Anton Jegorenko kaebus Tallinna Vangla 19.02.2015. a käskkirja nr 210 tühistamiseks ning 26.02.2015. a käskkirja nr 470 õigusvastasuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 03.02.2016. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Vangla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja - Anton Jegorenko Vastustaja - Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 03.02.2016. a otsus, millega halduskohus rahuldas kaebuse ning tühistas Tallinna Vangla 19.02.2015. a käskkirja nr 210 ja tuvastas Tallinna Vangla 26.02.2015. a käskkirja nr 470 õigusvastasuse.
3.Teha asjas uus otsus, millega jätta A. Jegorenko kaebus rahuldamata.
4.Jätta halduskohtus kantud menetluskulud A. Jegorenko enda kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 10.11.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).
Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla 17.10.2014. a käskkirjaga nr 1932 (tl 5-5p) anti Tallinna Vangla Maardu üksuse avavangla kinnipeetavale Anton Jegorenkole luba töötada väljaspool vanglat ettevõttes RemKu OÜ aadressil Laabi küla Harku vald. Käskkirja lisa 1 p 13.3 (tl 22) kohaselt oli kinnipeetaval keelatud vangla nõusolekuta omada ja kasutada töökohal, töökohtade vahel ning töökoha ja vangla vahel liikumisel muuhulgas mobiiltelefone.
2.Tallinna Vangla 19.02.2015. a käskkirjaga nr 210 (tl 8-10) karistati A. Jegorenkot vangistusseaduse (VangS) § 28 lg 1 ja Tallinna Vangla 17.10.2014. a käskkirja nr 1932 lisa 1 p-s 13.3 sätestatud nõuete süülise rikkumise eest viie ööpäevase kartserikaristusega. Käskkirja kohaselt teostasid vangla teabe- ja uurimisosakonna peaspetsialistid V. Nurm ja S. Laak ning spetsialist R. Hanzing 23.01.2015 kella 17.05 paiku kontrolli A. Jegorenko töökohas RemKu OÜ-s ning S. Laak nägi autoremonditöökoja ukses olevast august sisse vaadates, kuidas A. Jegorenko istus hoonesse pargitud sõidukis juhikohal, suitsetas ja hoidis käes mobiiltelefoni ning vaatas seda. Algselt A. Jegorenko eitas mobiiltelefoni omamist ja kasutamist, kuid siis tunnistas, et kasutas töökaaslase N.P. mobiiltelefoni ja oli sellega helistanud emale. S. Laak helistas A. Jegorenko ema telefoninumbril ning ema tunnistas, et A. Jegorenko oli talle natuke aega tagasi helistanud. Tagasiteel Maardu üksusesse hakkas A. Jegorenko väitma, et tema ei ole mobiiltelefoni omanud ega kasutanud. Distsiplinaarmenetluse käigus selgus, et A. Jegorenko ei olnud emale helistanud ning ema oli helistamist väitnud üksnes seetõttu, et arvas, et antud väide on vajalik poja huvide kaitseks. Kuna töökojas läbi viidud vestluses A. Jegorenko tunnistas, et oli kasutanud telefoni ning tema töökaaslane N.P. tunnistas, et oli andnud mobiiltelefoni A. Jegorenkole kasutada ning seda kinnitavad ka J.R. ja R. Hanzing, siis leidis Tallinna Vangla, et A. Jegorenko süü VangS § 28 lg 1 ja 17.10.2014. a käskkirja nr 1932 lisa nr 1 p 13.3 rikkumises on tõendatud ning kuna tegemist on raske rikkumisega, siis tuleb kaebajat karistada viie ööpäevase kartserikaristusega.
3.Tallinna Vangla 23.02.2015. a käskkirjaga nr 432 (tl 11-12) otsustati A. Jegorenko ümber paigutada Tartu Vangla kinnisesse osakonda.
4.Tallinna Vangla 26.02.2015 käskkirjaga nr 470 (tl 13-14) muudeti Tallinna Vangla 23.02.2015. a käskkirja ning otsustati A. Jegorenko ümber paigutada Tartu Vangla kinnisesse osakonda tagasiulatuvalt alates 25.02.2015.
5.A. Jegorenko esitas 19.02.2015 Tallinna Vangla 25.02.2015. a käskkirja nr 210 peale vaide (tl 41-41), mille Tallinna Vangla jättis 19.03.2015. a vaideotsusega nr 5-15/15/8892-2 (tl 18-18p) rahuldamata.
6.A. Jegorenko esitas 24.03.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tallinna Vangla 19.02.2015. a käskkiri nr 210, 23.02.2015. a käskkiri nr 432, 26.02.2015. a käskkiri nr 470 ja 19.03.2015. a vaideotsus ning teha vanglale ettepanek kaebaja tööle ennistamiseks. 07.04.2015. a avaldusega (tl 55) täpsustas kaebaja, et soovib Tallinna Vangla käskkirja nr 470 õigusvastasuse tuvastamist ning loobus vaideotsuse ja käskkirja nr 142 tühistamise nõudest.
7.Tartu Halduskohus tagastas 14.04.2015. a määrusega kaebuse kohustamisnõude osas ning võttis menetlusse kaebuse Tallinna Vangla 19.02.2015. a käskkirja nr 210 tühistamise ja 26.02.2015. a käskkirja nr 470 õigusvastasuse tuvastamise nõudes.
8.Tartu Halduskohus rahuldas 03.02.2016. a otsusega kaebuse ning tühistas Tallinna Vangla 19.02.2015. a käskkirja nr 210 ja tuvastas Tallinna Vangla 26.02.2015. a käskkirja nr 470 õigusvastasuse. Halduskohus märkis, et kuna kaebajale oli Tallinna Vangla 20.10.2014. a käskkirja lisa 1 p 13.3 kohaselt mobiiltelefoni omamine ja kasutamine keelatud, peab halduskohus tuvastama, kas on tõendatud, et kaebaja omas või kasutas 23.01.2015 kella 17.05 paiku töökohas RemKu OÜ mobiiltelefoni. Halduskohus tuvastas Elisa Eesti ASile tehtud päringutele saadud vastuste alusel, et 23.01.2015 N.P. telefoninumbritelt kaebaja ema telefoninumbrile kõnesid toimunud ei ole ning seega ei vasta N.P. ja kaebaja ema ütlused selle kohta, et kaebaja helistas N.P. telefoniga ja rääkis kaebaja emaga, tõele. Hiljem Tallinna Vangla muutis oma seisukohta ning väitis, et kaebaja kasutas telefoninumbrit XXXXXXXX . Elisa Eesti AS-i edastatud andmete kohaselt helistati sellelt telefoninumbrilt 23.01.2015 küll kaebaja emale, kuid kõne toimus kell
16.28.Seega ei ole halduskohtu hinnangul võimalik, et vanglaametnikud seda kõnet pealt nägid. 13.01.2015 müügiportaali www.okidoki.ee lisatud automüügikuulutus, millel on pilt RemKu OÜ ees asuvast autost, müüja initsiaalideks A.J. ning müügikuulutusele oli lisatud telefoninumber XXXXXXXX , võib halduskohtu hinnangul tekitada kahtluse, et telefoninumber on kaebajaga seotud. Kaebaja on väitnud, et tegemist on tema isa telefonumbriga ning isa töötab RemKu OÜ läheduses. Halduskohus asus seisukohale, et kuigi asjas ei saa täielikult välistada, et kaebaja seda telefoni mingil ajal õigusvastaselt kasutas, ei ole millegagi tõendatud, et ta seda 23.01.2015 kella 17.05 paiku tegi. Halduskohtu hinnangul võis S. Laagi nähtu olla piisav selleks, et tekitada kahtlus asjaolude täiendavaks kontrolliks ning üksnes helistamise korral oleks ese olnud sellises asendis, mille puhul saaks üpris kindlalt väita, et isiku käes oli mobiiltelefon. S. Laak ei ole väitnud, et kaebaja tema nähes helistas. Halduskohus asus seisukohale, et asjas ei ole tõendatud, et kaebaja omas või kasutas käskkirjas kirjeldatud ajal ja kohas mobiiltelefoni. Halduskohus märkis, et ta ei pea vajalikuks analüüsida koostööteatise materjale, sest need ei too asjaoludesse selgust.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.Tallinna Vangla esitas 03.03.2016 Tartu Halduskohtu 03.02.2016. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et teabe- ja uurimisosakonna peaspetsialisti S. Laagi ütlused on vastuolulised. Kõik vanglaametnikud kinnitavad, et algselt kaebaja tunnistas mobiiltelefoni kasutamist. Vastustaja möönab, et teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti R. Hanzingu selgitused erinevad mõningal määral 23.01.2015. a ettekandes kajastatust, kuid samas on ta kohtuistungil tunnistanud, et ta ei mäleta täpselt juhtunut. Teabe- ja uurimisosakonna peaspetsialisti V. Nurme ja S. Laagi ütlustes vastuolu ei nähtu. S. Laak on nii ettekandes kui ka kohtuistungil kinnitanud, et ta nägi kaebaja käes mobiiltelefoni. Olukorras, kus ainult vanglaametnik on rikkumise tunnistajaks, ei olegi võimalik mitte kuidagi teistmoodi rikkumist tõendada kui ametniku ütluste või ettekandega. S. Laak on kohtuistungil jäänud oma seisukoha juurde, et garaažis tuli põles. Arvestades vangide ja vanglaametnike suhtarvu ei saa vangla lugeda vangla kinnipeetavate distsipliinirikkumisi tõendatuks üksnes
juhul, kui selle tunnistajaks on olnud enam kui üks ametnik. Vastasel juhul tekiks kinnipeetavatel karistamatuse tunne ning see ei täidaks vangistuse eesmärke. Arvestades, et vahetult peale intsidenti kaebaja tunnistas, et kasutas mobiiltelefoni, kaebaja töökaaslane N.P. tunnistas, et andis oma mobiiltelefoni kaebajale kasutada ning selle tunnistamist on kinnitanud ka kaebaja töökaaslane J.R. , siis puudus ametnikel igasugune kahtlus, et kaebaja mobiiltelefoni omas. S. Laagil puudus alus kahelda, et helendava eseme näol, mida ta kaebaja käes nägi, oli tegemist mobiiltelefoniga. Ka kaastööteatised kinnitavad vangla veendumust, et kaebaja omas töökohal mobiiltelefoni, kuid kohus on jätnud nendega arvestamata. Samuti on halduskohus otsuse p-s 23 möönnud, et ilmselt oli kaebaja valduses mobiiltelefon. Vastustaja leiab, et asjas ei oma tähtsust, kelle telefoni või mis numbrit kaebaja kasutas, kuivõrd S. Laak nägi kaebajat mitte telefoniga helistamas, vaid seda käes hoidmas. Seoses kohtule edastatud fotodega märgib vastustaja, et 23.01.2015 oli garaažiuste praost avanev vaade oluliselt erinev kui 12.11.2015 fotode tegemise ajal. Seetõttu ei saa kohus üksnes fotode pinnalt asuda seisukohale, et S. Laak ei saanud näha kaebaja käes mobiiltelefoni. Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja istus suitsetades autos ja hoidis käes autoremonditööriista, nagu väidab halduskohus.
10.Kaebaja vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja rõhutab, et tema poolt mobiiltelefoniga helistamine ei ole tõendatud. Kaebaja arvates ei saa üksnes S. Laagi ütlustega olla distsiplinaarrikkumine tõendatud. Kaebaja nõustub halduskohtuga, et S. Laak ei saanud garaažiuste praost näha seda, et kaebaja hoidis käes mobiiltelefoni ja mitte midagi muud. Vastustaja väited, et N.P. ja J.R. on andnud ütlusi selle kohta, et nad on talle andnud mobiiltelefoni kasutada, on paljasõnalised ja ennast õigustavad.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu vaidlustatud otsus tühistada ning ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab A. Jegorenko kaebuse rahuldamata ja tema poolt esimese astme kohtus kantud kulud kaebaja enda kanda. Ringkonnakohus nõustub Tallinna Vangla seisukohaga, et halduskohus on 03.02.2016. a otsuse tegemisel ebaõigesti hinnanud asjas olemasolevaid tõendeid ja jätnud osa tõendeid asja lahendamisel ka arvesse võtmata.
12.Asja materjalidest nähtuvalt karistati Tallinna Vangla 19.02.2015. a käskkirjaga nr 210 A. Jegorenkot 5 ööpäeva pikkuse kartserikaristusega selle eest, et ta rikkus süüliselt Tallinna Vangla 17.10.2014. a käskkirja nr 1932 lisa nr 1 p-s 13.3 sätestatud nõudeid. Tallinna Vangla 23.02.2015. a käskkirjaga nr 432 otsustati A. Jegorenko ümber paigutada karistuse kandmise jätkamiseks Tartu Vangla kinnisesse osakonda. Tallinna Vangla 26.02.2015. a käskkirjaga nr 470 muudeti 23.02.2015. a käskkirja nr 432 ja paigutati A. Jegorenko ümber karistuse kandmise jätkamiseks Tartu Vangla kinnisesse osakonda tagasiulatuvalt alates 25.02.2015. Halduskohus tühistas vaidlustatud otsusega Tallinna Vangla 19.02.2015. a käskkirja nr 210 ja tuvastas Tallinna Vangla 26.02.2015. a käskkirja nr 470 õigusvastasuse põhjendusega, et asja materjalidega ei ole tuvastamist leidnud asjaolu, et 23.01.2015 kella 17.05 paiku kasutas kaebaja oma töökohas keelatud eset – mobiiltelefoni. Samuti leidis halduskohus, et viidatud asjaolu tõendamiseks ei saa kasutada kontrolli teostanud vanglaametnike ettekannet, seletusi ja
istungil antud ütlusi, kuna need on vastuolulised. Ringkonnakohus halduskohtu sellise hinnanguga ei nõustu.
13.19.02.2015. a käskkirja nr 210 kohaselt seisnes kaebaja distsipliinirikkumine selles, et ta eiras 23.01.2015 Tallinna Vangla 17.10.2014. a käskkirja nr 1932 lisas 1 märgitud kinnipeetava õigusi ja kohustusi järelvalveta väljaspool vanglat töötamisel. Viidatud lisa p 13.3 järgi on väljaspool vanglat töötaval kinnipeetaval keelatud vangla nõusolekuta omada ja kasutada töökohal, töökohtade vahel ning töökoha ja vangla vahel liikumisel järgmisi keelatud esemeid: informatsiooni digitaalsed vastuvõtjad ja edastajad ning teised elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid (sh mobiiltelefonid, raadiosaatjad) ning mistahes seadmed ja nende tarvikud, mis võimaldavad internetiühendust. Kaebaja distsipliinirikkumine on käskkirja kohaselt tõendatud teabe- ja uurimisosakonna peaspetsialisti S. Laak`i 23.01.2015. a ettekandega nr 14-M, millest nähtub, et 23.01.2015 kella 17.05 paiku teostasid S. Laak, teabe- ja uurimisosakonna peaspetsialist V. Nurm ja teabe- ja uurimisosakonna spetsialist R. Hanzing kaebaja töökohas RemKu varasemalt saadud informatsiooni põhjal kontrolli, mille käigus tuvastati, et kaebaja kasutas 23.01.2015 oma töökohas keelatud eset - mobiiltelefoni. Ettekande kohaselt tunnistas kaebaja, et kasutas mobiiltelefoni, et helistada emale. Samuti tunnistas kaebaja töökaaslane N.P. , et andis oma mobiiltelefoni kaebajale kasutada. Lisaks helistas S. Laak koheselt ka kaebaja emale, kes kinnitas, et kaebaja tõesti talle natuke aega tagasi helistas. Kaebajat on 13.02.2015 teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest ning omapoolsed kirjalikud selgitused toimunu kohta on kaebaja andnud 23.01.2015 ja 13.02.2015. Lisaks viidi 16.02.2015 läbi täiendav vestlus R. Hanzinguga, kes kinnitas, et N.P. tunnistas 23.01.2015 kõigi, s. h kontrolli teostanud vanglaametnike juuresolekul, et andis oma telefoni kaebajale kasutada ning ka kaebaja tunnistas 23.01.2015 telefoni kasutamist selleks, et helistada emale. 16.02.2015 vesteldi täiendavalt ka S. Laak’iga, kelle sõnul istus kaebaja 23.01.2015 kella 17.00 paiku töökojas sees autos, suitsetas ja vaatas teises käes oleva eseme suunas, mis helendas nagu mobiiltelefon. Kuna kaebaja koheselt peale intsidenti tunnistas, et kasutas mobiiltelefoni, siis ei olnud S. Laak’il alust kahelda, et kaebaja käes olnud eseme näol oli tegemist mobiiltelefoniga. 16.02.2015 vesteldi ka kaebaja töökaaslase J.R. iga, kes mäletas samuti, et N.P. tunnistas kõigi juuresolekul, et andis kaebajale 23.01.2015 kasutada mobiiltelefoni. Samuti on menetluse käigus täiendavalt võetud ühendust kaebaja ema O.J. , kes 16.02.2015 asus väitma, et ta ikkagi ei vestelnud sel päeval telefoni teel oma pojaga ja vastupidist oli ta algul kinnitanud arvates, et selline väide on tema poja huvides. Ka kaebaja asus hiljem väitma, et ta 23.01.2015 oma töökohas mobiiltelefoni käes ei hoidnud ja sellega ka ei helistanud.
14.Ringkonnakohus ei nõustu toimiku materjalide pinnalt halduskohtu seisukohaga, et osa 19.02.2015. a käskkirjas toodud faktilistest asjaoludest telefoni kasutamise kohta kaebaja poolt 23.01.2015 on hiljem ümber lükatud ning S. Laagi ütlused on vastuolulised. S. Laak on nii ettekandes kui ka halduskohtu istungil kinnitanud, et nägi 23.01.2015 kaebaja käes mobiiltelefoni. Seega langeb S. Laagi ettekandes kirjapandu kokku tema tunnistusega kohtuistungil. Olukorras, kus ainult üks vanglaametnik oli konkreetse rikkumise tunnistajaks, ei olegi võimalik teistmoodi rikkumist tõendada, kui ametniku ütlustega (ettekandega). Samuti puudus S. Laakil ringkonnakohtu hinnangul tõsiseltvõetav põhjus vale sisuga ettekande koostamiseks ja seda eriti olukorras, kus vanglaametnikeni oli jõudnud info selle kohta, et kaebaja tegelikult omab ja kasutab töökohas mobiiltelefoni, mis on aga keelatud. Valeandmete esitamise korral riskiks vanglaametnik ka iseenda suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise või
siis kohtumenetluses tunnistajale valeütluste andmise eest ettenähtud vastutusega. Kaebajal on käesolevas asjas seevastu aga ilmselge motiiv enda distsipliinirikkumist eitada – sellega vabaneks ta distsiplinaarvastutusest ja tal oleks ilmselt ka võimalik taotleda uuesti luba enda avavanglasse paigutamiseks ja seal väljaspool vanglat töötamiseks. Vaid asjaolu, et S. Laak on algselt ettekandes märkinud, et hetkel, kui ta kaebaja töökohas 23.01.2015 garaaži ukse vahelt sisse vaatas, siis sealt sees tuli põles, hiljem aga täiendavates selgitustes öelnud, et ruum oli pime ning kohtuistungil uuesti kinnitanud, et uksevahelt sisse vaatamise hetkel ruumis tuli veel põles, ei muuda kogu tema tunnistust ebausaldusväärseks. S. Laak on kohtuistungil jäänud oma algse seisukoha juurde, et garaažis tol hetkel tuli põles. Ka teised kaks 23.01.2015 S. Laaki`iga kaasas olnud vanglaametnikku kinnitavad, et kohapeal ja vahetult kontrolli teostamise järel kaebaja tunnistas mobiiltelefoni kasutamist ning asja materjalidest nähtuvalt ei esine vastuolusid ka V. Nurme ja S. Laagi ütlustes. Arvestades, et vahetult peale intsidenti tunnistas kaebaja, et kasutas mobiiltelefoni, kaebaja töökaaslane N.P. tunnistas, et andis oma mobiiltelefoni kaebajale kasutada ning ka kaebaja töökaaslane J.R. on andnud ütlused, mille kohaselt tunnistas N.P. 23.01.2015 kõigi juuresolekul, et andis kaebajale kasutada mobiiltelefoni, siis puudus ametnikel ka igasugune kahtlus, et kaebaja kasutas 23.01.2015 mobiiltelefoni ja et see helendava ekraaniga ese, mida S. Laak uksevahelt kaebaja käes nägi, oli mobiiltelefon.
15.Mis puudutab veel vangla 19.02.2015. a käskkirja nr 210 sisu ja seal kirjeldatud kaebaja distsipliinirikkumist, siis viidatud käskkirjast nähtuvalt ei ole kaebajat distsiplinaarkorras karistatud selle eest, et ta 23.01.2015 kella 17.05 paiku helistas oma töökohas vanglaametnike nähes mobiiltelefoniga, vaid selle eest, et ta rikkus 23.01.2015 vangla 17.10.2014. a käskkirja nr 1932 lisa 1 p-s 13.3 sätestatud nõuet e. kinnipeetava kohustust järelvalveta väljaspool vanglat töötamisel, mille kohaselt on väljaspool vanglat töötaval kinnipeetaval keelatud vangla nõusolekuta omada ja kasutada töökohal, töökohtade vahel ning töökoha ja vangla vahel liikumisel järgmisi keelatud esemeid: informatsiooni digitaalsed vastuvõtjad ja edastajad ning teised elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid (sh mobiiltelefonid, raadiosaatjad) ning mistahes seadmed ja nende tarvikud, mis võimaldavad internetiühendust. Ringkonnakohtu hinnangul on mobiiltelefoni omamise ja kasutamise keeld oma sisult laiem, kui üksnes keeld keelatud esemega – mobiiltelefoniga- helistamiseks ja kuna S. Laak nägi 23.01.2015 kontrolli teostades kaebaja käes mobiiltelefoni, mida kaebajal kui järelvalveta väljaspool vanglat töötaval kinnipeetaval ei tohtinuks kuidagi olemas ja kasutuses olla, siis on kaebajale etteheidetav rikkumine tema poolt 23.01.2015 ka toime pandud, seda enam, et algselt tunnistasid nii kaebaja kui ka tema kaastöötajad mobiiltelefoni olemasolu ja kasutamist kaebaja poolt 23.01.2015 tema töökohas, mis asus väljaspool vanglat ja isegi seda, et kaebaja mobiiltelefoniga oma emale helistas. Ringkonnakohtu hinnangul on vahetult pärast vanglaametnike poolt rikkumise tuvastamist kaebaja ja tema töökaaslaste poolt vanglaametnikele kohapeal antud selgitused kõige tõesemad ning asjaolu, et kaebaja on asunud hiljem väitma, et tal ei olnud 23.01.2015 kella 17.00 paiku mobiiltelefoni käes, s. o ta ei kasutanud seda 23.01.2015 ega helistanud sellega, ei anna alust asuda seisukohale, et kaebaja ei ole siiski 23.01.2015 rikkumist toime pannud.
16.Distsipliinirikkumise mittetoimepanemist kaebaja poolt 23.01.2015 ei tähenda ringkonnakohtu hinnangul ka see, et kohtumenetluses väljaselgitatu kohaselt ei helistanud A. Jegorenko 23.01.2015 emale mitte oma töökaaslase N.P. telefoniga, nagu algselt väideti, vaid kasutas selleks teist telefoni numbriga XXXXXXXX ja helistas mitte 17.00, vaid varem – kell 16.28. Nagu juba märgitud, ei ole Tallinna Vangla kaebajale ette heitnud konkreetselt
seda, et kaebaja telefoniga kuhugi helistas (seda väitsid kaebaja ja tema ema esialgu ise). Samuti ei oma asjast tähtsust, kelle telefoni või mis numbrit kaebaja 23.01.2015 helistamisel kasutas, kuivõrd S. Laak nägi kaebajat mitte telefoniga helistamas, vaid seda käes hoidmas. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga ka selles osas, et kui vaadata vastustaja poolt rikkumise toimepanemise koha kohta esitatud fotosid, siis ei saa pidada eluliselt usutavaks, et vanglaametnikul oleks olnud võimalik ukseavast sisse vaadates kindlalt tuvastada, kas isik hoiab käes enda ees mobiiltelefoni või mingit muud eset. Halduskohus viitas konkreetsemalt sellele, et autos, kus kaebaja istus, võis olla ka nt autoremonditööriistu. Nimelt selgitas vastustaja, et fotode tegemise ajal 12.11.2015 ei olnud neil võimalik täielikult taastada 23.01.2015 kaebaja töökoha juures valitsenud olusid, kuna 12.11.2015, mil vanglaametnikud uuesti RemKu OÜ garaaži külastasid, oli seal palju rohkem autorehve ja teisi esemeid, mis jäid tõstuki peal oleva auto ja garaažiuste vahele. Sellest tulenevalt oli ka 12.11.2015. a vaade garaažiuste vahelt garaaži erinev sellest, mida ja kui palju nägi ukse vahelt S. Laak 23.01.2015. Seetõttu ei saa üksnes nende fotode pinnalt asuda seisukohale, et S. Laak ei saanud ka 23.01.2015 näha kaebaja käes mobiiltelefoni. Kui 23.01.2015 ei olnud garaažis nii palju esemeid ja vaateväli garaažiuste vahelt kuni autoni, kus kaebaja istus, oli vaba, siis ei ole hinnanguliselt 10-12 m niivõrd suur vahemaa, et S. Laak ei oleks näinud kaebaja käes helendavat mobiiltelefoni. Samuti ei ole ringkonnakohtu arvates eluliselt usutav, et kaebaja istus suitsetades autos ja hoidis samal ajal teises käes mõnda autoremonditööriista, mis samas helendas täpselt nagu mobiiltelefoni ekraan. Lisaks eelnevale tuleb ringkonnakohtu arvates asjas siiski arvestada ka vastustaja poolt esitatud kaastööteatiste nr KT1550000038 ja nr KT1550000020 sisuga, mis kinnitavad vangla seisukohta, et kaebajal oli töökohal mobiiltelefon ja ta kasutas seda. Eeltoodut tõendavad ja kinnitavad ringkonnakohtu hinnangul ka kohtumenetluses tuvastatud asjaolud, mille kohaselt helistati 23.01.2015 kaastööteatiste kohaselt kaebajale kuuluvalt mobiiltelefonilt numbriga XXXXXXXX kell 16.28 kaebaja ema mobiilinumbrile ja 13.01.2015 lisati autode müügiportaali www.okidoki.ee automüügikuulutus, millel on pilt RemKu OÜ ees asuvast 7seeria BMW-st, mille müüja initsiaalideks on A. J ja millele on müüja telefoninumbrina lisatud nr XXXXXXXX . Samuti on halduskohus ise otsuse p-s 23 möönnud, et ilmselt oli kaebaja valduses mobiiltelefon. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades eelpooltoodut, saab asuda üheselt seisukohale, et kinnipeetav A. Jegorenko pani 23.01.2015 toime distsiplinaarsüüteo, mida talle 19.02.2015. a käskkirjas ette heideti ja kuna tegemist oli raske distsipliinirikkumisega, mis on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega ning ohustas ka vangla julgeolekut, võis vastustaja kaebajat ka distsiplinaarkorras karistada. Vastustaja on distsiplinaarmenetluse läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla 19.02.2015. a käskkiri nr 210 on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vorminõuetele vastav ja sellel ei esine ka tühise haldusakti tunnuseid.
17.Kuna puudub alus vastustaja 19.02.2015. a käskkirja tühistamiseks, siis pole alust tunnistada õigusvastaseks ka Tallinna Vangla 26.02.2015. a käskkirja nr 470, millega muudeti Tallinna Vangla käskkirja nr 432, millega otsustati kaebaja paigutada kinnisesse vanglasse. Käskkirjaga nr 470 paigutati kaebaja ümber karistuse kandmise jätkamiseks Tartu Vangla kinnisesse osakonda tagasiulatuvalt alates 25.02.2015. Tulenevalt VangS §-st 21 lg 1 juhul, kui kinnipeetav ei täida käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava ümber paigutada kinnissesse vanglasse. Kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse
vanglasse on lubatud ka siis, kui see on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Justiitsministri 25.03.2008. a määrusega nr 9 vastu võetud „Täitmisplaan“ § 17 lg 2 p 1 kohaselt peab avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda ümber paigutatav kinnipeetav vastama järgmistele tingimustele: kinnipeetaval ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust, mis oleks määratud töökohustuse täitmisest keeldumise, tubakatoodete või süütamisvahendite korra nõuete rikkumise, vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitteallumise eest, sidepidamisvahendite või nende tarvikute keelatuse eest või vangla kodukorras selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas viibimise eest ning on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uut õiguserikkumist. Kaebaja aga on toime pannud õiguserikkumise, kui rikkus 23.01.2015 talle väljaspool vanglat töötamiseks antud loas toodud tingimusi. Seega ei vastanud kaebaja enam tingimustele, mis on seatud avavanglas karistust kandvale kinnipeetavale. Võttes arvesse seda, et avavanglas on kontroll ja järelevalve kinnipeetavate igapäevaelu ja tegevuste üle väiksem, kui kinnises vanglas ja kinnipeetaval on tulenevalt suuremast liikumisvabadusest ka suuremad võimalused ja ahvatlused kehtestatud korra eiramiseks, siis peab avavanglasse paigutatav kinnipeetav olema piisavalt usaldusväärne. Vastustaja selgitas, et vanglal puudub tänu 23.01.2015. a juhtunule kaebaja suhtes usaldus selleks, et ta võiks oma karistuse kandmist siiski avavanglas jätkata. Täitmisplaani § 20 lg 1 kohaselt paigutatakse kinnipeetav ümber sellesse kinnisesse vanglasse, kust ta avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda paigutati. Kaebaja paigutati avavanglasse Tartu Vanglast, seega on igati õiguspärane ka kaebaja paigutamine tagasi Tartu Vangla kinnisesse osakonda.
18.Kaebaja poolt esimese astme kohtus kantud menetluskulud (riigilõiv) jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel A. Jegorenko enda kanda.
Einar Vene
Tanel Saar
Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.