V.K.i kaebus Viru Vangla 19.05.2016 käskkirja nr 6-4/363 alusel lukustatud kambris hoidmisega tekitatud 576 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja: V.K. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Eve Kangro
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta V.K.i kaebus täies ulatuses rahuldamata.
2.Võtta haldusasja nr 3-16-1457 toimikust asja materjalidesse 18.08.2016 käskkiri nr 6-4/569.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 20.02.2017. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.19.05.2016 koostas Viru Vangla (edaspidi vastustaja) käskkirja nr 6-4/363 (tl 17-19), millega otsustas kohaldada V.K.i (edaspidi kaebaja) suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning spordisaali ja spordiväljakute kasutamise keelamist. Põhjustena märgiti ära samal kuupäeval koostatud õiendist nähtuv teave selle kohta, et kaebaja on oma käitumisega provotseerinud teisi
kinnipeetavaid ja vajadus hoida ära pingetest tekkivaid kinnipeetavate vahelisi arveteklaarimisi. 24.07.2016 koostas kaebaja vastustajale adresseeritud kahju hüvitamise taotluse (tl 20). 18.10.2016 vastusega nr 6-16/105-4 (tl 5-7) jäeti see rahuldamata. Veel on toimikusse esitatud kohtueelse kahjunõude puuduste kõrvaldamist käsitlevad dokumendid (tl 8 ja 21) ning väljavõtted kaebaja telefonikõnesid ja kirjavahetust käsitlevatest dokumentidest (tl 52-55). Omal algatusel võtab kohus haldusasja nr 3-16-1457 toimikust asja materjalidesse 18.08.2016 käskkirja nr 6-4/569 (tl 63), millega lõpetati asjaolude äralangemise tõttu kaebaja suhtes käskkirjaga nr 6-4/363 kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
2.30.10.2016 koostatud kaebuses (tl 1-4) palus kaebaja VangS § 4’ lg-te 1 ja 2, § 6, § 23 lg–te 1 ja 2, PS §-de 26 ja 27 ning EIÕK artikli 8 rikkumisele osundades, et kohus mõistaks vastustajalt kolme kuu pikkuse õigusvastase lukustatud kambris pidamisega tema õigustele ja vabadustele tekitatud mittevaralise kahju eest välja 10 000 euro suuruse hüvitise. Ta väitis, et kaotas isoleeritud kambrisse paigutamisega seoses töö ja teised avatud sektsiooni kinnipeetavatele garanteeritud õigused ja vabadused ning lisaks rikuti ära ka tema pere- ja erakontaktid, sest lukustatavas kambris võib erakõnesid teha ainult kord nädalas. 09.11.2016 kohtumääruses leidis kohus, et kaebaja nõuet pole põhjust pidada täies ulatuses edukaks, jättis sellest tulenevalt tema menetlusabi taotluse rahuldamata ja määras tähtaja kaebuse puuduste kõrvaldamiseks. 20.11.2016 koostatud täienduses (tl 31) teatas kaebaja, et vähendab oma kahjunõude suuruse 576 euroni. 26.11.2016 avalduses (tl 43-45) teatas kaebaja, et soovib tuua selgust kahju põhjuseks olnud käskkirja tõlgendamisse märkides ära, et selle aluseks olev ettekanne on koostatud kuu aega peale väidetavat väärtegu, et vangla ei tea selle toimepanemise täpset kuupäeva, et toimunu kohta pole koostatud ühtegi ettekannet ega saadud kinnipeetavatelt kaebusi ning olemas pole ka muid tõendeid tema tegude kinnituseks.
3.Vastustaja kirjalikus vastuses (tl 49-51) kaebus rahuldamata jätta, selgitati vangla julgeoleku tagamise põhimõtteid ja täiendavate julgeolekuabiõude kohaldamise tingimusi ning märgiti, et raske õiguserikkumise toimepanemise tõenäosusele viitavate asjaolude korral ei saa vangla passiivseks jääda. Veel märgiti, et kuna kaebaja suhtes lõpetati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine 18.08.2016, ei ole teda kindlasti põhjendamatult kaua lukustatud kambris hoitud ning lisati, et ainuüksi ajaline periood ei tingi abinõude kohaldamise lõpetamist, vaid vastavad asjaolud on ära langenud siis, kui on tekkinud veendumus kinnipeetava suutlikkuses käituda ilma vanglas viibivate isikute elu ja tervist ohtu seadmata. Põhjendatuks ei peetud ka kaebuse väiteid perekonna- ja eraelu puutumatuse rikkumise kohta ning märgiti, et tal oli võimalik telefoni kasutada ja kirju saata.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Käesolevas asjas on vaidluse all küsimus, kas kaebajale on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise läbi saanud tekkida tema poolt nimetatud suurusega mittevaraline kahju.
5.VangS § 69 lg 2 p-de 1, 2, 3, 4 ja 5 kohaselt võib vanglateenistus kohaldada kuni asjaolude äralangemiseni vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise või kehakultuuriga tegelemise keelamist, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ja ohjeldusmeetmete kasutamist raske õiguserikkumise ärahoidmiseks või kinnipeetava suhtes, kes süstemaatiliselt rikub vangistusalaste õigusaktide nõudeid, kahjustab oma tervist, on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega või on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Tegemist on laia ulatusega kaalutlusõiguse kohaldamisega haldusorgani poolt, mille puhul saab
kohus hinnata üksnes seda, kas täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise üle otsustamisel või meetmete valikul esines kaalumisvigu, kuid ei või kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude otstarbekust. Täiendavaid julgeolekuabinõusid on võimalik kohaldada ka preventiivsel või tõkestaval eesmärgil ja isiku suhtes, kelle julgeolek on ohus. Riigikohus on oma lahendites nr 3-3-188-14 ja 3-3-1-63-09 märkinud, et niisugustel juhtudel antakse piiratud teabe ja tulevikku suunatud prognoosi alusel hinnang kaitstava õigushüve kahjustuse tõenäosusele ning julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei pea olema tõsikindlaid tõendeid.
6.Kaebaja nõude aluseks olevast 19.05.2016 käskkirjast nr 6-4/365 nähtuvalt põhjustas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise samal kuupäeval teabe ja uurimisosakonnale laekunud teave, et ta on oma käitumisega provotseerinud kaaskinnipeetavaid ja tekitanud osakonnas pingeid. Selle alusel tehti järeldus, et on oht nii talle endale kui vangla üldisele julgeolekule, mistõttu on tekkinud vajadus isoleerida ta edasiste õiguserikkumiste ennetamiseks ja turvalisuse tagamiseks teistest kinnipeetavatest. Kaebaja lähtub oma täiendavas avaldustes väitest, et vastustajal puuduvad igasugused tõendid tema väidetava teo kohta ning viitab lisaks veel ka sellele, et see leidis aset aprillis, julgeolekumeetmeid hakati aga kohaldama alles mais. Seejuures pole ta aga arvestanud, et täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise põhjustanud sündmuse toimumise ajast olulisem on see, millal informatsioon selle tulemusena tekkinud või tekkida võivast ohust ametnikeni jõudis. Samuti pole ta arvestanud, et eelnevalt juba osundatud Riigikohtu seisukohtade kohaselt ei pea julgeolekuabinõude kohaldamiseks üldse olema tõsikindlaid tõendeid ning piisav on ka see, kui vanglaametnikel on nendeni jõudnud informatsiooni alusel tekkinud põhjendatud kahtlus niisuguse julgeolekuohu kohta, mis ei võimalda jääda tagajärge ootama. Käesoleval juhul nähtub kaebuse põhjuseks olevast käskkirjast selgelt, et sellega on kohaldatud ennetavaid meetmeid, et vältida võimalust kaebaja ja teiste kinnipeetavate vaheliste konfliktide tekkimiseks ning hoida seeläbi ära võimalikke raskeid õiguserikkumisi ja ohtu nii talle endale kui vangla üldisele julgeolekule. Käskkiri lähtub kehtivast õigusest, vastab vorminõuetele, on andnud VangS § 69 lg 4 ja VSkE § 12 lg 1 sätestatud otsustuspädevust järgides ning miski kohtule esitatust ei kinnita otsustuse sisu mõjutada võinud kaalutlusvigade olemasolu ega menetlusnormide või halduse üldiste põhimõtete rikkumist.
7.Kaebaja väidetel kaotas ta isoleeritud kambrisse paigutamise tõttu töö ja teised avatud sektsiooni kinnipeetavatele garanteeritud õigused ja vabadused ning lisaks rikuti ära ka tema perekonna- ja eraeluga seotud kontaktid. Viimasena nimetatut põhjendas ta väitega, et lukustatavas kambris võib erakõnesid teha ainult kord nädalas. Kohtueelse kahjunõude puudusi kõrvaldades on ta väitnud, et rikuti tema VangS § 4’ lg-test 1 ja 2, PS §-st 26 ja EIÕK artiklist 8 tulenevaid õigusi. Kaebuses on ta täiendavalt viidanud veel ka VangS §-le 6, § 23 lg-tele 1 ja 2 ning PS §-le 27. VangS § 4’ lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb kinnipeetavat kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ja kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle vanglas viibimisega paratamatult kaasnevatest suuremaid kannatusi ja ebameeldivusi ning lubab kohaldada talle vaid selliseid seadusest tulenevaid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. VangS § 6 lg-s 1 on sätestatud, et vangistuse täideviimise eesmärgiks on kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamine ja õiguskorra kaitsmine. Eelnevalt käsitletu kohaselt tulenevad kaebajale 19.05.2016 käskkirjaga nr 64/363 kohaldatud piirangud ja nendega kaasevad tagajärjed tema õigustele ja vabadustele seadusest ja vangla julgeoleku kaalutlustest, on suunatud õiguskorra kaitsmisele ning miski kohtule esitatust ei kinnita, et nende läbi on saanud toimuda tema inimväärikuse alandamine. Kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tingis ta enda käitumine, pole tegemist ka vangistuses viibimisega paratamatult kaasnevatest suuremate kannatuste põhjustamisega.
8.VangS § 23 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et vanglal tuleb soodustada kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemise vältimiseks tema vanglavälist suhtlemist perekonna, sugulaste ja teiste lähedastega. Kaebaja on nii kohtueelses menetluses esitatud kahjunõudes kui kaebuses viidanud üksnes
helistamise võimaluste piiramisele väites, et lukustatud kambris olles saab ta teha erakõnesid ainult kord nädalas. Seejuures on ta aga tähelepanuta jätnud, et VSkE § 51 lg-st 2 ning Viru Vangla direktori 23.01.2013 käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud „Viru Vangla kodukorra“ punktidest 13.9.1.1 tulenevalt polegi tal subjektiivset õigust nõuda telefoni kasutamist enam kui üks kord nädalas. PS §-dest 26 ja 27 kohaselt on perekond küll riigi kaitse all ja igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele, kuid tegemist pole absoluutse õigusega, sest seaduses sätestatud juhtudel ja korras võib sellesse tervise, avaliku korra või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks ka sekkuda. Põhimõtteliselt sama sätestab era- ja perekonnaelu kohta ka EIÕK artikkel 8. VangS §-s 69 ette nähtud täiendavad julgeolekuabinõud on üheks juhuks, mille läbi on seaduseandja teinud vastava sekkumise lubatavaks.
9.Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldised alused on reguleeritud RVastS § 7 lg-s 1. Selles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise alused on toodud RVastS § 9 lg-s 1. Selles kehtestatu võimaldab nõuda mittevaralise kahju rahas hüvitamist süülise väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise ning au või hea nime teotamise puhul. Seega saab mittevaralise kahju hüvitamiseks esitatud nõude rahuldamine toimuda vaid siis, kui on tuvastatud avaliku võimu kandja õigusvastane käitumine, kahju tekkimine ning põhjuslik seos nende vahel. Eelnevalt juba käsitletu kohaselt ei ole vastustaja kaebajale täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldades toiminud õigusvastaselt ega rikkunud tema õigusaktidest tulenevaid õigusi.
10.Eeltoodud järeldustel jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Seega puuduvad antud asjas hüvitamisele kuuluvad menetluskulud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.