Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar ja Agu Timmi 20.12.2016, Tartu 3-16-2184 ja 3-16-2186 Politsei- ja Piirivalveameti taotlused M.O. A.E. ja M.M. A.A. kinnipidamiseks ja paigutamiseks Politsei- ja Piirivalveameti kinnipidamiskeskusesse Tartu Halduskohtu 02.11.2016. a määrus M.O. A.E. ja M.M. A.A. määruskaebused Kirjalik menetlus Määruskaebuse esitaja/isikud, kelle väljasaatmis keskusesse paigutamist taotletakse: M.O. A.E. ja M.M. A.A. , esindaja Anni Säär Taotleja: Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta määruskaebuste esitamise tähtaja ennistamise taotlus läbi vaatamata.
2.Jätta M.O. A.E. ja M.M. A.A. määruskaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 02.11.2016. a määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 265 lg 5, § 235 lg 3).
ASJAOLUD
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 31.10.2016 kell 09:58 Eesti Vabariigi Põlva maakonnas Värska vallas Voropi külas kinni Sudaani Vabariigi kodanikud M.O. A.E. (sünd 12.04.1997) ja M.M. A.A. (sünd 15.03.1990) grupis koos E.F. A.M. kes sisenesid Venemaa Föderatsiooni piiritähise nr 353-300 meetrit juures ebaseaduslikult Eesti Vabariiki. Isikute näol on tegemist välismaalastega, kellel puudusid isikut tõendavad dokumendid ja seaduslikud alused Eesti Vabariigis viibimiseks. Isikud peeti 31.10.2016 kell 10.00 kinni 48 tunniks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg-te 1 ja 3, § 19 lg 1 ja § 15 lg 2 pde 1, 2, 3 alusel.
2.01.11.2016 avaldasid isikud PPA-le suuliselt soovi varjupaiga saamiseks. Vastavalt sellele vormistati nende kinnipidamine 48-ks tunniks ümber kinnipidamiseks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p 1-7 alusel. Samal päeval esitasid isikud varjupaiga- ja elamisloa taotlused. Nimetatud taotluste suhtes ei ole PPA otsust teinud.
3.PPA esitas 01.11.2016 Tartu Halduskohtule taotlused M.O. A.E. ja M.M. A.A. kinnipidamiseks ja paigutamiseks PPA kinnipidamiskeskusesse, kuna isikute suhtes esineb VRKS § 361 lg 2 p-des 1, 2 ja 4 sätestatud asjaolud. Taotluse kohaselt puuduvad isikutel reisidokumendid, mis kinnitaksid, et tegu on just nende isikutega ja nad on Sudaani kodanikud. Isikud tuvastati nende endi sõnade järgi. Puuduvad ametlikud andmed isikute isikusamasuse ja kodakondsuse kohta. Järelevalvemeetmete kohaldamine ei pruugi olla tõhus. Isikud saabusid Eestisse õigusvastaselt. Lähtudes ajalisest faktorist ei ole olnud võimalik kontrollida isikutega seonduvaid andmeid. Leebem meede võib takistada varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist. Isikute puhul esineb põgenemisoht, kuna nende soov oli liikuda ükskõik millisesse Euroopa liidu riiki, peaasi, et see asuks Venemaale lähedal ja sinna oleks lihtne pääseda. Selline tegevus seab kahtluse alla isiku soovi paluda varjupaika Eesti Vabariigis. Isikud on menetluse käigus andnud ütlusi, mis ei ühti reisikaaslaste ütlustega. PPA-l esineb põhjendatud kahtlus, et kõik sudaanlased vabanesid oma dokumentidest tahtlikult. Ei ole välistatud, et vabaduses viibides on isikud motiveeritud suunduma mõnda teise Euroopa Liidu riiki. M.M. A.A. tunnistas, et tegelikult viibib tema sõber praegu Saksamaal varjupaigataotlejana, kuid otse Venemaalt sinna minna ei saaks ja teekond oleks tundmatu ning kallis. Veel mainis ta, et esialgu oli kõigi sudaanlaste plaan tulla Eestisse ja alles seejärel vaadatakse, mis edasi saab. Riigipiiri ebaseaduslik ületamine viitab sellele, et isikud on valmis õigusrikkumiseks ning puudub põhjus arvata, et nad sarnast käitumist tulevikus väldiks ning nad võivad olla motiveeritud põgenema. Vaja on välja selgitada isikute Eestisse saabumise tegelikud motiivid ja asjaolud. Kõik eelpool nimetatud faktid seavad kahtluse alla isikute valmisoleku teha ametnikega koostööd ja kõik esitatud andmed ei pruugi olla tõesed. PPA-l on põhjendatud kahtlus, et isikud küsisid varjupaika Eestis ainult selleks, et see on Venemaale lähedal ja siit on väga lihtne edasi pääseda mõnda teise Euroopa Liidu riiki läbimata vahepealset dokumentide kontrolli. Isik on korduvalt kinnitanud, et Eesti on palju parem riik kui Venemaa. Samas ei toonud isikud välja ühtegi põhjust, miks Venemaa ei ole nende jaoks turvaline riik. Venemaal õppimist kasutati selleks, et illegaalselt Euroopasse pääseda ja siin oma elujärge parandada.
4.Isikud selgitasid 02.11.2016 kohtuistungil, et nad lahkusid Venemaalt põhjusel, et esines oht, et nad saadetakse tagasi Sudaani, kus on ohtlik, sest seal valitseb sõjaolukord. Venemaal ei taotlenud isikud varjupaika, sest nad ei osanud vene keelt. Isikud rõhutasid, et nad ei jäänud passidest tahtlikult ilma, nagu väidab PPA. Enda kinnipidamise vastu ei olnud neil midagi. Isikute sõnul oli õppimaminek Venemaale üksnes ettekääne Sudaanist pääsemiseks.
5.Tartu Halduskohus rahuldas 02.11.2016. a määrusega PPA taotlused ja andis loa M.O. A.E. ja M.M. A.A. kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni seaduses sätestatud aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 02.01.2017. Halduskohus leidis, et arvestades PPA taotlustes toodud asjaolusid on M.O. A.E. ja M.M. A.A. kinnipidamine vajalik ja põhjendatud rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, samuti esineb põgenemise oht. Kuivõrd isikutel puudusid reisidokumendid, esineb vajadus tuvastada isikud, kontrollida nende isikusamasusi ja välja selgitada nende kodakondsus. Samuti on vaja välja selgitada isikute Eestisse saabumise tegelikud motiivid ja asjaolud. Tõeste asjaolude väljaselgitamine on põhjendatud, et menetleda varjupaigataotlusi. Selleks tuleb tagada isikute küsitlemise võimalus ning menetluse ajaks isikute kättesaadavus.
Samuti esineb põgenemise oht, kuivõrd isikud on ületanud Eesti välispiiri ebaseaduslikult. Välistatud ei ole, et vabaduses viibides on isikud motiveeritud suunduma koos kinnipeetud kaaslastega mõnda teise Euroopa Liidu riiki. Eesti valiti eelkõige just sellepärast, et see asus piirile lähedal ja sinna oli lihtne ja kõige odavam pääseda. Isikute selgituste põhjal saab tõenäoliseks pidada, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamise või väljasaatmise vältimise eesmärgil. Põhjendatud on kahtlus, et isikud küsisid varjupaika Eestis ainult selleks, et see on Venemaale lähedal ja siit on lihtne edasi pääseda mõnda teise Euroopa Liidu riiki läbimata vahepealset dokumentide kontrolli. Seega võib isiku kinnipidamise aluseks olla muuhulgas VKRS § 361 lg 2 p 5. Eeltoodule tuginedes ei ole võimalik tõhusalt kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. Kuna isikud on Eesti riigipiiri ebaseaduslikult ületanud ning nad on avaldanud rahvusvahelise kaitse soovi alles pärast seda, kui nad võeti ebaseaduslikult viibivate isikutena arvele, võib pidada tõenäoliseks, et isikud püüavad väljasaatmisest hoidumise eesmärgil põgeneda. Isikud on küll esitanud taotluse elamisloa saamiseks, kuid eeltoodu ei viita sellisele tugevale sidemele, mis kõrvaldaks kahtluse põgenemisohust. VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaldamiseks on piisav põhjendatud kahtluse olemasolu selles, et isikud võivad põgeneda. Tegemist on prognoosotsustusega, mis peab aitama tagada, et isik oleks edaspidises menetluses kättesaadav. Isikute kinnipidamiskeskusesse paigutamine on proportsionaalne, kohane ja vajalik abinõu selleks, et nad oleksid kättesaadavad edasiseks menetluseks. Asjaolusid, mis kinnipidamise välistaksid, ei ole ilmnenud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
6.M.O. A.E. ja M.M. A.A. esindaja esitas samasisulised määruskaebused, milledes palub ringkonnakohtul tühistada Tartu Halduskohtu 02.11.2016. a määrus ja teha uus määrus, millega jätta rahuldamata PPA taotlused ja määrata kaebajad elama varjupaigataotlejate majutuskeskusesse. Määruskaebuses esitatakse määruskaebuste esitamise tähtaja ennistamise taotlus, kuna eesti keele oskuse puudumist ja halduskohtu määruse tõlke puudumist tuleb käsitleda mõjuva põhjusena määruskaebuse esitamisega viivitamisel. Kaebajad ootasid õigusnõustajat, kes sai koos tõlgiga kaebajatega kohtuda alles 17.11.2016 KPK-s. Tegemist on välismaalastega, kes ei orienteeru siinses keeleruumis ning kellelt ei saa oodata teadmisi siinsest õigussüsteemist, mistõttu on lahendi sisu neile arusaamatu ning nad ei ole võimelised koostama nõuetekohast määruskaebust. Halduskohtu määrusest ei nähtu, milline haldusasi kumma kaebaja kohta käib. Tegemist on põhimõtteliselt liidetud asjadega, kuid kohaldatud on kahte haldusasja numbrit ning ametlikku asjade liitmist tehtud ei ole. Halduskohtu määrusest ei nähtu üheselt, millisel alusel kaebajad kinni peeti. Aru pole saada, kas halduskohus rahuldas PPA taotluse VRKS § 361 lg 1 ja lg 2 p-de 1, 2 ja 4 alusel ning kas kaebajad peeti kinni ka VRKS § 361 lg 1 ja lg 2 p 5 alusel. Halduskohtu otsus ei ole selge ning on olulises ulatuses põhjendamata. Ebaõige on halduskohtu väide, et kaebajad saabusid Eestisse ebaseaduslikult ning neil puuduvad Eestis viibimisalused. Ebaseaduslikult Eestisse saabumine on rahvusvahelise õiguse kohaselt mitte karistatav. Varjupaigataotleja ebaseaduslik riiki sisenemine ei tohi olla asjaoluks, mida arvestada isiku KPK-sse paigutamisel. Hetkest, mil isik palub rahvusvahelist kaitset, ei käsitleta teda ebaseaduslikult Eestis viibiva isikuna. Kaebajatel on olemas viibimisalus lähtudes EL direktiivi 2008/115 põhjenduse p-st 9, EL direktiivist 2005/85 ja VMS § 43 lg 1 p-st 3. Kaebajatel on õigus Eestis viibida, seetõttu ei ole korrektne väide, et nende suhtes esineb põgenemise oht lähtudes VSS § 68 p-st 8. Kaebajate kinnipidamiseks ei esine vältimatut vajadust ning halduskohus ei ole selle olemasolu sisuliselt hinnanud ega ka põhjendanud. Põgenemisohtu kaebajate puhul ei eksisteeri ning vastupidine oletus on meelevaldne ja ei põhine tõenditel.
Halduskohus ei ole põhjendanud, miks ei olnud kaebajate suhtes võimalik kohaldada kinnipidamise asemel leebemaid järelevalvemeetmeid. Kohustus viibida varjupaigamenetluse kestel varjupaigataotlejate majutuskeskuses on vaieldamatult leebem meede, mis piiraks oluliselt vähem kaebajate õigusi, sealhulgas liikumisvabadust. Halduskohus lähtus asjakohatutest kaalutlustest. Halduskohtul on kohustus rajada oma otsus tõenditele ning keelatud on tugineda oletustele. Võttes arvesse, et kaebajad on pärit Sudaanist ja Sudaani kodanike varjupaigataotluste rahuldamise protsenti, on halduskohtu oletus, et tõenäoliselt esitasid kaebajad varjupaigataotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks, meelevaldne ning ei põhine tõenditel. Halduskohus ei ole analüüsinud, millal võimaldati kaebajatele tõlk, kelle abil selgitusi anda ning kas ebaseaduslikult riigis viibivate isikutena võeti nad arvele enne nende poolsete selgituste saamist (tõlke abil). PPA andmetest nähtub, et enne kui isikutele anti võimalus end väljendada, võeti nad arvele ebaseaduslikult riigis viibivate isikutena. Seega tugines kohus oletustele, mitte tõenditele. Halduskohus asus vääralt seisukohale, et Venemaa on kolmas turvaline riik kaebajate suhtes ning ei viinud selleks läbi asjakohast analüüsi. Kaebajate kinnipidamine ja KPK-sse paigutamine VRKS § 361 lg 1 ja lg 2 p-de 1, 2, 4 ja 5 alusel ei olnud õiguspärane.
7.PPA leiab vastustes määruskaebustele, et Tartu Halduskohtu 02.11.2016. a määrus on õiguspärane ja määruskaebused tuleb jätta rahuldamata. Vastuste kohaselt ei ole vajalik määruskaebuse esitamise tähtaega ennistada, kuna määruskaebused on esitatud enne kaebetähtaja möödumist. Kaebetähtaega tuleb lugema hakata alates isikute poolt omakeelse kohtumääruse kättesaamisest. Pärast kolme sudaanlase tabamist suhtles üks nendest PPA ametnikega koheselt inglise keeles. Lisaks on M.O. A.E. tunnistanud, et oskab rääkida vene keelt. Seega oli isikutel võimalik koheselt esmasel kokkupuutel PPA ametnikega paluda varjupaika. Igas rahvusvahelises keeles on sõna asüül sama tähendusega. M.O. A.E. ja temaga koos grupis olnud teised sudaanlased oskavad vene keelt või inglise keelt rääkida, seega oleks olnud keegi grupist võimeline PPA ametnikke teavitama kõigi varjupaiga soovist. VSS § 68 p 8 sätestab eelduse, et põgenemise oht esineb, kui välismaalane on kinni peetud Eesti Vabariigi piiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Määruskaebuse esitajate puhul on tuvastatud, et nad saabusid Eesti Vabariiki ebaseaduslikult. Seega on PPA kohustatud reageerima seaduses ette nähtud korras ja isikud võtma ebaseaduslikult viibivate isikutena arvele. Samas puudusid määruskaebuse esitajal isikut tõendavad dokument ning elamisload või viisad, et viibida Eesti Vabariigis või Schengeni viisaruumis seaduslikul alusel. Isikud tegid pikemaajalisi ettevalmistusi selleks, et jõuda Euroopasse ja nii oma majanduslikku olukorda parandada. Vajalik on isikute kinnipidamine varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Halduskohus on määruse punktides 6-8 põhjalikult selgitanud oma otsustust ning isikute kinnipidamise alus nähtub ka kohtuistungi protokollist. Kaebajad saabusid Eesti Vabariiki ületades Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise riigipiiri ebaseaduslikult ja selleks mitte ettenähtud kohas. Seaduslikult riiki sisenemiseks kasutatakse rahvusvaheliseks liiklemiseks ettenähtud piiripunkte. Muudest kohtadest Eesti Vabariiki saabudes on tegemist ebaseadusliku piiriületusega, mis on karistatav. Venemaale saabusid kaebajad seaduslikult, viisa alusel ja läbi rahvusvahelise piiripunkti. Kaebajad on piisava haridustasemega, et aru saada oma tegevuste tagajärgedest. PPA kaalus kaebajate suhtes leebemaid meetmeid, kuid jõudis järeldusele, et isikud ei suuda tõendada oma isikusamasust, kodakondsust ja muud olulisi infot enda kohta. Isikutel puuduvad reisidokumendid või mõned muud isikut tõendavad dokumendid, mida saaks hoiule võtta. Ka esineb isikute suhtes põgenemiseoht, kuna Eestisse tulemine ei olnud eesmärk vaid vahend, et edasi liikuda Euroopasse. Lisaks ei jõua PPA 48 tunni jooksul saada infot väidetavast päritoluriigist isikute kohta.
Halduskohus kaalus põhjalikult isikute käitumist ja küsitles neid kohtuistungil ning jõudis järeldusele, et isikud on ära kasutanud varjupaigataotlemist oma lahkumiskohustuse edasilükkamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et M.O. A.E. ja M.M. A.A. määruskaebused tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 02.11.2016. a määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS §-d 203 lg 2 ja 201 lg 4). Seoses määruskaebustega märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Määruskaebustes taotletakse edasikaebamise tähtaja ennistamist, kuid ringkonnakohtu hinnangul puudub selleks vajadus. Tartu Halduskohus tegi määruse 02.11.2016. Määruse peale on õigus esitada määruskaebus 15 päeva jooksul määruse araabiakeelse tõlke kättesaamisest arvates. Sama on halduskohus kaebajatele suuliselt selgitanud 02.11.2016 kohtuistungil. Määruse araabiakeelne tõlge on edastatud PPA kinnipidamiskeskusele 28.11.2016. Kaebajad said määruse araabiakeelse tõlke kätte PPA väitel 01.12.2016. Määruskaebused on esitatud tähtaegselt ja puudub vajadus edasikaebetähtaja ennistamiseks, mistõttu jätab ringkonnakohus tähtaja ennistamise taotlused läbi vaatamata.
10.Kuigi halduskohus tuvastas VRKS § 361 lg 2 p-des 1, 2, 4 ja 5 sätestatud kinnipidamise aluste esinemise ja andis loa M.O. A.E. ja M.M. A.A. kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks, märgib ringkonnakohus, et varjupaigataotleja kinnipidamiseks piisab ka ainult ühe VRKS § 361 lg-s 2 toodud aluse esinemisest. Kõigi aluste üheaegne esinemine ei ole vajalik.
11.Ringkonnakohtu hinnangul on kaebajate ebaseaduslik saabumine riiki asjaolusid arvestades väljaspool kahtlust. Seaduslikud alused Eestisse saabumiseks ja siin viibimiseks on loetletud välismaalaste seaduse (VMS) § 40 lg-s 1 ning vaidlus puudub selles, et kaebajatel ei olnud riiki saabudes ühtegi nimetatud seaduslikest alustest. Isikuid ei ole seni karistatud ebaseadusliku riiki sisenemise eest, vaid nad on põgenemisohu tõttu kinni peetud rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks.
12.Riigikohus on selgitanud, et VRKS § 361 lg-d 1 ja 2 kohalduvad koos ja ehkki neis kasutatakse erinevaid formuleeringuid, peetakse mõlemas sättes silmas ühte ja sama: kinnipidamine on lubatav, kui on põhjendatud kahtlus, et VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmed ei ole VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks tõhusad, st nende eesmärkide saavutamise ainsaks tõhusaks vahendiks on isiku kinnipidamine (Riigikohtu 29.01.2015. a määrus nr 3-3-1-52-14, p 10). Riigikohtu hinnangul ei suuda põgenemisohu tuvastamisel põgenemist eelduslikult tõhusalt ära hoida majutamiskeskusse paigutamine ning VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine. Põgenemisohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskusse paigutamine proportsionaalne VRKS § 361 mõttes. Eeltoodust tulenevalt ei ole vajalik kaaluda VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamist, kui on tuvastatud kinnipidamiskeskusesse paigutatava isiku puhul põgenemisoht.
13.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et M.O. A.E. ja M.M. A.A. vabaduses viibides ei ole välistatud oht, et nad põgenevad Eesti Vabariigist või hoiavad menetlusest kõrvale, mistõttu ei ole isikuid eelnevalt kinni pidamata võimalik varjupaigataotlust nõuetekohaselt menetleda. Antud järeldusele saab jõuda isikute seletuste põhjal, et nende reisi sihtkohaks on ükskõik milline Euroopa riik. Samuti saab järeldada, et Eestise tuldi sellepärast, et see asub Venemaa piirile lähedal ja sinna oli lihtne ning odav pääseda. Ringkonnakohus ei pea usutavaks, et M.O. A.E. ja M.M. A.A. soovisid saada varjupaika Eestis ja Eestisse jääda. Tuvastatud on, et isikutel puuduvad sidemed Eestiga, samas on nad selgitanud, et otsisid
internetist infot Euroopasse liikumiseks, infot loeti Soome ja Eesti kohta. Samuti oli isikute plaan tulla esialgu Eestisse ja vaadata siis, mis edasi saab. Ühe grupis olnud isiku sooviks oli peale Eestit liikuda edasi Inglismaale arvutialase hariduse omandamiseks.
14.Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtu hinnanguga, et M.O. A.E. ja M.M. A.A. puhul esineb kahtlus, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Nimetatud kahtlust kinnitab asjaolu, et isikud ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust koheselt Eesti Vabariiki saabumisel, vaid pärast nende ebaseaduslikult riigis viibiva isikuna arvele võtmist. Samuti on PPA välja toonud, et grupis olnud sudaanlased oskasid rääkida vene või inglise keelt, seega oleks keegi grupist olnud võimeline koheselt teavitama PPA ametnikke kõigi varjupaiga soovist. Tekkinud kahtlus põhineb isikute ütlustel, kodumaalt ja Venemaalt lahkumise põhjuste kohta.
15.PPA tegevuse eesmärgiga ei oleks kooskõlas isikute paigutamine majutuskeskusesse (VRKS § 34 lg 1) ja nende suhtes VRKS § 29 lg-s 1 nimetatud järelevalvemeetmete kohaldamine, kuna leebem meede võib takistada varjupaigataotluse nõuetekohast läbivaatamist. Tuvastatud asjaolud kogumis on sellised, mis õigustavad isikute kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist. Seega on M.O. A.E. ja M.M. A.A. kinnipidamine nii vajalik kui proportsionaalne. VRKS § 364 lg 1 järgi vabastab kinnipidamiskeskuse juhataja varjupaigataotleja viivitamatult kinnipidamiskeskusest VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise aluse äralangemisel. Seega kui PPA suudab edasise menetluse käigus tuvastada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud, mis on ühtlasi vajalikud vastava otsuse tegemiseks, vabastatakse isikud kinnipidamise aluste äralangemisel koheselt. Kinnipidamiskeskuses viibimise korral ei jää isikute olulised õigused kaitseta.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
/allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.