Keskkonnaõigus › Jäätmed

Kaebuse kohaselt on ettekirjutuse täitmise tähtaeg ebaproportsionaalselt lühike. Tähtaja määramisel ei ole arvesse võetud vanarehvide Reola tuhajaama kinnistult likvideerimise ja nende taaskasutusse suunamise tegelikke võimalusi, seda eriti olukorras, kus vanarehvid ei kujuta ladustamiskohas keskkonnale olulist ohtu. Asjaolu, et kaebaja ei ole suutnud täita kohustust vanarehvid Reola tuhajaama kinnistult likvideerida, näitabki objektiivsete võimaluste puudumist.

KKI vaidles kaebusele vastu, leides, et pärast jäätmeloa kehtivuse lõppemist 31. detsembril 2014 on kaebajal olnud piisavalt aega rehvid ise likvideerida. Kuna kaebajal puudub jäätmeluba rehvide ladustamiseks ja varasemas jäätmeloas oli kaebajale pandud kohustus vanarehvid vastavat jäätmeluba omavale käitlejale üle anda, siis ei saanud vastustaja teistsugust otsustust teha.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

Tartu Halduskohtu 20. aprilli 2016 otsusega jäeti Nordline Baltic OÜ kaebus rahuldamata.

Halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt väljastati kaebajale jäätmeluba 27. detsembril 2013. Seega alates sellest päevast oli kaebaja teadlik kohustusest, et hiljemalt kolm kuud enne jäätmeloa lõppemist 31. detsembril 2014 peab territoorium olema korrastatud ja vanarehvid üle antud vastavat jäätmeluba omavale ettevõttele. Vaidlust ei ole selles, et alates 1. jaanuarist 2015 puudub kaebajal jäätmeluba Reola tuhajaama kinnistul vanarehvide vaheladustamiseks ning ta ei ole esitanud uut jäätmeloa taotlust.

Juba 9. detsembril 2014 andis Nordline Baltic OÜ juhatuse liige D. Käsk KKI-le kirjaliku seletuse, mille kohaselt oli 2013 lõpus Reola tuhajaama kinnistul asuvas jäätmekäitluskohas olevate rehvide laojääk 3200 tonni, millest ligikaudu 30% pidi 2015 jaanuariks olema ära veetud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

Nordline Baltic OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole asjas vaidlust selles, et kaebajal puudub jäätmeluba vanarehvide ladustamiseks Reola tuhajaama kinnistul ning vastavalt on ta kohustatud rehvid kinnistult eemaldama. Vaidluse all on, milline tähtaeg ettekirjutuse täitmiseks oleks proportsionaalne ja mõistlik. Vastustaja on jätnud kasutamata diskretsiooniõiguse selle küsimuse otsustamisel. Halduskohus on aga kaebuse

rahuldamata jätmisel tuginenud üksnes sellele, et asjaoludest tulenevalt polnud KKI-l muud võimalust, kui nõuda kaebajalt rehvide äraviimist. Ettekirjutuse andmisel ei ole KKI arvestanud vähenenud nõudlust vanarehvide järele ega seda, et taotletav eesmärk ei ole kiireloomuline. Kiireloomulisus võiks esineda vaid siis, kui vanarehvid põhjustaksid tervise- või keskkonnaohtu või keskkonnahäiringuid. Vanarehvid ei ole iseenesest mürgised, ohtlikud ega eralda ka haisu, müra vms, mida võiks pidada negatiivseks keskkonnamõjuks. Seejuures on vastustajale teada, et kaebajal puudub võimalus rehve äravedamiseks ette valmistada (purustada) ja ära vedada ettekirjutuses nõutud tempos. Kaebaja on jätkuvalt tegelenud rehvide purustamise ja äraveoga. Apellatsioonkaebuse esitamise ajaks oli purustatud ca 1850 tonni ja ära veetud 204,58 tonni rehve. Keskkonnainspektsioon vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Halduskohus on otsuses hinnanud ettekirjutuse täitmise tähtaja proportsionaalsust ning otsusest nähtuvad kohtu kaalutlused selle kohta, kuidas kohus on jõudnud seisukohale, et vastustaja määratud tähtaeg on proportsionaalne. KKI on ettekirjutuse koostamisel lähtunud Nordline Baltic OÜ seisukohtadest, et ta puhastab platsi 2014 ja 2015 lõpuks ning järeldanud, et selliste lubaduste andmisel pidas apellant objektiivselt võimalikuks vanarehvide üle andmist. Proportsionaalsuse põhimõtte hindamisel ei tule arvestada mitte ainult ettekirjutuse adressaadi huve, vaid ka avalikke huve. Ettekirjutuse tegemisel on hinnatud vanarehvide ohtlikkust koosmõjus väliskeskkonnaga ning leitud, et lisaks ülemäärasele keskkonnarisustamisele on vanarehvide puhul tegemist ka suure põlenguohuga. Juba süttinud rehve on raske kustutada ja need paiskavad õhku inimese tervisele ohtlikke aineid. Ettekirjutuse tegemisel on arvesse võetud Päästeameti ettekirjutust ja Raadi platsi varasemaid põlenguid. Jäätmeloa väljastamisel 27. detsembril 2013 sai Nordline Baltic OÜ teada, et kohustus vanarehvide likvideerimiseks saabub 1. oktoobril 2014 ehk selleks ajaks pidid juba vanarehvid likvideeritud olema. Õiguskuuleka käitumise korral pidi apellant kohustuse täitmisega tegelema loa kehtivuse ajal, mitte lugema kohustuse tekkimise alguseks kohustuse täitmise viimast kuupäeva.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et Nordline Baltic OÜ apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid siinkohal korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgnevat. Apellatsioonimenetluses on Nordline Baltic OÜ seisukohal, et kuigi kaebajal on kohustus Reolas tuhajaama kinnistul asuvad vanarehvid likvideerida, siis kaevatavas ettekirjutuses selleks määratud tähtaeg on ebaproportsionaalselt lühike. Seejuures ei ole KKI põhjendanud otsustust tähtaja pikkuse ega sunniraha suuruse kohta.

Vaidlust ei ole selles, et Keskkonnaameti 20.12.2013. a korraldusega nr JT 115/13/723 (tl 3235) otsustati väljastada Nordline Baltic OÜ-le jäätmeluba nr L.JÄ/324264 (tl 29-31). Jäätmeloa alusel sai kaebaja õiguse vanarehvide kogumiseks Reola tuhajaama kinnistul ja veoks alates 27. detsembrist 2013 kuni 31. detsembrini 2014. Samas ei tekkinud see õigus koheselt jäätmeloas märgitud päevast. Jäätmeloas nimetatud õiguse vanarehvide vaheladustamiseks, kogumiseks ja veoks tekkimise tingimuseks seati kaebaja varasema tegevuse tulemusena kinnistule kogutud kõigi vanarehvide taaskasutusse suunamine (tl 35).

Jäätmeloa kehtivuse ajal kaebaja talle seatud tingimust ei täitnud, mistõttu ei olnud tal võimalik 2014. aastal Reola tuhajaama kinnistul vanarehve täiendavalt vastu võtta. Vastustaja analüüsist (tl 36) ilmneb, et seda ei ole kaebaja ka teinud. Seega võttis kaebaja viimased vanarehvid vastu eelmise jäätmeloa kehtivuse ajal, s.o enne 8. juulit 2013. Seda kinnitavad kaebaja 2013. aasta (tl 65-67) ja 2014. aasta (tl 68-69) jäätmearuanne. Seega kohustati kaebajat juba Keskkonnaameti 20. detsembri 2013. aasta korraldusega käesolevas asjas vaidlustatud KKI ettekirjutusega nõutud tegevuse elluviimiseks. Olukorras, kus kaebaja vanarehvide likvideerimise kohustusele vastu ei vaidle, ei analüüsi ringkonnakohus küsimust täiendavalt, märkides üksnes, et sellise kohustuse esinemine vanarehvide kogumiseks, ajutiseks vaheladustamiseks ja veoks antud jäätmeloa tähtaja saabumisel on ilmne ning käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis sellise kohustuse välistaksid.

Eeltoodud faktilistele asjaoludele tuginedes ei näe ringkonnakohus alust pidada kaebajale vanarehvide likvideerimiseks seatud tähtaega ebaproportsionaalseks.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, nagu ei kujutaks vanarehvide pikaajaline ladustamine ohtu keskkonnale või isikute tervisele või keskkonnahäiringu tekkimiseks. Vastustaja on põhjendatult leidnud, et vanarehvide ladustamine on oluline keskkonnarisk. JäätS § 25 lg 2 p 5 kohaselt on rehvid probleemtoode, s.t toode, mille jäätmed põhjustavad või võivad põhjustada tervise- või keskkonnaohtu, keskkonnahäiringuid või keskkonna ülemäärast risustamist (JäätS § 25 lg 1). Säte loob eelduse, et rehvide kogumine ja ladustamine on seotud keskkonnariskiga. Kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid, miks käesoleval juhul tuleks asuda teistsugusele seisukohale. Suurest kogusest rehvidest lähtuvat tuleohtu ilmestab Päästeameti 30. aprilli 2015 ettekirjutus kaebajale. Ringkonnakohus loeb siinjuures üldteada asjaoluks, et rehvide põlemisel vabanevad keemilised ühendid on keskkonnale kahjulikud ning ohustavad otseselt ka inimeste tervist.

Seetõttu ei ole põhjendatud kaebaja seisukoht, nagu ei oleks vanarehvide likvideerimine kiireloomuline ülesanne ja selle täitmise tähtaja võiks probleemideta edasi lükata. Teiseks osutab ringkonnakohus, et vaidlustatud ettekirjutus tugineb muu hulgas sellele, et kaebaja vanarehvide taaskasutusse suunamise andmetest nähtuvalt ei olnud Nordline Baltic OÜ alates 2011. aastast vastu võetud vanarehve osaliselt taaskasutusse suunanud. Tulenevalt vanarehvide pikaajalisest ladustamisest opereeris kaebaja sisuliselt prügilat selleks vastavat jäätmeluba omamata.

JäätS § 34 lg 1 järgi on prügila jäätmekäitluskoht, kus jäätmed ladestatakse maa peale või maa alla, kaasa arvatud jäätmekäitluskoht, mida kasutatakse püsivalt jäätmete vaheladustamiseks vähemalt aasta vältel. Prügila ei ole jäätmete ladustamise koht enne nende töötlemist või taaskasutamist, kui kõik sinna paigutatud jäätmed töödeldakse või taaskasutatakse kolme aasta jooksul nende ladustamisest arvates (JäätS § 34 lg 2 p 2). Nordline Baltic OÜ vanarehvide vastuvõtu ja laoseisu andmetest nähtub, et 2015. aasta lõpuks oli valdav osa 2963,52 tonnist vanarehvidest olnud ladustatud Reola tuhajaama kinnistule juba vähemalt kolm aastat. Vähem kui kolm aastat olid ladustatud üksnes 2013. aastal vastu võetud 451,22 tonni rehve, mille osas kolmeaastane tähtaeg saabus hiljemalt 8. juulil 2016, s.o kolm aastat pärast rehvide vastuvõtmiseks õiguse andnud jäätmeloa kehtivuse lõppemist. Ringkonnakohus ei näe võimalust, et vastustaja oleks ettekirjutusega andnud kaebajale sedavõrd pika tähtaja vanarehvide likvideerimiseks, et sellega oleks kaudselt legitimeeritud prügila pidamine kinnistul. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et on jätkuvalt 2. juuni 2016 määruses väljendatud seisukohal, et jäätmeloa puudumise tõttu ei ole kaebaja õigustatud

vanarehvide käitlemiseks (purustamiseks) Reola tuhajaama kinnistul. Jäätmekäitlustegevuseks on vaja jäätmeluba (JäätS § 73 lg 1). Kaebaja ei saa jäätmeloa puudumise tõttu vanarehve õiguspäraselt taaskasutusse suunata tema soovitud viisil ehk rehve purustades. Seetõttu on kaebaja ainus võimalus vanarehvide likvideerimiseks käitudes ettekirjutuses nõutud viisil, s.o vanarehvid taaskasutusse suunamiseks üle anda asjakohast keskkonnaluba omavale jäätmekäitlejale. Seetõttu ei ole asjakohased kaebaja väited, mis puudutavad raskusi rehvide purustamisel ja rehvipuru turustamisel. Vastustaja ei saanud ettekirjutuse täitmise tähtaja määramisel arvestada kaebaja sooviga jäätmete ebaseaduslikuks töötlemiseks. Samuti ei pea ringkonnakohus asjakohaseks kaebaja selgitusi vanarehvide nõudluse vähenemise kohta. Nordline Baltic OÜ seisukohast ilmneb, et tema sooviks on likvideerida vanarehvid äriühingule majanduslikult kasu andval viisil. Vanarehvide kogumise ja taaskasutusse suunamise tasuvus on kaebaja äririsk. Kuigi ettekirjutusega taotletava eesmärgi saavutamiseks tuleb üldjuhul valida isikut vähem koormav viis, ei saa kaebaja huviga tulu teenida arvestada olukorras, kus see tooks kaasa seaduses sätestatud jäätmekäitlusnõuetega vastuolus oleva ettekirjutuse andmise. Lisaks lubamatu keskkonnariski aktsepteerimisele asetataks kaebaja sellega teiste turuosalistega võrreldes soodsamasse positsiooni, kuna temalt ei nõutaks jäätmekäitluseks ja prügila pidamiseks vajalike nõuete täitmist. Kui jäätmete üleandmine asjakohast keskkonnaluba omavale jäätmekäitlejale on võimalik üksnes selle eest tasu makstes, tuleb kaebajal vastav kulu kanda. Sellega realiseerub Nordline Baltic OÜ jaoks vanarehvide kogumise tegevusega võetud äririsk.

Toodud põhjustel on ringkonnakohus seisukohal, et ettekirjutuse täitmise tähtaja määramisel 31. märtsiks 2016 on vastustaja teinud kaebajale võimalikest soodsama otsuse. Vastustajal sisuliselt puudus võimalus määrata vanarehvide likvideerimise tähtaeg hilisemale ajale. Kuna hiljemalt 8. juuli 2016 seisuga on kõigi Reola tuhajaama kinnistule ladustatud rehvide osas möödunud JäätS § 34 lg 2 p 2 nimetatud kolmeaastane tähtaeg, saanuks hilisema tähtaja määrata üksnes juhul, kui kaebaja oleks esitanud ja tõendanud konkreetse tegevuskava olemasolu vanarehvide asjakohast keskkonnaluba omavale jäätmekäitlejale üleandmiseks. Nii haldusmenetluses kui ka kohtumenetluses on kaebaja esitanud üksnes üldsõnalisi väiteid vanarehvide likvideerimise eeldatava lõpptähtaja kohta.

Kaevatavas ettekirjutuses puudub otseselt selgitus ettekirjutuse täitmise tähtaja määramise kohta. See ei too aga HMS § 58 kohaselt kaasa ettekirjutuse tühistamist. Ettekirjutuse põhjendustest nähtuvalt on KKI ettekirjutuse andmisel, s.h tähtaja määramisel, arvestanud kaebaja seisukohaga vanarehvide likvideerimise tähtaja kohta, võtnud arvesse kaebaja toiminguid vanarehvide taaskasutusse suunamiseks, rehvidest lähtuvat keskkonnaohtu ja vanarehvide käitlemisele kehtestatud nõudeid ja tähtaegu.

Nordline Baltic OÜ-l oli 2013. aasta lõpul jäätmeloa väljastamisest vanarehvide likvideerimiseks aega vähemalt kaks aastat ja kolm kuud. Isegi vanarehvide turu madalseisu arvestades pidi kaebaja korraldama oma tegevuse selliselt, et selle aja jooksul oleks võimalik täita jäätmeloast ja vahetult seadusest tulenev kohustus vanarehvide taaskasutusse suunamiseks. Ka pärast vaidlustatud ettekirjutuse andmist jäi kaebajale ca 7 kuud selle täitmiseks. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et Keskkonnainspektsiooni 3. septembri 2015 ettekirjutus nr 0000067 on õiguspärane ja vastavalt puudub alus ka

Ringkonnakohus jätab HKMS § 198 lg 3 alusel tähelepanuta Nordline Baltic OÜ apellatsioonkaebuses esitatud seisukoha KKI ettekirjutuses tehtud sunniraha hoiatuse

õigusvastasuse kohta. Kaebaja ei ole sellele asjaolule halduskohtus tuginenud ega selgitanud, miks see enne apellatsioonkaebuse esitamist võimalik ei olnud. Siinjuures kordab ringkonnakohus siiski 2. juuni 2016 määruses toodud selgitust, et ettekirjutuse alusel sunniraha rakendamine on vastustaja kaalutlusotsus. KKI võib sunniraha rakendada ka hoiatuses märgitust väiksemas määras. Sunniraha rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega (HMS § 107 lg 2). Tulenevalt asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 3 lg-st 2 ei kohaldata sunniraha karistusena ja sunniraha rakendamise eesmärgiks võib olla vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamine. Seega ka käesoleval juhul peab vastustaja sunniraha rakendamisel arvestama kaebaja toimingutega ettekirjutuse täitmiseks.

Nordline Baltic OÜ apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Apellandi menetluskulud apellatsioonimenetluses jäävad tema enda kanda.

Agu Timmi allkirjastatud digitaalselt

Einar Vene allkirjastatud digitaalselt

Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.