Ege Hirve kaebus Põllumajandus Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 28.11.2013. a otsuse nr 12-6/1038 osaliselt tühistamiseks ning PRIA kohustamiseks lahendada kaebaja taotlus uuesti
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 30.12.2015. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Ege Hirve apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja - Ege Hirv Vastustaja - Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebajale apellatsioonkaebuse lisana nr 2 esitatud PRIA 2013. a novembri infokiri viiel lehel.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.12.2015. a otsus muutmata.
3.Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 27.10.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Ege Hirv esitas 21.05.2013 PRIA-le pindalatoetuse taotluse nr 11013990184.
2.PRIA saatis 14.10.2013 E. Hirvele järelepärimise (tl 43) põllumassiivide nr XXX , XXX , XXX , XXX , XXX , XXX , XXX ja XXX osas, kuna 2013. a pindalatoetuste taotluste kontrollimisel leidis tuvastamist fakt, et nimetatud maad, millele kaebaja 2013. a toetusi taotles, asusid jätkuvalt riigi omandis oleval maal.
3.PRIA 28.11.2013. a otsusega nr 12-6/1038 (tl 22-23) jäeti E. Hirve 2013. a taotletud ühtse pindalatoetuse taotlus rahuldamata. Otsuse kohaselt puudub taotlejal kaheksa põllu osas kasutamiseks õiguslik alus ning kuna taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevus on suurem kui 20% kindlaksmääratud pindalast, siis jäetakse taotlus põllumajandusministri 21.02.2013. a määruse nr 10 „Ühtse pindalatoetuse, põllumajanduskultuuri ja heinaseemne üleminekutoetuse saamise nõuded ning toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise kord ning toetusõiguse üleandmisest teavitamise kord“ (edaspidi määrus nr 10) ja Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 1122/2009 art 58 lg 2 alusel rahuldamata.
4.E. Hirv esitas 10.02.2014 vaide (tl 5-6) PRIA 28.11.2013. a otsuse nr 12-6/1038 peale, mille PRIA jättis 18.07.2014. a vaideotsusega nr 12-4/14/67-2 (tl 8-11) rahuldamata.
5.E. Hirv esitas 01.10.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 28.11.2013. a otsuse nr 12-6/1038 tühistamiseks ja PRIA kohustamiseks lahendada tema kaebus uuesti. Kaebaja leiab, et PRIA on õigusvastaselt jätnud tema taotluse rahuldamata.
6.Tartu Halduskohus jättis 30.12.2015. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus märkis, et vaidlus taandub sellele, kas kaebajat saab lugeda 2013. a 15. juuni seisuga vaidlusaluste põldude kasutajaks või mitte. Vaidlustatud otsuse andmise ajal kehtinud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 14 lg 2 p 3 kohaselt võib ühtset pindalatoetust taotleda põllumajandusmaa kohta, mida hoitakse heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes ning mida taotleja kasutab taotluse esitamise aasta
15.juunil. Vaidlustatud otsuse kohaselt on kaebaja kasutuses olnud kokku 63,37 ha maad, millest PRIA luges toetuskõlbulikuks 47,62 ha maad. 15,75 ha maa osas on PRIA kindlaks teinud, et selles mahus maale puudus kaebajal maa kasutamiseks õiguslik alus. Kuna tegemist on 20%-lise erinevusega taotletud ja kindlakstehtud pinna osas, siis on kaebajale kogu taotletud toetus jäetud määramata. Halduskohus märkis, et maa õiguslikul alusel kasutamise nõue tuleneb määruse nr 10 § 5 lg 1 p-st 2, millest nähtub selgelt, et maa kasutamiseks peab olema õiguslik alus. Halduskohus nentis, et kaebaja poolt halduskohtule esitatud ühestki tõendist ei nähtu maa kasutamiseks õiguslikku alust. Kaebajal võis olla vallasasja staatuses oleva ehitise omanikuks olemisest tulenevalt õigus mingis mahus maa ostueesõigusega erastamisele, kuid ainuüksi sellest asjaolust ei saa teha järeldust vaidlusaluse maa õiguslikul alusel kasutamise kohta. Eestis kehtivast kinnistusraamatusüsteemist tulenevalt ei saa keegi pidada end kinnisasja omanikuks enne, kui ta on kantud omanikuna kinnistusraamatusse. Kaebaja õigus vaidlusaluse maa kasutamiseks ei tulenenud ka Vabariigi Valitsuse 06.06.2007. a määrusest nr 169 „“Maareformi seaduse“ § 31 lõikes 2 nimetatud maa ajutiseks kasutamiseks andmise kord“ (edaspidi määrus nr 169), sest kaebaja ei ole tõendanud, et tema suhtes oleks selle määrusega sätestatud korras vormistatud maa ajutise kasutamise õigus vaidlusalusele maale. Kuna kaebaja on esitanud PRIA-le taotluse ka sellise maa eest, mille kasutamiseks tal õiguslik alus puudus, on halduskohtu hinnangul tema taotlus lõppkokkuvõttes tervikuna õiguspäraselt jäetud
rahuldamata. Kaebajat ei ole koheldud ebavõrdselt teiste temaga samas situatsioonis olevate taotlejatega, sest kaebaja taotletud maa on põldude registrisse kantud alles 2013. a. Seega ei saa kellelegi varasemalt toetuse maksmine riivata kaebaja õigusi. Ka kellelegi teisele ebaõigesti toetuse maksmisest ei saa tuleneda kaebajale subjektiivset õigust toetusele, sest võrdsusõiguse riive ei saa tuleneda ebaseaduslikust tegevusest.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 30.12.2015. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada ning kohustada PRIA-t välja maksma 2013. a toetus ja viivis ning samuti 2014. a ja 2015. a toetus ja vastav viivis. Kaebaja leiab, et halduskohus on ebaõigesti lähtunud omandiõigusest, mitte kasutusõigusest. Määruse nr 169 kohaselt ei sõlmita maa ajutise kasutamise lepinguid maadele, mis on juba kaetud erastamisvõi tagastamisavaldustega. Kaebaja on seisukohal, et PRIA maakasutuslepingute nõue on alusetu ja ebaseaduslik, sest erastamis- ja tagastamisavaldustega kaetud maadele maa ajutise kasutuse lepinguid ei sõlmita. Rae Vallavalitsuses on kulunud tema erastamisavalduse lahendamisele 15 aastat. Määrus nr 169 käsitleb erastatavat ja tagastatavat maad samaväärsena, aga PRIA on asunud seisukohale, et erastamisavaldusega kaetud maal tehtud töö toetusi ei maksta. PRIA maksab toetusi maa kasutajale, mitte maa omanikele. Kaebaja märgib, et ta kasutab maad suulise lepingu alusel. PRIA 2013. a infokirja kohaselt aktsepteerib PRIA ka suulisi maakasutuslepinguid. Kaebaja väitel on ta seda maad kasutanud ja harinud juba alates 1999. aastast.
8.Vastustaja vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning leiab, et vaidlustatud halduskohtu otsus on õiguspärane. Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja märgib, et ta saab apellatsioonkaebusest nii aru, et kaebaja soovib käesolevas asjas vaidlustada ka kaebaja 2014. a taotluse osas tehtud PRIA otsust, mille peale kaebaja on esitanud vaide ning PRIA on vaidemenetluse peatanud kuni kohtulahendi jõustumiseni käesolevas asjas. Kaebajal puudub õigus taotleda tema 2014. a taotluse osas tehtud PRIA otsuse läbivaatamist käesoleva haldusasja raames. Kui PRIA-l tekib põhjendatud kahtlus taotleja maa kasutusõiguse olemasolus, võib ta nõuda taotlejalt tõendeid selle tõendamiseks. Kui maa erastamisprotsessi tõttu ei ole taotlejal võimalik maa kasutamiseks kirjalikku lepingut sõlmida, ei takista see taotlejat PRIA-le maa kasutusõigust tõendamast. Kaebaja ei ole 2013. a toetustaotluse menetlemise ajal oma maakasutusõiguse olemasolu tõendanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus tagastab kaebajale apellatsioonkaebuse lisana nr 2 esitatud PRIA 2013. a novembri infokirja viiel lehel, sest asja materjalidest nähtuvalt ei ole PRIA vaielnud vastu asjaolule, et pindalatoetuse taotlemise üheks eelduseks oleva maakasutusõiguse olemasolu saab tõendada ka vastava suulise lepinguga, kui selline on maaomanikuga sõlmitud ja lepingu sõlmimist on võimalik tõendada.
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsustes toodud põhjendustega ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud otsuste tühistamisele.
Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud otsustest ega ka asja materjalidest, et halduskohus oleks kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt, hinnanud ebaõigesti olemasolevaid tõendeid või rikkunud asja lahendades oluliselt kohtumenetluse norme. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuste põhjendustega, ei pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks käesolevas otsuses sama vaidlusküsimuse osas halduskohtu põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjakohane apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt on vastustaja sidunud haldusasjaga nr 3-14-52278 ka 2014. a kaebaja osas tehtud toetuseotsused. Käesoleva vaidluse sisuks on siiski PRIA 28.11.2013. a otsus nr 12-6/1038. Vastustaja selgituste kohaselt on PRIA kaebaja poolt 2014. a esitatud toetusetaotluse osas teinud otsuse nr 12-6/922, mille peale esitas kaebaja 04.02.2015 vaide, kuid vaideotsuse tegemine on PRIA poolt peatatud kuni kohtulahendi jõustumiseni käesolevas kohtuasjas. Selline õigus on haldusorganil olemas ja kuna PRIA otsus nr 12-6/922 ei ole käesoleva vaidluse esemeks, siis ei mõjuta viidatud PRIA otsusega seonduv haldusmenetlus kuidagi käesolevat kohtumenetlust. Samal põhjusel jätab ringkonnakohus tähelepanuta apellatsioonkaebuses seoses 2014 ja 2015. a toetusetaotlustega esitatud selgitused ja taotlused.
12.Asja materjalidest nähtuvalt ei ole vaidlust selle üle, et E. Hirv esitas 21.05.2013 PRIA-le pindalatoetuste taotluse nr 11013990184. 10.06.2013 esitas kaebaja PRIA-le puuduoleva dokumendi vormi PT50A, millel taotles ühtset pindalatoetust kokku 63,37 ha maa kohta. 14.10.2013 saatis PRIA kaebajale järelepärimise põllumassiivide nr XXX , XXX , XXX , XXX , XXX , XXX , XXX ja XXX kohta, kuna 2013. a pindalatoetuste taotluste kontrollimisel selgus, et kõnealused maad, millele kaebaja samuti 2013. aastal toetust taotles, olid jätkuvalt riigi omandis. Viidatud küsimusega seonduvalt vastas E. Hirv PRIA järelepärimisele 21.10.2013, teatades, et kõnealused maad asuvad vanadel talu juurde kuulunud tagastatud talumaadel, mille tagastamine viiakse lõpule pärast erastamisprotsessi lõpuleviimist. Tõendina lisas taotleja vastuse juurde Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 26.01.1994. a otsuse nr 2203, milles olid XX XX õigusvastaselt võõrandatud maa osas omandireformi õigustatud subjektideks F. Mädo ja S. Maidla. Kaebaja poolt esitatud kirjavahetusest nähtuvalt (tl 46) on F. Mädo ja S. Maidla surnud juba aastaid enne 2011. aastat. PRIA 28.11.2013. a otsusega nr 12-6/1038 ei makstud kaebajale määruse nr 10 § 2 lg 1, § 5 lg 1 p 2 ja ELÜPS § 14 lg 2 p 3 alusel toetust nende põldude või põldude osade kohta, mille kasutamiseks puudus taotlejal õiguslik alus. Kuna taotletud ja kindlaksmääratud maade pindala erinevus oli suurem kui 20% kindlaksmääratud pindalast, siis jäeti kaebaja taotlus määruse nr 10 § 13 lg 2 ja Euroopa Komisjoni määruse nr 1122/2009 art 58 lg 2 alusel rahuldamata. ELÜPS § 14 lg 2 p 3 kohaselt võib ühtset pindalatoetust taotleda põllumajandusmaa kohta, mida hoitakse heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes ning mida taotleja kasutab taotluse esitamise aasta 15. juunil. PRIA vaidlustatud otsuse kohaselt märkis kaebaja enda kasutuses olevaks maaks kokku 63,37 ha maad, millest PRIA luges toetuskõlbulikuks 47,62 ha maad. 15,75 ha maa osas tegi PRIA kindlaks et selles mahus maale puudus kaebajal maa kasutamiseks õiguslik alus. Maa õiguslikul alusel kasutamise nõue tuleneb määruse nr 10 § 5 lg 1 p-st 2, millest nähtub selgelt, et maa kasutamiseks peab pindalatoetuse taotlejal olema õiguslik alus. Eeltoodust tulenevalt on toetust võimalik saada vaid sellise maa eest, mille osas taotlejal on võimalik tõendada maakasutusõiguse olemasolu ja mida taotleja on hoidnud heades
põllumajandus- ja keskkonnatingimustes, st. mõlemad tingimused peavad olema täidetud kumulatiivselt. Asja materjalide pinnalt nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et kaebaja pole PRIA-le ega halduskohtule esitanud ühtegi sellist tõendit, millest nähtuks tema omandi- või kasutusõigus maale eelpoolviidatud 8 põllumassivi osas. See, et kaebaja oli endise XX talu maadel asuva ja vallasasja staatuses oleva ehitise omanik, ei anna talle iseenesest endiste talumaade osas ei omandiõigust ega ka maade kasutamise õigust. ORAS § 3 lg 2 p 2 kohaselt antakse riigi omandis olev või munitsipaalomandisse antud vara tasu eest või tasuta eraomandisse, mis tähendab, et enne maa eraomandisse andmist on maa riigi omandis. Asja materjalidest nähtuvalt oli 2013. a endiselt tegemist riigi omandis oleva maaga ja nende maade osas ei olnud tehtud erastamise- ega tagastamise otsuseid. Vastupidiselt apellatsioonkaebuses märgitud kaebaja arvamusele, ei tulene tema õigus vaidlusaluse maa kasutamiseks ka määrusest nr 169 “Maareformi seaduse“ §-s 31 lg 2 nimetatud maa ajutiseks kasutamiseks andmise kord“, sest kaebaja ei ole millegagi tõendanud, et tema suhtes oleks selle määrusega sätestatud korras vormistatud maa ajutise kasutamise õigus vaidlusalusele maale. Kuna asjas esitatud tõenditest nähtuvalt polnud vaidlusaluse (XX XX) maa kohta ka 2013. a vara üleandmise akti koostatud ega maad kaebaja ega kellegi teise nimele kinnistusraamatusse kantud, siis asus PRIA oma otsuses põhjendatult seisukohale, et toetuse taotlemise hetkel ei olnud E. Hirv vaidlusaluse maa omanikuks ega ka kasutajaks ning tal ei olnud seetõttu ELÜPS § 14 lg 2 p-s 3 ning määruse nr 10 § 2 lg-s 1 ja § 5 lg-s 1 nõutud õiguslikku alust vaidlusaluse maaga seonduvalt pindalatoetuste taotlemiseks. Eelnevast tulenevalt arvas vastustaja korrektselt vaidlusaluse pinna taotletud ja kindlaksmääratud maa pindala erinevuse hulka.
13.PRIA 28.11.2013. a otsuse ega ka halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ei anna jätkuvalt alust kaebaja väide, et PRIA oleks maakasutusõiguse olemasolu tõendusena pidanud arvestama kaebaja poolt väidetavalt suuliselt sõlmitud maa kasutamise lepingut maa osas õigustatud subjektideks tunnistatud S. Maidla ja F. Mädoga. Kaebaja ei ole millegagi tõendanud, et tal selline leping 2013. a või varem sõlmitud oli. Teiste füüsiliste isikutega lepingu, s. h suulise lepingu, sõlmimiseks on siiski vajalik vastava tahte väljendamine ehk tahteavalduse tegemine. Tehingu tegemiseks peab füüsilisel isikul olema olemas nii õigus- kui ka teovõime. Füüsiliste isikute teovõime on TsÜS § 8 lg-test 1 ja 2 tulenevalt võime teha iseseisvalt kehtivaid tehinguid. Füüsiliste isikute õigusvõime algab TsÜS § 7 lg-st 2 tulenevalt elusalt sündimisega ning lõpeb surmaga. Nagu eespool märgitud, olid S. Maidla ja F. Mädo surnud juba enne 2011. a ning seega ei saanud nad 2013. aastal enam kaebajaga ühtegi lepingut sõlmida. Kaebaja ei ole ka kuidagi tõendanud väidetavate maakasutuslepingute sõlmimist enne õigustatud subjektide surma eriti arvestades asjaolu, et veel 2013. a seisuga oli tegemist riigi omandis oleva maaga, s. o nende maade osas oli erastamis- ja tagastamisprotsess endiselt lõpule viimata. Seega ei saa kaebaja sellesisulised väited olla aluseks maakasutusõiguse olemasolu kindlakstegemisel ühe maale pindalatoetuste taotlemise eeldusena. PRIA peab siinkohal vajalikuks rõhutada, et kuigi kasutatavale maale saab toetuseid taotleda ka suulise lepingu olemasolul, siis peab maa kasutaja suulise lepingu sõlmimisel ja selle alusel toetuseid taotledes arvestama ja teadvustama enesele riski, et juhul kui PRIA palub taotlejal vastava lepingu olemasolu tõendada, peab taotleja selleks suuteline olema. ega saa see olla ka õiguslikuks aluseks antud maale toetuste taotlemisel
14.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv) kaebaja enda kanda vastavalt HKMS § 108 lg-le 1.
Einar Vene
Agu Timmi
Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.