Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
09.09.2016, Tallinn
Haldusasja number
3-15-1732
Haldusasi
DK kaebus Tallinna Vangla 11.06.2015 käskkirja nr 52/784 ja 08.07.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/18022-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja – DK Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 06.01.2016 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Vangla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 07.09.2016
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 06.01.2016 otsus haldusasjas nr 3-15-1732. Teha asjas uus otsus, millega jätta DK kaebus rahuldamata.
3.Jätta DK menetluskulu tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10.10.2016. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-15-1732 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla kolmanda üksuse inspektor-kontaktisik TT koostas 11.05.2015 ettekande, mille kohaselt sisenes ta 11.05.2015 kella 11:07 ajal järelevalvet teostades kolmanda üksuse teise korruse tualettruumi ning nägi, kuidas kinnipeetavad DK ja MS seisid tualettruumis viimase pissuaari juures. Kui TT lähenes kinnipeetavatele, nägi ta, kuidas kinnipeetav DK puhus suust välja sigareti tossu. Nähes TT, tegi DK vasaku käega viskeliigutuse enda selja taga asuva pissuaari suunas. TT andis seejärel kinnipeetavale korralduse eest ära tulla, misjärel nägi, et tualettruumi viimase pissuaari sees oli sigaretikoni.
2.Tallinna Vangla tunnistas 11.06.2015 käskkirjaga nr 5-2/784 DK süüdi vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 82 lg 2 rikkumises (suitsetamine keelatud ajal ja kohas) ning karistas teda selle eest viieks ööpäevaks kartserisse paigutamisega.
3.Tallinna Vangla jättis 08.07.2015 vaideotsusega nr 5-15/15/18022-2 rahuldamata DK vaide11.06.2015 käskkirja nr 5-2/784 peale.
4.DK esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 11.06.2015 käskkirja nr 52/784 ja 08.07.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/18022-2 tühistamiseks. Kaebajat karistati ebaõiglaselt. Tallinna Vangla ei uurinud asjaolusid ega kuulanud kaebajat ära. Inspektor-kontaktisik ei küsitlenud MS, kes seisis tualetis kaebaja kõrval ja oleks saanud kinnitada kaebaja ütlusi. Pissuaarist leitud sigaretikoni ei olnud kaebaja oma ning ta ei ole tualetis suitsetanud. Et tualettruum oli suitsust sinine, ei olnud TT-l võimalik näha, et kaebaja suust tuli tossu.
5.Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning vaidlustatud käskkiri on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele. Kaebajat teavitati menetluse algatamisest, menetluse käik on protokollitud ning kaebajale anti võimalus anda omapoolseid seletusi. Rikkumine on tõendatud TT ettekande ja hiljem antud täiendava selgitusega. Menetleja ei ole pidanud vajalikuks võtta ütlusi rikkumise juures olnud teiselt kinnipeetavalt. Arvestades vangistuses viibivate isikute solidaarsust võib pidada üsna ebatõenäoliseks, et teine kinnipeetav oleks andnud kaebaja jaoks ebasoodsaid ütlusi. Arvestades kinnipeetavate tungivat huvi vältida distsiplinaarkaristust (nt võib sellest sõltuda tingimisi enne tähtaega vangistusest vabanemine, avavanglasse paigutamine), on nad altid leppima kaaskinnipeetavatega kokku valeütluste andmises. Kaaskinnipeetava selgitus ei ole nii määrava tähtsusega, et see annaks põhjust kahelda vanglaametniku ettekandes fikseeritu õigsuses. Ka kaebaja ise ei taotlenud distsiplinaarmenetluse käigus tunnistaja ülekuulamist.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 06.01.2016 otsusega kaebuse, tühistas vaidlustatud käskkirja ja vaideotsuse ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 15 eurot menetluskulu katteks. Käskkirjas märgitud rikkumise toimepanemine kaebaja poolt ei ole distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditega veenvalt tõendatud. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6 näeb ette uurimispõhimõtte kohaldamise, sätestades, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Distsiplinaarmenetlus on oma olemuselt pigem sarnane süüteomenetlusele ning isikut süüstavate asjaolude väljaselgitamise kohustus lasub menetlejal. 2(6)
3-15-1732 TT ettekandest ja täiendavatest seletustest ei nähtu, et ta oleks näinud kaebaja käes või suus sigaretti. TT sõnul tuli kaebaja suust tossu ning ta tegi viskeliigutuse selja taha tualettruumi viimase pissuaari suunas. Samas ei ole tõendatud, et TT nägi sigaretikoni pissuaari suunas liikumas, vaatamata TT väitele, et nähtavus oli hea ning kaebaja ja TT vahemaa oli ligi 2 meetrit. Pole välistatud, et pissuaarist leitud sigaretikoni võis sinna jätta mõni teine kinnipeetav, sh MS. Kuigi vaidlustatud käskkirjast ei nähtu, kas tualettruumis viibis peale kaebaja ja MS veel isikuid, ei saa seda välistada lähtuvalt kaebaja selgitustest, mille kohaselt ta oli tualettruumis ootamas oma järjekorda. Seda asjaolu ei ole vastustaja distsiplinaarmenetluse ega kohtumenetluse käigus ümber lükanud. Olukorras, kus distsiplinaarrikkumise asjaolud ei ole veenvalt tuvastatud ning süüdistus tugineb üksnes intsidenti pealt näinud ametniku ja rikkumises süüdistava kinnipeetava ütlustele, oleks vangla pidanud koguma täiendavaid tõendeid, sh võtma seletused teistelt tualettruumis viibinud isikutelt, kaasa arvatud MS-lt. Kui ka kinnipeetav ei anna lõplikult tõeseid seletusi, mis kinnitaks kaaskinnipeetava süüd, võimaldaks ajaliselt võimalikult varajane tõendi kogumine (seletuse võtmine) saada teavet juhtumi olustiku kohta ning tõendite kogumit analüüsides avastada vastuolud tõendites. Puudub alus kahelda valvur TT ettekandes ja täiendavas selgituses märgitud teabes, kuid seejuures ei ole alust pidada vanglaametnike antud seletusi juba eelduslikult usaldusväärsemaks kinnipeetava seletusest. Isegi kohusetundliku ametiülesannete täitmise korral pole välistatud inimlik eksimus või asjaolude oma nägemusest mõjutatud hindamine. Distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditest ei järeldu, kas sigaretikoni, mille valvur leidis, oli pissuaari visanud kaebaja või oli see seal juba varem. Ei saa välistada, et valvurite kontrollkäigud ei ole sedavõrd sagedased, et varem tualettruumi jäetud sigaretikoni on jäänud tähelepanuta. Seejuures ei saa täie kindlusega järeldada, et väidetav viskeliigutus, mida ettekandes kajastati, tähendas sigaretikoni viskamist pissuaari või lihtsalt tahtmatut liigutust, mille tingis valvuri ootamatu ruumi sisenemine. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta DK kaebus rahuldamata. Kuigi distsiplinaarmenetluses ei ole võetud selgitusi sündmuse juures viibinud tunnistajalt, ei mõjuta see vaidlustatud käskkirja sisu ning kaebaja poolt toime pandud distsipliinirikkumine on piisavalt tõendatud. Muid täiendavaid tõendeid vastustajal aga koguda polnud võimalik. MSlt seletuse võtmine ei oleks kaasa toonud teistsuguse sisuga haldusakti andmist – seda põhjusel, et vanglal tuleb suhtuda kaaskinnipeetavate ütlustesse teatava reservatsiooniga ning kinnipeetavate omavahelise solidaarsuse tõttu hoidutakse teist süüstavate selgituste andmisest. Samuti ei oleks MS ütlused saanud ümber lükata vanglaametniku ettekandes ja hilisemas tunnistuses antud ütlusi, mille kohaselt ametnik nägi kaebaja suust tulemas tossu. Puudub alus kahelda vanglaametniku ettekandes toodu tõele vastavuses. TT oli erialase kõrgharidusega ametnik, kellele ca 4 aastase teenistusstaaži jooksul ei olnud kohaldatud distsiplinaarkaristusi ja kelle teenistuskohustuste täitmise osas vanglateenistusel mingeid pretensioone ei olnud. Töötervishoiuarst 17.04.2015 kontrollil TT-l terviseseisundist tulenevaid kõrvalekaldeid ei tuvastanud, sh silmanägemise osas. Hinnates ametniku poolt antud seletusi ning kaebaja poolt antud ütlusi, on ilmselgelt usaldusväärsemad ametniku ütlused, mis ei ole vastuolus ka teiste tõenditega. Nt tõendab kaebaja viskeliigutus pissuaari suunas seda, et kaebaja sinna midagi viskas – ei ole eluliselt usutav ning ka inimloomusele tavapärane, et tahtmatu liigutuse korral tehakse viskeliigutusi selja taha. Viskeliigutust selja taha ei saa kuidagi pidada tavapäraseks reaktsiooniks vanglaametniku märkamisel, seda enam, et kaebaja selja taga asus pissuaar, millest hiljem leiti ka sigaretikoni. Ilmselgelt ei oleks sigareti kindlat päritolu või kuuluvust 3(6)
3-15-1732 olnud menetlejal ka distsiplinaarmenetluse käigus võimalik tõsikindlalt välja selgitada. Vangla ei saa suhtuda kinnipeetavate distsipliinirikkumistesse ükskõikselt vaid sellepärast, et sündmuse tunnistajaks on olnud üks vanglaametnik ning lugeda rikkumist tõendatuks üksnes juhul, kui selle tunnistajaks on olnud enam kui üks ametnik. Vastasel korral, arvestades kinnipeetavate ja vanglaametnike suhtarvu, jääks suurema osa kinnipeetavate suhtes nende õiguskuulekale käitumisele suunamise eesmärk täitmata, kinnipeetavates kasvaks karistamatuse tunne ja kinnipeetavad saaksid kergekäeliselt jätkata distsipliinirikkumiste toime panemist ilma mingeid tagajärgi kartmata. See aga ilmselgelt ei täidaks vangistuse eesmärke.
8.DK vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus tuleb menetlusnormide olulise rikkumise tõttu tühistada. Asjas saab teha uue otsuse, millega jätta DK kaebus rahuldamata.
10.VangS § 64 lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Peale VangS § 64 lg 2, mis tagab kinnipeetavale õiguse ärakuulamisele ja lg 3, mis näeb ette nõuded distsiplinaarmenetluse protokollimisele, puuduvad seaduses täpsemad reeglid distsiplinaarmenetluses tõendite kogumise ja hindamise kohta. VangS § 11 lg-st 1 ja HMS §-st 6 tuleneb, et vangla on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. HMS § 38 kohaselt teeb haldusorgan asja lahendamiseks olulised asjaolud kindlaks haldusmenetluses lubatud tõendite alusel, milleks on menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning eksperdi arvamus. Menetluse üldpõhimõtete kohaselt tuleb menetlejal tõendeid hinnata nende kogumis ja vastastikuses seoses oma siseveendumuse kohaselt, kusjuures ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu.
11.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus liialt kitsendanud distsiplinaarsüüteo asjades ühe tõendi kogumata jätmise tõttu isiku süü tõendatuks lugemise võimalusi. Sisuliselt tuleks halduskohtu seisukohti aktsepteerides asuda seisukohale, et ühe süüstava tõendi alusel isiku süüdi tunnistamine ei olegi võimalik juhul, kui isik eitab rikkumist. See on vastuolus tõendite vaba hindamise põhimõttega ja isegi süüteomenetlustes kehtivate standarditega. Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis 07.12.2015 otsuses asjas nr 3-1-1-67-15, et menetlusseadustikest ei tulene õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite koguse või nende liigiga (p 17). Riigikohtu praktikas ei ole välistatud isiku süüditunnistamine vaid ühele tõendile tuginedes, rõhutades samal ajal põhjendamiskohustuse täitmise ja otsuses sisalduvate järelduste jälgitavuse olulisust. Neil juhtudel peab eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi (otsene tõend, sh ütlused) uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (p 18). Ühest tõendiallikast pärinevatele tõenditele tuginev isiku süüditunnistamine eeldab vältimatult siiski ka seda, et välistada tuleb nende tõendite hindamise tulemusel kahtlused tõendite usaldusväärsuses ning menetlusaluse isiku süüdiolekus. Seejuures ei ole põhjendatud aprioorselt välistada menetlusaluse isiku ütluste tõepärasust vaid selle tõttu, et need on vastuolus järelevalvet teostava ametniku ütlustega (p 19). Kui hiljem kaebuse arutamisel tekib kohtul kahtlus rikkumise asjaolude suhtes, peab kohus välja selgitama, kas pooled soovivad esitada täiendavaid tõendeid või koguma täiendavaid tõendeid omal algatusel. Juhul kui tekkinud kahtluse kõrvaldamiseks ei ole võimalik koguda täiendavaid tõendeid, tuleb lähtuda in dubio pro reo põhimõttest.
4(6)
3-15-1732
12.Põhjendamatu on käsitada tunnistajalt seletuse võtmata jätmist absoluutse ja kõrvaldamatu menetlusveana. Arvestades eeltoodud seisukohti haldusmenetluse kontekstis, saab asuda seisukohale, et kui vangla tegigi MS-lt seletuse võtmata jätmisega menetlusvea ja kohtul on kahtlus kaebaja süüs, saab see HMS § 58 järgi tuua kaebaja distsiplinaarkaristuse käskkirja tühistamise kaasa juhul, kui halduskohus on kogunud täiendavaid tõendeid, mis kinnitavad kaebaja süü puudumist, või kui tekkinud kahtluse kõrvaldamiseks ei ole täiendavaid tõendeid võimalik koguda. Halduskohus jättis MS ebaõigesti üle kuulamata viitega tema ütlustele kui asjakohatule tõendile. Nimetatud isiku ülekuulamist ei saanud välistada asjaolu, et sündmusest oli halduskohtu määruse tegemise ajaks möödunud 7 kuud ning teda ei olnud varem üle kuulatud, mis ei võimaldanud halduskohtu arvates võrrelda kohtus antud ütlusi varasematega. Seoses halduskohtu seisukohaga, et kaebajal ja tunnistajal on nüüdseks olnud võimalus ütlustes kokku leppida, tuleb märkida, et samamoodi saanuks kaebaja ja tunnistaja kokku leppida ütluste andmises distsiplinaarmenetluse käigus. Ütlustes kokkuleppimise saaks välistada eelduslikult siis, kui isikud eraldataks füüsiliselt koheselt pärast väidetava rikkumise avastamist ja ütlused võetaks koheselt. Sellist kriminaalmenetlusele sarnast menetlust ei saa distsiplinaarasjades pidada üldjuhul kohaseks, mh ebaproportsionaalselt suure menetlusressursi kulu tõttu.
13.Halduskohus ei pidanud vanglaametnik TT seletusi ebausaldusväärseteks, kuid leidis, et välistatud pole inimlik eksimus, mille kontrollimise ainsaks võimaluseks oli tunnistaja üle kuulata distsiplinaarmenetluses. Ringkonnakohtu arvates läks kohus vastuollu tõendite vaba hindamise põhimõttega. Põhjendamatult suurt tähtsust on omistatud asjaolule, et TT ei näinud DK käes sigaretti. See asjaolu pole määrava tähtsusega. Kuna isikut karistati vales kohas suitsetamise, mitte sigareti omamise eest, on tähtis see, et TT nägi DK suust sigaretisuitsu tulemas. See asjaolu koosmõjus teise faktiga, mille TT fikseeris – kaebaja tegi viskeliigutuse selja taha ja hiljem leiti selja taga olevast pissuaarist sigaretikoni, muudab usutavaks versiooni, et DK suitsetas. Ilmselgelt ebamõistlik oleks vanglalt nõuda, et ta tuvastaks distsiplinaarmenetluse käigus, kellelt pärines sigaretikoni. Kahtlus selles, kas kaebaja suitsetas, oleks põhjendatud siis, kui suitsetatud sigaretti tema selja tagant poleks leitud. Inimesele pole omane, et ta teeb tahtmatu käeliigutuse seljataha, nagu halduskohus ei pidanud oma otsuses välistatuks, seostades seda võimalusega, et tahtmatu käeliigutus oli tingitud kaebaja ehmumisest valvuri sisenemise peale. Tõendite hindamisel, sh karistamise menetluses, peab menetleja andma lõppkokkuvõttes tõenditele hinnangu lähtudes elulisest usutavusest ja oma siseveendumuse kohaselt ning absolutiseerida ei saa asjaolu, et välistada pole võimalik mõnda ebatõenäolist, sündmuste käiguga mittehaakuvat asjaolu. Sajaprotsendilise veendumusega pole võimalik välistada DK süüd näiteks isegi olukorras, kus ta ise kinnitaks rikkumist. Teoreetiliselt võiks ta ennast süüstavaid ütlusi anda nt kaaskinnipeetavale teene tegemise või tema mõju all olemise tõttu. Seetõttu ongi oluline, et menetleja, kelleks on praegusel juhul vastava väljaõppega ja laitmatu teenistuskäiguga ametnik, kelle tööülesandeks on kinnipeetavate toime pandud rikkumiste avastamine ja menetlemine, fikseeriks rikkumise sellisena, nagu tema oma elu- ja töökogemuse ning vahetult kohapeal tajutu pinnalt usutavaks ja usaldusväärseks peab. Vanglaametniku koostatud tõendit ei saa küll pidada aprioorselt õigeks ja ümberlükkamatuks, kuid samas peaks selle kahtluse alla seadmiseks esinema tõsiseltvõetav hüpotees. Peale paljasõnalise süü eitamise kaebaja poolt, kes arusaadavalt on huvitatud karistuse vältimisest ega kanna vastutust valeütluste andmise eest, pole asjas tegelikult muid tõendeid, mis põhjendatult seaks kahtluse alla DK poolt distsiplinaarrikkumise toimepanemise. Ringkonnakohus kõrvaldas apellatsioonimenetluses halduskohtu vea ja kuulas tunnistajana üle nii MS kui TT. TT jäi oma varasemate ütluste juurde. MS kinnitas üheselt, et DK suitsetas ja viskas koni TT sisenemisel viskeliigutusega selja taha. Nende tõenditega koosmõjus ja vastastikuses seoses varem kogutud tõenditega on piisavalt usaldusväärselt tõendatud distsiplinaarsüüteo toimepanemine DK poolt.
5(6)
3-15-1732
14.Ringkonnakohtu hinnangul on kaevatav käskkiri kooskõlas kehtiva õigusega, olulisi menetlusnormi rikkumisi pole tuvastatud ning määratud karistus pole ebaproportsionaalne võrreldes rikkumise raskusega.
15.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Tallinna Vangla ei ole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud. (allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
(allkirjastatud digitaalselt) Ruth Plaks
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.