Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tiina Pappel, Madis Ernits 24.11.2016, Tartu 3-14-50652 Sven Enzo Eizeni kaebus Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 02.11.2015. a otsus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Sven Enzo Eizen Vastustaja/apellant Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu 02.12.2015. a otsus osas, millega halduskohus vaatas sisuliselt läbi hüvitamisnõude perioodi 23.07.2010–29.12.2010 suhtes, ja resolutsiooni p 2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kaebaja hüvitamiskaebus läbi vaatamata perioodi 23.07.2010–29.12.2010 osas, mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 270 (kakssada seitsekümmend) eurot ning muuta sellega seonduvalt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Tühistada Tartu Halduskohtu 02.12.2015. a otsuse resolutsiooni p 3, muuta menetluskulude jaotust ja mõista Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu (riigilõiv) summas 8,40 eurot. Menetluskulu (riigilõiv) summas 51,60 eurot jätta kaebaja enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 27.12.2016 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja oli paigutatud Tallinna Vanglasse perioodidel 23.07.2010–14.01.2011 ja 08.03.2012–02.01.2013. Kaebaja oli perioodidel 23.07.2010–14.01.2011 ja 22.02.2012– 09.12.2012 vahistatu staatuses. Süüdimõistev kohtuotsus jõustus 28.11.2012 ja perioodil 10.12.2012–02.01.2013 rakendati kaebaja suhtes VSkE § 8 lg-t 4 ning kaebaja viibis seejärel lukustatud kambris. 02.01.2013 paigutati kaebaja Tartu Vanglasse (tl I-63, I-175p-176p).
2.Tallinna Vangla andmetel paiknes kaebaja Tallinna Vanglas viibitud ajal 23.07.2010– 14.01.2011 ja 08.03.2012–02.01.2013 järgmiselt (tl I-68-71, I-182-182p): - kamber 136 perioodil 23.07.2010–15.09.2010; - kamber 329 perioodil 16.09.2010–14.12.2010; - kamber 415 perioodil 15.12.2010–14.01.2011; - kamber 125 perioodil 08.03.2012; - kamber 314 perioodil 09.03.2012–26.03.2012; - kamber 456 perioodil 27.03.2012–28.03.2012; - kamber 314 perioodil 29.03.2012–14.06.2012; - kamber 452 perioodil 15.06.2012–23.08.2012; - kamber 459 perioodil 24.08.2012–09.12.2012; - kamber 127 perioodil 10.12.2012; - kamber 228 perioodil 11.12.2012–19.12.2012; - kamber 131 perioodil 20.12.2012–21.12.2012; - kamber 142 perioodil 22.12.2012–02.01.2013.
3.Kaebaja esitas 30.12.2013 Tallinna Vanglale hiljem täiendatud kahju hüvitamise taotluse (tl I-145p, I-144-144p, I-139-140, I-146-147p) perioodil 23.07.2010–14.01.2011 Tallinna Vanglas ruumipuudusega kambris, väheste liikumisvõimalustega, õhupuudusega, väheste pesemisvõimalustega ja tervise kahjustamisega. Tallinna Vangla tagastas 15.09.2014. a vastusega nr 22/14/41330-6 (tl 141p-142) kaebaja kahju hüvitamise nõude perioodi 23.07.2010–22.12.2010 osas läbivaatamatult ja jättis hüvitamise nõude perioodi 23.10.2010– 14.01.2011 osas rahuldamata.
4.Kaebaja esitas 02.02.2015 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 138) seoses ruumi- ja õhupuudusega ning tervise kahjustamisega Tallinna Vanglas perioodil 22.02.2012– 05.01.2013. Tallinna Vangla jättis kahju hüvitamise taotlusele vastamata.
5.Kaebaja esitas 27.04.2014 Tallinna Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl I-1-3, I2022, I-38, I-158-158p, I-163-164, I-172, II-49-52 ), mille Tallinna Halduskohus andis 14.05.2014. a määrusega (tl 7) üle Tartu Halduskohtule ja milles kaebaja soovis Tallinna Vanglas viibitud perioodidel 23.07.2010–14.01.2011 ja 22.02.2012–05.01.2013 kinnipidamistingimustega tekitud mittevaralise kahju hüvitamist kokku 2000 eurot. Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebaja personaalne kambripind alla 3 m2. Kaebaja leidis, et rikutud on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3. Kaebaja oli seisukohal, et isikliku ruumi arvutamisel tuleb välja jätta mööblialune ja WCalune pind. Kambrites, kus kaebaja viibis, ei töötanud sundventilatsioon ja õhupuudusest tekkisid kaebajal peavalud, puudusid liikumisvõimalused ja kaebaja haigestus. Kambrist välja sai kaebaja vaid 1 tund ööpäevas ja seda jalutuskäiguks 15 m2 suurusesse jalutusboksi, kus viibis 6 isikut. Kaebaja märkis, et lisategevusteks sai ta kambrist välja 09.10.2012– 27.11.2012, seoses programmis osalemisega ja seda 1 kord nädalas. Kaebaja märkis, et pesta sai ta vaid 1 kord nädalas. Samuti ei võimaldanud vangla talle arsti poolt määratud lisajalutuskäike ja lisapesemist. Lisaks ei saanud jalutusboksides omavahel rääkida, sest
raadio mängis valjult ning lähedastega suhtlemise mittevõimaldamine tekitas talle psüühilise jälje ja kambrites pidi kordamööda sööma.
6.Tallinna Vangla palus kaebusele esitatud ja hiljem täiendatud vastuses (tl I-63-66p, I175179p) jätta kaebus perioodi 23.07.2010–29.12.2010 ja lisapesemiste, jalutuskäikude osas läbi vaatamata, ning muus osas rahuldamata. Tallinna Vangla leidis, et kambri põrandapinna suuruse arvutamisel ei tule põrandapinnast maha arvata WC ja mööblialust pinda. Kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse Tallinna Vanglale 30.12.2013. Kaebus ei olnud perioodi 23.07.2010–29.12.2010 osas tähtaegne. Kaebajale tagati perioodil 30.12.2010–14.01.2011 igapäevaselt vähemalt ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Täiendavalt võimaldati kaebajal osa võtta Convictus tugigrupist vahistatutele, kuid kaebaja seda võimalust kasutada ei soovinud. Tallinna Vangla võimaldas igale kinnipeetavale seadusest tulenevalt vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, millel võivad paikneda ka kambri sisustuse kohustuslikud elemendid. Kaebaja terviseprobleeme ei saa otseselt seostada Tallinna Vangla olmetingimustega. Vangla mõõtis korrapäraselt hoonete sisetemperatuuri ja õhuniiskust ning püüdis sellega igapäevase töö korraldamisel arvestada. Kuumuse leevendamiseks eemaldas vangla suveperioodiks üldkasutatavas koridorides osa aknaklaase, et tagada kambrite parem õhutus, hoidis toiduluugid kambri kõigi kinnipeetavate jalutamise ajal avatuna, et kambrit rohkem õhutada, andis üksuse igasse kinnisesse kambrisse ventilaatori, õhutas kinniseid kambreid toiduluugi kaudu vähemalt kord päevas õhtusel ajal, võimaldas üks kord nädalas kambrile hommikul või õhtupoolikul lisajalutuskäiku, lubas võtta jalutuskäigule kaasa kuni 1,5-liitrit joogivett (plastpudelis). Pesemist võimaldati graafiku alusel ühel korral nädalas. Kambris, kus taotleja viibis, asub kraanikauss koos voolava veega ja seebiga. Vee soojendamiseks oli lubatud soetada veekeedukann. Kinnipeeturegistri andmetel osales kaebaja 09.10.2012–27.11.2012 sotsiaalprogrammis „Sotsiaalsete oskuste treening“. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajale jalutamisi võimaldati. Vanglal on kohustus tagada üksnes võimalus kehakultuuriga tegelemiseks üldiselt. Vangla ei nõustu kaebaja väidetega raadio valjusti mängimise ja kambris kordamööda söömise osas. Kambris oli ümber laua kaks pinki, kuhu mõlemasse mahub korraga istuma kolm inimest. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 03.02.2012. a määrusega olid kaebajale keelatud lühiajalised ja pikaajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefoni kasutamine (v.a. suhtlemine riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga), lühiajaline väljasõit ja lühiajaline väljaviimine kuni kohtueelse menetluse lõpuni. Tallinna Vangla kambrites on aken, mis tagab kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana on kambrite laes kaks valgustit, lisaks on kambrites kaks seinalampi – üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Lisaks avatavale aknale on kambrites sundventilatsioon, keskküttesüsteem, magamisruumist eraldatud ja veega WC, kraanikauss. Igal kinnipeetaval on oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00–06:00 on vanglas öörahu. Kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine, raamatute laenutamine, ajalehtede ja ajakirjade väljastamine. Kaebajale on antud luba nii televiisori, raadio, elektripardli, kui ka veekeedukannu kasutamiseks. Isikute arv kambris pidevalt muutus ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. Kui kaebaja Tallinna Vanglas viibides leidis, et vangla tema õigusi rikub, oli tal võimalik sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole pöörduda. Kaebaja seda aga ei teinud. Kaebaja ise avaldas soovi kanda karistust Tallinna Vanglas.
Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Tallinna Vangla tegevus ei olnud õigusvastane ja kaebajale ei ole vangla tegevuse tulemusena kahju tekkinud, seega puuduvad alused ka mittevaralise kahju hüvitamiseks.
7.Tartu Halduskohus lõpetas 22.06.2015. a määrusega (tl II-1-2) menetluse aastatel 20122013 lisapesemise ja jalutuskäikude mittevõimaldamisega tekitatud kahju puudutavas osas. Seega jäi menetlusse kaebaja nõue perioodidel 23.07.2010–14.01.2011 ja 23.02.2012– 05.01.2013 ruumipuuduse, õhupuuduse ja vähese pesemis- ja jalutamisvõimalustega tekitatud kahju eest.
8.Tartu Halduskohus rahuldas 02.12.2015. a otsusega (tl II-67-69p) kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 560 eurot. Halduskohus menetles nõuet perioodide 23.07.2010–14.01.2011 ja 23.02.2012–05.01.2013 eest. Faktiliselt viibis kaebaja teisel perioodil Tallinna Vanglas üksnes ajavahemikul 08.03.2012–02.01.2013. Halduskohus arvestas põrandapinnast maha WC ja arvestas mööblialuse pinna põrandapinna hulka. Seega oli põrandapinda kokku alla 3 m 2 isiku kohta 252 päeval. VSkE § 6 lg-e 6 v.r kohaselt oli kinnipeetavale ette nähtud kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Seega oli kaebaja viibimine 56 päeva vältel kambris, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5 m2, juba VSkE § 6 lg-e 6 kohaselt õigusvastane. Halduskohus nentis, et käesoleval juhul olid kinnipidamistingimused kogumis inimväärikust alandavad, kuna lisaks vähesele põrandapinnale kambris ei olnud isikul võimalik ka liikuda väljaspool kambrit rohkem kui 1 tund ööpäevas. Seega tuvastas halduskohus, et kaebajale tagatud põrandapind oli vastuolus nii VSkE § 6 lg-ga 6 v.r kui ka EIÕK art-ga 3 ning tegemist oli inimväärikuse alandamisega RVastS § 9 lg 1 mõttes. Halduskohus leidis, et vangla poole pöördumine ei oleks saanud kaasa tuua kaebaja olukorda parandavaid tagajärgi. Vastustaja ei rikkunud VangS § 50 lg-t 2, sest Tallinna Vangla võimaldas kaebajale pesemist graafiku alusel ühel korral nädalas. Kambrites, kus asus kaebaja, asus kraanikauss koos voolava veega ja oli seep ja seega kaebajal oli võimalus ennast pesta. Kaebajal oli võimalus kehalisi harjutusi teha nii kambrites kui ka jalutusboksis. Ei vasta tõele, et kambrites pidi kordamööda sööma, sest laua ümber mahtus vaid 3 inimest. Vastustaja tõendas, et ümber laua oli kaks pinki, kuhu mõlemasse mahtus korraga istuma 5–6 inimest (tl I-65). 12.02.2014 oli jalutusboksis läbi viidud mürataseme mõõtmine, mille tulemuseks saadi keskmiselt 85 dB (tl I-65). Seega ei rikkunud vastustaja ka selles osas kaebaja õigusi. Põhja Ringkonnaprokuratuur keelas 03.02.2012. a määrusega kaebajale lühiajalised ja pikaajalised kokkusaamised, kirjavahetuse ja telefoni kasutamise kuni kohtueelse menetluse lõpuni ja need täiendavad piirangud vahistatu suhtes olid vangla jaoks täitmiseks kohustuslikud (tl I-65p). Seega vastustaja ei toiminud ka antud osas õigusvastaselt. Kahju arvestamisel võttis halduskohus arvesse, et 477-st päevast 225-l päeval oli kaebaja kambrites, kus põrandapind ühe isiku kohta oli 3,15 kuni 5,78 m2, mis leevendas mingil määral kitsikust. Tallinna Vangla kinnipidamistingimustes ei olnud muid minetusi peale liiga väikese kambripinna, mistõttu sisuliselt sai kaebaja realiseerida kõiki oma õigusi. Ilmnenud ei ole muid asjaolusid, mis oleksid süvendanud rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. Vastustaja esitas kohtule piisava tõendusliku materjali selle kohta, et kaebaja õigusi ei olnud rikutud, välja arvatud kambri pindala osas. Eeltoodu alusel mõistis halduskohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 3 eurot iga päeva eest, mil kaebaja isiklik ruum oli alla 2,5 m 2 ehk kokku 56 päeva eest 168 eurot ning 2 eurot iga päeva eest, mil kaebaja isiklik ruum oli alla 3 m 2 ehk 196 päeva eest 392 eurot. Kokku mõistis halduskohus välja kaebaja kasuks 560 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
9.Tallinna Vangla esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl II-87-90), milles palus tühistada halduskohtu otsuse osas, millega halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ning mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise summas 560 eurot, ja teha asjas uus otsus, millega jäetakse kaebus rahuldamata. Tallinna Vangla leiab, et kaebus ei ole perioodi 23.07.2010–29.12.2010 osas tähtaegne ning kuna kaebaja ei esitanud ühtegi objektiivset asjaolu, mis tingiks tähtaja ennistamise, siis tuleb kahju hüvitamise nõue nimetatud osas jätta läbi vaatamata. Vastustaja on seisukohal, et vaba kambripinna arvutamisel tuleb sisse arvestada nii WC kui ka mööblialune pind. Halduskohus ei põhjendanud väljamõistetud hüvitise suurust. Vaidlustatud halduskohtu otsusest ei nähtu, et halduskohus oleks tuvastanud muude kinnipidamistingimuste õigusvastasuse või et kaebajale oleks nendest mittevaralist kahju tekkinud. Oluline on märkida, et isikute arv kambris pidevalt muutus ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. Tallinna Vangla kinnipidamistingimused võisid kaebajale tekitada küll teatud ebameeldivusi, ent tegemist ei saanud olla märkimisväärselt tajutava alandusega ning seetõttu saab kaebaja õiguste rikkumist pidada ilmselgelt väheintensiivseks. Kaebajal ei oleks 3 m2 suuruse miinimumi täitmisel olnud privaatsust oluliselt rohkem, samuti ei oleks saanud teha midagi märkimisväärselt enamat. Kaebajat ei ole inimväärikust alandavasse olukorda seatud. Kuivõrd kaebaja ise ei ole vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas viibimise ajal esitanud vanglale ühtegi pöördumist, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind või muud kambri tingimused kaebajale tema poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks, ei ole kaebaja väidetavaid puudusi kinnipidamistingimustes varem täheldanud, kui tekkis teoreetiline võimalus Eesti riigilt raha saada.
10.Kaebaja apellatsioonkaebusele vastust ei esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja Tartu Halduskohtu 02.12.2015. a otsus tuleb tühistada osas, milles halduskohus vaatas kaebuse sisuliselt läbi hüvitamisnõude perioodi 23.07.2010–29.12.2010 suhtes, ja resolutsiooni p 2 ehk osas, millega mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise 560 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kaebaja hüvitamiskaebuse läbi vaatamata perioodi 23.07.2010–29.12.2010 osas, mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 270 eurot ning muudab sellega seonduvalt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
12.Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse tähtaegsuse kohta ajavahemikku 23.07.2010–29.12.2010 puudutavas osas (I); seejärel hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja väärikust alandavad (II); seejärel hindab kahjuhüvitise suurust (III) ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (IV). I
13.Kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse Tallinna Vanglale 30.12.2013. Tartu Halduskohus arvestas otsuse tegemisel perioode 23.07.2010–14.01.2011 ja 22.02.2012– 05.01.2013 (sellest perioodist viibis kaebaja Tallinna Vanglas 08.03.2012–02.01.2013, tl 63p).
Tallinna Vangla ei nõustu halduskohtuga, et perioodi 23.07.2010–29.12.2010 osas on kaebus esitatud tähtaegselt.
14.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (RKHKm 15.06.2015, 3-3-1-20-15, p 11). Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (RKHKo 06.03.2014, 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14). Jätkuva toimingu puhul võib kahjunõude esitamise tähtaja kulgemine alata erineval ajal, sõltuvalt sellest, millal kannatanu sai või pidi teada saama kahjust ja seda tekitanud isikust (RKHKm 15.06.2015, 33-1-20-15, p 13). Kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud (samas, p 12). Ringkonnakohus leiab, et isik, kes viibib vangistuses väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes pikema perioodi vältel, peab juba vastavates tingimustes viibides aru saama nende võimalikust õigusvastasusest ja kahju tekkimisest. Kui isik viibib pikemat aega vanglas, siis mingil hetkel peab talle selguma, et talle on tekitatud kahju ja lähtuvalt sellest hakkab kulgema kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg. Mittevaralise kahju olemusest tuleneb, et kahju kaasneb vahetult kahju tekitanud teoga ning isik on kahju tekkimisest üldjuhul kohe teadlik. Kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamise hetkeks ei saa lugeda hetke, mil kannatanule selgus, et tal on võimalik kahju eest hüvitist nõuda.
15.Asja materjalidest nähtuvalt registreeris Tallinna Vangla kaebaja kahju hüvitamise taotluse 30.12.2013. Haldusorganile kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg on RVastS § 17 lg 3 kohaselt kolm aastat kahjust või selle põhjustanud isikust teada saamisest või ajast, mil isik pidi sellest teada saama. Tallinna Vangla paigutas kaebaja kambritesse, kus viibis erinevatel aegadel erinev arv kinnipeetavaid ja seega pidi kaebaja koheselt hakkama tajuma ruumipuudust ja tunnetama sellega kaasnevat mõju. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja on varasemalt viibinud erinevates kinnipidamisasutustes (tl I-175p), seega oleks pidanud kaebajale olema tuntav kinnipidamisasutustes olevate tingimuste erinevus. Arvestades eelnevat ja kaebaja poolt kirjeldatud kannatuste iseloomu, pidid need tingimused kaebajale mõju avaldama hakkama juba perioodi 23.07.2010–14.01.2011 esimestel päevadel. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja välja toonud ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas tal pöörduda väidetava inimväärikuse alandamise eest kahju hüvitamise nõudega vangla poole varem kui 2013. aasta detsembris. Eeltoodust tulenevalt on õigustatud piiritleda kahjuhüvitise nõudeõiguse tähtaeg RVastS § 17 lg 3 alusel kolme aastaga.
16.Tähtaegseks saab seega lugeda kahju hüvitamise nõude alates 30.12.2010. Ka halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg-st 1 tulenevalt on kaebus lubatav üksnes juhul, kui kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Kui taotlus
on esitatud hilinemisega, pole kaebaja läbinud nõuetekohast kohtueelset menetlust (RKHKm 28.04.2014, 3-3-1-78-13, p 19).
17.Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse osas, mis puudutas hüvitamisnõude esitamist ja selle sisulist läbivaatamist perioodi 23.07.2010–29.12.2010 eest, ja jätab kaebuse nimetatud osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. II
18.Ringkonnakohus hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid perioodidel 30.12.2010–14.01.2011 ja 08.03.2012–02.01.2013 kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased ja väärikust alandavad.
19.Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Riigikohus on selgitanud: „Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (...). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. (...) Riigisiseselt kehtis kuni 31.12.2013 VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda. (...) Lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (...). Seepärast ei eelda EIK praktika arvestamine nn põrandapinna kaasustes VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata jätmist“ (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, pd 1011). Alates 01.01.2014 kehtib riigisiseselt VSkE § 6 lg 6, mille kohaselt tuleb kambris tagada kinnipeetavale vähemalt 3 m 2 põrandapinda. Kaebaja kambri tingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb niisiis lähtuda nii VSkE § 6 lgst 6 (sh v.r) kui ka PS §-dest 10 ja 18 ning EIÕK art-st 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest. Kuna PS § 18 ja EIÕK art 3 tagavad väärikuse alandamise keelu, siis on juhul, kui tegemist on väärikust alandavate tingimustega, tegemist ka vangla õigusvastase tegevusega. Eeltoodut arvestades on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumitest.
20.EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle väärikust alandavaks kohtlemiseks (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 13-15). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m2 põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 148). Kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta on alla 3 m2, siis võib üsna kindlalt eeldada, et isikut on kinni peetud inimväärikust rikkuvates tingimustes, kuid kinnipidamistingimused kogumis võivad selle eelduse siiski kummutada. (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 123-124). Samas on aga eeldusi keeruline ümber lükata, kui põrandapinda on märkimisväärselt vähem kui 3 m 2 ja inimest on neis tingimustes kinni peetud pikka aega (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, pd 151153). 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise
välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt EIKo 17.10.2013, 9967/06 – Belyayev vs. Venemaa, p-d 3336; 06.02.2014, 2689/12 – Semikhvostov vs. Venemaa, p 79; 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 97, 101, 132-134, 138139). Ruumi kitsikust kompenseerivad asjaolud peavad üldjuhul esinema aga kumulatiivselt ja aktsepteeritavad võivad olla vaid lühikesed, harva esinevad ja ebaolulised kõrvalekalded (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p-d 130, 138). Võimalus liikuda üks tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIKo 09.01.2014, 5747/10 – Jevšnik vs. Sloveenia, p 23). Riigikohus on leidnud, kui kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m2 põrandapinda, loob see asjaolu iseseisvalt tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 14 ja 21). Väiksemast kui 3 m 2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Samas on oluline kohtlemise kestus (RKHKo 27.05.2016, 331-21-16, p 9). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m 2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 149; 05.04.2012, 8968/08 – Jirsák vs. Tšehhi, p 64; 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p 139).
21.Riigikohus on hiljutistes lahendites leidnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel Tallinna Vanglas tuleb kambris oleva WC alune ja mööblialune pind arvesse võtta (RKHKo 06.10.2016, 3-3-1-43-16, p 10; 15.06.2016, 3-3-1-16-16, p 10; 27.05.2016, 3-3-121-16, p 8). EIK aga on viimases kambripinda puudutavas suurkoja otsuses selgelt öelnud, et kambri pindalast tuleb enne kogupinna jagamist seal viibinud isikute arvuga välja arvata tualettruumi pindala (EIKo 20.10.2016, 7334/13 – Muršic vs. Horvaatia, p 114, 149). Ringkonnakohus lähtub EIK lahendist ja jätab minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel arvestamata kambris oleva WC aluse pinna.
22.Eelnevat aluseks võttes esitab ringkonnakohus kaebaja käsutuses olnud pinna arvestuse kambrite ja perioodide kaupa ülevaatlikkuse huvides järgnevas tabelis: kambri arvestuslik kambri päevade kambri alguskuupäev lõppkuupäev pindala pind isiku nr arv täituvus wc-ta (m2) kohta wc-ta
23.Eelnevas tabelis on kambri põrandapinna arvutamisel aluseks võetud vastustaja poolt esitatud kambri ruutmeetrite arv WC-ta. Kaebaja oli Tallinna Vanglas viibides perioodidel 30.12.2010–14.01.2011 ja 08.03.2012–09.12.2012 vahistatu staatuses. Süüdimõistev kohtuotsus jõustus 28.11.2012 ja perioodil 10.12.2012–02.01.2013 rakendati kaebaja suhtes VSkE § 8 lg-t 4 ning kaebaja viibis seejärel lukustatud kambris. Tallinna Vangla esitatud tabelist nähtub, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas eelnimetatud perioodidel kokku 317 kalendripäeva, millest alla 2,5 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta oli kokku 16 päeva, 2,55–2,99 m2 kokku 110 päeva ja 3–3,99 m 2 kokku 131 päeval ning üle 4 m 2 kokku 60 päeval. Ringkonnakohus leiab, et 16 päeva, mil kaebaja veetis kambrites, kus kinni peetava isiku kohta oli alla 2,5 m2 põrandapinda, olid õigusvastased juba vastuolu tõttu siseriikliku VSkE § 6 lgga 6 v.r. Riigikohtu otsuse järgi saab väärikust alandavaks RVastS § 9 lg 1 mõttes
pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (RKHKo 15.03.2010, 33193-09, p 11). Kaebajale pakuti võimalust osa võtta ka tugigrupist vahistatutele, aga kaebaja on sellest loobunud (tl 176p). Kaebaja osales aga 09.10.2012–27.11.2012 sotsiaalprogrammis „Sotsiaalse oskuste treening“, mis jäi aga perioodi, mil kaebaja viibis kambrites, kus isiklikku ruumi oli enam kui 3 m 2. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebajale oleks pakutud teisi võimalusi mõtestatud muuks täiendavaks kambriväliseks tegevuseks (nt sportimine, töötamine, õppimine). Ringkonnakohus leiab, et kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu tase ületati kokku 110-l päeval, sest siis hoiti kaebajat 23 tundi päevas kambris, kus oli alla 3 m 2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi, on tegemist küll kitsaste oludega, kuid ei pea seda enam väärikust alandavaks. Seejuures võtab ringkonnakohus arvesse ka seda, et VSkE § 6 lg 6 alates 01.01.2014 kehtiva regulatsiooni järgi on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m 2 põrandapinda, ehk siis sellist kambri suurust peetakse tänase arusaama järgi õiguspäraseks. Ka EIK praktikast ei nähtu, et ülejäänud eelnimetatud tingimused tingiksid vältimatult teistsuguse hinnangu, juhul kui kinni peetava isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus väärikust alandavaks kokku 16 päeva kambris, kus oli alla 2,5 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta ja 110 päeval kambris, kus oli 2,5–2,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta. III
24.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus väljamõistetava hüvitise suurust.
25.RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on märkinud, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust (RKHKo 09.12.2015, 3314215, p 24). Mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHKo 05.03.2014, 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju tekitamise eest väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (RKHKo 10.10.2013, 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja kaalutlusõiguse alusel (RKHKo 30.01.2012, 3-3-1-78-11, p 15). EIK on märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIKo 07.05.2013, 38967/10 – Mets vs. Eesti, p 31).
26.Kaebaja on kaebuses halduskohtule taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist kokku 2000 eurot (tl I-172). Halduskohus arvestas hüvitise määramisel ka perioodi 23.07.2010– 29.12.2010 ja leidis asjaolusid kogumis hinnates, et kaebaja kasuks tuleb välja mõista hüvitis
nende päevade eest, mil kaebaja viibis kambrites, kus ruumi oli alla 2,5 m2 kinni peetava isiku kohta kokku 168 eurot (3 eurot x 56 päeva) ja 392 eurot nende päevade eest, kui kaebaja viibis kambris, kus ruumi oli 2,5–2,99 (2 eurot x 196 päeva), kokku 560 eurot.
27.Ringkonnakohtu hinnangul esineb käesolevas asjas avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, kuna tuvastamist on leidnud kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 2,5 m 2 kokku 16 päeva ja 2,5–2,99 m2 kokku 110 päeval. Kaebaja viibis kambris, kus oli 3 m 2 või rohkem põrandapinda isiku kohta, kokku 191 päeva.
28.Riigikohus on leidnud, et kohtlemise kestus on oluline faktor, mida tuleb hinnata kogumis muude asjaoludega ning mis võib EIK poolt esile toodud EIÕK art 3 rikkumise eelduse alla 3 m2 suuruse isikliku ruumi puhul ümber lükata (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p 21). Ringkonnakohus leiab, et ajavahemike osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda 2,5–2,99 m2 isiku kohta, järgis vastustaja siseriiklikku õigust, mistõttu tuleb vastustaja süü lugeda selles osas kergemaks. Ringkonnakohus arvestab ka asjaolu, et mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka VangS § 41 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus arvestab Tallinna Vangla tingimusi kogumis: kambrites oli osaliselt avatav aken, mis tagas ventilatsiooni ja loomuliku valgustatuse, lisaks elektrilambid, keskküttesüsteem, kambris oli magamisruumist eraldatud ja veega tualett ning kraanikauss, samuti võimaldati kinnipeetavatel duši kasutamist, voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus, kaebajale tagati infovajaduse rahuldamist, võimaldati ajalehtede lugemist, raamatute laenutamist, loa alusel väljastati raadioid ja televiisoreid. Ringkonnakohus leiab, et peale ruumikitsikuse olid kaebajale kindlustatud Tallinna Vanglas elementaarsed tingimused. Ringkonnakohus arvestab RVastS § 9 lg-t 2, mille kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Ringkonnakohtul hinnangul ei tohiks üldjuhul olla õigusvastaste kinnipidamistingimustega väljamõistetava hüvitise päevamäär suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetava hüvitise päevamäär, sest eeldatavasti on mittenõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral isiku õiguste riive väiksem. Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa on kohane arvestades riigi olusid, s.o ühiskonna jõukuse taset, võrreldavust ja õiglustunnet ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes. Ringkonnakohus arvestab rikkumise kestust ja ulatust ning leiab, et ajavahemike osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda alla 2,5 m 2 isiku kohta, on põhjendatud määrata kõrgem hüvitis, kui nende päevade osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda 2,5–2,99 m2 kinni peetava isiku kohta.
29.Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise iseloomust, kestusest ja ulatusest koosmõjus sellega, et kambri muude olmetingimuste rikkumist, tervise kahjustamist kinnipidamistingimuste tõttu ei ole asjas tuvastatud, peab ringkonnakohus piisavaks hüvitise suuruseks 270 eurot.
30.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et nõustub ülejäänud osas halduskohtu otsuse riigivastutusnõuet puudutavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). IV
31.Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab Tartu Halduskohtu 02.12.2015. a otsuse osas, milles halduskohus vaatas kaebuse sisuliselt läbi hüvitamisnõude perioodi 23.07.2010–29.12.2010 suhtes, ja resolutsiooni p 2 ehk osas, millega
mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise 560 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kaebaja hüvitamiskaebuse läbi vaatamata perioodi 23.07.2010– 29.12.2010 osas, mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 270 eurot ning muudab sellega seonduvalt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
32.Kaebaja tasus kaebuselt riigilõivu 60 eurot (tl I-40, I-172). Kaebaja lõplik nõue oli 2000 eurot (tl I-172). Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise 560 eurot. Halduskohus mõistis vastustajalt välja kaebaja poolt tasutud riigilõivu proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega s.o 28% ehk 16,80 eurot (tl 69p). HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Ringkonnakohus rahuldab Tallinna Vangla kaebuse osaliselt ja mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja 270 eurot ehk rahuldab kaebuse 14% ulatuses. Seega muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust ja mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu (riigilõiv) 8,40 eurot ja ülejäänud osas (51,60 eurot) jätab menetluskulu (riigilõiv) kaebaja enda kanda.
33.Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.
Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/
Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/
Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.