakse ning avaldatud soovid ei jõua kirju koguvate ametnikeni. Ka palvele asjaolusid uurida, ei vastatud. Tegemist ei olnud esmakordse probleemiga ning ehkki sellega on lubatud tegeleda, ei ole reaalseid tulemusi näha. Olles olnud lukustatud 5 m2 suuruses kambris 2 kuud ja 13 päeva, mis on väga pikk aeg, siis otsustas kaebaja probleemile tähelepanu juhtida pingi viskamisega. Vanglale esitatud vaidest on möödas rohkem kui 1 kuu. Kaebaja sõnul on julgeolekuabinõude kohaldamine täitnud eesmärgi ning edasine viibimine kohaldatud oludes mõjutaks psühholoogiliselt. Puudub igasugune suhtlus kaaskinnipeetavatega ning ka muud suhtlemiseks ettenähtud võimalused on piiratud. Julgeolekuabinõude kohaldamine muutus raskeks alates kohaldamisest ning isegi pärast kohtusse pöördumist ei võimaldatud tähenduslikku suhtlemist. Asjaolud muutusid pärast 16.02.2022 halduskohtu määrust.
9.Vastustaja seisukoht
9.1.Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 69 kohaldamine ei eelda õigusrikkumise toimepanemist ning tegemist võib olla ennetava meetmega. Tegemist on vangla kaalutlusõigusega, mille kohtulik kontroll on piiratud. Kaebaja oli käitunud varem ja käitus ka 17.12.2021 agressiivselt ja ettearvamatult, kahjustades märkimisväärselt vangla vara ning ohustas oma käitumisega nii vanglas viibivaid isikuid kui ka vangla üldist julgeolekut. Vangla ei saa sellises olukorras jääda äraootavale seisukohale, vaid peab tagama nii vangla üldise kui ka isikute julgeoleku, samuti kaitsma vangla vara. Seetõttu oli kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine põhjendatud ja vajalik.
9.2.VangS § 69 ei sätesta kohustust enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kinnipeetava ärakuulamist. Kaebajal oli võimalik enne 17.12.2021 käskkirja andmist avaldada arvamust, kuid kaebaja keeldus sellest. Ärakuulamisõiguse tagamata jätmine on vormiviga, mis ei muuda julgeolekuabinõude kohaldamist õigusvastaseks ega tingi käskkirja tühistamist. Kaebaja oli ära kuulatud enne 04.10.2021 käskkirja andmist ning vastuväiteid ei olnud. Kaebajal oli võimalik 17.12.2021 käskkirjaga tutvumise järgselt esitada koheselt vaie ja taotleda käskkirja täitmise peatamist, kuid kaebaja esitas vaide alles 04.01.2022 ja õiguskaitse taotluse kohtule 08.02.2022. Sellest saab järeldada, et kaebajal koheselt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise osas vastuväiteid ei olnud.
9.3.Kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine ajavahemikul 17.12.2021–02.03.2022 ja käeraudade kasutamine ajavahemikul 17.12.2021−17.02.2022 oli põhjendatud ja vajalik. Kaebaja oli 17.12.2021 toime pandud teoni olnud umbes kaks ja pool kuud lukustatud kambris, kuid selle ajaga ei olnud ta oma käitumist parandanud ning tema tegu näitas, et ta on jätkuvalt agressiivne ja ohtlik. Kaebaja ise on 08.02.2022 halduskohtule esitatud taotluses möönnud, et „tänaseks ta mõistab oma tehtud viga“, mis näitab, et kaebaja hakkas alles mitme kuu pärast aru saama oma käitumisprobleemidest. Kinnipeetava käitumist jälgides oli võimalik meetmeid järkjärguliselt lõpetada. Esmalt lõpetati käeraudade kasutamine ja kui vanglal oli piisav veendumus, et kaebaja enam ohtlik ei ole, oli võimalik ülejäänud piirangud lõpetada ja ta taas avatud osakonda lubada. Kaebaja suhtlemis- ja liikumisvabadus oli küll piiratud, kuid teda ei hoitud täielikus isolatsioonis.
3 (7)
X sai igapäevaselt suhelda vanglateenistujatega ja regulaarselt toimusid nendega ka pikemad vestlused: Inspektor-kontaktisikuga toimusid vestlused 11.10.2021, 30.11.2021, 17.12.2021, 07.01.2022 ja 14.02.2022, kus oli jutuks kaebaja käitumine ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ning kinnipeetaval pretensioone ja muresid ei olnud; 19.01.2022 toimus vestlus sotsiaaltöötajaga, kus kaebaja avaldas, et on hakanud tundma lisasuhtluse vajadust. Kinnipeetavale anti kambrisse sudokusid ja küsiti nõusolekut kliinilise psühholoogi juurde suunamiseks; 14.01.2022 toimus sotsiaalprogrammi „Jõud muutuda“ eelvestlus sotsiaaltöötajaga ning 28.01.2022 toimus sotsiaalprogrammi raames vestlus sotsiaaltöötajaga. Vestluse käigus avaldas kinnipeetav mh, et üksikvangistus mõjub vaimselt raskelt ning avaldas soovi kohtuda kliinilise psühholoogiga. Kinnipeetav suunati kliinilise psühholoogi vestlusele; 28.01.2022, 18.02.2022 ja 28.02.2022 toimusid kohtumised kliinilise psühholoogiga, kus 28.01.2022 avaldas psühholoog, et kaebaja võiks võimalusel vestelda ka sotsiaaltöötajaga; 17.02.2022 ja 25.02.2022 toimus individuaalprogramm sotsiaaltöötajaga; 01.03.2022 toimus vestlus teabe- ja uurimisosakonna spetsialistiga. Kaebajal oli võimalik suhelda lähedastega, kellele ta sai helistada ja kirjutada. Samuti sai ta kambris isiklikku televiisorit vaadata ja vangla poolt tagatud raadiot kuulata. Võimalus oli ka lugeda vangla ajalehte ning ajakirju ja raamatuid.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Vaidlust, et kaebaja 17.12.2021 käskkirjas2 kirjeldatud teo toime pani, ei ole. Samuti ei ole vaidlust, et enne 17.12.2021 käskkirja andmist oli kaebaja suhtes kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid 04.10.2021 käskkirja3 alusel ning 17.12.2021 intsident toimus 04.10.2021 käskkirjaga kehtestatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal. Kuna 17.12.2021 käskkirjast ei nähtu, et tegemist oleks olnud 04.10.2021 käskkirja muutmisega, vaid sellega otsustati uuesti kaebaja suhtes täiendavate julgeoleku abinõude kohaldamine4, siis 17.12.2021 käskkirja kehtestamisega kaotas 04.10.2021 käskkiri oma kehtivuse.
11.Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused on sätestatud VangS § 69 lg-s 1. Vastavalt VangS § 69 lg-le 1 kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule ning täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas on vajalik julgeolekuabinõu kohaldamine, ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud täiendavatest julgeolekuabinõudest. Täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel vastavalt VangS §-le 69. Haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.
Tallinna Vangla 15.02.2022 kohtunõude vastuse lisa „17.12.2021 julgeoleku abinõude kk 308“, dtl 17–18 Tallinna Vangla 15.02.2022 kohtunõude vastuse lisa „04.10.2021 julgeoleku abinõude kk 214“, dtl 14–15
17.12.2021 käskkirja resolutsioon on sõnatatud järgmiselt: „Kohaldan alates 17.12.2021 justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 12, VangS § 69 lg 1, § 69 lg 2 p 1, § 69 lg 4, § 69 lg 2 p 2, § 69 lg 2 p 5 alusel X (sündinud 27.08.1991) suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena...“
4 (7)
12.VangS § 69 lg-st 1 tulenevalt ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine mitte reageering toimunule, vaid püüd hoida ära tulevikus aset leida võivat rikkumist. Nimelt on täiendavate julgeolekuabinõude üldine eesmärk VangS § 69 lg 1 kohaselt võimalike ohtude realiseerumise ärahoidmine ning vangla julgeoleku tagamine. Tegemist on ettevaatusabinõuga, mille eesmärgiks on kindlustada konkreetse kinnipeetava poolne vangla sisekorraeeskirja järgimine, tema põgenemise vältimine, tervise säilimine või kõrvaldada ohtlikkus teistele kinnipeetavatele. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei toimu karistuslikul eesmärgil (Riigikohtu 20.04.2011 otsus nr 3-3-1-94-10, punkt 12) ning selle kohaldamist ei saa pidada vajalikuks ja lubatavaks iga kinnipeetava suhtes, keda saab pidada VangS § 69 lg-s 1 loetletud nõudeid rikkuvaks. Vastasel juhul muutub julgeolekuabinõude kohaldamine sarnaseks isiku karistamisele, kuna keelatud käitumisele järgneb igal juhul isiku õigusi piirava abinõu rakendamine (Tartu Ringkonnakohtu 09.02.2017 otsuse nr 3-16-1398 punkt 20).
13.Kohus jääb oma 16.02.2022 määruse punktides 15–16 väljendatud seisukoha juurde, mille kohaselt 17.12.2021 käskkiri oli selle andmisel materiaalselt õiguspärane. Vastavalt VangS § 69 lg-le 1 tingib täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise sh kinnipeetavast tulenev oht teistele isikutele või vangla julgeolekule. Kohus nõustub vanglaga, et arvestades kaebaja käitumist, ei saanud temast lähtuvat ohtu pidada hüpoteetiliseks ning vanglal oli kaebaja minevikus toime pandud tegusid alust arvata, et kaebaja agressiivne käitumine võib korduda. Seega oli 17.12.2021 käskkirja andmisel täidetud VangS § 69 kohaldamise eeldus.
14.Kaebaja ei ole kohtumenetluses väitnud ärakuulamisõiguse rikkumist, ehkki vangla kohtule esitatud vastuses sellel peatus. Kuna kaebuse alus on kaebaja sisustada (HKMS § 41 ja § 2 lg 3), siis ei pea kohus vajalikuks analüüsida, kas ärakuulamisõigus oli kaebajale tagatud või mitte. Küll aga peab kohus vajalikuks ärakuulamisõigusega seonduvalt märkida, et kehtiv õigus ei sätesta, et VangS § 69 kohaldamisel ärakuulamisõigust tagada ei tule (vt ka Riigikohtu 20.04.2011 otsus nr 3-3-1-94-10). Seejuures tuleb tähele panna, et ärakuulamise tõendamise koormus on haldusorganil5 ning selle õiguse realiseerimine on tagatud, kui isikule on teada haldusorgani seisukohad ja akti eeldatav resolutsioon (Riigikohtu 28.04.2014 otsus nr 3-3-1-52-13, punkt 34). Ehkki ärakuulamisõiguse tagamata jätmine ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel HMS § 40 lg 3 punkti 1 alusel välistatud, siis tuleb tähele panna, et see on kohaldatav üksnes ajakriitiliste meetmete kohaldamisel, nt olukorras, kus kohene otsus võib olla tarvilik kinnipeetava või ametniku elu, tervise, kogu vangla julgeoleku või muu olulise õigushüve kaitseks. Olukorras, kus meetme kohaldamine ajakriitiline ei ole, nt kui isiku suhtes juba on kohaldatud julgeolekuabinõusid, tuleks isikutele ärakuulamisõigus tagada.
15.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et Tallinna Vangla 17.12.2021 käskkiri oli selle andmisel õiguspärane ning kaebus jääb selle õigusvastasuse tuvastamise nõudes rahuldamata.
16.Küll aga leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada nõudes tuvastada Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasus 17.12.2021 käskkirjaga nr 1-21/1-2/308 kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise üle otsustamisel.
17.VangS § 69 lg 1 sätestab vanglale kaalutlusõiguse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üle otsustamisel, siis sätestab sama paragrahvi lg 3 vanglale ka aktiivse kohustuse hinnata VangS § 69 lg-s 1 sätestatud asjaolude jätkuvat esinemist. Nimelt sätestab VangS § 69 lg 3, et VangS § 69 lg-s 1 nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse. Seetõttu ei lõpe täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise
Aedmaa, A. jt. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu, 2004; lk 230, punkt 7.4.3.2. ja lk 228.
5 (7)
otsustamisega vangla kohustus kaaluda, kas meetme kohaldamine on jätkuvalt põhjendatud (vt ka Riigikohtu 02.06.2010 otsuse nr 3-3-1-33-10 punkti 15). Tallinna Ringkonnakohus selgitas 20.07.2021 määruse nr 3-21-151 punktis 11, et vanglal ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel piiramatut kaalutlusruumi ning üksikvangistust ei saa kohaldada lõputult. Üksikvangistusele peavad olema tõelised alused, seda tohib määrata üksnes erandkorras, kui on olemas menetluslikud tagatised ja kui kõik ettevaatusabinõud on võetud. Omavoli vältimiseks tuleb pikaajalise üksikvangistuse pikendamist sisuliselt põhjendada. Kohtule ei nähtu, et vangla oleks nendest kriteeriumitest sisuliselt lähtunud. Kohus jääb 16.02.2022 määruses väljendatud seisukohale, mille kohaselt nähtub kohtule esitatud materjalidest, et vangla on jätkuvate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust enne nende kehtetuks tunnistamist6 hinnanud vaid ühel korral, st 13.01.2022. Nimelt esitas vangla kohtule 13.01.2022 e-kirja7, kust nähtub lakooniline otsus „jääb kinni“. Kohtule ei ole esitatud dokumente, millest ilmneks, et 13.01.2022 hindamisel oleks abinõude kohaldamise jätkamist sisuliselt põhjendatud ja kaalutud. Diskretsioonivolituse mittetäielik kasutamine ja olulistele asjaoludele mittetuginev kaalumine võivad endast kujutada sellist olulist diskretsiooniviga, mis on kaalutlusotsuse tühistamise aluseks (vt ka 02.06.2010 otsuses viidatud Riigikohtu 16.01.2008 otsus nr 3-3-1-81-07).
18.Julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise vajaduse otsustamine ei saa olla ametniku suvaotsus, vaid sarnaselt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisele eeldab ka see asjaolude sisulist uurimist ja hindamist, ehk kas VangS § 69 lg-s 1 sätestatud asjaolud jätkuvalt esinevad. Kohtule ei nähtu, et 13.01.2022 e-kirjas otsuse teinud ametnik oleks eelnevalt kaebajaga suhelnud ning hinnanud kaebajast lähtuva ohu tõenäosust8. Ka pärast kaebaja poolt Justiitsministeeriumile edastatud kirja9 saamist ei asunud vastustaja sisuliselt hindama julgeolekuabinõude jätkuvat vajadust, ehkki kaebaja kirjast nähtub 17.12.2021 käitumise põhjus ning asjaolu, et pikaaegne eraldatud olek on kaebajale negatiivselt mõjunud. Nimelt toob kaebaja välja, et kui tal oli vestlus psühholoogia, siis tundis ta vestluse ajal end halvasti, ta higistas, värises ning oli ärevus ja ta kardab, et ka vabaduses võib sama korduda. Lisaks märgib kaebaja, et ta ei kiida oma käitumist heaks ja küsib, et kas teda ei ole juba piisavalt karistatud. Selle asemel, et käsitada kaebaja avaldust taotlusena julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamiseks ning hinnata kaebaja 17.01.2022 avalduse alusel jätkuva kinnipidamise lubatavust, otsustas vastustaja hoopis kaebaja avaldust käsitada märgukirjana, millele vastati formaalselt ning sisusse süvenemata10.
19.Vangla tegevust ei muuda õiguspäraseks ka kaebajale võimaldatud vestlused sotsiaaltöötaja ja psühholoogiga ning sotsiaalprogrammis osalemine, kuna see ei ole samastatav VangS § 69 lg-s 3 sätestatud kohustuse täitmisega.
20.Kohus jääb 16.02.2022 määruses väljendatud seisukoha juurde, mille kohaselt tuleks ka julgeolekuabinõude kohaldamisel võtta orientiiriks kartserikaristuse maksimaalne pikkus, milleks on 45 päeva, kusjuures selle aja jooksul peaks VangS § 69 lg-s 3 sätestatud hindamine toimuma pidevalt. Riigikohus märkis 08.12.2021 otsuse nr 3-18-1895 punktis 24, et vaimselt ja füüsiliselt terve inimese puhul tuleb eeldada kartserirežiimil viibimise ebaproportsionaalsust, kui tema katkematu kartseris viibimise kestus ületab oluliselt VangS § 63 lg 1 punktis 4 sätestatud kartserikaristuse maksimummäära ehk 45 päeva. Praegusel juhul viibis kaebaja enne 17.12.2021
Tallinna Vangla 15.03.2022 kaebuse vastuse lisad 3 ja 4, dtl 99–103 Tallinna Vangla 15.02.2022 kohtunõude vastuse lisa „R. Tänava 13.01.2022 elektronkiri“, dtl 60
Tallinna Vangla esitatud vangiregistri väljavõte (juurdepääsupiiranguga), dtl 58–59
Tallinna Vangla 15.02.2022 kohtunõude vastuse lisa „17.01.2022 ES pöördumine“, dtl 21–24
Tallinna Vangla 15.02.2022 kohtunõude vastuse lisa „27.01.2022 vastus ES 17.01.2022 pöördumisele“, dtl 25
6 (7)
intsidendi toimepanemist eraldatud lukustatud kambris 75 päeva (04.10.2021–17.12.2021) ning vastusest kaebusele nähtub, et selle aja jooksul oli kaebajal vaid kahel korral võimalik vestelda inspektor-kontaktisikuga. Seejuures ei nähtu, et ajavahemikul 04.10.2021–17.12.2021 oleks toimunud VangS § 69 lg-s 3 sätestatud hindamist ning et kaebaja oleks sel ajal toime pannud rikkumisi.
21.Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla tegevus oli õigusvastane 17.12.2021 käskkirjaga kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise üle otsustamisel ning kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli alates 14.01.2022 õigusvastane. Alates nimetatud kuupäevast on õigusvastane ka 04.10.2021 käskkirja alusel kaebaja kinnipidamine. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
22.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus rahuldatakse osaliselt, siis tuleks menetluskulud jagada menetlusosaliste vahel proportsionaalselt (HKMS § 108 lg 2). Vastustaja menetluskulude hüvitamist ei taotlenud. Kaebajal kohtumenetluses esindajat ei olnud ning riigilõivu tasumisest oli kaebaja menetlusabi korras vabastatud11. Seega kaebajale menetlusabi andmisega seotud kulud jäävad HKMS § 118 lg 2 alusel riigi kanda ning menetlusosaliste ülejäänud võimalikud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.
23.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Vt Tallinna Halduskohtu 16.02.2022 kohtumääruse resolutsiooni punkt 2
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.