Otsuse avalikult teatavaks 9. september 2016, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-15-1182
Haldusasi
R.K. kaebus Tallinna Vangla 26.02.2015 käskkirja nr 231 ja 07.04.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/9747-2 tühistamiseks ning 04.03.2015 käskkirja nr 531 ning 07.04.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/7600-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja – R.K., esindaja adv. Margo Põbo Vastustaja – Tallinna Vangla
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10. oktoober 2016. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Vangla Maardu üksuse inspektor-kontaktisiku 26.02.2015 käskkirjaga nr 231 „Kinnipeetav R.K.le distsiplinaarkaristuse määramine“ karistati kinnipeetav R.K.e distsiplinaarkorras noomitusega. Tallinna Vangla Maardu üksuse juhi 04.03.2015 käskkirjaga nr 531 „Kinnipeetava kinnisesse vanglasse paigutamine“ paigutati kinnipeetav R.K. karistuse kandmise jätkamiseks ümber Tallinna Vangla kinnisesse osakonda.
2.R.K. esitas inspektor-kontaktisiku käskkirja nr 231 peale 26.03.2015 Tallinna Vanglale vaide käskkirja tühisuse tuvastamiseks või tühistamiseks. Tallinna Vangla jättis 07.04.2015 vaideotsusega nr 5-15/15/9747-2 kaebaja 26.03.2015 vaide rahuldamata (tl 19-21). R.K. esitas Maardu üksuse juhi käskkirja nr 531 peale 06.03.2015 Tallinna Vanglale vaide käskkirja tühisuse tuvastamiseks või tühistamiseks. Tallinna Vangla jättis 07.04.2015 vaideotsusega nr 5-15/15/7600-2 kaebaja 06.03.2015 vaide rahuldamata (tl 22-24).
3.Tallinna Halduskohtule saabus 07.05.2015 R.K. kaebus Tallinna Vangla 26.02.2015 käskkirja nr 231 ja 04.03.2015 käskkirja nr 531 ning 07.04.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/76002 ja 07.04.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/9747-2 tühistamiseks.
4.Tallinna Halduskohus võttis 11.05.2015 määrusega R.K. kaebuse menetlusse. 13.07.2016 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
5.Kaebuse esitaja palub tühistada Tallinna Vangla 26.02.2015 käskkirja nr 231 ja 04.03.2015 käskkirja nr 531 ning 07.04.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/7600-2 ja 07.04.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/9747-2. Kaebuse esitaja põhjendab oma kaebust alljärgnevalt.
5.1.Kaebuse esitaja hinnangul on käskkiri nr 231 tühine ja õigusvastane, kuna haldusakti ei ole andnud pädev haldusorgan, haldusakti andmise aluseks olevate asjaolude väljaselgitamisel ei ole järgitud kehtivaid õigusnorme, haldusakt on põhjendamata, rikutud on võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse printsiipe ning haldusakt on antud kaalutlusvigadega.
5.1.1.Kaebuse esitaja on seisukohal, et haldusakti andjal puudus vastav pädevus, mistõttu haldusakt on antud pädevust ületades ning seega õigusvastane (HMS § 63 lg 2 punkti 3 järgi tühine). Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) §-st 17 ei tulene inspektor-kontaktisiku õigus kohaldada vangistusseaduse (VangS) 63 lg-t 1. VSKE § 17 lg 1 kohaselt on inspektorkontaktisiku pädevuses teha otsus VangS § 24 lõike 1, § 25 lõigete 1 ja 2, § 30 lõike 2, § 31 lõike 2, § 63 lõike 4, § 64 lõike 2, §651 lõike 4 ning § 93 lõigete 3 ja 7 alusel. Seega ei kuulu VangS § 63 lg 1 rakendamiseks otsuse tegemine inspektor-kontaktisiku pädevusse ning 26.02.2015 käskkiri on antud pädevust ületades (vt ka haldusmenetluse seaduse (HMS) § 8 lg 2).
5.1.2.Inspektor-kontaktisik Reelika Saarson on ise ja ainuisikuliselt viinud läbi distsiplinaarmenetluse, koostanud selle kohta protokolli, teinud ettepaneku karistuse kohaldamiseks ning teinud siis ka otsuse karistuse määramiseks. VangS § 64 lg 4 esimese lause kohaselt määratakse distsiplinaarkaristus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Nimetatud sätte mõttest tulenevalt peavad distsiplinaarmenetluse läbi viima ja karistuse määrama erinevad isikud. Iseendale ettepaneku tegemine karistuse määramisel ei ole kindlasti kooskõlas nimetatud sätte mõttega. Menetluse läbiviija poolt distsiplinaarmenetluse käigu kokkuvõtlik kajastamine teenib asja otsuse langetaja jaoks ettevalmistamise eesmärki. VangS § 64 lg 4 näeb ette distsiplinaarkaristuse määramise distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametniku ettepanekul, mis VSKE § 97 lg 2 p 9 kohaselt esitatakse distsiplinaarmenetluse protokollis. Distsiplinaarmenetluse läbiviija ja distsiplinaarkaristuse määraja peavad olema erinevad isikud. Kaebaja on seisukohal, et menetluse läbiviinud isik ei saa olla karistuse
määramiseks piisavalt objektiivne, mistõttu on seadusandja ette näinud, et menetluse läbiviija teeb karistuse määramiseks ettepaneku. Menetluse läbiviinud isiku ettepaneku põhjal on otsuse tegijal võimalik kaaluda ettepanekus pakutud karistuse kohaldamist. Lähtudes eeltoodust on kaebuse esitaja seisukohal, et distsiplinaarkaristuse on määranud selleks ebapädev isik, mistõttu on tegemist kehtetu haldusaktiga.
5.1.3.Kaebaja leiab, et vaidlustatav haldusakt ei ole põhjendatud ning haldusaktis puuduvad haldusakti andmise õiguslikud alused. Distsiplinaarkaristuse määramise otsuse puhul tähendab selle nõude täitmine kaebaja arvates esiteks seda, et viidatakse karistuse määramise aluseks olevale õigusnormile (milleks on VangS §-s 63 sätestatud alus konkreetse karistuse kohaldamiseks). Teiseks tuleb esitada distsiplinaarsüüteo asjaolude õiguslik (viide õigusaktile ja selle sättele, mille rikkumises distsiplinaarsüütegu seisnes) ja faktiline (tegevus, milles rikkumine väljendus) kirjeldus. Käskkirja nr 231 kohaselt on kinnipeetavale ette heidetud, et ta ei viibinud 05.02.2015 kuni kella 10:10-ni väljaspool vanglat ettevõtte Kose Kauplus OÜ territooriumil.
5.1.4.VangS § 63 lg 1 näeb ette, et distsiplinaarkaristust võib kohaldada vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Käskkirjas puudub viide õigusaktile, mille rikkumist kinnipeetavale ette on heidetud. Käskkirjast peab olema võimalik tuvastada, milliseid õigusakti sätteid on kinnipeetav rikkunud ning käskkirjas peab sisalduma viide õigusakti sättele, mida on rikutud. Sisuliselt on käskkirjas nr 231 leitud, et kinnipeetav on kuritarvitanud vangla usaldust, kuid sellist rikkumist ei ole mitte kuidagi võimalik käsitleda vangla sisekorraeeskirjade rikkumisena. Seega jääb täiesti arusaamatuks, milliseid õigusnorme on kinnipeetav rikkunud.
5.1.5.Käesoleval juhul ei ole tuvastatud kinnipeetava rikkumises süü olemasolu. Käskkirjas nr 231 on kirjeldatud sündmuse faktilisi asjaolusid ning on leitud, et kinnipeetav ei viibinud 05.02.2015 kella 09:00 ja 10:00 vahel selleks ettenähtud kohas. Samas ei ole välja selgitatud ega ka põhjendatud, kas nimetatud viivitus on tingitud kinnipeetava süülisest käitumisest või oli selle viivituse põhjustanud mõni muu objektiivne asjaolu, mis välistab kinnipeetava süü. Antud juhul on kinnipeetav ka põhjalikult selgitanud, mis põhjustas tema hilinemise töökohta ning antud põhjendustele tuginedes võib asuda seisukohale, et puudub kinnipeetava süüline käitumine. Vaidlustatavas käskkirjas ei ole mitte kordagi analüüsitud, kas tegemist on kinnipeetava süülise käitumisega või mitte. Käskkirjas nr 231 ei ole analüüsitud kinnipeetava käitumise süülisust vaid on tegelikkuses ette heidetud vangla usalduse kuritarvitamist. Nimetatud väide on käskkirjas täiesti põhjendamatu ning antud väidet ei ole ka mitte kuidagi seostatud karistuse määramise alustega ning kaebuse esitaja hinnangul ei ole võimaliku usalduse puudumine käsitletav kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramise alusena ning täiendavaid aluseid ei ole lubatud karistuse määrajal endal juurde mõelda.
5.1.6.HMS § 56 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Distsiplinaarkaristuse määramise otsuse puhul tähendab see muuhulgas ka karistuse valiku põhjendamist, sealhulgas peab ilmnema, kuidas on arvestatud asjas tuvastatud vastutust kergendavate asjaoludega. Karistuse määramise kaalutluste väljatoomise vajadust ei välista võimalikest kergeima karistusega (noomitus) piirdumine. Kaalutusõiguse alusel otsustatakse ka küsimus, kas süüteo eest üldse karistust määrata. Vähetähtsa või tühise rikkumise puhul ei seisa karistamise põhjendatus sugugi väljaspool kahtlust. Ka kerge distsiplinaarkaristus toob karistatule kaasa karistuse kehtivusest tulenevad negatiivsed tagajärjed. Kaebaja toob välja, et noomituse määramine on toonud kaasa kinnipeetava ümberpaigutamise avavanglast kinnisesse vanglasse ning see asjaolu tõstab veelgi põhjendatuse tähtsust. Distsiplinaarkaristuse määramise otsuse põhjendatusest peab ka ilmnema, miks ei nõustuta karistatava
distsiplinaarmenetluses esitatud selgituste ja vastuväidetega. Käskkirjas nr 231 on karistamise vajadust põhjendatud muuhulgas üldpreventiivse mõjuga ning asutud seisukohale, et R.K. karistamine on vajalik selleks, et mõjutada teisi kinnipeetavaid. Selline lähenemine ei ole lubatud ning on ilmselges vastuolus VangS mõttega. Karistamine saab toimuda ainult individuaalsuse põhimõttel ning saab täita ainult konkreetse kinnipeetava käitumise mõjutamise eesmärki. Lisaks ei ole käskkirjas analüüsitud kinnipeetava enda selgitusi ning põhjendustest ei ilmne, miks ei ole kinnipeetava vastuväiteid ja selgitusi arvestatud. Käskkirjast nr 231 ei ole võimalik tuvastada, et kinnipeetavale karistuse määramisel oleks arvestatud tema varasemat käitumist ja tema isikut. Kinnipeetaval puudusid kehtivad distsiplinaarkaristused, tema varasemale käitumisele ei olnud etteheiteid, tema varasemad töölkäimised on olnud korrektsed ja mingisuguseid kõrvalekaldeid ei ole esinenud, mida tõendab muuhulgas asjaolu, et kinnipeetavale on antud võimalus karistuse kandmiseks avavanglas. VangS § 65 võimaldab karistuse täitmisele pööramise edasilükkamist tingimusel, et kinnipeetav ei pane katseajal toime uut distsipliinirikkumist. Karistuse valikul on märgitud, et noomitus on efektiivne ning võib aidata kinnipeetaval oma teo õigusvastasust ja sellega kaasnevat tagajärge, suunates teda edaspidi õiguskuulekamalt käituma. Ilmselgelt oleks sama eesmärki täitnud ka tema tingimisi karistamine
5.2.Kaebaja hinnangul on käskkiri nr 531 tühine ja õigusvastane, kuna haldusakti ei ole andnud pädev haldusorgan (üksuse juhil puudub pädevus kinnipeetava ümberpaigutamiseks), haldusakti andmise aluseks olevate asjaolude väljaselgitamisel ei ole järgitud kehtivaid õigusnorme, haldusakt on põhjendamata, rikutud on võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse printsiipe ning haldusakt on antud kaalutlusvigadega. 5.2.1 Kaebaja märgib, et ümberpaigutamise menetlust alustati põhjendusel, et kinnipeetav pani toime distsiplinaarrikkumise. Menetluse alustamise põhjused on kaebajale arusaadavad, samas on haldusakti tekstist väga keeruline või sisuliselt võimatu aru saada, millistest kaalutlustest lähtuvalt toimus kinnipeetav R.K. ümberpaigutamine. Käskkirja nr 531 tekstist võib kaebaja arvates teha järelduse, et üleviimise otsustamisel oli määravaks esiteks vangla kodukorras selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas viibimise eest mõistetud distsiplinaarkaristus (sellistel alustel toimepannud süüteo eest ei ole kinnipeetaval kehtivaid distsiplinaarkaristusi), teiseks, et kinnipeetava suhtes puudub usaldus (selline asjaolu ei ole üleviimise aluseks), kolmandaks, et ta ei viibinud 05.02.2015. kuni kella 10:10-ni väljaspool vanglat ettevõttes Kose Kauplus OÜ territooriumil (kinnipeetav vaidlustas distsiplinaarmenetluse, kuna vahejuhtumis puudus kinnipeetava süüline käitumine) ja neljandaks, kui ümberpaigutamine on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks (milliste eesmärkide saavutamiseks on vaja kinnipeetav ümber paigutada, jääb selgusetuks). Mitte ühtegi võimalikku alust ei ole käskkirjas nr 531 põhjendatud ning samuti ei ole nimetatud käskkirjast nr 531 võimalik tuvastada, millistest kaalutlustest on haldusakti andja lähtunud ja kuidas on haldusakti andja jõudnud järelduseni, et kinnipeetava üleviimine on antud olukorras PS § 11 mõistes proportsionaalsem lahendus, kui tema jätmine avavanglasse.
5.2.2.Kaebaja hinnangul on käskkiri nr 531 tühine ja õigusvastane, kuna haldusakti ei ole andnud pädev haldusorgan. Käesoleval juhul on üksuse juhi otsustuspädevus sätestatud määrusega ja otsustusõigus VangS § 21 lg 1 kohaldamiseks ei kuulu üksuse juhi pädevusse (vt VSKE § 12) ning seda pädevust ei ole ka võimalik haldusorganisiseselt laiendada. Oluline on siinkohal märkida, et haldusaktist ei ole ka kuidagi võimalik tuvastada, et haldusorgani siseselt oleks üksuse juhile selline pädevus üldse antud ning vangla direktoril puudub õiguslik võimalus üksuse juhile määrusega antud pädevuse laiendamiseks. Haldusakti tühisuse tuvastamine ei kinnita mitte ainult haldusakti õigusvastasust, vaid ka seda, et haldusakt oli kehtetu algusest peale ega saanud seetõttu õigussuhteid reguleerida. Seetõttu
asub taotluse esitaja seisukohale, et tühisuse tuvastamise taotluse kaudu tuleb ära tuvastada ka haldusakti õigusvastasus.
5.2.2.Kaebaja leiab, et käskkiri nr 531 on põhjendamata ning sellest ei ole võimalik tuvastada, millistest kaalutlustest lähtuvalt on haldusakti andja jõudnud järelduseni, et kinnipeetava üleviimine antud olukorras on vajalikum lahendus kui tema jätmine avavanglasse (põhjendamiskohustuse rikkumine). Lisaks on kaebaja arvates ebaõiged viited rakendatavatele õigusaktidele, sest käskkirja nr 531 andmise aluseks on muuhulgas märgitud täitmisplaani § 17 lg 2. Tegemist on ebaõige sättega. Nimetatud säte reguleerib kinnipeetava paigutamist kinnisest vanglast avavanglasse, mitte kinnipeetava paigutamist avavanglast kinnisesse vanglasse. Seega on nimetatud säte kinnipeetava paigutamisel avavanglast kinnisesse vanglasse asjakohatu. Samuti on taotluse esitaja seisukohal, et käskkirja nr 531 andmisega on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtteid, sest avavanglas on kinnipeetavaid, kellel on kehtivad distsiplinaarkaristused ning keda ei ole sellele vaatamata peetud vajalikuks kinnisesse vanglasse ümber paigutada. Kaebaja hinnangul on käskkiri nr 531 nii formaalselt õigusvastane kui ka sisuliselt põhjendamata ja kaalutlusvigadega ning seetõttu materiaalselt õigusvastane.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
6.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.
6.1.Tallinna Vangla on seisukohal. et inspektor-kontaktisiku 26.02.2015 käskkiri nr 231 on õiguspärane.
6.1.1.Vastustaja märgib, et vangistusseadus ei sätesta vanglateenistuse ametnike pädevuse jaotust. Selgesõnaliselt on vangistusseaduses sätestatud otsustused, mille andmine on vangla direktori pädevuses. Ülejäänud otsustuste puhul on pädevus antud abstraktselt vanglateenistusele. Justiitsminister on VSKE §-des 11–17 reguleerinud vanglateenistusse kuuluvate ametikohtade otsustuspädevust ning §-s 17 andnud inspektor-kontaktisiku ametikohale pädevuse otsuste tegemiseks VangS § 64 lg 4 alusel. 26.02.2015 käskkirjaga nr 231 on kaebajale distsiplinaarkaristuse määranud Maardu üksuse inspektor-kontaktisik Reelika Saaron, kes on VSKE §-st 17 tulenevalt distsiplinaarkaristuse määramise õigust omav isik. Tulenevalt eeltoodust on vaidlustatud haldusakti andnud selleks pädev isik (vt ka VangS § 1051 lg 2 ja 105 lg 2).
6.1.2.Tallinna Vangla direktori 09.01.2014 käskkirjaga nr 4 kinnitatud Maardu üksuse inspektor-kontaktisiku ametijuhendi kohaselt viib inspektor-kontaktisik läbi kinnipeetavate distsiplinaarmenetlust, esitab põhjendatud ettepanekuid menetluse lõpetamiseks või distsiplinaarkaristuse määramiseks. Vastustaja on seisukohal, et ametnikul, kes viib läbi distsiplinaarmenetlust ei ole keelatud karistust määrata ning kaevatava käskkirja allkirjastanud ametnik oli pädev antud käskkirja andma (VangS § 64 lg 4, VSKE § 17 lg 1). Üksnes distsiplinaarmenetluse läbiviimise faktist ei tulene ametniku erapooletuse puudumine distsiplinaarkaristuse määramisel. Vastustaja viitab oma seisukohtade kinnituseks ka Tallinna Ringkonnakohtu 02.04.2015 lahendile haldusasjas nr 3-13-1616 ( p 8), kus on märgitud, et /.../ Seega on alates 18.03.2013 inspektor-kontaktisikul pädevus distsiplinaarkaristuse määramiseks ning VangS § 64 lg 4 tõlgendamine ei anna alust järelduseks, et sätte (muudatuse) sisuks ja eesmärgiks on keelata sama ametniku poolt menetluse läbiviimine ja otsuse tegemine.“
6.1.3.Tallinna Vangla 26.02.2015 käskkirjaga nr 231 on kaebajat karistatud selle eest, et ta 05.02.2015 kell 10.10-ni ei viibinud oma töökohas, millega ta rikkus Tallinna Vangla üksuse juhi 03.12.2014 käskkirja nr 2307 p 3 nõudeid. Tallinna Vangla üksuse juhi 03.12.2014 käskkirja nr 2307 „Kinnipeetav R.K., loa andmine järelevalveta töötamiseks väljaspool
vanglat“ p 3 kohaselt kestab R.K. tööpäev tööpäeviti kella 09.00 kuni kella 18.00 ning sellel ajavahemikul peab kaebaja viibima aadressil Pargi 9 Kose alevik Harju maakond. Käskkiri oli kaebajale teatavaks tehtud ja kaebajal kui kinnipeetaval tuli kõiki selles käskkirjas märgitud tingimusi järgida. VangS § 67 p 1 järgi on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VSKE sätestab regulatsiooni, mille alusel võimaldatakse kinnipeetava töötamist väljaspool vanglat (VSKE § 962 ja § 964 lg 1). Vastustaja toob välja, et vaidlusaluse käskkirja kohaselt ei viibinud kaebaja 05.02.2015 määratud ajal kella 09.00-st kuni kella 10.10-ni kohas, kus ta oli kohustatud viibima. Selle kohta, kus ta oli, andis kaebaja erinevaid selgitusi väites esmalt, et oli töökoha hoovis ja seejärel, et jäi marsruuttaksos magama ning sõitis peatusest mööda. Isegi kui pidada tõeseks kaebaja väidet, et ta magas ja sõitis seetõttu sihtkoha peatusest mööda, ei õigusta see kaebaja poolt 05.02.2015 sihtkohta (tööle) jõudmisega põhjendamatult kaua viivitamist - tööle jõudmisega hilinemist kuni umbes kella 10.10-ni. Jääb arusaamatuks, miks isik, kes juba niigi on hilinenud kindlaks määratud sihtkohta jõudmisega, viivitab marsruuttaksost väljudes veelgi. Google Mapsi veebipõhise kaardirakenduse kohaselt on sihtkoha taksopeatusest kaebaja töökohani olenevalt valitud marsruudist 550 või 700 m ning selle läbimiseks kulub maksimaalselt seitse või üheksa minutit (kiirelt kõndides olnuks sihtpunkti jõudmise aeg tõenäoliselt veelgi varasem) ning seega pidanuks kaebaja kell 09.25 marsruuttaksost väljudes töökohta jõudma hiljemalt kell 09.34 - kaebaja aga jõudis kohale alles kella 10.10 ajal. Olukorras, kus isikul on kohustus viibida mingil kindlal kellaajal konkreetses kohas, peab isik tegema kõik, et võimalikult kiiresti sihtpunkti jõuda. Antud juhul aga R.K. viivitanud põhjendamatult määratud sihtpunkti jõudmisega tunnistades ise distsiplinaarmenetluse käigus, et ta kõndis tööle rahuliku kõnniga, seisis ja tegi suitsu – seega suhtus kaebaja ükskõikselt ning rikkus tahtlikult tema suhtes töötamise käskkirjas kehtestatud regulatsiooni, mis kohustas kaebajat kõnealusel ajal töökohal viibima. Kaebaja on teadlik kohustusest viibida tööle lubamise käskkirjas sätestatud ajal ja kohas ning ta ei ole teinud kõike endast olenevat, et käskkirjas sätestatud nõuet täita. Tallinna Vangla 26.02.2015 käskkirjas nr 231 on märgitud kaebaja õigusvastane tegevus, vangla sisekorraeeskirja säte, mida kaebaja rikkus ning väljatoodud juhtumi asjaolud, mille alusel on võimalik tuvastada kaebaja süüline käitumine. Vaidlustatud käskkirjas on viidatud VangS § 67 p 1 tulenevale kohustusele täita vangla sisekorraeeskirju ning leitud, et sellest tulenevalt on kaebajal kohustus täita üksuse juhi 03.12.2014 käskkirja nr 2307. Vaidlusaluses käskkirjas on ära toodud karistuse valiku põhjendused. Tallinna Vangla leiab, et vaidlustatud käskkiri on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ning sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid.
6.2.Tallinna Vangla üksuse juhi 04.03.2015 käskkiri nr 531 on vastustaja arvates samuti õiguspärane haldusakt ja puuduvad alused selle tühistamiseks.
6.2.1.Tallinna Vangla ei nõustu kaebaja väitega, et käskkiri nr 531 on antud pädevust ületades. VangS § 21 lg 2 kohaselt kinnitab kinnipeetava ümberpaigutamise korra avavanglast kinnisesse vanglasse valdkonna eest vastutav minister. Eeltoodust tulenevalt on justiitsminister kehtestanud 25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (Täitmisplaan), milles sätestatakse kinnipeetava ja vahistatu paigutamise ja ümberpaigutamise kord ning toimingud enne ja pärast ümberpaigutamist. Täitmisplaani § 11 lg 2 p 4 kohaselt loetakse kinnipeetava ümberpaigutamiseks tema saatmist „Vangistusseaduse” § 19 lõikes 1, § 20 lõikes 1 ja § 21 lõikes 1 nimetatud eesmärkidel avavanglast või kinnise vangla avavanglaosakonnast kinnisesse vanglasse. Täitmisplaani § 2 lg 1 teisest lausest tulenevalt otsustab § 11 lõike 2 punktides 2–4
sätestatud ümberpaigutamise vangla direktor või tema määratud vanglateenistuse ametnik. Tallinna Vangla direktori 16.05.2014 käskkirjaga nr 84 (Lisa 5) muudeti Tallina Vangla direktori 03.08.2012 käskkirjaga nr 129 kinnitatud Tallinna Vangla asjaajamiskorda ning täiendati paragrahvi 12 lõikega 22 ja selle p-ga 2 ning anti Maardu üksuse juhile pädevus kirjutada alla avavangla ja kinnise vangla vaheliste paigutamiste ning ajutise kinnipeetava avavanglast kinnisesse vanglasse paigutamise käskkiri ja korraldus (täitmisplaan § 11 lg 2-4; 22 lg 2, 3). Tulenevalt eeltoodust on täitmisplaanis sätestatu kohaselt vangla direktoril õigus määrata vanglateenistuse ametnik, kes otsustab kinnipeetavate ümberpaigutamise üle ning Tallinna Vangla direktor on ümberpaigutamise pädevust omavaks isikuks määranud Maardu üksuse juhi. 04.03.2015 käskkirja nr 531 on välja andnud Maardu üksuse juht ning seega on vaidlustatud haldusakti andnud selleks pädev isik.
6.2.2.Vaidlustatud üksuse juhi 04.03.2015 käskkiri nr 531 on antud juhindudes VangS § 21 lgst 1 ning täitmisplaani § 17 lg 2 p-st 1 ja § 20 lg-st 1. Vaidlustatud käskkirja pinnalt võib järeldada, et üksuse juht on otsuse tegemisel tuginenud VangS § 21 lg-s 1 nimetatud alusele. Kaebaja ümberpaigutamist põhjendavad kaalutlused on järgmised: 1) kaebaja on vangla usaldust kuritarvitanud kui 05.02.2015 ei viibinud määratud ajal enda töökohas ning ei teavitanud vanglat enda asukohast; 2) kinnipeetavat karistati 26.02.2015 distsiplinaarkorras noomitusega ning toime pandud distsipliinirikkumine annab vanglale veendumuse, et kinnipeetav ei suuda õiguskuulekalt käituda ning on võimalus, et isik võib toime panna uusi distsipliinirikkumisi; 3) kinnipeetava korda rikkuv käitumine ohustab vangla julgeolekut, seades takistusi vangistuse täideviimise eesmärkide täitmisele, milleks on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Vastustaja hinnangul on alused VangS § 21 lg 1 kohaldamiseks olemas, kuna antud juhul on täidetud seaduses sätestatud eeldus kaebaja avavanglast kinnisesse vanglasse ümberpaigutamiseks - kinnipeetav on eiranud seadust ja vangla sisekorraeeskirjade nõudeid ning pannud toime õigusrikkumise. Kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise on tinginud kinnipeetava käitumine avavanglas. Vastustaja märgib, et avavanglas viibimine ei ole kinnipeetava subjektiivne õigus. Kuna kaebaja ei viibinud temale käskkirjaga nr 2307 määratud ajal määratud kohas, pani ta toime distsipliinirikkumise, mille eest on talle ka distsiplinaarkaristus määratud. Eeltoodust tulenevalt ning distsipliinirikkumise tehiolude pinnalt on vanglal kadunud usaldus kaebaja edaspidisele õiguskuulekale käitumisele ning ära on langenud eeldus, mis võimaldas R.K.l avavanglas viibida. Kaebaja kinnisesse vanglasse tagasisuunamise tingis kinnipeetava käitumine. Usaldus kinnipeetava (õiguskuuleka käitumise) suhtes on vaieldamatult üks olulisematest alustest, mis võimaldab vanglal üldse kinnipeetav järelevalveta väljaspoole vanglat tööle lubada. Kinnipidamise ajal järelevalveta väljaspool vanglat liikumisloa andmisega on tegemist kõige ulatuslikuma rakendatava soodustusega, mille tingimuste rikkumisele peab vangla ka vahetult reageerima. Kaebaja kuritarvitas vangla usaldust, kui ei viibinud oma töökohal väljaspool vanglat, mille tulemusel tekkis olukord, kus vanglateenistus ei olnud teadlik R.K. asukohast ja tema tegevustest. Vastustaja leiab, et on vaidlusaluses käskkirjas kõik vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud välja toonud, hinnanud asjaolusid ning leidnud põhjendatult nende asjaolude pinnalt, et kaebaja tuleb karistuse edasiseks kandmiseks ümber paigutada kinnisesse vanglasse.
6.3.Tallinna Vangla leiab, et kohus on kaebuse Tallinna Vangla 07.04.2015 vaideotsuste nr 515/15/7600-2 ja nr 5-15/15/9747-2 tühistamise nõude ebaõigesti menetlusse võtnud. Vastustaja on seisukohal, et kohus, lähtudes kaebaja kaebuse pealkirjast, on ebaõigesti järeldanud, et
kaebaja soovib vaidlustada ka Tallinna Vangla 07.04.2015 vaideotsuseid nr 5-15/15/7600-2 ja nr 5-15/15/9747-2. Kaebaja kaebusest pöördumise sisust ei nähtu, et kaebaja taotleks vaideotsuste tühistamist. Riigikohus on 01.06.2011 otsuses nr 3-3-1-20-11 märkinud, et vaideotsuse peale saab kaebuse esitada ainult siis, kui sellega on rikutud kaebuse esitaja õigusi vaideesemest sõltumata. Käesoleval juhul ei nähtu kaebusest, et vaideotsused eraldivõetuna kuidagi kaebaja subjektiivseid õigusi rikuvad. Tallinna Vangla on seisukohal, et vaidemenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla üksuse juhi 14.01.2015 vaideotsus nr 515/14/3555-2 on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ning sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7.Kohus leiab hinnates kogumis poolte väiteid ning asjas kogutud tõendeid, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja põhjendab seda alljärgnevaga.
8.Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised asjaolud:
8.1.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja töötamisega seonduvalt andis Tallinna Vangla üksuse juht 03.12.2014 välja käskkirja nr 2307, mille p-s 3 fikseeriti R.K. tööpäeva täpne kestus ning konkreetne koht, kus kaebaja sel ajal viibima peab – kaebaja tööpäeva kestuseks tööpäeviti määrati ajavahemik kella 09.00 kuni 18.00 ning kohustati kaebajat sellel ajavahemikul viibima töökoha aadressil Pargi 9, Kose alevik, Harju maakond. Kaebaja on eelnimetatud käskkirjaga tutvunud 04.12.2014. (tl 45-46 pöördel). Vastav käskkiri on kehtiv haldusakt.
8.2.Tallinna Vanglas läbi viidud distsiplinaarmenetluse tulemusena karistati kinnipeetav R.K.e Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 26.02.2015 käskkirjaga nr 231 noomitusega. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast nähtuvalt ei viibinud kaebaja 05.02.2015 kuni kella 10.10-ni kohas, kus ta oli Tallinna Vangla üksuse juhi 03.12.2014 käskkirja nr 2307 p 3 kohaselt kohustatud viibima. Käskkirja kohaselt leidis kaebaja poolt rikkumise toime panemine tõendamist teabe- ja uurimisosakonna peaspetsialist Simo Laaki 05.02.2015 ettekandega nr 19M, millest nähtuvalt 05.02.2015 kella 09.55 paiku R.K. töökoha kontrollimisel, kaebaja määratud kohas ei asunud ning jõudis töökohta alles umbes kell 10.10. R.K. 09.02.2015 selgitustest nähtuvalt jõudis ta eelnimetatud päeval tööle kell 10, kuna jäi marsruuttaksos magama. Käskkirja kohaselt leidis distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditega (tl 39 -42 pöördel) tuvastamist, et R.K. ei viibinud ettenähtud ajal enda töökohas. Seega rikkus kaebaja 03.12.2014 käskkirja nr 2307 p-s 3 sätestatud kohustust, mille kohaselt ta pidi kella 09.00 kuni 18.00 viibima töökohal Kose alevikus aadressil Pargi 9. (tl 36-40)
8.3.Poolte vahel puudub sisuline vaidlus selles, et R.K. pani toime vaidlustatud käskkirjas nr 231 talle etteheidetava teo ehk R.K. ei viibinud ettenähtud ajal enda töökohas. Kohus leiab, et eeltoodu on tõendatud nii kaebaja enda distsiplinaarmenetluses antud selgitustega kui ka kohtule esitatud kaebusega. Samuti distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditega (tl 3942). Kohus leiab, et kuivõrd kaebaja oli teadlik õigusaktidest (tl 51) ning Tallinna Vangla üksuse juhi 03.12.2014 käskkirjast nr 2307 tulenevatest kohustustest, siis on nende eiramise näol tegemist süülise käitumisega.
8.4.Tallinna Vangla 04.03.2015 käskkirjaga nr 531 „Kinnipeetava kinnisesse vanglasse paigutamine“ otsustati paigutada kinnipeetav R.K. ümber karistuse kandmise jätkamiseks Tallinna Vangla kinnisesse osakonda (tl 17-18). Vaidlust ei ole selles, et viidatud käskkirja on allkirjastanud üksuse juht Tõnis Sepp.
9.Käesolevas asjas on esiteks vaidluse all küsimus, kas vaidlustatud käskkiri nr 231 on antud pädevust ületades või mitte arvestades, et inspektor-kontaktisik, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse, tegi ettepaneku karistuse määramiseks ja määras ise ka karistuse.
9.1.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et distsiplinaarmenetluse viis läbi inspektor-kontaktisik Reelika Saaron (vt tl 40) kes ühtlasi allkirjastas ka vaidlusaluse distsiplinaarmenetluse käskkirja (tl 37 pöördel). Küll aga on tekkinud vaidlus selle üle, kas eelpool kirjeldatud viisil haldusmenetluse läbiviimine on õiguspärane arvestades VSKE § 17 ning VangS § 64 lg 1 ja 4 ning HMS § 8 lg 2 sätestatut. VangS § 64 lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Sama paragrahvi lg 4 esimese lause kohaselt määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 17 lg 1 sätestab muuhulgas, et inspektori-kontaktisiku pädevuses on teha otsus vangistusseaduse § 64 lõike 4 alusel. Teisisõnu on inspektor-kontaktisikul õigus kinnipeetavale distsiplinaarkaristus määrata. Kohus leiab nõustudes vastustajaga, et eeltoodud regulatsioonist ei tulene keeldu, mis sätestaks, et üks ja sama isik ei võiks läbi viia distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust. Järelikult ei saa kaebaja poolt märgitu olla ka vaidlusaluse distsiplinaarkäskkirja tühisuse tuvastamise ega tühistamise aluseks. Eeltoodut kinnitab ka vastustaja poolt viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 02.04.2015 lahend haldusasjas nr 3-13-1616 (vt p 8). Õige ei ole kaebuse esitaja seisukoht, et VSKE § 17 ei tulene inspektor-kontaktisikule pädevust teha distsiplinaarkaristuse määramise otsust. Asjaolu, et kaebuse esitaja ei ole tähelepanelikult vaadanud viidatud sätet ning on sätet tsiteerinud poolikult jättes sellest välja viite VangS § 64 lg 4, ei muuda fakti, et vastav pädevus on inspektor-kontaktisikutele justiitsministri määrusega antud. Sellest tulenevalt on ebaõiged ka kaebaja viited, nagu oleks vangla direktor HMS § 8 lg 2 sätestatut rikkunud ning haldusorgani siseselt inspektor-kontaktisikule määrusega antud pädevust laiendanud. Kaebaja viide nagu peaks VSKE § 17 olema selge viide ka VangS § 63 lg 1 kohaldamisele, ei ole samuti õige, sest VangS § 63 lg 1 on nimetatud ära distsiplinaarkaristused, distsiplinaarmenetluse läbiviimist reguleerib aga VangS § 64, mille lõikele 4 on VSKE § 17 selge viide olemas. Eeltoodust tulenevalt ei ole õige kaebaja väide, et vaidlustatud käskkirja nr 231 näol on tegemist tühise käskkirjaga ning kaebuse rahuldamine sel põhjusel ei ole põhjendatud.
9.2.Kohus on seisukohal, et ka teised kaebuses toodud väited ei anna alust käskkirja nr 231 tühistamiseks. Kohus leiab, et Tallinna Vangla 26.02.2015 käskkiri nr 231 on õiguspärane. Kohus nõustub käskkirja nr 231 õiguspärasuse hindamisel käskkirjas ja hiljem vaideotsuses ning kohtumenetluses toodud vastustaja seisukohtadega ja põhjendustega ja peab vajalikuks kohtuotsuses märkida järgmist. Arvestades, et kohus on tuvastanud eelpool, et Tallinna Vangla üksuse juht on andnud 03.12.2014 käskkirja nr 2307, mille p-s 3 fikseeriti R.K. tööpäeva täpne kestus ning konkreetne koht, kus kaebaja sel ajal viibima peab – kaebaja tööpäeva kestuseks tööpäeviti määrati ajavahemik kella 09.00 kuni 18.00 ning kohustati kaebajat sellel ajavahemikul viibima töökoha aadressil Pargi 9, Kose alevik, Harju maakond ning vastav käskkiri on kehtiv ja selles olid õiguspäraselt seatud piirangud kaebaja liikumisvabadusele, ei saa kohus nõustuda kaebaja seisukohaga selles, et vaidlustatud käskkirjas nr 231 ei ole näidatud ära õiguslikke aluseid, mis tõid kaasa kaebuse esitaja karistamise distsiplinaarkorras. Käskkirjast nr 231 tuleneb üheselt, et
kaebaja on rikkunud 03.12.2014 käskkirja nr 2307 p 3 ning sellega ka VangS § 67 p 1. Kaebaja vastupidised väited on põhjendamatud ega tugine seadusel. Ebaõige on kaebaja seisukoht ka selles nagu oleks kaebajat karistatud usalduse kuritarvitamise eest. Kaebajat on karistatud käskkirjas nr 2307 p 3 tulenevate piirangute rikkumise eest. Küll aga on karistamise vajalikkuse põhjendamise osas välja toodud vangla usalduse kuritarvitamise aspekt, mis on kohtu arvates täiesti kohane. Sellest tulenevalt jäävad kohtule arusaamatuks kaebaja etteheited selles osas, et karistamise vajalikkust ei ole põhjendatud. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvad selged põhjendused, miks on karistamine vajalik. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles nagu ei nähtuks käskkirjast, miks kaebaja selgitusega, miks ta õigel ajal tööle ei jõudnud, ei arvestata või, et neid ei oleks käsitletud. Käskkirjas on välja toodud, et kaebaja on esitanud vastuolulisi selgitusi, samuti on analüüsitud kaebaja selgitusi ning tehtud nende põhjal ka vastavad järeldused (vt käskkirja lk 3 esimene lõik). Kohus leiab, et kaebaja seisukoht nagu ei oleks käesoleval juhul tuvastatud kaebaja süüline käitumine ja sellest tulenevalt tuleks käskkiri tühistada, on ebaõige. VangS § 63 lg 1 tuleneb, et distsiplinaarkaristusi on võimalik määrata süülise rikkumise korral. Muu avalik-õigusliku regulatsiooni puudumise tõttu tuleb süü küsimuse lahendamisel juhinduda võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 2 nimetatud süü vormidest (hooletus, raske hooletus ning tahtlus). Kohus leiab, et vaidlustatud käskkirjast ning kaebaja enda seletusest on tuvastatav, et kaebuse esitaja on teo toime pannud vähemalt hooletusest magama jäämise osas marsruuttaksos. Kohus on seisukohal, et tegelikult on käesoleval juhul tuvastatud sisuliselt vähemalt pärast marsruuttaksost väljumist toimunu osas ka kaebaja tahtlus Seda eriti arvestades sellega, et kaebaja ei kiirustanud kohe töö juurde ka peale seda, kui oli juba niigi hilinenud seoses marsruuttaksosse magama jäämise tõttu, vaid jalutas rahulikult ning peatus veel eraldi suitsu tegemiseks ja mõtlemiseks, kuidas hilinemist selgitada, viites sellega veelgi aega.
9.3.Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et vaidlustatud distsiplinaarkäskkiri on oluliste motiveerimispuudustega karistuse mõistmise osas. Kohus leiab, et käskkirjas nr 231 on piisavalt põhjendatud karistusliigi valikut (noomitus) ning süüteo raskust vastavalt karistuse liigile ja määrale. Asjaolu, et kaebuse esitaja vastavate põhjendustega ei nõustu, ei tähenda, et otsus oleks motiveerimata. Mis puudutab kaebaja viiteid sellele, et karistust oleks võinud kohaldada tingimisi, siis lähtudes VangS § 65 lg 1 pööratakse üldjuhul distsiplinaarkaristus täitmisele kohe. Sama paragrahvi lg 2 annab võimaluse, et vanglateenistuse ametnik võib distsiplinaarkaristuse või selle osa täitmisele pööramise edasi lükata tingimusel, et kinnipeetav ei pane katseajal toime uut distsipliinirikkumist. Katseaeg määratakse ühest kuni kuue kuuni. Kaebuse esitajale määrati karistuseks noomitus, mis ei too endaga kaasa mingeid muid otseseid tagajärgi kui kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu. Seega puudus igasugune vajadus selle kohaldamiseks edasilükkava tingimusega. Kohtule jääb ka selgusetuks, kuidas saaks noomitust üldse mitte täitmisele pöörata, kuivõrd selle, kui kõige leebema karistuse täitmiseks, mingeid toiminguid ei tehta. Kohus selgitab kaebajale, et VangS § 65 lg 2 kohaldamine ei tähenda, et isikul ei oleks kehtivat distsiplinaarkaristust – vastav käskkiri on ikkagi kehtiv, kuid seda lihtsalt ei pöörata täitmisele, kui isik ei pane katseajal toime uusi rikkumisi.
9.4.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud käskkirjas nr 231 on õigesti leitud, et kaebaja rikkus süüliselt VangS § 67 p 1 (mis seisnes käskkirja nr 2307 p 3 rikkumises), millest tulenevalt algatas vastustaja tema suhtes distsiplinaarmenetluse ning selle läbiviimise järel karistas kaebajat õiguspäraselt noomitusega. Kohus on samuti tuvastanud, et otsuse langetas selleks pädev vanglateenistuse ametnik. Seega on Tallinna Vangla 26.02.2015 käskkiri nr 231 õiguspärane.
9.5.Kuivõrd 07.04.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/9747-2 aluseks olev käskkiri nr 231 oli õiguspärane, siis puudub alus ka Tallinna Vangla üksuse juhi 07.04.2015 vaideotsuse nr 515/15/9747-2 tühistamiseks. Siinkohal juhib kohus vastustaja tähelepanu sellele, et vastustaja on ebaõigesti leidnud, et kaebust vaideotsuse peale ei oleks tohtinud menetlusse võtta, kuivõrd käesoleval juhul ei ole vaidlustatud vaideotsust eraldi selle aluseks olevast haldusaktist, vaid koos sellega, millest tulenevalt ei ole meil tegemist Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-20-11 märgitud olukorraga (vt ka HKMS § 45 lg 4).
10.Teiseks on käesolevas asjas vaidluse all Tallinna Vangla 04.03.2015 käskkirja nr 531 õiguspärasus.
11.Seoses käskkirja nr 531 õiguspärasusega on kaebaja esmalt leidnud, et vaidlustatud käskkiri nr 531 on antud pädevust ületades. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et tulevalt VangS § 21 lg 2 ja Justiitsministri 25.03.2008 määrusega nr 9 vastu võetud „Täitmisplaani“ § 2, § 11 lg 2 p 2-4, ning 22 lg 2 ja lg 3 sätestatust on vangla direktoril õigus määrata vanglateenistuse ametnik, kes otsustab kinnipeetavate ümberpaigutamise üle. Tallinna Vangla direktor on oma 16.05.2014 käskkirjaga nr 84 määranud ümberpaigutamise pädevust omavaks isikuks Maardu üksuse juhi (tl 52-53 pöördel). Kuivõrd käskkirja on allkirjastanud Maardu üksuse juht, siis on käskkiri antud selleks pädeva isiku poolt ning käskkirja tühisuse tuvastamiseks või tühistamiseks eeltoodud põhjusel ei ole alust. Kaebaja viitab küll õigesti, et ka VSKE § 12 sätestab üksuse juhi pädevuse, kuid see ei tähenda seda, et ühegi teise aktiga seda pädevust täiendada ei saaks. Käesoleval juhul ongi vastav pädevus lähtudes VangS § 21 lg 2 ja täitmisplaani § 2 lg 1 ja 22 lg 2 tuleneva õiguse kohaselt Tallinna Vangla direktori poolt antud Maardu üksuse juhile. Asjaolu, et käskkirjas nr 531 puudub viide vastavale vangla direktori käskkirjale, ei ole aluseks käskkirja tühisuse tuvastamiseks ega ka tühistamiseks.
12.Kohus leiab, et Tallinna Vangla 04.03.2015 käskkiri nr 531 on õiguspärane. Kohus nõustub käskkirja nr 531 õiguspärasuse hindamisel käskkirjas ja hiljem vaideotsuses ning kohtumenetluses toodud vastustaja seisukohtadega ja põhjendustega ja peab vajalikuks kohtuotsuses täiendavalt märkida järgmist. VangS § 21 lg 1 sätestab, et kui kinnipeetav ei täida käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava ümber paigutada kinnisesse vanglasse. Kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse on lubatud ka siis, kui see on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kinnitab kinnipeetava ümberpaigutamise korra avavanglast kinnisesse vanglasse valdkonna eest vastutav minister. Täitmisplaani § 17 lg 2 p 1 sätestab, et avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda ümber paigutatav kinnipeetav peab vastama järgmistele tingimustele: kinnipeetaval ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust, mis oleks määratud töökohustuse täitmisest keeldumise, tubakatoodete või süütamisvahendite korra nõuete rikkumise, vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitteallumise eest, sidepidamisvahendite või nende tarvikute keelatuse eest või vangla kodukorras selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas viibimise eest ning on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uut õiguserikkumist. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et viide täitmisplaani § 17 lg-le 2 pole asjakohane, kuivõrd see reguleerib kinnipeetava paigutamist kinnisest vanglast avavanglasse. Arvestades, et kinnipeetava paigutamine avavanglasse on soodustav toiming, siis leiab kohus, et ka vastupidise olukorra esinemisel tuleb kontrollida, kas esinevad jätkuvalt isikule soodustuse kohaldamise alused.
Eeltoodud regulatsioonist tuleneb, et avavanglas viibiva kinnipeetava ümberpaigutamine kinnisesse vanglasse otsustakse kaalutlusõiguse alusel. Seega ei saa ümberpaigutamist automaatselt tingida ainuüksi kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamise fakt, vaid vangla peab täiendavalt põhjendama, miks ei ole avavanglas karistuse kandmise jätkamine konkreetsel juhul õigustatud. Kohus leiab, et käesoleval juhul on vaidlustatud käskkirjas nr 531 vastavad kaalutlused esitatud ning käskkiri ei ole õigusvastane selle motiveerimispuuduste tõttu nagu leiab kaebaja. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et ümberpaigutamise põhjuseks võib olla ka kinnipeetava suhtes usalduse kaotus, mis seondub tema poolt toimepandud distsipliinirikkumise iseloomu ja selle toimepanemise asjaoludega. Arvestades täitmisplaani § 17 lg 2 p 1 sätestatut (st avavanglasse ümber paigutataval kinnipeetaval ei tohi olla kehtivat distsiplinaarkaristust, mis oleks määratud mh vangla kodukorras selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas viibimise eest – käesoleval juhul on kaebajat karistatud distsiplinaarkorras selle eest, et ta ei viibinud Tallinna Vangla 03.12.2014 käskkirja nr 2307 p-s 3 märgitud ajal vastavas asukohas – oma töökohal), ei ole alust asuda seisukohale, et tema ümberpaigutamine oli ebaotstarbekas või ebaproportsionaalne. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt tuleb asuda ka seisukohale, et kaebaja ei vastanud sellises olukorras enam avavanglasse paigutatavale kinnipeetavale esitatavatele tingimustele. Kohus peab vajalikuks selgitada kaebajale, et avavanglast kinnisesse vanglasse paigutamise näol ei ole tegemist mitte kinnipeetava suhtes täiendavate piirangute kohaldamisega, vaid üksnes temale varasemalt kohaldatud soodusrežiimi lõpetamisega. Kinnipeetaval puudub õigusaktidest tulenev subjektiivne õigus kanda karistust avavanglas (vt VangS § 20 lg 1), kuid tal on VangS § 21 lg 1 ja täitmisplaani § 211 tulenevalt vaieldamatult õigus sellele, et tema ümberpaigutamise otsustamisel järgitaks menetlusnõudeid (sh ärakuulamiskohustust) ja kaalutlusreegleid. Kohtule esitatud materjalide põhjal pole alust järeldada, et kaebaja ümberpaigutamise otsustamisel oleks rikutud täitmispaani § 211 sätestatud menetlusnorme – seda ei väida ka kaebaja. Samuti ei ole vangla rakendanud kaalutlusõigust vääralt, sest kinnipeetava ümberpaigutamiseks võib põhimõtteliselt anda piisava aluse ka tema hooletu suhtumine vanglas kehtestatud reeglite järgimisse ja sellest tulenev usalduse kaotus. Käesoleval juhul on eelpool tuvastatud Tallinna Vangla 26.02.2015 käskkirja nr 231, millega kaebuse esitajat karistati distsiplinaarkorras, õiguspärasus. Käskkirjas nr 531on tuginetud eeltoodud distsipliinirikkumisele ning sellest tulenevale usalduse kaotusele. Seega oli kaebuse esitaja ümberpaigutamine kohtu arvates õiguspärane. Mis puudutab kaebaja väiteid seoses ebavõrdse kohtlemisega, siis ei pea kohus neid asjakohaseks, kuna kaebaja ei ole konkreetseid näiteid toonud, millest tulenevalt puudub kohtul võimalus hinnata, kas tegemist võis olla ebavõrdse kohtlemisega või mitte.
13.Kuivõrd 07.04.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/7600-2 aluseks olev käskkiri nr 531 oli õiguspärane, siis puudub alus ka Tallinna Vangla direktori 07.04.2015 vaideotsuse nr 515/15/7600-2 tühistamiseks. Ka siinkohal kordab kohus juba eelpool märgitut, et vastustaja on ebaõigesti leidnud, et kaebust vaideotsuse peale ei oleks tohtinud menetlusse võtta, kuivõrd käesoleval juhul ei ole vaidlustatud vaideotsust eraldi selle aluseks olevast haldusaktist vaid koos sellega, millest tulenevalt ei ole meil tegemist Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-20-11 märgitud olukorraga (vt ka HKMS § 45 lg 4).
Menetluskulud
14.Vastavalt HKMS § 108 lg kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud, siis tuleb menetluskulud jätta poolte enda kanda.