Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 21. november 2016).
Pertti Uibo viibis Tallinna Vanglas vahistatu ja kinnipeetavana erinevatel perioodidel aastatel 2011-2013.
2.Pärast seda, kui P. Uibo poolt 13. jaanuaril 2014 esitatud kahju hüvitamise taotluse oli Tallinna Vangla rahuldamata jätnud, esitas P. Uibo kaebuse halduskohtule, milles palus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest välja mõista hüvitis 4800 eurot. Kaebuse põhjenduste kohaselt oli kambrites, kus kaebaja viibis, põrandapind kinnipeetava kohta liiga väike. Kambrid olid ka niisked ja vähe valgustatud.
3.Tartu Halduskohtu 25. septembri 2015. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ning mõisteti kaebaja kasuks välja 560 eurot. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.
3.1.Tualetti ei saa kambripindala hulka arvata. Selle arvestuse järgi oli kaebaja kasutuses olev pind kokku 366 päeva vältel alla kolme ruutmeetri ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika järgi on see õigusvastane.
3.2.Nõustuda ei saa vangla väitega, et perioodi 2. oktoober 2013 kuni 11. detsember 2013 osas on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Kaebaja esitas esialgses hüvitisenõudes nõude alusena kogu Tallinna Vanglas viibimise perioodi. Hilisemas hüvitisenõude täpsustuses ta küll lühendas seda perioodi (märkides teise vangistusega seoses perioodiks vaid 22. märts 2013 kuni 1. oktoober 2013), kuid kuna puuduste kõrvaldamise avalduses ei olnud esitatud põhjendusi, miks perioodi lühendati, siis oleks vastustaja pidanud uurimisprintsiibist tulenevalt teistkordselt taotluse käiguta jätma ja selgitama välja, millist perioodi kaebaja silmas peab. Kaebaja on vanglaga võrreldes nõrgemal positsioonil.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldamata jätta. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.
4.1.Perioodi 2. oktoober 2013 kuni 11. detsember 2013 osas on kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Ehkki esialgses kahju hüvitamise taotluses oli kaebaja märkinud nõude aluseks kogu Tallinna Vanglas viibitud ajavahemiku (11. juuli 2011 kuni 5. märts 2012 ja 22. märts 2013 kuni 11. detsember 2013), siis hilisemas hüvitisenõude täpsustuses märkis ta ära üksnes perioodi 11. juuli 2011 – 5. märts 2012 ja 22. märts 2013 kuni 1. oktoober 2013).
4.2.Tualett oleks tulnud arvutada kambripinna sisse. Sellise arvestuse järgi oleks kaebajale tagatud iga päev põrandapinda vähemalt 2,7 ruutmeetrit.
4.3.Kohus ei tuvastanud muid puudusi kaebaja kinnipidamistingimustes.
5.P. Uibo vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
7.Esiteks vajab lahendamist küsimus, kas kaebaja on läbinud täies ulatuses kohustusliku kohtueelse menetluse. Vastustaja leiab, et ehkki esialgses kahju hüvitamise taotluses oli kaebaja märkinud nõude aluseks kogu Tallinna Vanglas viibitud ajavahemiku (11. juuli 201-5. märts 2012 ja 22. märts 2013 kuni 11. detsember 2013), siis hilisemas hüvitisenõude täpsustuses märkis ta ära üksnes perioodi 11. juuli 2011 – 5. märts 2012 ja 22. märts 2013 kuni 1. oktoober 2013), st jättis teisest vangistusperioodist välja selle lõpuosa ehk ajavahemiku 2. oktoober 2013 kuni 11. detsember 2013. Ning kuna viimasest määratlusest lähtuvalt lahendas kahju hüvitamise taotluse ka vangla, siis ei ole 2. oktoober kuni 11. detsember 2013 osas kohustuslikku kohtueelset menetlust läbitud. Halduskohus leidis, kuna hilisemas puuduste kõrvaldamise avalduses, kus kaebaja vaidlusalust perioodi lühendas, ei esitanud ta põhjendusi, miks ta perioodi lühendas, siis oleks vangla uurimisprintsiibist tulenevalt pidanud taotluse teistkordselt käiguta jätma, et täpselt välja selgitada, mis perioodi kaebaja silmas pidas. Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ei nõustu. Vaieldamatult on perioodi määratlemine, mille eest isik sarnases olukorras hüvitist nõuab, isiku enda otsustada. Algses hüvitisenõudes
märgitud perioodi lühendamine võib olla tingitud erinevatest asjaoludest ning ei pruugi tähendada seda, et isik ei oska oma õigusi piisavalt efektiivselt kaitsta. Näiteks võib isik olla jõudnud ise järeldusele, et kogu perioodi osas tema õiguste rikkumist siiski ei toimunud. Samuti on võimalik see, et isik peab otstarbekaks esitada hüvitisenõue algul väiksema perioodi ulatuses arvestusega, et kui vaidlus jõuab kohtusse, peab ta tasuma vähem riigilõivu, ning vaidluse eduka lõppemise korral on tal võimalus esitada nõue ka hilisema perioodi osas. Seega võib vaidlusaluse perioodi osas ümbermõtlemine olla igati ratsionaalne otsus ning ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist olukorraga, kus haldusorganil oleks uurimispõhimõttest tulenevalt vajalik välja selgitada kaebaja tegelik tahe. Kaebaja on oma viimases avalduses väljendanud oma tahet piisavalt selgelt. Haldusorganil ei ole kohustust välja selgitada, miks kaebaja selliselt käitus. Halduskohtu lähenemine seaks haldusorganile ilmselgelt põhjendamatult liiga suure ja tarbetu halduskoormuse. Käesoleva olukorra kontekstis osundab ringkonnakohus iseäranis ka puuduste kõrvaldamise avalduses kaebaja poolt kasutatud sõnastusele, mille järgi toimus vangla õigusvastane tegevus „täpsemalt ajaperioodil 11.07.2011 – 05.03.12 ja 22.03.13 – 01.10.13“ (tl 26). Seega on kaebaja sõnaselgelt täpsustanud vaidlusalust perioodi. Ringkonnakohus ei näe eelnevat arvestades vähimatki alust, miks oleks pidanud vastustaja kaebaja tahtes hakkama kahtlema ning andma kaebajale täiendava võimaluse vaidlusaluse perioodi täpsustamiseks. Seetõttu nõustub ringkonnakohus vastustaja seisukohaga, et perioodi 2. oktoober kuni 11. detsember 2013 osas ei ole kaebaja kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud ning kaebus tuleb selles osas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata jätta.
8.Järgnevalt lahendab ringkonnakohus allesjäänud perioodi osas kaebuse sisuliselt.
9.Käesolevaks ajaks on analoogilistes asjades, st Tallinna Vangla poolt kambripinna suurusega tekitatud kahju hüvitamise asjades, kujunenud arvestatav hulk Riigikohtu praktikat. Käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt omavad tähtsust eeskätt järgmised Riigikohtu seisukohad.
9.1.Tualett ja mööblialune pind tuleb kambripindala arvestamisel kambripinna sisse arvestada (nt RKHKo 3-3-1-21-16, p 8; 3-3-1-42-15, p 17).
9.2.Kui isik oli vanglas 2,5-3 ruutmeetrises kambris kinnipeetavana ja tavarežiimil, ei ole tal õigust kahju hüvitamisele, kui tema muid vangistusalastest õigusaktidest tulenevaid õigusi ei ole rikutud, eeskätt kui tal olid tagatud vanglas väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused (RKHKo 3-3-1-68-15, p-d 18-19).
9.3.Kui isik oli vanglas 2,5-3 ruutmeetrises kambris vahistatuna, kellel on võimalik viibida kambrist väljapool vaid üks tund päevas, võib tal olla õigus kahju hüvitamisele. Sealjuures on hüvitise määramine kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid (RKHKo 3-3-1-21-16, p 10.3 ja 12). Ringkonnakohus ei näe alust neist Riigikohtu poolt võetud seisukohtadest käesoleva asja lahendamisel kõrvale kalduda.
10.Seega on õige vastustaja seisukoht, et tualett ja mööblialune pind tuleb arvata kambripinna arvutamisel kambri üldpindala sisse (ülal p 9.1). Kaebaja esitatud vastupidised seisukohad ei tingi viidatud Riigikohtu seisukohtade ümberhindamist.
11.Nähtuvalt esitatud andmetest oli kaebajal alla kolme ruutmeetri isiklikku põrandapinda järgnevalt – 2,7 ruutmeetrit 1 päev, 2,8 ruutmeetrit 7 päeval, 2,87 ruutmeetrit 26 päeval, 2,73 ruutmeetrit 31 päeval, 2,75 ruutmeetrit 168 päeval (tl 51-51p). Vastustaja esitatud seisukohast
järeldub, et ta oli kogu vanglas viibimise aja kas vahistatu staatuses või siis paigutatud vastuvõtuosakonda, ning talle oli sel ajal tagatud võimalus liikuda väljaspool oma elukambrit vaid 1 tund jalutuskäigu ajal (tl 51). Sellele lisandus vangla 6. oktoobri 2016. a selgituse järgi 2013. a suvel täiendav ühetunnine jalutuskäik. Seega oleks Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt kaebajal iseenesest õigus kahju hüvitamisele (vt ülal p 9.3).
12.Hüvitise suuruse määramisel arvestab ringkonnakohus järgnevat. Esiteks ei langenud kaebaja kasutuses olnud isiklik ruum oluliselt alla kolme ruutmeetri. Kogu aeg oli talle tagatud vähemalt 2,7 ruutmeetrit põrandapinda, st rohkem, kui nõudis tollal kehtinud vangla sisekorraeeskirja § 6 lg 6. Suures, mitme kinnipeetavaga ruumis oli sellist ruumikõikumist ilmselt keeruline tajudagi, rääkimata sellest, et see oleks kaebajale saanud tekitada arvestatavat kahju. Teiseks tuleb arvestada sedagi, et ehkki alla kolmemeetrise isikliku pinnaga kambrites viibimise päevi oli suhteliselt palju, vaheldusid kitsamad kinnipidamistingimused sageli ka perioodidega, kus kaebaja kasutuses oli märgatavalt üle kolme ruutmeetri isiklikku pinda. Need perioodid pidid ruumipuudust leevendama. Nii on vangla põhjendatult välja toonud, et põrandapind keskmiselt ühe isiku kohta oli esimesel vangistusperioodil 3,02 ruutmeetrit ja teisel perioodil 2,91 ruutmeetrit (tl 51-51p). Lisaks oli kaebaja kahe vangistusperioodi vahel ca aasta vabaduses. Kolmandaks seisneb käesoleva haldusasja eripära selles, et kaebajal olid lisaks ühetunnisele jalutuskäigule ka teisi väljaspool kambrit viibimise võimalusi. Vastustaja on osundanud, et ta osales 9 kohtumisega sotsiaalprogrammis, asus alates 30. septembrist 2013 omandama keskharidust ja viibis õppetöö ajal väljaspool kambrit osales mitmetel kokkusaamistel (tl 51). Samuti oli tal 2013. a suvel võimalik kasutada täiendavat ühetunnist jalutuskäiku värskes õhus, st kokku sai ta jalutada 2 tundi päevas. Kõik eelnev pidi kambris valitsenud ruumipuudust leevendama. Lisaks, ehkki Riigikohus ei ole pidanud hüvitise väljamõistmist välistavaks asjaoluks seda, et kinnipeetav ei ole kasutanud kahju kõrvaldamiseks või vähendamiseks RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud esmaseid õiguskaitsevahendeid (RKHKo 3-3-1-21-16, p-d 10-10.2), iseloomustab ringkonnakohtu hinnangul see, et kaebaja ei esitanud väidetavalt liiga kitsastes tingimustes viibides mitte mingisuguseid pöördumisi ega kaebusi seoses kitsikusega (vt tl 52) siiski üheselt sellele, et kaebaja jaoks ei olnud ruumikitsikus kuigi intensiivne probleem. Ringkonnakohus märgib siinkohal samuti, et väljamõistetav hüvitis peab lisaks vastama Eesti riigi ühiskondliku heaolu tasemele ning avalikkuse õiglustundele. Ehkki kohtupraktika sellistes asjades on ebaühtlane, ei saa absoluutsena juhinduda varasemas praktikas väljamõistetud hüvitistest. Riigikohus on sõnaselgelt rõhutanud, et hüvitise määramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus (RKHKo 3-3-1-21-16, p 12). Reeglina tuleb erinevates asjades, mis võivad esmapilgul näida sarnastena, võtta arvesse siiski erinevaid aspekte, mis hüvitise suurust mõjutavad. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kohaseks hüvitiseks kaebajale on 70 eurot.
13.Muid kaebaja õigusi rikutud ei olnud. Väited ventilatsiooni ja valgustuse puudulikkusest on tõendamata ja ei ole usutavad. Vastustaja on märkinud, et kambrites oli aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Lisaks aknale oli kambrites kunstlik valgustus ja kaebajal oli võimalik soetada täiendav valgusallikas (tl 52). Vangla tegi kõik endast oleneva, et leevendada suviti kuumust (vt tl 18).
14.Viivisenõue on kaebaja poolt esitatud alusetult. Kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahendid, millega ta viivisenõuet põhjendab, ei ole asjakohased, kuna neis lahendites oli tegemist teistsuguse olukorraga – kahju väljenduski muuhulgas kaebaja poolt juba tasutud viivises või siis oli nõue seotud rahalise nõude täitmisega viivitamisega. Mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmisel ei ole mingit põhjust viivise väljamõistmiseks.
15.Kaebaja viited Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele ei tingi teistsugust lahendust. Ülalviidatud Riigikohtu lahendis on samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeid analüüsitud ning jõutud sellest hoolimata eelnevalt nimetatud lahenduseni. Seetõttu ei saa asjakohaseks pidada kaebaja poolt väljatoodut, et kambrites oli palju inimesi.
16.Kuna eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendid on kujundanud kambripinna suurusega tekitatud kahju hüvitamise asjades suhteliselt jäiga kohtupraktika, ning sealjuures ei ole aktsepteeritud hüvitist välistava asjaoluna neid argumente, mis on Tallinna Vangla esitanud ka käesolevas asjas, ei peatu ringkonnakohus lähemalt kõigil apellatsioonimenetluses vangla poolt esitatud argumentidel.
17.Eeltoodust tulenevalt kuulub Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamisele. Resolutsiooni selguse huvides tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab perioodi 2. oktoober 2013 kuni 11. detsember 2013 osas kaebuse läbi vaatamata ning ülejäänud perioodi eest mõistab kaebajale hüvitiseks 70 eurot.
18.Halduskohtus taotles kaebaja nii õigusabikulude (414 eurot) kui riigilõivu (72 eurot) väljamõistmist. Halduskohus leidis, et olukorras, kus menetluskulude väljamõistmist sooviti advokaadibüroo Magnusson OÜ arvele ning väidetavalt on kaebaja eest õigusabikulu eest tasunud sularahas kolmas isik (OÜ Auxilio), ei ole põhjendatud menetluskulude väljamõistmine advokaadibüroo arvele. See tekitab kahtluse, et kaebaja poolt ei ole õigusabikulu kolmandale isikule tegelikult tasutud. Lisaks on halduskohus osundanud, et nii suures ulatuses õigusabikulude väljamõistmine pole niivõrd trafaretse ja samas pealiskaudse kaebuse puhul põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Seetõttu ei kuulu ka apellatsioonimenetluses õigusabikulu kaebaja kasuks väljamõistmisele. Riigilõivu tasus kaebaja halduskohtu 72 eurot ja ringkonnakohtus 90 eurot. Proportsionaalselt rahuldatakse 70 euro näol kaebuse nõue (4800 eurot) 1,45% ulatuses. Seega tuleb HKMS § 108 lg 2 alusel mõista vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskuludena 1,45% 162-st (90+72) eurost ehk 2,35 eurot.
19.Kaebaja taotlus asjas istungi korraldamiseks jääb rahuldamata. Tegemist on viimasel ajal kohtupraktikas korduvalt lahendatud vaidluse liigiga, kus sisuliselt käib vaidlus vaid hüvitise suuruse üle. Istungit sellise vaidluse lahendamiseks vajalik korraldada ei ole. Faktilised asjaolud on asjas piisavalt selged. Seetõttu jätab ringkonnakohus HKMS § 131 lg 1 p 2 alusel asjas istungi korraldamata. Istungi korraldamata jätmine aitab ühtlasi säästa ka asjas otsuseni jõudmise aega. Seetõttu räägib asja kirjalikus menetluses lahendamise kasuks ka menetlusökonoomia põhimõte. /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.