Ege Hirve kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 14.06.2017. a vaideotsuse nr 12-4/15/41-3, 05.07.2017. a vaideotsuse nr 12-4/17/115-4 ja vaideotsuse aluseks olevate otsuste tühistamiseks ja asja uueks otsustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 18.12.2017. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Ege Hirve apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – Ege Hirv Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, volitatud esindaja Ave Paavel
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18.12.2017. a otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud kaebaja enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 01.11.2018, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) jättis 02.12.2014. a otsusega nr 12-6/922 rahuldamata Ege Hirve ühtse pindalatoetuse taotluse, kuna taotleja ei kasutanud põlde nr 1, 2, 4, 7, 8, 9, 10, 12, 15 ja 17 õiguslikul alusel. Vaidlusalune maa kuulus jätkuvalt riigi omandisse ning E. Hirvel ei olnud maade kasutamiseks lepingut.
2.PRIA tunnistas 13.03.2017. a otsusega nr 12-6/17/424 kehtetuks 11.08.2016. a otsuse nr 12-6/753 ning seadis kohustuse 4501 eurot ja 10 senti, kuna taotleja ei kasutanud põlde nr 1–7 ja 10–17 õiguslikul alusel. Vaidlusalune maa kuulus jätkuvalt riigi omandisse ning E. Hirvel ei olnud maade kasutamiseks lepingut.
3.PRIA tunnistas 13.03.2017. a otsusega nr 12-6/17/427 kehtetuks 11.08.2016. a otsuse nr 12-6/769 ning seadis kohustuse 1729 eurot ja 98 senti, kuna taotleja ei kasutanud põlde nr 1–7 ja 10–17 õiguslikul alusel. Vaidlusalune maa kuulus jätkuvalt riigi omandisse ning E. Hirvel ei olnud maade kasutamiseks lepingut.
4.PRIA tunnistas 17.03.2017. a otsusega nr 12-6/17/451 kehtetuks 12.12.2016. a otsuse nr 12-6/1530 ning jättis E. Hirve ühtse pindalatoetuse taotluse rahuldamata, kuna taotleja ei kasutanud põlde nr 1–7 ja 10–17 õiguslikul alusel. Vaidlusalune maa kuulus jätkuvalt riigi omandisse ning E. Hirvel ei olnud maade kasutamiseks lepingut.
5.PRIA tunnistas 17.03.2017. a otsusega nr 12-6/17/452 kehtetuks 12.12.2016. a otsuse nr 12-6/1531 ning jättis E. Hirve kliima- ja keskkonnatoetuse taotluse rahuldamata, kuna taotleja ei kasutanud põlde nr 1–7 ja 10–17 õiguslikul alusel. Vaidlusalune maa kuulus jätkuvalt riigi omandisse ning E. Hirvel ei olnud maade kasutamiseks lepingut.
6.PRIA jättis 14.06.2017. a vaideotsusega nr 12-4/15/41-3 E. Hirve vaide PRIA 02.12.2014. a otsuse nr 12-6/922 peale rahuldamata. Vaideotsuses märgitakse kokkuvõtlikult järgmist: 1) vaidemenetlust pikendati, kuni jõustus otsus haldusasjas nr 3-14-52278. Kohtuasjas tuvastati, et põllud nr 10, 12 ja 17 kuuluvad riigile ning E. Hirvel ei olnud õiguslikku alust neid maid kasutada. Maavalitsus ei ole sõlminud ühtegi lepingut maade kasutamiseks andmise kohta; 2) põldudele nr 1, 2, 4, 7, 8, 9 ja 15 taotlesid 2014. a toetusi E. Hirv ja Ekso Agro OÜ. Ekso Agro OÜ vastas PRIA-le, et tal on õigus vaidlusaluseid maid kasutada. E. Hirv PRIA nõudele ei vastanud; 3) E. Hirv ei tõendanud maade kasutamise õigust, mistõttu ei ole tal õigust toetust saada.
7.PRIA jättis 05.07.2017. a vaideotsusega nr 12-4/17/115-4 E. Hirve vaided PRIA 13.03.2017. a otsuste nr 12-6/17/424 ja nr 12-6/17/427 ning 17.03.2017. a otsuste nr 12-6/17/451 ja nr 12-6/17/452 peale rahuldamata. Vaideotsuses leiti kokkuvõtlikult järgmist: 1) haldusasjas nr 3-14-52278 tuvastati, et E. Hirvel ei olnud 2013. a taotluse esitamise hetkel õiguslikku alust kasutada põldude nr 10-17 aluseks olevat maad. E. Hirvel puudus leping jätkuvalt riigi omandis oleva maa kasutamiseks; 2) E. Hirv ei ole 2015. a ja 2016. a tõendanud, et tal on maade kasutamiseks õiguslik alus. Tal puudub leping ning maade tagastamise küsimus on lahendamata; 3) põldude nr 1–8 maa kuulub jätkuvalt riigi omandisse. E. Hirv ei ole esitanud lepingut, mis kinnitaks, et tal on õigus seda maad kasutada; 4) Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 26.01.1994. a otsus nr 2203, millega tunnistati omandireformi õigustatud subjektideks F. Mädo ja S. Maidla, ei oma tähendust. Selle otsuse alusel ei tunnistatud E. Hirve õigustatud subjektiks;
5) E. Hirve omandiõigust ega kasutusõigust vaidlusalusele maale ei tõenda ka Tallinna Halduskohtu 29.09.2009. a otsus. Selles lahendis analüüsiti erastamise küsimust; 6) Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 114 lg 2 kohaselt ei ole taotlejal õigust viivist nõuda. Taotlejale ei ole kahju tekitatud.
8.E. Hirv esitas 09.08.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 02.12.2014. a otsuse nr 12-6/922, 13.03.2017. a otsuste nr 12-6/17/424 ja nr 12-6/17/427, 17.03.2017. a otsuste nr 12-6/17/451 ja nr 12-6/17/452 ning 14.06.2017. a vaideotsuse nr 12-4/15/41-3 ja 05.07.2017. a vaideotsuse nr 12-4/17/115-4 tühistamiseks ning uute otsuste tegemiseks kohustamiseks.
9.Tartu Halduskohus jättis 18.12.2017. a otsusega E. Hirve kaebuse rahuldamata. Halduskohus määratles, et kohtuasjas on vaidlus selle üle, kas PRIA on õiguspäraselt jätnud kaebaja ühtse pindalatoetuse ning kliima- ja keskkonnatoetuse taotlused rahuldamata põhjusel, et kaebajal ei ole õiguslikku alust toetusetaotluste aluseks oleva maa kasutamiseks. Halduskohus leidis, et kuni 31.12.2014 kehtinud ELÜPS § 14 lg 2 p 3 ning alates 01.01.2015 jõustunud ELÜPS § 13 lg 1 kohaselt oli isikul õigus taotleda toetust maale, mis oli tema kasutuses. Kasutuse all ei mõeldud mitte üksnes faktilist kasutamist (s. o valdust), vaid isikul pidi olema ka õiguslik alus seda maad vallata. Seega pidi taotleja olema kas maa omanik või maa kasutaja rendilepingu alusel (vt ka põllumajandusministri 18.02.2010. a määrus nr 10 „Ühtse pindalatoetuse saamise nõuded ning toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise kord“ § 3 lg 1 p 2; määrus nr 32 § 15 lg 1 p 2). Seega oli isikul õigus toetust taotleda tingimusel, et ta kasutus maad õiguslikul alusel. Halduskohtu hinnangul järeldas PRIA õigesti, et kaebajal ei olnud 2014, 2015 ja 2016. a õigust taotleda ühtset pindalatoetust ning kliima- ja keskkonnatoetust, kuna ta ei tõendanud põldude nr 1–17 aluseks oleva maa kasutusõiguse olemasolu. Taotluste esitamise hetkel ega ka varem ei olnud vaidlusaluste põldude maa kaebaja omandis. Kuna vaidlust ei ole selle üle, et kinnistusraamatus vastav kanne puudub, ei olnud kaebajal taotluste esitamise hetkel vaidlusaluse maa omandit. Taotluste esitamise hetkel oli tegemist jätkuvalt riigi omandis oleva ehk reformimata riigimaaga. Maavanemal oli õigus anda reformimata maa lepingu alusel isikule ajutiseks kasutamiseks, kuid kaebaja ei ole PRIA-le ega ka kohtule esitanud tõendit selle kohta, et ta oleks maavanemaga sõlminud lepingu vaidlusaluste maade kasutamiseks. Seega ei tulnud kaebajale vaidlusaluse maa kasutamise õigust ka lepingu alusel. Halduskohus ei nõustunud kaebaja käsitlusega, et kaebajale tuli kogu maa (sh põldude nr 1–17) kasutamise õigus 1999. a esitatud erastamisavaldusest (tl-d 66 ja 67). Reformimata maa puhul tuleb eristada maal asuvate ehitiste (s. o elamu, laut ja kaev) kasutamise õigust ehitiste juurde kuuluva maa kasutamise õigusest. Halduskohus märkis, et kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse ei ole õiguslikul alusel püstitatud ehitis maa oluline osa ja seda loetakse vallasasjaks (AÕSRS § 11 lg 1). Ehitise omanikul on õigus saada maa omanikuks maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras (AÕSRS § 11 lg 3). Kaebaja ei olnud taotluste esitamise hetkel elamu, lauda ja kaevu aluseks oleva maa omanik. Halduskohus möönis, et kui isikul on reformimata riigimaal õiguslikul alusel püstitatud ehitis, tuleb jaatada tema õigust teatud ulatuses maad kasutada vähemalt selle maa tagastamise ja erastamise küsimuse lahendamise kontekstis ja perioodil. Eelnev aga ei ole halduskohtu hinnangul üle kantav PRIA-lt toetuste taotlemisele. Erastamisavalduse esitamine ei loo Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse, selle alusel kehtestatud õigusaktide ja EL-i asjakohaste õigusaktide mõttes isikule õigust taotleda pindala-, kliima- ja keskkonnatoetust. Nende õigusaktide mõttes tuleb kasutusõigust sisustada läbi omandiõiguse või lepingust tuleneva õiguse. Erastamisavalduse
alusel alles hakatakse lahendama maa omandi küsimust, sh seda, kas, kellele ja kui suures ulatuses tuleb maad erastada. Kui erastamisavalduse esitanud isik soovib maast suuremat pindala kasutada ja taotleda PRIA-lt sellele toetust, tuleb tal sõlmida maavanemaga leping riigi maa kasutamiseks. Kuigi kaebaja esitas vaidlusaluse maa erastamisavalduse, ei andnud see talle õigust erastamisavalduses märgitud kogu maad kasutada ja taotleda sellele pindala-, kliima- ja keskkonnatoetust. Halduskohus märkis, et praeguses asjas ei oma tähendust see, kas vaidlusaluseid maid on kolmas isik kasutanud ja kas ta oli sõlminud maavanemaga selle kohta lepingu. Praeguses asjas analüüsitakse, kas kaebaja tõendas vaidlusaluse maa kasutamise õiguse olemasolu või mitte. Seetõttu jättis halduskohus rahuldamata kaebaja taotluse nõuda maavalitsuselt välja lepingud, mille viimane oli sõlminud teise isikuga (HKMS § 62 lg 2). Halduskohus ei jaganud kaebaja seisukohta, et tal oli vaidlusalust maad õigus kasutada S. Maidla ja F. Mädoga (omandireformi õigustatud subjektid) sõlmitud suulise lepingut alusel. Kaebaja pole kohtule esitanud tõendit enda väite kinnitamiseks. Seega leidis kohus, et kaebaja väide, et tal oli suusõnaline leping õigustatud subjektidega, pole tõendatud. Ühtlasi pole kaebaja väide usutav, kuna õigustatud subjektid surid enne 2011. a. Isegi kui kaebaja oleks sõlminud õigustatud subjektidega lepingu vaidlusaluse maa kasutamiseks, ei oma see asja lahendamisel tähendust. Reformimata riigimaad sai lepingu alusel kasutada anda maavanem, mitte õigustatud subjektid. Halduskohus selgitas, et PRIA ei nõua kaebajalt raha tagasi, kuna kaebajale pole väljamakset tehtud. Vaidlustatud otsuses nr 12-6/922 märgitud 8604 eurot ja 67 senti on määratud Euroopa Komisjoni määruse nr 1122/2009 art 58 lg 3 alusel kui sanktsioon üledeklareerimise tõttu. Tegemist on summaga, mis tasaarveldatakse selle summaga, mida taotlejale kolme kalendriaasta jooksul uue taotluse alusel otsustatakse maksta. Kui taotleja kolme aasta jooksul uut taotlust ei esita, see summa kustutatakse. Kuna kaebaja esitas 2015. a uued taotlused, ei ole kohustus kustunud. Vaidlustatud otsuste nr 424 ja nr 427 kohaselt on üledeklareerimise tõttu kohustuse jääk 6231 eurot ja 8 senti. PRIA kustutab viimatimärgitud summa, kui kaebaja uusi taotlusi ei esita. Seega ei lasu kaebajal vaidlusaluste otsuste alusel kohustust PRIA-le raha tagasi maksta.
10.E. Hirv esitas 17.01.2018 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 18.12.2017. a otsuse peale.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
11.Apellatsioonkaebuses taotleb kaebaja halduskohtu otsuse tühistamist ja PRIA kohustamist uute otsuste tegemiseks maa kasutusõigusest lähtuvalt. Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses ka seda, et PRIA maksaks välja ebaseaduslikult kinnipeetud toetused ja 8% viivist iga maksega viivitatud aasta eest. Kaebaja leiab, et halduskohus on vääralt samastanud maakasutusõiguse omandiõigusega ja leidnud, et kaebajal puudub maakasutusõigus. Kohtule edastatud komisjoni otsus ja erastamisavaldused annavad maale kaebaja hinnangul kasutusõiguse automaatselt. Kaebaja leiab samuti, et PRIA-l ei ole seaduslikku alust siduda maakasutusõigust omandivaidlustega ning nii suulised kui kirjalikud lepingud kehtivad võrdväärsetena. Kirjalikke maakasutuslepinguid hakkas PRIA nõudma alles 2014. a. Kaebajal ei ole võimalik tagantjärele sõlmida kirjalikke lepinguid surnud isikutega. PRIA infokirjas on loetletud neli võrdväärset maakasutusviisi. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks PRIA nõuab omandiõiguse tõendamist.
Kaebaja leiab, et asjas ei ole kahjustatud osapoolt. PRIA on lihtsalt loonud fiktiivse skeemi toetuste mitteväljastamise jaoks. PRIA-l ei ole kaebaja hinnangul õigust toetustega tasaarveldada fiktiivsete skeemidega loodud kunstlikke kahjusid. PRIA maksis välja kaebajale samade maade pindalatoetuse 2013. a ning enne seda aastaid AS-le Pakar.
12.Vastustaja palub 26.02.2018. a vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et vaidlusalused maad ei ole käsitletavad riigi omandis olevate maadena. Tegemist oli/on jätkuvalt riigi omandis olevate ehk reformimata maadega ning kaebaja ei ole tõendanud vaidlusaluste maade kasutusõiguse olemasolu. Vastustaja nõustub halduskohtu seisukohaga, et erastamisavalduse esitamine ei loo Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse, selle alusel kehtestatud õigusaktide ja Euroopa Liidu asjakohaste õigusaktide mõttes isikule õigust taotleda pindala-, kliima- ja keskkonnatoetust. Nende õigusaktide mõttes tuleb kasutusõigust sisustada läbi omandiõiguse või lepingust tuleneva õiguse. Riigile kuuluvate või jätkuvalt riigi omandis olevate maade osas ei kehti ka väidetavalt suuliselt sõlmitud rendilepingud, nagu leiab kaebaja. Vastustaja hinnangul ei anna E. Hirvele õigust vaidluslauseid maid kasutada ka tema poolt nimetatud Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 26.01.1994. a otsus nr 2203, kuna nimetatud otsusest nähtuvalt on omandireformi õigustatud subjektideks F. Mädo ja S. Maidla. Oluline on märkida, et reformimata riigimaad sai lepingu alusel kasutada anda üksnes maavanem, mitte õigustatud subjektid. Vastustaja leiab, et kaebaja väide AS Pakar poolt aastatel 2006-2012 vaidlusaluste maade kasutamise kohta on asjasse puutumatu. Varasem toetuste maksmine teistele isikutele ei saa riivata kaebaja õigusi. Kaebaja väide temale 2013. a taotletud ühtse pindalatoetuse väljamaksmise kohta samadele maadele, on ebaõige. Haldusasjas nr 3-14-52278, milles tehtud otsus jõustus Riigikohtu 16.03.2017. a määrusega, oli vaidluse esemeks PRIA 28.11.2013. a otsus, millega jäeti E. Hirve poolt 2013. a taotletud ühtse pindalatoetuse taotlus rahuldamata, sest E. Hirvel puudus analoogselt käesolevaga taotlusaluste riigile kuuluvate maade kasutusõigus. Pindalatoetuste saamise eelduseks peavad olema täidetud kaks olulist nõuet - taotleja peab omama õiguslikku alust taotlusaluste maade kasutamiseks ning taotleja peab hooldama taotlusel märgitud põlde nõuete kohaselt (vt näiteks Maaeluministri 17.04.2015. a määrus nr 32 „Otsetoetuste saamise üldised nõuded, ühtne pindalatoetus, kliima- ja keskkonnatoetus ning noore põllumajandustootja toetus“ § 3 lg 1 ja § 15 lg 1 p-d 2 ja 3). Antud juhul on E. Hirvel mõlemad eeldused toetuse saamiseks täitmata. E. Hirv ei ole ka reaalselt vaidlusaluseid maid kasutanud ega hooldanud. PRIA-l ei oleks võimalik E. Hirve nõuet rahuldada ega maksta E. Hirvele taotletud pindalatoetust vaidlusaluste põldude eest isegi siis, kui E. Hirv omaks maakasutusõigust, sest PRIA on kindlaks teinud, et E. Hirv ei ole vaidlusaluseid põlde hooldanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus leiab, et ükski apellatsioonkaebuse väide ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti jätnud kaebuse rahuldamata. Toimiku materjalide ja halduskohtu otsuses toodud põhjenduste pinnalt ei ole ringkonnakohtul alust asuda seisukohale, nagu oleks halduskohus käesoleva lahendi tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi või ebaõigesti hinnanud tõendeid. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
14.E. Hirv on toimiku materjalidest (tl 2-3, 51-57) nähtuvalt pöördunud käesolevas asjas esitatud kaebusega kohtusse osaliselt samade põllumassiivide osas, mille kohta on olemas juba jõustunud kohtulahend haldusasjas nr 3-14-52278. E. Hirv pöördus viimati nimetatud kohtuasjas halduskohtusse 2013. a pindalatoetuse taotluse rahuldamata jätmise tõttu. Haldusasjas nr 3-14-52278, milles tehtud otsus jõustus Riigikohtu 16.03.2017. a määrusega, millega jäeti E. Hirve kassatsioonkaebus menetlusse võtmata, oli vaidluse esemeks PRIA 28.11.2013. a otsus, millega jäeti E. Hirve poolt 2013. a taotletud ühtse pindalatoetuse taotlus rahuldamata, sest E. Hirvel puudus taotlusaluste riigile kuuluvate maade kasutusõigus. Eeltoodust nähtuvalt on vale ka kaebaja väide temale 2013. a taotletud ühtse pindalatoetuse väljamaksmise kohta samade maade osas. Kohtud tuvastasid haldusasjas nr 3-14-52278 seega juba 2013. a seisuga E. Hirvel riigile kuuluvate järgmiste maade osas kasutusõiguse puudumise, mida E. Hirv siiski ka käesolevas asjas esitatud kaebusega uuesti vaidlustab: 1) PRIA otsustel põld nr 13, põllumassiiv 55758015327; 2) põld nr 12, massiiv 55758027949; 3) põld nr 15, massiiv 55758043093; 4) põld nr 16, massiiv 55758043136; 5) põld nr 14, massiiv 55758045010; 6) põld nr 10, massiiv 55758100962; 7) põld nr 11, massiiv 55758111988; 8) põld nr 17, massiiv 55758130242.
15.Ka teiste riigile kuuluvate maade osas (põld nr 1, massiiv 55658143008; põld nr 2, massiiv 55658174266; põld nr 3, massiiv 5565814915; põld nr 4, massiiv 55658160107; põld nr 5, massiiv 55658181372; põld nr 7, massiiv 55658099512;), mida haldusasjas nr 3-14-52278 ei käsitletud, on ringkonnakohtu hinnangul asjaolud samad, s. o tegemist on jätkuvalt riigile kuuluvate maadega, mille osas kaebaja ei ole tõendanud maakasutusõiguse olemasolu. Ringkonnakohus ei nõustu E. Hirve väitega, et vaidlusalused maad, s. o maatükid nr 1-17, ei ole riigi omandis olevad maad. Asja materjalidest nähtuvalt (tl 49-50, 66-67) on Sillaotsa 34-A maa, millel asuvatele põllumassiividele kaebaja toetusi taotles, endiselt reformimata riigimaa, s. o riigi omandis olev maa, kuna nende maade osas ei ole tehtud erastamise ega tagastamise otsuseid. Vastupidiselt apellatsioonkaebuses märgitud kaebaja arvamusele, ei tulene tema õigus vaidlusaluse maa kasutamiseks ka määrusest nr 169 “Maareformi seaduse“ §-s 31 lg 2 nimetatud maa ajutiseks kasutamiseks andmise kord“, sest kaebaja ei ole endiselt millegagi tõendanud, et tema suhtes oleks selle määrusega sätestatud korras vormistatud maa ajutise kasutamise õigus vaidlusalusele maale. Kaebaja poolt viidatud määrus nr 169 on alates 01.01.2018 ka kehtivuse kaotanud. Kuna asjas esitatud tõenditest nähtuvalt polnud vaidlusaluse (Sillaotsa 34-A) maa kohta ka perioodil 2014-2016 vara üleandmise akti koostatud ega maad kaebaja ega kellegi teise nimele kinnistusraamatusse kantud, siis asus PRIA põhjendatult seisukohale, et toetuse taotlemise hetkel ei olnud E. Hirv vaidlusaluse maa omanikuks ega ka kasutajaks ning tal ei olnud seetõttu nõutud õiguslikku alust vaidlusaluse maaga seonduvalt pindala-, kliima- ja keskkonnatoetuse taotlemiseks.
16.Üksnes vaidlusaluse maa osas erastamisavalduse esitamine ei anna kaebajale samuti õigust avalduses märgitud maade kasutamiseks ega ka õigust taotleda sellele maale ühtset pindalatoetust või kliima- ja keskkonnatoetust. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse ning selle alusel kehtestatud õigusaktide mõttes tuleb maa kasutusõiguse mõistet sisustada läbi maa omandiõiguse või läbi maa kasutamiseks sõlmitud lepingust tuleneva õiguse. Erastamisavalduse esitamine tähendab vaid seda, et nimetatud avalduse alusel alles hakatakse lahendama maa omandi küsimust, sh seda, kas, kellele ja kui suures ulatuses tuleb
maad erastada. Kui erastamisavalduse esitanud isik soovib taotleda PRIA-lt toetust riigile kuuluvale maale, tuleb tal sõlmida maavanemaga leping selle maa kasutamiseks. E. Hirv ei ole seni esitanud PRIA-le ega kohtutele jätkuvalt riigi omandis olevate maade kasutusõigust tõendavaid asjakohaseid dokumente ega lepinguid. Õigusnormid, millele kaebaja kaebustes tugineb näevad ette, et kui tegemist on jätkuvalt riigi omandis oleva maaga, on sellise maa kasutusse andmiseks ette nähtud kindel kord, mis ei näe ette riigimaadele automaatset kasutusõigust kolmandate isikute poolt ning PRIA ei saa selliste maade puhul arvestada ka kaebaja poolt väidetavalt maa osas omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isikutega suuliselt sõlmitud võimalikke rendilepinguid. Riigile kuuluvate või jätkuvalt riigi omandis olevate maade osas suuliselt sõlmitud rendilepingud maa kasutamiseks ei kehti. Ringkonnakohus nõustub PRIA ja halduskohtu seisukohaga, et kaebajal tuleks esmalt lahendada jätkuvalt riigi omandis olevate maade kasutusõiguse küsimus riigimaade kasutusse andmist või erastamist korraldavate pädevate asutustega ja alles pärast seda tekib kaebajal õigus Sillaotsa 34-A maade osas toetusetaotluste esitamiseks.
17.E. Hirvele ei anna õigust vaidluslauseid maid kasutada ka tema poolt viidatud Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 26.01.1994. a otsus nr 2203 (tl 71), millest nähtuvalt on omandireformi õigustatud subjektideks F. Mädo ja S. Maidla. Nagu juba öeldud, sai reformimata riigimaad kirjaliku lepingu alusel kasutada anda üksnes maavanem, mitte aga suulise lepingu alusel maa osas omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isikud. Kaebaja väide suulise rendilepingu olemasolu kohta maa osas õigustatud subjektideks tunnistatud, kuid surnud S. Maidla ja F. Mädoga ei ole seetõttu samuti asjakohane. Juba haldusasjas nr 3-14-52278 leidsid kohtud, et kaebaja ei ole millegagi tõendanud ka seda, et tal selline leping 2013. a sõlmitud oli, sest S. Maidla ja F. Mädo surid juba enne 2011. aastat.
18.Kaebaja väide AS Pakar poolt aastatel 2006-2012 vaidlusaluste maade kasutamise kohta on samuti asjasse puutumatu. Asjaolu, millised lepingud olid riigil sõlmitud kolmandate isikutega riigi omandis olevate maade kasutamiseks, ei ole antud vaidlusesse mitte kuidagi puutuv ning varasem toetuste maksmine teistele isikutele ei saa samuti kuidagi riivata E. Hirve õigusi.
19.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18.12.2017. a otsus muutmata.
20.HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jääb kaebaja poolt apellatsioonimenetluses tasutud riigilõiv tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.