3-16-1907/4 - Haridus ja kultuur - Kutseharidus ja kvalifikatsioon - Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

2.Tallinna Halduskohus tagastas 21.10.2016 määrusega AR kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel, leides, et kaebajal puudub kaebeõigus ning kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. 1) Kaebajal puudub subjektiivne õigus tema poolt taotletavale toetusele. Alustest ei teki isikule subjektiivset nõudeõigust, kui olümpiamängude tulemusi on muudetud tagantjärgi. Aluste eesmärgiks on sportlaste ettevalmistamise rahastamine järgmisteks olümpiamängudeks. Toetuse tagantjärgi väljamaksmine seda eesmärki ei täidaks, sest Rio de Janeiro olümpiamängud on juba toimunud. Lisaks ei kvalifitseerunud kaebaja nendele. Spordialaliitude toetuste katteallikaks on hasartmängumaksu seadusega sätestatud laekumised olümpiaettevalmistuse programmideks, EOK-le riigieelarvest eraldatud sihtfinantseerimine ja Rahvusvahelise Olümpiakomitee solidaarsusfondi sihtfinantseerimine (aluste p 3). Arvestuslikud toetussummad nähakse seega ette vähemalt osaliselt riigieelarvest, mis koostatakse eelarveaastate kaupa ning nende koostamisel lähtutakse teadaolevatest andmetest. Tagantjärgi vastavaid summasid muuta ei saa. 2) Kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki, sest ilmselgelt puudub riigi õigusvastane tegevus, mis on kahjunõude puhul selle rahuldamise esmaseks eelduseks. Kaebaja on kaebuse sõnastusest sõltumata esitanud sisuliselt kahju hüvitamise nõude, sest EOK-l ja Kergejõustikuliidul ei olnud kohustust otsuste langetamise ajal talle nõutud toetust määrata ning tagantjärgi toetuse määramine ei täidaks kuidagi toetuste määramise eesmärki ehk valmistumist toetuse määramise eeskirjades näidatud olümpiamängudeks. Tegemist ei ole ka riigi õiguspärase tegevusega tekitatud kahjuga vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) §-le 16. Olümpiamängude tulemuste muutumine ei olnud käesoleval juhul tingitud vastustaja õigusvastasest tegevusest, vaid Venemaa sportlase AP ebasportlikust ja spordiõiguse normidele mittevastavast käitumisest. Seega puudub alus kaebajale tekitatud kahju hüvitamiseks vastustaja poolt. Kui keegi on kaebajale kahju tekitanud, on selleks isikuks AP, kelle vastu oleks kaebajal põhimõtteliselt võimalik esitada tsiviilõiguslik kahjunõue.

3-16-1907 võistlusel aluste p-s 4.2 sätestatud tulemuse. Toetuse saamine ei sõltunud muudest tingimustest. Kaebajal oli subjektiivne õigus toetusele, kuna ta saavutas 2008. a olümpial 12. koha. Kaebajal olnuks õigus toetust saada kuni 2012. a olümpiale kvalifitseerumise selgumiseni (2012. a juulini). Aluste kohaselt ei kuulunud toetuse saamine lõpetamisele, kui sportlane enne 2012. a olümpiat sportimise lõpetas või ei oleks ilmselt olümpiale kvalifitseerunud nt pikaajalise raske vigastuse tõttu. Alustega ettenähtud toetused on mõeldud sportimise toetamiseks, kuid katavad ainult murdosa treeningutega seotud kuludest (nt varustus, nõustajatele-treeneritele makstud tasud, meditsiinija ravikulud, spordiruumide üür, külmal aastaajal soojemates maades läbiviidavate treeninglaagrite elamis- ja reisikulud). Ülejäänud vahendid tuleb kaebajal endal leida mujalt, sealhulgas ka olme- ja elukondlike kulutuste arvelt. Kaebajast ja EOK-st sõltumata asjaoludel ei olnud kaebaja õigus saada aluste kohaselt toetust algselt teada ning kaebaja kattis olümpiaettevalmistuse kulud oma olme- ja elukondlike kulutuste arvelt, mis jäid seetõttu piiratumaks. Kaebajale on võimalik hüvitada need kulutused tagantjärgi, mistõttu on ekslik kohtu järeldus, et kaebusega pole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kohtu järeldus, et kaebajal puudub nõudeõigus, kuna ta ei pääsenud olümpiale, on ilmselgelt ebamõistlik ja pretsedenditu, arvestades spordile olemuslikku tulemuste ettemääramatust. Aluste kohaselt on õigus toetusele enne 2012. a olümpiat saavutatud tulemuste põhine, õigus toetusele enne olümpiale pääsemise selgumist ei olnud millegagi piiratud ning olümpiale mittepääsemisel toetuse maksmine lõpetati. Mittepääsenuil puudus aluste kohaselt kohustus toetus tagastada. Kohtu viide 2016. a Rio de Janeiro olümpiamängudele on ilmselgelt ekslik ja asjakohatu ning sellise asjaolu arvestamine kaebuse mittemenetlemise õigustamiseks on ilmselt põhjendamatu. Kaebaja lõpetas aktiivse tippspordi 2014. a hooajaga. Arusaamatu on kohtu järeldus seoses toetussummade ettenägemisega riigieelarves. Spordi olemusliku ettemääramatuse tõttu tekib enamiku toetusesummade väljamaksmisel olukord, kus toetuse saamist õigustav tulemus saavutatakse tihti alles peale selle aasta eelarve kinnitamist (nt aluste p 4.1 sätestab sõnaselgelt, et toetuse saamise õiguse annab ka tulemus, mis saavutati alles 2010. või 2011. a). 2008. a ei olnud võimalik täpselt ette näha, kui palju uusi toetuse saajaid hilisematel aastatel võiks juurde tekkida. Samuti ei põhjenda kohus, milline seadusest tulenev takistus on kaebaja toetuseks vahendite leidmisel nt 2017. a või hilisemate aastate eelarvetes. Kaebaja on esitanud kohustamiskaebuse, nõudes toimingu tegemist (HKMS § 37 lg 1 p 2), mitte hüvitamisnõude. Toiminguks on ka ettenähtud rahasummade tasumine või sellest keeldumine (nt Riigikohtu 12.06.2008 määrus nr 3-3-1-29-08, p-d 9-11). Ekslik on kohtu järeldus, et isegi juhul, kui tegemist oleks kahjunõudega, puuduks kahjunõude rahuldamise eelduseks olev õigusvastane tegevus. Kuna kaebaja saavutas koha, mis tagas talle õiguse toetusele, on toetuse mittemaksmine objektiivselt õigusvastane. Kaebajale toetuse mittemaksmine oli vabandatav seni, kuni pooled olid eksimuses tegelike asjaolude suhtes. Toetuse mittemaksmine on õigusvastane alates hetkest, kui pooled said teada tegelikest asjaoludest ehk eksituse äralangemisest. Samuti on ilmselgelt õigusvastane käesoleval juhul asetleidnud kaebaja taotluse menetlemisest keeldumine vastustaja poolt. Nõude eelduseks olevad asjaolud tuleb tuvastada asja sisulise arutamise käigus, see ei saa toimuda HKMS § 121 menetluses poolte arvamust ära kuulamata ning mõne nimetatud eelduse puudumine pole käesolevas asjas ilmselge.