Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista Siiri Seero’lt välja Aktiva Finants OÜ kasuks menetluskulud summas 200 eurot.
5.Käesoleva määruse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamise kohustuse täitmiseni tuleb Xxxxtasuda Aktiva Finants OÜ-le hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
6.Jätta Aktiva Finants OÜ avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata 45 euro ulatuses. Edasikaebamise kord ning tähtaeg
Kohtumääruse peale võivad menetlusosalised Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 kättetoimetamisest.
esitada määruskaebuse päeva jooksul arvates
Tallinna määruse
Asjaolud
1.Avaldaja esitas kohtutäiturile 22.05.2016 kaebuse. Avaldaja taotles oma kaebuses lõpetada täitemenetlus selle algatamise tingimuste täitmata jätmise tõttu. Kaebaja on seisukohal, et täitemenetluse alustamine Eestis mitte elava isiku suhtes ei ole põhjendatud.
2.Kohtutäitur on teinud 10.06.2016 otsuse, millega kohtutäitur lahendas avaldaja kaebuse ning jättis selle rahuldamata.
3.Xxxxesitas 19.06.2016.a Harju Maakohtule kaebuse kohtutäitur Katrin Vellet'i 10.06.2016.a otsusele täiteasjades nr 031/2016/1366 ja 031/2016/1367. Avaldaja nõue ja põhjendused
4.Kohtutäitur järeldas otsuses vääralt, et ühe ja sama tsiviilasja lahendamisel tehtud maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulude rahalise kindlaksmääramise määrused on eraldi täitedokumendid. Astmelisest kohtusüsteemist tulenevalt ei ole ühes ja samas tsiviilasjas asja lõpetavates määrustes menetluskulude rahaline kindlaksmääramine eraldatav ega lahutatav mitmeks täiteasjaks. Ühes kohtuasjas erinevates kohtuastmetes kantud menetluskulud on jätkuvalt samas tsiviilasjas kantud menetluskulud ega ole seetõttu olemuslikult eraldatavad mitmesse täiteasja. Ühes ja samas tsiviilasjas erinevates kohtuastmetes kantud menetluskulude täitmiseks kahe eraldi täitemenetluse algatamise eesmärk on kohtutäituri tasu ebaseaduslik suurendamine.
5.Kohtutäitur esitas otsuses teadvalt väära väite, et täitemenetlust alustati ajal, kui võlgnik elas Eestis. Avaldaja ei ela Eestis juba aastaid enne täitemenetluse alustamist. Avaldaja on alates 01.10.2012 registreerinud end EL kodanikuna Soome Vabariigi Politsei immigratsiooniregistris, alates 2013.a. kantud püsielanikuna Soome rahvastikuregistrisse. Eesti rahvastikuregistrist on avaldaja end välja registreerinud aastaid tagasi. Alates 2014.a on avaldaja Soome Vabariigi maksuresident (võimalik kontrollida ka Eesti Maksu- ja Tolliametist). Samuti on avaldajal Soome Vabariigis alaline sotsiaalkindlustus. Kuna alaline sotsiaalkaitse saab vaid riigi püsiresident eeldusteks olevate nõuete täitumise korral, välistab ühes riigis püsiva sotsiaalkaitse olemasolu teise riigi residentsuse. Seega on avaldaja elukohariik määratletud ja registreeritud üheselt arusaadavalt ammu enne täitemenetluse algatamist. TMS § 4 lg 3 ei ole seega kohaldatav.
6.Kohtutäitur tõlgendab TMS § 4 lg-t 4 laiendavalt rahvusvahelise kohtualluvuse ja täitemenetluse reegleid rikkudes. Kohtutäituri tõlgenduse kohaselt on Eesti kohtutäituril pädevus alustada täitemenetlust täitmisteate kätte toimetamisega kõikide välisriikide püsielanike suhtes, kui neil on varasemast olemas nt pangakonto Eestis või mingigi muu vara. Sellist sunnismaisust, st eluaegset Eesti täitemenetluse seadustikule allumist ainuüksi seetõttu, et praegune välisriigi püsielanik on kunagi olnud Eesti elanik, ei ole residendi elukohajärgsuse printsiibil põhineva täitemenetluse algatamise rahvusvaheliste reeglite järgi lubatud. Eesti kohtutäituril ei ole seega pädevust täitmisteate kättetoimetamiseks välisriigi residendile, sest TMS § 4 lg 4 järgi teeb kohtutäitur täitetoiminguid üksnes Eesti Vabariigi territooriumil. See territoriaalne piirang kehtib esmajoones ka täitmisteate kättetoimetamisele. Seega kõigil §-s 316 sätestatud viisidel peab dokumendi kättetoimetamine toimuma täitmisteate üleandmisega, mida tõendab kirjalik kättesaamise kinnitus. Avaldajale ei ole täitmisteadet TsMS § 316 sätestatud korras elukohariiki kätte toimetatud. Eesti kohtutäitur ei saagi välisriigi püsielanikele täitmisteadet kätte toimetada,
sest Eesti kohtutäituril ei ole rahvusvahelise täitemenetluse reeglite järgi ja samuti TMS § 4 lg 4 kohaselt pädevust täitmisteate kättetoimetamiseks teiste riikide residentidele, kelle püsielukoht on väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi. Eesti kohtutäitur ei saa eirata rahvusvahelise kohtualluvuse reegleid ega Eesti Vabariigi territooriumiga piiratud täitemenetluse algatamise pädevust laiendada välisriikide residentidele täitmisteate elektroonilise kättetoimetamisega. Elektrooniliste sidevahendite ülemaailmselt levikust ei tulene Eesti kohtutäituri Eesti territooriumiga piiratud täitetoimingute tegemise õiguse piiramatu laienemine kõigi välisriigi elanike suhtes täitemenetluse algatamiseks. Kuna täitmisteadet ei ole kaebuse esitajale tema elukohariiki rahvastikuregistrisse kantud aadressile kätte toimetatud, ei ole täitemenetlus alanud. Kui täitemenetluses ei ole täitmisteadet seaduses ettenähtud viisil kätte toimetatud, on vara (pangakontode) arestimine TMS § 55 p-de 2 ja 3 järgi tühine.
7.Avaldaja rõhutas lisaks, et TMS § 21 lg 1 järgi ei või kohtutäitur täitemenetlust alustada enne, kui sissenõudja kohustus on täidetud. Kaebuse esitajal on varasemast kohtutäitur Katrin Velleti süülise tegevuse tagajärjel (TMS § 133 arestimispiirangu rikkumine) alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõudja vastu tsiviilasjas nr 2-15-19543. TMS § 21 lg 1 sätestab, et kui täitedokumendi täitmine sõltub sissenõudja kohustuse samaaegsest täitmisest võlgnikule, ei või kohtutäitur täitemenetlust alustada enne, 1) kui sissenõudja kohustus on täidetud või 2) kui sissenõudja või kohtutäitur on võlgnikule pakkunud sissenõudja kohustuse täitmist ja võlgnik on alusetult keeldunud täitmist vastu võtmast või muul põhjusel täitmise vastuvõtmisega viivtanud. Seega isegi juhul, kui kaebuse esitaja oleks Eesti resident, ei või kohtutäitur alustada täitemenetlust enne, kui sissenõudja kohustus on täidetud, kui täitedokumendi täitmine sõltub sissenõudja kohustuse samaaegsest täitmisest võlgnikule. Kohtutäitur järeldas otsuses, et tasaarvestust saab teha üksnes VÕS § 198 alusel avalduse tegemisega teisele poolele. TMS § 21 lg 1 ei nõua tasaarvestuse avalduse tegemist. TMS § 21 lg 1 järgi on täitemenetluse alustamist välistava tingimuse kontrollimine enne täitemenetluse algatamist seega kohtutäituri kohustus.
8.Avaldaja palub tühistada kohtutäitur Katrin Vellet’i 10.06.2016.a otsus täiteasjades nr 031/2016/1366 ja 031/2016/1367; kohustada kohtutäiturit lõpetama täitemenetlused täiteasjades nr 031/2016/1366 ja 031/2016/1367 täitemenetluse alustamise tingimuste täitmata jätmise tõttu. Kohtutäituri seisukoht
9.Kohtutäitur vaidleb kaebusele vastu ning jääb oma otsuses avaldatud seisukohtade juurde. Täiendavalt lisab, et vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 03.03.2016.a määrusele tsiviilasjas nr 2-15-17682 jättis kohus Harju Maakohtu 15.12.2015.a määruse tsiviilasjas nr 2-15-17682 muutmata. Seega Harju Maakohtu 15.12.2015.a määrus tsiviilasjas nr 2-1517682 on iseseisev täitedokument ja kohtutäitur ei ole määruse menetlusse võtmisel seadust rikkunud. Eeldused menetluse algatamiseks olid loodud ja kohtutäituril oli kohustus menetlus algatada. Samuti on iseseisvaks täitedokumendiks Tallinna Ringkonnakohtu 03.03.2016.a määrus tsiviilasjas nr 2-15-17682 ning see kuulub täitmisele, kuna sissenõudja esitas täiemenetluse algatamise avalduse ja kohtutäituril on kohustus menetlus läbi viia. Tegemist on kahe erineva kohtulahendiga, kuigi need on tehtud sama tsiviilasja raames.
10.Kohtutäitur palub jätta Xxxx kaebus rahuldamata ja lõpetada menetlus tsiviilasjas nr 2-169504; jätta menetluskulud võlgniku kanda.
Sissenõudja seisukoht
11.Sissenõudja avaldaja kaebuses esitatud seisukohtade ja taotlustega ei nõustu. Sissenõudja pöörab kohtu tähelepanu asjaolule, et avaldaja on täiteasjaga nr 031/2014/54 seotud tsiviilasja nr 2-15-17682 menetluses esitanud samasisulised vastuväited, mis on lahenduse saanud Riigikohtu poolt kohtulahendis nr 3-7-1-2-338 ehk avaldaja samad vastuväited on teise tsiviilasja raames juba Riigikohtu poolt lahendatud. Võlgnik omab vara Eesti Vabariigi territooriumil - kinnisvara ja pangakontot. Avaldajale kuulub Xxxx, Tallinn asuv korteriomand registriosa numbriga xxxx, mis on ühisomandis Xxxx, Xxxx, Xxxxja Xxxx. Seega on sissenõudjal õigus ka TMS § 4 lg 1 alusel edastada nõue kohtutäiturile, kelle tööpiirkonnas asub võlgniku vara. Võlgniku korteriomand xxxx, Tallinn asub kohtutäituri Katrin Vellet’i tööpiirkonnas.
12.Vastavalt TsMS võib välisriiki saata ka lihtposti või ka väljastusteatega. Kätte toimetamist tõendab väljastusleht. Ei oma tähtsust, kus on täitmisteade kätte toimetatud, vaid tähtsust omab asjaolu, et täitmisteade on kätte toimetatud. Kui avaldajal on õigus vara asukoha järgi täitemenetlus alustada ja täitur toimetab täiteavalduse kätte on kõik seaduses sätestatud alused täidetud.
13.Tegemist ei ole sunnismaisusega seoses allumisega Eesti täitemenetluse seadustikule isegi kui võlgnik ei ela Eestis. Välisriigi kohtutäitur ei oma ligipääsu võlgniku/avaldaja Eestis olevale varale, mille alusel võlausaldaja(te) nõudeid rahuldada, kuna neid piirab/seob territoriaalsus enda riigiga. Seega kui võlgnik omab vara Eestis on igati seaduslik ja võlausaldaja õigusi kaitsev täitemenetluse alustamisega lubatavusega võlgniku vara asukoha järgi.
14.Avaldaja väide, et TMS § 21 lg 1 järgi ei võinud kohtutäitur täitemenetlust alustada enne, kui sissenõudja kohustus on täidetud on väär ja ei ole käesolevas asjas kohaldatav. Sissenõudja pöörab tähelepanu asjaolule, et avaldaja viide ts 2-15-19543 tehtud lahendile on seoses täitemenetlusega nr 031/2014/54. Sissenõudja nõue antud täitemenetlusega seoses on tsiviilasjas 2-13-24905 tehtud lahend sissenõudja kasuks juba 14.11.2013.a, mille alusel sissenõudja esitas kohtutäiturile täitemenetluse alustamise avalduse juba 09.01.2014.a. Seega sissenõudja nõue muutus sissenõutavaks enne avaldaja nõuet sama täitemenetluse 031/2014/54 raames, mis on seni veel avaldaja poolt sissenõudjale täitmata.
15.Tsiviilasjas nr 2-15-19543 tehtud lahend jõustus 22.06.2016. a, see tähendab, et avaldaja nõue sissenõudja vastu muutus sissenõutavaks 22.06.2016.a. Avaldaja aga on esitanud avaldused täitemenetluse alustamiseks täiteasjades 031/2016/1366 ja 031/2016/1367 juba 06.05.2016.a, sest täitedokumendid olid jõustunud 04.05.2016.a. Täitemenetluse alustamise hetkel, s.o 06.05.2016.a ei olnud avaldajal sissenõutavaks muutunud nõuet sissenõudja vastu. Täitemenetluse alustamise eeldused olid täidetud.
16.Lisaks selgitab sissenõudja, et kohtutäitur seoses tsiviilasjas nr 2-15-19543 avaldaja kaebuse rahuldamisega, vaatas uuesti üle avaldaja kaebuse ja tegi 11.07.2016.a otsuse, millega tagastas osa avaldaja nõudest, kuna ülejäänud nõude summast oli kohtutäitur juba edastanud sissenõudjale. Seoses eeltoodud otsusega tegi avaldaja 12.07.2016.a taotluse sissenõudjale ts 2-15-19543 summa 294,64 euro tagastamiseks, mille sissenõudja on ka täitnud.
17.Sissenõudja on seisukohal et täiteasjade nr 031/2016/1366 ja 031/2016/1367 aluseks olevad täitedokumendid on kaks eraldiseisvat täitedokumenti, kuna iga lahendiga muutus sissenõutavaks erinev summa, mis mõisteti avaldajalt sissenõudja kasuks välja. See
tähendab täitemenetluse 031/2016/1366 aluseks olnud menetlusdokumendiga mõisteti välja avaldajalt summa 147 eurot ja 031/2016/1367 aluseks olnud menetlusdokumendiga mõisteti välja 196 eurot. Sissenõudja palub jätta avaldaja kaebuse täielukult rahuldamata ja menetluskulud täies ulatuses avaldaja Xxxxkanda. Kohtu seisukoht ja põhjendused
18.Kohus vaatab esitatud kaebuse läbi tulenevalt TsMS § 475 lg 1 p-st 15 hagita menetluses. Vastavalt TsMS § 477 lg 1 vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti ning lg 7 järgi peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel. TsMS § 477 lg 2 järgi võib kohus hagita asja läbi vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata, välja arvatud juhul, kui seadusega on sätestatud kohtuistungi korraldamise kohustus. Antud asjas kohtuistungi pidamise kohustust seadus ette ei näe, mistõttu kohus lahendab asja kirjalikus menetluses.
19.Kohus, tutvunud kohtule esitatud avalduse ja puudutatud isikute seisukohtadega, dokumentaalsete tõenditega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et avalduse rahuldamiseks alused puuduvad.
20.TMS § 218 lg 1 sätestab, et kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale võib menetlusosaline esitada otsuse kättetoimetamisest arvates kümne päeva jooksul kaebuse maakohtule, kelle tööpiirkonnas kohtutäituri büroo asub. Kohtutäitur on teinud 10.06.2016.a otsuse, millega kohtutäitur lahendas avaldaja kaebuse ning jättis selle rahuldamata. Xxxx esitas 19.06.2016.a Harju Maakohtule kaebuse kohtutäitur Katrin Vellet'i 10.06.2016.a otsusele täiteasjades nr 031/2016/1366 ja 031/2016/1367. Seega on kaebus esitatud õigele maakohtule ning tähtaegselt.
21.Kohus selgitab, et kontrollib vaid kaevatava otsuse seaduslikkust, mistõttu tuleb kohtul lähtuda selle otsuse tegemise aluseks olnud võlgniku kaebusest ning käesolevas avalduses esitatud nõudest. Kohus selgitab, et kohtutäituri otsuse õiguspärasusele hinnangu andmisel saab kohus anda õigusliku hinnangu, kas kohtutäituri tegevus oli kaebuses vaidlustatud ulatuses ja kohtutäiturile esitatud kaebuse menetlemise ajal õiguspärane või mitte.
22.Avaldaja leiab, et tema suhtes alustatud täitemenetluse jätkamine ei ole põhjendatud ja menetlus kuulub lõpetamisele TMS §-ga 4 lg 1 alusel, kuna avaldaja elukoht ei ole Eestis. TMS § 4 lg 1 kohaselt pöörab sissenõude võlgniku varale kohtutäitur, kelle valdkonna eest vastutava ministri määrusega määratud tööpiirkonnas on võlgniku elu- või asukoht või kelle tööpiirkonnas asub võlgniku vara, kui seadustikus ei ole sätestatud teisiti. TMS § 4 lg 3 kohaselt, kui võlgnik lahkub teise kohtutäituri tööpiirkonda ja tema endisesse elukohta ei jää vara, millele saaks sissenõude pöörata, võib menetlust alustanud kohtutäitur viia menetluse lõpuni. Erinevate tsiviilasjade raames on korduvalt juba tuvastatud, et võlgnik omab vara Eesti Vabariigi territooriumil - kinnisvara ja pangakontot. Avaldajale kuulub Xxxx, Tallinn asuv korteriomand registriosa numbriga xxxx, mis on ühisomandis Xxxx, Xxxx, Xxxxja Xxxx. Võlgniku korteriomand Xxxx, Tallinn asub kohtutäituri Katrin Vellet’i tööpiirkonnas. Seega on täitemenetluse läbiviimine võlgniku suhtes seaduslik ja põhjendatud. Kohtutäitur jätkab menetlust ja teeb toiminguid Eesti Vabariigi territooriumil seal allesjäänud võlgniku vara suhtes. Sealjuures ei ole ka oluline, kus võlgnik resideerub. Käesoleval juhul on vaid asjakohane võlgniku vara asukoht.
23.Avaldaja märgib, et talle ei ole täitemenetlustega seotud dokumente nõuetekohaselt kätte toimetatud, mistõttu ei ole täitemenetlused alanud. Kohtutäitur on kohtuni toonud, et avaldaja on ise avaldanud kohtutäiturile oma elektronpostiaadressi ning seega vastavalt TsMS § 3141 lg 2 võib kohtutäitur saata menetlusdokumendi sama sidevahendi andmeid kasutades ning menetlusdokument loetakse saatmisest kolme tööpäeva möödumisel saajale kättetoimetatuks. TsMS § 3141 lg 3 p 1 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud korras võib kohus menetlusdokumente kätte toimetada nende saatmisega ka teises käimasolevas kohtumenetluses kohtule teadaolevat menetlusosalise aadressi või muu sidevahendi andmeid kasutades. Kohtutäitur Katrin Vellet’i menetluses on avaldaja suhtes algatatud täiteasi nr 031/2014/54, kus avaldaja on eelduslikult oma e-posti vahendusel kohtutäituriga suhelnud. Seega võis kohtutäitur avaldajale e-posti vahendusel dokumente kätte toimetada. Avaldaja on oma e-postiaadressi avaldanud ka kohtutäiturile esitatud kaebuses. TsMS § 306 lg 1 sätestab, et menetlusdokumendi kättetoimetamine on dokumendi üleandmine saajale selliselt, et saajal oleks võimalik dokumendiga oma õiguse teostamiseks ja kaitsmiseks õigeaegselt tutvuda. Avaldaja on ise kohtule edastanud täitmisteated ning kohtutäituri tasu väljamõistmise otsused ning märkinud kaaskirjas, et need on talle e-posti teel saabunud. Seega ei saa avaldaja väita, et ta ei ole täitemenetlusega seotud dokumente kätte saanud.
24.Avaldaja märgib, et kohtutäitur on ebaõigesti algatanud sama tsiviilasja raames tehtud lahendite alusel kaks erinevat täiteasja. Kohus osundab, et Tallinna Ringkonnakohtu 03.03.2016.a määrusega tsiviilasjas nr 2-15-17682 jättis ringkonnakohus Harju Maakohtu 15.12.2015.a määruse muutmata ning mõistis avaldajalt välja menetluskulud summas 196 eurot (lisanduvad viivised). Harju Maakohtu 15.12.2015.a määrusega tsiviilasjas nr 2-1517682 mõisteti avaldajalt välja menetluskulud summas 147 eurot (lisanduvad viivised). Seega on tegemist iseseisvate täitedokumentidega vaatamata sellele, et need on tehtud sama tsiviilasja raames. Täitedokumentidest tulenevad avaldajale erineva sisuga kohustused. Lahendid olid jõustunud ning sissenõudja esitas avaldused kohtulahendite täitmiseks. Seaduses puuduvad alused, mille aluseks saaks kohtutäitur selliste täitedokumentide menetlemisest keelduda, seega kuuluvad täitedokumendid täitmisele. Riigikohus on küll märkinud 02.02.2005.a lahendis 3-2-1-157-04 p 12, et „kohtutäituril on võimalus ühes ja samas tsiviilasjas tehtud kohtulahendite alusel täidetavad rahalised nõuded (võlasumma + kohtukulu) summeerida ning koondada need ühte täitemenetlusse, vältides sellega oluliselt suuremaid täitekulusid“, kuid ühte täitemenetlusse koondamata jätmine ei muuda kahe erineva täitemenetluse algatamist ebaõigeks.
25.Avaldaja märgib, et sissenõudjal endal on kohustus avaldajale täitmata, mistõttu ei saanud kohtutäitur alustada täitemenetlust enne, kui sissenõudja on esmalt oma kohustuse avaldaja suhtes täitnud (alus TMS § 21 lg 1). Kohustus tuleneb tsiviilasjas nr 2-15-19543 tehtud lahendist ja on seotud täiteasjaga nr 031/2014/54, kus kohtutäitur on arestinud ja sissenõudjale edasi kandnud arestimisele mittekuuluva sissetuleku. Kohus märgib, et pooled on TMS § 21 lg-t 1 ekslikult sisustanud. Harju Maakohtu 15.12.2015.a määrusega tsiviilasjas nr 2-15-17682 jäeti rahuldamata avaldaja kaebus kohtutäituri otsusele ning mõisteti avaldajalt välja menetluskulud summas 147 eurot (lisanduvad viivised). Tallinna Ringkonnakohtu 03.03.2016.a määrusega tsiviilasjas nr 2-15-17682 jättis ringkonnakohus Harju Maakohtu 15.12.2015.a määruse muutmata ning mõisteti avaldajalt välja menetluskulud summas 196 eurot (lisanduvad viivised). Lahenditest ei tulenenud pooltele vastastikkuseid kohustusi. Avaldaja on 06.05.2016.a esitanud avaldused täitemenetluse alustamiseks täiteasjades 031/2016/1366 ja 031/2016/1367, täitedokumendid jõustusid 04.05.2016.a.
26.TMS § 21 lg 1 sätestab, et kui täitedokumendi täitmine sõltub sissenõudja kohustuse samaaegsest täitmisest võlgnikule, ei või kohtutäitur täitemenetlust alustada enne, kui sissenõudja kohustus on täidetud. Kohus on seisukohal, et TMS § 21 lg 1 on kohaldatav üksnes juhul, kui täiteasja aluseks olevast täitedokumendist tulenevad pooltele vastastikkused kohustused, s.o ka sissenõudjal on võlgniku ees samast täitedokumendist tulenev kohustus. Üldiselt tuleb vastastikkused kohustused täita samaaegselt. Nimetatud säte välistab täitedokumendi täidetavuse ja annab võlgnikule kaitse olukorras, kus sissenõudja, ise samaaegselt vastusooritust teostamata, üritab täitemenetluse kaudu sundida võlgnikku oma kohustust sissenõudja ees täitma. Täitedokumentidest selliseid kohustusi ei nähtu, mistõttu avaldaja tuginemine TMS § 21 lg-le 1 on ebaõige ning alusetu. Täitemenetluse alustamise eeldused olid täidetud.
27.Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta Xxxxkaebus kohtutäitur Katrin Vellet'i 10.06.2016.a otsusele täiteasjades nr 031/2016/1366 ja 031/2016/1367 rahuldamata.
28.Kõik määruses kajastamata dokumentaalsed tõendid, menetlusosaliste väited ning seisukohad ei oma kohtu arvates sisulist tähtsust, mistõttu kohus neile ei vasta. Tsiviilasja hinna määramine
29.Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja hagita asja hind, lg 3 kohaselt on hagita asja hind hagita asjas avaldusega taotletud või kohtu omal algatusel tehtud toimingu harilik väärtus. TsMS § 125 sätestab, et tuvastushagi hind määratakse hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Tulenevalt eeltoodust ning asjaolust, et avaldaja taotleb käesoleva avaldusega sisuliselt täitemenetluste (kus sundtäidetavate nõuete kogusumma on 514,52 eurot) lõpetamist, on tsiviilasja hinnaks 514,52 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
30.Menetluskulude osas tuleb juhinduda TsMS §-dest 172 ja 173. TsMS § 172 lg 1 sätestab, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse ning kui menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Vastavalt TsMS § 173 lg 1 asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Kuna avaldaja kaebus jääb rahuldamata, määrab kohus, et kõigi menetlusosaliste menetluskulud jäävad avaldaja kanda.
31.TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista menetlust lõpetava määruse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas menetlust lõpetava määruse tegemist.
32.Sissenõudja esindaja esitas 14.07.2016.a avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Avaldus vastav TsMS § 176 lg-te 1 ja 5 nõuetele. Avaldusest nähtub, et sissenõudja menetluskulud seisnevad lepingulise esindaja kuludes summas 245 eurot (käibemaksuta). Sissenõudjale on õigusabi osutatud 2,5 ulatuses tunnihinnaga 98 eurot (käibemaksuta). Sissenõudja palub märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist
võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Sissenõudja kinnitab, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega. Kohtu põhjendused
33.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
34.Kohus selgitab, TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. (vt ka Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.
35.Järgnevalt analüüsib kohus sissenõudja lepingulise esindaja kulusid. Sissenõudja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest nähtub, et sissenõudja menetluskulud seisnevad lepingulise esindaja kuludes summas 245 eurot (käibemaksuta). Sissenõudjale on õigusabi osutatud 2,5 ulatuses tunnihinnaga 98 eurot (käibemaksuga). Õigusabi osutamiseks kulunud aeg ja selle käigus tehtud toimingud on järgmised: kaebusega tutvumine ja seisukoha kujundamine 1h; vastuse koostamine 1,5h.
36.Kohus, kontrollinud sissenõudja menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult.
37.Sissenõudjale on osutatud õigusabi tunnihinnaga 98 eurot (käibemaksuta). Kohus leiab, et tegemist on õigusbüroo poolt õigusteenuse osutamisel keskmisest mõnevõrra kõrgema hinnaga, mis käesoleva vaidluse puhul on põhjendamatu. Käesolev tsiviilasi oli sisuliselt tavapärane, asjas ei toimunud istungeid jms, pooled esitasid ühed põhiseisukohad. Tõendite maht ei olnud suur. Vaidluse ajaline kestvus ei olnud pikk. Asjas ei ole olnud vaja süstemaatiliselt tõlgendada erinevate õigusaktide sätteid, kohaldada õiguse või seaduse analoogiat, Euroopa Liidu õigust vms, mis annaks alust lugeda tsiviilasja keerukaks TsMS § 175 lg 1 tähenduses õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel. Antud vaidlus ei olnud sissenõudja esindaja jaoks õiguslikult nii keerukas, et eespool nimetatud õigusabi tunnitasu oleks täies ulatuses mõistlik ja põhjendatud. Riigikohtu lahendi 3-2-1-115-13 punktis 25 on peetud advokaadi mõistlikuks õigusabi tunnihinna suuruseks 120 eurot (käibemaksuta). Kuigi antud lahendi järgimine ei ole
käesoleval juhul otseselt kohustuslik, on see siiski indikaatoriks õigusabi tunnitasu mõistliku määra osas. Kohus möönab, et isikutel on omavahel õigus kokku leppida ja tasuda õigusabi eest vabalt valitud tunnitasu määrade alusel, kuid arvestades muuhulgas menetluskulude ettenähtavuse printsiipi, ei tähenda kokkuleppevabaduse austamine ja kasutamine, et teised menetlusosalised peaksid hüvitama õigusabikulusid turu keskmist ületavate tunnitasu määrade alusel (seda enam, et teistel menetlusosalistel puudub võimalus vastaspoole õigusabi tunnitasu määrasid mõjutada). Oluline on märkida, et sissenõudjale ei osutanud õigusteenust advokaat, kes pidevalt täiendab end advokatuuri järelevalve all, kes tegutseb advokatuuri järelevalve all, kellele on kehtestatud erinevad kutsestandardid ja konfidentsiaalsuskohustus ning kes omab vastutuskindlustust. Sissenõudjale osutas teenust jurist, kelle puhul ei pruugi eelnimetatud õigusteenuse kvaliteeti tagavaid tegureid esineda, mistõttu on tema põhjendatud töötunni hind madalam kui advokaatidel. Arvestades eeltoodut, asja olemust ja õigusbüroode osutatava teenuse üldist turuhinda, on käesolevas asjas põhjendatud lugeda sissenõudjale õigusabi osutanud õigusbüroo mõistlikuks tunnihinnaks 80 eurot (käibemaksuta).
38.Kokku loeb kohus sissenõudja lepingulise esindaja kulusid seoses kohtumenetlusega põhjendatuks mahus 2,5h, mis sissenõudja lepingulise esindaja kohtu poolt mõistlikus peetud tunnihinda (80 eurot käibemaksuta) arvestades vastab 200 eurole. Sissenõudja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata 45 euro ulatuses (taotletud summa 245 eurot – rahuldatud summa 200 eurot).
39.TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on sissenõudja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumise kohustuse täitmiseni tuleb avaldajal tasuda sissenõudjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
40.TsMS § 177 lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.