Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Määruse tegemise aeg ja koht
14.09.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-11-8348
Tsiviilasi
OÜ KXM EST (pankrotis) pankrotimenetlus
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.03.2016 määrus OÜ KXM EST (pankrotis) 10.10.2014 määruskaebuse lahendamiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ KXM EST (pankrotis) 05.04.2016 määruskaebus Pankrotihalduri Aivar Leismanni 05.04.2016 määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Võlgnik OÜ KXM EST (pankrotis, registrikood 10981200), likvideerija Nikolai Liukonen, lepinguline esindaja Marina Simhes-Kazakova Pankrotihaldur Aivar Leismann, lepinguline esindaja adv Katrin Prükk
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 21.03.2016 määrus tühistada. Teha uus määrus, millega ja saata lõpparuanne OÜ KXM EST (pankrotis) pankrotimenetluses kinnitamise otsustamiseks tagasi maakohtule.
2.Määruskaebused rahuldada osaliselt.
3.Määruskaebuste menetlemisega seotud menetluskulud jaotab maakohus asja uuel arutamisel.
Määruse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata pankrotivõlgnik, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kassaatorile kättetoimetamisest. Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.
Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.OÜ KXM EST (pankrotis) pankrot kuulutati välja Harju Maakohtu 10.06.2011 määrusega, pankrotihalduriks nimetati Aivar Leismann. 25.07.2011 määrusega kinnitas maakohus võlausaldajate I üldkoosoleku otsuse võlgniku lõpetamise kohta. 28.03.2012 määrusega kinnitas maakohus jaotusettepaneku. 10.01.2014 esitas pankrotihaldur kohtule kinnitamiseks lõpparuande. 10.04.2014 määrusega jättis maakohus lõpparuande kinnitamata ja tagastas haldurile pankrotimenetluse jätkamiseks. Sama määrusega tühistas maakohus enda 28.03.2012 määruse osas, millega oli kinnitanud halduri kulutused perioodil 10.06.2011–10.02.2012 summas 71 449.40 eurot. 26.09.2014 määrusega rahuldas maakohus halduri määruskaebuse ja tühistas enda 10.04.2014 määruse ning kinnitas lõpparuande ja lõpetas pankrotimenetluse, määras haldurile tasu 19 561.24 eurot, millele lisandus käibemaks, ja kinnitas pankrotimenetluse kulud summas 45 682.95 eurot. 10.10.2014 esitas pankrotivõlgnik 26.09.2014 määruse peale määruskaebuse. Esimese astme kohtu määrus
2.Harju Maakohus tegi 21.03.2016 määruse, millega rahuldas võlgniku 10.10.2014 määruskaebuse Harju Maakohtu 26.09.2014 määruse peale ja tühistas oma varasema määruse. Uue määrusega kinnitas maakohus võlgniku pankrotimenetluses lõpparuande ja lõpetas pankrotimenetluse; määras rahuldatud võlausaldajate nõuded; määras pankrotihalduri A.Leismanni tasuks 19 561.24 eurot, millele lisandub käibemaks 3912.24 eurot pankrotivara arvelt, ja mis tasaarvestatakse pankrotihalduri esialgse tasuga; kinnitas perioodil 11.02.2012–23.12.2013 kantud pankrotimenetluse kulud summas 12 750.19 eurot ja jättis kinnitamata kulud summas 36 858.59 eurot; kohustas pankrotihaldurit tagastama põhjendamatud kulud võlgnikule; kohustas haldurit tagastama võlgnikule tema osanikele väljamakstud 50 000 eurot; vabastas halduri kohustustest pärast halduri poolt võlgnikule kulude ja väljamaksete tagasimaksete tegemist; jättis võlgniku lõpetamata ja äriregistrist kustutamata.
3.N.Liukonenil ja M.Simhes-Kazakoval oli õigus määruskaebust esitada. Tallinna Ringkonnakohus asus 02.09.2015 määruses (t IX lk 49–50) seisukohale, et neil isikutel on võlgniku esindamise õigus PankrS § 164 lõikes 1 sätestatud määruse esitamisel. Ringkonnakohtu määrus on jõustunud ning maakohus peab sellest lähtuma.
4.Võlgnik esitas 15.01.2013 kohtule taotluse pankrotimenetluse lõpetamiseks PankrS § 160 lõike 1 alusel, kuna kõigi võlausaldajate nõuded on rahuldatud. 10.01.2014 esitas haldur lõpparuande, milles palub menetluse lõpetada PankrS § 162 lõike 1 punkti 1 alusel. Vaidlust ei ole, et kõigi võlausaldajate nõuded on täies ulatuses rahuldatud. Samuti ei ole vaidlust, et pankrotimenetlus kuulub lõpetamisele. Kuivõrd praeguseks ajaks on haldur lõpparuande koostanud ning selle kohtule esitanud, ei pidanud maakohus antud olukorras mõistlikuks lõpetada pankrotimenetlus PankrS § 160 lõike 1 alusel. Viidatud sätte kohaselt saab kohus pankrotimenetluse sel alusel lõpetada üksnes siis, kui menetluse lõpetamisega on nõustunud kõik tähtaegselt nõuded esitanud võlausaldajad. Seega peaks kohus küsima kõigi 21 võlausaldaja nõusolekut menetluse lõpetamiseks. Kuivõrd lõppresultaat on nii PankrS § 160 lõike 1 kui § 162 lõike 1 punkti
1 alusel sama, kuid PankrS § 160 lõike 1 alusel lõpetamiseks peab kohus küsima eelnevalt kõigi võlausaldajate nõusolekud, on antud juhul mõistlikum lõpetada pankrotimenetlus lõpparuande kinnitamisega. Lõpparuande kinnitamine ei tähenda automaatselt, et juriidilisest isikust võlgnik likvideeritakse.
5.Määruskaebuse esitaja leidis, et lõpparuanne ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, kuna on üldine, ei kajasta võlgnikule üle antava vara koosseisu, ei tõenda menetluses kantud kulude põhjendatust ning sisaldab valeandmeid. Kohus nõustus halduri seisukohaga, et lõpparuanne sisaldab kõiki PankrS § 162 lõikes 2 loetletud andmeid. Võlgnikule üle antava vara koosseisu lõpparuandes kajastamise kohustust seadus ette ei näe. Samuti ei tulene PankrS § 162 lõikest 2 kohustust tõendada ja põhjendada lõpparuandes pankrotimenetluse kulusid. Seadusest tuleneb kohustus üksnes märkida kantud kulud. Kohtul on lõpparuande kinnitamisel kohustus kulude suurust ja põhjendatust hinnata ning kontrollida ja vajaduse korral nõuda haldurilt täiendavate dokumentide ja selgituste esitamist. Kohus möönis, et lõpparuande kinnitamisel ei ole halduri tehtud kulude põhjendatust piisavalt hinnatud. Samas selgitas kohus, et kulude põhjendamatus ja mittevajalikkus on kulude kinnitamata jätmise aluseks, kuid ei ole lõpparuande kinnitamata jätmise aluseks.
6.Kohus viitas PankrS § 66 lõikele 3. Jaotusettepaneku kinnitamise määruses 28.03.2012 kinnitas kohus pankrotimenetluse kulud perioodil 10.06.2011–10.02.2012 summas 71 449.40 eurot. 10.04.2014 määrusega tühistas maakohtu oma 28.03.2012 määruse selles osas. Lõpparuande kohaselt on haldur pärast jaotusettepaneku kinnitamist teinud veel kulusid kokku summas 80 847.26 eurot. 26.09.2014 määruses kinnitas kohus kulud summas 45 682.95 eurot. Määruskaebuse esitaja on sisuliselt palunud üle vaadata kõik pankrotimenetluse kulud lähtudes Justiitsministeeriumi 03.03.2014 järelevalvemenetluse tulemuste kokkuvõttest. Konkreetselt on määruskaebuses küll välja toodud vaid üks kulu, milleks on menetluskulud tsiviilasjas nr 2-12-5517.
7.Justiitsministeerium on oma 03.03.2014 järelevalvemenetluse tulemuse eelkokkuvõttes (t VIII kd lk 187–207) märkinud, et ministeeriumi hinnangul tuleks uuesti kontrollida ja hinnata kõikide halduri tehtud kulutuste põhjendatust ja seaduspärasust alates pankroti väljakuulutamisest. 02.06.2014 järelevalve kokkuvõtte punkti 3.2 (t IX kd lk 23) kohaselt on ametnik asunud seisukohale, et halduri tehtud kulutuste kinnitamine on kohtu pädevuses, mistõttu lõpliku hinnangu tehtud kulutuste põhjendatusele annab kohus. Maakohtu 28.03.2012 määrus, millega kohus kinnitas pankrotimenetluse kulud summas 71 449.40 eurot, on jõustunud ja praeguses menetlusstaadiumis ei ole kohtul võimalik neid uuesti läbi vaadata.
8.Juhindudes ministeeriumi järelevalvemenetluse soovitusest kontrollis kohus uuesti kõiki kulusid perioodil 10.02.2012–23.12.2013. Antud kulude üle vaatamist on sisuliselt taotlenud ka määruskaebuse esitaja, kuigi kaebuses ta kõiki kululiike välja toonud ei ole. Kohtu hinnangul on määruskaebuse esitaja soov siiski arusaadav.
9.Pankrotihaldur on vastuväidetes mh märkinud, et ministeerium ei ole järelevalve lõppdokumendis haldurile põhjendamatute kulude tegemist ette heitnud. Kohus möönis, et kuigi ministeerium kõnealuses dokumendis seda asjaolu tõesti otsesõnu haldurile ette ei heida, ei tähenda see, et ministeerium on oma varasemast seisukohast taganenud ning lugenud kõik halduri tehtud kulud põhjendatuteks.
10.Lõpparuande kohaselt on haldur perioodil 10.02.2012–23.12.2013 teinud järgmisi kulutusi: riigilõiv N.Liukoneni hagi tagamise avalduselt 28.76 eurot; riigilõiv N.Liukoneni hagiavalduselt 8308.51 eurot; N.Liukoneni hagi tagamise tagatis 9557.15 eurot; Ametlikud Teadaanded 6.39 eurot; halduri esialgne tasu 2070 eurot; toimkonnaliikmete tasud 19 586.33 eurot; erikontroll ja raamatupidamine (Väike Ettevõtjate Baas OÜ) 15 060 eurot; bürooteenus ja raamatupidamine (Runso Consult OÜ) 6144 eurot; õigusabi (European Legal Advice OÜ) 5610 eurot; lähetuskulud 608.04 eurot; õigusabi (AB Advocatus) 1311 eurot; pankrotivara hoiustamine (Väike Ettevõtjate Baas OÜ) 4500 eurot; pankrotivara hoiustamine (Kursen OÜ) 2028 eurot; viisateenus 243 eurot; kontoritarbed (Top Viso OÜ) 1597.50 eurot; kassa 2050 eurot; maksud 3925.83 eurot; panga teenustasud 237.70 eurot. Nimetatud kulud moodustavad kokku 82 871.76 eurot, mitte 80 847.26 eurot, nagu on märgitud lõpparuandes (t IV kd lk 135). Halduri esialgne tasu ja toimkonnaliikmete tasu on kinnitatud kohtumäärustega, mistõttu nende teistkordne kinnitamine ei ole vajalik. Hagi tagamise tagatis, mis on laekumas pankrotipessa seoses menetluse lõppemisega tsiviilasjas nr 2-12-5517, ei kuulu kuluna kinnitamisele. Samal põhjusel ei kuulu kuluna kinnitamisele lõpparuandes kassana kajastatud summa 2050 eurot. 04.03.2016 e-kirjas haldur selgitas, et viidatud summa võttis haldur osanikele väljamaksete tegemiseks sularahas pangakontolt välja, kuid maksis hiljem (so 03.02.2014) pangakontole tagasi.
11.Justiitsministeerium on pankrotihalduri tegevuse üle teostatud järelevalvemenetluses tuvastanud, et haldur võis teha pankrotivara arvelt põhjendamatuid ja mittevajalikke kulutusi erikontrolli teenusele ning raamatupidamise taastamise teenusele (t VIII kd lk 189-191). Ministeeriumi hinnangul ei ole pankrotimenetluses erikontrolli teenust osutatud, samuti ei ole osutatud raamatupidamisarvestuse taastamise teenust või isegi, kui mingil määral on teatud dokumentatsioon taastatud, siis ei saa seda lugeda raamatupidamisarvestuse taastamise teenuseks. Erikontroll telliti Väike Ettevõtjate Baas OÜ esindajalt Tarmo Vainultilt. Ministeerium tuvastas, et kõnealuse isiku näol ei ole tegemist audiitori, vandeadvokaadi ega advokaadiühinguga. Seega ei vastanud erikontrolli läbiviinud isik ÄS § 191 lõike 3 nõuetele ning erikontrolli nime all on müüdud teenust, mis ei vasta erikontrolli nõuetele. Kohus leidis, et kuivõrd pankrotihalduri näol on tegemist õigusteadmistega isikuga, kes pidi teadlik olema ÄS § 191 lõikes 3 sätestatud nõuetest, oleks ta enne teenuse sisseostmist pidanud kontrollima teenusepakkuja tausta, st kontrollima, kas isik, kellelt ta vastavat teenust osta soovib, võib seadusest tulenevalt sellist teenust üldse osutada. Kuna haldur on ostnud teenust isikult, kel puudus erikontrolli läbiviimise õigus ning ostetud teenus ei vasta erikontrolli nõuetele, ei saa ka antud teenusele kulutatud summat pidada põhjendatuks.
12.Tulenevalt PankrS § 66 lõikest 2 ei saa pankrotivara arvelt katta kõiki raamatupidamisteenuse kulusid, vaid üksnes juhul, kui 1) tegemist on keeruka või mahuka ülesandega ja 2) sellise ülesande täitmist ei saa halduri enda poolt mõistlikult oodata. Järelevalvemenetluses tuvastati, et pankrotimenetluse ajal ei toimunud võlgniku majandustegevust ning raamatupidamisarvestus sisaldas peamiselt laekunud rahade arvestust, halduri ja toimkonna tasude arvestust, vara müügiga seotud korrektuuri tegemist, jaotise väljamaksete arvestust ja deklaratsioonide esitamist. Justiitsministeerium on asunud seisukohale, et tegemist ei olnud raamatupidamislikult keeruka või mahuka ülesandega, mille täitmist ei oleks saanud oodata haldurilt endalt. Kohus nõustus ministeeriumi hinnanguga. Juhul, kui haldur ei soovinud ise nimetatud ülesandeid täita, ei olnud tal keelatud selleks kasutada raamatupidamisteenust, kuid
teenuse eest tasuda tuleb tal enda tasu arvelt. Sellest tulenevalt ei pidanud kohus põhjendatuks erikontrolli ja raamatupidamisteenuse kulusid 15 060 eurot.
13.Justiitsministeerium tuvastas samuti, et haldur võis teha pankrotivara arvelt põhjendamatuid ja mittevajalikke kulutusi bürooteenusele (abilisele) ning raamatupidamisteenusele (t VIII kd lk 192-194) ja ning kontoritarvetele (t VIII kd lk 200-201). Ministeeriumi hinnangul ei ole jooksvat raamatupidamisarvestust vastavalt lepingule nõuetekohaselt osutatud. Bürooteenusele ning kontoritarvetele tehtud kulude osas leidis kohus, et pankrotihalduri kutsetegevus sarnaneb advokaadile ja teistele vaba elukutse esindajatele. Ka nendel ei ole võimalik nõuda enda büroo ülalpidamisega seotud kulude hüvitamist menetlusosalistelt. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-13-57775 28.05.2015 määruse punktis 10 asunud seisukohale, et PankrS § 66 lõike 3 mõttes ei ole halduri kohustuste täitmiseks tehtud vajalikeks ja põhjendatud kulutusteks õigusbüroo, mille kaudu pankrotihaldur tegutseb, ülalpidamisega seotud kulud ning pankrotihalduri kutsetegevusega seotud kõik üldised kulud. See ei ole PankrS § 66 eesmärk. Pankrotipesa ei pea vastutama halduri büroo ülalpidamise eest ja halduri kutsetegevuses tekkinud kulude eest. Büroo ülalpidamisega seonduvatest kuludest võivad olla vajalikud ja põhjendatud vaid halduri kohustuste täitmiseks konkreetse pankrotimenetluse raames tehtud erakorralised kulud, nt tõlkekulud jms. Büroo ülalpidamise ja kutsetegevusega seonduvad kulutused peaks haldur katma tema poolt saadavast tasust. Samuti jäi kohus seisukohale, et ka raamatupidamisteenuse kulud peaks haldur katma oma tasu arvelt. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud kohus põhjendatuks bürooteenuse ja raamatupidamise kulu 6144 eurot ning kontoritarvete kulu 1597.50 eurot.
14.Justiitsministeerium on järelevalvemenetluse käigus tuvastanud, et haldur võis teha pankrotivara arvelt põhjendamatuid ja mittevajalikke kulutusi vara hoiustamisele (t VIII kd lk 194-196). Ministeeriumi hinnangul on kaheldav, kas vara hoiustati reaalselt Väike Ettevõtjate Baas OÜ laopindadel (500m2) ja kas haldur maksis Väike Ettevõtjate Baas OÜ-le keskmist turuhinda. Järelevalvemenetluse käigus Justiitsministeeriumile antud selgituste kohaselt ei võtnud haldur hinnapakkumisi teistelt hoiustajatelt ja väidatavalt võrdles ta laopindade hindu internetis, et oleks enam-vähem samas hinnaklassis. 04.03.2016 selgitustes haldur märgib, et internetilehekülgede väljatrükke ta ei teinud. Kohus nõustus ministeeriumiga, et halduril kui avalik-õiguslike ülesannete täitjal oleks tulnud võtta sellise märkimisväärse tasuga teenuse jaoks hinnapakkumised, mis tõendaksid hiljem, et tegemist oli parima hinnaga. Ministeerium on märkinud, et hoiulepingu lisadest (Uweko saatelehtedest) nähtuvalt võib eeldada, et tegemist oli maksimaalselt kahe kaubiku koormaga, mille ladustamisele ilmselgelt ei kulunud 500m2. Arvetest nähtuvalt on Väike Ettevõtjate Baas OÜ esitanud arveid 2011.a juuli, augusti ja oktoobri eest hoiutasuga 1800 eurot kuus, teistel kuudel 900 eurot. Haldur arvas, et arve vähenemine võis olla seotud mahuga, kuivõrd pärast laopinnal hoiustatud metallkonstruktsioonide maha müümist vähenesid ka mahud. Haldur ei osanud ministeeriumile selgitada, kui palju mahud vähenesid, samuti ei osanud ta öelda, miks oktoobrikuu eest esitati arve 1800 eurot, kuid enne seda augustis 900 eurot. Haldur ei mäletanud, et mahtude vähenemise järel oleks tehtud lepingumuudatus hoiutasu vähenemise kohta, kuigi tasu sõltus tema sõnul kogusest ja mahust. Kohus nõustus ministeeriumi märkusega, et õigusteadmistega haldur peaks teadma, et sellise muudatuse, millega vähendatakse hoiustamise tasu, tegemata jätmisega võivad hiljem kaasneda võlgnikule ebasoodsad tagajärjed. Samuti nõustus kohus ministeeriumi seisukohaga, et igakuine hoiutasu 900 eurot on ebamõistlik, võttes arvesse, et haldur on
pankrotivõlgniku nimel 05.08.2011 sõlminud hoiulepingu Kursen OÜ-ga, kus hoiutasu suuruseks oli 370 eurot (+ käibemaks; arvestuslik pind 350m2). Järelevalvemenetluse käigus antud selgitustes on haldur märkinud, et Kursen OÜ-le maksti hoiutasu 2012.a lõpuni, kuigi suve paiku selgus, et Kursen OÜ on võõrandanud võlgniku vara ilma nõusolekuta. Hoiulepingu lõpetamise kokkulepet haldur ei esitanud ning millal täpselt hoiuleping lõpetati, haldur öelda ei osanud. Kohus nõustus ministeeriumiga, et eeltoodust nähtuvalt ei ole haldur olnud vara valitsemisel piisavalt hoolas ning on teinud põhjendamatuid ja ebavajalikke kulusid. Haldur juhtis 04.03.2016 e-kirjas tähelepanu sellele, et kõik menetluskulud on pankrotitoimkonna ja võlgniku seadusliku esindaja poolt heaks kiidetud. Kohus selgitas, et asjaolu, et võlgniku seaduslik esindaja ja pankrotitoimkond on halduri poolt esitatud kuludega, sh hoiustamise kuludega kokku 6528.05 eurot nõustunud, ei vabasta kohut PankrS § 66 lõikes 3 sätestatud kulude põhjendatuse hindamise kohustusest. Eeltoodust tulenevalt ei saa pankrotivara hoiustamise kulu kokku 6528.05 eurot lugeda põhjendatuks. Kohus möönis, et kuivõrd käesolevas pankrotimenetluses oli vara, mis vajas hoiustamist, on sellega seotult kantud kulusid. Kulude kinnitamiseks peab aga kohus saama kindlaks määrata hoiustamiseks kantud vajalike ja põhjendatud kulude täpse suuruse. Kuna ministeeriumile antud selgitustest nähtub, et haldur ei vormistanud korrektselt hoiustamise kohta dokumente ning seega ei ole neid esitada võimalik, ei ole hoiustamise kulude täpset suurust võimalik kindlaks määrata. Seega ei pidanud kohus pankrotivara hoiustamise kulusid 6528.05 euro ulatuses põhjendatuks ja need tuleb jätta kinnitamata.
15.Järelevalvemenetluses tuvastati samuti, et haldur võis pankrotivara arvelt teha põhjendamatuid ja mittevajalikke kulutusi lähetusele (t VIII kd lk 200). Eelkokkuvõtte kohaselt selgitas haldur, et Venemaal käis üksnes August Käära, kuid kulutused on seotud pankrotimenetlusega, sest Venemaalt oli vaja saada kohtuasja nr 2-12-5517 jaoks osanikelt kinnitust selle kohta, et nad ei ole teinud otsust dividendide väljamaksmiseks. Ministeerium sellekohaseid tõendeid ei leidnud ja asus seisukohale, et lähetuse kulu ei saa lugeda põhjendatuks, kui kinnitused võeti suuliselt ja see ei andnud pankrotimenetluses täiendväärtust. 04.03.2016 e-kirjas selgitas haldur, et osanike otsuseid dividendide väljamaksmiseks ei tehtud ning seega ei saa ka vastavaid tõendeid esitada. Kuna A.Käära oli osade osanike esindaja, viitab see ministeeriumi hinnangul asjaolule, et tegemist oli osanike huvides korraldatud reisiga, millel ei olnud tegemist halduri kohustuste täitmisega ning mille kulutuste hüvitamine pankrotivara arvelt ei ole lubatud. Sellest tulenevalt ei pidanud kohus põhjendatuks lähetuskulusid 608.04 eurot.
16.Järelevalvemenetluses tuvastati, et haldur võis pankrotivara arvelt teha põhjendamatuid ja mittevajalikke kulutusi õigusabiteenusele (t VIII kd lk 199-200). Haldur on selgitanud, et õigusabikulutused European Legal Advice OÜ-le ja AB-le Advocatus olid tehtud seoses halduri hagiga endise juhatuse liikme ja osaniku N.Liukoneni vastu. Ministeerium asus seisukohale, et tegemist ei olnud tavalisest keerukama juhtumiga, kuivõrd vaidluse objektiks oli võlgniku likvideerija poolt välja võetud rahad, millele raha väljavõtmise lubatavuse aluseks olevad dokumendid puudusid. Sellised vaidlused, kui juhatuse liikmed või likvideerijad on omastanud rahasid, on haldurite praktikas ühed sagedasemad ning sellises vaidluses peab õiguskraadiga haldur olema suuteline iseseisvalt võlgnikku esindama. Ministeeriumile teadaolevalt ei olnud selles menetlusetapis halduril vaja teha muid vältimatuid toiminguid, mis oleksid takistanud teda kohtumenetluses osaleda. Haldur on selgitanud, et üheks põhjuseks, miks ta ise kohtus ei esindanud, oli see, et ta viibis eemal seoses haiguslehega veebruarikuu algusest kuni maikuuni 2012. Õigusabikulude aruandesse on märgitud vastuse
koostamise kuupäevaks 21.05.2012, enne seda ei ole teenuse osutamist kuupäevaliselt märgitud, kuid on tutvutud materjalidega ning 22.05.2012 on kulunud aega kohtuistungile ja selle ettevalmistamiseks. Ülejäänud õigusabiteenust on osutatud alates 15.06.2012, mil halduril oli haigusleht lõppenud. Ministeeriumi hinnangul on pikema töövõimetusperioodi jooksul vaja halduril kaaluda, kas tal on võimalik menetlust jätkata. AB Advocatus teenuste kasutamist on haldur selgitanud sellega, et K.Prükk on võrreldes A.Kääraga kompetentsem. Kohus nõustus ministeeriumiga, et haldur saab võtta õigusabikulusid üksnes PankrS § 66 lõike 2 eelduste täitmisel ning selliseks eelduseks ei ole haigus. Juhul, kui halduril ei ole võimalik täita enda kohustusi isiklikult, kuid ta soovib jätkata haldurina, võib ta võtta endale abilise, kelle kulud peab ta tasuma enda arvelt. Kohus nõustus ministeeriumiga ka osas, et haldur ei saa kõiki teenuseid sisse osta, see tekitaks pankrotivõlgnikule märkimisväärselt suuri kulusid. Halduri kutse eeldab piisava kvalifikatsiooni ja kompetentsi olemasolu, et ta saaks haldurina tegutseda. Halduri tasu määrad on kehtestatud arvestusega, et hüvitatakse tema kvalifikatsioonile vastav töö. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud kohus põhjendatuks õigusabikulusid kokku 6921 euro ulatuses.
17.Haldur on määruskaebusele esitatud vastuses mh välja toonud, et ta on järelevalve otsuse halduskohtus vaidlustanud. Ühes varasemas määruskaebuses on haldur märkinud, et järelevalvemenetluse eelkokkuvõte ei ole käsitletav eksperdiarvamusena (t VIII kd lk 4). Kohus pidas vajalikuks selgitada, et kulude hindamisel käsitles kohus järelevalvemenetluse eelkokkuvõtet ning kokkuvõtet kui tõendit TsMS § 229 lõigete 1 ja 2 mõistes. Justiitsministri 10.11.2014 käskkiri nr 16-d, millega pankrotihaldurile määrati distsiplinaarkaristus, on halduskohtus vaidlustatud üksnes sularaha hoidmise osas. Antud asjaolu üle menetlusosaliste vahel praegusel ajal vaidlust ei ole. Viidatud käskkiri ei käsitle pankrotimenetluse kulude hindamist järelevalvemenetlust läbiviinud ametniku poolt ega selle käigus tuvastatud asjaolusid.
18.Ülejäänud 12 500 euro ulatuses kuuluvad pankrotimenetluse kulud kinnitamisele. Järelejäänud raha, mille ulatuses kohus pankrotimenetluse kulusid ei kinnita, so 36 858.59 eurot, tuleb halduril võlgnikule tagastada vastavalt PankrS § 156 lõikele 1.
19.Määruskaebuses on vaidlustatud halduri poolt osanikele väljamaksete tegemist, sh enne pankrotimenetluse lõpetamist ning vara lõppkoosseisu väljaselgitamist 50 000 euro väljamaksmist. Kohus nõustus määruskaebuse esitajaga, et väljamakseid võlgniku osanikele Sergei Levitševile, Valentin Fufajevile, Georgi Lofitskile ja ZAO-le Trest Koksohimmontaž 50 000 euro ulatuses ei oleks PankrS § 156 lõike 2 järgi tohtinud teha, sest selleks ajaks ei olnud kõik väljamaksed pankrotivarast veel tehtud. Halduri ning määruskaebuse esitaja vahel ei ole vaidlust selles, et võlgniku osanikele väljamaksete tegemise ajaks ei olnud kõiki väljamakseid pankrotivarast veel tehtud. Asjaolu, et pankrotitoimkond on 11.06.2012 koosolekul halduri ettepanekuga nõustunud, ei vabasta kohut PankrS § 69 lõikes 1 sätestatud halduri tegevuse üle järelevalve teostamise kohustusest ega PankrS §-s 84 sätestatud kohustusest teostada järelevalvet pankrotimenetluse seaduslikkuse üle. Kuigi ka pankrotitoimkonnal on vastavalt PankrS § 73 lõikele 1 kohustus kontrollida, et haldur tegutseks otstarbekalt ja kooskõlas seadusega, ei tulene kõnealusest sättest, et juhul, kui pankrotitoimkond on moodustatud, siis kohtul enam halduri tegevuse üle järelevalve teostamise kohustust ega pankrotimenetluse seaduslikkuse üle järelevalve teostamise kohustust ei ole. Samuti on järelevalvemenetluses tuvastatud pankrotitoimkonna liikmete A.Käära ja Daniil Savitski seotus halduriga ja A.Käära seotus osanikega, mistõttu on järelevalvemenetluse
eelkokkuvõttes märgitud (t VIII kd lk 187), et kõnealused isikud ei oleks tohtinud toimkonna liikmetena tegutseda ning eelduslikult puudus toimkonna poolt objektiivne ja sõltumatu järelevalve halduri tegevuse üle. Eeltoodust tulenevalt kuulub osanikele välja makstud 50 000 eurot võlgnikule tagastamisele.
20.Kohus on 25.07.2011 määrusega (t II kd lk 68-69) kinnitanud võlausaldajate esimesel üldkoosolekul vastu võetud otsuse võlgniku tegevuse lõpetamiseks ja võlgniku likvideerimiseks pankrotimenetluse lõpuks. Võlgnik esitas 15.01.2013 taotluse pankrotimenetluse lõpetamiseks võlgniku likvideerimiseta, kuna kõigi võlausaldajate nõuded on pankrotimenetluse käigus täielikult rahuldatud ning pärast väljamaksete tegemist on võlgnikul nii vabu rahalisi vahendeid kui realiseerimata vara, millest tulenevalt on võimalik tegevust jätkata. Kuigi kohus ei lõpetanud pankrotimenetlust PanrkS § 159 lõike 1 alusel, pidas kohus põhjendatuks kohaldada analoogiat PankrS § 159 lõikega 2 ning jätta juriidilisest isikust võlgnik lõpetamata, kuivõrd kõigi võlausaldajate nõuded on rahuldatud, võlgnikul on pärast väljamaksete tegemist vabu rahalisi vahendeid ning võlgnik on majandustegevuse jätkamisest huvitatud.
21.Harju Maakohtu 26.09.2014 määrusega jättis kohus pankrotihalduri kohustustest vabastamata kuni tsiviilasjas nr 2-14-3258 tehtava lõpplahendi jõustumiseni. Kohtute Infosüsteemist nähtub, et nimetatud tsiviilasjas on 12.02.2015 kinnitatud kompromiss ning menetlus lõpetatud, määrus jõustus 24.02.2015. Seega tuleb PankrS § 165 lõike 3 alusel haldur tema kohustustest vabastada. Halduri tasu suurust ei vaidlustatud. Võlgniku määruskaebus
22.Võlgnik vaidlustab maakohtu määruse osas, milles seotakse pankrotihalduri vabastamine võlgniku ees kohustuste täitmisega (resolutsiooni punkt 3.8) ning palub teha selles osas uue määruse, millega haldur vabastada.
23.Maakohtu määruse vaidlustatud osas kehtima jäämisel lükatakse edasi võlgniku tegevuse uuendamise võimalus teadmata ajaks juhtorganite liikmete esindusõiguse puudumise tõttu suhetes kolmandate isikutega. Ka on määruse resolutsioon vastuolus selle põhjendustega, mille kohaselt otsustas maakohus halduri vabastada.
24.Pankrotihaldur vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata. Pankrotihalduri määruskaebus
25.Pankrotihaldur vaidlustab maakohtu määruse osas, milles jäeti kinnitamata perioodil 11.02.2012-23.12.2013 kantud pankrotimenetluse kulud summas 36 858.59 eurot ja kohustati haldurit nimetatud rahasumma võlgnikule tagastama, samuti osas, milles kohustati haldurit tagastama võlgnikule pankrotimenetluse ajal osanikele tehtud väljamaksed 50 000 eurot.
26.Võlgniku 10.10.2014 määruskaebus oli esitatud ühist esindusõigust rikkudes ning tuleb jätta läbi vaatamata. Haldur jäi selles osas oma varasemate seisukohtade juurde.
27.Maakohus kontrollis oma varasemat määrust määruskaebemenetluse väliselt. Kohus kontrollis uuesti perioodi 10.02.2012–23.12.2013 kulusid, juhindudes järelevalvemenetluse kokkuvõttes antud soovitustest. Maakohus juba kontrollis pankrotimenetluse kulusid 26.09.2014 määruses ega saa kontrollida juba tehtud lahendit
Justiitsministeeriumi soovitustest lähtuvalt. Võimude lahususe põhimõttest tulenevalt ei saa 26.09.2014 määruse tühistamise aluseks olla ministeeriumi seisukohad.
28.Lisaks ületas maakohus määruskaebuse piire. Kaebuses vaidlustati kulusid üksnes tsiviilasja nr 2-12-5517 menetluskulude summa 7502.80 euro osas. Maakohus aga leidis, et kaebuse esitaja on sisuliselt palunud üle vaadata kõik kulud lähtudes 03.03.2014 järelevalvemenetluse tulemuste kokkuvõttest. Määrusest ei selgu, millele tuginedes on kohus sellisele seisukohale asunud, kuid määruskaebusest midagi sellist ei tulene. Haldur esitas oma vastuse määruskaebusele tulenevalt selle piiridest. Kui kohtu arvates tuli kaebust käsitleda laiemalt, tulnuks haldurit sellest teavitada, et ta saaks esitada seisukohad kõigi kulude põhjendatuse kohta.
29.Maakohus on kulude kinnitamisel tuginenud ebakohasele tõendile, so Justiitsministeeriumi järelevalve eelkokkuvõttele. Selles fikseeriti üksnes järelevalve teostaja esialgsed seisukohad ning anti haldurile võimalus need ümber lükata. Seda haldur ka tegi. Mh haldur selgitas, et eelkokkuvõttes ei ole paljusid asjaolusid kajastatud õigesti. Selle tulemusena valmis järelevalve lõppakt, mis saab olla tõendiks, kuid selles kulutuste vajalikkust ja põhjendatust ei analüüsitud ega võetud vastavaid seisukohti. Isegi kui eelkokkuvõte oleks kohane tõend, on see antud pädevust rikkudes ja tuleb seetõttu jätta tähelepanuta. PankrS § 70 lõige 3 annab Justiitsministeeriumile õiguse haldusjärelevalve teostamisel kontrollida halduri kutsetegevuse nõuetekohasust ja seaduslikkust. Menetluskulude kontrolli pädevust ministeeriumil ei ole, see pädevus on pankrotitoimkonnal ja kohtul (PankrS § 73 lõige 1 ja § 66).
30.Ministeeriumi menetlus ei olnud igakülgne ega objektiivne. Jääb arusaamatuks, miks ministeerium on vajalikuks pidanud küsitleda vaid ühte toimkonna töös mitteosalenud toimkonna liiget, samas kui teiste liikmete poole pöördutud ei ole. Just toimkonna töös osalenud liikmed saaksid vajadusel lähemalt selgitada töö põhimõtteid ja tehtud otsuseid. Eeltoodu käib ka võlgniku kohta. Eelkokkuvõte peegeldab N.Liukonieni arvamusi, samas kui mh Harju Maakohtu esimehe poolt on 23.04.2013 õigesti leitud, et nimetatud isik ei ole võlgniku esindaja, vaid menetlusväline isik. N.Liukonieni vastu esitas haldur kahju hüvitamise nõude ja avalduse kriminaalmenetluse algatamiseks ning on ilmne, et see isik ei ole oma arvamustes objektiivne. Teise likvideerija I.Šablonini arvamust ei ole ministeerium pidanud vajalikuks küsida ega kajastada. Isegi, kui eelkokkuvõtte näol oleks tegemist kohase tõendiga, tuleks seda hinnata TsMS § 232 lõike 1 põhimõtteid järgides, mida maakohus ei teinud.
31.Maakohus jättis kinnitamata erikontrolli ja raamatupidamise, bürooteenuse ja raamatupidamise korraldamise, kontoritarvete, pankrotivara hoiustamise ja õigusabikulud täies ulatuses. Erinevate kululiikide selline kinnitamata jätmine rikub õiguskindluse põhimõtet, kuna sama liiki kulud olid pankrotimenetluses tehtud ka enne jaotusettepaneku kinnitamist ning siis pidas kohus sellist liiki kulude tegemist ja selle kandmist pankrotivara arvelt igati põhjendatuks ning kinnitas need. Haldur arvestas sellega kulude tegemisel ka pärast jaotusettepaneku kinnitamist. Kohtu seisukohtade muutumine ei olnud haldurile ettenähtav.
32.Seoses erikontrolli kuludega leidis haldur, et tegemist ei olnud erikontrolliga ÄS-i mõttes, mistõttu ei ole õige jätta vastavat kulu kontrolli teostaja isikust tulenevalt kinnitamata. Sõna „erikontroll“ on lõpparuandes kasutatud tingliku koondnimetusega. Toimkond võttis 06.03.2012 vastu otsuse viia läbi võlgniku maksude arvestamise ja
tasumise õigsuse kontrollimine ning täiendav kontroll juhatuse liikmete kohustuste rikkumiste tuvastamiseks. Kummagi näol ei ole tegemist erikontrolliga ÄS-i mõttes ja seadus ei kehtesta erinõudeid sellist kontrolli läbiviivatele isikutele.
33.PankrS näeb ette, et kui haldur kasutab üksikute pankrotimenetlusega seotud toimingute tegemisel kolmandate isikute abi, tasustatakse seda halduri tasu arvelt. Juhul, kui esindaja kasutamist nõuab asja keerukus, võib esindaja tasu maksta pankrotivarast (PankrS § 62 lõiked 1 ja 4). Sellisel juhul kuulub kulude hüvitamisel kohaldamisele PankrS § 66 lõige 2. Muude kulude puhul on halduril õigus nõuda oma kohustuste täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist ja see toimub PankrS § 66 lõikes 1 sätestatud korras. Seega on kulude hüvitamisel oluline küsimus, milline kulu langeb PankrS § 62 ja sellega siis ka § 66 lõike 2 reguleerimisalasse, ning milline kulu § 66 lõike 1 reguleerimisalasse. PankrS § 62 eesmärk on sätestada, et haldur peab menetluse reeglina läbi viima isiklikult. Normi eesmärgist tulenevalt ei hõlma see kõike pankrotimenetluses tehtavat, vaid käsitleb seadusest tulenevat halduri tuumikfunktsiooni. Kõik, mis jääb väljapoole seda, ei ole pankrotimenetluse toiming (nt kirja viimine postkontorisse, vara hoid, ruumide koristamine). Selliselt tuleb PankrS § 62 tõlgendada ka kulude hüvitamise kontekstis. Seega ei kuulu mitte kogu õigus-, audiitor- ja raamatupidamisteenus PankrS § 66 lõike 2 kohaldamisalasse, sinna kuuluvad vaid PankrS § 62 toimingute kulud. Raamatupidamiskohustuslasest võlgniku jooksva raamatupidamise korraldamine ei ole spetsiifiliselt pankrotimenetlusele iseloomulik tegevus. Poolte vahel sõlmitud lepingust nähtuvalt osutas Runso Consult OÜ jooksva raamatupidamise korraldamise teenust, mis kuulub hüvitamisele vastavalt PankrS § 66 lõikele 1. Ka maksude arvestamise ja tasumise õigsuse kontroll ei ole spetsiifiliselt pankrotimenetlusele iseloomulik tegevus. Samas oli see vajalik, sest asjaolud viitasid, et esineda võis olulisi vajakajäämisi. See omakorda võis mõjutada vara ja võlgade suurust pankrotimenetluses. Seega kuulub see kulu hüvitamisele vastavalt PankrS § 66 lõikele 1. Spetsiifiliselt pankrotimenetlusele iseloomulikuks tegevuseks ei saa pidada ka kontrolli läbiviimist juhatuse liikmete kohustuste rikkumise tuvastamiseks. PankrS paneb haldurile kohustuse selgitada välja maksejõuetuse põhjus ja esitada nõue maksejõuetuse põhjustanud juhtorgani liikme vastu, kuid muude juhtimisvigade tuvastamise kohustust PankrS haldurile ei pane. Sellist kontrolli võib teostada vastavalt vajadusele ja antud juhul see vajadus esines. Seega kuulub ka juhatuse liikmete tegevuse kontrollimise kulu hüvitamisele vastavalt PankrS § 66 lõikele 1. Halduri hinnangul kuulus ka õigusabikulu hüvitamine antud juhul otsustamisele PankrS § 66 lõike 1 alusel, kuna kulu kanti kohtumenetluses, mille aluseks ei olnud pankrotimenetluse toiming, vaid dividendivaidlus. Kostja väitis, et talle on väljamakseid tehtud dividendinõude alusel. Kõnealused kulud jäeti vaidluses, mille ajamiseks need tehti, proportsionaalselt hagi rahuldamisega kostja kanda. Kaevatava määruse tulemusena on loodud olukord, kus pankrotipesa võib halduri arvelt alusetult rikastuda – kostja maksis jõustunud kohtumääruse alusel pankrotivarasse OÜ KXM EST õigusabikulud, nüüd peab ka haldur omakorda OÜ KXM EST õigusabikulud pankrotivarasse maksma.
34.Isegi, kui asuda seisukohale, et maakohtul oli nimetatud nelja kuluartikli puhul otsustusruum, siis on kohus kulu halduri kanda jättes oma kaalutlusõigust vääralt kohaldanud. Pankrotimenetlusi on väga erinevaid. OÜ KXM EST (pankrotis) oli enne pankrotimenetlust Eesti mõttes suur ettevõte. Nt 2008.a olid ettevõtte tulud ca 380 milj krooni, töötajaid oli 250, tegeldi selliste ehitusobjektidega nagu Sillamäe naftaterminal ja keemiatoodete terminal, Paldiski sadama biodiislitehase ehitus jne. Sellise äriühingu
likvideerimine, sh varade ja kohustuste väljaselgitamine, nõuete sissenõudmine, maksejõuetuse põhjuste väljaselgitamine, on väga töömahukas ja oluliselt keerulisem, kui väike- või keskmise suurusega ettevõtte pankrotimenetlus. Antud juhul muutis olukorra eriti keeruliseks asjaolu, et ettevõtte tegevus oli pankrotimenetlusele eelnenud likvideerimismenetluse ajal puudulikult dokumenteeritud. Seega halduri täidetavate ülesannete maht oli selline, et ei saanud mõistlikult eeldada, et ta veel ka kohtuvaidlust ise peaks ja PankrS-s ettenähtule lisaks täiendavaid kontrolle läbi viiks ja raamatupidamist ise korraldaks.
35.Kulu ei olnud õige jätta halduri kanda ka põhjusel, et see ületab halduri tasu. Ei saa eeldada, et haldur peab oma tasu arvelt tegema selliseid toiminguid, mille kulu ületab halduri tasu.
36.Maakohtu seisukoht, et kontoritarvete kulu tuleb tasuda pankrotihalduri tasu arvelt, ei põhine seadusel. Pankrotimenetluses ära kulunud kontoritarvete näol ei ole tegemist halduri esindaja tasuga, muid aluseid kulu halduri kanda jätmiseks seadus ette ei näe. Järelikult tuleb kontoritarvete kulu hüvitada vastavalt PankrS § 66 lõikele 1. Maakohtu määruse kohaselt tuleb ka bürooteenuse kulu tasuda pankrotihalduri tasu arvelt. Bürooteenuse sisu on toodud ära võlgniku ja Runso Conslut OÜ vahelises teenuse osutamise lepingus. Tegemist on pankrotivõlgniku posti (sh e-posti), telefoni, faksi, transpordi, nõupidamiste ruumi, sekretäriteenuse ning dokumentide korrastamise ja hoiuteenusega. Tegemist ei ole halduri büroo ülalpidamise kuluga, nagu ekslikult märgib maakohus. Seda enam, et halduril puudub seos teenuse osutajaga. Ka ei seondu see teenus halduri kutsetegevusega. Tegemist on halduri kuluga, mis tuleb hüvitada üldkorras vastavalt PankrS § 66 lõikele 1.
37.Lähetuskulud on põhjendatud ja kuuluvad hüvitamisele. Asjaolust, et isik on kellegi esindaja, ei saa veel järeldada, et kogu tema tegevus on kantud sellest esindusõigusest. Tsiviilasja nr 2-12-5517 keskmes oli dividendivaidlus. Mh väitis kostja, et võlgnik on otsustanud talle dividendi maksmise, mistõttu tal oli seaduslik õigus tehtud väljamaksetele. Halduril oli vaja kostja väidet kontrollida. Võlgniku nimel Venemaal käinud A.Käära selgitas seal välja, et võlgniku osanikud ei ole dividendi maksmise otsust teinud. Kuna nimetatud otsust ei ole, ei saa haldur seda esitada.
38.Maakohtu arutluskäik vara hoiukulude kinnitamata jätmise põhjenduste osas ei jälgitav. Määrusest ei selgu, kas hoiukulud jäeti kinnitamata seetõttu, et hoidu ei ole toimunud, halduril ei olnud esitada alternatiivseid hinnapakkumisi, hoiutasu suuruse tõttu või mõnel muul põhjusel. Kohus tugineb ka järelevalve eelkokkuvõttele. Ministeeriumi arvutuskäigud hoitava vara osas ei ole õiged. Täiendavalt esitas haldur hoiuga seotud põhjendused 25.04.2014 määruskaebuses, kuid maakohus halduri väidete osas seisukohta ei võtnud. Seda, et hoid toimus, tõendavad mh hoiulepingud ja neile lisatud hoiustatava vara nimekirjad. Seadus ei pane haldurile kohustust võtta hinnapakkumisi, ka ei saa sellise kohustuse rikkumine tuua kaasa kulu kinnitamata jätmist. Hinnang hoiutasu väidetava ülemäärasuse kohta ei põhine kogutud tõenditel. Isegi, kui hoiutasu oleks ülemäära suur, ei õigusta see kogu hoiutasu kinnitamata jätmist.
39.Maakohtu põhjendus, et halduril tuleb võlgnikule tagastada raha, mis on võlgniku osanikele välja makstud, kuna nende väljamaksete tegemise ajaks ei olnud kõiki väljamakseid pankrotivarast veel tehtud, jääb haldurile arusaamatuks. Esiteks ei selgu õiguslik alus, miks vastavad summad nõutakse sisse haldurilt. Väljamakse tehti PankrS
§ 156 lõike 2 alusel osanikele ja kui need tuleb tagasi nõuda, siis osanikelt. Samas puudub põhjus nõuda neid välja osanikelt, kuna väljamakse on tehtud põhjendatult arvestades PankrS § 156 lõikes 2 sätetatut. Haldur tegi väljamaksed olukorras, kus võlausaldajate kõik nõuded olid rahuldatud, kuid kõik menetluse kulud ei olnud veel välja makstud põhjusel, et nende suurus ei olnud veel lõplikult selge. PankrS § 156 eesmärk ei ole sellises olukorras võlgnikule väljamaksete välistamine, vaid tagada vajalike vahendite olemasolu pankrotimenetluse kulude väljamaksmiseks. Haldur tagas need, hoiustades vastava raha võlgniku pangakontol. Lisaks hoiustati pangakontol ka N.Liukonenile kui võlgniku ühele osanikule väljamaksmisele kuuluv summa. Kõike seda selgitas haldur lõpparuandes. Hoiustatud summad on võlgniku kontol jätkuvalt olemas ja sellest jätkub nii pankrotimenetluse kuludeks kui seni raha mittesaanud osanikele, samuti kõigile osanikele veel täiendavate väljamaksete tegemiseks.
40.Haldur juhtis vastuses määruskaebusele tähelepanu, et jääb selgusetuks, mis motiivil lõpparuanne selles osas vaidlustatakse. Osanikele väljamaksete tegemisega ei ole rikutud võlgniku ega võlausaldajate huve. Kaebuses ei ole huvide rikkumisele ka tuginetud. Vastustaja seisukoht
41.Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluse edasine käik
42.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
43.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 21.03.2016 määrus tuleb täies ulatuses tühistada menetlusõigusnormide oluliste rikkumiste tõttu (PankrS § 3 lõike 2 esimene lause, TsMS § 659, § 656 lõike 1 punkt 5 ja lõige 4). Ringkonnakohus saadab pankrotiasja menetlemiseks tagasi maakohtule. Määruskaebused kuuluvad rahuldamisele osaliselt.
44.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega N.Liukonenil pankrotivõlgniku esindusõiguse olemasolu kohta. Täiendavalt lisab kolleegium, et pankrotihaldur on jätnud tähelepanuta ÄS § 209 lõike 4, milline võrreldes TsÜS § 41 lõikega 5 reguleerib erisättena osaühingu juhatuse liikmetest likvideerijate esindusõigust. Nimetatud sätte kohaselt likvideerijatest juhatuse liikmete esindusõiguse sisu ei muutu, kui põhikirjaga, osanike otsusega või kohtulahendiga ei nähta ette esindusõiguse muutumist. Äriregistri teabesüsteemist nähtub, et N.Liukonen oli enne likvideerija ülesannete täitmist sama äriühingu juhatuse liige ning juhatuse liikmetel oli õigus esindada ühingut üksinda (t I kd lk 152-153). Samast nähtub kanne, et likvideerijad esindavad osaühingut ühiselt, kuid juhatuse liikmetest likvideerijad esindavad ühingut nii nagu juhatuse liikmed. Kuna muid andmeid likvideerijate esindusõiguse kohta pankrotiasja materjalidest ei nähtu, saab kohus kolmanda isikuna lähtuda eeldusest, et N.Liukonenil juhatuse liikmest likvideerijana on õigus esindada likvideeritavat äriühingut (pankrotivõlgnikku) üksinda.
45.Asjakohane on pankrotivõlgniku etteheide, et pankrotihalduri vabastamise osas ei ole maakohtu määrus TsMS-i kohaselt põhjendatud ning kohtumääruse resolutsioon ja põhjendused on vastuolulised. TsMS § 465 lõike 2 punkti 8 kohaselt peab kirjalik
määrus, mille peale saab esitada määruskaebuse, sisaldama mh põhjendusi, mille alusel kohus järeldusteni jõudis, samuti õigusakte, millest kohus otsustuse tegemisel juhindus. TsMS 463 lõike 2 ja § 436 lõike 1 alusel peab kohtumäärus olema seaduslik ja põhjendatud. Vaidlustatud määruse põhjendustest nähtub maakohtu otsustus vabastada haldur pärast resolutsiooni punktides 3.6 ja 3.7 nimetatud väljamaksete võlgnikule tegemist. Punktides 3.6 ja 3.7 kohustas maakohus pankrotihaldurit tagastama võlgnikule pankrotimenetluses tehtud põhjendamata kulud ja pankrotimenetluses võlgniku osanikele põhjendamatult väljamakstud 50 000 eurot. Seega jättis maakohus pankrotihalduri ametisse kuni tema enda poolt pankrotivarast väljaviidud summade tagasi maksmiseni võlgnikule. Selline maakohtu otsustus ei ole kooskõlas PankrS-i sätetega ega mõttega. Ka ei ole maakohus viidanud ühelegi seaduse sättele ega esitanud määruses põhjendusi, mis võimaldaksid sellisele otsustusele viinud arutluskäiku kontrollida.
46.PankrS § 165 lõike 3 kohaselt vabastab kohus pankrotimenetluse lõpetamisel halduri, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama sätte lõige 4 kohaselt võib kohus jätta halduri vabastamata, kui menetluse lõpetamise ajaks ei ole pankrotivara täielikult müüdud või kui pankrotivarasse on veel raha laekumas, samuti siis, kui halduri poolt esitatud hagid on läbi vaatamata või kui haldur kavatseb esitada hagi või on kohustatud seda tegema. Käesolevas asjas ükski nimetatud alustest ei esine. Arvestades käesoleva pankrotimenetluse erandlikku olukorda (peale võlausaldajate nõuete rahuldamist ja pankrotimenetluse kulude kandmist on võlgnikul piisavalt vara, et jätkata äriühinguna tegevust ning maakohus määras juriidilist isikut mitte lõpetada) ei oleks PankrS-i mõttes asjakohane jätta haldur valitsema ja käsutama äriühingu vara (PankrS § 35 lõike 1 punkt 2, § 541 lõiked 1 ja 3 ) peale pankrotimenetluse lõppu ainult põhjusel, et laekumas on halduri enda poolt tagastamisele kuuluvad summad. Arvestades, et pankrotivõlgnikku ei likvideerita, on mõistlikud võlgniku määruses esitatud põhjendused selle kohta, et halduri vabastamata jätmise korral lükkub äriühingu tegevuse uuendamine teadmata ajaks edasi, kuna ühingu esindusõigus on pankrotihalduril. Ka on halduri andmetel enamuses tehtud väljamakse halduri tasu osas (välja maksmata 2069.99 eurot (koos käibemaksuga); 09.09.2016 vastus ringkonnakohtu järelepärimisele t IX kd lk 193-196).
47.Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel otsustada halduri vabastamine, arvestades järgmiseid asjaolusid: 1) pankrotimenetluse lõppedes äriühingust pankrotivõlgnikku ei likvideerita; 2) haldur on teinud pankrotimenetluse lõpetamise jaoks vajalikud toimingud; 3) kuni pankrotihalduri vabastamiseni puudub äriühingu tavapärastel esindusorganitel esindusõigus, mis ilmselgelt ei võimalda soovitud tegevuse jätkamist; 4) pankrotimenetluse kulude kinnitamine ning võimalikud vaidlused põhjendamatute kulude tagasisaamise üle saavad jätkuda ka peale halduri vabastamist, seda enam, et käesolevas asjas vormistatav kohtumäärus ei ole selles osas täitedokumendiks ja tagasimaksete vabatahtliku laekumata jäämise korral tuleb endisel pankrotivõlgnikul pöörduda kahju hüvitamise hagiga kohtusse (PankrS § 63); 5) PankrS § 65 lõike 8 esimese lause kohaselt tuleb kohtul mittevajalikud kulutused arvata maha halduri tasust. Seega kui maakohus tuvastab, et haldur tegi mittevajalikke kulutusi suuremas summas kui talle määratud tasu, ei anna ka tasu seni veel osaline mitte väljamaksmine alust halduri vabastamata jätmisele (väljamaksmise kohustuse saab panna äriühingule).
48.Kolleegium nõustub halduri etteheidetega maakohtule osas, milles kohus võttis seisukoha osanikele tehtud väljamaksete tagasinõude kohta (maakohtu määruse resolutsiooni punkt 3.7). Kolleegium on seisukohal, et maakohtu määrus ei ole selles
osas TsMS § 465 lõike 1 punkti 8 nõuetele vastavalt põhjendatud. TsMS § 465 lõike 2 punkti 8 kohaselt peab kirjalik määrus, mille peale saab esitada määruskaebuse, sisaldama mh põhjendusi, mille alusel kohus järeldusteni jõudis, samuti õigusakte, millest kohus otsustuse tegemisel juhindus. TsMS 463 lõike 2 ja § 436 lõike 1 alusel peab kohtumäärus olema seaduslik ja põhjendatud. Väljamaksete tagasinõude puhul on olemuselt tegemist kahju hüvitamise nõudega halduri vastu, mille rahuldamiseks peab kohus tuvastama halduri süülise kohustuse rikkumise (tegevuse/tegevusetuse), pankrotivõlgnikul või võlausaldaja(te)l kahju tekkimise ning põhjusliku seoses rikkumise ja kahju tekkimise vahel (PankrS § 63, VÕS §127). Iseenesest on pankrotitoimiku materjalidega kooskõlas maakohtu etteheide haldurile selles, et osanikele väljamaksete tegemise ajaks ei olnud veel kõik väljamaksed pankrotivarast tehtud (PankrS § 156 lõikes 2 sätestatud esimene eeldus), seega tuvastas maakohus halduripoolse PankrS-i rikkumise, kuid muud kahju hüvitamise eeldused jättis tuvastamata. Arvestades, et pankrotimenetluses said kõigi võlausaldajate nõuded rahuldatud, et äriühing jätkab peale pankrotimenetluse lõppemist tegevust ja et väljamaksed toimusid isikutele, kes jätkuvalt on äriühingu osanikeks, võib käesoleval juhul olla ebamõistlik pankrotimenetluse lõppedes otsustada osanikele tehtud väljamaksete tagasimakse küsimus. Kujunenud erandlikus olukorras, kus tehtud väljamaksed võlausaldajatele eelduslikult kahju tekitada ei saanud ja pankrotivõlgnik jätkab tegevust, võib olla mõistlik jätta võimaliku kahju tekkimise tõendamine ja seega ka tagasinõude esitamine hagimenetluses halduri ja/või osanike vastu äriühingu enda otsustada. Seda enam, et sarnaselt mittevajalike kulude tagasimaksmisega ei ole vastav kohustav kohtumäärus täitedokumendiks ning täitedokumendi saamiseks tuleb esitada vastav nõue halduri ja/või osanike vastu hagimenetluses PankrS § 63 alusel. Kui aga maakohus asja uuel läbivaatamisel peab siiski vajalikuks võtta seisukoht osanikele tehtud maksete osas lõpparuannet käsitlevas määruses, tuleb tuvastada kõik kahju hüvitamise eeldused.
49.Kolleegium nõustub halduriga selles, et maakohtu määrus on kulude osalise kinnitamata jätmise osas vastuolus TsMS § 465 lõike 2 punktiga 8, kuna ei sisalda kohtu enda poolt tuvastatud elulisi ega õiguslikke asjaolusid ja nendest tehtud järeldusi, samuti hinnanguid tõenditele, millele kohus järeldused rajas. Maakohus rajas olulises osas järeldused selle kohta, et halduri poolt tehtud teatud kulutused olid põhjendamatud, Justiitsministeeriumi 03.03.2014 järelevalvemenetluse tulemuste eelkokkuvõttele (t VIII kd lk 187-207) ja 02.06.2014 järelevalve kokkuvõttele (t IX kd lk 17-26), hindamata ise pankrotiasja materjale, kogumata vajadusel täiendavaid tõendeid ning tuvastamata, kas ja kui siis millises ulatuses leiavad järelevalve järeldused kinnitust.
50.Pankrotimenetlus on TsMS § 475 lõike 1 punkti 122 järgi hagita menetlus ja seega peab kohus TsMS § 477 lõike 7 kohaselt kontrollima avalduse tõendatust ja vastavust seadusele, rakendades seejuures uurimispõhimõtet (TsMS § 5 lõige 3) ega olles seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega ei oleks kohus seotud halduskorras läbiviidud järelevalvemenetluse tulemustega isegi juhul, kui vastav järelevalveorgan oleks pankrotimenetluse osaline. Kohtu kohustus kontrollida halduri tehtud kulutuste vajalikkust ja põhjendatust tuleneb otseselt PankrS § 66 lõikest 3. Tegemist on ainult kohtu pädevusse kuuluva kohustusega. Kohus saab arvamuse kujundamisel tugineda dokumentidele ja halduri seisukohtadele, kuid lahendisse peab kohus märkima enda seisukoha, tuvastatud asjaolud ja põhjendused (TsMS § 442 lõige 8, § 463 lõige 2, § 465 lõike 2 punkt 8). Lisaks saab kohus küsida haldurilt ja teistelt isikutelt vajadusel
täiendavaid selgitusi ja dokumente. Halduri üle järelevalvet teostanud organi seisukohti väljendav dokument saab olla üks tõenditest, mille kogumi alusel kohus oma järeldused teeb.
51.Eeltoodu alusel on kolleegium seisukohal, et maakohus rikkus kulude kontrollimisel oma järelduste põhjendamise kohustust sellises olulises ulatuses, mida ringkonnakohus kõrvaldada ei saa ja mille tõttu saadab ringkonnakohus pankrotiasja tagasi maakohtule lõpparuande jätkuvaks menetlemiseks. Maakohtul tuleb võtta halduri iga kuluartikli ja selle suuruse vajalikkuse kohta põhjendatud seisukoht, analüüsides halduri poolt juba esitatud tõendeid ja muid asjakohaseid pankrotimenetluse materjale kogumis, samuti kogudes vajadusel täiendavaid tõendeid. Kulude kohta kogutud/veel kogutavate tõendite esmakordsel hindamisel ringkonnakohtu poolt võib olulises osas saada kahjustada halduri õigused, mistõttu peab kolleegium vajalikuks ja põhjendatuks saata asi tagasi maakohtule. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-48-13 (punktis 12) asunud seisukohale, et halduril puudub kaebeõigus kulude kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale, selgitades, et haldurile on PankrS-i alusel tagatud tema tasu (seega ka kulutuste) osas ühekordne kaebeõigus. Riigikohus tõendeid ei uuri (TsMS § 688 lõike 5 teine lause).
52.Lõpparuande uuel menetlemisel tuleb maakohtu mh arvestada Riigikohtu lahendit nr 32-1-27-16, millest tulenevalt ei vasta maakohtu põhjendus selle kohta, miks ta ei kontrollinud eelnevalt jaotusettepaneku kinnitamisel kinnitatud menetluskulude (kokku summas 71 449.40 eurot) põhjendatust ja vajalikkust, PanrkS-i mõttele ja kehtivale kohtupraktikale. Viidatud lahendi punktis 11 selgitas Riigikohus, et halduri kulutuste vajalikkust ja põhjendatust tuleb kohtul kontrollida nii jaotusettepaneku kui lõpparuande kinnitamisel, seejuures ei ole tähtis, kas kulutused on tehtud enne või pärast jaotusettepaneku kinnitamist ja kas need on vaidlustanud või kas kulutuste kohta on olemas jõustunud kohtulahend. Riigikohus leidis, et kulutuste põhikontroll peab toimuma nimelt menetluse lõpus, kui kõik olulised sündmused on toimunud ja tervikülevaade menetlusest kohtul olemas. Samas toonitas Riigikohus, et haldurid ei saa lähtuda sellest, et jaotusettepaneku juures toimuv kulude kontroll välistaks lõpparuande kontrollimisel kulude uue, tervikliku ja põhjaliku hindamise. Samuti toodi esile, et haldurid peavad olema valmis hüvitatud kulude tagastamiseks. Seega ei ole põhjendatud halduri väide maakohtu poolt määruse tegemisel pankrotivõlgniku 10.10.2014 määruskaebuse piiride ületamise kohta.
53.Kolleegium nõustub halduriga, et maakohtu seisukoht bürooteenusele ja kontoritarvetele tehtud kulude kinnitamata jätmise põhjuste kohta ei vasta kehtivale kohtupraktikale vähemalt osas, mida saaks käsitleda koondmõistega PankrS § 150 lõike 1 punktis 5 sätestatud halduri tehtud vajalikud kulutused oma ülesannete täitmiseks. Riigikohus asus lahendi nr 3-2-1-12-16 (punktis 17) senist kohtupraktikat (nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.05.2015 määrus asjas nr 2-05-24621, Tartu Ringkonnakohtu 13.05.2016 määrus asjas nr 2-10-42068) toetavale seisukohale, et halduril on õigus mõistlike bürookulude hüvitamisele pankrotivara arvelt. Seega tuleb maakohtul oma seisukoht kehtivat kohtupraktikat arvestades uuesti kujundada.
54.Kulude osas asja uuel otsustamisel tuleb maakohtul lisaks tähele panna, et halduri etteheited seonduvalt pankrotivara hoiustamise kuludega on osaliselt põhjendatud. Maakohus möönis, et menetluses oli vara, mis vajas hoiustamist, kuid jättis kogu hoiustamise kulu kinnitamata. Asjaolu, et halduril ei ole esitada enne hoiulepingute
sõlmimist võetud kirjalikke pakkumisi teistelt võimalikelt hoiustajatelt, ei võta haldurilt õigust tõendada muude tsiviilkohtumenetluses lubatud tõenditega, et hoiutasu, mida pankrotivõlgnik maksis, vastas tolle aja keskmisele tavalisele (mõistlikule) sarnase vara hoiustamise tasule. Vastavate tõendite esitamiseks tuleb haldurile anda täiendav tähtaeg. Samuti võib maakohus ise vastavaid tõendeid koguda (nt järelepärimised kinnisvarabüroodele vmt).
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.