Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Maili Lokk, Tiina Pappel 09.08.2016, Tartu 3-15-1308 PROFTRADE GROUP OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 10.02.2015. a maksuotsuse nr 12.2-3/021859-3 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 23.11.2015. a otsus PROFTRADE GROUP OÜ apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja PROFTRADE GROUP OÜ Esindaja v.adv. Madis Uusorg Vastustaja Maksu- ja Tolliamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 23.11.2015. a otsus muutmata.
2.Jätta poolte menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 08.09.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) viis 25.03.2014. a korralduse nr 12.2-3/21859-1-1 alusel läbi PROFTRADE GROUP OÜ käibe- ja tulumaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsuse kontrolli maksustamisperioodidel september ja oktoober 2011.
MTA kohustas 10.02.2015. a maksuotsusega nr 12.2-3/021859-3 PROFTRADE GROUP OÜ-d tasuma käibemaksu summas 98 961,85 eurot. MTA märkis, et kontrollimenetluses esitatud dokumentide kohaselt soetas PROFTRADE GROUP OÜ kontrollitaval perioodil kümnel korral kokku 22 674,90 g kulda Sunyard OÜ-lt summas 592 292,36 eurot (s.h käibemaks 98 715.40 eurot) ning arvestas arvetele märgitud käibemaksu oma sisendkäibemaksu arvestuses. MTA, hinnates kontrolli käigus kogutud, s.h
kriminaalmenetlusest saadud tõendeid kogumis, asus seisukohale, et Sunyard OÜ nimel väljastatud arvetega PROFTRADE GROUP OÜ-le püüti varjata tehingu tegelikke osapooli, millest viimane oli ka teadlik. MTA märkis, et kõik tehingud PROFTRADE GROUP OÜ ja Sunyard OÜ vahel toimusid väidetavalt sularahas, kuid puuduvad dokumentaalsed tõendid, kas ja kellele PROFTRADE GROUP OÜ juhatuse liige M. Järva väljamaksed tegi ning raamatupidamise andmetes puuduvad kanded ja dokumendid, mis kinnitaksid sularaha liikumist kassas, mis viitab M. Järva teadlikkusele ja tahtlusele tegelikke tehinguid mitte dokumenteerida ja varjata kulla tegelikku müüjat. MTA märkis, et Sunyard OÜ juhatuse liikmeks saamine on toimunud asjaoludel, mis annavad alust arvata, et A. Mazuriks on pelgalt variisik ning Sunyard OÜ omab varifirmale iseloomulikke tunnuseid: äriühingul puudub tööjõud, ta ei asu äriregistris registreeritud asukohas, juhatuse liige on olnud MTA-le kättesaamatu ega reageerinud MTA korraldustele. MTA pidas A. Mazuriksi kriminaalmenetluses antud ütlusi usaldusväärseks, mis langevad kokku teiste asjas usaldusväärseks hinnatud tõenditega. Veel märkis MTA, et EKEI ekspertiisiakti kohaselt allkirjad Sunyard OÜ juuli ja augusti 2011. a käibedeklaratsioonidel (KMD) ei ole tõenäoliselt kirjutatud A. Mazuriksi poolt, mis kinnitab tema ütluste usaldusväärsust. MTA leidis, et hoolsuskohustuse täitmata jätmine väljendab PROFTRADE GROUP OÜ pahausksust, mis seisneb kauba kohale toonud ja üle andnud isiku isikusamasuse tuvastamata jätmises, samuti mitte kontrollides, kas Sunyard OÜ on reaalselt tegutsev äriühing. MTA leidis, et kuna arve ei vasta nõuetele, siis on täitmata sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimused ja PROFTRADE GROUP OÜ-l puudub kulla soetamisel tasutud sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus.
3.MTA jättis 21.04.2015. a vaideotsusega nr 6-1/2694-3 rahuldamata PROFTRADE GROUP OÜ vaide MTA 10.02.2015. a maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks.
4.PROFTRADE GROUP OÜ esitas 22.05.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 16.10.2015 täiendava seisukoha. Kaebaja palus tühistada MTA 10.02.2015. a maksuotsus nr 12.2-3/021859-3. Kaebaja põhjendused: 1) Maksusumma määramine on toimunud maksukorralduse seaduse (MKS) § 98 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaega rikkudes, kuna MTA hinnangud väidetud tahtluse osas on põhjendamata. Tegemist on hoolsuskohustuse täitmata jätmisega, millele kohaldub 3-aastane aegumine. 2) Maksuotsus on mõistetamatu, lähtuvalt ka viidetest hoolsuskohustusele ja ebaselge mõiste „fiktiivsed arved“ kasutamisele. Väljamaksete kohta puuduvad kassadokumendid ei välista tehingute toimumist. MTA ei ole seadnud kahtluse alla romukulla olemasolu ja fakti, et kaebaja on selle soetamise eest tasunud. Kahtlust ei saa olla asjaolus, et M. Järva on kaubad Sunyard OÜ juhatuse liikmelt saanud, kuivõrd ta on MTA-le andnud A. Mazuriksi isikukirjelduse ja telefoninumbri. Kaebaja tuvastas nii A. Mazuriksi isiku kui ka kontrollis Sunyard OÜ tausta. Käekirjaekspertiis ei kinnita, et KMD-d ei ole koostanud ega kanna Sunyard OÜ juhatuse liikme allkirja. A. Mazuriks on käesoleval juhul kasutanud enese mittesüüstamise privileegi. Sunyard OÜ on käitunud pahauskselt, mistõttu on M. Järva ütlused usaldusväärsemad. MTA ei teinud reaalseid pingutusi A. Mazuriksilt maksumenetluses ütluste võtmiseks. Kaebaja juhatuse liikme ütluste hindamisel on MTA jätnud tähelepanuta, et kriminaalasjas ja maksumenetluses käsitletakse erinevat perioodi ja erinevate isikute vahel tehtud tehinguid. Kaebaja ei esitanud saate- või üleandmisdokumente, kuid maksuseadustest ega maksuõigusest väljapoole jäävatest õigusaktidest ei tulene kohustust seesuguste dokumentide vormistamiseks. MTA rikkus uurimiskohustust. Kaebaja ei ole rikkunud hoolsuskohustust. Arve-müügitšekke võib käsitleda kauba saatedokumendina, kuivõrd sellel on kajastatud kauba kogus ja müüja kinnitus üleantud kauba arve-müügitšeki vastavuse kohta (müüja allkiri).
5.Tartu Halduskohus jättis 23.11.2015. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) MTA uurimisosakonna 2012. a alustatud kriminaalmenetluses nr 11760000164 on M. Järva samade episoodide osas (PROFTRADE GROUP OÜ september ja oktoober 2011 fiktiivsete Sunyard OÜ arvete alusel deklareeritud sisendkäibemaks) 13.01.2012 kahtlustatavana üle kuulatud. Kuna kriminaalmenetlus ei ole jõustunud otsuseni jõudnud, siis on aegumistähtaeg kriminaalmenetluse tõttu peatunud ja ka 3-aastane aegumistähtaeg ei ole tänaseks möödunud. MTA ei ole rikkunud MKS § 98 lg-t 1, kuna tegu oli kaebaja teadliku tegevusega, mis saab olla vaid tahtlik ja millele kohaldub 5-aastane aegumistähtaeg. 2) Maksuotsuses on kaebajale lahti selgitatud tema tahtlus varjata Sunyard OÜ näiliku tehingu abil varjatud tehingu (mittekäibemaksukohustuslastelt kokkuost) tuuma. Tegeliku tehingu näitamisel maksuarvestuses puudunuks kaebajal legaalne alus sisendkäibemaksu arvestada. Otsuse nr 3-3-1-23-12 p-s 17 on Riigikohus sidunud mõiste "fiktiivne tehing" ja "fiktiivne arve" näiliku tehingu mõistega. Kuna kaebaja on viidanud Riigikohtu lahendile, siis ei saa maksuotsuses kasutatud fiktiivse tehingu mõiste tõttu olla maksuotsus sedavõrd ebamäärane või mõistetamatu, mis annab põhjendatud aluse väiteks ebaefektiivsest õiguskaitsest või MTA segastest seisukohtadest või järeldustest. 3) M. Järva varasem ja analoogne käitumine teiste äriühingute (OÜ-d Vegalia Group, Turboteenic Group, Bioküte) puhul toetas MTA järeldust M. Järva teadlikust käitumisest ja pahausksusest. Kaebaja pole tuvastanud kauba kohale toonud isiku isikusamasust ega vormistanud kauba üleandmise akte, mida tavapäraselt sellise väärtusega kauba puhul tehti. Anomaalia on ka kaebaja ja Sunyard OÜ arvete ning Tavid AS ja kaebaja kauba vormistamise aktidega (tl 179-198p) võrreldavalt, mis välistab MTA-le kirjeldatud viisil väidetud (kotiga Tartu parklates) kauba vahetuse. Tavid AS kauba vastuvõtuaktidel kaebaja poolt märgitud suurem kaal ja Sunyard OÜ arvetele märgitud Tavid AS kaalumise erinev lõpptulem viitab, et Sunyard OÜ arved vormistati tõenäoliselt tagantjärele, pärast Tavid AS kauba poolset kaalumist ja müüki. Eeltoodu viitab M. Järva teadlikkusele, et mingit saatedokumentidega kulla üleandmist A. Mazuriksi poolt ei saanud toimuda, millega on seletatav ka vastuolu, miks M. Järva teadmine kauba kogusest oli pea alati erinev Tavid AS-le kauba üleandmise momendil teatatust ning kuidas just Tavid AS kauba kaalumise tulemused said Sunyard OÜ arvetele, kui kauba väidetava üleandmise momendil Sunyard OÜ-lt oli M. Järva teadmisel kauba kogus sootuks erinev, sh ka Sunyard OÜ arvetel märgitust, mis pidanuks sellisel juhul ühtima M. Järva teadmisega. Kuna kaebaja ei esitanud kulla saatelehti ega muid dokumente, mille alusel toimus kulla üleandmine ja vastuvõtmine, siis on nimetatud asjaolu tõendamata. Puuduvad nii kauba müüja kinnitus tehingu toimumise kui ka tõendid kauba üleandmise kohta. 4) Vastustaja on teinud reaalseid pingutusi Sunyard OÜ äriühingu kättesaamiseks, s.h teostanud äriühingu ettevõtluse kontrolli, mille tulemusel selgus, et äriühing ei tegele Eestis ettevõtlusega. Läti kolleegid kuulasid MTA uurimisosakonna palvel A. Mazuriksi 04.02.2013 üle. Seega kaebaja hinnang ei ole pädev, et MTA uurimistoimingud ja neist tehtud järeldused ei tõenda Sunyard OÜ reaalse majandustegevuse puudumist. Kaebaja ignoreerib A. Mazuriksi ütlustest nähtuvat, et tegu oli variisiku ja variäriühingu õigusvõime ärakasutamise olukorraga kaebaja poolt, mistõttu puudub alus vastupidisteks eeldusteks, kuna A. Mazuriksi ütlused olid asjas usaldusväärseteks hinnatud tõenditega kokkulangevad ja seetõttu usaldusväärsemad kui M. Järva vastuolulised tehingukirjeldused. Nii uurimis- kui ka põhjendamiskohustus on täidetud ning kaebaja etteheide kriminaalmenetluses kogutud tõendite kasutamisest ja nendest väidetult nö eelotsustusliku seisukoha kujundamisest on asjakohatud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
6.PROFTRADE GROUP OÜ esitas 23.12.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 23.11.2015. a otsus täies ulatuses ja tühistada MTA 10.02.2015. a
otsus ning mõista MTA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulud. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kaebaja tegutses tehingutes Sunyard OÜ-ga heauskselt ja äris tavapärase hoolsusega. Vastustaja lõplik positsioon maksuotsuses ei ole üheselt selge ja arusaadav. Kohus ei selgita, milles seisnes arvete nõuetele mittevastavus. Esmalt tuleb tõendada tehingute mittetoimumine ja seejärel saab väita, et arved ei vasta käibemaksuseaduse (KMS) §-s 37 sätestatud nõuetele. Asjas ei ole tõendatud, et tehinguid Sunyard OÜ-ga ei toimunud. Kaebaja on esitanud kõik olemasolevad tõendid, kuivõrd kassaordereid sularaha üleandmise kohta tal ei ole, siis ei olnud neid võimalik esitada. Kohus ei too välja, mis osas on kaebaja selgitused ebaselged ja ebausaldusväärsed. Jääb selgusetuks, millist täiendavat tehingu dokumenteerimist tulnuks kaebaja poolt teostada, et puuduks põhjus tehingute toimumises kahelda. 2) Kohtu väide isikusamasuse tuvastamata jätmise osas ei tugine asjas kogutud tõenditele, vaid üksnes MTA valeväitele. Kaebaja tuvastas kulla saamisel Sunyard OÜ juhatuse liikme A. Mazuriksi isikusamasuse, kuid ei teinud tema isikut tõendavast dokumendist koopiat. Juhatuse liige on selgituste käigus andnud MTA-le A. Mazuriksi isikukirjelduse ja telefoninumbri. MTA väited isikukirjelduse vastuolulisuse kohta on kaebaja ümber lükanud ja vastuolu puudumist on MTA sisuliselt ka möönnud. 3) Kauba üleandmisel Sunyard OÜ poolt anti kaebajale arve (Invoice) ja arve-müügitšekk. Viimane vastab sisuliselt üleandmisakti tunnustele. Sellel on fikseeritud kauba kogus ja üleandmise kuupäev. Seega on kauba üleandmise fakt Sunyard OÜ poolt kaebajale fikseeritud. Asjakohatu on võrrelda tehingut Tavid AS-ga, sest kauba üleandmisel Tavid AS-le ei antud kaubaga koheselt üle arvet, millel oleks olnud kogused ja üleandmise aeg fikseeritud. Seetõttu vormistati ka eraldi kauba üleandmise akt, millel kajastatud infost lähtuvalt esitas kaebaja arve Tavid AS-le. Kohus on eeltoodud asjaolud jätnud tähelepanuta. Sunyard OÜ arvetele märgitud kaal ei erine Tavid AS kauba vastuvõtmisaktile kliendi poolt märgitud kaalust. Sunyard OÜ arvetele märgitud kaal ühtib pea eranditult kauba vastuvõtuaktidele kaebaja poolt märgitud kaaluga. Seega puudub anomaalia, mis annaks alust väita, et Sunyard OÜ arved on vormistatud tagantjärele. Tegemist on n-ö romukullaga, mis võib sisaldada kive vms, mille eemaldamisel kaal vähesel määral muutus, samuti võis see olla tingitud kaalumisel kasutatud seadmete erinevusest. 4) A. Mazuriksi selgitustest selgub üheselt, et isik on ütluseid andes valetanud. Ta väitis kriminaalmenetluses 04.02.2013 ülekuulamisel, et ei ole kunagi olnud ühegi äriühingu osanik ega juhatuse liige. Samas nähtub äriregistrist, et A. Mazuriks oli kuni registrist kustutamiseni Sunyard OÜ juhatuse liige. A. Mazuriks on kasutanud enese mittesüüstamise privileegi. Vastustaja ei ole piisaval määral täitnud uurimiskohustust. A. Mazuriksi poole Läti kolleegide vahendusel pöördumine kriminaalmenetluse raames ei ole piisav. MTA pidanuks A. Mazuriksilt võtma selgitused ka maksumenetluses, mis võimaldanuks kontrollida varasemate ütluste usaldusväärsust ja välistada isiku võimaluse anda ebaõigeid ütluseid. Maksuotsust, mis on üles ehitatud peamiselt kriminaalmenetluse seisukohtadele ja seal kogutud tõenditele ei saa pidada nõuetekohaselt põhjendatuks.
7.MTA esitas 20.01.2016 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 23.11.2015. a otsus muutmata. Vastuse põhjendused: 1) Kohus on otsuse p-des 8-18 põhjalikult analüüsinud ja aluseks olnud tõenditele viidanud, mistõttu on paljasõnalised kaebaja etteheited otsuses põhjendamatute järelduste ja normide kohaldamise osas. Maksuarvestuses puudusid kanded ja dokumentaalsed tõendid, mis kinnitaksid sularaha liikumist kaebaja kassas. Samuti puudusid dokumendid, kas ja kellele M. Järva väljamakseid tegi. Kaebaja erinevatel aegadel antud isikukirjeldus sama isiku suhtes on erinev ja teineteist välistav. Kohus on põhjendatult hinnanud nimetatud aspektis kaebaja väited ebausaldusväärseteks.
2) Kaebaja peab väheoluliseks, et ei vormistatud kauba üleandmise akte, mis ei ole õige, sest sellisel tõlgendusel puuduks kaebaja maksuarvestuses kajastuvatel dokumentidel mistahes objektiivse majandustehingu sisu kajastava nõude täidetuse tähendus (MKS § 57). Kohus on õigesti täheldanud, et AS Tavid kauba vastuvõtuaktidel kaebaja poolt märgitud suurem kaal ja Sunyard OÜ arvetel märgitud Tavid AS kaalumise lõpptulem viitab asjaolule, et tegelikult vormistati Sunyard OÜ arved tõenäoliselt tagantjärele, usutavalt pärast Tavid AS poolset kaalumist. Kauba väidetaval vastuvõtmisel Tartu parklates omapoolset kaalumist kaebaja ei väitnud. Erinevused arvetel esinesid ka kaebaja poolt MTA-le esitatud Sunyard OÜ arvel nr 41-10/11 võrreldavalt kaebaja poolt MTA uurimisosakonnale varasemalt esitatud sama Sunyard OÜ arve nr 41-10/11 (erineb kauba ühiku hind 21.00 vs 21,17 ning kokku summa 62 647,20 eurot vs 63 154,34 eurot) osas, mis koostoimes eelnevaga viitab asjaolule, et kaebaja hilisemalt maksuhaldurile esitatud Sunyard OÜ arveid oli tal võimalik muuta ja seega tagantjärele koostada. 3) Kaebaja pole tuvastanud kauba kohale toonud isiku isikusamasust ega vormistanud kauba üleandmise akte, mida tavapäraselt sellise väärtusega kauba puhul teise tehingupartneriga tehti. Kohus on õigesti hinnanud M. Järva 07.04.2014 ütlused ebausaldusväärseks ning A. Mazuriksi ütlused teiste asjas usaldusväärseks hinnatud ja kogutud tõenditega kokkulangevamaks. Asjas kogutud tõendid viitavad OÜ Sunyard õigusvõime kuritarvitamisele kaebaja huvides. Sularaha pangaautomaadist väljavõtmisel käisid kaebajaga kaasas T.Õ. ja O.K. , mis viitab samuti A. Mazuriksi ütluste usaldusväärsusele, kuna tema seda sularaha tõenäoliselt ei saanud. M. Järva versioon kulla eest tasumise kohta on vastuolus kriminaalmenetluses antud ütlustega. A. Mazuriks ei saanud võltsitud allkirjaga esitatud OÜ Sunyard deklaratsioonidest kasu. Küll sai sellest kasu M. Järva kullatehingute oma äriühingu maksuarvestuses kajastamisest. 4) MTA ei pea maksupettust tõendama, vaid põhjendama oma kahtlusi. Antud juhul on asjaolud piisaval määral välja selgitatud, mis veenvalt põhjendavad MTA tõstatatud kahtlusi enda teadlikkuse osas seoses OÜ Sunyard nimel fiktiivsete tehingute kajastamisega kaebaja maksuarvestuses. Seega ei ole MTA uurimiskohustust rikkunud.
8.PROFTRADE GROUP OÜ esitas 27.05.2016 täiendava seisukoha, milles ta väidab: 1) Kuivõrd Sunyard OÜ poolt kauba üleandmisel anti üle ka arve (Invoice) ja arve-müügitšekk, puudus vajadus eraldi üleandmise akti vormistamiseks. Info, mis on kauba üleandmise seisukohalt oluline, sisaldub arvel ja arve-müügitšekil. Sunyard OÜ arvetel kajastatud kaal erineb vähesel määral Tavid AS-is toimunud kaalumisel tuvastatud kaalust. Seega ei anna erinevad kaalu andmed alust väita, et Sunyard OÜ arved on koostatud pärast Tavid AS-is toimunud kaalumist. 2) Kui lähtuda tegelikust olukorrast, et tehing Sunyard OÜ ja PROFTRADE GROUP OÜ vahel toimus, siis täitis kaebaja nõuetekohaselt oma maksukohustuse. Maksukohustuse käibemaksu riigile maksmise näol jättis täitmata Sunyard OÜ. Valeütluseid andes on Sunyard OÜ ja A. Mazuriks isikuteks, kes pääsevad käibemaksukohustusest.
9.MTA esitas 03.06.2016 vastuse täiendusele, milles ta väidab: 1) Olukorras, kus majandustehingute toimumine MTA-le kirjeldatud viisil on kahtluse all, ei veena ennastõigustavad seisukohad ebaloogiliste tehingute toimumise viisi või korrektset tehingu etapiviisilist dokumenteerimata jätmist. Ebausutav on olukord, kus romukullast eemaldati väidetavalt „kive vms“ ja kauba kaal vähenes, kuid kaebaja ostis ka need sisuliselt kulla hinnaga. Püütud on AS Tavid kauba vastuvõtu akte ja Sunyard OÜ fiktiivseid arveid klappima panna. Arvetel näidatud arvnäitajate erinevuste möönmine kaebaja poolt välistab kauba üleandmise toimumise MTA-le kirjeldatud viisil. 2) Kaebajal tekkis kauba kallimalt soetamisel suurem sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus fiktiivsete arvete alusel, kui ta müügilt riigile käibemaksu pidanuks tasuma. Kriminaalmenetluses käsitletud periood hõlmas ka maksumenetluse perioodi, mistõttu on
vastuolusid õigustada püüdvad kaebaja argumendid otsitud. Pädev ei ole kaebaja õigustus A. Mazuriksi ütluste ebausaldusväärsusest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et puudub alus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.
11.Käesolevas asjas käib vaidlus selle üle, kas kaebajal oli õigus kajastada oma sisendkäibemaksu arvestuses 2011. a septembris-oktoobris Sunyard OÜ arvetel näidatud käibemaksu.
12.Halduskohus asus otsuses (p 13) seisukohale, et Sunyard OÜ arved ei vastanud käibemaksuseaduse (KMS) § 37 nõuetele. Apellatsioonkaebuses väidab kaebaja, et talle jäi arusaamatuks, milles seisnes kohtu arvates nõuetele mittevastavus ning leiab samas, et arvete mittevastavust KMS § 37 nõuetele saab väita alles siis, kui on usaldusväärselt tõendamist leidnud, et tehinguid ei toimunud. Ringkonnakohus nõustub kaebaja seisukohaga selles, et käesoleval juhul on arvete nõuetele mittevastavus seotud asjaoluga, et arvetel nähtuv isik ei olnud kauba tegelik müüja ning vastava järelduse tegemiseks tuleb eelnevalt tuvastada poolte vahel tehingute mittetoimumine. Euroopa Kohtu praktika kohaselt kujutab maksukohustuslase õigus arvata tasumisele kuuluvast käibemaksust maha sisendkäibemaksu, mille ta on tasunud saadud kaupade või teenuste eest, endast liidu õigusnormidega kehtestatud ühise käibemaksusüsteemi aluspõhimõtet (vt Euroopa Kohtu otsused asjades C-324/11, C-78/00, C-25/07 ning liidetud kohtuasjades C-80/11 ja C-142/11). Samas tuleneb ühist käibemaksusüsteemi käsitleva 28.11.2006. a direktiivi 2006/112/EÜ artikli 168 punktist a ühe sisendkäibemaksu mahaarvamist õigustava tingimusena, et mahaarvamisõiguse tekkimiseks peab kaupu või teenuseid, millele maksukohustuslane mahaarvamisõiguse põhjendamiseks tugineb, tarnima või osutama mõni teine maksukohustuslane (vt Euroopa Kohtu otsus asjas C-324/11 p 26). Seega on oluline tuvastada, et kauba tegelikuks müüjaks on käibemaksukohustuslane ehk isik, kes on ka faktiliselt arvele märgitud. Eeltoodud põhimõte kajastub ka KMS §-des 29 ja 31. Nii on KMS § 29 lg 3 p 1 järgi sisendkäibemaks teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. KMS § 31 lg 1 kohaselt teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral arvatakse sisendkäibemaks maha KMS §-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. KMS § 37 lg 7 p 2 kohaselt tuleb arvele muu hulgas märkida maksukohustuslase nimi, aadress ning maksukohustuslasena registreerimise number. Eeltoodust järeldub, et kui arvele on märgitud küll maksukohustuslasena registreeritud isik, kuid ta faktiliselt ostjaga tehinguid ei teinud, ei saa arvet nõuetekohaseks pidada.
13.Olukorras, kus leiab tuvastamist, et kaupa ei tarninud või teenust ei osutanud arvele märgitud maksukohustuslane, on Euroopa Kohus pidanud oluliseks ka seda, et maksuhaldur oleks kõiki kindlaks tehtud objektiivseid asjaolusid arvesse võttes tuvastanud, et maksukohustuslane teadis või oleks pidanud teadma, et tehing, mille alusel mahaarvamisõigust taotletakse, on seotud pettusega, mille pani toime arve väljastanud isik või teine tarneahelas hiljem osalenud isik (vt Euroopa Kohtu otsus asjas C-324/11, p 38). Riigikohtu seisukohtadest tuleneb, kui isik teadis või pidi teadma tehingu tegelikest asjaoludest, sh tehingu kohta esitatud dokumendi võimalikust fiktiivsusest, kuid kajastas seda dokumenti siiski oma maksudeklaratsioonis maksukohustust vähendavana, on tegemist ostja pahausksusega või osalemisega maksupettuses (Riigikohtu halduskolleegiumi 19.05.2009. a otsus haldusasjas nr. 3-3-1-32-09; 24.01.2011 a otsus asjas nr. 3-3-1-73-10, p 15). Riigikohus on selgitanud ka seda, et asjolu, et isik on seotud maksupettusega või ta teadis, et tegemist pole tegeliku müüjaga või kui saab järeldada, et ta pidi seda teadma, on maksuotsuse faktiline alus (RKHK 02.06.2014. a
otsus asjas nr 3-3-1-27-14, p 15). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on halduskohus (otsuse p 13) ja maksuhaldur (mo p-d 2.2.1-2.2.11) selgitanud nii seda, miks nende arvates tehinguid poolte vahel ei toimunud kui ka seda, miks saab kaebajat ostjana pahauskseks pidada. Seega on halduskohtu järeldus arve nõuetele mittevastavuse kohta õige olenemata sellest, et see eelneb põhjendusele tehingute mittetoimumise kohta.
14.Kaebaja arvates ei ole maksuotsus piisavalt selge, kuna maksuhaldur on kaebajale ette heitnud hoolsuskohustuse puudulikku täitmist ning soovinud tuletada sellest kaebaja pahausksust, millega kaebaja ei nõustu. Ringkonnakohus märgib, et maksuotsuse faktilise aluse selgus ja tõendatus on kaks iseasja. Maksuotsuse faktilise aluse vähesest tõendatusest iseenesest ei saa järeldada maksuotsuse ebaselgust faktilise aluse osas. MTA tuvastas, et kulla müüjaks ei olnud Sunyard OÜ ning kaebaja teadis, et Sunyard OÜ ei ole tegelik müüja (mo p 2.2). Seega on maksuotsuse faktiliseks aluseks kitsamas tähenduses see, et kaebaja teadis, et tegemist ei ole tegeliku müüjaga, olenemata asjaolust, et maksuhaldur põhjendas kaebaja teadlikkust lisaks muule ka kullaäris tavapäraste hoolsusnõuete täitmata jätmisega (mo p 3). Ka kontrollaktis selgitab makshaldur, et kaebaja teadis, et Sunyard OÜ ei olnud tegelikuks kauba müüjaks (kontrollakti p 2 lk 15) ning et OÜ Proftrade Group ei ole heauskne ostja, vaid äriühing sai otsest kasu Sunyard OÜ nimel väljastatud fabritseeritud arvete kasutamisest, mis oli kaebaja juhatuse liikmele M. Järvale teada (kontrollakti lk 14). Ringkonnakohus leiab, et maksuotsuses põhjendavad kaebaja teadlikkust ka punktides 2.2.1-2.2.11 toodud asjaolud, mis seavad tehingute toimumise arvetel näidatud poolte vahel kahtluse alla ning millest nähtub, et kaebaja juhatuse liige oli tehingute näilikkusest teadlik. Mis puudutab kaebaja arvamust, et maksuotsuses kasutatud terminid „fiktiivsed arved“, „fiktiivsed dokumendid“ ja „fiktiivsed tehingud“ on eksitavad, siis kaebaja leiab õigesti, et Riigikohus on pidanud sõna „fiktiivne“ haldusasja nr 3-3-1-23-12 punktis 17 ebasobivaks, kuid on leidnud samas ka seda, et maksuhalduri positsioon vaidlusalustele tehingutele hinnangu andmisel mõiste "fiktiivne arve" abil vastab kolleegiumi arvates näilikule tehingule. Ringkonnakohus leiab, et Riigikohtu eelviidatud järeldus peab paika ka käesolevas haldusasjas vaidlustatud maksuotsuse puhul, st maksuhaldur on silmas pidanud, et kaebaja ja Sunyard OÜ vahel tehtud tehingud olid näilikud. Samale järeldusele jõudis ka halduskohus (otsuse p 12). Arvestades, et kaebajat esindab õigusteadmistega isik, ei saanud sõna „fiktiivne“ kasutamine seega kaebaja kaitseõigust oluliselt raskendada. Ka ei muuda selle sõna kasutamine maksuotsust õigusvastaseks.
15.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tehingud poolte vahel siiski toimusid. Maksuhaldur ning halduskohus on kogutud tõendeid ja tehingute asjaolusid hinnates õigesti järeldanud, et need põhjendavad kahtlust tehingute mittetoimumises. Poolte vahel sõlmitud ostu-müügilepingus puudub märge selle kohta, mida „kauba“ all silmas peetakse ning leping ise on väga üldsõnaline (kd I, tl 90p-91, tõlge tl 95-95p). Väidetavalt tasuti kulla eest sularahas, kuid asjas puuduvad nii sularaha liikumist tõendavad dokumendid kui ka dokumendid kauba üleandmise kohta. Ringkonnakohus nõustub küll kaebajaga selles, et maksuhaldur peab lähtuma tehingu tegelikust sisust, mitte vormist, kuid leiab, et asjas kogutud tõendid on selleks kõiki tehingutes vormistatud dokumente arvestades ebapiisavad. MKS § 82 järgi lähtub maksuhaldur maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest, raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Samas kui kauba ja sularaha üleandmise kohta arvestust peetud ei ole, ei pruugi maksumenetluses tekkinud kahtlusi hajutada kaebaja juhatuse liikme selgitus kauba eest sularahas tasumise kohta ega Sunyard OÜ inglisekeelsed arved. MKS § 57 lg 3 järgi pidi kaebaja raamatupidamis- ja maksuarvestust korraldama nii, et oleks võimalik saada ülevaade tehingute toimumisest ning maksustamise seisukohast tähendust omavatest asjaoludest. Asjaolu, et maksuhaldur ei ole kahtluse alla seadnud kauba olemasolu, ei tõenda, et kauba eest tasuti arvetel märgitud isikule. Maksuhaldur on nimelt leidnud ka seda,
et kuld oli tõenäoliselt soetatud maksumenetluse käigus tuvastamata eraisikutelt, kes ei olnud käibemaksukohustuslased ning M. Järva poolt asja kohta antud ütlused on ebausaldusväärsed (vt mo p 2.2.11).
16.Ringkonnakohus nõustub maksuhalduriga selles, et M. Järva poolt maksuhaldurile antud selgitused tehingute toimumise kohta on vastuolus vaidlusalusel perioodil Sunyard OÜ juhatuse liikme ja ainuosaniku A. Mazuriksi poolt Läti Maksuametile antud ütlustega, mille kohaselt tehinguid poolte vahel ei toimunud (I kd, tl 57-59). A. Mazuriksi väitel ei tunne ta M. Järva nimelist isikut ega ole temaga või OÜ-ga Proftrade Group kunagi ühtegi tehingut teinud (tl 59). A. Mazuriksi ütlustest selgub, et tema nimele Sunyard OÜ osa ostmist korraldas meesterahvas Lätist, kellega ta käis Eestis ning isiku ütluste põhjal võib järeldada, et A. Mazuriksit kasutati Sunyard OÜ-s sisuliselt variisikuna (vt isiku selgitused I kd, tl 57-59). Nimelt anti isikule raha Sunyard OÜ osa ostmiseks, kõik ettevõtte ostmisega seotud dokumendid andis A. Mazuriks edasi lätlasest meesterahvale; ta ei tea seda, kus Sunyard OÜ Eestis asub, ei ole kunagi tegelenud äriühingu raamatupidamisega ega tea, kes koostas äriühingu käibedeklaratsioonid. Ka asjaolu, et M. Järva omas infot A. Mazuriksi välimuse ja telefoninumbri kohta ei tõenda A. Mazuriksi ütluste valguses seda, et tehingud M. Järva kinnitatud viisil äriühingute vahel siiski toimusid. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduriga selles, et A. Mazuriksi selgitused on M. Järva selgitustest usaldusväärsemad. A. Mazuriksil puudus tõsiseltvõetav põhjus tunnistajana Läti Maksuametile valeütluste andmiseks, samas kui M. Järva pidi kaitsma enda seisukohti võimaliku maksuotsusega päädivas maksumenetluses. Erinevalt kaebajast leiab ringkonnakohus, et A. Mazuriksi selgitus Läti Maksuametile, mille kohaselt ta „ei ole kunagi olnud mõne äriühingu osanik või juhatuse liige“, ei tõenda A. Mazuriksi selgituse ebausaldusväärsust, kuna lause jätkub sõnadega „kuid Eestis mina võimalik, et 2011. aastal soetasin mingi ettevõtte eesmärgiga tegeleda ehitustööde teostamisega“ (kd I, tl 57p). Järgnevalt selgitab isik pikalt ettevõtte ostmise protseduuri Eestis. Seega ei andnud A. Mazuriks Läti Maksuametile valeütlusi selle kohta, et ta Eestis kunagi ühegi äriühingu osanik ega juhatuse liige ei olnud.
17.Samas on M. Järva andnud kriminaalmenetluses ja maksumenetluses vastuolulisi selgitusi tehingute asjaolude kohta, nt Sunyard OÜ-le raha tasumise aja kohta. Kui kahtlustatavana ülekuulamise protokollis tasus kaebaja müüjale väidetavalt pärast kulla AS-le Tavid mahamüümist (13.01.2012 kahtlustatava ülekuulamise protokoll, I kd tl 61p), siis maksumenetluses selgitas kaebaja, et tasus ostu eest kohapeal (22.11.2011 seletus, I kd tl 49). Ühtlasi nõustub ringkonnakohus maksuhalduri järeldustega selles, et tehingute toimumine M. Järva poolt selgitatud viisil kulda kohapeal kaalumata ning kauba ja sularaha üleandmise kohta dokumente vormistamata Eesti erinevates parklates ei ole maksuotsuses esitatud põhjendustel eluliselt usutav ega pea vajalikuks maksuhalduri seisukohti vastavas osas korrata (vt mo p-d 2.2.4, 2.2.9). Ka ei ole eluliselt usutav M. Järva selgitus juhututtavalt 60 000 euro suuruse laenu võtmise kohta kulla ostuks (vt M. Järva 07.04.2014. a seletus kd I tl 48-48p, laenuleping tl 91p-92, tõlge tl 93 ja laenu kustutamise graafik koos tõlkega tl 168-168p). Ringkonnakohus nõustub ka selles osas maksuhalduri põhjenduste ja järeldusega ega pea vajalikuks neid korrata (vt mo p 2.2.10).
18.Maksuhaldur ning halduskohus heitsid kaebajale ette, et ta ei tuvastanud tehingu tegemisel kulda müünud isikut. Kaebaja väitel tuvastas ta A. Mazuriksi isikusamasuse, kuid ei teinud tema isikut tõendavast dokumendist koopiat. Kohus ega maksuhaldur ei ole samas viidanud, millise õigusnormi eiramisest kaebaja hoolsuskohustuse rikkumist saab järeldada. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 3 lg 1 p 5 järgi kohaldub RahaPTS kauplejatele kaubandustegevuse seaduse tähenduses, kui neile tasutakse sularahas üle 15 000 euro või võrdväärne summa muus vääringus, sõltumata sellest, kas rahaline kohustus täidetakse
tehingus ühe maksena või mitme omavahelist seost omava maksena, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ringkonnakohus märgib, et kuna kaebaja oli vaidlusaluste tehingute puhul kauba ostja, kes ise maksis väidetavalt ostude puhul suures ulatuses (so reeglina üle 15 000 euro tehingult, vt kontrollakti lk 4; I kd, tl 9p) sularahas, mitte kulla müüja, RahaPTS (kuni 31.12.2011 kehtinud redaktsioonis) kaebaja suhtes ei kohaldunud. Ringkonnakohtu seisukohta kinnitab asjaolu, et 18.04.2012 jõustusid seadusemuudatused, millega täiendati RahaPTS § 3 lõiget 1 punktiga 61, et muuta edaspidi RahaPTS alusel kohustatud isikuteks ka väärismetallide, kasutamiskõlbmatuks muutunud väärismetalltoodete ja vääriskivide kokkuostu ja hulgimüügiga tegelevad ettevõtjad. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse, rahvusvahelise sanktsiooni seaduse ja Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu (157 SE) seletuskirjas põhjendati RahaPTS täiendamist asjaoluga, et alates 2010. aasta teisest poolest on RAB täheldanud, et Eestis on hakatud käitlema, s.h. kauplema suurtes kogustes tundmatu päritoluga kasutatud väärismetalltoodetega (s.h. purustatud kuldesemete) ja kullagraanulitega, millest osa on saadud kuriteo tulemusena või kokku ostetud ebaseaduslike kokkuostupunktide vahendusel erinevates riikides. Lisaks põhjendati seadusemuudatust sellega, et kullamüügi skeemides kasutatakse ka nn variettevõtteid, kelle kaudu taotletakse riigilt tagasi käibemaksu, mida üldjuhul pole keegi kunagi tasunud, mille tulemusena jäi riigil 2010. aastal ainult teadaolevate kullamüügi tehingute tõttu saamata vähemalt 10 miljonit krooni käibemaksu ( 154 SE seletuskirja lk 3). Müüja isiku tuvastamise kohustust ei tulenenud kaebajale romukulla ostmisel ka väärismetalltoodete seadusest (VMTS).
19.Riigikohus on leidnud, et üldjuhul ei lasu kauba saamisel ostjal kohustust tuvastada kauba kättetoimetaja volituste ulatust ning arvel märgitud äriühingu esindamise õigust. Seetõttu ei ole nimetatud asjaolu „teadma pidamise“ tuvastamiseks piisav (RKHK 09.01.2013. a otsus asjas nr. 3-3-1-38-12, p 25). Ringkonnakohus leiab, et kuna maksuotsuses ei ole viidatud ühelegi seaduse normile, mis kaebajale Sunyard OÜ nimel kulda müünud isiku isikusamasuse tuvastamise kohustuse pani, ei saa maksuhaldur maksuotsuses tehingute mittetoimumist ega ka kaebaja pahauskust põhjendada hoolsuskohustuse rikkumisega, mis tugines müüja isikusamasuse tuvastamata jätmisele. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et ka olukorras, kus kaebajal puudus seaduse järgi kohustus Sunyard OÜ nimel talle kulda müünud isiku isikusamasust tuvastada, on maksuhalduri ja halduskohtu poolt asjas kogutud tõendite alusel tehtud muud järeldused õiguspärased ning asjaolud kogumis, s.h. ka kaebaja seadusliku esindaja M. Järva varasem tegevus osaühingutes Vegal Grupp, Turbotecnic Group ja Bioküte (vt selle kohta maksuotsuse p 2.2.3) võimaldavad ka käesoleval juhul järeldada kaebaja teadlikkust sellest, et tegelikke tehinguid poolte vahel ei toimunud.
20.Eraldi peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. VMTS § 1 lõike 2 p 3 kohaselt ei kohaldata seadust väärismetalltoodete ja väärismetalle sisaldavate toodete valmistamisel ja töötlemisel tekkinud väärismetalle sisaldavate jäätmete ning kasutamiskõlbmatuks muutunud väärismetalltoodete ehk teisisõnu nn romukulla suhtes (vt romukulla kohta ka 157 SE seletuskirja lk 3). Ringkonnakohtu arvates on tähelepanuväärne, et AS-le Tavid on kaebaja esitanud arved ehtekulla müügi kohta, mille standardproovid 585, 375 ja 750 tõendavad, et tegemist on väärismetalltootega (vt väärismetalltoote definitsiooni VMTS § 2 p 4 ning § 4 lg 2 p 1); väärismetalltooteks on kaup märgitud ka OÜ Sunyard arvetel, kuna neilt nähtuvad kulla standardproovid (vt kd I, tl 180p, 182p, 184p, 186p, 188p, 190p, 192p, 194p). Samas on kaebaja AS-le Tavid esitatud selgitustes vara päritolu kohta märkinud, et ta omandas Sunyard OÜ-lt romukulla (vrdl I kd tl 182p, 182, 181p, 183). Kaebaja on ka apellatsioonkaebuses nimetanud kaupa romukullaks (apellatsioonkaebuse p 2.2.6), põhjendades just sellega Sunyard OÜ arvetel ja Tavid AS mõõtmistulemusena saadud kaalu erinevust. Seega on kogutud tõendite ning apellatsioonkaebuse väidete võrdluse alusel ebaselge, kas tegemist oli siiski väärismetalltoodete või romukulla müügiga. Ringkonnakohus
märgib, et kui kaebaja pidas õigeks Sunyard OÜ arveid, millest nähtuvalt müüdi väärismetalltooteid, pidi Sunyard OÜ-l väärismetalltoodete müügi korral olema VMTS §-st 26 tulenevalt vastav registreering majandustegevuse registris. Ühtlasi näeb VMTS § 36 ette, et väärismetalltoodete sisseveo ja hulgimüügi korral, kui tehinguväärtus on suurem kui 15 000 krooni, arveldatakse väärismetalltoodete eest sularahata arvelduse korras. Vaidlust ei ole selle üle, et käesoleval juhul arveldasid pooled sularahas. Ka sätestab VMTS § 33 piirangud väärismetalltoodete jaemüügile. Näiteks ei või väärismetalltooteid müüa turul, tänavakaubanduses, avalikul üritusel, kioskis jne. Kuna maksuotsusest nähtuvalt oli kaebaja juhatuse liige M. Järva ka varem tegelenud erinevate äriühingute esindajana kulla kokkuostu ja müügiga, pidi ta eelviidatud VMTS nõuetest vaieldamatult teadlik olema. Seega eeldusel, et Sunyard OÜ arved, mille kohaselt müüdi kaebajale väärismetalltooteid, vastasid tõele, eirasid pooled VMTS nõudeid ning kaebaja andis samas AS-le Tavid ebaõiget teavet ka OÜ-lt Sunyard ostetud kauba olemuse kohta. Kui samas vastab tõele kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väide romukulla ostmise kohta, jääb arusaamatuks Sunyard OÜ poolt kulla standardproovide kajastamine arvetel. Nimelt on väärismetalltoode VMTS § 2 p 4 järgi ese, mis on tervikuna või osaliselt valmistatud ühest või enamast vähemalt käesoleva seaduse § 4 lõigetes 2 ja 21 lubatud väikseima standardprooviga väärismetallist. Eeltoodust järelduvalt tõendab kulla standardproov, et tegemist on väärismetalltootega, mille käitlemisele kehtivad VMTS-st tulenevad rangemad nõuded.
21.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja maksuhalduri seisukohaga kaebaja poolt ostetud ja edasi müüdud kauba kaalu erinevuste osas. Kaebaja on põhjendanud erinevust kauba kaalus sellega, et ta ostis romukulla ning AS-le Tavid müüs selle edasi kividest jm prahist puhastatud kujul. Ringkonnakohus leiab, et see ei põhjenda siiski suhteliselt märkimisväärset kaalu erinevust. Näiteks ei saanud kaebaja AS-le Tavid 10.10.2011 kauba vastuvõtu aktist nähtuvalt edasi müüa tervelt 14,90 g Sunyard OÜ-lt ostetud kaupa, mis talle tagastati (kd I, tl 183). Märkimisväärne on seegi, et kaebaja müüs ülejäänud 2471,85 grammi ehtekulda 585 AS-le Tavid hinnaga 21,14 eurot grammi eest (tl 183p); samas kui Sunyard OÜ müüs kaebajale kauba (kogukaaluks oli märgitud 2486 grammi) hinnaga 21,17 eurot grammi eest (kd I, tl 184p) ehk seega nimetatud tehingu puhul müüs kaebaja kauba AS-le Tavid edasi odavamalt kui ta selle ise oli koos kivide ja muu tagastatud prahiga Sunyard OÜ-lt ostnud. Eeltoodu ei kinnita kaebaja heausksust ega ka tehingute toimumist Sunyard OÜ-ga, vaid toetab pigem halduskohtu ja makshalduri järeldusi.
22.Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja arvamusega, nagu täitnuks maksuhaldur oma uurimiskohustust puudulikult, jättes ise A. Mazuriksi maksumenetluses küsitlemata. Ringkonnakohus leiab, et Eesti makshalduril on õigus kasutada rahvusvahelise ametiabi (MKS §-d 511-517) korras Läti maksuhaldurilt saadud teavet ka Eesti Vabariigis läbiviidavas maksumenetluses. Riigikohtu üldkogu on märkinud, et maksu- ja kriminaalmenetluses esineb võimalus vastastikuseks tõendusteabe vahetuseks (RKÜK 17.02.2003. a otsus asjas nr 3-1-1-120-03, p 17). Samale järeldusele võib jõuda Riigikohtu halduskolleegiumi lahendite pinnalt (RKHK 16.01.2003. a määrus asjas nr 3-3-1-2-03, p 10; 06.11.2001. a otsus asjas nr 3-3-1-54-01, p 1). Riigikohtu praktika kriminaalmenetluses kogutud tõendite kasutatavuse kohta halduskohtumenetluses ei ole ajas muutunud. Nii leiab Riigikohus jätkuvalt, et kriminaalmenetluses kogutud tõendite kasutamine on lubatud ka halduskohtumenetluses (vt RKHK 23.10.2014. a määrus asjas nr 3-3-1-45-14 p 7). HKMS § 61 lg 1 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. HKMS § 61 lg 2 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. HKMS § 65 lg 1 kohaselt võib kohus asja lahendamisel arvestada tõendina ka haldus- või süüteomenetluses protokollitud või
salvestatud ütlusi või kirjalikult või suuliselt antud seletusi, samuti muid tõendeid, mis olid tõendiks haldusmenetluses, millest tekkis haldusasjas lahendatav vaidlus. Seega ei piira HKMS ega senine kohtupraktika halduskohtuniku õigust võtta haldusakti üle peetava vaidluse lahendamisel arvesse süüteomenetluses kogutud tõendeid ning neid koosmõjus teiste tõenditega hinnata. Soovi korral olnuks kaebajal õigus taotleda, et kohus kuulaks A. Mazuriksi tunnistajana üle (HKMS § 65 lg 2). Ringkonnakohtule ei nähtu, et kaebaja oleks seda halduskohtult taotlenud, ka ei esitanud kaebaja vastavat taotlust ringkonnakohtule.
23.Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jääb kaebaja taotlus vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamata. Kuna MTA ei ole taotlust menetluskulude väljamõistmiseks esitanud, jätab ringkonnakohus poolte menetluskulud apellatsiooniastmes poolte endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi
/allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.