7Plus OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 30. märtsi 2015. a otsuse nr 13-1/1172 tühistamiseks
Asja läbi vaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised
Resolutsioon
Edasikaebamise kord
Kaebaja – 7Plus OÜ, seaduslik esindaja Laura Sirelpuu Vastustaja – Maksu -ja Tolliamet, volitatud esindaja Indrek Lind
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni 5. septembrini 2016. a. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud
1.Maksu- ja Tolliameti (MTA) 14.10.2014. a maksuotsusega nr 12.2-3/022376-14 (tl 6–18) nõuti 7Plus OÜ-lt tagasi maksustamisperioodil 2010. a aprill kuni 2013. a juuli alusetult deklareeritud ja äriühingu ettemaksukontole vabastatud käibemaksu enammakse summas 18 141,07 eurot ning määras tasumisele käibemaksu summas 471,80 eurot. Eeltoodud maksuotsuse tulemusena tekkis 7Plus OÜ-l maksuvõlg.
2.09.03.2015. a esitas 7Plus OÜ MTA-le taotluse (tl 24–25) maksuotsuse tulemusena tekkinud intressivõla kustutamiseks, kuna selle sissenõudmine oleks kaebaja hinnangul ilmselgelt ebaõiglane, arvestades maksuvõla tekkimise aluseks olnud asjaolusid.
3.MTA jättis 30.03.2015. a otsusega nr 13-1/1172 (tl 27–28, edaspidi vaidlustatud otsus) taotluse rahuldamata.
4.7Plus OÜ esitas vaidlustatud otsusele vaide. MTA jättis 26.05.2015. a vaide rahuldamata.
5.7Plus OÜ esitas 06.07.2015. a Tartu Halduskohtule kaebuse MTA 30.03.2015. a otsuse nr 13-1/1172 tühistamiseks. 28.08.2015.a täpsustas kaebaja, et ta ei vaidlusta määruse punktis 1 nimetatud maksuotsust. Kaebaja väitel sai ta MTA 26.05.2015. a vaideotsusest teada 04.06.2015. a. Vastustaja ei ole kaebuse tähtaegsust vaidlustanud (tl 52p). Kaebaja nõue
6.Kaebaja leiab, et MTA on maksuotsuses viidatud maksukohustuse summalt intresse arvestades eksinud enda praktika vastu, maksukohustuse määramisel käitunud vastuoluliselt, järgimata hea halduse tava.
7.Kaebaja on seisukohal, et MTA on otsust tehes rikkunud materiaalõiguse norme (KMS §-i 32), samuti on see vastuolus MKS § 114 lg-ga 3. Seetõttu puudub MTA-l õigus nõuda intresse ulatuses, milles on neid kaebuse esitamise ajaks arvestatud.
8.KMS § 32 lg 41 kohaselt on sisendkäibemaksu korrigeerimise periood kinnisasja ja sellega seotud kauba ja teenuse puhul kümme kalendriaastat ning muu põhivara ja sellega seotud kauba ja teenuse puhul viis kalendriaastat. Vastavalt KMS § 32 lg-le 42 korrigeeritakse sisendkäibemaksu iga kalendriaasta lõpul. Seejuures lähtutakse soetatud esemete kasutamise tegelikust osatähtsusest vastaval kalendriaastal. Viidatud reeglid tähendavad seda, et kinnisasjaga seotud kauba puhul tuleb maksukohuslasel esitada kalendriaasta lõpul deklaratsioon vastavalt kinnisasjaga seonduva kauba tegelikule maksustatava käibe tarbeks kasutamisele st arvestust peetakse jooksvalt 10 aasta jooksul. Kaebuse esitajale teada olevalt on selline ka MTA praktika. Viidatud sätete valguses peavad reaalsed võimalikud ümberarvutused sõltuma maksukohustuslase enda tegevusest nii esmasel deklareerimisel kui ka edasisel kinnisasjaga seonduvate esemete kasutamisel pärast esmast soetamist. Igal aastal võib faktiline olukord olla erinev ja seda kogu 10 aastase arvestusperioodi jooksul.
9.Otsuse aluseks olnud faktilised asjaolud seondusid kinnisasjaga seotud kaubaga. MTA poolt tehtud otsuses ei lähtuta eelpool viidatud KMS § 32 reeglitest ja MTA praktikast, vaid MTA poolt on vähendatud ühe korraga kogu maksustamisperioodil 2010. a aprill kuni 2013. a juuli sisendkäibemaksu summat, lähtudes üksnes viidatud aastatel esemete kasutusest.
10.KMS §-le 32 oleks vastanud tegevus, mille käigus oleks enammakse summa jagatud kogu 10 aastate perioodi peale st igal aastal oleks tulnud käibedeklaratsiooni korrigeerida ehk näidata, et puudub või ei puudu alus enammakstud käibemaksu tagasi küsimiseks. Aluse puudumisel oleks tulnud alusetult deklareeritud enammakstud käibemaks riigile tagastada. Selliselt arvestades peaks igal aastal sissenõutavaks muutuma 1/10 summast ja vastava kohustuse mitteõigeaegsel tasumisel oleks tulnud sellelt tasuda seaduses ette nähtud intressi. Kõnelauses otsuses aga sellisest arvutusest ei lähtutud. Seda hoolimata asjaolust, et 7Plus OÜ vastava ettepaneku 08.09.2014. a MTA-le tegi.
11.Eeltoodud põhjusel on MTA leidnud valesti tagasi nõutava käibemaksu enammakse summa ja samuti sellelt arvestatud intressid, mistõttu oleks juba sellel alusel pidanud MTA rahuldama 7Plus OÜ taotluse enda 30.03.2015. a tehtud otsusega nr 13-1/1172.
12.Kaebaja peab MTA käitumist vastuoluliseks. Kaebaja on seisukohal, et allpool toodud põhjustel esinevad alused maksuvõla kustutamiseks ja mahakandmiseks MKS § 114 lg 3 alusel, kuivõrd intressivõla võlgnikult sissenõudmine MTA poolt oleks ilmselgelt ebaõiglane, arvestades maksuvõla tekkimise aluseks olnud asjaolusid.
13.Kaebajal tekkis suures ulatuses tagastamisele kuuluva käibemaksu summa 2010. a aprill kuni august ning need tekkisid peamiselt Valgamaal, Puka vallas, Söödi kinnistul asuvas nn valges majas teostatud renoveerimistöödega. MTA väidete kohaselt ei ole Söödi kinnistul asuvat valget maja kunagi ettevõtluse eesmärgil kasutatud ja see on olnud täielikus eratarbimises. Seetõttu ei ole õigustatud ka riigilt käibemaksu tagasi küsimine. MTA on jäänud oma seisukohale kindlaks hoolimata asjaolust, et 7Plus OÜ on selgitanud korduvalt peremajutuse kontseptsioonil põhinevat majutusteenuse osutamist, asjaolu, et teenuse osutamine ei ole veel realiseerinud täies mahus (renoveerimistööd on veel pooleli), reaalselt on osutatud majutusteenust, seda on teenuse tarbijad ka kinnitanud (vastav dokumentatsioon on olemas MTA-l, mis on kogutud otsusega seonduva maksumenetluse käigus) ja selle eest on tasutud ning makstud ka maksud.
14.Kaebaja hinnangul on ebaõiglane maksuintresside sissenõudmine võlgnikult, kuivõrd võlgniku tegevuse on heaks kiitnud eelnevalt MTA esindaja, kes hiljem on osalenud menetluses, millega on lubamatuks tunnistatud võlgniku tegevus käibemaksu riigilt tagasi küsimisel.
15.2010. aasta juulis (ca 9. või 10. juuli, täpset kuupäeva ei mäleta), s.o ajaperioodil, millele järgnes riigilt käibemaksu tagasi küsimine, külastas Söödi talu st 7Plus OÜ tegevuskohta maksuameti ametnik Kalev Pettai, kes oli tegemas külastust nö eraviisiliselt (sõitis mööda ja astus sisse), et tutvuda, milline on võlgniku tegevus. Võlgniku esindaja näitas talle ruume ja andis selgitusi. Samal ajal olid käimas ettevalmistused Söödi talus 16.07.2010. a toimunud pulmadeks, millele vastavat teenust ostis sisse võlgniku osaniku ja juhatuse liikme vend. Söödi talus viibis sellel ajal mitmeid isikuid, kes olid ettevalmistusega seotud sh võlgniku juhatuse liikme vanemad. Toimunud pulmade osas esitati hiljem ka arveid, mis teenuse osutaja poolt tasuti ja millelt maksti käibemaks.
16.Kalev Pettaile selgitati ka pulmadega seonduvat mh seda, kelle pulmadega on tegemist. Kalev Pettai viitas, et probleeme võib olla isikliku ja ärilise kasutuse piiritlemisel, mis puudutas Söödi kinnistul asuvat nn valget maja. Samas mingit ametlikku seisukohta vms ei järgnenud. MTA tagastas küsitud käibemaksu ja seda ka järgnevatel 2011. a, 2012. a ja 2013 a. Kaebaja järeldas sellest, et tema poolt viljeletav ettevõtluse vorm on sobilik riigilt käibemaksu tagasi küsimiseks. Vastasel korral oleks võlgnik oodanud, et MTA võlgnikule ka käibemaksu ei tagasta. Võlgnik jätkas oma majandustegevust samal kontseptsioonil ka 2011. a ja edaspidi ning väljastas vastavaid arveid ehk MTA-l oli ülevaade võlgniku tegevusest.
17.Otsusega seonduva kontrollmenetluse käigus läbi viidud vaatlusel osales sama isik so Kalev Pettai. Vaatlus toimus 12.09.2013. a, milline menetlus päädis Otsusega. Kuigi Kalev Pettai ei teinud maksuotsust, oli ta menetlusega seotud ja esitada ei saa väidet, et viidatud ametnik oleks MTA-st lahkunud või oleks esinenud muu takistus täiendava kontrolli läbi viimiseks nt juba 2011. a. MTA-le pidi läbi tema ühe ametniku tegevuse olema juba 2010. a juulis selge, milline on võlgniku äritegevus. 7Plus OÜ ei eelda, et MTA kontrollib maksukohuslase tegevust koheselt ja jooksvalt. Samas, kui MTA esindajale on teada asjaolud, mis võivad viidata MTA meelest maksukohuslase poolsele rikkumisele, siis ei tohiks ka mööduda 3 aastat enne, kui uuesti asutakse teostama kontrolli.
18.Otsuse põhisisu kohaselt ei ole Söödi kinnistul nn valges majas tuvastatav ettevõtlusega tegelemine, kuivõrd see on samaaegselt ka isiklikus kasutuses võlgniku esindajaga seotud pereliikmete poolt. Viitame veelkord, et samane olukord eksisteeris ka Kalev Pettai esmase külaskäigu ajal ning ka siis väljendas ta seisukohta, et tekkinud olukord võib olla problemaatiline, kuid mingit tegevust ei järgnenud. 7Plus OÜ on pidanud seejuures enda käitumist kogu aeg õiguspäraseks st lisaks nn valge maja isiklikule kasutusele osutasime seal
ka majutusteenust, tasunud selle pealt maksud ning see on faktiliselt leidnud tuvastamist ka maksuotsuses.
19.Kaebuse esitamise ajaks on tekkinud olukord, kus 2010. a juulis sai sisuliselt teatavaks MTA-le 7Plus OÜ ärikontseptsioon, seda on viljeletud ligi 4 aastat, möödas on enam kui aasta pikkune maksumenetlus, on kogu selle aja eest arvestatud maksuintressi. Võlgnik peab sellises olukorras äärmiselt ebaõiglaseks maksuintressi tasumist, kuivõrd 7Plus OÜ-le mõistetavalt kiitis MTA kaebaja tegevuse siiski kaudselt heaks. Kaebaja ei saa kanda vastutust, kui 2010. a oli tõlgendus ühe või teise maksuõigusliku küsimuse osas teistsugune kui on seda 2014. aastal. 7Plus OÜ peab täitma MTA ees ligi 15 000 euro suuruse maksunõude (põhiosa), mis on väga suur väljaminek. Riigi käitumine on käesoleval juhul olnud vastuoluline ja järgitud ei ole hea halduse tava.
20.MTA viitab 26.05.2015. a nr 6-1/2771-2 vaideotsuses, et maksuhaldur lähtus enda tegevuses üksnes 7Plus OÜ poolt esitatud dokumentidest ja hiljem selgus, et temale esitatud dokumentides viidatud plaanid ei realiseerunud st faktiline olukord muutus. Kaebaja rõhutab, et üks MTA esindajatest (Kalev Pettai) ei tutvunud äriplaani ega muude dokumentidega, vaid otseselt faktilise olukorraga kohapeal. Seejuures vastas vaatluse käigus olnud faktiline olukord sellele, millest lähtus 7Plus OÜ enda tegevuses ka edaspidi – peremajutuse kontseptsioonil põhinev majutusteenuse osutamine. Seega oli MTA sisuliselt juba 2010. a juulis teadlik, milles seisneb 7Plus OÜ äritegevus ja asjaolu, et Söödi kinnistul asuvat nn valge maja renoveerimine ei ole lõpuni viidud ning sellises olukorras osutatakse teenust. Teenuse osutamine on fakt, mis on tuvastatud teenust kasutanud isikute ütlustega. Seda MTA aga järjekindlalt ignoreerib. 7Plus OÜ võttis Söödi kinnistul asuva nn valge maja oma maksustatava käibe tarbeks kasutusele. Vastupidiselt MTA seisukohale, ei ole nö MTA-le esitletud planeeritud ja tegelik faktiline olukord lahknenud.
21.Eriti kahetsusväärne on olukord veel ka seetõttu, et maksuametnik kasutas ära enda ametipositsiooni 2010. a külaskäiku tehes, 7Plus OÜ esindaja ka käsitles Kalev Pettaid kui MTA ametnikku, jagas talle selgitusi ja lähtus asjaolust, et MTA-ga on tema tegevuse osas suheldud. Samas nüüd on MTA-l võimalus väita, et mingit ametlikku paberit ju ei tehtud ja Kalev Pettai viibis kinnistul hoopis eraisikuna.
22.Kirjalikus menetluses asus kaebaja 15.07.2016. a seisukohale, et intressinõue rikub kaebaja õigusi, kuna intressinõue on koostatud põhiseaduse §-dega 11 ja 32 vastusolus olevate seaduste alusel. Maksuintressi regulatsioon riivab omandiõigust ja ettevõtlusvabadust. Maksuintressi regulatsioon peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Maksuintress määraga 21,9 % aastas ja lisanduv tulumaksukohustus annavad koostoimes rahaliselt ebaproportsionaalse koormuse, mis on kokku 26,28 %. Maksukorralduse seadusest ei ole tuletatav, et selline rahaline koormus oleks olnud maksuintressi regulatsiooni eesmärgiks. Kaebajale määratud maksuintress üksi või koostoimes intressisummalt tasumisele kuuluva tulumaksuga ei ole põhiseadusega kooskõlas. Mõjutusvahendi eesmärki täidaks regulatsioon ka oluliselt väiksema intressimäära korral. Kooskõlas ei ole riigile tekkiv kasu ja isikule tekkiv kahju.
23.MKS § 117 lg 1 ja TuMS § 51 lg 2 p 1 on eeltoodud põhjustel põhiseadusega vastuolus ja asjas koostatud intressinõue on õigusvastane. Vastustaja vastuväited
24.Vastustaja ei nõustu 7Plus OÜ 06.07.2015. a kaebusega (milles kaebuse esitaja on kokkuvõtlikult asunud seisukohale, et intressivõla sissenõudmine temalt on maksuvõla tekkimise asjaolusid arvestades MKS § 114 lg 3 tähenduses ilmselgelt ebaõiglane ning
maksuhaldur oleks pidanud selle kustutama), peab seda põhjendamatuks ja vaidleb sellele vastu.
25.Vastustaja märgib, et kaebuse esitajal on 14.10.2014. a maksuotsusega nr 12.2-3/22376-14, millega nõuti 7Plus OÜ-lt tagasi maksustamisperioodidel aprill 2010 kuni juuli 2013 alusetult deklareeritud ja 7Plus OÜ ettemaksukontole vabastatud käibemaksu enammaks summas 18141,07 eurot ning määrati tasumisele käibemaksu summas 471,80 eurot, tekkinud maksuvõlg. Vaidlus puudub selles osas, et eelviidatud 14.10.2014. a maksuotsus on kehtiv haldusakt, mida ei ole enam võimalik vaidlustada, st kaebuse esitaja viited maksuhalduri väidetavatele eksimustele (millega vastustaja ei nõustu) maksumenetluses ei ole vastustaja hinnangul käesoleval juhul asjakohased. Kõnealuse maksuotsuse resolutiivosa on kohustuslik nii vaide esitajale kui ka Maksu- ja Tolliametile. Kaebuse rahuldamine on välistatud ka asjakohase kohtupraktika valguses.
26.Vastustaja osundab MKS § 115 lg-tele 1 ja 2 ning rõhutab, et MKS § 117 lg 1 kohaselt on intressimäär 0,06% päevas. Vastustaja märgib, et seejuures ei oma intressi arvestamise ja tasumise kohustuse tekkimise seisukohalt mingisugust tähendust asjaolu, kas maksusumma jäi maksukohustuslase poolt deklareerimata ja tasumata teadmatusest, tahtlikult või tahtmatult. Samuti ei oma tähendust asjaolu, kas maksukohustuslane nõustub intressi arvestamise aluseks oleva maksunõudega või mitte. Seega, kuivõrd 7Plus OÜ käibemaksukohustused jäid õigeaegselt õigesti deklareerimata ja tasumata, siis on sellega täidetud ka MKS § 115 lg-test 1 ja 2 ning § 117 lg-st 1 tulenevad tingimused intressikohustuse tekkimiseks.
27.MKS § 114 lg 3 kohaselt võib riiklike maksude maksuhaldur maksukohustuslase põhjendatud kirjalikul taotlusel kustutada tema maksuvõla, kui selle sissenõudmine on lootusetu või oleks ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude, sealhulgas vääramatu jõu tõttu, samuti kui tulumaksuvõlg tekkis maksukohustuslase vara realiseerimisest kolmanda isiku võla tagatisena täitemenetluses või pankrotimenetluses. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et maksuvõla kustutamine on väga erandlik toiming, mida on võimalik teha olukordades, kus maksuseaduse kohaselt oleks maksu sissenõudmine õigustatud, kuid konkreetses olukorras konkreetselt maksumaksjalt oleks võla sissenõudmine ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude tõttu. Käesoleval juhul oleks kaebuse esitajal olnud õigus sisendkäibemaksu maha arvata juhul, kui ta hakkab ehitatavat hoonet kasutama oma maksustava käibe tarbeks. Kuivõrd maksuhaldur tuvastas kontrolli käigus, et kaebuse esitaja seda reaalselt teinud ei ole, siis vaatamata deklareeritud andmetele puudus tal KMS §29 lg 1 tulenevalt sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus ja seda algusest peale. Sellele, et kaebuse esitaja ei hakka kinnistut oma maksustatava käibe tarbeks ka edaspidi kasutama viitab asjaolu, et seisuga 14.10.2014. a on kaebuse esitaja käibemaksukohustuslaste registrist kustutatud, kuna tal puudus ettevõtlus. Kuna kaebuse esitaja ei teinud kulutusi oma maksustatava käibe tarbeks, siis tuleb vastustaja hinnangul asuda seisukohale, et kaebuse esitaja deklareeris oma käibedeklaratsioonil ebaõigeid andmeid, mida maksuhaldur hiljem maksuotsusega korrigeeris. Eelnevat arvestades on vastustaja seisukohal, et kaebuse esitaja maksuvõlg ei tekkinud temast mitteolenevate asjaolude tõttu.
28.MKS eelnõu nr 886 SE I seletuskirja kohaselt maksuvõla kustutamine kui vabastus on kõrvalekalle ühetaolise maksustamise põhimõttest, kuid selle eesmärk pole uue ebaõigluse tekitamine, vaid püüd taastada õiglus olukorras, mida seaduse koostajad ei ole suutnud või mida
polegi võimalik ette näha. Kuivõrd 7Plus OÜ käibemaksukohustuse tekkimise aluseks olev regulatsioon kehtib ühtviisi kõikide maksukohustuslaste suhtes, on vastustaja seisukohal, et selle kohaldamine ei saa olla selliseks erandlikuks asjaoluks, mille tekkimine ei sõltunud 7Plus OÜ tahtest, mis ei olnud välditav, mida 7Plus OÜ-l ei olnud võimalik kõrvaldada ning mis seaks 7Plus OÜ teiste maksukohustuslastega võrreldes ebavõrdsesse olukorda ja võimaldaks seetõttu 7Plus OÜ intressivõla kustutamist MKS § 114 lg 3 alusel. Ka intressi arvestamise ja tasumise kohustus lasub seadusest tulenevalt võrdselt kõigil maksukohustuslastel, kel on tähtpäevaks tasumata maksukohustusi. Maksu- ja Tolliamet ei saa eirata maksuotsustega tuvastatud maksuvõlga ning peab selle sisse nõudma, kusjuures juhul kui maksukohustuslane ise pole arvestanud ja tasunud hilinemisega tasutud maksusummalt intressi, peab maksuhaldur määrama ja sisse nõudma ka intressi. Maksuhaldur lähtub isiku maksukohustuse suuruse arvestamisel üldiselt maksumaksja poolt enda kohta esitatud andmetest. See tähendab, et maksuhaldur eeldab esitatud deklaratsiooni õigsust ning kuna maksukohustus tekib seaduse alusel, siis on maksumaksja kohustatud esitama maksudeklaratsiooni lähtuvalt maksuseadusest ning tegelikust maksukohustusest. Kinnitades deklaratsiooni oma allkirjaga võtab maksumaksja vastutuse andmete õigsuse eest. Kuivõrd maksukohustus tekib seaduse alusel ning maksuseadused on ühtviisi kohustuslikud kõigile maksukohustuslastele, ei saa asjaolu, et maksuhaldur ei ole iga maksumaksja suhtes koheselt põhjalikku kontrolli läbi viinud ning tegelikku maksukohustust välja selgitanud vabastada maksukohustuslast hilisemalt maksukohustuse või intresside tasumisest.
29.Vastustaja hinnangul ei saa kaebuses viidatud asjaolu, et maksuhalduri ametnik on ehituse ajal objektil käinud, kaasa tuua seaduse alusel tekkinud intressikohustusest vabastamist. Isegi kui maksuhalduri ametnik viibis mingil ajahetkel kaebuse esitaja kinnistul, siis ehitusperioodil sai ta oma seisukoha kujundamisel lähtuda vaid kaebuse esitaja poolt sellel hetkel antud seletustest ja esitatud dokumentidest, mistõttu võis sellel hetkel maksukohustuslase poolt esitatud andmete pinnalt käibemaksutagastust ka õiguspäraseks pidada. Kuna aga hilisemal kontrollimisel selgus, et kaebuse esitaja äriplaan tegelikkuses ei realiseerunud ning isik ei võtnud hoonet oma maksustatava käibe tarbeks kasutusele, siis puudus kaebuse esitajal sisendkäibemaksu maha arvamise õigus algusest peale. Seega ei saa siinkohal rääkida maksuhalduri pahatahtlikkusest. Maksuhaldur on asjaolusid hinnanud hetkeolukorrast lähtuvalt. Kuivõrd hoone renoveerimise käigus on raske hinnata, mis otstarbel seda tehakse ning kas maksukohustuslane tõesti soovib seda maksustatava käibe tarbeks kasutusele võtta, siis oli antud olukorras käibemaksu tagastamine õigustatud. Kuivõrd kaebuse esitaja hiljem oma plaane ei realiseerinud, siis talle ei laienenud ka sisendkäibemaksu maha arvamise õigus. Seega on vastustaja seisukohal, et käesoleval juhul on tegemist olukorraga, mille tekkimine sõltus kaebuse esitaja enda tahtest ning mis oli välditav (seda enam, et kaebuse esitaja sõnul viitas ametnik, et antud olukorras võib kaebuse esitajal tekkida probleeme isikliku ja ärilise kasutuse piiritlemisel). Juhul, kui kaebuse esitaja ei oleks deklareerimiskohustust rikkunud, siis ei oleks tal tekkinud ka maksu- ega intressivõlga.
30.Senine kohtupraktika ja Õiguskantsleri vastav arvamus ei toeta kaebaja seisukohta MKS § 117 lg 1 ja TuMS § 51 lg 2 p 1 põhiseaduse vastasusest. Kohtu seisukoht
31.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et puudub alus kaebuse rahuldamiseks ja kaebaja taotletud seaduste kohaldamata jätmiseks ning põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks (HKMS § 158 lg 4, PSJKS § 4 lg 1).
32.Käesoleva kohtuasja vaidlusküsimuseks on, kas kaebaja 09.03.2015. a taotlust kogunenud intressivõla kustutamiseks MKS § 114 lg 3 alusel (tl 24–25) saab lugeda põhjendatuks motiivil, et selle sissenõudmine oleks ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude tõttu.
33.Asjasse puutuvaks õigusnormiks on MKS § 114 lg 3 lause 1, mille kohaselt riiklike maksude maksuhaldur võib maksukohustuslase põhjendatud kirjalikul taotlusel kustutada tema maksuvõla, kui selle sissenõudmine on lootusetu või oleks ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude, sealhulgas vääramatu jõu tõttu, samuti kui tulumaksuvõlg tekkis maksukohustuslase vara realiseerimisest kolmanda isiku võla tagatisena täitemenetluses või pankrotimenetluses.
34.Kohtupraktikas (RKHKo nr 3-3-1-56-07 p 14) on maksuvõla kustutamist MKS § 114 lg 3 alusel peetud võimalikuks siis, kui maksuvõla tasumine on osutunud võimatuks võlgnikust mitteolenevate asjaolude tõttu. Üldjuhul on silmas peetud selliseid asjaolusid, mis ilmnesid pärast maksukohustuse tekkimist ja mida ei olnud varem võimalik ette näha.
35.Vastustajale esitatud taotluses (tl 24–25), mille sisu korratakse ka kaebus, peab kaebaja maksuintresside sissenõudmist võlgnikult ebaõiglaseks, kuivõrd võlgniku tegevuse on eelnevalt heaks kiitnud MTA esindaja, kes hiljem on osalenud menetluses, millega on lubamatuks tunnistatud võlgniku tegevus käibemaksu riigilt tagasi küsimisel. Kaebaja hinnangul ei saa ta kanda vastutust ühe või teise maksuõigusliku küsimuse muutumise eest aastate jooksul.
36.MKS § 114 lg-st 4 tuleneva volitusnormi alusel kehtestatud rahandusministri 02.05.2002. a määruse nr 61 „Maksuvõla mahakandmise ja kustutamise kord“ § 51 lg 2 p 2 määratleb tõendamiskoormise, mille kohaselt on kaebaja kohustuseks tõendada taotluses asjaolud, miks maksuvõla kustutamist tinginud asjaolude tekkimine ei sõltunud taotleja tahtest, asjaolud ei olnud välditavad ja taotlejal ei ole võimalik neid kõrvaldada.
37.Vaidlust lahendama asudes peab kohus esmalt konstateerima, et kaebaja ei ole temal lasuvat tõendamiskoormist täitnud. Vastupidi, 14.10.2014. a maksuotsusega nr 12.2-3/02237614 (tl 6-18) on üheselt tõendatud, et maksuvõlg intresside näol on tekkinud kaebaja teadliku ja tahtliku tegevuse tagajärjel maksuotsuses kajastatud ajal. Vastuseks halduskohtu 04.08.2015. a määrusele (tl 40) on kaebaja seaduslik esindaja vastanud (tl 44), et kaebuse eesmärgiks ei ole nimetatud maksuotsuse vaidlustamine. Neil asjaoludel tuleb halduskohtul nõustuda vastustaja tõdemusega, et maksuotsuse puhul on tegemist kehtiva ja täitmiseks kohustusliku haldusaktiga (HMS § 60 lg 2). Kaebaja ei ole kummutanud maksuotsuse kui ühe asjas kogutud tõendiga tuvastatud asjaolusid.
38.Nimetatud maksuotsusest ei nähtu, kas kaebaja on maksuametnik Kalev Pettaiga seonduvad asjaolud vastustajale nimetatud maksuotsuse aluseks olnud maksumenetluses esitanud või mitte. Samas ei ole vastustaja ka sõnaselgelt kahtluse alla seadnud kaebaja vastavate väidete tõesust. Kohtu hinnangul 14.10.2014. a maksuotsusega tõendatu valguses on vastustaja vaatamata kaebaja poolt hiljem välja toodud asjaoludele õigesti jätnud kaebaja 09.03.2015. a taotluse rahuldamata. Kohtule ei ole esitatud ühtegi objektiivset tõendit, mille alusel hinnata maksuametniku 9-10. juuli 2010. a külaskäigu raames antud selgitusi. Asjas tuvastatud asjaolude kogumi põhjal on kohtul aga kujunenud siseveendumus, et maksuametniku võimalik selgitus ei anna alust järeldada, et maksuvõlg on tekkinud kaebaja tahtest sõltumatult, asjaolud ei olnud kaebaja poolt välditavad, ning et kaebajal ei olnud võimalik neid kõrvaldada. Ka asjaolu, et vastustaja ei avastanud kaebaja poolt ebaõiget maksude arvestamist, deklareerimist ja tasumist enne kui MTA 19.03.2014. a korraldusega kontrolli alustamise järgselt ei muuda maksuvõla tekkimist vastavaks nimetatud obligatoorsetele tingimustele ega ole asjaoludeks, mis kohustaks vastustajat kaebaja taotlust
MKS § 114 lg 3 alusel rahuldama.
39.Vastustaja on õigesti rõhutanud, et MKS § 115 lg-st 1 tulenes kaebajale kohustus arvestada ja tasuda ise tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi, ning et MKS § 31 lg-st 2 tekib intressikohustus vahetult asjaolust, et maksusumma on tähtpäevaks tasumata (vrdl RKHKo nr 3-3-1-68-09, p 11). Vastustaja on eelpool nimetatud maksuotsuses kohtu hinnangul ammendavalt selgitanud, millal kaebaja maksukohustus tekkis. Rõhutamist väärib, et maksukohustus ei tekkinud maksuotsuse tegemisest. Kaebaja on kohtule esitatud kaebuses hakanud alusetult käsitlema asjaolusid, mis tulenevad maksuotsuses tuvastatust. MKS § 114 lg-st 3 tuleneva taotluse esitamine ei anna kaebajale õigust seada kahtluse alla maksuotsuse seaduslikkust, mida kaebaja ei ole vaidlustanud. Vaidlustatud otsuse õiguspärasus ei sõltu kaebaja subjektiivsest suhtumisest maksuotsuse õiguspärasusse. Seetõttu ei oma mingit tähtsust käesolevas vaidluses kaebaja etteheited maksumenetluses tema taotluste rahuldamata jätmisele. Vaidlustatud otsuse aluseks olnud taotluse põhjendatus saab tuleneda üksnes erakordsetest asjaoludest, milleks ei ole vaieldamatult kaebaja subjektiivne arvamus tema maksumenetluses esitatud taotluste ebaõigest lahendamisest vastustaja poolt. Maksuotsuses kirjeldatud asjaoludel maksukohustuse optimeerimist on tavakäsitluses viimastel aastatel käsitatud nn OÜ-tamisena. Kohtu hinnangul on vastustaja andnud kaebaja vastavale tegevusele maksuotsuses õige õigusliku hinnangu.
40.Halduskohus on seisukohal, et kaebaja selgitused seonduvalt maksuametnik K. Pettaiga ei saa olla ilmselgelt taolise tähendusega, et maksuametniku eraviisilise külastuse käigus (kaebaja enda käsitlus, tl 24) väidetavalt antud selgitus maksustamise küsimuses oleks saanud anda kaebajale edasiseks tegutsemiseks kindlustunde omapoolsete tegevuste kavandamisel ja käitumisel 2010. aastast kuni 2013. aastani (vrdl RKHKo nr 3-3-1-23-09 p 21–24). Kaebaja on käesoleval juhul võtnud ise kõrgendatud riski, millele kaebaja väidetest nähtuvalt juhtis tähelepanu ka maksuametnik ning mida kaebaja oleks pidanud ette nägema ja mida ta oleks saanud äris nõutava tavapärase hoolsuse järgimisel vältida.
41.Kaebaja on kinnitanud, et käesolevas haldusasjas esitatud kaebuse eesmärgiks on vaidlustatud otsuse (tl 27–29) tühistamine. Vaidlustatud otsus ei käsitle intresside arvutamisega seonduvat. Seetõttu väljub vastustaja väidetav eksitav käitumine intresside arvutamise osas vaidluse esemest. Intresside suurusega seonduvat on käsitletud eelpool nimetatud maksuotsuse resolutsiooni punktis 5 (tl 17), mis ei ole käesolevas haldusasjas kaebaja poolt vaidlustatud. Seetõttu jätab kohus kaebaja vastavad väited tähelepanuta.
42.Kaebaja on kirjalikus menetluse esitanud täiendava taotluse (tl 64-71) MKS § 117 lg 1 ja TuMS § 51 lg 2 p 1 kohaldamata jätmiseks seoses vastuoluga PS §-dega 11 ja 32.
43.MKS § 117 lg 1 kohaselt on MKS §-des 115 ja 116 sätestatud intressi määr 0,06 protsenti päevas. TuMS § 51 lg 2 p 1 määratleb ettevõtlusega mitteseotud kulud või väljamaksed.
44.Halduskohus on seisukohal, et kuna käesolevas asjas on vaidlusküsimuseks üksnes vastustaja poolt kaebaja taotluse rahuldamata jätmine MKS § 114 lg 3 alusel, siis ei ole MKS § 117 lg 1 ja TuMS § 51 lg 2 p 1 käesolevas kaasuses asjasse puutuvateks normideks, mille tõttu ei ole kaebaja taotlus põhjendatud. Kohus saab vaidluse lahendamisel kohaldamata jätta üksnes asjasse puutuva normi.
45.Kohus märgib vaatamata sellele vastuseks kaebajale, et vastustaja on õigesti konstateerinud nimetatud normide puhul vastuolu puudumist PS §-dega 11 ja 32 ja viidanud asjakohasele kohtupraktikale (Riigikohtu otsused nr 3-4-1-8-02 p 11, nr 3-3-1-59-03 p 8, nr 3-2-1-66-05 p 18, Tallinna Ringkonnakohtu otsused nr 3-05-426 p 28, nr 3-03-5 p 15, nr 3-08-1466 p 11, nr 3-14-52401 p 13 ja Õiguskantsleri 25.10.2010 seisukoht nr 6-1/101688/1006216), mis ei toeta
kaebaja esitatud taotluses toodud põhjendustel kaebaja põhiõiguste rikkumist vaidlusaluste õigustloovate aktide ja vaidlustatud haldusaktiga.
46.HKMS §-de 108 lg 1 ja 109 lg 1 alusel jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Roby Koik kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.