Igor Novitski kaebus kahju hüvitamiseks seoses ebainimlike kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 30.11.2015. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Igor Novitski ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja/apellant Igor Novitski Vastustaja/apellant Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
Võtta haldusasja materjalide juurde Tallinna Vangla esitatud tabel kaebaja kambri suuruse ning selles viibinud isikute arvu kohta perioodil 12.06.2012–11.07.2012. Jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata, rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt ning tühistada Tartu Halduskohtu 30.11.2015. a otsus osas, millega halduskohus vaatas sisuliselt läbi hüvitamisnõude perioodi 31.01.2011– 20.04.2012 suhtes, ja resolutsiooni p 2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kaebaja hüvitamiskaebus läbi vaatamata perioodi 31.01.2012–20.04.2012 osas, mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 230 (kakssada kolmkümmend) eurot ning muuta sellega seonduvalt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Tühistada Tartu Halduskohtu 30.11.2015. a otsuse resolutsiooni p 3, muuta menetluskulude jaotust ja mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja halduskohtus kantud menetluskulu (riigilõiv) 6,90 eurot ja menetluskulu (riigilõiv) summas 357,80 jätta Eesti Vabariigi kanda. Jätta ülejäänud osas esimese astme kohtus kaebaja kantud menetluskulu (riigilõiv) 63,10 kaebaja enda kanda. Jätta apellatsiooniastmes kaebaja poolt kantud menetluskulu (riigilõiv) 50 eurot kaebaja enda kanda ja menetluskulud (riigilõiv) summas 368,80 eurot Eesti Vabariigi kanda. Tallinna Vanglal kanda kaebajale väljamõistetud hüvitise summa 230 eurot ja menetluskulu (riigilõiv) 6,90 eurot Igor Novitski arveldusarvele
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 30.12.2016 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodidel 31.01.2012–11.05.2012, 18.05.2012– 21.12.2012 ja 30.12.2013–25.02.2015 vahistatu staatuses (tl 40p–41).
2.Tallinna Vangla andmetel paiknes kaebaja Tallinna Vanglas viibitud ajal järgmiselt (tl 9-10, 48-53p): - kamber 316 perioodil 31.01.2012–02.02.2012; - kamber 315 perioodil 03.02.2012–27.02.2012; - kamber 330 perioodil 28.02.2012–30.03.2012; - kamber 121 perioodil 31.03.2012–31.03.2012; - kamber 330 perioodil 01.04.2012–04.04.2012; - kamber 337 perioodil 05.04.2012–06.04.2012; - kamber 330 perioodil 07.04.2012–09.04.2012; - kamber 342 perioodil 10.04.2012–11.05.2012; - kamber 434 perioodil 18.05.2012–04.08.2012; - kamber 136 perioodil 05.08.2012–07.08.2012; - kamber 424 perioodil 08.08.2012–09.10.2012; - kamber 439 perioodil 10.10.2012–21.11.2012: - kamber 119 perioodil 30.12.2013–31.12.2013; - kamber 347 perioodil 01.01.2014–23.03.2014; - kamber 450 perioodil 24.03.2014–13.05.2014; - kamber 88 perioodil 14.05.2014–15.05.2014; - kamber 450 perioodil 16.05.2014–07.07.2014; - kamber 332 perioodil 08.07.2014–04.11.2014; - kamber 418 perioodil 05.11.2014–18.01.2015; - kamber 86 perioodil 19.01.2015–24.01.2015; - kamber 418 perioodil 25.01.2015–01.02.2015; - kamber 350 perioodil 02.02.2015–25.02.2015.
3.Kaebaja esitas 21.04.2015 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 10-11) seoses mittevastavate elutingimustega (ruumipuudus, valgustus, niiskus ja rõskus) Tallinna Vanglas perioodil 31.01.2012–25.02.2015.
4.Tallinna Vangla tagastas 20.06.2015. a vastusega nr 5-37/15/122-2 (tl 18-21p) kahju hüvitamise nõude perioodi 31.01.2012–20.04.2012 osas läbivaatamatult ning jättis nõude perioodide 21.04.2012–11.05.2012 ja 18.05.2012–21.11.2012 ning 30.12.2013–25.02.2015 osas rahuldamata.
5.Kaebaja esitas 24.06.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2-4), milles palus kohtul välja mõista mittevaralise kahju eest hüvitisena 20 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest perioodidel 31.01.2012–11.05.2012, 18.05.2012–21.12.2012 ja 30.12.2013–25.02.2015.
Kaebaja oli seisukohal, et Tallinna Vanglas viibimise ajal rikuti tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3. Kaebaja selgitas, et kambrid kus ta viibis, olid kuuekohalised ja sellest tulenevalt ei olnud kaebajale tagatud 4 m2 isiklikku ruumi. Kaebaja väitel esinesid kinnipidamistingimustes ka teised puudused. Riideid tuli pesta ja kuivatada samas ruumis ja seetõttu oli kamber niiske ja rõske. Kambri kunstlik valgustus ei vastanud nõuetele.
6.Tallinna Vangla palus kaebusele esitatud vastuses (tl 40-44) jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja väitel ei olnud kaebus perioodi 31.01.2012–20.04.2012 osas tähtaegne. Tallinna Vangla hinnangul tuleb kambripinna sisse arvestada WC ja mööblialune pind. Kaebaja oli Tallinna Vanglas vahistatu staatuses ja vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 3 kohaselt hoiti kaebajat ööpäev läbi lukustatud kambris. Kaebajale oli igapäevaselt tagatud liikumiseks vähemalt 1 tund värskes õhus viibimist jalutuskäigu ajal ca 15 m2 suuruses jalutusboksis. Kaebaja sai lisaks osaleda riigikeele õppes, suitsetamisest loobumise nõustamisetel ja kaebajale võimaldati kokkusaamisi. Kaebaja ei ole vaidlusalusel perioodil esitanud vanglale ühtegi pöördumist, millest nähtunuks, et ebapiisav põrandapind või muud kambri tingimused oleksid kaebajale kannatusi põhjustanud. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Tallinna Vangla selgitas, et kambrites oli osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon ning kaebajal oli võimalik kambrite õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Lisaks oli kambris keskküte. Seega leidis vastustaja, et kaebaja väited niiskuse ja rõskuse kohta ei ole usutavad. Valgustuse osas märkis vastustaja, et valgustus vastas seaduses sätestatule ja kui kaebaja leidis, et vajab tugevamat valgustust, oleks ta saanud endale soetada näpitslambi. Vangla tegevus vastas siseriiklikule õigusele ja oli seeläbi õiguspärane. Tallinna Vangla märkis, et Eesti riik ei ole olnud tegevusetu. Kui Eesti riik sai 2013. aastal teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse Euroopa Inimõiguste kohtu (EIK) praktikas iseenesest EIÕK (Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon) rikkumiseks, asuti koheselt samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks.
7.Tartu Halduskohus rahuldas 30.11.2015. a otsusega (tl 77-79p) kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 300 eurot. Halduskohus selgitas, et asjas ei ole vaidlust, et kaebaja viibis 31.01.2012–11.05.2012, 18.05.2012–21.11.2012 ja 30.12.2013–25.02.2015 Tallinna Vanglas vahistatuna. Halduskohus arvestas kambri põrandapinnast maha WC. Vastavalt Tallinna Vangla esitatud tabelile (tl 48–53) oli kambrites, kus kaebaja viibis, põrandapinda ühe isiku kohta 2,4 m 2 30 päeva vältel ja 2,52–2,97 m2 põrandapinda isiku kohta 105 päeva vältel. Seejuures viibis kaebaja 544 päeva suletud eluosakonnas ning sai ajal, mil põrandapind ühe isiku kohta oli alla 3 m2, väljaspool kambrit liikuda vaid eelkõige igapäevasel ühetunnisel jalutuskäigul. 12 korda viibis kaebaja kokkusaamisel ja seega liikus väljaspool kambrit. Halduskohus leidis, et kokkusaamisega seoses kambrist väljaspool viibimine nii lühikese perioodi jooksul ei saanud isiku ruumi vähesusest tingitud kannatusi oluliselt leevendada. Seoses riigikeele õppega ja suitsetamisest loobumise nõustamisega toimus väljaspool kambrit liikumine ajal, kui põrandapind isiku kohta oli niigi suurem kui 3m2 ja seega ei ole sellele tuginemine asjakohane. Kaebaja viibis 30 päeva vältel kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli 2,4 m2 ja seega oli see juba VSkE § 6 lg 6 v.r kohaselt õigusvastane. Käesoleval juhul ei saa pidada 2,5 m2–2,97 m2 suurust põrandapinda õiguspäraseks, vaid lähtuda tuleb EIK praktikast ning eeldada, et alla 3 m2 suurune põrandapind isiku kohta kambris oli inimväärikust alandav. Halduskohus oli seisukohal, et käesoleval juhul olid kinnipidamistingimused kogumis inimväärikust alandavad, kuna lisaks vähesele põrandapinnale kambris ei olnud isikul võimalik liikuda väljaspool kambrit rohkem kui 1 tund ööpäevas.
Vastustaja selgitas, et igas kambris oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida ja akendel ees olevad piirded ei takista õhu liikumist ning kambrites oli osaline sundventilatsioon, seega oli tagatud kambrisse värske õhu juurdepääs. Samuti vastas kamber ehitusseaduse alusel eluruumidele kehtestatud üldistele nõuetele ja valgus tuli akna ja kunstlike valgustite kaudu. Halduskohus ei tuvastanud, et vastustaja oleks rikkunud seoses nimetatud asjaoludega kaebaja õigusi. Seega on tuvastatud, et kaebajale oli kindlustatud Tallinna Vanglas elementaarsed tingimused peale kohtupraktika poolt aktsepteeritud pindala kambrites. Halduskohus selgitas, et kuna Tallinna Vangla oli läbivalt seisukohal, et nad ei ole kaebaja õigusi rikkunud, siis ei ole kohtul põhjust ka eeldada, et vangla poole pöördumine oleks saanud kaasa tuua mõne tegelikkuses kaebaja olukorda parandava tagajärje. Halduskohus ei tuvastanud asjas minetusi muude kinnipidamistingimuste osas peale isikliku ruumi vähesuse. Eeltoodu alusel mõistis halduskohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 3 eurot iga päeva eest, mil kaebaja isiklik ruum oli alla 2,5 m2, see on 90 eurot (30 päeva eest) ning 2 eurot iga päeva eest, mil kaebaja isiklik ruum oli alla 3 m2, kuid rohkem kui 2,5 m2 (105 päeva eest) ehk 210 eurot, kokku 300 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
8.Kaebaja ja Tallinna Vangla esitasid Tartu Halduskohtu 30.11.2015. a otsuse peale apellatsioonkaebused. Kaebaja apellatsioonkaebus
9.Kaebaja palus 08.12.2015 esitatud apellatsioonkaebuses (tl 85-92) tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et kambris ei olnud piisvalt ruumi vabaks liikumiseks ja põrandapinna arvutamisel tuleb välja arvata nii WC kui ka mööblialune pind. Sellest lähtuvalt viibis kaebaja Tallinna Vanglas 713-l päeval kambris, kus pinda oli vähem kui 3 m2 isiku kohta. Jalutusboksis liikumine 1 tund päevas oli ainuke märkimisväärne tegevus väljaspool kambrit, aga see kõik toimus ülerahvastatud alal. Hüvitise määramisel ei saa arvestada keeleõppel osalemist ja suitsetamisest loobumise nõustamist ning kokkusaamisi, sest need toimusid lühidalt ning seega ei saanud ka ruumi vähesusest tingitud kannatusi oluliselt leevendada. Seega peab kaebaja endiselt mõistlikus hüvitiseks 14 260 eurot.
10.Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 122-122p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Tallinna Vangla jääb varasemalt väljendatud seisukohtade juurde. Tallinna Vangla lisas, et halduskohus jättis arvestamata, et osaliselt oli kaebus esitatud tähtaega ületades. Seega viibis kaebaja kambris, kus oli pinda 2,5–2,99 m2 kokku 87 päeva. Vastustaja leiab, et kaebajale ei põhjustatud kannatusi sellisel määral, mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmise. Isegi kui leida, et kaebajale põhjustati kannatusi, mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmise, ei saaks see olla suurem kui 2 eurot päeva eest, st kokku 174 eurot. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus
11.Tallinna Vangla palus 17.12.2015 esitatud apellatsioonkaebuses (tl 98-100p) tühistada halduskohtu otsus osas, millega rahuldati kaebus osaliselt ja mõisteti kaebaja kasuks välja hüvitis summas 300 eurot, ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Tallinna Vangla leiab, et halduskohtu metoodika kaebuse tähtaegsuse hindamisel ei ole kooskõlas kehtivate õigusnormide ja kohtulahendites väljatoodud põhimõtetega. Kaebus ei ole perioodi 31.01.2012–20.04.2012 osas tähtaegne. Kaebaja on ka varasemal Tallinna Vanglas ja
erinevates kinnipidamisasutustes viibinud. Kuna kinnipidamistingimused vangistuse ajal muutusid, ei saa lugeda kogu vangistuse aega jätkuvaks toiminguks. Tallinna Vangla leiab, et halduskohus eksis, kui arvestas WC alla kuuluva pinna kambripinnast välja ja halduskohus ei põhjendanud väljamõistetud hüvitise suurust. Kuna kaebaja liikumispiirang tulenes õigusaktidest, oleks pidanud halduskohus nimetatud asjaoludega arvestama ka liikumisvõimaluste hindamisel. Tallinna Vangla hinnangul tuleb arvestada vangistustingimusi kogumis, mitte asjaolu, et ruutmeetrid ei vastanud kehtestatud nõuetele. Kinnipidamistingimused võisid kaebajale küll tekitada ebameeldivusi, kuid tegemist ei saanud olla märkimisväärselt tajutava alandusega. Kaebaja jättis kasutamata esmased õiguskaitsevahendid. Kaebaja pöördus vangla poole kambripinna väiksusest tingitud kaebusega alles kahjunõude esitamisel ja väited on üldsõnalised ja pigem kantud EIK lahendist Tunis vs. Eesti, mitte isiklikest kogemustest.
12.Kaebaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 114-119) jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja ei nõustu Tallinna Vanglaga, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused olid kaebajale koheselt Tallinna Vanglas tuntavad. Keegi ei ole kaebajale õigusi tutvustanud ja seega ta ei võinud teada, et tema õigusi rikutakse. Kaebaja sai EIK lahendist Tunis vs. Eesti teada õiguste rikkumisest. Kui kaebaja sai enda õigustest teada, pöördus ta koheselt Tallinna Vangla poole. Kaebaja jääb seisukohale, et isiklikuks ruumiks ei saa arvestada tualettruumi ja mööblialust pinda. Tallinna Vangla väitel on igaühele ette nähtud 2,5 m2, aga Euroopa Liidus on selleks 3 m2. Kaebaja leiab, et 2,5 m2 tähendab vaba pinda, mitte üldpinda, ja jääb seisukohale, et kogu Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebajale tagatud alla 3 m2 põrandapinda ning selle eest tuleb kaebajale hüvitisena välja mõista 14 260 eurot.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja vastustaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 30.11.2015. a otsuse osas, millega halduskohus vaatas sisuliselt läbi hüvitamisnõude perioodi 31.01.2012–20.04.2012 suhtes, ja resolutsiooni p 2 ehk osas, millega mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise 300 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kaebaja hüvitamiskaebuse läbi vaatamata perioodi 31.01.2012–20.04.2012 osas, mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 230 eurot ning muudab sellega seonduvalt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
14.Esmalt peatub ringkonnakohus menetluslikel küsimustel (I); seejärel võtab seisukoha Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse tähtaegsuse kohta ajavahemikku 31.01.2012–20.04.2012 puudutavas osas (II); seejärel hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja väärikust alandavad (III); seejärel hindab kahjuhüvitise suurust (IV) ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (V). I
15.Asjas ei ole vaidlust, et kaebaja viibis perioodidel 31.01.2012–11.05.2012, 18.05.2012– 21.11.2012 ja 30.12.2013–25.02.2015 Tallinna Vangla erinevates kambrites. Tallinna Vangla esitas halduskohtule tabeli kaebaja kambrite suuruse ning neis viibinud isikute arvu kohta (tl 48-53). Halduskohus märkis otsuses, et pooled ei vaidle esitatud andmete tõesuse üle (tl 78).
Ringkonnakohtu hinnangul on aga halduskohus jätnud tähelepanuta, et Tallinna Vangla esitatud tabelis puudub periood 12.06.2012–11.07.2012 (tl 49). Seega ei saanud halduskohus otsuse tegemisel lähtuda tegelikest andmetest.
16.Lähtuvat eelnevast nõudis ringkonnakohus Tallinna Vanglalt välja kaebaja käsutuses olnud kambripinna arvestuse tabeli perioodi 12.06.2012–11.07.2012 kohta ja võtab selle käesoleva asja materjalide juurde. II
17.Tartu Halduskohus arvestas otsuse tegemisel perioode 31.01.2012–11.05.2012, 18.05.2012–21.11.2012 ning 30.12.2013–25.02.2015. Tallinna Vangla ei nõustu halduskohtuga, et perioodi 31.01.2012–20.04.2012 osas on kaebus esitatud tähtaegselt.
18.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (RKHKm 15.06.2015, 3-3-1-20-15, p 11). Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (RKHKo 06.03.2014, 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14). Jätkuva toimingu puhul võib kahjunõude esitamise tähtaja kulgemine alata erineval ajal, sõltuvalt sellest, millal kannatanu sai või pidi teada saama kahjust ja seda tekitanud isikust (RKHKm 15.06.2015, 3-3-1-20-15, p 13). Kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud (samas, p 12). Ringkonnakohus leiab, et isik, kes viibib vangistuses väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes pikema perioodi vältel, peab juba vastavates tingimustes viibides aru saama nende võimalikust õigusvastasusest ja kahju tekkimisest. Kui isik viibib pikemat aega vanglas, siis mingil hetkel peab talle selguma, et talle on tekitatud kahju ja lähtuvalt sellest hakkab kulgema kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg. Mittevaralise kahju olemusest tuleneb, et kahju kaasneb vahetult kahju tekitanud teoga ning isik on kahju tekkimisest üldjuhul kohe teadlik.
19.Asja materjalidest nähtuvalt registreeris Tallinna Vangla kaebaja kahju hüvitamise taotluse 21.04.2015. Haldusorganile kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg on RVastS § 17 lg 3 kohaselt kolm aastat kahjust või selle põhjustanud isikust teada saamisest või ajast, mil isik pidi sellest teada saama. Tallinna Vangla paigutas kaebaja kambritesse, kus viibis erinevatel aegadel erinev arv kinnipeetavaid ja seega pidi kaebaja koheselt hakkama tajuma ruumipuudust ja tunnetama sellega kaasnevat mõju. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja on olnud erinevates kinnipidamisasutustes ja on ka varasemalt Tallinna Vanglas viibinud (tl 40p). Seega oleks pidanud kaebajale olema tuntav kinnipidamisasutustes olevate tingimuste erinevus. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja välja toonud ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas tal pöörduda väidetava inimväärikuse alandamise eest kahju hüvitamise nõudega vangla poole
varem kui 2015. aasta aprillis. Kaebaja on selgitanud, et ta sai enda õiguste rikkumisest teada EIK lahendist Tunis vs. Eesti ja kuna kaebaja varasemalt enda õiguste rikkumisi ei teadnud, ei osanud ta kaebust esitada (tl 114-118). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamise hetkeks lugeda hetke, mil kannatanule selgus, et tal on võimalik kahju eest hüvitist nõuda. Arvestades eelnevat ja kaebaja poolt kirjeldatud kannatuste iseloomu, pidid need tingimused kaebajale mõju avaldama hakkama juba perioodi 31.01.2012– 11.05.2012 esimestel päevadel. Eeltoodust tulenevalt on õigustatud piiritleda kahjuhüvitise nõudeõiguse tähtaeg RVastS § 17 lg 3 alusel kolme aastaga.
20.Tähtaegseks saab seega lugeda kahju hüvitamise nõude alates 21.04.2012. Ka halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg-st 1 tulenevalt on kaebus lubatav üksnes juhul, kui kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Kui taotlus on esitatud hilinemisega, pole kaebaja läbinud nõuetekohast kohtueelset menetlust (RKHKm 28.04.2014, 3-3-1-78-13, p 19).
21.Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse osas, mis puudutas hüvitamisnõude esitamist ja selle sisulist läbivaatamist perioodi 31.01.2012–20.04.2012 eest, ja jätab kaebuse nimetatud osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. III
22.Ringkonnakohus hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid perioodidel 21.04.2012–11.05.2012, 18.05.2012–21.11.2012 ja 30.12.2013–25.02.2015 kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja väärikust alandavad.
23.Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Riigikohus on selgitanud: „Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (...). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. (...) Riigisiseselt kehtis kuni 31.12.2013 VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. (...) Lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §-e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (...). Seepärast ei eelda EIK praktika arvestamine nn põrandapinna kaasustes VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata jätmist“ (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 10-11). Alates 01.01.2014 kehtib riigisiseselt VSkE § 6 lg 6, mille kohaselt tuleb kambris tagada kinnipeetavale vähemalt 3 m2 põrandapinda. Kaebaja kambri tingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb niisiis lähtuda nii VSkE § 6 lg-st 6 (sh v.r) kui ka PS §-dest 10 ja 18 ning EIÕK art-st 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest. Kuna PS § 18 ja EIÕK art 3 tagavad väärikuse alandamise keelu, siis on juhul, kui tegemist on väärikust alandavate tingimustega, tegemist ka vangla õigusvastase tegevusega. Eeltoodut arvestades on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumitest.
24.EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle väärikust alandavaks kohtlemiseks (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 13-15). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 148). Kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta on alla 3 m2, siis võib üsna kindlalt eeldada, et isikut on kinni peetud inimväärikust rikkuvates tingimustes, kuid kinnipidamistingimused kogumis võivad selle eelduse siiski kummutada. (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 123-124). Samas on aga eeldusi keeruline ümber lükata, kui põrandapinda on märkimisväärselt vähem kui 3 m2 ja inimest on neis tingimustes kinni peetud pikka aega (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 151-153). 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt EIKo 17.10.2013, 9967/06 – Belyayev vs. Venemaa, p-d 33-36; 06.02.2014, 2689/12 – Semikhvostov vs. Venemaa, p 79; 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 97, 101, 132-134, 138-139). Ruumi kitsikust kompenseerivad asjaolud peavad üldjuhul esinema aga kumulatiivselt ja aktsepteeritavad võivad olla vaid lühikesed, harva esinevad ja ebaolulised kõrvalekalded (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 130, 138). Võimalus liikuda üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIKo 09.01.2014, 5747/10 – Jevšnik vs. Sloveenia, p 23). Riigikohus on leidnud, kui kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 14 ja 21). Väiksemast kui 3 m2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samas on oluline kohtlemise kestus (RKHKo 27.05.2016, 3-3-1-21-16, p 9). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 149; 05.04.2012, 8968/08 – Jirsák vs. Tšehhi, p 64; 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p 139).
25.Riigikohus on hiljutistes lahendites leidnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel Tallinna Vanglas tuleb kambris oleva WC alune ja mööblialune pind arvesse võtta (RKHKo 06.10.2016, 3-3-1-43-16, p 10; 15.06.2016, 3-3-1-16-16, p 10; 27.05.2016, 3-3-1-21-16, p 8). EIK aga on viimases kambripinda puudutavas suurkoja otsuses selgelt öelnud, et kambri pindalast tuleb enne kogupinna jagamist seal viibinud isikute arvuga välja arvata tualettruumi pindala (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p 114, 149). Ringkonnakohus lähtub EIK lahendist ja jätab minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel arvestamata kambris oleva WC aluse pinna.
26.Eelnevat aluseks võttes esitab ringkonnakohus kaebaja käsutuses olnud pinna arvestuse kambrite ja perioodide kaupa ülevaatlikkuse huvides järgnevas tabelis:
arvestuslik pind isiku kohta (WCta)
2,40
2,88
2,56
3,07
2,56
3,07
3,07
2,56
3,43
3,74
4,98
3,74
4,98
2,68
3,21
2,68
3,21
2,68
3,21
13,70
6,85
3,62
3,80
3,04 3,80
3,04
3,80
9,70
3,04
3,80
3,04
3,80
3,04
3,65
4,87
3,65
3,26
4,08
3,26
8,30
kambri päevade kambri kambri alguskuupäev lõppkuupäev nr arv pindala (m2) täituvus
27.Eelnevas tabelis on kambri põrandapinna arvutamisel aluseks võetud vastustaja poolt esitatud kambri ruutmeetrite arv WC-ta. Kaebaja oli Tallinna Vanglas viibides perioodidel 21.04.2012–11.05.2012, 18.05.2012–21.11.2012 ning 30.12.2013–25.02.2015 vahistatu staatuses. Seega viibis kaebaja VangS § 90 lg 3 alusel ööpäev läbi lukustatud kambris. Tallinna Vangla esitatud tabelitest nähtub, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas eelnimetatud perioodidel kokku 632 kalendripäeva, millest alla 2,5 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta oli kokku 20 päeval, 2,55–2,99 m2 kokku 87 päeval ja 3–3,99 m2 kokku 483 päeval ning üle 4 m2 kokku 42 päeval. Seega viibis kaebaja kambris, kus oli 3 m2 või rohkem põrandapinda isiku kohta, kokku 525 päeva. Ringkonnakohus leiab, et 20 päeva, mil kaebaja veetis kambrites, kus kinni peetava isiku kohta oli alla 2,5 m2 põrandapinda, olid õigusvastased juba vastuolu tõttu siseriikliku VSkE § 6 lg-ga 6 v.r. Ülejäänud osas märgib ringkonnakohus järgmist. Riigikohtu otsuse järgi saab väärikust alandavaks RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93 09, p 11). Ringkonnakohus leiab, et kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu tase ületati kokku 87-l päeval, sest siis hoiti kaebajat 23 tundi päevas kambris, kus oli alla 3 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta. Juhul, kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi, on tegemist küll kitsaste oludega, kuid ei pea seda enam väärikust alandavaks. Seejuures võtab ringkonnakohus arvesse ka seda, et VSkE § 6 lg 6 alates 01.01.2014 kehtiva regulatsiooni järgi on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda, ehk siis sellist kambri suurust peetakse tänase arusaama järgi õiguspäraseks. Ka EIK praktikast ei nähtu, et ülejäänud eelnimetatud tingimused tingiksid vältimatult teistsuguse hinnangu, juhul kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus väärikust alandavaks kokku 20 päeva kambris, kus oli alla 2,5 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta ja 87 päeval kambris, kus oli 2,5–2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta.
28.Vastustaja on apellatsioonkaebuses märkinud, et halduskohus ei arvestanud asjaolu, et kaebaja ei püüdnud kahju tekkimist ära hoida ega seda vähendada. RVastS § 7 lg 1 järgi on kahju hüvitamise nõude eelduseks ka RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite eelnev tulutu kasutamiskatse. Riigikohus on öelnud, et esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale ette heidetav juhul, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud (RKHKo 15.05.2016, 3-3-1-1616, p 14). Arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p 24). Riigikohus on ka öelnud, et vangla oli teadlik EIK pikaajalisest praktikast põrandapinna kohta. Kui vanglal olid reaalsed võimalused ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, siis tulnuks neid kinnipeetavate taotluste puudumisest hoolimata kasutada (RKHKo 27.05.2016, 3-3-1-21-16, p 10.2). Seega leiab ringkonnakohus, et kaebaja poolt
vanglale pöördumiste esitamata jätmine iseenesest ei saa tingida kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist. IV
29.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus väljamõistetava hüvitise suurust.
30.RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on märkinud, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p 24). Mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHKo 05.03.2014, 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju tekitamise eest väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (RKHKo 10.10.2013, 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja kaalutlusõiguse alusel (RKHKo 30.01.2012, 3-3-1-78-11, p 15). EIK on märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIKo 07.05.2013, 38967/10 – Mets vs. Eesti, p 31).
31.Kaebaja on halduskohtule esitatud kaebuses taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist kokku 14 260 eurot. Halduskohus arvestas hüvitise määramisel perioodi 31.01.2012– 20.04.2012 ja leidis asjaolusid kogumis hinnates, et kaebaja kasuks tuleb välja mõista hüvitis nende päevade eest, mil kaebaja viibis kambrites, kus ruumi oli alla 3 m2 kinni peetava isiku kohta, kokku 300 eurot.
32.Ringkonnakohtu hinnangul esineb käesolevas asjas avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, kuna tuvastamist on leidnud kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 2,5 m2 kokku 20 päeval ja 2,5–2,99 m2 kokku 87 päeval.
33.Riigikohus on leidnud, et kohtlemise kestus on oluline faktor, mida tuleb hinnata kogumis muude asjaoludega ning mis võib EIK poolt esile toodud EIÕK art 3 rikkumise eelduse alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul ümber lükata (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p 21). Ringkonnakohus leiab, et ajavahemike osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda 2,5–2,99 m2 isiku kohta, järgis vastustaja siseriiklikku õigust, mistõttu tuleb vastustaja süü lugeda selles osas kergemaks. Ringkonnakohus arvestab ka asjaolu, et mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka VangS § 41 lg 1 mõttes. Kaebaja väidab, et olulise osa ajast viibis ta kambrites, kus oli niiske ja rõske ning valgustus ei vastanud VangS § 45 lg-e 1.
Ringkonnakohus sellega ei nõustu ja leiab, et halduskohus on õigesti jõudnud järeldusele, et kaebajale olid tagatud elementaarsed tingimused peale isikliku ruumi vähesuse. Ringkonnakohus arvestab Tallinna Vangla tingimusi kogumis: kambrites oli osaliselt avatav aken, mis tagas ventilatsiooni ja loomuliku valgustatuse, lisaks elektrilambid, keskküttesüsteem, kambris oli magamisruumist eraldatud ja veega tualett ning kraanikauss, samuti võimaldati kinnipeetavatel duši kasutamist, voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus, kaebajale tagati infovajaduse rahuldamist, võimaldati ajalehtede lugemist, raamatute laenutamist, loa alusel väljastati raadioid ja televiisoreid. Kaebajale oli tagatud üks tund värskes õhus viibimist. Ringkonnakohus arvestab RVastS § 9 lg-t 2, mille kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Ringkonnakohtu hinnangul ei tohiks üldjuhul olla õigusvastaste kinnipidamistingimustega väljamõistetava hüvitise päevamäär suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetava hüvitise päevamäär, sest eeldatavasti on mittenõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral isiku õiguste riive väiksem. Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa on kohane arvestades riigi olusid, s.o ühiskonna jõukuse taset, võrreldavust ja õiglustunnet ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes. Ringkonnakohus arvestab rikkumise kestust ja ulatust ning leiab, et ajavahemike osas, mil kaebaja viibis kambris, kus oli põrandapinda alla 2,5 m2 isiku kohta, on põhjendatud määrata kõrgem hüvitis, kui nende päevade osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda 2,5–2,99 m2 kinni peetava isiku kohta.
34.Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise iseloomust, kestusest ja ulatusest koosmõjus sellega, et kambri muude olmetingimuste rikkumist, tervise kahjustamist kinnipidamistingimuste tõttu ei ole asjas tuvastatud, peab ringkonnakohus piisavaks hüvitiseks 230 eurot.
35.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et nõustub ülejäänud osas halduskohtu otsuse riigivastutusnõuet puudutavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). V
36.Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldab Tallinna apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 30.11.2015. a otsuse osas, millega halduskohus vaatas sisuliselt läbi hüvitamisnõude perioodi 31.01.2012–20.04.2012 suhtes, ja resolutsiooni p 2 ehk osas, millega mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise 300 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kaebaja hüvitamiskaebuse läbi vaatamata perioodi 31.01.2011–20.04.2012 osas, mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 230 eurot ning muudab sellega seonduvalt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
37.Kaebaja on taotlenud kahjuhüvitise kandmist kaebaja enda arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (tl 4). Kohtupraktikas on leitud, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (s.h menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses (RKHKo 08.01.2009, 3-3-1-86-06, p 16) ning kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ning VangS § 44 ei piira vastavat käsutusõigust (RKHKo 10.10.2013, 3-3-1-38-13, p 24). Eelnevast juhinduvalt kohustab ringkonnakohus vastustajat väljamõistetava kahjuhüvitise summa kandma kaebaja näidatud arvelduskontole.
38.Kaebaja nõudis halduskohtule esitatud kaebuses Tallinna Vanglalt hüvitist 14 260 eurot, millelt kuulus tasumisele riigilõiv 427,80 eurot (tl 27). Halduskohus vabastas 17.08.2015. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest summas 357,80 eurot ja jättis vabastamata summas 70 eurot (tl 27-28p). Kaebaja tasus kaebuselt riigilõivu 70 eurot (tl 33). Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise 300 eurot st rahuldas kaebuse 2,1% ulatuses. Halduskohus selgitas, et ka 300 euro suuruse nõude esitamisel oleks kaebaja pidanud tasuma riigilõivu 15 eurot ja seega mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 15 eurot. Ringkonnakohus selgitas 29.12.2015. a määruses, et kuivõrd halduskohtu otsus oli kaebaja jaoks osaliselt soodne, siis eeldab ringkonnakohus, et kaebaja soovib vaidlustada halduskohtu otsust osas, millega kahju hüvitamise nõue jäeti rahuldamata. Seega kuulus apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele riigilõiv summas 418,80 eurot, millest kaebaja pidi tasuma 50 eurot (tl 104-105). Kaebaja tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 50 eurot (tl 107).
39.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus rahuldab Tallinna Vangla kaebuse osaliselt ja mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja 230 eurot ehk rahuldab kaebuse 1,61% ulatuses. Kuna ringkonnakohus muudab halduskohtu otsust väljamõistetava hüvitise summa osas, siis tuleb muuta vastavalt ka menetluskulude jaotust esimese astme kohtus. Arvestades kaebuse rahuldatud osa (1,61%), mõistab ringkonnakohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja halduskohtus kantud menetluskulu (riigilõiv) 6,90 eurot ja menetluskulu (riigilõiv) summas 357,80 jätab Eesti Vabariigi kanda. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus esimese astme kohtus kaebaja kantud menetluskulu (riigilõiv) summas 63,10 eurot kaebaja enda kanda. Ringkonnakohus jätab rahuldamata kaebaja apellatsioonkaebuse ja seega jääb kaebajal apellatsiooniastmes kantud menetluskulu (riigilõiv) summas 50 eurot kaebaja enda kanda ja menetluskulu (riigilõiv) summas 368,80 eurot Eesti Vabariigi kanda.
40.Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.
Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/
Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/
Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.