Remo Ainsare kaebus Tartu Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõudes (kaebaja suhtes 20. juunil 2016 kohaldatud käitumiskontroll seoses toidu jagamisega)
Menetlusosalised
Kaebaja − Remo Ainsar Vastustaja − Tartu Vangla
Resolutsioon
1.Jätta läbi vaatamata Remo Ainsare kaebus.
2.Tagastada Tartu Vangla poolt 1. novembril 2016 esitatud vastuse lisa nr 3 ning asendada see Tartu Vangla poolt
4.jaanuaril 2017 esitatud lisaga.
Edasikaebamise kord
Määruse resolutsiooni p-i 1 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest.
Muud selgitused
Määrus toimetatakse kätte kaebajale ja vastustajale.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Halduskohtusse saabus 15. juulil 2016 Remo Ainsare taotlus, milles taotles esialgse õiguskaitse korras Tartu Vangla 20. juuni 2016. a käskkirja nr 6-1/616 peatamist ning talle toidu väljastamist. Ühtlasi esitas R. Ainsar taotluse, et kohus peataks menetluse temaga seotud haldusasjades.
2.Tartu Halduskohus jättis 15. juuli 2016. a määrusega esitatud esialgse õiguskaitse taotluse käiguta ning andis täiendava tähtaja puuduoleva riigilõivu tasumiseks või menetlusabi taotluse esitamiseks.
3.Tartu Halduskohtusse saabus 20. juulil 2016 R. Ainsare menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning tuvastamis- ja kohustamiskaebusena pealkirjastatud menetlusdokument, milles R. Ainsar taotles tuvastada, et talle toidu väljastamata jätmine on õigusvastane ning kohustada vanglat talle süüa väljastama.
4.Tartu Halduskohtusse saabus 22. juulil 2016 R. Ainsare menetlusdokument, milles ta väidab, et ka 21. juulil 2016 ei antud talle lõunasööki. Kokkuvõtvalt leidis R. Ainsar, et vanglal on ka muud võimalused ametnike julgeoleku tagamiseks kui toidust ilma jätmine. Nimetatud meedet ei pea R. Ainsar proportsionaalseks.
5.Tartu Halduskohus rahuldas 25. juuli 2016. a määrusega R. Ainsare menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks ja vabastas R. Ainsare riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel (resolutsiooni p 1), võttis esialgse õiguskaitse taotluse menetlusse (resolutsiooni p 2), jättis rahuldamata esialgse õiguskaitse taotluse (resolutsiooni p 3) ja taotluse menetluse peatamiseks osas, mis puudutab esialgse õiguskaitse taotluse menetlemist (resolutsiooni p 4).
6.R. Ainsar esitas 1. augustil 2016 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 25. juuli 2016. a määruse peale.
7.Tartu Ringkonnakohus jättis 30. augusti 2016. a määruse resolutsiooni p-ga 4 määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25. juuli 2016. a määruse resolutsiooni p-i 3 muutmata.
8.Riigikohus tagastas 17. oktoobri 2016. a määrusega R. Ainsare määruskaebuse.
9.Tartu Halduskohus jättis 7. novembri 2016. a määrusega R. Ainsare kaebuse käiguta andes kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Kaebaja kõrvaldas puudused 16. novembril 2016.
10.Tartu Halduskohus vabastas 21. novembri 2016. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel, võttis kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla ning kohustas vastustajat kaebusele vastama.
11.Vastustaja esitas 22. detsembril 2016 vastuse kaebusele. Tartu Vangla vaidleb kaebuse menetlusse võtmise vastu ning ei nõustu tuvastamiskaebuse lubatavusega. Tartu Vangla selgitab, et käesoleval juhul ei selgu kaebusest, kuidas ja milliseid kaebaja subjektiivseid õigusi on käitumisjuhise rakendamisega (nõue panna tühjad toidunõud trellide peale ning liikuda eemale ohutusse kaugusesse) rikutud ning kuidas tuvastamiskaebus aitaks kaasa kaebaja õiguste kaitsele. Tartu Vangla hinnangul ei ole preventiivse huvi tuvastamiseks piisav hüpoteetiline võimalus, et sarnast meedet võidakse kasutada tulevikus. Muuhulgas peab vangla kaebaja võimalikku kahju hüvitamise taotlust perspektiivituks.
KOHTU SEISUKOHT
12.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. Vastavalt HKMS § 121 lg 2 p-le 1 võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud.
13.Kaebuses on esitatud toimingu õigusvastasuse tuvastamine nõue. Kaebaja leiab, et tema suhtes
20.juunil 2016 koostatud käitumisjuhend, mis nägi ette erisused toidu jagamisel, rikub tema õigusi. Vaidlusaluse käitumisjuhendi p-i 9 kohaselt tuleb toitlustamise ajal anda kinnipeetavale korraldus asetada nõud vahetrelli peale ja peale seda peab kinnipeetav liikuma trellukse juurest eemale. Juhul kui kinnipeetav ei täida korraldust panna nõud trelluste peale ja liikuda trellustest ohutule kaugusele, siis jääb kinnipeetav toiduta.
14.HKMS § 45 lg-st 2 tuleneb, et tuvastamiskaebuse võib esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Tartu Vangla poolt kohtule esitatud materjalidest nähtub, et esmane käitumisjuhend kehtis kuni 28. juulini 2016, mil muudeti töökorraldust, ning erisused toidu jagamise osas R. Ainsare suhtes lõpetati 15. augusti 2016. a seisuga. Seega puudub kaebajal võimalus esitada kaebus käitumisjuhendi lõpetamise nõudes. Kaebaja ei saaks käesoleval hetkel
esitada kohtule ka hüvitamiskaebust, kuna selle nõude osas ei ole kaebaja läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-le 8. Eeltoodust tulenevalt puudub kohtul võimalus suunata kaebajat tõhusama nõude esitamisele ning kohus kontrollib, kas vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamise eeldused on täidetud.
15.HKMS § 38 lg 4 kohaselt selgitatakse tuvastamiskaebuses, miks on kaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks. HKMS § 45 lg 2 kolmas lause sätestab, et hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu.
16.Kaebaja on tuvastamiskaebuse esitamise vajadust põhjendanud esmalt sooviga esitada tulevikus hüvitamisnõue. Tuginedes puuduste kõrvaldamise avaldusele on kaebajale tekkinud kahju seoses sellega, et vanglaametniku korralduse täitmata jätmisel jäi kaebaja toidust ilma.
17.Kohtule esitatud pöördumistest selgub, et kaebaja jäi toidust ilma alljärgnevatel kuupäevadel: 1) 20. juunil 2016 jäi ilma õhtusöögist; 2) 21. juunil 2016 jäi ilma lõuna- ja õhtusöögist; 3) 22. juunil 2016 jäi ilma hommikusöögist; 4) 14. juulil 2016 jäi osaliselt ilma lõunasöögist; 5) 19. juulil 2016 jäi ilma lõunasöögist; 6) 21. juulil 2016 jäi ilma lõunasöögist.
18.Kaebaja poolt kohtule esitatud pöördumistest nähtuvalt on käitumisjuhendi kehtestamisega, mille täitmata jätmisel jäi kaebaja toidust ilma, tekitatud kahju tervisele. Kuivõrd kaebaja on
1.augustil 2016 esitatud määruskaebuses rõhutanud, et uus käitumisjuhend, mis näeb ette muuhulgas käeraudade kasutamise, on kooskõlas tema eneseväärikusega, siis pole kohtu hinnangul välistatud kaebaja tahe nõuda kahju hüvitamist ka seoses väärikuse alandamisega.
19.Kohus tõdeb, et riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 sätestab küll isiku õiguse nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise korral, kuid kohus ei pea võimalikuks, et kuuest toidukorrast ilmajäämisega oleks võimalik põhjustada kaebajale RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud tagajärgi, mis oleks aluseks mittevaralise kahju hüvitamisele. Kuue toidukorra vahelejäämine võib küll tekitada ebameeldivusi, kuid ei põhjusta tervisekahjustusi. Kaebaja pöördumistest nähtuvalt on kaebaja jäänud viiel päeval ilma ühest toidukorrast, ühel päeval (21. juunil 2016) on kaebaja jäänud ilma lõuna- ja õhtusöögist ning ühel päeval (14. juulil 2016) on osaliselt ilma jäänud lõunasöögist. Kaebaja ei ole tõendanud, et tema tervis halvenes pärast toidukordade mittesaamist, mille tõttu oleks tal võimalik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Muuhulgas ei ole kohtu hinnangul käitumisjuhendi kehtestamine, mille sisuks on toidujagamise ajaks ohutus kauguses viibimine, rikkunud kaebaja inimväärikust. Kohus selgitab, et iga ebamugavus ei kvalifitseeru rikkumiseks ega anna alust hüvitise väljamõistmiseks. Käesolevas asjas vaidluse all olev käitumisjuhend ei saanud mõjutada kaebaja õigusi sedavõrd intensiivselt, et oleks põhjendatud rahalise hüvitise väljamõistmine. Et R. Ainsar ei jäänud toidust ilma järjestikkuse pikema perioodi vältel, vaid üksnes üksikutel päevadel ja üksikutel toidukordadel, leiab kohus, et kaebaja õiguste riive on väheoluline võrreldes vangla teenistujate ohutuse tagamisega. Arvesse tuleb kohtu seisukohast võtta ka seda, et toiduta jäämine oli kaebaja enda otsustuse ja käitumise tagajärg. Seega oleks vaidlusaluse juhtumi puhul hüvitamisnõude eduväljavaated ilmselgelt olematud.
20.Muuhulgas on kaebaja põhjendanud, et tuvastamiskaebuse esitamine on esitatud preventiivsel eesmärgil, kuivõrd kaebaja soovib vältida Tartu Vangla poolt sellise äärmusliku ja ebaproportsionaalse meetme kohaldamist kaebaja ja teiste kinnipeetavate suhtes.
21.Riigikohtu halduskolleegium on varasemas praktikas leidnud, et põhjendatud huvina on käsitatav ka preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust kaebaja suhtes. Tuvastamisekaebuse esitamise piisava põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi käsitada juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 28. mai 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-8-14 p 11 ja selles viidatud praktika). Samuti on Riigikohtu halduskolleegium 17. märtsi 2014. a otsuses asjas nr 3-3-1-61-13 p-s 21 selgitanud, et preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes edaspidi õigusvastaselt käituda.
22.Vastustaja on vastuses kaebusele märkinud, et alates 15. augustist 2016 toimus kaebaja toitlustamine tavapärasel viisil ning pärast 15. augustit 2016 ei ole kaebaja suhtes vaidlustatud käitumisjuhendit rakendatud. Samuti puudub vastustaja sõnade kohaselt reaalne oht, et vastustaja võiks kaebaja suhtes uuesti sarnaselt käituda. Vastustaja selgitab seejuures, et täielikult ei saa välistada, et sellist meedet kaebaja suhtes enam kunagi ei kasutata, kuid sellise võimaluse kordumine on hüpoteetiline ning sõltub eelkõige kaebaja enda käitumisest.
23.Kohus selgitab, et vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamine ei kohusta vanglat tulevikus mingil kindlal viisil käituma. See tuvastab vaid vangla tegevuse õigusvastasuse mingil kindlal ajamomendil, kuid ei garanteeri seda, et vangla sarnases olukorras enam kunagi kaebaja õigusi ei rikuks. Kohus tõdeb, et välistatud ei ole Tartu Vangla poolt samasuguse käitumisjuhendi kehtestamine, kuid preventiivne huvi ei saa antud juhul seisneda selles, et „vältida Tartu Vangla poolt sellise äärmusliku ja ebaproportsionaalse meetme kohaldamist kaebaja ja teiste kinnipeetavate suhtes“ (puuduste kõrvaldamise avalduse sõnastus). Vanglal on õigus sarnaste käitumisjuhendite kehtestamiseks, et tagada VangS ja vangla sisekorraeeskirjade täitmine ja üldine julgeolek vanglas (VangS § 66 lg 1). Samuti nõustub kohus vanglaga selles, et kaebajal puudub õigus esitada tuvastamiskaebus teiste kinnipeetavate õiguste või huvide kaitseks. Arvestades, et üldjoontes oli käitumisjuhendi tulem kaebaja jaoks positiivne – kaebaja suhtes on toidu jagamise osas erisused lõpetatud ning kaebaja poolt käitumisjuhendi täitmata jätmine edaspidiseid otsustusi ei mõjuta – ei saa esineda preventiivset huvi, et sarnast töökorraldust edaspidi vältida. Kohus tõdeb, et esmase käitumisjuhendi täitmata jätmine viis küll olukorrani, kus muudeti töökorraldust, mille alusel kõikide toidukordade ajal tuli paigaldada kinnipeetavale käerauad läbi vahetrelli ja võtta kinnipeetav kambrist välja, kuid kaebaja on 1. augustil 2016 esitatud määruskaebuses selgitanud, et nimetatud meetme osas ei ole tal vastuväiteid, kuivõrd see oli kooskõlas tema inimväärikuse ja vangla ohuga. Seega pole kohtu hinnangul ka preventiivsetel eesmärkidel tuvastamiskaebuse esitamise tingimused täidetud.
24.Eeltoodud põhjustel ei ole kaebaja nõue 20. juunil 2016 koostatud esmane käitumisjuhendi õigusvastasuse tuvastamiseks lubatav, kuna kaebajal puudub kaebeõigus tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kohtu hinnangul on kaebaja õiguste võimalik rikkumine väheoluline ning puudub vajadus esitatud kaebuse edasiseks menetlemiseks. Eeltoodud põhjustel jätab kohus kaebuse HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.
25.Kohus selgitab, et kaebuse läbi vaatamata jätmine ei võta õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse läbi vaatamata jätmisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
26.HKMS § 108 lg 4 kohaselt kannab kaebaja menetluskulud kaebuse läbi vaatamata jätmise korral, kui käesolevas paragrahvis ei sätestata teisiti. Kuna menetlusosalised ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, jäävad menetluskulud poolte endi kanda.
27.Tartu Vangla on kohtule teada andnud, et Tartu Vangla on ekslikult 1. novembri 2016. a vastuse lisa nr 3 esitanud kujul, mis võimaldab juurdepääsu teisi kinnipeetavaid puudutavatele andmetele ja tähelepanekutele. Sellest tulenevalt palub Tartu Vangla eemaldada haldusasja
materjalide hulgast Tartu Vangla 1. novembri 2016. a vastuse nr 1-10/131-10 lisa nr 3 ning asendada see 4. jaanuaril 2017 esitatud tõendiga. Kohus rahuldab Tartu Vangla taotluse. Kohus tagastab vastustaja poolt 1. novembril 2016 esitatud vastuse lisa nr 3 ja asendab selle.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.