Otsuse avalikult teatavaks 7. november 2016, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Menetlusosalised
Asja läbivaatamise viis
3-15-1292 M. P. kaebus Rae Vallavolikogu 17.03.2015 otsuse nr 100 tühistamiseks ja L. P. kaebus Rae Vallavolikogu 17.03.2015 otsuse nr 101 tühistamiseks Kaebaja 1: M. P. Kaebaja 2: L. P. Kaebuse esitajate volitatud esindaja: vandeadvokaat Kaija Koik Vastustaja: Rae vald Kohtuistung 05. oktoober 2016
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada M. P. kaebus ja tühistada Rae Vallavolikogu 17.03.2015 otsus nr 100.
2.Rahuldada L. P. kaebus ja tühistada Rae Vallavolikogu 17.03.2015 otsus nr 101.
3.Mõista Rae vallalt M. P. kasuks välja menetluskulud kokku summas 3101,80 eurot sh riigilõiv summas 15 eurot.
4.Mõista Rae vallalt L. P. kasuks välja menetluskulud kokku summas 3101,80 eurot sh riigilõiv summas 15 eurot. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 7. detsembril 2016. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.M. P. on kinnisasja aadressiga Harjumaa, XXX vald, XXXXXX küla, XXXXXXXX (kinnistu number XXXXXXXX, katastritunnus XXXXX:XXX:XXXX, sihtotstarve maatulundusmaa 100%, pindala 11,57 ha, edaspidi „XXXXXXX kinnisasi“) omanik. L. P. on kinnisasja aadressiga Harjumaa, XXX vald, XXXXXX küla, XXXXXX (kinnistu number XXXXXXX, katastritunnus XXXXX:XXX:XXXX, sihtotstarve maatulundusmaa 100%, pindala 2,30 ha, edaspidi „XXXXXX kinnisasi“) omanik.
2.Rae Vallavolikogu 17.03.2015 otsuse nr 100 kohaselt sundvõõrandatakse XXXXXXX kinnisasjast (registriosa nr XXXXXXXXX; katastritunnus XXXXX:XXX:XXXX; asukoht XXXXXX küla, XXXX vald, Harjumaa) 1956 m2 suurune osa XXX vallale. XXXXXXXX kinnisasja osa sundvõõrandiandjaks määrati kinnisasja omanik M. P. ja sundvõõrandisaajaks XXX vald.
3.Rae Vallavolikogu 17.03.2015 otsuse nr 101 kohaselt sundvõõrandatakse XXXX kinnisasjast (registriosa XXXXXX; katastritunnus XXXXX:XXX:XXXX; asukoht XXXXX küla, XXX vald, Harjumaa) 1087 m2 suurune osa Rae vallale. XXXX kinnisasja osa sundvõõrandiandjaks määrati kinnisasja omanik L. P. ja sundvõõrandisaajaks Rae vald.
4.Nimetatud otsused tuginevad Rae Vallavolikogu 21.03.2013 otsusega nr 462 kehtestatud Rae valla üldplaneeringule (edaspidi üldplaneering, tl 33-44 – väljavõte Üldplaneeringu seletuskirjast ja maakasutusplaani leht 2) ja AS-i Teede Tehnokeskus 2007. a. koostatud ehitusprojektile „Veskitaguse sild ja pealesõidud“ (Projekt nr 186-07, edaspidi projekt, tl 4550– Projekti osade seletuskirjad.
5.Tallinna Halduskohtule saabus 20.05.2015 M. P. ja L. P. kaebus Rae Vallavolikogu 17.03.2015 otsuse nr 100 ja Rae Vallavolikogu 17.03.2015 otsuse nr 101 tühistamiseks. Kaebuselt on tasutud riigilõiv summas 15 eurot kaebaja kohta, kokku 30 eurot. Kaebajad soovivad asja arutamist kohtuistungil. Kohus võttis kaebuse oma 03.06.2015 määrusega menetlusse. Asjas toimus kohtuistung 05.10.2016.
KAEBUSE ESITAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED
6.Kaebuse esitajad paluvad tühistada Rae Vallavolikogu 17.03.2015 otsuse nr 100 (Otsus 1) ja Rae Vallavolikogu 17.03.2015 otsuse nr 101 (Otsus 2), kuivõrd otsused on kehtiva õigusega vastuolus, oluliste diskretsioonivigadega ja ebaproportsionaalsed. Kaebajad tuginevad seejuures alljärgnevale.
6.1.Otsus 1 ja Otsus 2 ei ole kooskõlas õigusaktidega, mh KASVS § 3 lg-ga 3 ja § 3 lg-ga 4, TeeS § 19 lg-ga 6 ning Üldplaneeringuga. Eesmärk, milleks sundvõõrandamist taotletakse, on saavutatav ilma Otsusest 1 ja Otsusest 2 nähtuvate Tammiotsa kinnisasja ja Lääne kinnisasja osade omandamiseta, mistõttu ei ole sundvõõrandamine antud juhul põhimõtteliselt lubatud.
6.1.1.Kaebajad leiavad, et üheks alternatiiviks uue Veskitaguse silla ning selle peale- ja mahasõidu rajamisele kaebajate kinnisasjadele ning selle tarbeks kaebajate kinnisasjade
sundvõõrandamisele, on rajada uus Veskitaguse sild ning selle peale- ja mahasõidud olemasoleva Veskitaguse silla ning selle peale- ja mahasõidu asukohta. Nimetatud lahendus kõrvaldaks Otsuses 1 ja Otsuses 2 kirjeldatud probleemi seoses olemasoleva Veskitaguse silla ning selle peale- ja mahasõidu kehva seisukorraga, ent ei põhjustaks samas olemasoleva olukorraga võrreldes ühegi isiku suhtes täiendavaid õigusriiveid. Vastustaja ei ole välja toonud ainsatki kaalutlust, mis võimaldaks asuda seisukohale, et eeltoodud alternatiiv on välistatud või mis veenaks, et uue Veskitaguse silla ning selle peale- ja mahasõitude rajamine kaebajate kinnisasjadele ning selle tarbeks nende kinnisasjade osade sundvõõrandamine on kõiki olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve arvestades proportsionaalsem lahendus, kui selle rajamine olemasoleva silla asukohta. Lisaks eeltoodule ei ole vastustaja esitanud ainsatki tõendit, millest nähtuks, et vastustaja poolt kohtumenetluses märgitud asjaoludega (hiljem esitatud kaalutlustega) arvestati juba vaidlustatud otsuste tegemisel. Väljakujunenud kohtupraktikast johtuvalt tuleks olukorras, kus kohtumenetluses esitatud kaalutlustest lähtumine juba haldusakti andmisel on tõendamata, jätta vastavad väited ja kaalutlused kohtumenetluses tähelepanuta (vt RK lahendid 3-3-1-46-14 p 15, 3-3-1-29-12 p 20 ja 3-3-1-33-12 p 16).
6.1.2.Teiseks alternatiiviks uue Veskitaguse silla ning selle peale- ja mahasõidu rajamisele kaebajate kinnisasjadele ning selle tarbeks kaebajate kinnisasjade sundvõõrandamisele oleks kaebajate arvates uue Veskitaguse silla ning selle peale- ja mahasõidu rajamine selliselt, et sild kulgeks praeguses asukohas üle jõe mitte 90° lõikumisnurgaga, vaid diagonaalselt (Teede- ja Sideministri 28.09.1999 määrusega nr 55 kinnitatud „Maanteede projekteerimisnormide“ p 6.1 alapunkti 31 kohaselt võib rajatis jääda ületatava takistuse suhtes 70 kuni 110 lõikumisnurga piiresse) ning Golfi tee vastav lõik kulgeks Möldrimetsa kinnisasjal senisest veidi laugemalt ning veidi enam Pirita jõe poolt, muus osas aga olemasoleva teega samast kohast (tl 51 – alternatiivi eskiis). Niisugune tee oleks täpselt sama projektkiiruse (60 km/h), viraažikalde (2,5%) ning plaanikõverike raadiustega (60 m) nagu Projektist nähtuv tee. Ka see alternatiivne lahendus kõrvaldaks Otsuses 1 ja Otsuses 2 kirjeldatud probleemi seoses olemasoleva Veskitaguse silla ning selle peale- ja mahasõidu kehva seisukorraga, ent ei põhjustaks samas olemasoleva olukorraga võrreldes ühegi isiku suhtes täiendavaid õigusriiveid. Lisaks parandaks see lahendus liikluslahendust Möldrimetsa kinnisasjal, kuivõrd tee hakkaks kulgema Möldrimetsa kinnisasjal paiknevast eluhoonest veidi kaugemalt. Kaebaja rõhutab, et vastustaja ei ole välja toonud ainsatki asjaolu, mis selle alternatiivi välistaks või mis veenaks, et uue silla ning peale- ja mahasõidu rajamine kaebajate kinnisasjadele ning selle tarbeks kaebajate kinnisasjade osade sundvõõrandamine on kõiki olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve arvestades eelkirjeldatud alternatiivist proportsionaalsem lahendus.
6.1.3.Kolmandaks alternatiiviks uue Veskitaguse silla ning selle peale- ja mahasõidu rajamisele kaebajate kinnisasjadele ning selle tarbeks kaebajate kinnisasjade sundvõõrandamisele on rajada uus sild ning peale- ja mahasõit selliselt, et need kulgeksid üle XXXXXXXXX kinnisasja nurga ning läbi Möldrimetsa kinnisasja sealt, kus hetkel paikneb peamisest hoonetekompleksist teisel pool teed paiknev küün. Kaebajate hinnangul oleks niisugune lahendus vaatamata küüni ümberpaigutamise vajadusele Möldrimetsa kinnisasja omanikule olemasoleva olukorraga võrreldes soodsam, kuivõrd niisugusel juhul oleks küün võimalik paigutada samale poole teed ülejäänud Möldrimetsa kinnisasjal paiknevate hoonetega. Niisugune lahendus riivaks oluliselt vähesemal määral ka M. P. omandipõhiõigust, kuivõrd uus teelõik hakkaks kulgema mitte läbi XXXXXXXX kinnisasja vaid mööda kinnisasja piiri. Samuti oleks niisugusel juhul võimalik vältida L. P.
omandipõhiõiguse riive intensiivistumist, kuivõrd mahasõit oleks XXXXX kinnisasja piires võimalik paigutada tee praegusesse asukohta. Vastustaja on kaebajate poolt Otsuse 1 ja Otsuse 2 eelnõude suhtes haldusmenetluses esitatud vastuväidete põhjal Otsuses 1 ja Otsuses 2 tuginenud üksnes väitele, et kõnealune alternatiiv ei ole sobilik selle liiga kõrge maksumuse tõttu. Vastustaja väide on aga paljasõnaline ega ole kontrollitav, kuivõrd vastustaja ei ole toonud välja vastava alternatiivi realiseerimise maksumust. Seetõttu ei veena Otsus 1 ja Otsus 2, et kõnealune alternatiiv on välistatud, või et uue silla ning maha- ja pealesõidu rajamine Otsusest 1 ja Otsusest 2 nähtuvatele kaebajate kinnisasjade osadele ning selle tarbeks kaebajate kinnisasjade osade sundvõõrandamine on kõiki olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve arvestades eelkirjeldatud alternatiivist siiski ülekaalukam ja proportsionaalsem lahendus. Kaebajate hinnangul on Rae valla üldisi arengusuundi arvestades ka mitmeid muid alternatiivseid võimalusi vastustaja soovitava eesmärgi saavutamiseks, mida vastustaja ei ole Otsuse 1 ja Otsuse 2 tegemisel vähimalgi määral kaalunud.
6.1.4.Arvestades, et mitmed vastustaja väited tuginevad Mikk Reieri 05.03.2015 ekspertiisile nr K15004 (edaspidi Ekspertiis), peavad kaebajad vajalikuks märkida, et kõik kaebajate vastuväiteid kehtivad ka Ekspertiisis märgitu suhtes. Lisaks rõhutavad kaebajad, et Ekspertiisi tegemise hetkel kehtinud teede- ja sideministri 28.09.1999 määrusega nr 56 kehtestatud teeprojekti ekspertiisi tegemise korra punkti 1 kohaselt peaks teeprojekti ekspertiis andma vastuse küsimusele, kas valitud arhitektuurilis-ehituslikud projektlahendused vastavad lähteülesandele, tee omanikule väljastatud projekteerimise nõuetele ja heakskiidetud planeeringutele ning kas on kinni peetud teede- ja sideministri 28.09.1999 määrusest nr 54 „Teeprojekti suhtes esitatavad nõuded“ ja määrusest nr 55 „Tee projekteerimise normid ja nõuded“. Arvestades, et Ekspertiisi lähteülesande kohaselt on palutud hinnata Projektijärgsete lahenduste optimaalsust ja liiklusohutust, on eksperdilt nõutud hinnangut asjaolude kohta, mis ei ole teeprojekti ekspertiisi esemeks ning mida ekspert ei ole pädev teeprojekti ekspertiisi raames hindama. Ekspertiis saaks hinnata trassivalikut üksnes juhul, kui Projekt trassialternatiive ja trassivaliku põhjendusi sisaldaks. Projektis vastavad ajaolud aga ei sisaldu. Seetõttu tuleks Ekspertiisis väljendatud Projektijärgse lahenduse optimaalsust, liiklusohutust ja trassivalikuid puudutavad seisukohad tähelepanuta jätta. Pealegi nähtub Lilian Ermi 21.06.2016 hinnangust Projektile, selle lähteülesandele ja täitmisele (edaspidi Hinnang, tl 92-98 21.06.2016 hinnang Projektile, selle lähteülesandele ja täitmisele), et Ekspertiisis on mitmed olulised asjaolud tähelepanuta, mistõttu ei ole Ekspertiisis väljendatud seisukohad usaldusväärsed.
6.2.Kaebajad leiavad, et sundvõõrandamine on lubamatu ka seetõttu, et Üldplaneering ei näe ette kõnealuste kinnisasjade osade sundvõõrandamist, uute tee osade ja silla rajamine Üldplaneeringu eelse Projekti alusel ei ole kooskõlas teeseaduse ja Üldplaneeringuga ega planeerimis- ja ehitusõiguse üldpõhimõtetega. Vastustaja läbi viidud äraspidiste haldusmenetluste tõttu ei ole kaebajal olnud võimalik oma õigusi kohaselt kaitsta – kaebajaid ei kaasatud projekteerimistingimuste menetlusse ning Üldplaneeringu menetluses ei teavitatud kaebajaid nende kinnisasjade sundvõõrandamise võimalikkusest Projekti alusel ja loodi ekslik mulje, justkui pandaks Veskitaguse silla ning selle peale- ja mahasõidu asukoht paika Üldplaneeringu alusel ning selle kehtestamise järel koostatavate planeeringute või projektidega.
Kaebajate hinnangul tähendab KASVS § 3 lg 4 mõttes kinnisasja sundvõõrandamine avalikult kasutatava tee ehitamiseks üldplaneeringu alusel nimelt, et üldplaneering peab vastava kinnisasja sundvõõrandamise ette nägema. Käesoleval juhul üldplaneeringus seda ette nähtud ei ole. Samuti peaks planeerimismenetluses rakendama vastavate kinnisasjade omanike suhtes kõrgendatud kaasamis- ja ärakuulamiskohustust (Vt vaidlustatud otsuste kehtestamise hetkel kehtinud planeerimisseaduse § 12 lg 2, § 16 lg 6 p 2 ja § 18 lg 5 p 1). Seejuures arvestades, et antud juhul üritas vastustaja kaebaja 1 kinnistu osa sundvõõrandada juba enne Üldplaneeringu kehtestamist, mille kaebaja M. P. aga edukalt vaidlustas (haldusasi nr 3-10-3200), pidi sundvõõrandamise vajadus vähemalt M. P. kinnistu osas vastustajale juba Üldplaneeringu koostamise käigus selge olema ning mistahes vastupidised vastustaja väited ilmestavad üksnes vastustaja pahatahtlikkust ning püüdlust sundvõõrandamisele kuuluvate kinnisasjade omanikke Üldplaneeringu menetluses eksitada. Kaebajad on jätkuvalt seisukohal, et ligikaudu 6 aastat enne Üldplaneeringu kehtestamist koostatud Projekti alusel uue Golfi tee lõigu ja Veskitaguse silla ehitamine on vastuolus teeseaduse ja Üldplaneeringuga ning planeerimis- ja ehitusõiguse üldpõhimõtetega. TeeS § 19 lg-test 1 ja 6 tulenevalt on avalikult kasutatava tee ehitamise aluseks teeehitusprojekt, mis koostatakse kehtestatud üldplaneeringu või maakonnaplaneeringu alusel. Ehitusprojekti saab kehtestatud üldplaneeringu alusel koostada üksnes siis, kui üldplaneering ehitusprojekti koostamise hetkel eksisteerib ja kehtib. Projekti koostamise hetkel ei olnud Üldplaneering kehtestatud. Ka Üldplaneeringu seletuskirja erinevates punktides on korduvalt märgitud, et Üldplaneeringuga kavandatud perspektiivsete teede asukohad on indikatiivsed ja täpsustuvad detailplaneeringute ja projektide koostamise käigus, ning et maaomanikega kooskõlastatakse lahendused alles pärast täpsemate asukohtade selgumist. Seega tuleneb ka Üldplaneeringust ühemõtteliselt, et selles kajastatud perspektiivsete teede rajamiseks viiakse läbi planeerimis- ja projekteerimismenetlused pärast Üldplaneeringu kehtestamist ning selle alusel. Kaebajate hinnangul kajastavad eelviidatud teeseaduse ja Üldplaneeringu sätted planeerimisja ehitusõiguse üldist loogikat, mille kohaselt peaks uute ehitiste kavandamine toimuma ajaliselt järgnevuselt üldiselt üksikule. See tähendab alustamist ruumilisest planeerimisest planeerimisseaduse § 1 lg 3 tähenduses ning jätkates projekteerimise ja ehitamisega, kus projekteerimine peab olema kooskõlas planeerimismenetluse tulemuseks oleva planeeringuga ning ehitamine nii planeerimismenetluse tulemuseks oleva planeeringu kui ka projekteerimise tulemuseks oleva ehitusprojektiga. Kaebajad on seisukohal, et TeeS § 19 lg-te 1 ja 6 ning Üldplaneeringu eelviidatud sätetega ning neis kajastatud planeerimis- ja ehitusõiguse üldiste põhimõtetega on vastuolus Üldplaneeringus kajastatud perspektiivse tee rajamine 6 aastat enne Üldplaneeringu kehtestamist koostatud Projekti alusel. Vastuses kaebusele väidab vastustaja Ekspertiisile viidates, et Projekt vastab otsuse tegemise hetkel kehtinud projekteerimise nõuetele. Kaebajad sellega ei nõustu. Hinnangust nähtub, et Projektil on mitmeid olulisi puudusi ning see ei vasta vaidlustatud otsuste tegemise hetkel kehtinud projekteerimise nõuetele. Hinnangu kohaselt Projekt ei ole kooskõlas Harju maakonnas, Rae vallas, Patika külas asuva Veskitaguse silla ja pealesõitude projekti koostamise projekteerimisnõuetega, mis olid esitatud Projekti koosseisus (vt täpsemalt tl 85 pöördel -86). Hinnangu kohaselt Projekti koostamist alustati ja Projekti menetleti valedel alustel. Puuduvad tehnilise ja tööprojekti koostamiseks vajalikud eelnevad otsused ja põhjendused. Tee trassi valikut tulnuks alustada eelprojektist, kus hinnatakse erinevate trassivariantide tehnilisi parameetreid, mõju maakasutusele, mõju keskkonnale, mõju liiklusele ja koostatakse tasuvusuarvutus.
6.3.Lisaks on kaebajad kokkuvõtvalt seisukohal, et Otsuse 1 ja Otsuse 2 vastuvõtmisel on oluliselt rikutud uurimispõhimõtet ning teostatud olulisi kaalutlusvigu. Vastustaja on jätnud arvestamata mitmete oluliste asjaoludega, on andnud mitmele olulisele asjaolule ebaõige õigusliku hinnangu ning on arvestanud ka mitme asjassepuutumatu asjaoluga.
6.3.1.Näiteks ei oma olemasoleva Veskitaguse silla kehv konstruktsioon ja seisukord kaebajate kinnisasjade osade sundvõõrandamise otsustamisel mingit tähtust, vastustaja on tuginenud suures osas aga just sellele asjaolule. Vastustaja on ebaõigesti leidnud, et liiklusohutuse ja liiklussujuvuse parandamiseks Golfi teel on vajalik Veskitaguse silla ning selle peale- ja mahasõidu ümberpaigutamine ning kaebajate kinnisasjade osade sundvõõrandamine, jättes tähelepanuta, et mitmed muud alternatiivsed lahendused tagavad nimetatud eesmärkide saavutamise võrdselt edukalt. Arvestades, et vaidlustatud otsuste sisuks on kaebajate kinnisasjade osade sundvõõrandamine selleks, et rajada uus Golfi tee ja uus sild just nende kinnisasjadele, pidanuks vaidlustatud otsused tooma esile asjaolud, mis õigustaks tee ja silla paigutamist uude asukohta. Olemasoleva silla kehv konstruktsioon ja seisukord ei ole aga niisugusteks asjaoludeks, kuivõrd silla kande- ja läbilaskevõime tõstmiseks ei pea silda ning selle peale- ja mahasõitu ümber paigutama. Sama eesmärk on võimalik saavutada ka muude kaebajate pakutud alternatiivsete lahenduste läbi. Seetõttu on vaidlustatud otsused olulise kaalutlusveaga.
6.3.2.Vastustaja ei ole tuvastanud võimalust vältida üleujutusi Veskitaguse silla ning selle peale- ja mahasõidu konstruktsiooni muutmisega olemasolevas asukohas ega Veskitaguse silla ning selle peale- ja mahasõidu ümberpaigutamise mõjusid Pirita jõele. Kaebajate hinnangul on üleujutuste vältimise võimalus silla praeguses asukohas, üleujutuste oht silla uues asukohas ning silla ümberpaigutamisega kaasnevad mõjud Pirita jõele ja silla praegusest asukohast allavoolu jäävatele maa-aladele olulised asjaolud, mis tulnuks enne kaebajate kinnisasjade osade sundvõõrandamisele asumist kaalutletud otsuse tegemiseks välja selgitada. Et seda ei tehtud, on vaidlustatud otsuste tegemisel oluliselt rikutud uurimispõhimõtet ning vaidlustatud otsused on oluliste kaalutlusvigadega.
6.3.3.Vastustaja ei ole arvestanud ka Projektijärgse lahenduse keskkonnamõjusid, sh mõjusid rohevõrgustikule.
6.3.4.Äärmiselt oluliseks minetuseks on ka tuvastamata jätmine, missugused on Veskitaguse silla ning selle peale- ja mahasõidu ümberpaigutamise varjavad mõjud ja mõjud naabrusõigustele. Kaebajad on jätkuvalt seisukohal, et Projekti põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, kui lähedal kaebajate kinnisasjadele täpsemalt Golfi tee uus lõik ja Veskitaguse sild paiknema hakkaksid. Niisuguses olukorras ei ole võimalik vastustajal tõsikindlalt väita, et (ja kaebajatel kontrollida, kas) uue Veskitaguse silla ning selle peale- ja mahasõidu paigutamine Projektijärgsesse asukohta on sellega kaasnevaid mõjusid arvestades võimalik. Projektist ei nähtu, et selle koostamisel oleks arvestatud Sotsiaalministri 04.03.2002 määrusest nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ tulenevate liiklusmüra normtasemetega elamutes. Seetõttu ei veena Projekt, et vastavaid normtasemeid on Projekti koostamisel arvesse võetud, ning et Projektijärgse lahenduse realiseerimise korral vastavaid normtasemeid XXXXX kinnisasjal ja XXXXXXXXX kinnisasjal paiknevates elamutes ei ületata. Samuti ei nähtu Projektist, et uute teelõikude ja silla projekteerimisel oleks arvestatud Sotsiaalministri 17.05.2002 määrusest nr 78 „Vibratsiooni piirväärtused elamutes ja ühiskasutusega hoonetes ning vibratsiooni mõõtmise meetodid“ tulenevate vibratsiooni piirväärtustega elamutes. Seetõttu ei veena Projekt, et vastavaid piirväärtusi on Projekti
koostamisel arvesse võetud, ning et Projektijärgse lahenduse realiseerimise korral vastavaid piirväärtusi XXXXXX kinnisasjal ja XXXXXXXXX kinnisasjal paiknevates elamutes ei ületata. Projektis ei ole ka hinnatud, kuidas mõjutab Projektijärgne lahendus muude kahjulike mõjutuste, nt heitgaaside ja valgusreostuse, taset kaebajate kinnisasjadel, kas see põhjustaks negatiivseid varjavaid mõjusid ning kas kahjulikud mõjutused ja varjavad mõjud jääksid lubatud piiridesse. Vastustaja väide, et uus Veskitaguse sild ning selle peale- ja mahasõit vähendavad müra ja tolmusaastet kaebajate kinnisasjadel, on irratsionaalne, paljasõnaline ja tõendamata. Arvestades, et kaebajate kinnisasju seni müra ja tolmu vastu kaitsnud kõrghaljastus tuleks uue Veskitaguse silla ning selle peale- ja mahasõidu rajamise korral eemaldada, Veskitaguse sild hakkaks paiknema kaebajate elamutele oluliselt lähemal, uue Veskitaguse silla liikluseks avamise järel ja pideva asustustiheduse kasvamise tõttu antud piirkonnas suureneks eelduslikult oluliselt liikluskoormus Golfi teel ning suur osa XXXXXX kinnisasja piiresse jäävast Golfi teest jääks jätkuvalt asfalteerimata, on kaebajate hinnangul ilmselge, et eeltoodu tulemusel kaebajate ja nende perekonnaliikmete elukeskkond halveneb ning kahjulikud mõjud intensiivistuvad.
6.3.5.Samavõrd oluliseks minetuseks on ekslik hinnang Veskitaguse silla ning selle peale- ja mahasõidu ümberpaigutamisega kaasnevatele piirangutele (tee kaitsevöönd), mis on vastupidiselt vastutaja arvamusele väga ulatuslikud. Projektijärgse lahendusega kaasneks seega Golfi tee muutumine XXXXX kinnisasja piires osaliselt kohalikuks teeks (ülejäänud osa jääks jätkuvalt erateeks), mistõttu kohalduksid Lääne kinnisasja kasutamisele täiendavad teeseaduse §-st 36 tulenevad piirangud. Arvestades, et kaebaja L. P. tegeleb juba aastaid XXXXX kinnisasjal, sh selle sundvõõrandataval osal, Nurga puukooli tarbeks istikute kasvatamisega ning XXXXX kinnisasjale on kaebaja L. P. pikaaegse tegevuse tulemusel kujunenud märkimisväärse mahuga arboreetum (vt tl 105-107 pöördel), tähendab see mitte üksnes L. P. omandipõhiõiguse riivet vaid ka ulatuslikku ettevõtlusvabaduse riivet ja majanduslikku kahju. Vastustaja poolt kaebuse vastuses väljendatud seisukoht ei anna L. P. mistahes kindlust, et Projektijärgse lahenduse realiseerimise järel XXXXX kinnisasja kasutamist piirama ei asuta. Täiendavad piirangud kaasneksid ka M. P., kes peaks TeeS §-st 36 tulenevate piirangute tõttu tõenäoliselt kõrvaldama või lubama kõrvaldada suure hulga puudest, mis kasvavad XXXXXXXXX kinnisasja osal, mis jääb uue Veskitaguse silla ning selle peale- ja mahasõidu rajamise järel tee kaitsevööndisse. Arvestades, et M. P. tegeleb oma kinnisasjal mesindusega ning peab seal ligikaudu 40 mesilastaru, mida vastavad põlispuud hetkel Golfi teelt tulenevate kahjulike mõjude eest kaitsevad, tähendaks Projektijärgne lahendus ka kaebaja 1 omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riivet ning majanduslikku kahju. Ülaltoodust johtuvalt on vastustaja ebaõigesti leidnud, et uue Veskitaguse silla ning selle pealeja mahasõidu rajamisega Projektist nähtuvasse asukohta ei kaasneks kaebajatele uusi piiranguid, ning ülaltoodud asjaolud tähelepanuta jätnud, mis on päädinud oluliste kaalutlusvigadega.
6.3.6.Lisaks on vastutaja kaebajate arvates jätnud tuvastamata Projektijärgse lahenduse realiseerimise mõju kaebajate kinnisasjade väärtusele.
6.3.7.Vastustaja ei ole arvestanud ka asjaoluga, et hetkeolukord Möldrimetsa kinnisasjal on niisuguseks kujunenud selle omaniku ja vastustaja enese tegevuse tulemusel.
6.4.Minetused oluliste asjaolude väljaselgitamisel ning arvesse võtmisel on päädinud ka põhjendatud huvide väljaselgitamata ja kohaselt ning kogumis kaalumata jätmisega, mis on toonud kaasa Otsuse 1 ja Otsuse 2 ebaproportsionaalsuse.
6.5.Seetõttu on Otsus 1 ja Otsus 2 ka oluliste kaalutlusvigadega ning vastuolus õiguse üldpõhimõtetega, esmajoones proportsionaalsuse printsiibiga.
6.6.Kohtuistungil jäid kaebajad oma seisukohtade juurde ning palusid kaebused rahuldada.
6.7.Kaebajad paluvad vastustajalt välja mõista M. P. menetluskulud vastavalt menetluskulude nimekirjale (tl 126-138 ja 154-157) summas 3386,12 eurot (sh riigilõiv 15 eurot) ja L. P. menetluskulud summas 3386,12 eurot (sh riigilõiv 15 eurot).
VASTUSTAJA SEISUKOHT
7.Vastustaja kaebusega ei nõustu ning palub jätta kaebus rahuldamata.
7.1.Vastustaja leiab, et sundvõõrandamine on lubatav. Vaatamata asjaolule, et kõik kaalutlused otsustes ei sisaldu, on vastustaja siiski kaalunud ka alternatiivseid trassivariante. Eesmärgiks, milleks sundvõõrandamist taotletakse, on ehitada uus Veskitaguse sild ja selle pealesõidud, mis tagavad liiklusohutuse Pirita jõe ületamisel nii jalgsi kui eriliiki sõidukitega ja Pirita jõe takistusteta voolu, kõiki puudutatud isikuid ja ka vastustaja ressursse võimalikult vähe koormaval viisil. Kaebajate poolt esitatud alternatiivid ei täida eesmärki järgmistel põhjustel: 1) Nõuetekohase silla ehitamine olemasoleva Veskitaguse silla asemele muudab Möldrimetsa kinnisasja reljeefi ja tõstab teetammi oluliselt kõrgemaks ja seda Möldrimetsa kinnisasjal asuva eluhoone vahetus läheduses, mis aga omab ilmselgelt olulist negatiivset mõju eluhoone elanikele. Uus tee ja liiklusohutuse tõstmiseks parendatud nähtavus kurvides aga tõstab kiiruspiirangute kuritarvituse ohtu, mistõttu võib avariide oht Möldrimetsa kinnisasja õuealal suureneda. Lisaks muudab see lahendus silla ehitamise protsessi oluliselt kulukamaks, kuna materjalide veoks tuleb üle Pirita jõe ehitada kas ajutine sild või kasutada ~4,3 km pikkust ümbersõitu. 2) Eelnimetatud põhjustel, välja arvatud materjalide veo probleem, on vastustaja välistanud ka uue Veskitaguse silla ehitamise kaebuse lisana 6 esitatud alternatiivi järgi. Selle alternatiivi järgi silla ja selle pealesõitude ehitamise korral nihkub Golfi tee lähemale Möldrimetsa kinnisasjal asuvale küünile, mis aga kurvilisel teel takistab nähtavust ja sellega tõstab avariide ohtu. Ka finantsiliselt on see lahendus oluliselt kulukam, kuivõrd sild tuleb ehitada diagonaalis üle jõe, mis venitab silla pikkust ja sellest tulenevalt maksumust. 3) Uue Veskitaguse silla ja selle pealesõitude ehitamine selliselt, et Golfi tee hakkaks kulgema üle XXXXXXXX kinnisasja nurga ning läbi Möldrimetsa kinnisasja sealt, kus hetkel paikneb küün, ei täida püstitatud eesmärki, kuivõrd tegemist on kõige kulukama lahendusega, sest see eeldab küüni ümberpaigutamist vastustaja kulul ja ka silla ehitamine diagonaalis üle jõe on keeruline ja liialt ressursimahukas. Vastustaja vastas kaebajate etteheidetele järgmiselt: 1) Vastustaja möönab, et Veskitaguse silla ja selle pealesõitude ehitamine projektijärgsesse asukohta muudab XXXXX ja XXXXXXX kinnisasjade reljeefi, kuid teetammi kõrgeim osa jääb kaebajatele kuuluvatest hoonetest piisavalt kaugele. Lääne kinnisasjal asuvatest hoonetest jääb teetamm terves ulatuses vähemalt ~60 m kaugusele. Mis puudutab teetammi kaugust XXXXXXX kinnisasjal asuvatest hoonetest, siis algab projektijärgne teetamm hoonete vahetust lähedusest (~15 m hoonetest), kuna teetammi alguseks on hooneid ümbritseva aia taga paiknev tee, kuid samast kohast saaksid alguse ka kaebajate endi poolt pakutud alternatiivsete lahenduste teetammid. Vastustaja märgib, et projektijärgse teetammi ja kaebajate poolt pakutud
esimese alternatiivse lahenduse teetammi kõrgemad punktid paikneksid XXXXXXX lähimast hoonest vastavalt ~85 m ja ~72 m kaugusel ning eluhoonest vastavalt ~130 m ja ~100 m kaugusel. Möldrimetsa kinnisasjal asuvatest hoonetest jääb projektijärgne teetamm küüni vahetusse lähedusse (~5 m), kuid eluhoonest jääb see terves ulatuses vähemalt ~80 m kaugusele. Kaebajate poolt pakutud esimese alternatiivse lahenduse järgi oleks teetammi kõrgeim punkt Möldrimetsa kinnisasjal asuvast eluhoonest ~75 m kaugusel, kuid kõrgenenud teetamm kulgeks mitmete meetrite ulatuses eluhoonest ~25-30 m kaugusel ja jääks paiknema olemasolevate hoonete vahel. 2) Vastustaja möönab, et kiiruspiirangute kuritarvituse ohtu ei ole võimalik välistada ühelgi juhul, kuid avariide oht on väiksem ja nähtavus parem projektijärgsel teetrassil. Kaebajate poolt pakutud esimese ja teise alternatiivse lahenduse korral jääb küün nähtavust piirama, kuna see paikneb Veskitaguselt Patikale liiklejast paremal, mistõttu on raskendatud sillalt tulijate nägemine ja vastupidi. Projektijärgse teetrassi puhul jääb küün teisele poole teed ega piira nähtavust. Vastustaja leiab, et puudub vajadus empiirilise tõestamise järele, kui elementaarse loogika kohaselt piirab paremkurvis paremal asuv ja vasakkurvis vasakul asuv vaatevälja jääv takistus nähtavust oluliselt ja on liiklusohtlikum, kui vastaspoolel (paremkurvis vasakul ja vasakkurvis paremal) asuv takistus. 3) Vastustaja möönab, et olemasolev Veskitaguse sild on halvas seisukorras, kuid vastavad piiravad liiklusmärgid ongi paigaldatud just seetõttu, et olemasolev sild oleks kasutatav väiksemate sõidukitega ja kergliiklejate poolt. Samas ei välista veoauto sõidu keeld olemasoleva silla kasutamist uue silla ehitamise ajal ka veoautodega, kui neile vastavad eriload väljastatakse. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et silla ehitamise ajal on lisaks materjale vedavatele sõidukitele Pirita jõge vaja ületada ka töölistel, kelle jaoks oleks pidev ümbersõit kokkuvõttes märkimisväärne aja- ja kütusekulu. 4) Vastustaja lükkab ümber kaebajate väite nagu tuleks projektijärgselt sild ehitada üle jõe diagonaalselt, kuivõrd silla algus ja lõpp on projekteeritud jõe teljega paralleelselt ja sild ise paikneb jõe telje suhtes risti. Vastustaja on seisukohal, et isegi juhul, kui kaebajate poolt pakutud teise alternatiivse lahenduse kohaselt ehitatav sild oleks lühem, siis ehitusmaksumuse osas see olulist efekti ei omaks, kuivõrd selle silla ehitamine eeldab olemasoleva silla eelnevat lammutamist ja sellega kaasneks ümbersõitmise vajadusest tulenev kulukam ehitamise protsess. 5) Vastustaja möönab, et kinnisasja sundvõõrandamise seadus (KASVS) ei eelda küüni ümberpaigutamist, vaid võimaldab kinnisasja või kinnisasjast osa sundvõõrandamise korral kinnisasja ja selle oluliste osade hüvitamist. Vastustaja peab siiski vajalikuks märkida, et pika ajalooga ja ilmselget sentimentaalset väärtust omava hoone hüvitamine on oluliselt kulukam, kui nt elamumaal ettevõtlusega tegelemise eesmärgil kasvama pandud taimede hüvitamine. 6) Nagu vastustaja eespool selgitas, siis projektijärgne lahendus ei näe ette silla ehitamist diagonaalselt üle jõe, mistõttu on vastustaja hinnangul see lahendus siiski ehitamise maksumuse osas soodsam kui kaebajate poolt pakutud kolmas alternatiivne lahendus. Lisaks suuremale ehitusmaksumusele lisandub ka küüni lammutamise ja hüvitamise kulu, mis muudab kolmanda alternatiivse lahenduse veelgi kulukamaks.
7.2.Vastustaja leiab, et Üldplaneeringu alusel sundvõõrandamine on õiguspärane ja otsuse tegemise ajal kehtinud õigusega kooskõlas. Uue Veskitaguse silla ja selle pealesõitude ehitamise ning sundvõõrandamise otsustamisel on lähtutud mitte ainuüksi üldplaneeringust vaid ka trassikoridori täpsustavast ehitusprojektist, mis vastab otsuse tegemise hetkel kehtinud projekteerimise nõuetele (vt tl 72-74). Asjaolu, et üldplaneering ei näe ette perspektiivse Golfi tee trajektoori alla jäävate kinnisasjade sundvõõrandamist ja üldplaneeringu seletuskiri piirdub punktis 8.1.1. sätestatuga, et töö käigus ei ilmnenud kohest vajadust maade sundvõõrandamiseks, ei välista kinnisasja osa sundvõõrandamist KASVS § 3 lõike 4 alusel.
Vastustaja märgib, et üldplaneeringu kehtestamisel lähtuti eeldusest, et teede ehitamisele asumisel on võimalik perspektiivsete trassikoridoride alla jäävate kinnisasjade omanikega maade omandamise osas kokkuleppele jõuda ning sellist kokkulepet sooviti saavutada ka kaebajatega. Samuti on vastustaja seisukohal, et üldplaneeringu ja enne üldplaneeringu kehtestamist koostatud, kuid kehtivatele nõuetele vastava ja üldplaneeringuga kooskõlas oleva, projekti alusel on võimalik teed ehitada ja tee ehitamiseks vajalikku maad sundvõõrandada, kuna üldplaneering määrab perspektiivse tee avaliku kasutuse ja projekt näitab ära perspektiivse tee täpse asukoha. Vastustaja leiab, et otsuste andmise ajal kehtinud KASVS § 3 lõike 4 redaktsiooni mõtet ei saa kitsendada tingimusega, et üldplaneering peab tingimata ära näitama sundvõõrandamise vajaduse, kuivõrd sundvõõrandamise vajadus võib ilmneda ka oluliselt hiljem. Vastustaja on seisukohal, et üldplaneeringus sundvõõrandamise vajaduse näitamise peamiseks eesmärgiks on puudutatud isikute kaasamine ja ärakuulamine. Vastustaja märgib, et antud juhul on mõlemad kaebajad Rae Vallavolikogu 21.05.2013 otsusega nr 462 „Rae valla üldplaneeringu kehtestamine“ kehtestatud Rae valla üldplaneeringu menetluses osalenud ning saanud oma õigusi planeerimismenetluses kaitsta. Kumbki kaebaja ei ole Rae valla üldplaneeringu kehtestamist vaidlustanud. Vastustaja on seisukohal, et mõistlik on eeldada, et perspektiivsete trassikoridoride alla jäävate kinnisasjade omanikega on võimalik kokku leppida, kuna ehitamine toimub kogukonna hüvanguks ja kõiki puudutatud isikuid võimalikult vähe riivavalt. Seda enam, et antud juhul on kaebajad mitmel korral väljendanud valmisolekut maa võõrandamise osas Rae vallaga läbi rääkida, kuid paraku ei ole läbirääkimised kõiki osapooli rahuldava tulemuseni viinud.
7.3.Vastustaja leiab, et Otsuste tegemisel ei ole uurimispõhimõtet rikutud ja kaalutlusvigu tehtud. Veskitaguse silla ja selle pealesõitude ümberpaigutamise ning kaebajate kinnisasjade osade sundvõõrandamise otsustamisel ei ole lähtutud asjassepuutumatutest asjaoludest. Olemasoleva Veskitaguse silla ohtliku olukorra kirjeldamine oli vajalik selgitamaks uue silla ehitamise vajadust, mitte põhjendamaks asukohavalikut. Kaalutud on nii üleujutuste vältimise võimalusi Veskitaguse silla ja selle pealesõitude konstruktsiooni muutmisega olemasolevas asukohas kui ka Veskitaguse silla ja selle pealesõitude ümberpaigutamise mõjusid Pirita jõele. Vastustaja möönab, et kaebajate poolt viidatud uuringuid seoses üleujutustega ei ole vastustaja poolt läbi viidud, kuid see ei tähenda, et vastustaja ei oleks kaalunud Veskitaguse silla rekonstrueerimist. Paraku välistas Veskitaguse silla olemasolevas asukohas rekonstrueerimise asjaolu, et soovides Pirita jõe voolamist mitte takistada, tuleb silda tõsta, mistõttu tõuseb ka maapind Möldrimetsa kinnisasjal asuva eluhoone vahetus läheduses, mis aga omab ilmselgelt olulist negatiivset mõju eluhoone elanikele. Vastustaja on veendunud, et uue Veskitaguse silla ja selle pealesõitude ehitamine vastavalt projektile viib üleujutuste ohu miinimumini, kuivõrd peale uue silla valmimist lammutatakse olemasolev sild, mis oma konstruktsiooni tõttu takistab jõe voolu. Uue Veskitaguse silla ja selle pealesõitude projektijärgne lahendus ei too kaasa olulisi keskkonnamõjusid, sh mõjusid rohevõrgustikule. Antud juhul toimub olemasoleva tee ja silla nihutamine uude asukohta ning projektis on ette nähtud silla lammutamine ja vana teekoridori haljastamine, mistõttu ulatuslikku negatiivset mõju rohevõrgustikule ei teki, kuivõrd rohevõrgustiku toimimise seisukohast on mõju vaid ajutise iseloomuga. Ka ei nõustu vastustaja kaebajatega selles, et jõesäng saab paratamatult ehitustegevusest mõjutatud, kuna projektis on ette nähtud, et kaldasambad hakkavad toetuma lubjakivini süvistatud vaiadel. Projektile on andnud oma kooskõlastuse ka
Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistus, kes kooskõlastust andes ei ole viidanud silla asukohast tuleneda võivatele negatiivsetele keskkonnamõjudele (tl 75). Uue Veskitaguse silla ja selle pealesõitude ehitamine projektijärgsesse asukohta ei mõju negatiivselt kaebajate kinnisasjade väärtusele ega naabrusõigustele ning ei too endaga kaasa olulisi piiranguid maa kasutamisel. Kaebajatele kuuluvad kinnisasjad paiknevad Pirita jõe piiranguvööndis ja olemasolev Golfi tee kulgeb XXXXXXXX kinnisasja kõrval ja üle XXXXX kinnisasja ja võrreldes olemasolevate piirangutega projekteeritud tee uusi piiranguid kaasa ei too, kuna kinnisasju on võimalik kasutada vastavalt nende sihtotstarbele ka edaspidi. Mis puudutab hoonete ja rajatiste ehitamist XXXXX kinnisasjale, siis on ehitustegevus õiguslikult reguleeritud tegevus, mida tulebki kohaliku omavalitsusega kooskõlastatult läbi viia. Vastustaja leiab, et üksikute lisanduvate nõusolekute võtmine ei piira oluliselt kaebaja 2 õigusi. Kuna kaebaja 2 tegeleb Nurga puukooli tarbeks puude ja muude istikute kasvatamisega ja kaebusest nähtuvalt soovib seda ka edaspidi teha, siis vastustaja hinnangul ei ole istikute kasvatamise näol tegemist sellise tegevusega, mille tulemusel saaks liiklus või teehooldus nii olulisel määral takistatud, et teekaitsevööndis tuleks see tegevus lõpetada. Samuti on vastustaja seisukohal, et Veskitaguse silla nihkumine ~85 m võrra kirdesse ei too kaasa õhu ega raadiolainete levi takistamist, valgusmüra, vaadete varjamist ega isolatsiooni probleemi, kuivõrd sild ehitatakse maapinnast vaid 2,0-2,5 m kõrgemale ja see jääb kaebajatele kuuluvatest hoonetest piisavalt kaugele. Piisav kaugus on ka asjaoluks, miks uue Veskitaguse silla ja selle pealesõitude ehitusprojektile ei ole hooneid kantud. Lisaks leiab vastustaja, et uue Veskitaguse silla ehitamine projektijärgsesse asukohta ei suurenda, vaid pigem vähendab kahjulikke mõjutusi, kuna uue Veskitaguse silla pealesõidud on ette nähtud asfalteerida, millest tulenevalt väheneb üldine müratase, vibratsioon ja liiklusest tekitatud tolmusaaste. Vastustaja hinnangul tõstavad kaebajate kinnisasjade väärtust asjaolud, et uus Veskitaguse sild tagab Golfi teel ühtlasema liiklusvoo ja liiklusohutuse ning tee aastaringse kasutuse, kuivõrd langeb ära vajadus suurvete ajal Veskitaguse silla piirkonnas liiklus sulgeda. Viimasega on tagatud ka operatiivsõidukite kiirem jõudmine abivajajateni. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et uue Veskitaguse silla ehitamine projektijärgsesse asukohta tõstab kaebajatele kuuluvate kinnisasjade väärtust. Vastustaja on lähtunud kõikidest asjaoludest, mis võimaldavad liiklust Golfi teel korraldada selliselt, et oleks tagatud häireteta, sujuv, võimalikult kiire ja ohutu liiklus. Vastustaja leiab, et liiklusohutuse ja –sujuvuse seisukohalt on oluline Golfi tee Möldrimetsa kinnisasja õuealalt ümber paigutada. Vastustaja kordab eespool väljendatud seisukohta, et uue Veskitaguse silla ja selle pealesõitude ehitamine projektijärgsesse asukohta ning selle tarbeks kaebajate kinnisasjadest osade sundvõõrandamine on kõiki olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve arvestades ainuvõimalik lahendus, kuivõrd see lahendab komplektselt kõik kitsaskohad, mida ükski kaebajate pakutud kolmest alternatiivsest lahendusest ei tee. Vastustaja on seisukohal, et kuna projektis toodud trassiplaan on koostatud mõõtkavas M 1:500, siis on võimalik kindlaks teha, kui kaugele uus Veskitaguse sild ja selle pealesõidud kaebajate kinnisasjadel ulatuvad. Samuti on projektis toodud asendiplaan mõõtkavas (M 1:5000) ning vastustaja hinnangul on selle abil võimalik kindlaks teha kaebajate kinnisasjadel asuvate hoonete kaugus uuest Veskitaguse sillast ja selle pealesõitudest. Vastustaja märgib, et projekt ei pea sisaldama otseseid viiteid arvesse võetud seadustele ja õigusaktidele (müra ja vibratsiooni osas), kuid koostatud projekt peab nendes sätestatud nõuetele vastama. Vastustaja leiab, et vastavate viidete puudumine ei tähenda, et nende nõuetega ei ole projektis arvestatud.
Vastustaja on seisukohal, et see osa olemasolevast haljastusest, mis eemaldatakse, ei paku ka hetkel olulist kaitset tolmu ja müra eest, kuivõrd põhiline müra ja tolm lähtub XXXXX kinnisasja kaguservast ja XXXXXXXXX kinnisasja lõunaküljest. Vastustaja möönab, et liikluskoormus suure tõenäosusega tõuseb, kuid Rae vald on valmis asfalteerima ja kaebaja 2 soovi korral omandama ka selle osa teest, mis otsusest 2 on välja jäänud, kuna sundvõõrandamise otsustamisel on vastustaja lähtunud minimaalsest vajadusest. Vastustaja on seisukohal, et kuivõrd uue Veskitaguse silla ja selle pealesõitude ehitamine saab toimuda ainult kehtiva ehitusseadustiku (EhS) alusel, siis EhS § 71 lõikest 2 tulenevalt on kohaliku tee kaitsevöönd kuni 30 m, mida teeomanik võib põhjendatud juhul vähendada. Arvestades asjaolu, et projekt näeb kurvides ette kiiruspiirangu 30 km/h, mis eeldab väiksemal kiirusel liiklemist juba enne silla pealesõite, siis vastustaja hinnangul on põhjendatud kaebajate kinnisasjadel kaitsevööndi vähendamine. Vastustaja märgib, et kehtivad piirangud tee kaitsevööndis tegutsemisele on sätestatud EhS § 72 lõigetes 1 ja 2, mis otseselt nõuetele vastavate ehitiste ehitamist ega nähtavust mittepiiravate istandike rajamist ei keela. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et uue Veskitaguse silla ja selle pealesõitude ehitamine projektijärgsesse asukohta vähendab kahjulikke mõjutusi, kuivõrd asfalteeritud teelt lähtub tolmu ja müra oluliselt vähemal määral kui olemasolevalt kruusateelt. Kaebajaga 2 kokkuleppel on Rae vald valmis asfalteerima XXXXX kinnisasjal asuva tee terves ulatuses, et muuhulgas Nurga puukooli tarbeks kasvatatavad istikud, mis hetkel on paksu tolmuga kaetud, saaksid kaubanduslikuma välimuse. Vastustaja on seisukohal, et tee kaitsevööndis eemaldatavad puud ei oma olulist mõju kaebaja 1 poolt peetavatele mesilastarudele, kuivõrd mesilastarud asuvad nii teest kui eemaldatavatest puudest piisavalt kaugel asuva heki taga. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et puid eemaldatakse minimaalsest vajadusest lähtuvalt.
7.4.Vastustaja märgib, et Möldrimetsa kinnisasjal paiknev küün ei paikne ülejäänud hoonetega võrreldes teisel pool Golfi teed Möldrimetsa kinnisasja omaniku ja vastustaja tegevuse tulemusel.
7.5.Vastustaja ei nõustu kaebajate seisukohaga nagu oleks eksperdil võimalik hinnata ainult neid aspekte, mis on toodud teeprojekti ekspertiisi korras.
7.6.Antud juhul on tegemist erandliku juhtumiga, kus projekt on valminud enne üldplaneeringut, kuid ehitamiseks ja sundvõõrandamiseks vajalikud tingimused on täidetud – olemas on kehtiv Rae valla üldplaneering, mis määrab perspektiivse tee avaliku kasutuse ja indikatiivse asukoha, ning on olemas projekt, mis näitab ära perspektiivse tee täpse asukoha ja mille alusel on võimalik nõuetele vastavalt uus Veskitaguse sild ja selle pealesõidud ehitada.
7.7.Vastustaja leiab, et projekt vastab vaidlustatud otsuste tegemise hetkel kehtinud projekteerimise nõuetele.
7.8.Arvestades eeltoodut leiab vastustaja, et otsused on õiguspärased, kuna need vastavad andmise hetkel kehtinud õigusele ning on kaalutletud ja proportsionaalsed.
7.9.Kohtuistungil jäi vastustaja oma seisukohtade juurde ning palus jätta kaebused rahuldamata.
7.10.Vastustaja leiab, et kaebaja menetluskulud on põhjendamatult suured ja osaliselt alusetud. Vastustaja leiab, et arvete nr 20160347 ja 20160348 kulud on põhjendatud 20 tunni ulatuses mitte 39 tunni ja 40 min osas. Arvete nr 20160347 ja 20160348 osas ei ole põhjendatud 13.04.2015 tegevus, milleks on kulunud 15 min, kuna tegemist on teabenõudega, mis ei ole seotud halduskohtumenetlusega. Vastustaja leiab, et kuna kaebajate 20.05.2015 kaebus ja 05.08.2016 menetlusdokument keskendub pisut enam kaebaja 2 huvide kaitsele, siis on põhjendatud hüvitada kaebajale 2
viidatud toimingutega seotud menetluskulud 55% ulatuses ja kaebajale 1 45% ulatuses. Ülejäänud põhjendatud menetluskulude osas on õiglane need kaebajate vahel võrdselt jagada. Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et kaebaja 1 menetluskulud on põhjendatud 9 tunni ja 28 minuti ulatuses osutatud õigusabi eest summas 1249,60 eurot (sisaldab käibemaksu) ning kaebaja 2 menetluskulud on põhjendatud 10 tunni ja 45 minuti ulatuses osutatud õigusabi eest summas 1419,00 eurot (sisaldab käibemaksu). Kummagi kaebaja põhjendatud menetluskuludele lisandub ka kinnistusregistri väljavõtte kulu 2,00 eurot (sisaldab käibemaksu). Kuivõrd arvete nr 20160452 ja nr 20160451 summad ja spetsifikatsioonid on identsed, on kaebajad menetluskuludena kokku tasunud 600,00 eurot (tunnitasu 125,00 eurot, millele lisandub käibemaks) kokku 4 tunni ulatuses osutatud õigusabi eest. Vastustaja leiab, et õigusabile, mis seisnes vastustaja 05.09.2016 menetlusdokumendiga tutvumises ja analüüsimises, on kulunud põhjendamatult palju aega. Vastustaja on seisukohal, et antud juhul on põhjendatud õigusabi osutamine 2 tunni ulatuses. Kuna arvetel nr 20160452 ja nr 20160451 on õigusabi tunnitasuks arvestatud 125,00 eurot, millele lisandub käibemaks, kuid teistel käesoleva haldusasjaga seotud menetluskulusid kajastavatel arvetel on tunnitasuks 110,00 eurot, millele lisandub käibemaks, ning õigusabi seisnes vaid menetlusdokumendiga tutvumises ja selle analüüsis, siis ei ole kuidagi õigustatud kõrgema tunnitasu rakendamine. Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et ka antud juhul on põhjendatud tunnitasu 110,00 eurot, millele lisandub käibemaks. Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et kummagi kaebaja menetluskulude hüvitamine on põhjendatud 1 tunni ulatuses osutatud õigusabi eest summas 132,00 eurot (sisaldab käibemaksu). Kaebajate esindaja on 10.10.2016 esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid. Kaebaja 1 menetluskulude koosseisus on esitatud arve nr 20160458 summas 444,52 eurot, mille on 06.10.2016 kaebaja 1 eest tasunud R. P. Kaebaja 2 menetluskulude koosseisus on esitatud arve nr 20160457 summas 444,52 eurot, mille kaebaja 2 on tasunud 07.10.2016. Vastustaja leiab, et kaebajate poolt 10.10.2016 esitatud menetluskulud on põhjendamatult suured alljärgnevatel põhjustel. Arvetel nr 20160458 ja nr 20160457 näidatud menetluskulud on põhjendamatult suured. Tulenevalt asjaolust, et arvete nr 20160458 ja nr 20160457 summad ja spetsifikatsioonid on identsed, on kaebajad kohtukõne seisukohtade koostamise ja kohtuistungiks ettevalmistumise eest, milleks kulus kokku 4 tundi, tasunud kokku 528,00 eurot (tunnitasu 110 eurot, millele lisandub käibemaks). Kuna kohtukõne seisukohtades on lühendatud kujul esitatud kaebajate 05.08.2016 menetlusdokumendis sisalduvad seisukohad, siis leiab vastustaja, et nendele tegevustele on kulunud põhjendamatult palju aega. Vastustaja on seisukohal, et õigusabi, mis seisnes kohtukõne seisukohtade koostamises ja kohtuistungiks ettevalmistumises, osutamine on põhjendatud kokku 2 tunni ulatuses kokku summas 264,00 eurot (sisaldab käibemaksu). Seega on antud juhul kummagi kaebaja menetluskulude hüvitamine põhjendatud 1 tunni ulatuses osutatud õigusabi eest summas 132,00 eurot (sisaldab käibemaksu). Vastustaja on seisukohal, et ülejäänud arvete nr 20160458 ja nr 20160457 spetsifikatsioonides näidatud õigusabi ajakulu on põhjendatud.
Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et kummagi kaebaja menetluskulude hüvitamine on põhjendatud 2 tunni ja 21 minuti ulatuses osutatud õigusabi eest summas 310,20 eurot (sisaldab käibemaksu), millele lisandub printimistöö kulu 2,32 eurot (sisaldab käibemaksu).
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8.Käesolevas asjas on vaidluse esemeks esiteks Rae Vallavolikogu 17.03.2015 otsuse nr 100 õiguspärasus, mille kohaselt sundvõõrandatakse XXXXXXX kinnisasjast (registriosa nr XXXXXXXXX; katastritunnus XXXXX:XXX:XXXX; asukoht XXXXXX küla, Rae vald, Harjumaa) 1956 m2 suurune osa Rae vallale. XXXXXXX kinnisasja osa sundvõõrandiandjaks määrati kinnisasja omanik M. P. ja sundvõõrandisaajaks Rae vald. Teiseks on vaidluse esemeks Rae Vallavolikogu 17.03.2015 otsuse nr 101 õiguspärasus, mille kohaselt sundvõõrandatakse XXXXX kinnisasjast (registriosa XXXXXXX; katastritunnus XXXXX:XXX:XXXX; asukoht XXXXXX küla, Rae vald, Harjumaa) 1087 m2 suurune osa Rae vallale. XXXXX kinnisasja osa sundvõõrandiandjaks määrati kinnisasja omanik L. P. ja sundvõõrandisaajaks Rae vald. Kaebajad paluvad oma kaebustes vaidlustatud otsused tühistada.
9.Tühistamiskaebuse saab kohus rahuldada, kui tuvastatakse, et kaevatav haldusakt on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi (HKMS § 44 lg 1). Vastavalt HMS §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Põhiseaduse § 32 sätestab omandivabaduse kui põhiõiguse. Põhiseaduse § 32 teise ja kolmanda lause järgi võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus. Kui haldusakt, millega otsustatakse omand võõrandada omaniku tahte vastaselt, ei ole kehtiva õigusega kooskõlas, siis see kahtlematult rikub märgitud põhiõigust ja seega ka kaebajate subjektiivset õigust oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Seoses sundvõõrandamise otsusega märgib kohus, et käesolevas asjas puudub vaidlus haldusorgani (Rae Vallavolikogu) pädevuse (KASVS § 121 lg 1) üle teha sundvõõrandamise otsus.
10.Kohus leiab, et antud vaidluse lahendamise seisukohalt tuleb lähtuvalt menetlusosaliste esitatud seisukohtadest kõigepealt vastata küsimusele kas sundvõõrandamine oli üldplaneeringus üldse ette nähtud (selle alusel võimalik) ja alles seejärel analüüsida kaebuse teisi väiteid.
10.1.Vaidlusaluste otsuste tegemise ajal kehtinud planeerimisseaduse (PlanS v.r) § 31 sätestas, et kehtestatud üldplaneeringu või detailplaneeringu elluviimiseks võidakse kohaldada kinnisasja sundvõõrandamist kinnisasja sundvõõrandamise seaduses ettenähtud alustel ja korras. Samal ajal kehtinud kinnisasja sundvõõrandamise seaduse redaktsiooni (KASVS) § 3 lg 1 p 7 kohaselt võib kinnisasja üldistes huvides sundvõõrandada avalikult kasutatava tee (riigimaantee ja kohaliku tee, v.a talitee) ehitamiseks või omandamiseks. See norm võimaldab sundvõõrandada kinnistu eesmärgiga rajada avalikult kasutatav tee. KASVS § 3 lg 3 sätestas, et kui eesmärk, milleks sundvõõrandamist taotletakse, on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta, ei ole sundvõõrandamine lubatav.
KASVS § 3 lg 4 sätestas, et sundvõõrandamine käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–7 ja 9–15 nimetatud juhtudel on lubatud planeerimisseaduse mõistes detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel kehtestatud detailplaneeringu alusel ja detailplaneeringu koostamise kohustuseta aladel kehtestatud üldplaneeringu alusel. Sundvõõrandamine kinnisasja omandamiseks avalikult kasutatava tee või avaliku raudtee ehitamiseks on lubatud kehtestatud üldplaneeringu ja tee või raudtee eelprojekti või ehitusprojekti alusel. Kui teeprojekt on koostatud kehtestatud maakonnaplaneeringu alusel, on sundvõõrandamine kinnisasja omandamiseks avalikult kasutatava tee ehitamiseks lubatud kehtestatud maakonnaplaneeringu ja tee eelprojekti või ehitusprojekti alusel.
10.2.Eeltoodud regulatsioonist nähtuvalt peab üldplaneeringu alusel sundvõõrandamiseks olema täidetud kaks tingimust – so esiteks peab üldplaneering avalikult kasutatava tee ehitamiseks sundvõõrandamise ette nägema ning teiseks peab olema tee eel- või ehitusprojekt. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et vastav tee projekt on olemas (vt Patika külas asuva Veskitaguse silla ja pealesõitude ehituse projekt nr 186-07 tl 45-51).
10.3.Uurinud kehtivat detailplaneeringut ja selle seletuskirja leiab kohus, et kaebajad on õigesti välja toonud, et kehtiv üldplaneering sundvõõrandamist konkreetselt ette ei näe. Üldplaneeringu seletuskirjas punktis 8.1 „Üldplaneeringu elluviimiseks vajalikud tegevused“ alapunktis 8.1.1. on märgitud järgmist: „Maade munitsipaliseerimise ja sundvõõrandamise või ostmise vajadused. Töö käigus ei ilmnenud kohest vajadust maade sundvõõrandamiseks.“. Kohus märgib, et uurinud täiendavalt ka üldplaneeringu kaardimaterjale, ei tuvastanud neist selliseid asjaolusid, mis annaksid selge aluse sundvõõrandamiseks vaidlusaluste kinnisute osas. Tõepoolest kaardimaterjalidest nähtub perspektiivne teekoridor, kuid üldplaneeringust ei ole võimalik leida üheselt ja selgelt sätestatud võimalust vaidlusaluste kinnistute osade sundvõõrandamiseks. Eeltoodut toetab ka üldplaneeringu seletuskirja p 8.2. märgitu, et: „Üldplaneeringuga kavandatud teede asukohad on indikatiivsed ning täpsustuvad detailplaneeringute ja projektide koostamise käigus. Täpsemate asukohtade selgumisel kooskõlastatakse lahendused maaomanikega. /.../“ Sisuliselt sama on märgitud ka üldplaneeringu originaalmaterjalides kohtule esitatud Üldplaneeringu Maakasutusplaani Maakasutuspiirangute kaardilehtedel nr 2 toodud tingmärkide legendis, kus perspektiivse maantee (ja ka teiste teede ja tänavate tingmärkidele lisatud tärni tähendust on selgitatud järgmiselt „ Kõikide kavandatud teede asukohad täpsustuvad detailplaneeringute koostamise käigus. “ .
10.4.Kohus leiab, et antud juhul toovad kaebajad põhjendatult välja, et üldplaneeringust nähtub pigem see, et konkreetsed otsused kinnisajasade sundvõõrandamise osas tehakse edaspidiselt vastavates täiendavates planeerimismenetlustes (näiteks detailplaneeringu menetluses). Kohus leiab, et vaatamata asjaolule, et tegemist ei ole detailplaneeringu kohustusega alaga, ei ole vallal vastava detailplaneeringu kehtestamine keelatud või välistatud. Pigem tuleks tekkinud olukorras antud küsimuses detailplaneeringu menetluse läbiviimist pooldada. Kohus märgib, et seda võimaldas kõigepealt vaidlustatud otsuste tegemise ajal kehtinud PlanS v.r § 9 lg 11, mis sätestas, et kohaliku omavalitsuse volikogu võib põhjendatud vajaduse korral algatada detailplaneeringu koostamise aladel ja juhtudel, millele käesoleva seaduse § 3 lõikes 2 ei ole sätestatud detailplaneeringu koostamise kohustust. Samuti näeb sellise võimaluse ette kehtiv PlanS § 125 lg 3, mille kohaselt võib kohaliku omavalitsuse volikogu olulise avaliku huvi olemasolu korral algatada detailplaneeringu koostamise alal või juhul, mida käesoleva paragrahvi lõigetes 1 või 2 ei ole ette nähtud. Kohtu arvates ei ole käesolevas asjas vaidlust, et kavandatava silla ja selle juurde viivate teede rajamine on olulist avalikku huvi ellu viiv tegevus.
10.5.Kaebajatel on kohtu arvates õigus ka selles, et KASVS § 3 lg 4 mõte on kaasata sundvõõrandamisele minna võiva kinnistu omanik intensiivsemalt haldusmenetlusse – vastavalt siis detailplaneeringu või üldplaneeringu koostamise menetlusse. Sellise menetluse
käigus peab kinnistu omanikule saama üheselt selgeks, et kinnistu või selle osa võib kuuluda sundvõõrandamisele. Samuti peaks see asjaolu tulema üheselt välja kehtestatavast planeeringust, et pärast planeeringu kehtestamist kinnisasja omandav isik oleks teadlik sundvõõrandamise võimalikkusest. Antud juhul vastavat põhimõtet järgitud ei ole. Vastustaja ei ole tõendanud, et kaebajad oleks olnud kaasatud intensiivsemalt üldplaneeringu menetlusse kui teised isikud, kelle kinnistuid sundvõõrandamise oht ei puudutanud. Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et antud juhul oli nõutav tee projekt olemas juba enne üldplaneeringu koostamist ning sellest tulenevalt pidi vastustajal teada olema ka kaebajate kinnistute sundvõõrandamise vajadus. Järelikult oleks tulnud sundvõõrandamisega seotu ka selgelt üldplaneeringusse sisse kirjutada. Kohus märgib, et vajadus kajastada sundvõõrandamisega seotut üldplaneeringus pidi vastustajale teada olema ka juba Tallinna Halduskohtu 23.12.2011 otsusest nr 3-10-3200, kus käesoleva asja kaebaja 1 ja vastustaja vaidlesid vastustaja poolt tehtud varasema sundvõõrandamise otsuse õiguspärasuse üle. Viidatud otsuses märkis kohus selgelt, et üldplaneering peab võimaldama sundvõõrandatava kinnisasja omanikul üheselt sundvõõrandamise ohust aru saada. Kuna seda ei tehtud ning üldplaneeringus märgiti, et teede täpsemad asukohad selguvad edasiste menetluste käigus, siis ei pidanud kaebajad üldplaneeringu menetluses aru saama, et vastav võimalus kaebajate kinnistute osade sundvõõrandamiseks on üldplaneeringu alusel ette nähtud ja võimalik. Kohus nõustub siinkohal kaebajatega, et pigem nähtus üldplaneeringust üheselt, et tee täpne asukoht alles selgub edasiste menetluste käigus ja kaebajatel on õigus eeldada, et nad nendesse menetlustesse kaasatakse.
10.6.Seega leiab kohus, et antud juhul ei saanud kohaldada vaidlusaluste otsuste tegemise ajal kehtinud KASVS § 3 lg 4 ning sellest tulenevalt on vaidlusalused otsused õigusvastased ja tuleb juba üksnes sel põhjusel tühistada. Vastuseks kaebajate seisukohale, et enne üldplaneeringu kehtestamist koostatud tee projekti ei saa üldse kasutada, peab kohus vajalikuks märkida, et asjaolu, et projekt oli olemas enne üldplaneeringu kehtestamist ei tähenda seda, et vastavat projekti ei tohiks kasutada hilisema planeeringu realiseerimisel, kui see vastab kehtivale õigusele. Samas peavad projekti kasutamiseks olema täidetud teised eelpool märgitud eeldused – üldplaneeringus peab olema sätestatud selgelt võimalus vaidlusaluste kinnistute sundvõõrandamiseks või tuleb kehtestada detailplaneering, kus see võimalus ette nähakse.
11.Teiseks vaidlevad pooled selle üle, kas vaidlusaluste otsuste langetamisel on järgitud kaalutlusreegleid, sh kaalutud piisavalt erinevaid alternatiivseid võimalusi, mis võiksid kaebajate õigusi vähem riivata. Kohus leiab, et õige on kaebajate poolt välja toodud seisukoht, et vastavalt KASVS § 3 lg 3, juhul kui eesmärk, milleks sundvõõrandamist taotletakse, on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta, ei ole sundvõõrandamine lubatav. Seega tuli vastustajal oma otsuste tegemisel näidata, miks ei ole ilma kaebajate kinnistuid sundvõõrandamata võimalik vaidlusaluse tee ja silla ehitamine ning seejuures kaaluda erinevaid alternatiivseid lahendusi.
11.1.Kohus leiab, et vastustaja ei ole suutnud otsuste tegemisel veenvalt põhjendada vaidlusaluste kinnistute osade sundvõõrandamise vältimatust. Otsustest ei nähtu kõigepealt arvestatavat analüüsi ja seletust, miks ei võiks Veskitaguse silla ja selle peale- ja mahasõite rajada olemasoleva Veskitaguse silla ning selle peale- ja mahasõitude asukohta. Viide sellele, et olemasoleva silla asemele uue nõuetekohase silla ehitamisel tõuseks teetamm oluliselt kõrgemaks muutes Möldrimetsa kinnisasja reljeefi, ei põhjenda seda, miks vastav lahendus ei ole teostatav. Teine viide seoses kiiruste suurenemisega teelõigul ei põhjenda samuti sundvõõrandamise vältimatust.
11.2.Kohtumenetluses on vastustaja oma väidetavaid kaalutlusi täiendanud mööndes, et vastavad kaaltulused otsustest endist ei nähtu. Kohus leiab, et vastustaja väidet, et vaatamata sellele on ta kaalunud põhjalikult alternatiivseid trassivariante, ei saa käesoleval juhul kohtu arvates käsitleda tõendatud seisukohana ja sellisena arvestada. Kohus nõustub kaebajatega ja leiab, et arvestades, et tegemist on väga oluliselt isikute õigusi riivava haldusaktiga, siis peavad vastavad kaalutlused nähtuma haldusaktist endast ning hiljem kohtumenetluses esitatud kaalutused tuleb jätta tähelepanuta. Vastustaja ei ole seejuures ka tõendanud, et ta tegelikult vastavates kaalutlustest otsuste langetamise ajal lähtus (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-29-12 p 20). Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus vajalikuks vastustaja poolt alles kohtumenetluses esitatud kaalutlusi ka põhjalikult analüüsida.
11.3.Teise kaebajate poolt haldusmenetluses pakutud alternatiivse tee ja silla asukoha osas on tulenevalt kirjalikes materjalides ja kohtuistungil avaldatust kohtu arvates vastustaja väited sisuliselt kontrollimatud ja kohus ei saa asuda seisukohale, et see riivaks ülemääraselt Möldrimetsa kinnisasja omaniku õigusi, sest temale kuuluv küün ja selle alune maa tuleks sundvõõrandada ning küün lammutada või ümber tõsta. Vastustaja ei suutnud kohtuistungil ega kirjalikes materjalides esitada ka ühtegi kinnitust ega arvu, millest nähtuks, et ta tegelikult on vastavaid kulusid arvutanud ja võrrelnud (vt. kohtuistungi protokoll ja helisalvestis tl 149 pöördel). Samuti ei saa kohus tõsiselt võtta vastustaja väiteid, et vaidlusalune kuur oleks kõrge väärtusega ehitis, mille sundvõõrandamine koos maaga tooks kaasa liiga suuri kulutusi. Kohus märgib ka, et nõustub kaebajatega, et sellise teetrassi valik ei saaks seaduse mõttes ülemääraselt riivata kolmanda isiku õigusi, sest tema maal juba asub käesoleval hetkel sild ja tee, mis sellisel juhul nihkuksid hoopiski eemale Möldrimetsa kinnistul asuvast õuealast ja elamust. Sisuliselt muutuks tema olukord seetõttu senisest isegi paremaks.
11.4.Diagonaalselt asetseva silla lahenduse pakkusid kaebajad välja alles kohtumenetluses, millest tulenevalt vastavat võimalust vastustajal vähemalt formaalselt oma otsustes kaaluda ei tulnud.
11.5.Kohus nõustub kaebajatega selles, et kuivõrd vaidlustatud otsuste sisuks on kaebajate kinnisasjade osade sundvõõrandamine selleks, et rajada uus (Golfi) tee ja uus sild just nende kinnisasjadele, pidanuks vaidlustatud otsused tooma esile veenvad asjaolud, mis õigustaks tee ja silla paigutamist uude asukohta. Kohus nõustub kaebajatega, et olemasoleva silla kehv konstruktsioon ja seisukord ei ole niisugusteks asjaoludeks, kuivõrd silla kande- ja läbilaskevõime tõstmiseks ei pea silda ning selle peale- ja mahasõitu ümber paigutama.
11.6.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et otsuses ei ole nõutaval määral kaalutud võimalikke alternatiivseid lahendusi ja selgitatud, miks peab tee ja silla viima uude asukohta. Seetõttu on vaidlustatud otsused olulise kaalutlusveaga ning sellest tulenevalt ka õigusvastased ja tuleb kohtul nad tühistada.
12.Kohus märgib, et kuigi juba eeltoodust nähtuvalt on vaidlustatud otsuste õigusvastasus üheselt tuvastatud ja puudub otsene vajadus käsitleda kaebajate ülejäänud argumente, kuna kaevatavad haldusaktid kuuluvad tühistamisele ainuüksi põhjusel, et nende vastuvõtmise hetkel puudus sellist sundvõõrandamist võimaldav üldplaneering või detailplaneering ning otsused on kaalutlusveaga, peab kohus siiski alljärgnevalt võimalikuks lühidalt käsitleda ka kaebajate ülejäänud väiteid.
12.1.Kaebajad leiavad lisaks eeltoodule, et vastustaja ei ole tuvastanud võimalust vältida üleujutusi Veskitaguse silla ning selle peale- ja mahasõitude konstruktsiooni muutmisega olemasolevas asukohas ega ka nende ümberpaigutamise mõjusid Pirita jõele samuti projektijärgse lahenduse keskkonnamõjusid, sh mõjusid rohevõrgustikule.
Kohus peab siinkohal vajalikuks selgitada, et sundvõõrandamise otsusele on sätestatud konkreetsed nõuded KASVS § 12 ja § 121. Kohus leiab, et vaidlusalused otsused vastavad üldjoontes nimetatud nõuetele v.a. eespool tuvastatud asjaolude osas. Viidatud sätetest ei tulene, et sundvõõrandamise otsustamise hetkeks peaks olema tehtud keskkonnamõjude hindamine, sh ei pidanud kohtu arvates vastustaja ka sundvõõrandamise otsuses hindama kõiki projekti võimalikke mõjusid keskkonnale. KASVS § 12 lg 1 p 5 tulenevalt peab otsus sisaldama mh sundvõõrandamise eesmärgi kirjeldust ja sundvõõrandatud kinnisasja eesmärgipärase rakendmaise tähtaega. Vaidlust ei ole selles, et vastavat eesmärki – rajada uus sild ja selle peale- ning mahasõidud - on otsustes kirjeldatud. Samuti on märgitud eeldatav tähtaeg. Otsuses on kajastatud ka teave ehitusprojektiga tutvumiste võimaluste kohta (KASVS § 12 lg 51). (vt tl 16 ja 26). Kohus märgib, et kaebajate poolt viidatud keskkonnamõjusid saab vastustaja analüüsida ka ehitusloa menetluses. Nii kehtestas vaidlusaluste otsuste tegemise ajal kehtinud ehitusseaduse § 3 (mis kehtis kuni 30.06.2015, EhS v.r), et ehitis peab olema projekteeritud ja ehitatud hea ehitustava ning ehitamist ja ehitusprojekti käsitlevate õigusaktide kohaselt ega või tekitada ohtu inimese elule, tervisele või varale või keskkonnale. Kehtiva ehitusseadustiku (EhS) § 2 lg 6 tuleneb, et ehitamisega kaasneva keskkonnamõju hindamisele kohaldatakse keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse sätteid. Võimaluse korral ühitatakse keskkonnamõju hindamise menetlus käesolevas seadustikus sätestatud menetlusega. Sellisel juhul peavad olema täidetud mõlemale menetlusele kehtestatud nõuded. EhS § 8 ja § 9 tulenevalt tuleb vastustajal ehitusloa väljastamisel täiendavalt järgida ka ehituse ja ehitamise ohutuse põhimõtet sh ohutust inimeste varale ja keskkonnale ning keskkonnasäästlikkuse põhimõtet. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 6 lg 2 p 10 tuleneb, et vastustaja peab infrastruktuuri ehitamisel või kasutamisel, milleks on ka silla ja selle peale- ning mahasõitude rajamine, andma eelhinnangu selle kohta, kas sellel on oluline keskkonnamõju. Ka EhS § 42 lg 2 tuleneb vastustajale kohustus hinnata keskkonnamõjude hindamise algatamise vajadust. Seega ei pea kaebajate poolt välja toodud võimalikke keskkonnamõjusid hindama mitte sundvõõrandamise otsustes, vaid seda võib teha ka hilisemas ehitusloa menetluses. Samuti peab vastustaja kooskõlastama ehitusloa eelnõu pädeva asutusega. Kaebajatel ei ole võimalik sundvõõrandamise otsuste vaidlustamisel asuda sisuliselt vaidlustama ehitusprojekti. Ehitusprojekti väidetava mitte nõuetekohasusega seotud väiteid saab esitada ehitusloa vaidlustamisel eeldusel, et ehitusluba rikub kaebajate subjektiivseid õigusi. Seega leiab kohus, et vaidlustatud otsuste tegemisel ei ole eelpool kaebajate poolt viidatud küsimuste osas rikutud uurimispõhimõtet ega tehtud selles osas kaalutlusviga.
12.2.Kaebajad leiavad oma kaebustes, et sundvõõrandamise otsused on õigusvastased ka seetõttu, et neis ei ole hinnatud Veskitaguse silla ja selle peale-ja mahasõitude ümberpaigutamise varjatud mõjusid ja mõjusid naabrusõigustele. Sisuliselt on kaebajad siinkohal jällegi esitanud omapoolsed etteheited ehitusprojektile, leides, et selle põhjal ei ole võimalik kindlaks teha tee ja silla täpset asukohta ning kui lähedal see kaebajate kinnisasjadele paiknema hakkaks. Arvestatud ei ole, kas sellega võidakse rikkuda mürale, vibratsioonile, heitgaasidele, valgusreostusele ja muudele kahjulikele mõjutustele kehtestatud norme. Kohus kordab juba ka eelpool märgitud, et projekti kui sellise vaidlustamine väljub kaebuse esemest, milleks on sundvõõrandamise otsuse õiguspärasuse kontroll. Tee projekti saab sisuliselt vaidlustada läbi ehitusloa vaidlustamise. Sel põhjusel ei pea kohus põhjendatuks
hakata põhjalikult analüüsima projekti sisulist vastavust kehtivale õigusele sh seda, kas selles on käsitletud kaebajate poolt viidatud asjaolusid (müra, vibratsioon jne) ning kohus jätab vastavad kaebajate väited tähelepanuta. Samadel põhjustel ei pea kohus vajalikuks käsitleda ka kaebajate väiteid projekti suhtes teostatud Mikk Reieri 05.03.2015 ekspertiisile nr K15004. Kohus leiab, et kõiki vastavaid asjaolusid ei pidanudki vastustaja käsitlema vaidlustatud otsustes, kuivõrd KASVS § 12 ja § 121 seda ette ei näe. KASVS § 121 lg 1 ja § 11 lg 2 p 51 tulenevalt pidi sundvõõrandamise otsuse tegemise ajaks olema olemas vastustaja poolt heaks kiidetud tee eel- või ehitusprojekt. Vaidlust ei ole selles, et vastav projekt käesoleval juhul oli olemas. Kõik sisulised vastuväited projektile tuleb lahendada ehitusloa menetluses.
12.3.Kaebajad on seisukohal, et vaidlustatud otsused on õigusvastased ka põhjusel, et Veskitaguse silla ja selle peale- ja mahasõitudega kaasnevad kaebajate kinnisasjadele olulised ja väga ulatuslikud piirangud seoses tee kaitsevööndiga, mida vastustaja ei ole arvestanud (on hinnanud ekslikult väheoluliseks). Samuti ei ole vastustaja arvestanud projekti realiseerimise mõju kaebajate kinnisasjade väärtusele. Kaebajad tõid esiteks välja, et L. P. kasvatab oma kinnistul Nurga puukooli tarbeks istikuid, kuid projekti realiseerumisel puudub tal kindlus, et tema tegevust piirama ei hakata, milles tulenevalt on tegemist ka kaebaja ettevõtlusvabaduse riive ja talle majandusliku kahju põhjustamisega. M. P. tegeleb aga mesindusega ja omab ligi 40 mesilastaru, mida kaitsevad Golfi tee mõjutuste eest hetkel põlispuud. Projektijärgne lahendus tooks kaasa kaebajale omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riive ning majandusliku kahju. Kaebajad toovad kohtu arvates õigesti välja, et vaidlustatud otsustes ei ole hinnatud tee kaitsevööndist (EhS § 71 lg 2) tulenevaid täiendavaid piiranguid ning selle mõju sh võimalikku majanduslikku kahju kaebuse esitajatele. Samas leiab kohus, et vaidlustatud otsustes ei pidanudki vastustaja vastavaid asjaolusid hindama. Sundvõõrandamise otsus peab sisaldama esiteks põhjendust, miks kinnisasi või selle osa üldistes huvides võõrandatakse (sundvõõrandamise eesmärk) ja miks ei ole see eesmärk saavutatav ilma isiku omandis oleva kinnisasja või selle osa omandamiseta ning teisi juba eelpool viidatud KASVS § 12 ja 121 sätestatud andmeid. Seega ei pea sundvõõrandamise otsuses käsitlema kõiki sundvõõrandamisega kaasnevaid muid mõjusid isikutele või ka nende majandustegevusele. Samas leiab kohus, et käesoleval juhul oleks neid mõjusid siiski hinnata tulnud, sest vastasel juhul jääb sisutühjaks vastustaja väide, et silla ja tee vanasse kohta jätmisel või näiteks naabri kuuri alalt läbi viimine maksab kokkuvõttes rohkem, kui silla ja tee tegemine kasutades ja sundvõõrandades kaebajate kinnistuid. Sellist kaalutlust ei asenda ka KASVS § 17 toodud kohustus lahendada sundvõõrandamisega seotud võimaliku majandusliku kahju ja sh kaebajate kinnistute väärtuse vähenemise küsimus sundvõõranditasu määramisel.
13.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud otsused on õigusvastased ja kaebused tuleb rahuldada ning Rae Vallavolikogu 17.03.2015 otsus nr 100 ja otsus nr 101 tühistada. Menetluskulud
14.Vastavalt HKMS § 108 lg kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti vastustaja kahjuks. Kaebuse esitajad paluvad vastustajalt välja mõista menetluskulud vastavalt menetluskulude nimekirjale (tl 126-138 ja 154-157) M. P. kasuks summas 3386,12 eurot (sh riigilõiv 15 eurot) ja L. P. kasuks summas 3386,12 eurot (sh riigilõiv 15 eurot).
14.1.Vastustaja leiab, et menetluskulud on põhjendamatult suured ja palub väljamõistetavaid menetluskulusid vähendada. Vastustaja leiab, et kaebaja 1 menetluskulude väljamõistmine vastustajalt on põhjendatud summas 1696,12 eurot (sisaldab 12 tunni ja 49 minuti ulatuses osutatud õigusabi summas 1691,80 eurot ning 2,00 eurot kinnistusregistri väljavõtte kulu ja 2,32 eurot printimistöö kulu) ning kaebaja 2 menetluskulude väljamõistmine vastustajalt on
põhjendatud summas 1865,52 eurot (sisaldab 14 tunni ja 6 minuti ulatuses osutatud õigusabi summas 1861,20 eurot ning 2,00 eurot kinnistusregistri väljavõtte kulu ja 2,32 eurot printimistöö kulu).
14.2.HKMS § 109 lg 6 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Arvetes nr 20160347 ja 20160348 kajastatud töö sisu on esindaja kulu ja kinnistusregistrist väljavõtte tegemise kulu, mis on kohtu hinnangul seotud käesoleva vaidlusega ning töö maht on vastavuses sellele kulutatud ajaga. Kohus ei nõustu vastustajaga selles, et nimetatud arvetes märgitud 13.04.2015 tegevus – teabenõue vastustajale – milleks on kulunud 15 minutit, ei ole antud kohtuvaidlusega seotud. Kohus leiab, et vastava teabenõude tegemine on otseselt seotud käesoleva vaidlusega, kuivõrd kaebaja esindaja vajas menetluse käigus vastustajalt palutud teavet. Kohus ei nõustu vastustajaga ka selles, et menetluskulude suurust tuleks vähendada, kuna tegemist oli samal õiguslikul alusel ja samadel asjaoludel ühe esindaja poolt ühiste menetlusdokumentide esitamisega. Käesolevas asjas on kohaldatavad Riigikohtu 24.11.2005 otsuse asjas nr 3-3-1-55-05 punktis 8 väljendatud seisukohad, mille kohaselt teise isiku poolt ja teises asjas sama otsuse vaidlustamisel sama advokaadi abi kasutamine ei mõjuta üldjuhul menetluskulude väljamõistmist. Käesoleval juhul vaidlustasid kaks erinevat isikut kahte sarnastel asjaoludel antud haldusakti. Ei saa eeldada, et kaebajatel oleks kliendilepingu sõlmimisel võimalik selliste asjaoludega arvestada või nende alusel kliendilepingut muuta. Seega kuulub selles osas menetluskulude hüvitamise taotlus täielikult rahuldamisele.
14.3.Kohus nõustub vastustajaga selles, et arved nr 20160451 ja nr 20160452 on üle paisutatud. Mõlema viidatud arve spetsifikatsiooni kohaselt tutvus kaebajate esindaja vastustaja 05.09.2016 seisukohtadega ja tõenditega ning analüüsis neid (2h +2h). Arvestades vastustaja 05.09.2016 vastuse ja tõendite mahtu ei saanud nende analüüsiks kuluda kokku 4 h. Kohus peab nimetatud arveid põhjendatuks kummagi kaebaja osas 1 h ulatuses so kokku 2 h. Esindaja on osutanud siinkohal teenust tunnihinnaga 125 eurot, millele lisandub käibemaks. Seega kuulub arvete nr 20160451 ja nr 20160452 alusel kummalegi kaebajale hüvitamisele 150 eurot (125 +20%). Kohus ei pea võimalikuks tunnihinna vähendamist, kuivõrd Riigikohus on selgitanud, et õigusabiteenuse osutaja võib kohtumenetluse ajal oma teenuse hinda tõsta, kui hinnatõus jääb mõistlikkuse piiresse (vt näiteks Riigikohtu lahend nr 3-3-1-82-14). Arvetel nr 20160457 ja 20160458 märgitud menetluskulusid ei saa samuti pidada põhjendatuks kogu ulatuses. Kohus nõustudes vastustajaga leiab, et arvetel nr 20160458 ja nr 20160457 näidatud menetluskulud on põhjendamatult suured. Tulenevalt asjaolust, et arvete nr 20160458 ja nr 20160457 summad ja spetsifikatsioonid on identsed, on kaebajad kohtukõne seisukohtade koostamise ja kohtuistungiks ettevalmistumise eest, milleks kulus kokku 4 tundi, tasunud kokku 528,00 eurot (tunnitasu 110 eurot, millele lisandub käibemaks). Kuna kohtukõne seisukohtades on lühendatud kujul esitatud kaebajate 05.08.2016 menetlusdokumendis sisalduvad seisukohad, siis leiab kohus nõustudes vastustajaga, et nendele tegevustele on kulunud põhjendamatult palju aega ning selles osas tuleb menetluskulusid vähendada 2 tunnini. Seega on antud juhul kummagi kaebaja menetluskulude hüvitamine põhjendatud 1 tunni ulatuses osutatud õigusabi eest summas 132,00 eurot (sisaldab käibemaksu). Ülejäänud arvete nr 20160458 ja nr 20160457 spetsifikatsioonides näidatud õigusabi ajakulu 1 h ja 21 min on põhjendatud. Seega on kummagi kaebaja menetluskulude hüvitamine põhjendatud 2 tunni ja 21 minuti ulatuses osutatud õigusabi eest summas 310,20 eurot (sh käibemaks), millele lisandub printimistöö kulu 2,32 eurot (sh käibemaks).
14.4.Vastustaja taotlus riigilõivu välja mõistmata jätmiseks ei ole põhjendatud. Riigilõivu tasumine kaebaja enda poolt ei pea olema kuludokumentidega tõendatud kuivõrd riigilõivu võib kaebaja eest tasuda ka teine isik ning see ei välista riigilõivu välja mõistmist vastustajalt.
14.5.Eeltoodust tulenevalt tuleb vastustajalt kaebaja M. P. kasuks välja mõista menetluskulud summas 3101,80 eurot ja L. P. kasuks 3101,80 eurot. Menetluskulud tuleb vastustajal kanda Advokaadibüroo Concordia OÜ kontole nr 221018785507.
Jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 21.05.2018 määrusega:
1.Võtta vastu Rae valla apellatsioonkaebusest loobumise avaldus ning lõpetada apellatsioonimenetlus haldusasjas nr 3-15-1292.
2.Mõista Rae vallalt Mart Põltsami (ik 34912120213) kasuks välja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud 3661,30 eurot ning Luule Pehteri (ik 44611080214) kasuks apellatsiooniastmes kantud menetluskulud 3584,30 eurot.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.