Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
15. september 2016, Tallinn
Haldusasja number
3-15-1636
Haldusasi
HV kaebus Lääne-Saare Vallavolikogu 20. mai 2015. a otsuse nr 31 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 9. oktoobri 2015. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – HV, esindaja IV Vastustaja – Lääne-Saare vald, esindaja Andres Tinno
Menetluse alus ringkonnakohtus
Lääne-Saare valla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta HV 1. septembri 2016. a menetlusdokumendile lisatud DP Projektbüroo OÜ koostatud Jalaka kinnistu plaanimaterjal ja DP Projektbüroo OÜ 1. septembri 2016. a arve nr 86-16 haldusasja nr 3-15-1636 materjalide juurde võtmata.
Jätta Lääne-Saare valla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
9.oktoobri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-15-1636 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 17. oktoobril 2016 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-15-1636 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Lääne-Saare Vallavolikogu kehtestas 20.05.2015 otsusega nr 31 Nasva alevikus Jõeveere ja lähiala detailplaneeringu (Klotoid OÜ töö nr 21-0514; planeeringuala suurus ca 7 ha), milles nähti ette planeeritava ala jagamine kaheks krundiks ning sinna külaplatsi ja supelranna ning neid teenindavate ehitiste (parkla, slipp, paadi- ja võrgukuur, ujuvsild, kogunemisala, lõkkekoht, katusealused, istumiskohad, kiiged, pallimänguväljak ja spordirajatised, rannahoone, käimlad) rajamine. Külaplats planeeritakse olemasolevale Jõeveere kinnistule ning supelranna- ja puhkeala planeeritakse Mere tänavast kagus asuvale reformimata riigimaale (lähiaadressi ettepanek Mere tn 13).
2.HV esitas 26.06.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Lääne-Saare Vallavolikogu 20.05.2015 otsuse nr 31 tühistamiseks. Planeeringuala piirneb HV-le kuuluva Jalaka kinnistuga (katastritunnus 34804:001:0214), kuid kaebajat ei ole planeeringumenetlusse nõuetekohaselt kaasatud. Planeeringuga kavandatud Mere tn 13 krunt ulatub osaliselt kaebaja omandis olevale kinnisasjale. Jalaka kinnistu merepoolne piir kulgeb mööda rannajoont, ent mere taandumise tõttu on rannajoon katastriüksuse moodustamise ajaga võrreldes oluliselt muutunud. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 133 lg 1 kohaselt ulatub kaebaja kinnisomand praeguse tegeliku kaldajooneni. Seejuures ei saa kaldajoone asukoha tuvastamisel lähtuda veeseaduse § 29 lg-st 3 (s.o kaldajoone asukohast põhikaardil), sest nimetatud normi eesmärk ei ole määrata kindlaks kinnisomandi ulatus (vt Riigikohtu 09.04.2008 otsus nr 3-3-1-11-08; Tallinna Ringkonnakohtu 29.05.2009 otsus nr 3-08-295). Nõustuda ei saa vaidlustatud otsuses toodud seisukohaga, et praegusest Jõeveere maaüksusest (katastritunnus 34804:001:0091) kaebaja kinnistu poole jääva maa näol on tegemist reformimata riigimaaga. See maa on tekkinud kaldajoone muutumise tulemusena mere arvelt, mille võrra suureneb varem kaldajoonega piirnevate kinnistute pindala, mitte ei teki uut kinnisasja.
3.Lääne-Saare vald vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Kaebaja jäi küll algselt detailplaneeringu menetlusse nõuetekohaselt kaasamata, kuid tal võimaldati hiljem esitada siiski oma arvamus ja vastuväited, mistõttu ei saa menetlusviga tingida vaidlustatud otsuse tühistamist. AÕS § 133 lg 1 kohaldamiseks peab piiriprotokollis olema märgitud, et kinnistu piiriks on avaliku veekogu kaldajoon. Kui avaliku veekoguga piirneb reformimata riigimaa, suureneb veepiiri taganemisel reformimata riigimaa ulatus, kui tekkiv maa ei ulatu naabruses olevate kinnistute piiridesse. Kui kinnistud on maareformi käigus moodustatud olemasolevates piirides, siis võib eeldada, et vaidlusalune reformimata riigimaa oli juba sellel ajal olemas. Detailplaneeringuga hõlmatud reformimata riigimaad ei saa käsitada kaldajoone taganemise järel tekkinud kinnisasjana, mille moodustamine oleks keelatud. Vaidlusalune ala ei saa ulatuda kaebaja kinnistule ja tegemist on reformimata riigimaaga (vt ka Maa-ameti 18.02.2015 kiri nr 12.1-5/1084). Detailplaneeringu kehtestamine ja selle realiseerimise käigus supelranna ja külaplatsi rajamine on avalikes huvides. 2(6)
3-15-1636
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 09.10.2015 otsusega HV kaebuse ja tühistas LääneSaare Vallavolikogu 20.05.2015 otsuse nr 31. Vald on detailplaneeringu kehtestamisel jätnud nõuetekohaselt tuvastamata olulise asjaolu ehk HV omandis oleva kinnisasja ulatuse. Puuduvad veenvad põhjendused, et kaebaja kinnistu ei ulatu planeeringualale. Olukorras, kus haldusorgan on jätnud sedavõrd olulise asjaolu välja selgitamata, on otsus õigusvastane ja tuleb tühistada, ilma et kohtumenetluses oleks vajalik hakata konkreetset asjaolu tuvastama. Vaidlus taandub küsimusele, kus asub vaidlusaluses piirkonnas kaldajoon (rannajoon). Sõltumata sellest, kus oli kaldajoon kaebaja kinnistu koosseisu kuuluvate katastriüksuste moodustamise ajal ning kuhu kanti katastriüksuste piir katastrikaardil, oli piiri tegelik asukoht määratud kaldajoone kui loodusliku objektiga. Kui kinnistu piir on määratud selliselt, et see kulgeb mööda kaldajoont, muutub kinnistu piir kaldajoone püsiva muutumise korral (vt Riigikohtu 09.04.2008 otsus nr 3-3-1-11-08; Tallinna Ringkonnakohtu 29.05.2009 otsus nr 308-295). Vastustaja ei ole välja selgitanud ka seda, kas detailplaneeringus ette nähtud Mere tn 13 krundi ala on olnud kogu aeg olemas või on see tekkinud kaldajoone muutumise tulemusena. Kui ilmneb, et planeeritav ala ulatub osaliselt kaebaja kinnistule, on ülekaaluka avaliku huvi korral võimalik näha kehtestatavas detailplaneeringus ette kinnisasja osaline sundvõõrandamine.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Lääne-Saare vald palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta HV kaebus rahuldamata. Maa omandi kuuluvuse kindlaksmääramine (ja ka Mere tn 13 krundi ala varasema olemasolu tuvastamine) ei ole detailplaneeringu ülesanne, millele on oma seisukohas viidanud ka Maa-amet. Vald ei ole pädev lahendama maaomanike vahelist piirivaidlust ning maaüksuste tegelikud piirid saab välja selgitada ka pärast planeeringu kehtestamist. Planeeringumenetlus on toimunud seaduse alusel ja sellesse on olnud kaasatud ka ekspert Maa-ameti näol, kelle pädevuses pole vallal alust kahelda ning sama on leidnud järelevalvet teostanud Saare maavanem 27.04.2015 kirjas nr 12-2/15-414-2. Alusetu on halduskohtu väide, et vald ei ole kasutanud eksperdi abi, et selgitada välja kaebaja kinnistu piiriks oleva kaldajoone tegelik paiknemine. Detailplaneeringu algatamise hetkel olid kinnistu konkreetsed piirid kindlaks määratud ning planeeringuala ei ulatu kaebaja kinnistule. Halduskohtu tõlgendus on ekslik ning kinnistusraamatusse kantud Jalaka kinnistu piirid saavad muutuda vaid juhul, kui muudetakse kinnistu piire. Maa-amet on kinnitanud, et detailplaneeringusse kaasatud ala näol on tegemist nn reformimata riigimaaga, mis ei kuulu kaldajoone asukoha muutusi arvestades ühegi kaldakinnisasja (sh Jalaka kinnistu) koosseisu. Seega ei riku kehtestatud detailplaneering Jalaka kinnistu omanike omandiõigust. Vaidlusaluse planeeringu suhtes on suur avalik huvi ning tegemist on Kuressaare Linnavolikogu 26.01.2012 otsusega nr 1 ja Kaarma Vallavolikogu 25.01.2012 määrusega nr 1 kehtestatud ühisplaneeringuga määratud puhkeotstarbelise alaga.
6.HV vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse (PlanS) § 9 lg 2 p 16 kohaselt kuulub planeeringu ülesannete hulka muude seadustest ja teistest õigusaktidest tulenevate kinnisomandi kitsenduste ulatuse määramine planeeritaval maa-alal. AÕS § 133 lg-st 1 tulenev kinnisomandi ulatus on planeeritaval maa-alal kahtlemata kitsendavaks asjaoluks, millega tulnuks planeeringu koostamise ja menetlemise käigus arvestada. Vald jättis planeeringumenetluses osaliselt või täielikult täitmata PlanS § 3 lg 1, § 4 lg 2 p 2; § 12 lg 6; § 16 lg 1 p 5; § 16 lg 4 p 2 ja § 18 lg 5 p 2 nõuded, mistõttu ei osutunud 3(6)
3-15-1636 kaebajal võimalikuks kaitsta oma õigusi juba planeeringu koostamise käigus. Maa-amet kui valitsusasutus ei saanud olla erapooletuks eksperdiks kaldajoone tegeliku asukoha väljaselgitamisel, sest sellest oleneb ka riigile kuuluva maa olemasolu ja ulatus. Maareformi käigus vormistatud piiriprotokolli (2000. a kaardimaterjali alusel) ja planeeringu algatamise ajal maakatastri kaardile kantud kaldajoont ei saa samastada ega võtta aluseks planeeringuala kindlaksmääramisel. Piiriprotokollis on selgelt määratud, et Jalaka III maatüki piirid ulatuvad Suure katla rannajooneni ja on määratud kulgema mööda Suure katla rannajoont. Kui kinnistu piir on määratud selliselt, et see kulgeb mööda kaldajoont, siis AÕS §133 lg-st 1 tulenevalt muutub kinnisomandi ulatus ka kaldajoone püsiva muutumise korral (st katastrikaardil märgitust olenemata on kinnisomandi tegelik ulatus määratud loodusliku objektiga). Seega ulatub detailplaneeringus ettenähtud Mere tn 13 krunt osaliselt kaebaja kinnistule ning tegemist ei ole reformimata riigimaaga. Suurt avalikku huvi kandva külaplatsi ja sellega seonduvate rohkete tegevuste elluviimine ei ole takistatud, kui jätta planeeringust välja vaidlusalune lähiala, millele planeeritakse Mere tn 13 krundi ja sellest väikesele osale supelranna rajamist. Halduskohus märkis, et vaidlus on muu hulgas taandunud küsimusele, kus asub kõnealuses piirkonnas Suure katla rannajoon. Samas ei ole halduskohtu otsuses nimetatud asjaolu tuvastatud. Sellega seoses esitab kaebaja täiendavalt DP Projektbüroo OÜ teostatud mõõdistamistööde põhjal koostatud plaani, millele on kantud rannavalli tegelikud kõrgused, veepiiri kõrgus mõõdistamise hetkel ja tähistatud ka Jalaka kinnistu piiripikenduste ulatumine Suure katla tegeliku rannajooneni.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et Lääne-Saare valla apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.
8.Vaidlust ei ole selles, et Jalaka maaüksuse piiride maastikul kättenäitamise kohta vormistatud 27.04.1999 piiriprotokollist (tl 35-36) nähtuvalt kulgeb III maatüki piir piirimärke 17 ja 18 läbivate piiripikenduste vahel mööda Suure katla rannajoont. Maa-ameti 18.02.2015 kirja nr 12.1-5/1084 (tl 31-32p) kohaselt ühtisid katastriüksuse moodustamise ajal selle piirid ka tegelikkuses aluskaardil märgitud kaldajoonega, kuid need erinevad kehtivale põhikaardile kantud kaldajoonest. Samas märkis Maa-amet, et jääb Jalaka kinnistu osas viimati 12.01.2015 kirjas nr 6.2-3/14/3414 (http://delta.andmevara.ee/laane-saare_vald/ dokument/37735) väljendatud seisukohtade juurde, et tegemist on maareformi seaduse (MaaRS) § 31 lg 2 kohase reformimata riigimaaga.
9.Võttes aluseks kehtival Eesti põhikaardil märgitud kaldajoone, millest on põhijoonise (http://www.laanesaare.ee/failid/detailplaneeringud/kehtestamine/3-JÕEVEERE_dp_Põhijoon is_05.02.2015.pdf) kohaselt lähtutud ka Lääne-Saare Vallavolikogu 20.05.2015 otsusega nr 31 (tl 5-6) kehtestatud Jõeveere ja lähiala detailplaneeringu koostamisel, ei saa ringkonnakohtu hinnangul olla mõistlikku kahtlust selles, et planeeringuala ei ulatuks Jalaka kinnistule isegi siis, kui nimetatud kinnistu piire oleks AÕS § 133 lg 1 alusel laiendatud kuni põhikaardil märgitud kaldajooneni. Maa-amet on 18.02.2015 kirjas kaebajale õigesti selgitanud, et AÕS § 133 lg 1 alusel võib tal olla õigustatud ootus tema maaomandi laiendamiseks üksnes kuni lähima kaldajooneni, kuid ta ei saa nõuda sellise maa enda kinnistu 4(6)
3-15-1636 hulka arvamist, mis jääb kaldajoonest kaugemale (st vastava maa-ala ja kaldajoone vahele jääks veel teatav veeala). Osas, milles mere taganemise tõttu juurde tekkinud maa külgneb Mere tänava ääres paikneva reformimata maaga, on suurenenud hoopis nimetatud maatükk ning sarnaselt algse maatüki staatusega on seegi MaaRS § 31 lg 2 kohaselt riigi omandis. Vastupidist ei tulene ka kaebaja viidatud Riigikohtu 09.04.2008 otsusest nr 3-3-1-11-08 ega Tallinna Ringkonnakohtu 29.05.2009 otsusest nr 3-08-295.
10.Eeltoodu ei anna siiski alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks, sest kaebaja väidab muu hulgas, et kehtiv Eesti põhikaart ei kajasta kõnealuses piirkonnas tegelikku kaldajoont. Maakatastriseaduse § 141 lg 1 kohaselt on katastri aluskaartideks Eesti põhikaart, ortofotod ning asulaplaanid. Vabariigi Valitsuse 23.10.2003 määruse nr 264 „Katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise kord“ § 5 lg 2 p 1 sätestab muu hulgas, et kui maaüksuse piiriks on meri, siis määratakse maaüksuse piir katastri aluskaardil olevale rannajoonele või § 11 lg-s 4 sätestatud korras määratud rannajoonele. Sama määruse § 11 lg 4 kohaselt juhul, kui rannajoone (mere tavalise veepiiri) asukoht erineb katastri aluskaardile kantud rannajoone asukohast ning mööda mere rannajoont kulgev piirilõik soovitakse määrata katastri aluskaardist erinevalt, siis tuleb rannajoon mõõdistada ning pärast vastavate mõõdistusandmete kontrollimist teostab katastripidaja vajadusel katastri aluskaartidele kantud rannajoone asukoha korrigeerimise.
11.Vabariigi Valitsuse 05.12.2013 määruse nr 171 „Eesti topograafia andmekogu asutamine ja andmekogu pidamise põhimäärus“ § 10 lg 6 näeb ette, et Läänemere kaldajoone andmeid uuendatakse iga kaheksa aasta tagant (v.a inimtekkelised muudatused, mis viiakse sisse ühe kuu jooksul). Läänemere kaldajoone kaardistamisel kasutatakse keskkonnaministri 20.12.2013 määruse nr 76 „Topograafiliste andmete hõive kord ja üldist tähtsust omavad topograafilised nähtused“ § 23 lg 5 kohaselt spetsiaalselt selleks toodetud aeropildistuse ja aerolaserskaneerimise andmeid ning spetsiaalseid välimõõdistusi. Alusdokumentide täpsemaks interpreteerimiseks viiakse läbi välitööd, mille käigus hinnatakse veekogu kaldal kasvavat taimestikku, selle kõrgust ja tihedust. Kaldajoon digitaliseeritakse keskmise veetaseme piirile, lähtudes kõrgusmudelist ning arvestades konkreetse kaldamaastiku omapära, sealhulgas taimestiku mõju aerolaserskaneerimise andmetele.
12.Maa-ameti geoportaali kaudu kättesaadava maainfo kaardirakenduse metainfo kohaselt on Jalaka katastriüksusega (34804:001:0214) külgneva veeala (ETAK identifikaator 1958495) põhikaardistamise aastaks 2002, kuid viimane täpsem ortofoto samast alast on pildistatud 21.04.2015. Nii põhikaardilt kui ka ortofotolt nähtuvalt on kogu vaidlusalune lahesopp kaetud roostikuga. Arvestades põhikaardistamise ja viimase aeropildistamise vahele jäävad ajavahemikku (ligikaudu 13 aastat), ei saa pidada ilmselgelt ebatõenäoliseks, et Läänemere kaldajoon võib olla nimetatud piirkonnas varasemaga võrreldes veelgi olulisemalt muutunud. Planeeringu seletuskirjas (http://www.laanesaare.ee/failid/detailplaneeringud/kehtestamine/0JÕEVEERE_dp_Seletuskiri_05.02.2015.pdf) puuduvad andmed, et kaldajoone võimalikku muutumist oleks planeerimismenetluse käigus kontrollitud (see eeldaks nii asjakohaseid mõõdistusi kui ka kaldamaastiku ja taimestiku hindamist). Kuna kaldajoone muutus mõjutaks nii planeeritava ala suurust ja kuju kui ka kaebaja maaomandi ulatust, siis on halduskohus õigesti leidnud, et vaidlusalune otsus tuleb tühistada, sest detailplaneeringu koostamisel on jäetud oluline asjaolu välja selgitamata ning kaebaja omandiõiguse riivet ei ole seetõttu võimalik välistada.
13.Kaebaja esitas 01.09.2016 täiendavate seisukohtade lisadena DP Projektbüroo OÜ poolt koostatud Jalaka kinnistu plaanimaterjali ning vastavate mõõdistus- ja mahamärkimistööde eest väljastatud arve, paludes need võtta asja materjalide juurde ning mõista vastustajalt 5(6)
3-15-1636 kaebaja kasuks välja kõnealuse tõendi saamise kulud. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja esitatud plaanimaterjal ja sellega seonduv arve ei ole apellatsioonkaebuse lahendamisel asjassepuutuvad ning tuleb jätta haldusasja materjalide juurde võtmata. Vaidluse all on üksnes Jõeveere ja lähiala detailplaneeringu kehtestamise otsuse õiguspärasus ning praeguse vaidluse raames ei ole võimalik lahendada Jalaka kinnistu piiride kulgemise küsimust.
14.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb Lääne-Saare valla apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 09.10.2015 otsus muutmata.
15.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et Lääne-Saare vald on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 15 eurot (tl 56), kuid puuduvad andmed muude menetluskulude kandmise kohta. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. HV ei ole apellatsioonimenetluses esitanud andmeid menetluskulude kandmise kohta, mistõttu jäävad ka kaebaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kuna HV ei ole halduskohtu otsust vaidlustanud, jääb ka kaebuselt tasutud riigilõiv 15 eurot (tl 7) vastavalt halduskohtu otsusele kaebaja enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Altnurme
Villem Lapimaa
Virgo Saarmets
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.