Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Margo Klaar ja Tiit Kollom
Otsuse tegemise aeg ja koht
12.07.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-2656
Tsiviilasi
MU hagi MTÜ Eesti Lennuklubi vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.03.2016 otsus
Tsiviilasja hind 13 284,12 eurot apellatsioonimenetluses Kaebuse esitaja ja kaebuse MTÜ Eesti Lennuklubi apellatsioonkaebus liik Menetlusosalised ja nende Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): MU (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja esindajad Harland Paas Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): MTÜ Eesti Lennuklubi (registrikood 80044342, asukoht Magasini 31A, 10138 Tallinn), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Priit Palmiste ja Margo Põbo Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 14.03.2016 otsus osas, milles maakohus mõistis välja MTÜ-lt Eesti Lennuklubi MU kasuks riigilõivu 1200 eurot ja jätta selles osas taotlus rahuldamata.
2.Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3.Maakohtu otsuse tervikresolutsioon on järgmine: 3.1 Rahuldada MU hagi. 3.2 Välja mõista MTÜ-lt Eesti Lennuklubi MU kasuks 13 284,12 eurot. 1(12)
3.3 Jätta menetluskulud MTÜ-lt Eesti Lennuklubi kanda. 3.4 Välja mõista MTÜ-lt Eesti Lennuklubi MU kasuks menetluskuluna 3000 eurot.
5.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta MTÜ Eesti Lennuklubi kanda.
6.Välja mõista MTÜ-lt Eesti Lennuklubi MU kasuks 600 eurot ringkonnakohtu menetluskulu hüvitamiseks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik ning hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.MU (hageja) esitas 20.01.2014 Harju Maakohtule hagiavalduse MTÜ Eesti Lennuklubi (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju hüvitise 1284,12 eurot ja mittevaralise kahju hüvitise 12 000 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Harju Maakohus jättis 19.06.2014 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohus jättis 09.01.2015 otsusega maakohtu otsuse muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10.06.2015 otsusega kohtuasjas nr 3-2-1-48-15 tühistati maakohtu ja ringkonnakohtu otsused ja saadeti tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Hagiavalduse kohaselt ostis hageja interneti vahendusel langevarjuhüppe koos sellele eelneva koolitusega. Nii langevarjuhüppe kui ka sellele eelneva koolituse korraldas kostja. Hageja sooritas langevarjuhüppe koos teiste osalejatega 02.07.2011. Langevarjuhüppe tagajärjel sai hageja raske tervisekahjustuse (mõlema jala luumurrud), kuna langevarjuhüppe korraldaja ei taganud osalejate ohutust ega instrueerinud osalejaid enne koolitust vajalikul määral, sh kestis lubatud kolmetunnine koolitus vähem kui kaks tundi, maapealne koolitus ei sisaldanud praktilist harjutamist, osalejatelt ei nõutud tervisetõendit ega eksami sooritamist enne hüpet ega allkirja selle kohta, et nad on teadlikud langevarjuhüppega kaasnevatest ohtudest. Samuti kasutas kostja nõuetele mittevastavaid langevarje, korraldas langevarjuhüppe liiga suure tuulega ega teatanud pärast langevarjuõnnetust sellest kohe kontrollorganile. Sellega rikkus kostja Eesti Lennuspordi Föderatsiooni kinnitatud langevarjunduseeskirja (LVE) §-des 8 ja 10, § 32 lg 1 p-s 2 ja §-s 41 sätestatud nõudeid. Kuna kostja ei korraldanud nõuetekohast koolitust ja osalejate teadmiste kontrolli ega taganud ohutut langevarjuhüpet, rikkus kostja üldist käibekohustust, mistõttu vastutab ta hagejale
2(12)
tekitatud kahju eest. LEV-s sisalduvad tingimused on käsitatavad langevarjuhüppe korraldaja ja langevarjuhüppe sooritaja lepingu tüüptingimustena võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 lg 1 mõttes, mis on VÕS § 37 lg 1 teise lause järgi muutunud lepingu osaks.
4.Raske kehavigastuse tõttu tekkis hagejal varaline kahju taastusravi tõttu 1284,12 eurot ning mittevaraline kahju füüsilise valu ja hingelise üleelamise tõttu 12 000 eurot.
5.Hageja soovib poolte vahel sõlmitud käsunduslepingu rikkumisest tulenevat kahju hüvitamist. Hageja kahju tekkis kostja poolt üldise käibekohustuse (hoolsuskohustuse) rikkumise tagajärjel, mis seisneb eelkõige: 1) teoreetilise koolituse puudulikkuses. Koolituse rõhuasetus ei olnud mitte langevarjuhüppega kaasnevate ohtude ja nende vältimise selgitamisel, vaid hüppega kaasneva positiivse emotsiooni kiitmisel; 2) praktilise koolituse täielikus puudumises (LVE § 10 nõuete eiramine). Maandumist kui kõige ohtlikumat osa langevarjuhüppest praktilise koolituse raames ei käsitletud. Ka ei kasutatud LVE-s ettenähtud simulaatorit; 3) koolitusele järgneva kirjaliku eksami mitte läbiviimises. Igasuguse eksami eesmärk on mistahes koolituse läbinud isiku teadmiste ja oskuste kontrollimine. Koolituse läbinud isik, kellel puudub vastavas valdkonnas igasugune praktiline kogemus, ei ole võimeline ise objektiivselt hindama läbitud koolituse tulemuslikkust. Koolitaja ei veendunud koolituse läbinud isikute teadmiste ja oskuste piisavuses langevarjuhüppe võimalikult ohutuks sooritamiseks; 4) hageja kasutatud langevari ei olnud ekspluatatsiooniks kõlbulik. Langevarjule, millega hageja hüppe sooritas, kinnitatud sildi kohaselt oli langevari valmistatud 1989. aastal. Sarnaste langevarjude ekspluatatsiooni aeg on maksimaalselt 20 aastat, mõnede allikate andmetel 14 aastat. Ilmselgelt on langevarju tootja konkreetsel põhjusel määratlenud langevarju kasutamise aja, ja käesoleval juhul oli seda aega märkimisväärselt ületatud. Kostja tõendamiskoormusest lähtuvalt muutis ta LVE § 41 nõuete teadliku eiramisega enda jaoks võimatuks ülalnimetatud hageja väite ümberlükkamise. Sündmuskoha ja asitõendite (muuhulgas konkreetne langevari) puutumatuse tagamata jätmisega võttis kostja endale samuti vastutuse tekitatud kahju eest.
6.Alternatiivselt vastutab kostja hagejale kehavigastuse ja tervisekahjustuste tekitamise eest tulenevalt deliktilisest vastutusest. Praeguses asjas on tuvastatud ja pooled ei vaidle selle üle, et hageja sai kostja korraldatud langevarjuhüppel kehavigastuse ja tervisekahjustuse, mille tõttu tekkis tal kahju. Kuna hageja sai kehavigastuse ja tervisekahjustuse, on kahju tekitamine saabunud tagajärge arvestades VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi eelduslikult õigusvastane. Hageja on seisukohal, et kostja vastutab hagejale kahju tekitamise eest tulenevalt langevarjundus-eeskirjas langevarjuhüppele eelneva koolitusele mitte nõuetekohase läbiviimise eest. Tagantjärele ei ole võimalik kindlaks teha, milline oleks olnud hageja sooritatud langevarjuhüppe tagajärg juhul, kui kostja oleks koolituse läbi viinud vastavalt eeskirjas sätestatud nõuetele ja teinud nõuetele vastava eksami hageja teadmiste kontrollimiseks. Seega puudub kostjal võimalus enda süü puudumise tõendamiseks ja vastutusest vabanemiseks.
7.Kostja rikkumised LVE sätestatud koolituse läbiviimist reguleerivate nõuete eiramisel ei ole VÕS § 103 järgi vabandatavad ja hagejale tekitatud tervisekahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2). Kostja kogenud laenevarjunduse koolitajana pidi ette nägema võimalikke tagajärgi, mis kaasnevad ebapiisava koolituse läbiviimisega ja enda poolse kirjaliku eksami korraldamise kohustuse rikkumisega. Igal juhul on kostja tegevus käsitletav raske hooletusena VÕS § 127 lg 3 tähenduses. Hooletus on VÕS § 104 lg 2 järgi süü üheks vormiks ning VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldatakse kahju õigusvastaselt tekitanud isiku süüd. Käesoleval
3(12)
juhul piisab kostja süü tõendamiseks ainuüksi käibekohustuse tuvastamisest, millest tulenevalt ei ole kostja süü välistatud.
rikkumise
Kostja vastuväited hagile
8.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Kostja ei ole hagejale tervisekahju põhjustanud. Hageja tervisekahju tekkis tema enda hooletu tegevuse tõttu maandumisel ja maandumisreeglite järgimata jätmisest. Hageja maandus kahe jala asemel ühele jalale hoolimata sellest, et instruktor juhtis maandumise ajal tema tähelepanu sellele, et ta jalad ette viiks ja kokku suruks, hüüdes seda hagejale vahetult enne maandumist.
10.Kostja ei nõudnud hagejalt tervisetõendi esitamist, kuid hageja näitas oma tegevusega, et tema tervislik seisund on piisavalt hea, et osaleda langevarjuri koolitusel. Kuna hageja ei esitanud tervisetõendit, siis rikkus hoopis hageja LVE § 8.
11.Kostja ei rikkunud LVE § 10, sest korraldas enne langevarjuhüpet nii teoreetilise kui ka praktilise koolituse.
12.Puudub nõue, et koolitusel osalenud isikutelt tuleb võtta allkiri selle kohta, et neid on hoiatatud langevarjuhüppega kaasnevatest ohtudest.
13.Kostja ei ole korraldanud langevarjuhüpet tuule kiiruse nõudeid rikkudes. Kuna tegemist oli dessanthüppega, oli lubatav maksimaalne tuule kiirus 8 m/s.
14.Antud juhul võib olla kostjale etteheidetav see, et hageja ei läbinud enne langevarjuhüpet kirjalikku eksamit ning kostja seaduslik esindaja täitis langevarjuõnnetuse kirjaliku teate hiljem kui 24 tundi pärast selle toimumist, kuid nimetatud minetused ei ole põhjuslikus seoses hageja tervisekahjustusega. Esimese astme kohtu otsus
15.Harju Maakohtu 14.03.2016 otsusega hagi rahuldati ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 13 284,12 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 4200 eurot.
16.Poolte vahel oli käsundusleping VÕS § 619 mõttes. Käsundisaajal lasub seadusest tulenevalt hoolsuskohustus, mis tähendab mh seda, et käsundisaaja peab tegema kõik endast oleneva käsundiandja huvides parima võimaliku tulemuse saavutamiseks ja käsundiandjal kahju tekkimise ärahoidmiseks (VÕS § 620 lg 1 ja 2). Kuna praegusel juhul on tegemist käsunduslepinguga, mille täitmine kätkeb ohtu käsundiandja elule ja tervisele, siis on VÕS § 2 lg-st 2 tulenevalt kostja kui käsunditäitja üheks lepinguliseks kohustuseks VÕS § 100 mõttes ka lepinguline kaitsekohustus mitte kahjustada käsundit täites hageja vara, elu ja tervist.
17.Kui käsundisaaja rikub lepingulist kaitsekohustust, s.o kohustust mitte kahjustada käsundiandja tervist, siis eeldatakse VÕS § 103 lg 1 järgi, et lepingu rikkumine ei ole vabandatav ning vastutusest vabanemiseks peab käsundisaaja tõendama, et talle ei saa käsundiandja tervise kahjustamises midagi ette heita, kuivõrd ta järgis VÕS § 620 lg-s 1 ja lg 2 teises lauses sätestatud hoolsusstandardit (RKTKo nr 3-2-1-171-10, p 17).
18.Seega tuleb käesolevas vaidluses tuvastada, kas kostja on täitnud VÕS § 620 lõigetes 1 ja 2 märgitud hoolsusstandardit selliselt, et kostjale ei saa käsunditäitja tervise kahjustamises midagi ette heita.
19.Eesti Lennuspordi Föderatsioon on töötanud välja langevarjunduseeskirja (LVE), mis sisaldab langevarjuhüppe korraldamisele esitatavaid nõudeid. Kuigi selles sisalduvad tingimused ei ole käsitatavad üldkehtivate õigusnormidena, nõustusid menetlusosalised, et nimetatud langevarjunduseeskirjas sisalduvad tingimused on käsitatavad langevarjuhüppe korraldaja ja langevarjuhüppe sooritaja lepingu tüüptingimustena VÕS § 35 lg 1 mõttes, mis on VÕS § 37 lg 1 teise lause järgi
4(12)
muutunud lepingu osaks. Pooled nõustusid ka sellega, et lepingu osaks on kostja pakkumus. Langevarjunduseeskirja tingimused ja pakkumus on olulised, hindamaks, kas langevarjuhüppe korraldaja täitis käsundi vajaliku hoolsusega VÕS § 620 lg 1 mõttes ning kas tema tegevus vastas langevarjunduse alal üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemele VÕS § 620 lg 2 teise lause mõttes.
20.Pakkumusest (3. kd lk 24) nähtub, et esmaettevalmistuse programmi kuulub 3 tundi teooriaõpet ja 1 langevarjuhüpe. Pakkumise järgi näitab kogemustega instruktor kuidas panna kokku langevarju, kuidas käib langevarju avamine, kuidas õigesti eemalduda lennukist, juhtida langevarju ning maanduda. Lisaks räägib instruktor kõikidest erijuhtumitest, õpetab, kuidas tuleb käituda ning mida ja kuidas tuleb teha.
21.LVE sätestab langevarjuhüppe õpetamisele järgmised nõuded. LVE § 2 järgi on koolitus õppeprotsess, mille käigus langevarjur-õpilane omandab langevarjuhüpete ohutuks sooritamiseks vajalikke teadmisi ja oskusi. Koolitusprogramm peab LVE § 39 lg 1 järgi sisaldama teoreetilist ja praktilist maapealset ettevalmistust ja langevarjuhüpete sooritamist ning enne esimest langevarjuhüpet peab langevarjurõpilane sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt sooritama eksami, mis koosneb kirjalikust teooriaeksamist ning instruktorile õhusõidukist väljahüppe, õhus tegutsemise, maandumise ja varulangevarju kasutamise oskuste demonstreerimisest. LVE § 10 järgi peab langevarjur-õpilane algkoolitusel olema mh omandanud piisavad teadmised langevarjuhüppest ja sooritama kirjaliku eksami algkoolituse teooriaosas käsitletud teemade kohta. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-48-15 märkinud, et langevarjunduseeskirjas sisalduvat saab mõista kui langevarjuhüppe korraldaja minimaalselt vajalikku hoolsuskohustust käsunduslepingu täitmisel.
22.LVE § 16 lg 7 järgi vastutab instruktor tema järelevalve all hüppavate langevarjurõpilaste hüpete ohutu korraldamise eest. Seega peab langevarjuhüppeteenust pakkuv isik käsundit täites tegema kõik endast oleneva, et langevarjuhüppe sooritaja omandaks piisavad teadmised ja oskused enne langevarjuhüppe sooritamist, ning tagama, et langevarjuhüpe sooritatakse ohutult.
23.Kostja ei taganud, et hageja omandaks piisavad teadmised ja oskused langevarjuhüppe ohutuks sooritamiseks. Tõsikindlalt ei ole võimalik tuvastada, milliseid konkreetseid teadmisi ja oskusi langevarjuhüppe koolitusel õpetati, kuna õpe oli suuline. Koolituse pikkust LVE ei reguleeri, kuid pakkumuse järgi oli selleks 3 tundi teooriaõpet. Pakkumusest ei nähtu, kas 3 tundi teooriaõpet tähendab 3 x 45 minutit või 3 x 1 tundi. Seega pidi pakkumuse kohaselt olema teooriaõpe minimaalselt 2 tundi ja 15 minutit. Nii on hageja kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX kannatanu ülekuulamise protokollis (2. kd lk 132) öelnud, et Kuusiku lennuväljale, kus hüppamine toimus, jõudis ta koos kaaslastega kell 07.00 hommikul. Koolituse algus lükkus edasi 1 tunni võrra, kuna koolitaja tuli tunni võrra hiljem. Seda asjaolu kinnitas hageja ka 15.02.2016 istungil vande all antud ütlustega (3. köide lk 46 pöördel). Hageja ütluste kohaselt oli koolitajal ajanappus. Kiirabikaardilt nähtub, et korraldus väljasõiduks sündmuskohale anti juba 10.27 (2. kd lk 151). Seega toimus ajavahemikus 08.00 kuni 10.27 nii teoreetiline koolitus kui praktika, selle aja sisse mahtus ka varustuse tutvustus, varustuse selga panek ja lennukisse suundumine, et hüpe sooritada, hüppe sooritamine ja kiirabi kutsumine. Seega saab teha järelduse, et kostja koolituse pikkus ei vastanud pakkumuses märgitule (3 tundi teooriaõpet) ning kostja on sellega lepingut rikkunud.
24.Isegi kui eeldada, et kostja korraldatud õpe oli 3 tundi, siis ei pruugi see olla piisav tagamaks, et langevarjuhüppe sooritaja omandaks LEV § 10 kohaselt piisavad teadmised ja oskused enne langevarjuhüppe sooritamist. Hageja vande all antud ütluste kohaselt (3. kd lk 47 pöördel) ta ei tundud, et tal oleks olnud ebapiisavad
5(12)
teadmised, kuid kuna antud teema oli võõras, ei osanud ta lisaküsimusi esitada. Kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX tunnistajatena üle kuulatud isikud MM (3. kd lk 16), IM (3. kd lk 19) ja KK (3. kd lk 22) on andnud ütlusi selle kohta, et koolitusel saadud infot ei olnud selle aja jooksul võimalik meelde jätta. Koolitus toimus suuliselt, koolitusmaterjale ei kasutatud ega jagatud. Ka kostja seaduslik esindaja 15.02.2016 istungil antud ütlustes (3. kd lk 46) kinnitas, et inimene, kes ei ole enne hüpanud, ei teagi ehk, mida küsida. Tunnistaja EM (3. kd lk 49 pöördel) antud ütluste kohaselt peaks instruktor aru saama, kas inimesed on asjadest õigesti aru saanud ja vajaliku omandanud, silmsideme kaudu. Hageja kinnitas 15.02.2016 istungil (3. kd lk 47 pöördel), et tema teadmised olid piisavad, kuid tundis lennukisse minnes end ebakindlana. Sellest võib teha järelduse, et hagejal olid küll mõningased teoreetilised teadmised langevarjuhüppest, kuid puudusid vajalikud praktilised oskused.
25.Kohtule on usutavaks tehtud, et ühe korra lennukist väljaastumisega ei ole võimalik omandada õiget maandumistehnikat ja omandada oskusi, mis viiksid vigastuste võimaluse miinimumini. LVE § 39 lg 1 näeb ette lisaks teoreetilisele ja praktilisele maapealsele ettevalmistusele langevarjuhüpete sooritamist õppeprotsessi raames treeningseadmelt (lg 2). Pole vaidlust selles, et treeningseadmelt hüpet ei sooritatud. Pole vaidlust ka selles, et maandumisel ei hoidnud hageja jalgu koos. Kostja kohustus oli praktilise koolituse käigus veenduda, et hageja oleks omandanud õige maandumistehnika. Kostja rikkumine on tõendamist leidnud.
26.Kostja ei viinud läbi nõutud kirjalikku eksamit, asendades selle lubamatult suulise eksamiga. LVE ei võimalda asendada kirjalikku eksamit suulise teadmiste kontrolliga. LVE § 10 ja 39 lg 4 järgi peab enne esimest langevarjuhüpet langevarjur-õpilane sooritama eksami, mis koosneb mh kirjalikust teooriaeksamist. Kostja kirjalikku eksamit läbi ei viinud. Seega on kostja rikkumine tuvastamist leidnud.
27.Kostja ei ole tõendanud, et hageja kasutatud langevari oleks olnud ekspluatatsiooniks kõlbulik. LVE § 6 lg 2 kohaselt ei tohi langevarju kasutamisel ületada valmistaja poolt ette nähtud maksimaalset kasutusega. Kohus tegi kostjale ettepaneku esitada nt langevarjupass selle langevarju kohta, millega hageja hüppe sooritas, st tõendada, et vari oli ekspluatatsioonikõlbulik. Kostja keeldus kohtule esitamast tõendeid selle kohta, et hageja kasutatud langevari oli ekspluatatsiooniks kõlbulik. Seega ei ole kostja tõendanud, et langevari oli ekspluatatsiooniks kõlbulik. Kostja rikkumine on tõendamist leidnud.
28.Kostja jättis sündmuskoha ja asitõendite (mh konkreetse langevarju) puutumatuse tagamata ning ei teavitanud pärast langevarjuõnnetust sellest kohe kontrollorganile. Kostja kinnitas 15.02.2016 istungil ( 3. kd lk 45 pöördel) antud ütlustes, et täitis blanketi õnnetusjuhtumi kohta rohkem kui kuu aega hiljem, rikkudes sellega LEV § 41 lg 2 p 6 nõudeid. Lisaks andis kostja seaduslik esindaja ütlusi selle kohta, et pärast seda, kui kiirabi oli hageja ära viinud, jäi koha peale hageja langevari, mille kostja seaduslik esindaja pani kotti ja andis uueks pakkimiseks. Sellega rikkus kostja LEV § 41 lg 2 p 3, mille kohaselt langevarjuhüpete korraldaja peab langevarjuõnnetuse toimumisel võtma tarvitusele vajalikud meetmed, tagamaks sündmuskoha ja asitõendite puutumatuse.
29.LVE § 27 lg 4 p 2 kohaselt ei tohi langevarjuhüppeid sooritada, kui langevarjuri füüsiline või psüühiline seisund ei luba hüpet ohutult sooritada. Kostja seaduslik esindaja kinnitas 15.02.2016 istungil (3. kd lk 46 pöördel), et ei küsi meditsiinitõendit kunagi, sest hüppaja ise vastutab enda tervise eest. Tunnistajana ütlusi andnud EM kinnitas (3. kd lk 50) 16.02.2016 toimunud istungil, et hüppaja ei pea esitama perearsti tervisetõendit, vaid ise kinnitab, et tervis lubab hüpata. Koolitusel selgitatakse, millised tervislikud seisundid on vastunäidustatud. Kohus leiab, et kuivõrd LVE ei
6(12)
sätesta kohustust nõuda tervisetõendit, siis ei saa kostja poolt tervisetõendi küsimata jätmist lugeda kostja lepingurikkumiseks.
30.Seega rikkus kostja LVE § 2 lg 2, § 10, § 39 lg 1, ja § 41 lg 2 p 3 ja 6 nõudeid ning LVE nõuete rikkumisega ei järginud kostja minimaalset vajalikku hoolsuskohustust käsunduslepingu täitmisel.
31.Kostja vastutab lepingu rikkumise eest. Kostja ei toonud esile asjaolusid, mille alusel saaks väita, et ta ei vastuta lepingu rikkumise eest, st et rikkumine oleks VÕS § 103 mõttes vabandatav. Kostja ei ole lepingu rikkumisest tulenevast vastutusest vabanemiseks tõendanud seda, et kostja oli hoolas VÕS § 620 lg 1 ja lg 2 teise lause mõttes. Kostja ei ole tõendanud seda, et ta tegi endast kõik võimaliku käsunduslepingu täitmisel. Kohus tuvastas eespool LVE nõuete rikkumise, millega kostja ei järginud minimaalset vajalikku hoolsuskohustust käsunduslepingu täitmisel. Kostja on oma kohustust rikkunud ja ei ole võimalik tuvastada, et rikkumine on vabandatav. Seega vastutab kostja lepingu rikkumise eest.
32.Hagetav kahju (käsunduslepingust tulenev kahju) on hõlmatud rikutud lepinguliste kohustuste kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lõike 2 mõttes. Kostjale pidi lepingu rikkumise võimaliku tagajärjena olema kahju tekkimine ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). Kostjale pidi olema arusaadav, et kui ta ei täida LVE-s toodud miinimumnõudeid, võib hagejale tekkida tervisekahju.
33.Põhjuslik seos hagejale tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel seisneb selles, et kostja ei järginud minimaalset vajalikku hoolsuskohustust käsunduslepingu täitmisel, mistõttu sai hageja tervis kahjustatud. On õige, et isegi siis kui kostja oleks täitnud korrektselt kõik LVE-s sätestatud miinimumnõuded, poleks hagejale kahju tekkimine välistatud, kuid sellisel juhul oleks kostja vastutusest vabanenud seetõttu, et kostja oli piisavalt hoolas kahju ärahoidmisel.
34.Hageja on kandnud kulutusi erivoodile (1. kd lk 10), kannapehmendustele (1. kd lk 11), käe- ja jalaraskustele (1. kd lk 12), trennidele (1. kd lk 16-23), füsioteraapiale (1. kd lk 24-26), tallatugedele (1. kd lk 27), lisaks kandis ta kulutusi kütusele seoses kriminaalasja raames Rapla politseis käimisega (1. kd lk 13-14). Kohtule on tõendatud, et hagejal, arvestades temal tekkinud tervisekahjustusi (mõlema jala luumurrud), on sellises ulatuses tekkinud varaline kahju. Hageja pidi õppima uuesti käima. Kostja ei ole tõendanud, et sellises ulatuses hagejal kahju tekkida ei saanud. Ka on põhjendatud hüvitada kostjale kütusekulu, sest kriminaalasja raames pidi hageja sõitma Raplasse. Kostja ei ole kohtu ette toonud, milline osa kütusekulust on tema arvates põhjendamatu ja miks. Kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et arvestades hagejal tekkinud vigastusi, ta ei vajanud eelmärgitud tervisevahendeid ja taastusraviprotseduure. Kostja ei ole tõendanud, et hageja varaline kahju oleks võinud olla väiksem.
35.Samuti kuulub rahuldamisele hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue (VÕS § 134 lg 2). Arvestades hagejal tekkinud tervisekahjustust ja asjaolu, et tervisekahju tekkis kostjast tulenevatest põhjustest, on õiglane hüvitis hagejale põhjustatud mittevaralise kahju eest 12 000 eurot, mis on mõistlik summa olukorras, kus hageja tervise taastumine võttis aega aasta.
36.Kuna kostja vastutab hageja ees lepingu rikkumisest tulenevalt, ei hinda kohus, kas kostja vastutab ka lepinguvälisel alusel.
37.Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 4200 eurot (sh riigilõiv 1200 eurot ja õigusabikulud 3000 eurot).
7(12)
Apellatsioonkaebus
38.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
39.Kostja ei nõustu, et koolituse pikkus ei vastanud pakkumuses märgitule. Kostjale jääb arusaamatuks, millest kohus järeldas, et koolitus algas 8.00. Kui koolitus ka algas sellel ajal, siis jääb ka selle ja kiirabi kutsumise vahele rohkem aega kui 2 tundi ja 15 minutit. Teiseks ei näe ükski langevarjusporti reguleeriv dokument ette koolituse pikkust. Kolmandaks oli pakutud koolituse aeg 3 tundi hinnanguline, sest konkreetse koolituse pikkus sõltub alati osalejate arvust, nende poolt esitatavate lisaküsimuste ja neile vastamise ajast ning koolituse praktilise osa kestusest. Lepingu oluline tingimus ei ole mitte koolituse ajaline kestus, vaid koolituse sisu. Hageja kinnitas kohtuistungil, et tema teadmised olid piisavad, kuid tundis lennukisse minnes end ebakindlana. Kinnitus, et teadmised olid piisavad, tõendab, et hüppele eelnev teoreetiline õpe oli nõuetekohane ja piisav. Hageja on vande all tunnistanud, samuti samal koolitusel osalenud tunnistaja EM on kinnitanud, et konkreetsel koolitusel on käsitletud kõiki vajalikke teemasid (mis on välja toodud LVE § 39 lg-s 4) tavapärase põhjalikkusega. Seega ei saa selles osas kostjale lepingulise kohustuse rikkumist ette heita. Kohtu järeldus, nagu tõendaks hageja ebakindlus ebapiisavat koolitust, on meelevaldne, sest mistahes pikkusega teoreetilise koolitusega ei ole õpilast võimalik vabastada näiteks kõrgusekartusest.
40.Ebaõige on kohtu järeldus, et praktiline koolituse osa oli puudulik. LVE ei näe ette, mitu korda peab isik seisvast lennukist praktilist väljahüpet sooritama, et lugeda tema maandumisoskus piisavaks. LVE annab õpilase õige maandumistehnika hindamise oskuse instruktori pädevusse ja piisab kui õpilane demonstreerib vastava oskuse omandamist esimese korraga. Hageja sooritas enne hüppele lubamist praktilise väljahüppe seisvast lennukist, mida kontrollis instruktor ning luges selle piisavaks. Kohus leidis ebaõigesti, et treeningseadmelt hüpet ei sooritatud. Kostja märgib, et seisev lennuk on treeningseade.
41.Asja lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, et eksam toimus kirjaliku vormi asemel suulises vormis. Teadmiste kontroll viidi läbi ning kõiki olulisi elemente selle raames käsitleti. Suulisel teadmiste kontrollil küsiti kõiki samu küsimusi, mis kirjalikul eksamiblanketil. Seega ei erinenud läbiviidud teadmistekontroll tavalisest mitte sisus, vaid vormis. Ka selgitas tunnistaja EM, et kui keegi eksamineeritavatest vastab mõne kirjalikul eksamiblanketil esitatud küsimuse valesti, viib instruktor temaga selles osas läbi korduseksami suuliselt. Ja kui suulise korduseksami käigus vastab eksamineeritav küsimusele õigesti, lubatakse ta hüpet sooritama. Seega toimub lõppastmes teadmiste kontroll suulises vormis. Oluline on, et eksamineerijal tekiks veendumus, et langevarjur-õpilane omab piisavaid teadmisi hüppele lubamiseks. Pealegi on hageja kohtuistungil kinnitanud, et teadis hüppele minemise eelselt ohutu maandumise nõudeid – sh seda, et maanduda tuleb jalad kokku surutud ja põlvedest kõverdatud asendis – ning seda rõhutati korduvalt, mh ka vahetult enne hüppeks lennukise minekut ning seda hüüdis maanduvatele langevarjuritele alt ka instruktor. Samuti ei saa olla eksami kirjaliku vormi asendamine suulise vormiga põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega.
42.Ebaõige on kohtu järeldus, et hageja kasutas ekspluatatsiooniks kõlbmatut langevarju. Menetluses ei ole tuvastatud, millist konkreetset langevarju hageja kasutas. Kostja ei keeldunud kohtule vastavate andmete esitamisest, vaid selgitas, et nimetatud sündmus leidis aset 5 aastat tagasi ning kostjal ei ole säilinud dokumente, millest tuvastada millise konkreetse langevarjuga hageja hüppas. Kõik kostja poolt kasutatavad langevarjud vastavad LVE § 6 lg 2 nõuetele - seda tüüpi langevarju tehase poolt
8(12)
ettenähtud kasutusaeg on 20 aastat ning kõik kostja poolt kasutatavad varjud mahuvad nimetatud aja piiridesse. Pealegi on hageja kohtus antud ütlustes ise kinnitanud, et varjuga probleeme ei olnud.
43.Ebaõige on kohtu järeldus, et kostja jättis sündmuskoha ja asitõendite puutumatuse tagamata ning ei teavitanud pärast langevarjuõnnetust sellest kohe kontrollorganit. Lisaks kiirabile käis sündmuskohal ka politsei, kes fikseeris kõik õnnetuse uurimiseks vajalikud andmed. Politsei fikseeris kõik endale vajalikud andmed ning kostja langevarjuspordi kontrollorganile edastamiseks vajalikud andmed. Kostja informeeris sündmusest ka langevarjuspordi kontrollorganit. On mõistetav, et pärast politsei lahkumist korjas kostja asjad sündmuskohalt ära.
44.Kostja ei nõustu kohtu väitega, et põhjuslik seos hagejale tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel seisneb selles, et kostja ei järginud minimaalset vajalikku hoolsuskohustust käsunduslepingu täitmisel. Kostja hinnangul põhjuslik seos puudub. Hagejale saabunud tagajärg ei langeks ära juhul, kui eemaldada mõtteliselt mistahes kohtu poolt kostjale etteheidetud tegevus. Spordiklubi ei saa kunagi garanteerida, et harrastaja ei saa viga. Ta saab ainult garanteerida, et teeb kõik konkreetse spordiala harrastamiseks tavapäraselt vajaliku ning seda on kostja kindlasti teinud.
45.Põhjusliku seose esinemine või mitteesinemine tuleb tuvastada selliselt, et kui mõtteliselt eemaldada konkreetne õigusvastane tegu, peab ära langema ka konkreetne kahjulik tagajärg. Seega peab põhjuslik seos olema konkreetse teo ja tagajärje vahel ega saa kuidagi olla selline abstraktne nähtus nagu üldine hooletu suhtumine nagu maakohus vaidlustatud kohtulahendis ekslikult sedastas. Antud juhul on ka kostjale etteheidetav väidetav lepingurikkumine vabandatav, kuivõrd kostja järgis VÕS § 620 lg-s 1 ja lg 2 teises lauses sätestatud hoolsusstandardit (RKTKo nr 3-2-1-171-10, p 17). Samuti ei ole antud juhul hagetav kahju hõlmatud väidetavalt rikutud lepinguliste kohustuste kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes.
46.Käesolevat tsiviilasja nn esimesel ringil lahendanud maakohus (19.06.2014 otsus) ja ringkonnakohus (09.01.2015 otsus) on leidnud täiesti õigesti ja põhjendatult, et kostja tegevuse ning hagejale saabunud tagajärje vahel puudub põhjuslik seos. Põhjusliku seose esinemist ei tuvastanud ka Riigikohus ega eitanud selle tuvastamise vajadust. Riigikohus rõhutas, et ka lepingulise vastutuse alusel tuleb vastutuse tekkimiseks tuvastada ka konkreetse õigusvastase teo ja saabunud tagajärje vaheline põhjuslik seos.
47.Hageja ei ole tõendanud ka hagetava kahju summa vajalikkust ja põhjendatust. Nimetatud osas peaks tõendamiskoormis lasuma hagejal, kuid kohus on selle ekslikult asetanud kostjale (otsuse lk 9 viimane lõik).
48.Kostja ei nõustu ka mittevaralise kahju suurusega.
49.Maakohus oleks pidanud analüüsima ka seda, kas oleks võinud kohalduda lepinguväline vastutus. Vastustaja seisukoht
50.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
51.Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada menetluskulude kindlaksmääramise osas. Ülejäänud osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.
52.Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti
9(12)
piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
53.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
54.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja osales 02.07.2011 kostja korraldatud langevarjukoolitusel ja sooritas langevarjuhüppe, mille eest ta oli enne tasu maksnud. Langevarjuhüppe tagajärjel murdusid hagejal mõlema jala luud, st hageja sai kostja korraldatud langevarjuhüppel kehavigastuse ja tervisekahjustuse. Hagiavalduse kohaselt tekkis hagejal selle tõttu taastusravikuludena varaline kahju 1284 eurot 12 senti ning füüsilise valu ja hingelise üleelamise tõttu mittevaraline kahju 12 000 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja vastutab hagejale kahju tekitamise eest.
55.Maakohtu otsuses on analüüsitud esitatud tõendeid selgelt ja loogiliselt, mille tulemusena on jälgitav kohtu järelduste kujunemine selles, et kogu langevarjukoolituse läbiviimine ja sellele järnenud suulises vormis läbi viidud teadmiste kontroll, oli kokkuvõttes niivõrd formaalne ja pealiskaudne, mis ei taganud seda, et koolituse läbinud isikutel oli võimalus saada parim võimalik ettevalmistus esmakordseks langevarjuhüppeks. Seejuures ei oma määravat rolli see, mitu minutit täpselt koolitus kestis või kas suuline eksam võib anda sama tulemuse, mis kirjalik.
56.Õige on apellandi väide, et maakohus ei ole otsuses tuvastanud, millise langevarjuga hageja hüppe sooritas. Maakohus lähtus sellest, et kostja ei ole tõendanud, et hageja kasutatud langevari oleks olnud ekspluatatsiooniks kõlbulik, ehkki kohus tegi kostjale ettepaneku esitada selle langevarju kohta, millega hageja hüppe sooritas, tõendid, et vari oli ekspluatatsioonikõlbulik. Kostja väide, et andmed langevarju kohta pole säilinud, ei ole usutav, arvestades, et kostja pidi ette nägema oma võimalikku vastutust raske kehavigastusega lõppenud langevarjuhüppe läbiviimise eest. Kostjast tulenevatel põhjustel pole võimalik langevarju uurida, vaatamata sellele, et LVE paneb langevarjuhüppe korraldajale kohustuse tagada sündmuskoha ja asitõendite puutumatus.
57.Ringkonnakohus ei nõustu kostja käsitlusega põhjusliku seose osas.
58.Kui käsundisaaja rikub oma lepingulisi kohustusi, sh kaitsekohustusi, saab käsundiandja nõuda VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 järgi käsundisaajalt kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Sellise nõude rahuldamiseks tuleb kontrollida, kas käsundisaaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100 ja § 115 lg 1) ja kas ta vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st tuleb hinnata, kas rikkumine ei ole VÕS § 103 järgi vabandatav, kas käsundiandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128), kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2), kas kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena käsundisaajale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3) ning kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4) (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-173-12, p 15; otsus nr 3-2-1-5-12, p 27). Kui käsundisaaja rikub lepingulist kaitsekohustust, s.o kohustust mitte kahjustada käsundiandja tervist, siis eeldatakse VÕS § 103 lg 1 järgi, et lepingu rikkumine ei ole vabandatav ning vastutusest vabanemiseks peab käsundisaaja tõendama, et talle ei saa käsundiandja tervise kahjustamises midagi ette heita, kuivõrd ta järgis VÕS § 620 lg-s 1 ja lg 2 teises lauses sätestatud hoolsusstandardit (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-171-10, p 17). Seega tuli maakohtul käesolevas vaidluses tuvastada, kas kostja on täitnud VÕS §
10(12)
620 lõigetes 1 ja 2 märgitud hoolsusstandardit selliselt, et kostjale ei saa käsunditäitja tervise kahjustamises midagi ette heita. Maakohus, tuvastanud kostja poolsed hoolsuskohustuse rikkumised, märkis õigesti, et põhjuslik seos hagejale tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel seisneb selles, et kostja ei järginud minimaalset vajalikku hoolsuskohustust käsunduslepingu täitmisel, mistõttu sai hageja tervis kahjustatud. On õige, et isegi siis kui kostja oleks täitnud korrektselt kõik LVE sätestatud miinimumnõuded, poleks hagejale kahju tekkimine välistatud, kuid sellisel juhul oleks kostja vastutusest vabanenud seetõttu, et kostja oli piisavalt hoolas kahju ärahoidmisel.
59.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus mittevaralise kahju suuruse kindlakstegemisel rikkunud materiaalõiguse ega menetlusõiguse norme. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel.
60.VÕS § 130 lg 2 järgi eeldatakse tervisekahju saamisel mittevaralise kahju hüvitamise kohustuse olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. MU-l langevarjuhüppe tagajärjel saadud raske kehavigastuse olemasolu osas käesolevas tsiviilasjas vaidlust ei ole. Vaidlust ei ole ka selles, et arvestades vigastuste laadi, kulus hagejal luumurdudest paranemiseks uuesti kõndima õppimiseks umbes aasta. Neil asjaoludel saab moraalse kahju hüvitise suurust 12 000 eurot pidada põhjendatuks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
61.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse.
62.Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda.
63.Maakohus määras hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 4200 eurot, millest riigilõiv on 1200 eurot ja ja õigusabikulud 3000 eurot.
64.Ringkonnakohtu arvates on maakohus ebaõigesti välja mõistnud kostjalt riigilõivu. Hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse redaktsiooni kohaselt oli kehavigastuse või muu terviserikkega kahju hüvitamise hagi riigilõivuvaba ja nii on see ka kehtiva riigilõivuseaduse § 22 lg 12 järgi. Maakohus on sellele otsuses ka viidanud. Vaatamata sellele, et kohus on hagejalt riigilõivu tasumist nõudnud ja hageja on seda ka tasunud, ei saa alusetult tasutud riigilõivu kostjalt välja mõista. TsMS § 150 lg 1 p 1 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. Riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti (TsMS § 150 lg 4). Seega saab menetlusosaline taotleda alusetult tasutud riigilõivu riigilt tagastamist, mitte selle teiselt poolelt väljamõistmist.
65.Maakohus on hageja esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust hinnanud ning ringkonnakohtul pole põhjust seda ümber hinnata.
66.Hageja esitas ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskuludeks apellatsioonimenetluses kulud õigusabile 5 tunni eest 600 eurot. Kulud õigusabile koosnevad järgmisest toimingutest: hageja konsultatsioon ja apellatsioonkaebuse asjaolude selgitamine 1 tund, apellatsioonkaebuse analüüs 1 tund ja vastuse koostamine 3 tundi. Hagejale on osutatud õigusabi tunnihinnaga 120 eurot
11(12)
koos käibemaksuga. Hageja on kinnitanud, et kõik eelnimetatud kulud on kantud käesoleva menetluse raames ja hageja ei ole käibemaksukohuslane.
67.Kostja palus jätta hageja menetluskulude taotluse rahuldamata, kuna taotlus on esitatud hilinemisega. Kohus määras tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks hiljemalt 13.06.2016. Hageja esitas taotluse 14.06.2016, see on pärast tähtaja möödumist. Vastuväiteid menetluskulu suurusele ei ole kostja esitanud.
68.Ringkonnakohus leiab, et hageja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks kuulub rahuldamisele ning menetluskulu 600 eurot (5x120) tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
69.Ringkonnakohus ei jäta hageja taotlust menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamata TsMS § 331 lg 1 alusel menetluskulude nimekirja esitamise ühepäevase hilinemise tõttu. Käesoleval juhul ei põhjusta hilinemine menetluse lahendamise viibimist. Kostjal oli piisavalt aega esitada oma seisukohad hageja menetluskulude nimekirja osas.
70.Ringkonnakohus leiab, et arvestades tsiviilasjas keerukust ja mahtu, on hageja esindaja tasu 5 tunni ulatuses põhjendatud ja vajalik kulu ega ole ülepaisutatud. Ka esindaja tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga on kohtupraktikas aktsepteeritava suurusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.