Maksuõigus › Muud maksumenetluses tehtud korraldused ja otsused (v.a maksuotsused)

I ASJAOLUD

1.Tallinna Linnavaraamet (TLVA) koostas Aktsiaseltsile (AS-le) Landeste 2015.a. maatüki maksustamishinna akti nr 107 ( tl 9-10).

Maksu- ja Tolliamet (MTA) koostas maksuteate nr 382278, millega kohustas AS-i Landeste tasuma 2015.a. maamaksu kokku 33 530, 75 eurot ( tl 11-13). 2.AS Landeste esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavaraameti juhataja 22.01.2015 käskkirjaga nr 1-1/5 kinnitatud maatüki maksustamishinna akti nr 107 ja Maksu- ja Tolliameti 05.02.2015 maksuteate nr 382278 tühistamiseks (tl 2-8 pöördel) . Kaebaja palub, et kohus tunnistaks põhiseaduse (PS) §-ga 113 vastuolus olevaks ja jätaks kohaldamata järgmised õigusaktid või nende sätted: -

Maa hindamise seadus (MHS) § 5 lg 4, § 51lg 4, § 4, § 6 lg 1; Rahandusministri 17.01.2001 määrus nr 10 „Maamaksuseaduse rakendamise kord“ ( määrus nr 10); Vabariigi Valitsuse 22.05.2001 määrus nr 179 „Maa maksustamishinna arvutamise kord“ ( määrus nr 179); Keskkonnaministri 30.11.2001 määrus nr 50 „ Maa korralise hindamise tulemuste kehtestamine“ ( määrus nr 50); Vabariigi Valitsuse 05.06.2001 määrus nr 193 „Maa korralisel hindamisel kasutatav metoodika“ ( määrus nr 193).

Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud haldusaktid on õigusvastased, kuna need on koostatud PS §-ga 113 vastuolus olevate õigusaktide alusel. Vastuolu PS §-ga 113, mille kohaselt sätestatakse riiklikud maksud seadusega, seisneb kaebuse kohaselt selles, et maamaksuregulatsioon on olulises osas sätestatud väljaspool maamaksuseadust (MaaMS) maa hindamise seaduses (MHS) ja suures mahus erinevate määruste tasandil.

II KAEBUSE PÕHJENDUSED

3.TLVA akt nr 107 ja MTA maksuteade on koostatud PS §-ga 113 vastuolus olevate õigusaktide alusel. Riiklikke makse saab kehtestada ainult maksuseadusega. Seega peab maksukohustus olema sätestatud maksuseaduses, mis vastab spetsiifilistele maksuseadustele kehtestatud nõuetele. Vaidlustatud haldusaktide vastuolu PS §-ga 113 tuleneb asjaolust, et maamaksuregulatsioon on olulises osas sätestatud kas väljaspool maamaksuseadust ja veelgi suuremas mahus erinevate määruste tasandil. Seetõttu on nii maamaksu objekt kui maksukohustuste arvutamise kord reguleeritud täitevvõimu õigusaktidega . 4.PS § 113 tuleneb nõue, et kõik maksuõigussuhte elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses ning üksikute elementide osas ei ole lubatud otsustusõiguse täitevvõimule delegeerimine. Maksumaksja õigused ja kohustused peavad tulenema vahetult maksuseadusest ( Riigikohtu otsus asjas 3-4-1-2-98). Seadus riivab PS § 113 kaitseala juhul, kui volitab täidesaatvat võimu kindlaks määrama mõnda maksusuhte elementi. Maamaksu kohustus tekib järgmiste õigusaktide rakendamise tulemusel: -Maamaksuseadus (MaaMS) § 1 lg 1 ja lg 2, § 2, § 5 lg 1, § 13 lg 2; -Rahandusministri 17.01.2001 määrus nr 10 „Maamaksuseaduse rakendamise kord“ -Tallinna Linnavolikogu 16.06.2011 määrus nr 26 -MHS § 5, § 51 lg 1, § 6 lg 1. -Vabariigi Valitsuse 22.05.2001 määrus nr 179 „Maa maksustamishinna arvutamise kord“; -Keskkonnaministri 30.11.2001 määruse nr 50 „ Maa korralise hindamise tulemuste kehtestamine“lisa 24

Eeltoodud õigusaktide viiteid arvestades sisaldab maamaksuteade lisa, mis selgitab maamaksu kohustuse tekkimist järgmiselt:“Veerus 5 olev maa maksustamishind on arvutatud maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse poolt Vabariigi Valitsuse 22.05.2001 määrusega nr 179 kehtestatud korras keskkonnaministri 30.11.2001 määrusega nr 50 kinnitatud maa korralise hindamise tulemuste põhjal.“ Vaidlustatud akt ja maksuteade tuginevad maksukohustust mõjutavas osas kas MHS regulatsioonile või selle alusel antud määrustele.MaaMS regulatsioonides kui maksuseaduses ei ole selgelt ja lõplikult sätestatud ei maksuobjekt, maksumäär, maksu arvutamise kord ega ka maksuvabastused. 5.Riigikohus selgitas kohtuasjas nr 3-4-1-5-98 , et MKS kohaselt peab maksumaksja maksma ainult seadusega ettenähtud riiklikke makse maksuseadustes sätestatud määrades ja korras. Seega saab maksumaksja eeldada, et tema kohustus maksta riiklikke makse tuleneb maksuseadustest ning seda võidakse täpsustada maksuseaduse alusel antud määrusega. Riigikohus asus seisukohale, et maksuseaduse kohustuslikele tunnustele mittevastav seadus ega selle alusel antud määrused ei tohi mõjutada maksumaksja maksukohustust. Käesoleval juhul tekib sisuliselt kogu maamaksu kohustus väljaspool maamaksuseaduse regulatsioone:1) maa maksustamisel aluseks võetav maa ( korralise hindamise teel leitud) väärtus saadakse MHS ja selle alusel antud määruste kaudu (MHS § 5); 2) MaaMS regulatsioon ei nimeta isegi seda, et maamaksukohustus tekib korralise hindamise tulemuste alusel; 3) MHS ja selle alusel antud määruste kaudu leitakse maa maksustamishind (MHS § 51 lg 4); 4) MaaMS regulatsioonist ei nähtu maamaksu määr konkreetsel juhtumil ( MaaMS § 5 lg 1); 5) maamaksu objekti e maa väärtuse ja maksustamishinna välja arvutamisel ei osale maksuhalduri ametnikud (MHS § 4, § 6 lg 1), st maamaksu ka ei halda suures osas maksuametnikud. Kokkuvõttes ei ole üksikjuhtumil MaaMS-i regulatsioonide ja isegi mitte MaaMS alusel antud määruste abil võimalik läbi viia maamaksuga maksustamist. Ilma MHS ja selle alusel antud mitmete määruste on maamaksuga maksustamine välistatud. MHS ja selle alusel antud määrused ei ole maksuseadused MKS tähenduses. Seega MHS alusel antud määrused ei tohi maksumaksja maksukohustust mõjutada . Ainuüksi eeltoodud põhjenduste alusel tuleb kaebus rahuldada ja tunnistada MaaMS, MHS ning selle alusel antud vastavad määrused PS §-ga 113 vastuolus olevaks. Samuti leiab kaebaja, et eeltoodu pinnalt tõusetub ka maamaksu regulatsiooni õigusselguse küsimus. 6.MaaMS § 1 lg 2 kohaselt määratakse maa maksustamishind lähtudes MHS regulatsioonist , kuid MaaMS sätted, mis räägivad üksnes maa maksustamishinnast, ei määratle seejuures , millisel viisil leitud maa hinnast tuleb maksustamisel lähtuda. Alles MaaMS § 13 lg 2 alusel välja antud määruse nr 10 § 1 regulatsioonist nähtub et maamaksu summa leitakse maamaksumäära ja maa korralise hindamise tulemuste põhjal arvutatud maa maksustamishinna korrutamisel. MaaMS § 13 lg 2 kui määruse nr 10 volitusnorm ei ütle mitte midagi selle kohta, milliste hindamistulemuste alusel maamaksukohustus tuvastatakse. MaaMS § 13 lg 2 ütleb vaid seda, et MaaMS rakendamise korra kehtestab rahandusminister. Seega ei tugine määruse nr 10 § 1 regulatsioon volitusnormile ja annab iseseisva ning seaduses mitte sisalduva regulatsiooni. Järelikult sätestab määrus nr 10 § 1 ilma seadusliku aluseta maamaksu objekti (korralise hindamise alusel leitud maa väärtus). Lisaks, MaaMS regulatsioonis ei ole määratletud ,millise hindamise liigi abil leitakse maamaksu maksuobjekt, MHS §-is 5 lg 1 sätestatud, et vaid korraline maa hindamine on seotud maksustamisega. Samas ei ole MHS näol tegemist maksuseadusega MKS § 4 mõttes. Lisaks puudub MaaMS regulatsioonis täpne maamaksu summa arvutamise reeglistik. Alles määruse tasandil täpsustakse, et maamaksu summa saadakse maamaksumäära ja maa korralise hindamise tulemuste põhjal 7.MHS § 51 lg 4 alusel antud määrus nr 50 on maksustamisel oluline seetõttu, et maa maksustamishinna arvutamise korra kohaselt (määrus nr 179 § 1) arvutatakse maksustamishind

välja just määrusega nr 50 kehtestatud tulemuste põhjal. Määruse nr 179 ja määruse nr 50 rakendamise tulemusel selgub see, mis on konkreetsel juhul maksuobjektiks ja kui suure maksuobjektiga on konkreetsel juhul tegemist. Antud regulatsioonile tuginevad ka vaidlustav maksuteade, mille kohaselt on maksuteate veerus 5 olev maa maksustamishind arvutatud välja määrusega nr 179 kehtestatud korras määrusega nr 50 kinnitatud maa korralise hindamise tulemuste põhjal. Maksuhaldur tugineb üksnes ja vaid kahele eelnimetatud määrusele. Määrusega nr 50 kinnitatud maade väärtused on tuvastatud ja määratletud metoodika ning korra alusel, mis samuti on sisuliselt reguleeritud üksnes määruste tasandil. MHS § 3 sätestab üksnes kolmes lõikes väga üldises sõnastuses maa hindamise metoodika, sealjuures maa korralise hindamise kohta puudub üldse täpsem metoodikat käsitlev regulatsioon. MHS § 5 lg 4 sätestab vaid seda, et korralise hindamise läbiviimise korra ja hindamisel kasutatava metoodika kehtestab Vabariigi Valitsus ning viidatud volitusnorm ei anna täpsustust ega piire, kuidas ja milliste reeglite alusel leitakse maamaksu objektiks olev maa väärtus. Seevastu määrus nr 193 „Maa korralisel hindamisel kasutatav metoodika“ sisaldab sisulisi otsustusi ja lahendusi, mis otseselt mõjutavad maa väärtuse tuvastamist( määruse nr 193 §-d 5,6, 13-15, 30 ja 32) .Määruse nr 193 hindamismetodoloogilised lahendused mõjutavad hindamise lõpptulemust ehk maamaksu objekti suurust. Samas puudub volitusnormis viide sellele, et määrusandjale oleks antud õigus selliste otsuste tegemiseks ja sellist õigust ei saakski määruseandjale anda,sest PS § 113 kohaselt peab maksuobjekt olema leitav maksuseadusest. 8.Maa maksustamishinna määratlemise valemi sätestab määrus nr 179. Seega selgitatakse määruse nr 179 ja määruse nr 50 koostoimes välja, kui suur on maksustamishind, mida korrutatakse maksumääraga. Määruses nr 179 § 3 sätestatud valem mõjutab otseselt maksukohustuse suurust, sest sellega sätestatakse viis ja meetod, kuidas leitakse numbriline väärtus, mida korrutatakse maamaksu määraga (0,1% kuni 2,5%). Maa maksustamishinna määramine on osa maamaksukohustuse määramise protsessist. MaaMS ega MHS ei sätesta valemit, mis sarnaneks määruse nr 179 § 3 sisalduva valemiga. Samuti ei sisalda MaaMS ega MHS selgeid õiguslikke reegleid, mida määruse nr 179 §-is 3 sisalduvad valemid võiksid täpsustada või selgitada. Määrus nr 179 kehtestab iseseisvalt ja ilma seadusest tuleneva aluseta valemi, mille abil arvutatakse välja maa maksustamishind, mida korrutatakse maamaksu määraga. MHS regulatsioon ei määratle seadusandja poolt Vabariigi Valitsusele antud volituse ulatust selgelt ja täpselt. MHS § 6 lg 1 regulatsioonist ei ole võimalik välja lugeda seadusandja tegelikku tahet maa maksustamishinna valemi koostamise osas, MHS § 6 lg 1 regulatsioonis puudub vähimgi viide või juhtnöör. Samas on määrusega nr 179 kehtestatud maamaksu arvutamise valem äärmiselt ulatuslik,kui seda võrrelda MHS või MaaMS regulatsiooniga . Määruse nr 179 § 3 valemid sisaldavad MHS-i (sh volitusnormi § 6 lg 1) ja ka MaaMS-i regulatsioonides mitte nimetatud maksustamise kriteeriume, mis otseselt mõjutavad maa maksustamishinna suurust. Nii ei anna MHS § 6 lg 1 kui määruse nr 179 volitusnorm Vabariigi Valitsusele õigust sätestada erinevaid kriteeriume, mille alusel leitakse maksustamishinna välja arvutamisel aluseks võetav maatüki pindala. Lisaks,määrusega nr 179 kehtestatud pindala arvutamise kriteeriumid on ebaselged või ebamõistlikud.MHS § 6 lg 1 ei anna ka Vabariigi Valitsusele õigust sätestada maa väärtuse arvestamisel seda, et mitme sihtotstarbe liigi samaaegsel esinemisel samal maatükil arvestatakse nende omavahelist proportsiooni; ka ei sisaldu MHS § 6 lg 1 volitust metsamaa maksustamishinna arvutamisel kohaliku omavalitsuse üksuse metsamaa keskmisest väärtusest lähtumiseks või volitust delegeerida Vabariigi Valitsusele otsustuse tegemine selle kohta, mitmesse hinnatsooni jäävate maatükkide maksustamishinna arvutamisel kohaldamisele kuuluvatest (sihtotstarbe liigi või kõlviku) väärtustest . Kokkuvõtlikult on kaebaja seisukohal, et seetõttu puudub ka alus rääkida määruse tasandil lahenduste täpsustamisest või selgitamisest.

9.Maamaksukohustus on vastuolus PS § 113 nõuetega. Maksumaksjal on kohustus maksta ainult seadustega ettenähtud riiklikke makse maksuseadustes ja -määrustes sätestatud määrades ja korras. Riigikohtu otsuses (3-4-1-5-98) märgitakse, et kui seadus ei vasta MKS-s sätestatud maksuseaduse kohustuslikele tunnustele, siis ei tohi sellise seaduse alusel antud määrus mõjutada maksukohustust, sest selline seadus ei ole maksuseadus . Maksukohustuslase suhtes ei ole võimalik esiteks üksnes MaaMS kui maksuseaduse alusel koostada maamaksu maksuteadet ja teiseks ei ole parlamendiseaduste alusel võimalik koostada maahindamise akti. Seega pole seaduste alusel võimalik välja arvutada maamaksukohustust. Maksukohustuse tekkimine on võimatu, kui jäetaks kõrvale mittemaksuseaduse alusel välja antud täitevvõimu aktid- määrus nr 179 ja määrus nr 50. Kaebaja maamaksu kohustus tekib mittemaksuseaduste alusel ning lisaks kahe erineva täitevvõimu määruse rakendamise tulemusel, mis on vastuolus PS § 113 regulatsiooniga ning käesolevaks ajaks välja kujunenud Riigikohtu praktikaga. 10.Käesolevas asjas on maksuobjekt kindlaks määratud määrustega. Maamaksu kohustus tekib üheselt selgelt määruste ( määruse nr 193 ja määruse nr 179) koostoimes. MaaMS ega muu seadus ei reguleeri seda, kuidas maa väärtus leitakse ja kuidas täpselt maamaksu kohustus välja arvutatakse. MaaMS, MHS regulatsioonist ega muust seadusest ei ole tuvastav, milline maamaksu olemusest tulenev vajadus tingis maksuobjekti (maa maksustamishinna) regulatsiooni asetamise väljaspoole maksuseadust; samuti puudub põhjendus, miks delegeeriti maksuobjekti määratlemine täidesaatvale võimule. MaaMS ega MHS regulatsioon ei määratle seadusandja poolt Vabariigi Valitsusele ja ministritele antud volituse ulatust piisavalt, et see vastaks PS § 113 nõuetele. MaaMS § 13 lg 2 ja MHS § 6 lg 1 regulatsiooni sätestades jättis seadusandja Vabariigi Valitsuse ja keskkonnaministri otsustada, kuidas täpselt maamaksu kohustus välja arvutatakse. Samuti olid puudulikud, ebatäpsed ja ilma igasuguste piirideta seadusandja poolt antud volitusnormid. Valitsus ja ministrid võivad määrusega anda maksuseadusi täpsustavaid eeskirju .Sellised määrused võivad olla üksnes selgitava ja abistava iseloomuga .Antud asjas on ilmselgelt enam kui abistav ja selgitav määrus nr 179, mis loob ja kehtestab maa maksustamishinna arvutamise detailse valemi. Sama probleem esineb ka määrusega nr 50. MHS § 6 lg 1 volitusnorm ei ütle mitte vähimatki Vabariigi Valitsuse 22.05.2001 määrusega nr 179 loodud valemi sisu ega piiride kohta. TLV ega maksuhaldur ei saa enda haldusaktide (maksustamishinna akt ja maksuteade) koostamisel ja maksukohustuse arvutamisel tugineda mittemaksuseadustele või võtta maksukohustuse leidmisel aluseks kohaliku omavalitsuse poolt välja arvutud maa maksustamishinda, sest viimane on välja arvutatud PS § 113 regulatsiooniga vastuolus olevate õigusaktide alusel. Kaebaja maksukohustus tekib määruse nr 50 kehtestatud maatükkide väärtuste pinnalt, mis võetakse arvesse maa maksustamishinna valemis (määrus nr 179). Seega sätestab määrus nr 50 ja selle lisa 139 otsesõnu maamaksu objekti kaebaja jaoks. Järelikult on nii akt kui maksuteade õigusvastased ja need tuleb tühistada.

III VASTUSTAJATE VASTUVÄITED

VASTUSTAJA I Tallinna Linn

11.Vastustaja I vaidleb kaebusele vastu , on seisukohal, et kaebuses toodud õigusnormid ja õigusaktid PS §-ga 113 vastuolus ei ole ning seega puudub alus nende kohaldamata jätmiseks ja vaidlustatud haldusaktide tühistamiseks.

Maamaksu objekt ei ole maa väärtus.Seega on ebaõige kaebaja arusaam, et maamaksu objekti kindlaksmääramine on PS-vastaselt delegeeritud täitevvõimule. Kuna maamaksu objekt on sätestatud MaaMS-s, ei ole PS §-ga 113 vastuolus ka see, et maamaks lähtub maa maksustamishinnast, mis määratakse kindlaks MHS alusel. 16.Maksukohustuse tekkimise mõiste vääritimõistmisest tingitult on ebaõige ka kaebaja arvamus, et maamaksu kohustus tekib väljaspool maamaksuseaduse regulatsiooni. Maksukohustus on maksumaksja kohustus tasuda maksusumma ning maksukohustus tekib maksuseaduses sätestatud juhul. Maamaksu kohustus ja selle tekkimine on sätestatud MaaMS-s. Maamaksu maksmise kohustus on MaaMS § 3 kohaselt maa omanikul või seaduses sätestatud juhul maa kasutajal ning maamaksukohustuse tekkimine on reguleeritud MaaMS §-s 8, mis näeb ette, et maamaksukohustus tekib jooksva aasta 1. jaanuaril ja maksu sissenõudmise eelduseks on vastava maksuteate väljastamine. Seega on ebaõige kaebaja arusaam, et maamaksukohustus tekib korralise hindamise tulemusel. MHS § 5 kohaselt viiakse korralise hindamine läbi maksustamise eesmärgil. Korralise hindamise tulemusel ei teki maamaksukohustust, vaid korralise hindamise tulemusel määratakse kindlaks maa maksustamishind, millest lähtuvalt arvutatakse maamaksu suurus.

VASTUSTAJA II Maksu- ja Tolliamet

piiridest. MaaMS § 5 lg 1 tuleneb seaduslik alus ja õigus rakendada muudetud maksumäära maksustamisaasta algusest.

IV MENETLUSOSALISTE TÄIENDAVAD SEISUKOHAD

V KOHTU PÕHJENDUSED

26.Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud, PS § 113 riivet ei esine ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks puudub alus, kaebaja õigusi rikutud ei ole. Oma seisukohta põhjendab kohus alljärgnevalt.

27.Käesolevas haldusasjas on AS Landeste vaidlustanud Tallinna Linnavaraameti juhataja 22.01.2015 käskkirjaga nr 1-1/5 kinnitatud maatüki maksustamishinna akti nr 107 ning Maksuja Tolliameti (MTA) 05.02.2015 maksuteate nr 382278, taotledes vaidlustatud haldusaktide tühistamist, sest need haldusaktid on koostatud PS §-ga 113 vastuolus olevate õigusaktide alusel. MTA maksuteade nr 3822782015.a. maamaksu kohta AS-le Landeste hõlmab üheksat maamaksuga maksustatavat kinnistut, mille osas on maksuteatega AS-i Landeste kohustatud tasuma kokku 33 530,75 eurot maamaksu. Vaidlust ei saa olla selles, et maatüki maksustamishinna määramise otsustus on eelhaldusaktiks teisele haldusaktile – maksuteatele, nagu on korduvalt praktikas selgitanud Riigikohus (vt lahend kohtuasjas 3-3-1-65-15 p.9 ja selles viidatud kohtuasjad). Maksuteadet ei saa vaidlustada osas, mis puudutab maksustamishinna määramist . Kuna kaebaja on ühes maksuteatega vaidlustanud maamaksuteate aluseks olevatest maatüki maksustamishinna arvutamise eelhaldusaktidest vaid ühe (maatüki maksustamishinna akti nr 107, maatüki aadressiga Köleri tn 2 katastritunnusega 78401:115:1700) , siis ei saa maamaksuteadet vaidlustada osas, mis puudutab maksustamishinna määramist teiste kinnistute kui kinnistu katastritunnusega 78401:115:1700 suhtes. Kaebaja ei ole väitnud, et MTA 05.02.2015 maksuteate nr 382278 suhtes eelhaldusaktideks olevaid maatüki maksustamishinda määravaid haldusakte temale kättetoimetamisega teatavaks tehtud ei ole . Riigikohus on seoses seisukohaga, et maatüki maksustamishind tuleb määrata haldusaktiga ja teha see adressaadile teatavaks,selgitanud, et eeltoodu ei tähenda, et see akt tuleb tingimata saata enne maksuteate saatmist, vaid selle võib saata ka koos maksuteatega ( Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-3-1-41-03 p.15). 28.Maatüki maksustamishinna akti nr 107 kohaselt on see koostatud maatüki aadressiga Tallinn, Köleri tn 2 katastritunnusega 78401:115:1700 kohta Vabariigi Valitsuse 22.05.2001 määruse nr 179 ja keskkonnaministri 30.11.2001 määruse nr 50 alusel. Maksustamishinna aktist nr 107 nähtuvalt on Kõleri tn 2 puhul tegemist 100 % ärimaaga, maatüki pindala on 1047 m2, maakasutuse sihtotstarbele või kõlvikule vastav hinnatsooni väärtus maatüki ruutmeetri kohta on 172.56€/m2, maatüki maksustamishind 180670 € ja kaebaja omandiosale( 1⁄2) vastav maakasutuse maksustamishind on 90340€. Riigikohus on praktikas korduvalt selgitanud, et kuna maamaksu summa arvutamisel tuleb lähtuda kohaliku omavalitsuse poolt arvutatud maatüki maksustamishinnast, siis järelikult tehakse maatüki maksustamishinna arvutamisega õiguslikult siduvalt kindlaks maamaksu summa leidmiseks tähtsust omav asjaolu. HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes on tegemist eelhaldusaktiga. Sellest tulenevalt peab maatüki maksustamishinna arvutamine olema vormistatud haldusaktina (lahend kohtuasjas nr 3-3-1-33-03, p.11; lahend kohtuasjas 3-3-1-41-03p.11 ) . Kaebuses on märgitud, et maatüki maksustamishinna aktilt nr 107 ei nähtu koostamise ega allkirjastamise aeg. HMS § 58 tulenevalt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohtu hinnangul ei saanud tuvastava eelhaldusakti kaebuses märgitud puudused vorminõuete osas asja otsustamist mõjutada ja ei too kaasa selle tühisust ega tingi tühistamist. Lisaks eeltoodule tuleb märkida, et üldreeglina rakendatakse maksuteatele maksuotsuse kohta sätestatut, sealjuures on MaaMS § 7 lg-ga 2 sätestatud erisus, mille kohaselt maksuteadet ei pea allkirjastama, mistõttu on küsitav eelhaldusaktile lõplikust haldusaktist rangemate vorminõuete esitamine. 29.Maksukorralduse seaduse (MKS) § 4 lg 1 kohaselt on maksuseadus seadus, millega sätestatakse maks. MKS § 4 lg 2 kohaselt on maksumaksjal kohustus maksta ainult seadustega ettenähtud riiklikke ja kohalikke makse maksuseadustes ning valla- või linnavolikogu määrustes sätestatud määrades ja korras. Riiklik maks kehtestatakse ainult maksuseadusega ning MKS § 4

lg 3 kohaselt peab maksuseaduses olema sätestatud järgmised maksu kohustuslikud elemendid: 1 ) maksu nimetus; 2) maksu objekt; 3) maksumäär; 4) maksumaksja; 5) maksu saaja või laekumise koht; 6) maksu tasumise tähtpäev või tähtaeg, perioodilise maksu puhul ka maksustamisperiood; 7) maksusumma arvutamise ja tasumise kord ning sellega kaasnevad lisakohustused; 8) võimalikud maksusoodustused. PS § 113 kohaselt sätestab riiklikud maksud, koormised, lõivud , trahvid ja sundkindlustuse maksed seadus. Riigikohus on rõhutanud põhiseaduslikkuse järelevalve asjas 3-4-1-2-98, et kõik maksuõigussuhte kohustuslikud elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses. Üksikute elementide osas otsusõiguse delegeerimine täitevvõimule rikub võimude lahususe ja tasakaalu põhimõtet ning on seetõttu põhiseadusevastane. Riigikohus on ka leidnud, et PS § 113 eesmärk on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogus vastu võetud ja seadusena vormistatud õigusaktiga (otsus asjas 3-4-1-14-09 p 27 ja selles viidatud otsus kohtuasjas 3-4-1-10-00 p.-d 20 ja 21). PS §-st 113 tulenev nõue, et avalikõiguslik rahaline kohustus peab olema sätestatud seadusega, tähendab seda, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses. Nende elementide hulka võivad kuuluda kohustuse tekkimise alus ja kohustatud subjekt, kohustuse suurus või selle kindlakstegemise tingimused, tasumise või sissenõudmise kord ja muud kohustuse olemuslikud tunnused (otsus asjas 3-4-1-14-09 p 28). Kuigi Riigikohus rõhutas kohtuasjas 3-4-1-2-98, et riikliku maksu seadusega sätestamise nõuet tuleb mõista nii, et see hõlmaks ka maksumäära (vt osundatud lahendi p.IV), siis märkis Riigikohus samas, et PS § 113 ei välista teatud tingimuste täitmisel maksumäära sätestamist alam- ja ülemmäärana (tuues sellekohase näitena maamaksu puhul sätestatu), kuid alammäär ei tohi olla null.

pensionikindlustuse seaduse alusel pensioni saajatele ( lg 5) ning represseeritutele ja represseeritutega võrdsustatud isikutele okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse mõistes ( lg 6). Seega maamaksuseadus vastab maamaksu kehtestava seadusena maksukorralduse seaduses (§ 4) sätestatud nõuetele ja kaebuse väide, mille kohaselt maamaksuseaduses ei ole sätestatud maksuobjekti, maksumäära, maksu arvestamise korda ja isegi maksuvabastusi, on ülaltoodust tulenevalt ekslik. Riigikohtu praktikas on rõhutatud, et Avalik-õigusliku rahalise kohustuse seadusega sätestamise nõue tähendab seda, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses ( Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-4-1-1-10 p.58), käesoleval juhul on kõik maksuõigussuhte elemendid MaaMS-ga kehtestatud ning nende kehtestamist täitevvõimule delegeeritud ei ole. 31.Kaebuses on korduvalt viidatud Riigikohtu seisukohtadele kohtuasjas 3-4-1-5-98 tehtud lahendis, sh et maksumaksja õigused ja kohustused peavad tulenema vahetult maksuseadusest. Vaidlust ei ole selles, et viidatud kohtuasjas oli isiku tulumaksu tasumise kohustust mõjutav täitevvõimu õigusakt antud metsaseaduse alusel tulumaksuseadusest tuleneva volituse või viiteta. Kaebaja on seisukohal, et MaaMS regulatsioon on vastuolus PS § 113 nõuetega osas, milles see viitab teistele seadustele ja annab maksuõigussuhte elementide määratlemise, defineerimise jne üle seadustele, mis asuvad väljaspool maksuõigust.Kohus on eespool esitanud põhjendused ja jõudnud järeldusele, et kõik maksuõigussuhte elemendid on MaaMS-ga sätestatud. Riigikohus on kinnitanud, et seadus riivab PS § 113 kaitseala juhul, kui volitab täidesaatvat võimu kindlaks määrama mõnda maksusuhte elementi.Määrus riivab põhiseaduse § 113 juhul, kui määrab kindlaks maksusuhte elemendi ( vt.näit.Riigikohtu lahend asjas 3-4-1-18-07 p.26).

määratakse lähtuvalt maa hindamise seadusest . Kohus peab eeltoodud põhjendustel ekslikuks kaebaja tõlgendust, mille kohaselt viidatud Riigikohtu lahendist tulenevalt on maamaksu regulatsioon kooskõlas PS §-ga 113 siis, kui maamaksuga maksustamist on võimalik läbi viia üksnes MaaMS ja selle alusel antud määruste alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/ Lea Kuuse kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.