Haldusasja number Otsuse kuupäev ja koht Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
3-17-1656 18. detsember 2017, Tartu Janar Jäätma Ege Hirve kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti otsuste tühistamiseks ja kohustamiseks Kaebaja Ege Hirv Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, esindaja Ave Paavel Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Ege Hirve kaebus rahuldamata.
2.Jätta Ege Hirve taotlus nõuda Harju Maavalitsuselt välja Harju Maavalitsuse ja AS Pakkar vahel sõlmitud lepingud rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17. jaanuar (k.a) 2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) jättis 2. detsembri 2014. a otsusega nr 12-6/922 Ege Hirve ühtse pindalatoetuse taotluse rahuldamata, kuna taotleja ei kasutanud põlde nr 1, 2, 4, 7, 8, 9, 10, 12, 15 ja 17 õiguslikul alusel. Vaidlusalune maa kuulus jätkuvalt riigi omandisse ning E. Hirvel ei olnud maade kasutamiseks lepingut.
2.PRIA tunnistas 13. märtsi 2017. a otsusega nr 12-6/17/424 11. augusti 2016. a otsuse nr 12-6/753 kehtetuks ning seadis kohustuse 4501 eurot ja 10 senti, kuna taotleja ei kasutanud
3-17-1656 põlde nr 1–7, 10–17 õiguslikul alusel. Vaidlusalune maa kuulus jätkuvalt riigi omandisse ning E. Hirvel ei olnud maade kasutamiseks lepingut.
3.PRIA tunnistas 13. märtsi 2017. a otsusega nr 12-6/17/427 11. augusti 2016. a otsuse nr 12-6/769 kehtetuks ning seadis kohustuse 1729 eurot ja 98 senti, kuna taotleja ei kasutanud põlde nr 1–7, 10–17 õiguslikul alusel. Vaidlusalune maa kuulus jätkuvalt riigi omandisse ning E. Hirvel ei olnud maade kasutamiseks lepingut.
4.PRIA tunnistas 17. märtsi 2017. a otsusega nr 12-6/17/451 12. detsembri 2016. a otsuse nr 12-6/1530 kehtetuks ning jättis E. Hirve ühtse pindalatoetuse taotluse rahuldamata, kuna taotleja ei kasutanud põlde nr 1–7, 10–17 õiguslikul alusel. Vaidlusalune maa kuulus jätkuvalt riigi omandisse ning E. Hirvel ei olnud maade kasutamiseks lepingut.
5.PRIA tunnistas 17. märtsi 2017. a otsusega nr 12-6/17/452 12. detsembri 2016. a otsuse nr 12-6/1531 kehtetuks ning jättis E. Hirve kliima- ja keskkonnatoetuse taotluse rahuldamata, kuna taotleja ei kasutanud põlde nr 1–7, 10–17 õiguslikul alusel. Vaidlusalune maa kuulus jätkuvalt riigi omandisse ning E. Hirvel ei olnud maade kasutamiseks lepingut.
6.PRIA jättis 14. juuni 2017. a vaideotsusega nr 12-4/15/41-3 E. Hirve vaide PRIA
2.detsembri 2014. a otsuse nr 12-6/922 peale rahuldamata. Vaideotsuses märgitakse kokkuvõtlikult järgmist: 1) vaidemenetlust pikendati, kuni jõustus otsus asjas nr 3-14-52278. Kohtuasjas tuvastati, et põllud nr 10, 12 ja 17 kuuluvad riigile ning E. Hirvel ei olnud õiguslikku alust neid maid kasutada. Maavalitsus ei ole sõlminud ühtegi lepingut maade kasutamise andmise kohta; 2) põldudele nr 1, 2, 4, 7, 8, 9 ja 15 taotlesid 2014 toetusi E. Hirv ja Ekso Agro OÜ. Ekso Agro OÜ vastas PRIA-le, et tal on õigus vaidlusaluseid maid kasutada. E. Hirv PRIA nõudele ei vastanud; 3) E. Hirv ei tõendanud maade kasutamise õigust, mistõttu ei ole tal õigust toetust saada.
7.PRIA jättis 5. juuli 2017. a vaideotsusega nr 12-4/17/115-4 E. Hirve vaided PRIA
13.märtsi 2017. a otsuste nr 12-6/17/424 ja nr 12-6/17/427 ning 17. märtsi 2017. a otsuste nr 12-6/17/451 ja nr 12-6/17/452 peale rahuldamata. Vaideotsuses märgitakse kokkuvõtlikult järgmist: 1) asjas nr 3-14-52278 tuvastati, et E. Hirvel ei olnud 2013. a taotluse esitamise hetkel õiguslikku alust kasutada põldude nr-d 10-17 aluseks olevat maad. E. Hirvel puudus leping jätkuvalt riigi omandis oleva maa kasutamiseks; 2) E. Hirv ei ole 2015 ja 2016 tõendanud, et tal on maade kasutamiseks õiguslik alus. Tal puudub leping ning maade tagastamise küsimus on lahendamata; 2) põldude nr 1–8 aluseks olev maa kuulub jätkuvalt riigi omandisse. E. Hirv ei ole esitanud lepingut, mis kinnitaks, et tal on õigus seda maad kasutada; 3) Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 26. jaanuari 1994. a otsus nr 2203, millega tunnistati omandireformi õigustatud subjektideks F. Mädo ja S. Maidla, ei oma tähendust. Selle otsuse alusel ei tunnistatud E. Hirve õigustatud subjektiks; 4) E. Hirve omandiõigust ega kasutusõigust vaidlusalusele maale ei tõenda ka Tallinna Halduskohtu 29. septembri 2009. a otsus. Selles lahendis analüüsiti erastamise küsimust; 5) Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 114 lg 2 kohaselt ei ole taotlejal õigust viivist nõuda. Taotlejale ei ole kahju tekitatud.
8.E. Hirv esitas Tartu Halduskohtule 9. augustil 2017 kaebuse PRIA 2. detsembri 2014. a otsuse nr 12-6/922, 13. märtsi 2017. a otsuste nr 12-6/17/424 ja nr 12-6/17/427,
17.märtsi 2017. a otsuste nr 12-6/17/451 ja nr 12-6/17/452 ning 14. juuni 2017. a vaideotsuse
3-17-1656 nr 12-4/15/41-3 ja 5. juuli 2017. a vaideotsuse nr 12-4/17/115-4 tühistamiseks ning uute otsuste tegemiseks kohustamiseks. Kaebaja põhjendab oma kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt: 1) toetuse maksmisest keeldumiseks puudub alus; 2) riik käsitleb isikut, kes on esitanud erastamisavalduse ja tagastamistaotluse, erastatava maa omanikuna (Vabariigi Valitsuse 6. juunil 2007 vastu võetud määrus nr 169 „„Maareformi seaduse” § 31 lõikes 2 nimetatud maa ajutiseks kasutamiseks andmise kord“ (kord) § 4 lg 4); 3) PRIA maksis vaidlusalustele maadele toetusi 2006–2012 teisele isikule. Kohtul tuleb Harju Maavalitsuselt välja nõuda lepingud, mille alusel teine isik sai PRIA-lt vaidlusalustele maadele toetusi; 4) kaebaja edastas PRIA-le maade tagastamisotsused, mistõttu ei ole need maad riigimaad. Kohalik omavalitsus venitas maade tagastamisega; 5) kui PRIA juristid soovivad, et maakasutusõigus oleks lepinguga tõendatud, võivad nad sellena käsitleda S. Maidla ja F. Mädoga sõlmitud suusõnalist lepingut alates 1999. a; 6) kaebaja kasutas maad 1999 esitatud erastamisavalduse alusel.
9.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja põhjendab oma vastust kokkuvõtlikult järgmiselt: 1) kaebaja pöördus kohtusse põllumassiivide osas, mille kohta leiti asjas nr 3-14-52278, et kaebajal puudus õigus neid maid (s.o põlde nr 10–17) kasutada. Kaebajal ei olnud õigust nendele maadele toetust taotleda. Põldude nr 1–5 ja 7 aluseks olev maa kuulus jätkuvalt riigi omandisse ning see ei olnud kaebaja õiguslikus kasutuses; 2) isegi juhul, kui jätta kõrvale vaidlusaluste maade kasutusõiguse küsimus, ei saaks kaebajale toetust maksta. Kaebaja ei ole põldudel vajalikke töid teinud ega maid hooldanud (ELÜPS § 13 lg 1). Maad on hooldamata; 3) kaebaja on PRIA menetluses sisuliselt väitnud, et talle ei ole maid tagastatud ja ta pole rendilepinguid sõlminud. Toetust makstakse üksnes juhul, kui maakasutus toimus õiguslikul alusel (maaeluministri 17. aprilli 2015 vastu võetud määrus nr 32 „Otsetoetuste saamise üldised nõuded, ühtne pindalatoetus, kliima- ja keskkonnatoetus ning noore põllumajandustootja toetus“ (määrus nr 32) § 3 lg 1, § 15 lg 1 p-d 2 ja 3). Kaebaja ei ole tänaseks esitanud ühtegi dokumenti, mis kinnitaks maade kasutamise õiguspärasust. Ühtlasi ei ole kaebaja maid kasutanud; 4) kaebaja väide, et tal oli suusõnaline leping, ei ole asjakohane. Asjas nr 3-14-52278 leiti, et nimetatud asjaolu pole tõendatud. S. Maidla ja F. Mädo surid enne 2011. Kaebaja ei saanud seega 2013 nende isikutega suusõnalist lepingut sõlmida; 5) kaebaja väide, et vaidlusaluste maade eest sai toetust teine isik, on asjakohatu. Nimetatud asjaolu ei seondu praeguse vaidlusega; 6) kaebajale ei ole reaalselt toetust 4501 eurot ja 10 senti ning 1729 eurot ja 98 senti välja makstud. Otsuses nr 12-6/922 märgitud 8604 eurot ja 67 senti tasaarveldatakse kolme aasta jooksul saadavate toetuste arvelt (Euroopa Komisjoni määrus nr 1122/2009 art 58 lg 3). Kuna kaebaja esitas kolme aasta jooksul uued taotlused, ei kustunud otsuses nr 12-6/922 märgitud jääk; 7) pindala suure erinevuse tõttu ei tekkinud väljamaksmisele kuuluvat summat (määrus nr 32 § 3 lg 1, § 15 ja § 18 lg 1).
KOHTU SEISUKOHT
10.Kohtuasjas on vaidlus selle üle, kas PRIA on õiguspäraselt jätnud kaebaja ühtse pindalatoetuse ning kliima- ja keskkonnatoetuse taotlused rahuldamata põhjusel, et kaebaja ei ole taotletavate pindade aluseks maad õiguslikul alusel kasutanud.
3-17-1656
11.Kuni 31. detsembrini 2014 kehtinud ELÜPS § 14 lg 2 p 3 ning alates 1. jaanuarist 2015 jõustunud ELÜPS § 13 lg 1 kohaselt oli isikul õigus taotleda toetust maale, mis oli tema kasutuses. Kasutuse all ei mõeldud mitte üksnes faktilist kasutamist (s.o valdust), vaid isikul pidi olema ka õiguslik alus seda maad vallata, nt kas taotleja oli maa omanik või ta kasutas maad rendilepingu alusel (põllumajandusministri 18. veebruari 2010 vastu võetud määrus nr 10 „Ühtse pindalatoetuse saamise nõuded ning toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise kord“ § 3 lg 1 p 2; määrus nr 32 § 15 lg 1 p 2). Seega oli isikul õigus toetust taotleda tingimusel, et ta kasutus maad õiguslikul alusel.
12.Halduskohtu hinnangul on PRIA õigesti järeldanud, et kaebajal ei olnud 2014, 2015 ja 2016 õigust taotleda ühtset pindalatoetust ega kliima- ja keskkonnatoetust, kuna ta ei tõendanud põldude nr 1–17 aluseks oleva maa kasutusõiguse olemasolu.
13.Taotluste esitamise hetkel ega ka varem ei olnud vaidlusaluste põldude aluseks olev maa kaebaja omandis. Maatüki kui kinnisasja omand tekib asjaõiguslepingu sõlmimisega ja kinnistusraamatusse kande tegemisega (asjaõigusseadus (AÕS) § 641; asjaõigusseaduse rakendamise seadus (AÕSRS) § 11 lg 3). Kuna vaidlust pole selle üle, et kinnistusraamatus vastav kanne puudub, ei olnud kaebajal taotluste esitamise hetkel vaidlusaluse maa omandit.
14.Taotluste esitamise hetkel oli tegemist jätkuvalt riigi omandis oleva ehk reformimata maaga (nt kaebaja vaidlustab asjas nr 3-15-2413 kohaliku omavalitsuse korralduse õiguspärasust, millega määrati erastatava maa suurus ja piirid). Maavanemal oli õigus anda reformimata maa lepingu alusel isikule ajutiseks kasutamiseks (kord § 4 lg 4). Kaebaja ei ole PRIA-le ega ka kohtule esitanud tõendit selle kohta, et ta oleks maavanemaga sõlminud lepingu vaidlusaluste maade kasutamiseks. Seega ei tulnud kaebajale vaidlusaluse maa kasutamise õigust ka lepingu alusel.
15.Kohus ei nõustu kaebaja käsitlusega, et kaebajale tuli kogu maa (sh põldude nr 1–17) kasutamise õigus 1999 esitatud erastamisavaldusest (tl-d 66 ja 67). Reformimata maa puhul tuleb eristada maal asuvate ehitiste (s.o elamu, laut ja kaev) kasutamise õigust ehitiste juurde kuuluva maa kasutamise õigusest.
15.1.Kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse ei ole õiguslikul alusel püstitatud ehitis maa oluline osa ja seda loetakse vallasasjaks (AÕSRS § 11 lg 1). Ehitise omanikul on õigus saada maa omanikuks maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras (AÕSRS § 11 lg 3). Vaidlust pole asjaolu üle, et kaebaja ei olnud taotluste esitamise hetkel elamu, lauda ja kaevu aluseks oleva maa omanik (vt käesolev otsus, p 13).
15.2.Kohus möönab, et kui isikul on reformimata riigi maal õiguslikul alusel püstitatud ehitis, tuleb jaatada tema õigust teatud ulatuses maad kasutada vähemalt selle maa tagastamise ja erastamise küsimuse lahendamise kontekstis ja perioodil. Omandi- ja maareformi üldise mõttega on kooskõlas, kui ehitise kui vallasasja omanikul on õigus kasutada ehitisealust ning ehitist ümbritsevat vähimat tarvilikku ja piisavat kogust maad, mis tagaks ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise erastamismenetluse jooksul (vt nt maareformiseadus § 6 lg 33). Vastasel korral ei saaks ta tagastamise ja erastamise küsimuse lahendamise ajal enda ehitist kui vallasasja kasutada. Eelnev aga ei ole halduskohtu hinnangul üle kantav PRIA-lt toetuste taotlemisele. Erastamisavalduse esitamine ei loo Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse, selle alusel kehtestatud õigusaktide ja EL-i asjakohaste õigusaktide mõttes isikule õigust taotleda pindala-, kliima- ja keskkonnatoetust. Nende õigusaktide mõttes tuleb kasutusõigust sisustada läbi omandiõiguse või lepingust tuleneva õiguse. Erastamisavalduse
3-17-1656 alusel alles hakatakse lahendama maa omandi küsimust, sh seda, kas, kellele ja kui suures ulatuses tuleb maad erastada. Kui erastamisavalduse esitanud isik soovib suuremat pindala kasutada ja taotleda PRIA-lt sellele toetust, tuleb tal sõlmida maavanemaga leping maa kasutamiseks (vt käesolev otsus, p 14). Kas erastamismenetlus on olnud ebamõistlikult pikk või mitte, selles osas on tegemist kaebaja ja kohaliku omavalitsuse omavahelise õigussuhtega.
15.3.Kuigi kaebaja esitas vaidlusaluse maa erastamisavalduse, ei andnud see talle õigust erastamisavalduses märgitud kogu maad kasutada ja taotleda sellele pindala- kliima- ja keskkonnatoetust.
16.Praeguses asjas ei oma tähendust see, kas vaidlusaluseid maid on kolmas isik kasutanud ja kas ta oli sõlminud maavanemaga selle kohta lepingu. Praeguses asjas analüüsitakse, kas kaebaja tõendas vaidlusaluse maa kasutamise õiguse olemasolu või mitte. Seetõttu jätab kohus rahuldamata kaebaja taotluse nõuda maavalitsuselt välja lepingud, mille viimane oli sõlminud teise isikuga (HKMS § 62 lg 2).
17.Kohus ei jaga kaebaja seisukohta, et tal oli vaidlusalust maad õigus kasutada S. Maidla ja F. Mädoga (omandireformi õigustatud subjektid) sõlmitud suulise lepingut alusel.
17.1.Kaebaja pole kohtule esitanud tõendit enda väite kinnitamiseks. Seega pole kaebaja väide, et tal oli suusõnaline leping õigustatud subjektidega, tõendatud. Ühtlasi pole kaebaja väide usutav, kuna õigustatud subjektid surid enne 2011. a.
17.2.Isegi kui kaebaja oleks sõlminud õigustatud subjektidega lepingu vaidlusaluse maa kasutamiseks, ei oma see asja lahendamisel tähendust. Reformimata riigimaad sai lepingu alusel kasutada anda maavanem, mitte õigustatud subjektid (vt käesolev otsus, p 14).
18.Kohus märgib kaebaja väite kohta, et PRIA nõuab kaebajalt tagasi raha, mida PRIA pole talle maksnud, järgmist. PRIA ei nõua kaebajalt raha tagasi, kuna kaebajale pole väljamakset tehtud. Vaidlustatud otsuses nr 12-6/922 märgitud 8604 eurot ja 67 senti on määratud Euroopa Komisjoni määruse nr 1122/2009 art 58 lg 3 alusel kui sanktsioon üledeklareerimise tõttu. Tegemist on summaga, mis tasaarveldatakse selle summaga, mida taotlejale kolme kalendriaasta jooksul uue taotluse alusel otsustatakse maksta. Kui taotleja kolme aasta jooksul uut taotlust ei esita, see summa kustutatakse. Kuna kaebaja esitas 2015 uued taotlused, ei ole kohustus kustunud. Vaidlustatud otsuste nr 424 ja nr 427 kohaselt on üledeklareerimise tõttu kohustuse jääk 6231 eurot ja 8 senti. PRIA kustutab viimati märgitud summa, kui kaebaja uusi taotlusi ei esita. Seega ei lasu kaebajal vaidlusaluste otsuste alusel kohustust PRIA-le raha maksta.
19.Eeltoodust tulenevalt on PRIA õigesti järeldanud, et kaebajal puudus õiguslik alus vaidlusaluste põldude aluseks oleva maa kasutamiseks. Seetõttu jääb kaebus rahuldamata. Menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Janar Jäätma
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.