V.R.a kaebus Viru Vangla 15.01.2016 käskkirja nr 63/37 tühistamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja – V.R. Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindaja Olga Hodakovskaja
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud poolte enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 06.10.2016 (HKMS § 181 lg 1). Apellatsioonkaebus peab vastama HKMS § 181 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla II üksuse vanemvalvuri Aulis Teetloki 15.12.2015 ettekande nr 6-20/9105-1 kohaselt andis ta kinnipeetav V.R.ale samal päeval korralduse koristada V8 osakonda. Korralduse peale lausus V.R., et nüüd hakkab nalja saama, ise samal ajal riietudes. Kuna kinnipeetav oli ühes varasemas intsidendis lõhkunud vangla vara, rakendati tema suhtes ohjeldusmeetmeid vangistusseaduse (VangS) § 69 alusel: enne kambrist lahkumist paigaldati talle käerauad. V8 osakonna päevaruumis selgitas A. Teetlok kinnipeetavale, et tema tööks on pühkida laudadelt tolmu. Kinnipeetav liikus ühe laua juurde ja keeras selle ootamatult ümber. Ümberkeeramise tagajärjel purunes kaks lauajalga. Intsidendi järel suunati kinnipeetav tagasi oma kambrisse: ta oli rahulik ja ametnikke ei ähvardanud. Sündmust filmis Reio Moorast ning filmimise kohta on koostatud menetlustoimingu protokoll. Sündmuse juures viibisid ka vanglaametnikud Annely Kauril, Siim Pungas, Aigo Jaani, Häli Etti, Luule Lipp ning valvur Andreas Rääsk.
2.Inspektor-kontaktisiku H. Etti 15.01.2016 käskkirjaga nr 6-3/37 karistati V.R.a VangS § 67 p 4 rikkumise eest kartserisse paigutamisega kümneks ööpäevaks. Vanglal ei ole kohustust ega pädevust võimaldada distsiplinaarmenetluses kinnipeetavale õigusabi. Vastavasisulise taotlusega tuleb isikul pöörduda maakohtusse. Viru Vangla finants- ja majandusosakonna väljastatud teabe kohaselt ei ole vanglale laua ümberkeeramisega materiaalset kahju tekkinud, kuna kinnipeetav parandas laua ise ära ning lauda saab kasutada (16.12.2015 õiend, tl 29 pöördel). Kinnipeetav peab siiski suhtuma heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse, s.o neid rikkumata, lõhkumata või kahjustamata. Vara all tuleb mõista nii elu- kui olmeruume, ja esemeid, mis on kinnipeetava kasutuses, sh päevaruumis olevad esemed. Kinnipeetav on ise kinnitanud, et ta liikus laua juurde, keeras selle ümber, mille tulemusel kaks jalga purunesid. Juhtunut kinnitab ka vaatlustoimingu protokoll. Kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab vangla julgeoleku. Enne majandustöödele asumist eemaldatakse kinnipeetavalt käerauad. Sel ajal teostavad tema üle järelevalvet vähemalt kaks ametnikku, vältimaks ohtu ametnike elule ja tervisele. Käeraudadeta liigutakse sektoris ringi valvurite järelevalve all, kui tehakse majandustöid ja teisi kinnipeetavaid seal ei viibi. VangS § 69 rakendamine ei välista kinnipeetava kohustust töötada, kuna isikul on kehtiv tööle määramise käskkiri. Kui kinnipeetavale anti korraldus töötada, olid ametnikud teadlikud, et käerauad tuleb eemaldada, kui kinnipeetav tööle hakkab. Kuna isik liikus laua juurde kiirelt ja pööras laua ümber, ei jõudnud A. Teetlok isikult käeraudu eemaldada. V.R. ei suhtunud vangla varasse heaperemehelikult ning pani teo toime tahtlikult. Selline käitumine ei ole aktsepteeritav. Kinnipeetav peab vanglas reegleid järgima, et täita vangistuse eesmärki, milleks on isiku õiguskuulekale käitumisele suunamine. Ükskõikne suhtumine vangla esemetesse võib anda negatiivset eeskuju teistele kinnipeetavatele ning näitab negatiivset suhtumist vanglasse, mõjutades niiviisi vangla üldist julgeolekut. Tegemist on raske rikkumisega, millega V.R. näitas, et ta ei soovi järgida reegleid ja korda. Kinnipeetaval on kehtivaid distsiplinaarkaristusi, kuid teda ei ole karistatud VangS § 67 p 4 rikkumise eest. Samas on tema suhtes alustatud kaks väärteomenetlust sarnaste tegude toimepanemise eest: 05.11.2015 lõhkus isik mopi varre ja 17.11.2015 lõi kraanikaussi nii, et see tuli osaliselt seina küljest lahti. Muude mõjutusmeetmete kohaldamine ei ole põhjendatud. Tegemist on raske rikkumisega, mistõttu on proportsionaalne karistada teda kartserisse paigutamisega kümneks ööpäevaks. See on piisav karistus, et kinnipeetav mõistaks rikkumise tõsidust ning teeks vastavad järeldused.
3.Kaebaja esitas käskkirja peale vaide, mille Viru Vangla jättis 09.03.2016 vaideotsusega nr 6-12/32-2 rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt määrati kaebaja 13.11.2015 käskkirjaga nr 62/1747 majandustööde abitööliseks V8 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristajana ajavahemikul 16.11.2015–13.02.2016. Täiskasvanud inimene peab teadma, kuidas laudu tolmust puhastada. Kinnipeetaval on olnud võimalus tutvuda E8 koristaja tööjuhendiga. Kinnipeetav ei palunud tööülesannet täpsustada, mistõttu pidi see talle selge olema. Vanemvalvurilt A. Teetlokilt pole võetud ütlusi, kuna tema koostas intsidendi kohta ettekande, kus on kirjeldatud kõiki tähtsust omavaid asjaolusid. Ütlusi ei ole võetud ka psühhiaatrilt, kuna tagantjärele ei saa kindlaks teha, kas laua ümberkeeramisele eelnes psüühiline vapustus ning kas ravimitel oli intsidendile mingi mõju. Inspektor-kontaktisik, praegusel juhul H. Etti, on VangS § 64 lg-te 1 ja 4 ning vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 17 alusel volitatud läbi viima distsiplinaarmenetlust ning määrama karistust. H. Etti puhul ei esinenud asjaolusid, mille tõttu ta oleks pidanud end haldusmenetluse seaduse (HMS) § 10 lg 1 alusel taandama. Kuigi laua ümberkeeramisega vanglale kahju ei tekkinud, ei saa seda siiski pidada heaperemehelikuks käitumiseks. Käskkirjas ei ole kaalutlusvigu. Väärteomenetlustega distsiplinaarkaristuse määramisel ei arvestatud. Neile on käskkirjas üksnes viidatud. Distsiplinaarmenetluse protokoll on menetlust kokkuvõttev dokument, milles kajastatakse isiku toime pandud tegu, tema süüd ning ettepanekut karistuse kohta. Distsiplinaarkaristus 2(11)
3-16-739 määratakse käskkirjaga. Isikul on pärast protokolliga tutvumist võimalik esitada vastuväiteid. Kuigi süü tuvastatakse distsiplinaarmenetluse protokollis, määratakse karistus käskkirjaga.
4.Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja saabus 13.04.2016 V.R.a kaebus Viru Vangla 15.01.2016 käskkirja nr 6-3/37 tühistamiseks. Haldusasi anti 14.04.2016 määrusega kohtualluvuse alusel üle Tallinna Halduskohtule.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja leiab, et käskkiri on oluliste menetlus- ja kaalutlusvigadega, eiratud on uurimisprintsiipi, arvestamata on jäetud kaebaja põhjendatud huvi, kogumata on olulised tõendid ning käskkiri ei vasta HMS §-ides 54 ja 56 sätestatud nõuetele. Vaideotsuses ei vastatud kaebaja vaides esitatud seisukohtadele. Vaideotsus on formalistlik. Kaebaja jääb distsiplinaarmenetluses ja vaides esitatud seisukohtade juurde.
1.Kaheksa valvurit, sh Häli Etti ja üks valvur, kes kogu sündmust videokaameraga filmis, saabusid kaebaja kambri juurde, et viia teda V8 osakonda koristama. Kaebaja päris valvuritelt, kas tema kulul tehakse nalja. Ta tundis end solvatu ja alandatuna, kuna teda sunniti töötama käeraudades, s.o võtma laudadelt lapiga tolmu ja pesema laudasid, seda vaadati pealt ja filmiti. Kuna käerauad pandi peale juba kambris korralduse andmise ajal, võib järeldada, et need pidid olema peal ka töö tegemise ajal. Viimast kinnitab ka fakt, et sündmuse juures viibis kaheksa valvurit. Kaebaja sai tugeva psüühilise vapustuse, mistõttu keeras laua ümber.
2.VangS § 67 p 4 teokoosseis ei ole täidetud. Laua jalad ei purunenud, vaid tulid lahti. Need pandi tagasi kuludeta, mistõttu ei ole vanglal kahju tekkinud. Kaebaja ei ole lauajalgade purunemist kinnitanud.
3.Kinnipeetavat ei või sundida tööle, kui tema suhtes kohaldatakse 17.11.2015 käskkirjaga nr 6-4/621 kohaldatud julgeolekuabinõusid. Nimelt elas kaebaja intsidendi ajal lukustatud kambris, kuna oli rünnanud ametnikku ning lõhkunud vangla vara, ohustades vangla julgeolekut tervikuna. Seda tõendavad 03.11.2015 ja 05.11.2015 intsidendid, mille tagajärjel kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekumeetmeid. Tema tööle sundimine on vangla provokatsioon panna teda toime panema uusi õigusrikkumisi. Eesti õigussüsteem peaks juhinduma Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditest, sh lahenditest nr 48416/09, 21980/04, 44095/14. Tööle sundimisega alandati kaebaja inimväärikust, mis on omakorda vastuolus VangS, PS ja EIÕK-ga.
4.Kaebajale ei ole tagatud väljaõpet käeraudadega töötamiseks ning selgitatud, et laudadelt tolmu pühkimisel ei tohi neid ümber keerata või liigutada.
5.Käskkiri on kaalutlusvigadega, kuna menetleja ei ole võtnud psühhiaatrilt arvamust kaebaja psüühilise seisundi kohta ega arvestanud tarvitatud psühhotroopsete ravimite (Amitriptylin) mõjuga. Kinnipeetav ja tema kaitsja on teavitanud Viru Vanglat, et tal on psüühilised probleemid koristustööle suunamisega.
6.Kaebajale ei tagatud distsiplinaarmenetluses advokaati, kuigi ta esitas vastavasisulise taotluse vahetult pärast seda, kui teda oli distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatud. Kaebajal ei ole oskusi ega juriidilisi teadmisi, et end efektiivselt kaitsta. Kaebaja õigus pöörduda õigusabi palvega kohtu poole ei ole tõhus õiguskaitsevahend Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) artiklite 6 ja 13 tähenduses. Kaitseõiguse tagamata jätmisega on rikutud EIÕK artikkel 6 lg-id 1 ja 13. Viidatud rikkumised muudavad vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks. Euroopa Vanglareeglistiku p 59 c kohaselt tuleb distsiplinaarrikkumises süüdistatavale kinnipeetavale võimaldada õigusabi. Ka Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) raporti p-is 98 heidetakse Eestile ette, et kinnipeetavatele ei võimaldata distsiplinaarmenetluses õigusabi (külastus 30.05.–06.06.2012). 3(11)
3-16-739
7.Asjaolu, et distsiplinaarasja menetles ning karistuse määras sama isik (H. Etti), kes oli sündmuse tunnistajaks, annab põhjuse kahelda tema erapooletuses ja seega käskkirja õiguspärasuses. Asjaolul, et H. Etti end ise tunnistajana ei kaasanud, ei ole tähtsust. Karistuse määras asjast huvitatud isik, mistõttu on rikutud EIÕK artikkel 6 lg-s 1 sätestatud ausa ja õiglase menetluse põhimõtet. Isiku mis tahes karistamine ei pea mitte ainult olema, vaid ka näima aus ja õiglane (Riigikohtu 17.11.2003 lahend nr 3-3-1-74-03, p 20). Rikutud on süütuse presumptsiooni põhimõtet. Vaideotsuses on vääralt leitud, et H. Etti puhul ei esinenud HMS § 10 lg-s 1 sätestatud asjaolusid. Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan. Karistuse määraja luges kaebaja süüdiolevaks juba süüteomenetluse protokollis, rikkudes sellega põhiseaduse (PS) § 22 lg-s 1 ja EIÕK artikkel 6 lg-s 1 ja lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni printsiipi. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud põhimõttel, et kõik on juba niigi selge.
8.Asjas on jäetud kogumata tähtsust omavad tõendid. Vanemvalvur A. Teetlokilt ei ole selgitusi võetud selle kohta, kas kaebaja pidi töötama käeraudades. H. Etti väited justkui oleks kinnipeetav liikunud kiirelt laua juurde, mistõttu ei saanud valvur temalt käeraudu eemaldada, on oletuslikud. Menetleja põhjendab kaebaja süüd, tuginemata objektiivsetele asjaoludele ja tõenditele. Menetleja ei ole arvestanud ka kaebaja psühholoogilist seisundit ja ravimite mõju. Tõendeid tuleb hinnata kogumis, erapooletult ja igakülgselt. Tõendite kogumata ja hindamata jätmisega rikub vangla distsiplinaarmenetluse reegleid (RK 15.04.2015 3-3-1-3-15, p 19). EIK on oma 10.02.1995 otsuses asjas Allenet de Ribemont v. Prantsusmaa rõhutanud, et süütuse presumptsiooni riive ei lähtu üksnes kohtu tegevusest, vaid võib lähtuda ka teistelt riigivõimu esindajatelt. Põhimõtet tuleb rakendada laiemalt, kui seda nõuavad kaitseala klassikalised piirid. Süütuse presumptsiooni tuleb käsitleda süüteoasjades (k.a distsiplinaarasjades) ausa õigusemõistmise faktilise eeldusena kõige laiemas mõistes.
9.Laua ümberkeeramise eest määratud karistus on ebaproportsionaalselt karm. Jääb arusaamatuks, mis teeb laua ümberkeeramise raskeks distsiplinaarsüüteoks. Vanglas keeratakse igapäevaselt ümber laudu ja toole, kuid kedagi ei karistata selle eest. Laua ümberkeeramine ei ole raske rikkumine, kuna vanglale ei tekkinud intsidendist kahju ja lauda saab kasutada. Viited väärteoprotokollidele on vastuolus süütuse presumptsiooni põhimõttega ja neid on raskendava asjaoluna arvestatud lubamatult. Riigikohtu lahendi kohaselt asjas nr 3-3-1-2-06 on kinnipeetava paigutamine karistuseks kartserisse erandlik abinõu. Kaebaja puhul ei esinenud Euroopa Vanglareeglistiku punktis 60.5 sätestatud erandlikke asjaolusid, et teda kartserisse paigutada. Riigikohtu halduskolleegium kahtles 16.05.2011 määruses haldusasjas nr 3-3-1-95-10, kas vangla vara lõhkumise eest kartserisse paigutamine on proportsionaalne karistus. Viidatud asjas paigutati kinnipeetav kartserisse kolmeks päevaks lusika lõhkumise eest. Kaebajale määratud 10 päeva kartserit on ebaproportsionaalne. Karistusotsuse motivatsioon ei saa tugineda VangS § 64 lg 1 p-is 3 sätestatud maksimaalmäära 45 päeva kohaldamata jätmisele.
6.Vastustaja kaebusega ei nõustu ning vaidleb sellele vastu, jäädes kohtueelses menetluses väljendatud seisukohtade juurde.
1.VangS § 67 p 4 kohaselt on kinnipeetaval kohustus kasutada vangla vara eesmärgipäraselt ja heaperemehelikult. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt on laud harilikult rõhtsast (puit)plaadist ja jalgadest vm tugitarindist koosnev mööbliese. Laua taga istutakse, mängitakse lauamänge, süüakse jne. Laua tahtlikku ümberlükkamist ei saa pidada mööblieseme eesmärgipäraseks kasutamiseks. Menetluse käigus selgus, et laua jalad ei purunenud, vaid tulid lahti ning seda oli võimalik parandada. Laua parandamiseks kulutas vangla ressursse (aeg, tasu töö eest), ent kuna kulutused olid minimaalsed, ei olnud nende väljanõudmine kaebajalt otstarbekas. Kuigi kahju oli minimaalne, ei ole laua ümberlükkamine eesmärgipärane ega heaperemehelik vangla vara kasutamine. 4(11)
3-16-739
2.Vangla peab vara lõhkumist raskeks rikkumiseks, kuivõrd see näitab kinnipeetava negatiivset suhtumist vanglasse ning annab negatiivset eeskuju teistele kinnipeetavatele, olles kokkuvõttes ohuks vangla julgeolekule. Distsiplinaarkaristuse määramisel olid kinnipeetaval kehtivad distsiplinaarkaristused ja alustatud väärteomenetlust sarnaste tegude toimepanemise eest. Kuna tegemist oli raske rikkumisega, ei olnud põhjendatud määrata noomitust või muud leebemat karistust. Käskkirjas on karistuse valikut ja määra ulatuslikult põhjendatud.
3.Vastustajale ei tulene HMS-ist, VangS-ist ega teistest õigusaktidest kohustust võimaldada kinnipeetavale distsiplinaarmenetluse ajaks riigi kulul advokaati. Riigi õigusabi antakse riigi õigusabi seaduses sätestatud korras. Taotlus riigi õigusabi saamiseks esitatakse taotleja elu- või asukohajärgsele või õigusteenuse osutamise eeldatava koha järgsele maakohtule. Riigi õigusabi tagamine või tagamata jätmine ei mõjuta vaidlusaluse käskkirja õiguspärasust, kuna haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
4.Inspektor H. Etti ei olnud menetlusse tunnistajana kaasatud. Distsiplinaarmenetlus algatati A. Teetloki 15.12.2015 ettekande nr 6-20/9105-1 alusel. Kuna H. Etti töötab II üksuses inspektor-kontaktisikuna, võis ta oma ülesannete täitmisel olla samal ajal kohas, kus kinnipeetav distsipliinirikkumise toime pani. VangS § 64 lg 1 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi vanglateenistus, kes selgitab välja ka distsipliinirikkumise asjaolud. Distsiplinaarkaristuse määrab vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul (VangS § 64 lg 4). VangS § 64 lg-tes 1 ja 4 ning § 105 lg-st 11 tulenevalt määratakse kinnipeetava suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimise ja distsiplinaarkaristuse määramise pädevusega ametiisik justiitsministri määrusega. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 17 lg 1 kohaselt on inspektori-kontaktisiku pädevuses teha otsus muu hulgas VangS § 64 lg 4 alusel. Vangla töökorralduse kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi inspektorkontaktisik, kes on vanglaametnik. Justiitsminister on andnud määrusega inspektorkontaktisikule pädevuse määrata kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse. Eeltoodust nähtub, et vangla distsiplinaarmenetluse läbiviimise ja karistuse määramise praktika on seadusega kooskõlas. Asjaolu, et seda teeb sama isik, ei muuda haldusakti õigusvastaseks.
5.Õigusaktidega ei ole kindlaks määratud, mis ulatuses peab haldusorgan distsiplinaarmenetluses uurimispõhimõtet kohaldama. HMS § 5 lg 2 kohaselt peab tõendite kogumine olema eesmärgipärane ja efektiivne, kasutades võimalikult lihtsaid ning kiireid kogumismeetodeid. Andmete kogumise viis peab olema “kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes” (HMS § 3 lg 2). Menetleja pidas distsiplinaarsüüteo tõendatuks vanglaametniku ettekandega ja videosalvestise vaatlusprotokolliga.
6.Distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse (VSkE § 97 lg 1). Protokollis kajastatakse kõiki tehtud menetlustoiminguid (VangS § 64 lg 3). sätestab, et kui kinnipeetavat süüdistatakse distsipliinirikkumises, koostatakse distsiplinaarmenetluse protokoll. Protokolli märgitakse muu hulgas asjaolude kirjeldus, mis tõendavad distsiplinaarsüütegu; viide muudele tõenditele ja nende asukohale; loetelu asjaoludest, millest peab selguma, milliste faktide ning tõendite alusel luges menetluse läbiviija süü tõendatuks; põhjendatud ettepanek distsiplinaarkaristuse kohta (VSkE § 97 lg 2). Distsiplinaarkaristus ise määratakse käskkirjaga.
5(11)
3-16-739
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Käesolevas asjas ei vaielda selle üle, kas kaebaja filmimine võis tema inimväärikust alandada. Kaebaja ei ole esitanud tuvastamis- ega hüvitamiskaebust, vaid tühistamiskaebuse 15.01.2016 käskkirjale nr 6-3/37. Kui kaebaja leiab, et tema inimväärikust alandati, kuna teda filmiti, kui teda, käed raudus, V8 osakonda koristama saadeti, tuleb tal esitada kahju hüvitamise taotlus Viru Vanglale või pöörduda tuvastamiskaebusega Tallinna Halduskohtusse.
8.Asjas ei ole vaidlust ka selle üle, et kaebaja laua ümber keeras, mille tulemusena selle kaks jalga alt ära tulid. Kaebaja on kinnitanud, et ta laua ümber keeras. Näiteks on kaebaja vaides märkinud, et ta keeras selle lihtsalt ümber. Laua ümberkeeramist tõendavad ka A. Teetloki 15.12.2015 ettekanne nr 6-20/9105-1, 13.01.2016 menetlustoimingu protokoll ning distsiplinaarmenetluse protokoll. Nii kaebaja kui vastustaja on osutanud, et laua jalad tulid alt ära, mitte ei purunenud.
9.Kaebaja ja vastustaja mõistavad erinevalt võimalust kinnipeetavat distsiplinaarkorras karistada VangS § 67 p-s 4 sätestatud kohustuse rikkumise eest ehk distsiplinaarkaristuse materiaalõiguslikku alust. Kaebaja arvates saab kinnipeetavat distsiplinaarkorras VangS § 67 p 4 sätestatud kohustuse rikkumise eest karistada üksnes juhul, kui sellega kaasneb kahju. Kuna praegusel juhul ei ole vanglale intsidendi tõttu kahju tekkinud – kinnipeetav parandas laua ja seda saab kasutada (teabe- ja uurimisosakonna õiend, tl 29 p) –, ei ole VangS § 67 p 4 sätestatud teokoosseis täidetud. Vastustaja on seisukohal, et laua ümberkeeramise näol ei ole tegemist kinnipeetava hoolde usaldatud vara heaperemeheliku ja sihipärase kasutamisega, mistõttu on rikutud VangS § 67 p 4. Küsimus on seega selles, kas laua ümberkeeramisega on kinnipeetav toime pannud distsiplinaarsüüteo. VangS § 67 p 4 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud suhtuma heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse ja pidama korras tema kasutuses olevad elu- ja olmeruumid. Kohus nõustub vastustajaga, et heaperemehelik suhtumine kinnipeetavale antud esemetesse tähendab muu hulgas nende esemete ja kinnipeetava kasutuses olevate ruumide eesmärgipärast kasutamist, kuivõrd nii heaperemeheliku kui sihipärase kasutamise eesmärgiks on tagada asja säilimine. Heaperemehelik ja sihipärane kasutamine tähendab, et asja kasutatakse seda rikkumata, lõhkumata ning kahjustamata Laua ümberkeeramine ei ole kinnipeetava hoolde usaldatud vara eesmärgipärane kasutamine. Asjaolu, et intsidendist Viru Vanglale märkimisväärset kahju ei tekkinud, VangS § 67 p 4 rikkumist ei välista. VangS § 67 p 4 rikkumiseks piisab, kui kinnipeetav seab oma teoga ohtu vangla julgeoleku, käitumata heaperemehelikult vara suhtes, mida tal on võimalus vanglas kasutada. Kahju tekkimine ei ole määrava tähtsusega ka sobiva karistusmeetme valikul, kuivõrd oht julgeolekule ei ole materiaalselt hinnatav.
10.Laua ümberkeeramise näol on tegemist distsipliini rikkumisena ning see on karistatav VangS § 63 lg 1 alusel. Kaebaja leiab, et distsipliini rikkumine oli vabandatav tööle määramise seadusvastasuse, väljaõppe puudumise ja tema psüühilise seisundi tõttu. Kohus selgitab kaebajale, et distsipliini rikkumine ei ole vabandatav. Kuigi eelviidatud vabandused käskkirja kui haldusakti õiguspärasuse eelduseid ei mõjuta, vastab kohus kaebaja väidetele.
10.1.Kaebaja väidab, et ta pidi töötama käeraudades ja see on vastuolus VangS, PS ja EIÕKga. Vaidluse all ei ole, et kaebaja määrati majandustööle. Viru Vangla esitatud 09.03.2016 vaideotsusest nr 6-12/32-2 nähtub, et kaebaja määrati majandustööle 13.11.2015 käskkirjaga nr 6-2/1747. Kaebaja tööperiood V8 eluosakonna üldkasutatavate ruumide koristajana pidi kestma ajavahemikul 16.11.2015–13.02.2016. Korraldus asuda tööle on iseenesest seaduslik, tulenedes VangS § 37 lg-st 1. Täitmata võib jätta vaid korralduse, mis on õigusvastane, s.o kui korraldus vastab tühise haldusakti tunnustele HMS § 63 lg 2 mõistes ja tühisus on 6(11)
3-16-739 ilmselge. Korraldus koristada üldkasutatavat ruumi tühise korralduse tunnustele ei vasta. Kaebajal oli seega kohustus sellele korraldusele alluda. Kaebaja ei ole vaidlustanud tema tööle määramise käskkirja. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kaebaja pidi laudu koristama käeraudades. On tõsi, et kaebaja pidi käeraudades kambrist lahkuma. Samas kohaldati tema suhtes 17.11.2015 käskkirja nr 6-4/621 alusel VangS § 69 lg 2 p-s 5 sätestatud ohjeldusmeetmeid. Osutatud käskkirjast nähtub, et kaebaja saatmiseks majandustöödele pandi talle iga kord läbi kambri toiduluugi peale käerauad. Käeraudu ei kasutatud, kui kaebaja osales majandustöödel selleks ette nähtud alal ja vähemalt kahe vanglaametniku juuresolekul. Kohtu hinnangul viitab asjaolu, et saalis viibis kaheksa vanglaametnikku, pigem sellele, et kaebaja pidi koristama käeraudadeta. Ka 17.11.2015 käskkirjast nähtub, et kaebaja vabastamisel käeraudadest pidi kohal olema vähemalt kaks vanglaametnikku. Vanglateenistusel on õigus otsustada, kas julgeoleku tagamiseks on vaja kahe või enama ametniku kohaolekut. Kohtu jaoks on usutav, et vanglaametnik teadis, et käerauad tuli enne tööle asumist eemaldada ning kaebajalt ei jõutud käeraudu eemaldada, kuna ta pööras ootamatult laua ümber. Kaebaja teo ootamatusele viitab nii kaebaja väidetud psüühiline vapustus, vaides osutatud „keerasin selle lihtsalt ümber“ kui intsidendiga samal päeval koostatud ettekanne. Kohus märgib täiendavalt, et kinnipeetav ei saa vastumeelsust koristamise suhtes kasutada ettekäändena, et tööd mitte teha. Samuti ei saa vastumeelsus koristamise suhtes olla vabanduseks agressiivsele käitumisele. Kinnipeetava võib töökohustusest vabastada vaid VangS § 38 lg 22 alusel.
10.2.Kaebaja on viidanud EIK-i lahenditele asjades nr 48416/09, 21980/04, 44095/14, märkides, et need lahendid ütlevad rohkem kui tuhat sõna. On tõsi, et EIÕK ja EIK praktika on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. Samas on kaebaja viidatud lahendid asjakohatud ega seostu vaidluse esemega, s.o vaidlustatud käskkirja ja selle õiguspärasusega. 1) 48416/09 Korkin v. Venemaa – Kaebaja toob välja, et viidatud lahendis märkis EIK, et väärkohtlemine on alandav kohtlemine, mis on suunatud isiku vastupanu murdmisele (p 68). Osutatud kaasus puudutab avaldaja piinavat kohtlemist tema transportimisel vanglast kohtumajja ja tagasi. EIK leidis, et EIÕK artikliga 3 oli vastuolus olukord, kus avaldajat transporditi ajavahemikul 2007–2009 vanglast kohtumajja 98 korda, tal oli sõiduvahendis 0,25 m2 isiklikku ruumi ning teekond võttis 6 tundi. Kohus mõistab kaebaja viidet seega väitena, et tema tööle sundimine rikub EIÕK artiklis 3 sätestatud piinamise ja alandava kohtlemise keeldu. Kohus kaebaja väitega ei nõustu. Kaebaja on EIK lahendile viidanud valikuliselt. Kaebaja ei ole enda tööle määramist vaidlustanud. Kohus siiski märgib, et EIÕK artiklis 3 sätestatud keelu rikkumine viitab eelkõige füüsiliste ja vaimsetele kannatustele, nende puudumisel aga kohtlemisele, mis alandab või vähendab inimese väärtust, tekitab temas hirmu, ängistust või alaväärsust, mis võivad murda isiku moraalselt ja/või füüsiliselt. Asjaoludest ei nähtu, et töökohustus oleks kaebajas selliseid tundeid tekitanud. 2) 21980/04 Simeonovi v. Bulgaaria – Kaebaja osutab, et selle EIK-i lahendi kohaselt on 23 tundi lukukambris väärkohtlemine (p 93). Viidatud kaasus puudutab eluaegset vanglakaristust kandva kinnipeetava kinnipidamist EIÕK artiklit 3 rikkuvates tingimustes: isikut hoiti 23 tundi kambris enamasti voodi külge aheldatuna, tal oli võimalus raamatukogu kasutada vaid paar minutit, et raamatut valida, avaldaja sai külastada kabelit kaks korda aastas, ilma et teised kinnipeetavad oleksid parajasti kabelis viibinud, vähe oli võimalusi kambrivälisteks tegevusteks. Kohus mõistab kaebaja viidet väitena, et tema kinnipidamine lukustatud kambris on väärkohtlemine. Väide ei seostu vaidluse esemega. Asjaoludest ei nähtu, et kaebaja kinnihoidmine lukustatud kambris oleks ületanud vältimatu kannatuse taseme, mispuhul oleks tegemist EIÕK artikkel 3 riivega.
7(11)
3-16-739 3) 44095/14 A. L. (X. W) v. Venemaa – Kaebaja viitab, et EIK lahendi kohaselt kaasneb üksikvangistusega kohene negatiivne mõju (p 79). Viidatud kaasus puudutab välismaalase kinnipidamist kinnipidamiskeskuses: avaldajat hoiti alguses aknata ruumis, kus tal ei olnud võimalust süüa, juua või tualetti kasutada, hiljem hoiti teda ilma põhjendusteta üksikvangistuses neli kuud, kus tal ei olnud televiisorit, raamatuid ega ajakirju; kamber haises, seal oli pime ja külm, kehv toidukvaliteet, talle ei antud joogivett. Kohus mõistab kaebaja viidet väitena, et tema kinnipidamisega üksikvangistuses kaasnes negatiivne mõju. Kohus kordab, et kaebaja väide ei seostu kuidagi haldusakti õiguspärasusega. Erinevalt kaebaja viidatud kaasusest, on tema kinnipidamine üksikvangistuses ka põhjendatud 17.11.2015 käskkirja nr 6-4/621 alusel.
10.3.Kaebaja heidab vastustajale ette, et talle ei olnud tagatud väljaõpe ning et tema ei pidanud teadma, et koristades ei tohi laudu ümber keerata või liigutada. Vastustaja leiab, et täiskasvanud inimene peab omama üldteadmisi koristamisest, sh seda, et laualt tolmu pühkimiseks ei ole vaja seda ümber keerata. Lisaks selgitas A. Teetlok kaebajale V8 päevaruumis tööülesandeid, kaebajale on tutvustatud tema tööle määramise käskkirja ning kaebaja on tutvunud E8 koristaja tööjuhendiga. Kohtu hinnangul on kaebaja väited otsitud. Kaebaja kirjeldab 21.12.2015 seletuskirjas täpselt (tl 31), et pidi töötama – võtma laudadelt lapiga tolmu ja laudasid pesema. Sellisena pidi ta aru saama, mida temalt oodatakse. Kaebajale selgitati, mis on tema tööülesanded. Kui tööülesanded jäid talle arusaamatuks, võis ta küsida valvurilt täpsustust. Asjaoludest ei nähtu, et kaebaja oleks palunud vanglaametnikel tööülesandeid täpsustada. Distsipliinirikkumist väljaõppe puudumine ei vabanda.
10.4.Kaebaja leiab, et vaidlustatud käskkiri on kaalutlusvigadega, kuna vastustaja pole arvestanud tema psüühilise seisundi ja tarvitavate ravimite (Amitriptylin) mõjuga. Psüühiline seisund distsipliini rikkumist ei vabanda. Isegi, kui kaebaja oleks laua ümber keeranud psüühilise vapustuse seisundis, nagu ta väidab, oleks tegemist VangS § 67 p 4 rikkumisega. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja vapustus tõendatudki, kuivõrd A. Teetloki ettekande kohaselt oli kaebaja pärast intsidenti rahulik ega ähvardanud ametnikke. Vapustuse järel on inimesed üldjuhul närvilised, mis väljendub ka nende käitumises. Ei ole välistatud, et kaebaja tegutses ettekavatsetult. Kaebaja psüühilist seisundit võiks arvestada üksnes karistuse määramisel.
11.Kohtul tuleb vastata, kas distsiplinaarmenetluses antud haldusakt – 15.01.2016 käskkiri nr 6-3/37 – on õiguspärane. Õiguspärase haldusakti eeldused tulenevad HMS §-idest 54–56.
12.Kaebaja leiab, et vaidlustatud käskkiri on õigusvastane, kuna distsiplinaarkaristuse määras sama isik, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse, s.o inspektor-kontaktisik H. Etti, kes oli ise 15.12.2016 intsidendi juures tunnistajaks. Kaebaja arvates oli H. Etti asjast huvitatud isik, kes oleks pidanud end menetlusest taandama. HMS erapooletuse põhimõtet sõnaselgelt ei sätesta, küll aga on see tuletatav HMS §-ist 10. Sättest nähtub, et erapooletuse nõue haldusmenetluses ei ole nii range kui kohtumenetluses. Kui kõrgem kohus peab tühistama ebaseadusliku kohtukoosseisu otsuse (HKMS § 199 lg 1 p 5), siis erapooletuse nõude rikkumine haldusmenetluses ei too kaasa haldusakti tühisust HMS § 63 mõistes. Sellele, et erapooletuse nõude järgimine ei ole haldusmenetluses nii range kui kohtumenetluses, viitab ka see, et isikut ei taandata haldusmenetluses, kui teda ei ole võimalik asendada. VangS-st ei nähtu, et distsiplinaarmenetluse läbi viinud ja distsiplinaarkaristuse määranud isikud ei võiks ühtida. Niisamuti ei nähtu ei HMS-st ega VangS-st, et sündmust tunnistanud isik ei võiks menetlust läbi viia. HMS § 39 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 251 lg 1 kohaselt ei saa tunnistajaks olla üksnes menetlusosaline, s.o praegusel juhul kaebaja. 8(11)
3-16-739 H. Etti ei ole teinud karistusotsust enda tunnistuse põhjal, vaid on kogunud asjas tähtsust omavaid tõendeid. Inspektor-kontaktisik on vanglateenistuse ametnik, kellel VSkE § 17 lg 1 kohaselt on pädevus läbi viia distsiplinaarmenetlust ning kinnipeetavat distsiplinaarkorras karistada. Selline menetluskord teenib lihtsuse ja kiiruse eesmärki. Sealjuures on menetluse kiirus tagatud igal juhul, kui otsustus tehakse seadusega lubatud tähtaja jooksul. Praegu on seda ka tehtud. Samuti loob see võimaluse haldusorgani enesekontrolliks. Menetleja ja karistuse määraja kokkulangemine ei tähenda, et inspektor-kontaktisik oleks isiklikult huvitatud asja lahendist või tekitaks muud asjaolud kahtlust tema erapooletuses HMS § 10 lg 1 punkti 4 mõistes. Kohtu hinnangul osutab viidatud taandamisalus meelevaldsele eelistamisele, põhjendamatutele süüdistustele või alusetutele otsustustele. Asjaoludest põhjendamatut eelistamist või asjatut süüdistamist ei nähtu. Ei ole põhjust arvata, et isik ei tõlgendanud asjaolusid adekvaatselt. Kaebajat teavitati distsipliini rikkumisest, talle tagati ärakuulamisõigus ning talle tutvustati distsiplinaarmenetluse protokolli. Ei ole välistatud, et distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametnik võib oma seisukohta muuta. Kohus märgib täiendavalt, et kui kinnipeetav paneb vanglas toime distsipliinirikkumise, siis on vangla kohustatud sellele reageerima. Ametnikel ei ole lubatud põhjendamatult taanduda haldusmenetluste läbiviimisest. Kaebaja on väitnud ka süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumist, viidates EIK-i 10.02.1995 lahendile asjas Allenet de Ribement v. Prantsusmaa. Viidatud lahendis märkisid nii inimõiguste komisjon kui EIK, et süütuse presumptsiooni põhimõttest peavad kohtute kõrval juhinduma ka teised ametiasutused (p-d 33, 36). Kaebaja heidab vastustajale ette, et menetlus viidi läbi põhimõttel “kõik on juba niigi selge”. Kohtu hinnangul ei ole viidatud inimõiguste komisjoni ja EIK-i käsitlus praegusel juhul kohaldatav. Haldusorgan, s.o Viru Vangla, on võtnud seisukoha kaebaja süü osas alles menetlustoimingu protokollis, mis on lubatud. Menetlustoimingu protokollis seisukoha võtmine kaebaja süü osas ei ole iseenesest vastuolus süütuse presumptsiooni põhimõttega. VangS § 64 lg 3 kohaselt distsiplinaarmenetlus protokollitakse. Nõuded distsiplinaarmenetluse protokollile kehtestatakse VSkE-s. VSkE § 97 lg 2 kohaselt peab distsiplinaarmenetluse protokollis sisalduma muu hulgas viide õigusakti sättele, mida on rikutud (p 4), loetelu asjaoludest, millest peab selguma, milliste faktide ning tõendite alusel luges menetluse läbiviija süü tõendatuks (p 8) ning põhjendatud ettepanek distsiplinaarkaristuse kohta (p 9). Arvestades distsiplinaarmenetluse protokollile sätestatud nõudeid, peab menetleja paratamatult võtma seisukoha kinnipeetava süü osas. Vastasel juhul ei oleks võimalik teha ettepanekut distsiplinaarkaristuse kohta. Kinnipeetaval on õigus esitada distsiplinaarmenetluse protokollile täiendavaid vastuväiteid. Kohus selgitab lisaks, et distsiplinaarmenetluse protokoll on menetlustoiming, millel ei ole siduvat tähendust menetluse lõpptulemusele. Distsiplinaarkaristus määratakse käskkirjaga. Distsiplinaarmenetluse protokoll ei muuda kaebaja õigusi või kohustusi.
13.Kaebaja heidab vastustajale ette, et asjas jäeti kogumata olulised tõendid, s.o menetleja ei võtnud seletusi A. Teetlokilt, kes oleks saanud kinnitada, kas kaebaja pidi tolmu pühkima käed raudus. Niisamuti ei ole menetleja küsinud arvamust psühhiaatrilt. HMS § 5 lg 1 kohaselt määrab menetlustoimingu vormi ja üksikasjad kindlaks haldusorgan kaalutlusõiguse alusel. HMS § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud menetletavas asjas välja selgitama asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma tõendeid omal algatusel. Sealjuures viiakse kogu menetlus läbi võimalikult lihtsalt ja kiirelt (HMS § 5 lg 2). Kohtu hinnangul on distsipliinirikkumine tõendatud asjas kogutud tõenditega: A. Teetloki ettekande ning menetlustoimingu protokolliga. Kaebaja ei ole ka ise eitanud, et ta laua ümber keeras. A. Teetloki selgitused oleks distsipliinirikkumist kinnitanud, mitte välistanud. Sellisena ei olnud A. Teetlokilt vajadust eraldi seletusi võtta. Asjaoludest nähtuvalt ei ole 9(11)
3-16-739 kaebaja rahul menetleja hinnanguga kogutud tõenditele. Kaebajal oli õigus kogutud tõenditele oma vastuväiteid esitada, kuid tema vastuväiteid ei olnud veenvad. Kaebaja psüühiline seisund, sh tarvitavate ravimite mõju, intsidendi toimumise ajal käskkirja õiguspärasuse eelduseid ei mõjuta (vt p 10.4.).
14.VangS § 63 lg 1 p 4 kohaselt võib seaduses sätestatud nõuete rikkumise eest kinnipeetavat distsiplinaarkorras karistada kuni 45 päevase kartserisse paigutamisega. Kaebaja hinnangul on vastustaja piirdunud vaidlustatud käskkirjas üksnes põhjendusega, miks ei kohaldata kartserikaristuse ülemmäära 45 päeva ning on jätnud põhjendamata, miks määrati kaebajale 10 päeva pikkune kartseri karistus. Vastustaja on seisukohal, et ta on karistust põhjalikult kaalunud, kuivõrd leebema karistusmeetme kohaldamine ei ole taolise raske distsipliinirikkumise puhul põhjendatud. Kinnipeetaval olid distsiplinaarkaristuse määramise ajal kehtivaid distsiplinaarkaristusi ning pooleli väärteomenetlused sarnaste rikkumiste eest. Kartserisse paigutamine on haldusorgani kaalutlusotsus. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3). HKMS § 158 lg 3 kohaselt on kaalutlusotsuste kohtulik kontroll piiratud. Kohus ei saa haldusorgani asemel hinnata kohaldatud kartseri karistuse pikkust, kuid kohtul on kohustus kontrollida, kas vastustaja järgis diskretsiooni piire ning kas kaalutlusõigust teostati kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega ja arvestati olulisi asjaolusid ning kaaluti põhjendatud huve (Riigikohtu 13.11.2009 otsus nr 3-3-1-63-09 p 17). Kohus nõustub kaebajaga, et kartserisse paigutamise näol on tegemist erandliku karistusega, mida ei tohi kohaldada kergekäeliselt. Kohus on siiski seisukohal, et vaidlustatud käskkirjas määratud karistus on proportsionaalne. Kohtu hinnangul on 15.01.2016 käskkirjas nr 6-3/37 piisavalt põhjendatud, miks määrati 15.12.2015 rikkumise eest kaebajale just kartserikaristus ja seda 10-ööpäeva pikkusena. VangS § 67 p-is 4 sätestatud kohustuse eesmärgiks on tagada vangla julgeolek ning vangistuse eesmärkide täitmine, s.o suunata kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele. Vangla julgeoleku ohustamise näol on tegemist rikkumisega, mis loob iseenesest vajaduse kaaluda (rangemate) karistusmeetmete kohaldamist. Menetleja on vaidlustatud käskkirjas viidanud, et muude meetmete kohaldamine poleks eesmärgipärane. Kaebaja käitumine demonstreerib tema negatiivset suhtumist vanglasse ning on halvaks eeskujuks teistele kinnipeetavatele. Kohtu hinnangul osutab kaebaja teo raskusele ka asjaolu, et vaatamata sellele, et tema käed olid raudus ning kohal viibis kaheksa vanglaametnikku, keeras ta laua ümber. Asjaoludest ei nähtu, et kaebaja psüühiline seisund takistaks tal kartserikaristust kanda. Kaebaja on eelnevalt soovinud, et tema suhtes kohaldataks üksikvangistust. Kaebaja on viidanud Riigikohtu määrusele asjas 3-3-1-95-10. Nimetatud asjas märkis Riigikohus, et kaebaja on põhjendatult tõstatanud küsimuse plastlusika rikkumise eest kartseri karistuse määramise proportsionaalsusest (p 7). Viidatud asjas kohaldati kinnipeetava suhtes kolmeks päevaks kartserisse paigutamist korduvkasutatava plastlusika rikkumise eest. Kohtu hinnangul ei tähenda Riigikohtu märkus seda, et vangla vara lõhkumise eest ei oleks proportsionaalne kohaldada karistusena kartserisse paigutamist. Viidatud lahend puudutab menetlusabi taotluse lahendamist ja kaebuse perspektiivi hindamist. Kaebuse perspektiiv ei tähenda, et asja lahendus peaks menetlusabi taotlejale olema edukas. Kaebuse perspektiivi hindamisel tuleb arvestada asja tähendust menetlusabi taotlejale. Kartserikaristuse vaidlustamisel on asja tähendus taotlejale eeldatavalt suur, kuivõrd kartserisse paigutamine piirab täiendavalt kinnipeetava õigusi. Tuleb tähele panna, et kaebaja viidatud asjas (haldusasi nr 3-10-662) ei leidnud Tartu Halduskohus, et plastlusika rikkumise eest määratud 3-päevane kartseri karistus oleks ebaproportsionaalne. Tartu Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsuse muutmata. 10(11)
3-16-739 Igal konkreetsel juhul tuleb karistuse määramisel arvestada rikkuja isikut, sh seda, kas ja mille eest ning mitmel korral on teda varasemalt distsipliinirikkumiste eest karistatud. Käskkirjas on märgitud, et kaebajal on kehtivaid distsiplinaarkaristusi, kuid mitte VangS § 67 p 4 rikkumise eest. Lisaks on viidatud pooleliolevatele väärteomenetlustele. Kohtu hinnangul oli haldusorganil õigus väärteomenetlustele viidata, kuigi käskkirja andmise ajal ei olnud menetlustes otsust tehtud. Viited väärteomenetlustele ei tähenda, et nendega oleks karistuse määramisel arvestatud. Kaebaja väidab ka, et määratud karistus on ebaproportsionaalselt karm, kuna vanglale laua ümberkeeramisest kahju ei tekkinud. Kohus kordab, et vanglal tuleb distsipliinirikkumistele reageerida. Vastupidine seisukoht võib kinnipeetavale luua mulje, et vanglas võib asjade suhtes käituda hoolimatult nii kaua, kui kahju ei tekitata. Kohus kordab ka, et kahju tekkimine ei ole määrava tähtsusega sobiva karistusmeetme valikul, kuivõrd oht julgeolekule ei ole materiaalselt hinnatav.
15.Kaebaja heidab vastustajale ette, et talle ei tagatud distsiplinaarmenetluses riigi õigusabi korras esindajat. Kaitseõiguse tagamata jätmine haldusakti õiguspärasust iseenesest ei mõjuta. Haldusakt on õiguspärane, kui see vastab HMS-is sätestatud nõuetele. HMS ei näe menetlusosalisele ette õigust riigi õigusabile. Niisamuti ei näe VangS ette distsiplinaarmenetluses kinnipeetava õigust esindajale riigi õigusabi korras. Riigi õigusabi määramise korraldus tuleneb riigi õigusabi seadusest (RÕS). RÕS § 10 lg 3 kohaselt esitatakse taotlus haldusmenetluses riigi õigusabi saamiseks taotleja asukohajärgsele maakohtule. Kaebaja ei ole vastavat taotlust maakohtule esitanud. Kohus selgitab kaebajale, et nii CTP standardid ja mittesiduvad ettepanekud kui ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse REC(2006)2 „Euroopa Vanglareeglistiku“ sä tted on soovitusliku iseloomuga. Ehkki neid tuleks kä sitada eesmä rkide ja põhimõtetena, mille tä itmise poole pü ü elda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel, ei ole tegemist õiguslikult siduvate normidega (Riigikohtu halduskolleegiumi 07.04.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-5-10, p 19). Kaebajal puudub seega õigus nõuda Euroopa Vanglareeglistiku sätete alusel endale haldusmenetluses esindajat või ette heita selle sätte rikkumist. Kui kaebaja ei ole rahul riigi õigusabi määramise korraldusega, võib ta esitada kohtule taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks. Kaebajal on ka õigus pöörduda regulatsiooni põhiseaduspärasuse hindamiseks õiguskantsleri poole.
16.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Janek Laidvee
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.