Allan Schmidti kaebus Viru Vangla 01.07.2016 otsuse nr 610/1672-2 osaliseks tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks 01.06.2016 taotluse uueks lahendamiseks
Menetlusvorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja – A. S Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Olga Hodakovskaja
Resolutsioon
Jätta kaebus rahuldamata. Jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 31. oktoober 2016. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud ja menetluse käik, kaebuse põhjendused ja taotlus, vastustaja vastuväited
1.Kinnipeetav A. S esitas 01.07.2016 taotluse (tl 17) Viru Vanglale, milles palus, et talle võimaldataks raamatukogu vahendusel laenutada õppematerjali ja usulist kirjandust kartserisse.
2.Viru Vangla 01.07.2016 otsusega nr 6-10/16172-2 (tl 15-16) jäeti taotlus õppematerjalide osas rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 26.07.2016 vaide (tl 13-14) Viru Vanglale, milles palus tühistada Viru Vangla 01.07.2016 otsus ja teha ettekirjutus, millega võimaldada laenutada raamatukogust õppematerjale.
4.Viru Vangla 02.08.2016 vaideotsusega nr 6-12/190-2 (tl 11-12) jäeti vaie rahuldamata.
5.24.08.2016 saabus Tartu Halduskohtule A. S kaebus (tl 1-5) , milles leiab, et vangla otsus on õigusvastane. Kuna Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) kohaselt võib kinnipeetaval kartseris olla muu hulgas mõistlikus koguses õppekirjandust, ei tohi vangla õppekirjandust keelata kuna seaduses pole öeldud, et õppekirjandus on lubatud vaid õppivatele kinnipeetavatele. Kartseris saab vangla keelata kirjandust, informatsiooni ja õppekirjandust Vangistusseaduse (VangS) § 651 lg 4 alusel. Kuna aga kaebaja suhtes ei ole piiranguid käskkirjaga kohaldatud, on kirjanduse keelamine ebaõige. Samuti on piirang vastuolus põhiseaduse ja konventsiooni artikliga kuna see on ebaproportsionaalne ja ei ole vajalik demokraatlikus ühiskonnas. Kui aga halduskohus leiab, et keeld tuleneb VSkE § 60 lg-st 1, tuleks algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.
6.08.09.2016 saabus Tartus Halduskohtule vastustaja seisukoht (tl 25-27), milles leitakse, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
7.Vastustaja hinnangul kandis A. S ajavahemikus 22.05.2016 – 31.08.2016 kartserikaristust. Kartserirežiim ei saa ega tohigi olla samaväärne tavarežiimiga, mistõttu on sel ajal piiratud lisaks liikumisvabadusele ka muud vabadused. VSkE § 60 lg 1 kohaselt võivad kartseris kinnipeetaval kaasas olla muu hulgas mõistlikus koguses õppe- või usukirjandust. Kinnipeetav taotles laenutada õppekirjandust (õpikud ja sõnaraamatud) ja vaidlus seisneb sõna õppekirjandus, mõtestamisel. Seaduse ja Õigekeelsussõnaraamatu järgi tuleb selle all mõista eelkõige õppetrükiseid. Tartu Halduskohus on asjas nr 3-11-1570 jõudnud järeldusele, et „õppekirjandus“ tähendab kirjandust, mis on vajalik õppivale kinnipeetavale. Sellega nõustus ka Tartu Ringkonnakohus oma 07.06.2013 otsuses nr 3-11-1570. Kartseris lubatakse erandina õppekirjandust õppivale kinnipeetavale, et ta ei jääks õpingutes maha ning et kartserikaristus ei takistaks hariduse omandamist. Kinnipeetava puhul, kes ei õpi, sellist ohtu ei teki ning õppekirjanduse omamine ei ole talle hädavajalik. Kinnipeetavale saab lubada vaid individuaalses täitmiskavas (ITK) ette nähtud tegevusi, st et kartseris on lubatud ITK-s märgitud programmide läbimine. Mis puudutab üldharivate raamatute kättesaadavust, siis seda kartserikambris ei võimaldata. Seesugune vajadus ei ole taasühiskonnastamise perspektiivist lähtuvalt hädavajalik. A. S ei ole ühegi kooli nimekirjas ja tema ITK-s märgitud oskuste omandamiseks ei ole taotletud teatmikud vajalikud. Vastustaja juhib tähelepanu, et A. S ei too konkreetselt välja õpikute ja sõnastike pealkirju, vaid taotleb umbmääraselt õpikuid ja sõnastikke. Vangla on seisukohal, et käesoleval juhul oli keeldumise põhjuseks asjaolu, et kartseris on lubatud üksnes usu- ja õppekirjandus ning otsustust mõjutas ka asjaolu, et A. S ei ole koolis käiv kinnipeetav. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kinnipeetava taotluse rahuldamata jätmine õppematerjalide laenutamise osas oli õiguspärane ja tema kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused
8.Halduskohus, analüüsinud vaidlusalust otsust ja asjassepuutuvaid õigusnorme, hinnanud poolte kirjalikke seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et Allan Schmidti kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Sealjuures nõustub kohus põhilises vastustaja põhjenduste ning argumentatsiooniga vaidemenetluses, mida kohus ei pea vajalikuks tervikuna üle korrata.
9.Kaebuse kohaselt seisneb põhiline vaidlusalune küsimus selles, et VSkE § 60 lg 1 alusel on kinnipeetaval lubatud kartseris omada mõistlikus koguses õppekirjandust ja seetõttu puudub vanglal kaalutlusõigus selle piiramiseks. Piiranguid saaks seega seada vaid VangS § 651 lg 4 järgi ja käskkirja alusel.
10.Kohus leiab, et selline arusaam on sügavalt vale ja rõhutab, et vastavalt Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 60 lg 1 alusel on kehtestatud nimekiri asjadest, mis võivad kaasas olla kartseris [pühakiri, tema õiguste kaitseks vajalikud õigusaktid (eelkõige „Eesti Vabariigi põhiseadus”, „Vangistusseadus”, „Vangla sisekorraeeskiri” ja „Vangla kodukord”), abielusõrmus, ususümbolid, mõistlikus koguses õppe- või usukirjandust, kirjapaberit, kirjutusvahendeid, kirjamarke, ümbrikke, tema kohta tehtud kohtuotsuseid ja -määrusi, süüdistuskokkuvõtteid, tema kirjadele saabunud vastuseid, üks telefonikaart, seep, kamm, hambapasta, hambahari, käterätt, tualettpaber ning naiskinnipeetaval hügieenisidemed].
11.On tõsi, et vangistusalased normid ei tõlgenda mõistet „õppekirjandus“, mistõttu tuleb esmalt tõlgendada õppekirjanduse definitsiooni, et seejärel normi regulatsiooni täpsemalt analüüsida.
12.Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi tähendab õppekirjandus raamatuid, töövihikuid jm. väljaandeid, mis on koostatud õppimiseks ja õpetamiseks. (Internetis kättesaadav: http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=%C3%B5ppekirjandus&F=M seisuga 21.09.2016). Eesti õigekeelsussõnaraamat 2016 defineerib õppekirjandust kui õppetrükiste kogumit (nt õpik, töövihik, harjutuskogu jne). (Internetis kättesaadav: http://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=%C3%B5ppekirjandus&F=M seisuga 21.09.2016)
13.Seega saab õppekirjanduse all mõista selliste trükiste/teavikute kogumit, mille eesmärk on suunatud hariduse omandamisele. Seda aga ei tohi segamini ajada üldsõnalise tähendusega õppekirjandusest, millest tulenevalt võib iga ilukirjanduslikku teavikut käsitleda kui õppekirjandust. On ilmne, et see ei ole olnud seadusandja tegelik eesmärk.
14.Kohus rõhutab, et vastavalt kehtivale kohtupraktikale seisneb kartseris erandina õppekirjanduse lubamise eesmärk selles, et õppiv kinnipeetav ei jääks õpingutes maha ning et kartserikaristus ei takistaks kinnipeetaval hariduse omandamist. Kinnipeetava puhul, kes ei õpi, sellist ohtu ei teki ning kirjanduse omamine kartseris ei ole talle hädavajalik. [...] Seega ei saa mõistet „õppekirjandus“ tõlgendada avaralt, vaid üksnes seotuna kinnipeetava isikuga. Vastasel juhul muutuks sisuliselt võimatuks õppe- ja muu kirjanduse vahele piiri tõmbamine, sest igast kirjandusteosest võimalik midagi õppida. (Tartu Ringkonnakohtu 07.06.2013 kohtuotsus nr 3-11-1570, p 8)
15.Antud juhul ei omanda A. S haridust, mistõttu ei ole tal õigust ka õppekirjanduse omamisele kartserirežiimis (nähtub vastustaja lisatud ITK-st).
16.Oluline on märkida, et vastavalt „Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne: L. Madise jt. Juura 2009, lk 124 p 6“ on distsiplinaarkaristus eelkõige karistusliku iseloomuga ning peab suunama isikut edaspidiselt õiguskuulekale käitumisele.
Nimetatud eesmärkide saavutamiseks ongi seadusandja ette näinud erinevad piirangud lähtudes VSkE § 60 lg 1.
17.Täiendavate piirangute seadmisega VangS § 651 lg 4 alusel saab piirata VangS § 22, § 30 – § 32, § 34 – §38, § 41, § 43, § 46, § 48 kohaldamist. See aga ei kätke endas õppekirjanduse keeldu, mis on juba sätte olemusest tulenevalt keelatud mitteõppivale kinnipeetavale.
18.Kohus toonitab, et lisaks eelpooltoodule on kaebaja tõlgendanud meelevaldselt kohtupraktikat, viidates lahenditele, kus kinnipeetavatele piirati igasugust informatsiooni. Käesolevas asjas aga ei ole kinnipeetav palunud endale ajalehtede väljastamist, vaid soovinud just nimelt õppekirjandust. Seda aga ei saa lugeda absoluutseks informatsiooni piiramiseks ning mis ei välista asjaolu, et teatud olukordades võib ka täiendavate piirangute seadmine olla põhjendatud.
19.Lisaks eelnevale on kaebaja oma kaebuses palunud kohtult kontrollida VSkE § 60 lg 1 sätestatud piirangu põhiseaduspärasust, viidates PS § 44 (õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni).
20.Kohus kordab, et käesoleval juhul ei ole isikule piiratud üldise informatsiooni kättesaadavust (ajalehed) vaid just nimelt kirjanduse laenutamist.
21.Täiendavalt märgib kohus, et nimetatud sätte põhiseaduspärasuse osas on juba välja kujunenud kohtupraktika. Nimelt on Riigikohus oma 21.06.2007 otsuses nr 3-3-1-2907 leidnud, et kinnipeetavale vanglas lubatud isiklike asjade kasutamine ei pea olema ühetaoliselt lubatud kõigis vangla ruumides ja et vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamiseks ja vanglas julgeoleku tagamiseks on võimalik näha ette erinevad kinnipidamistingimused vangla erinevates osades.
22.See tähendab, et kartseris isiklike asjade kasutamise piirang on eeldatavalt kehtestatud eesmärgiga muuta kartserikaristus kui kõige rangem distsiplinaarkaristus, efektiivseks. Juhul, kui kartseris oleksid kinnipeetule lubatud kõik tema isiklikud asjad, siis ei erineks kartseris viibimine oluliselt viibimisest tavalises kambris.
23.Tulenevalt eelpooltoodust jätab kohus kaebaja kaebuse rahuldamata täies ulatuses.
24.Vastavalt HKMS 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on vabastatud riigilõivu tasumisest Tartu Halduskohtu 9. juuni 2015 määrusega (tl 55-56). Vastustaja esitas kohtule taotluse menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt, kuid ei esitanud menetluskulude nimekirja.
25.HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. (digitaalselt allkirjastatud) Ülle Polluks kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.