Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Triin Uusen-Nacke
Määruse tegemise aeg ja koht
5. juuli 2016 Tartu
Tsiviilasja number
2-14-56806
Tsiviilasi
P.P. pankrotimenetlus Lõpparuande kinnitamine
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 1. veebruari 2016 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank AS-i ja P.P. määruskaebused
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja (isikukood: XXXX);
esindajad
I
(võlgnik):
P.P.
(pankrotis)
Määruskaebuse esitaja II (võlausaldaja): Swedbank AS (registrikood: 10060701); esindaja Külli Reinfeld P.P. (pankrotis) pankrotihaldur Anne Tammer
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 1. veebruari 2016 määrus ja teha asjas uus määrus, millega jätta P.P. pankrotimenetluses pankrotihaldur Anne Tammeri poolt 24. novembril 2015 esitatud lõpparuanne kinnitamata ning tagastada see pankrotihaldurile pankrotimenetluse jätkamiseks.
2.Määrata pankrotihalduri tasuks 3740 eurot, millele lisandub käibemaks 20% summas 748 eurot, kokku 4488 eurot.
Väljamakseid pankrotihaldurile võib teha üksnes pärast lõpparuande kinnitamise määruse jõustumist.
5.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Tartu Maakohus kuulutas 28. oktoobri 2014 kohtumäärusega välja P.P. (võlgnik) pankroti ja nimetas pankrotihalduriks Anne Tammeri. Kohus kinnitas jaotusettepaneku 30. juunil 2015. Pankrotihaldur esitas 24. novembril 2015 kohtule kinnitamiseks lõpparuande (II kd, tl 108–112), milles palus kinnitada pankrotimenetluse lõpparuanne ja lõpetada võlgniku pankrotimenetlus, vabastada pankrotihaldur pankrotihalduri kohustustest võlgniku pankrotimenetluses, määrata pankrotihalduri tasu suuruseks 5040 eurot, millele lisandub käibemaks 1008 eurot, kokku 6048 eurot, mis tuleb hüvitada võlgniku rahaliste vahendite arvelt Advokaadibüroo Tammer & Tammer OÜ-le, algatada võlgniku suhtes võlgniku kohustustest vabastamise menetlus, jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluses usaldusisik määramata ja kohustada võlgnikku täitma usaldusisiku ülesandeid. Lõpparuande kohaselt ei jätku pankrotivarast halduritasu ja muude pankrotimenetluse kulude väljamaksmiseks, mistõttu pankrotihaldur ei taotle kõigi kulutuste hüvitamist.
2.Lõpparuandele esitasid vastuväiteid võlgnik ja võlausaldaja Swedbank AS. Võlgniku vastuväite (II kd, tl 97) kohaselt ei ole võlgnik nõus pankrotihalduri poolt endale võetud rahasummaga, mille ta omastas võlgniku korteri müügist saadud tulust. Võlgnik ei ole nõus pankrotihaldurile viimase taotletud summas, s.o umbes 20% vara müügist laekunud summast, tasu määramisega. Pankrotihaldur on tekitanud võlgnikule rahalist kahju, müües korteri odavalt maha. Pankrotihaldur ei ole arvestanud võlgniku huvidega ega kaitsnud neid. Võlausaldaja vastuväite (tl 100–102) kohaselt ei vasta lõpparuandes märgitud pankrotihalduri tasu suurus halduri tehtud töö mahule ning on ebamõistlikult suur. Vastavalt pankrotiseaduse (PankrS) § 651 lg-le 1 ei või pankrotihalduri tasu olla väiksem kui 1% pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest ning halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud pankrotivara hulka arvestatud rahast. Kuigi seaduse järgi on tasu määramisel orientiiriks pankrotivara suurus, tuleb halduri tasu määramisel lähtuda eelkõige halduri töö mahust ja keerukusest, mitte ainuüksi pankrotivara suurusest. Tasu alammäär on pigem orienteeruv summa, kuid kui halduri töömaht
ei ole suur, siis on alust määrata ka alammäärast väikesem tasu (Riigikohtu 4. novembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15, p 29). Pankrotihalduri töömaht on antud pankrotimenetluses olnud minimaalne, tegemist on olnud ajaliselt lühikese, väheste võlausaldajatega ning mitte keerulise pankrotimenetlusega. Pankrotivara õnnestus müüa juba teisel enampakkumisel. Pankrotivara suurus oli 36 106 eurot 08 senti, millest 1% on 361 eurot 06 senti. Pankrotihalduri taotletud tasu 6 048 eurot on menetluse käiku arvestades ebamõistlikult suur ega ole proportsioonis tehtud töömahuga. Antud menetluses saab pidada põhjendatuks pankrotihalduri tasu maksimaalselt summas 900 eurot, s.o 9 töötunni eest tunnitasuga 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Lõpparuande punktis 2 on pankrotimenetlusega seotud väljamaksete all loetletud ka ajutise halduri tasu ning ajutise halduri kulutused 995 eurot 10 senti. Pankrotihaldur on halduri tasu kunstlikult suurendanud, kuivõrd võlgniku vara ja tema kohustused on välja selgitanud ajutine haldur ning nende ülesannete täitmist pankrotihaldur oma tegevuses dubleerima ei pea ning tegevuste eest topelt tasu küsimine ei ole õigustatud.
3.Pankrotihalduri võlgniku ja võlausaldaja vastuväidetele esitatud seisukoha kohaselt on väär võlgniku väide pankrotihalduri poolt korteriomandi müügist saadud raha omastamise kohta. Pankrotihaldur tuli võlgnikule vastu ja viivitas pankrotivara müügiga selleks, et võlgnikul oleks aega pidada pangaga läbirääkimisi ja leida lahendus seoses Swedbank AS-i hüpoteegiga tagatud nõudega ja korteriomandi müügiga. Tulenevalt PankrS § 136 lg-st 1 müüs pankrotihaldur võlgniku vara oksjonikeskkonnas avalikul elektroonilisel enampakkumisel. Müük õnnestus kolmandal enampakkumisel 16. aprillil 2015 alghinnaga 36 000 eurot. Enampakkumisele registreeriti üks isik, kes ostis korteriomandi alghinnaga. Pankrotihaldur on pankrotivara müües tegutsenud vastavalt seadusele. Vastuseks võlausaldaja vastuväitele märkis haldur, et käesolevas pankrotiasjas ei ole PankrS § 651 lg 4 kohaldatav. Pankrotimenetluses on kokku laekunud 36 106 eurot 08 senti. Vastavalt PankrS § 651 lg-le 1 on halduri tasu alammäär pankrotivaralt suurusega 32 001 – 64 000 eurot 4665 eurot. Halduri tasu pankrotivara suuruse alumist piiri ületavalt osalt on 410 eurot 50 senti (36 106,08 – 32 001 = 4105,08 * 10%). Vastavalt PankrS § 65 lg-le 11 lisandub halduri tasule käibemaks. Halduri tasu alammäär on 5075 eurot 50 senti, millele lisandub käibemaks 1015 eurot 10 senti, kokku 6090 eurot 60 senti. Pankrotihaldur palub määrata halduritasuks 5040 eurot, millele lisandub käibemaks 1008 eurot, kokku 6048 eurot. Halduri taotletud tasu on alammäärast isegi väiksem. Halduri tasu alammäärad on kehtestatud seadusega. Käesolevas pankrotiasjas on haldur viinud läbi kõik vajalikud toimingud. Tegemist on suhteliselt tavapärase füüsilise isiku pankrotimenetlusega. Võlausaldaja selgituse nõue oleks põhjendatud juhul, kui haldur oleks taotlenud PankrS § 651 lõikes 1 sätestatud alammäärast suuremat tasu. Ebaõige on võlausaldaja väide, et halduri tasu on kunstlikult suurendatud ning et haldur on dubleerinud ajutise halduri tegevusi ja selle eest topelt tasu väljamõistmine ei ole põhjendatud. Pankrotihaldur pidas võlausaldaja poolt vaidlustatud tegevuse all silmas füüsilise isiku 2014 tuludeklaratsiooni alusel tagastamisele kuuluva tulumaksu sissenõudmist Maksu- ja Tolliametilt, võlgniku töökohtade ja sissetulekute kohta järelepärimiste tegemist ning pankrotivara hulka laekuva osa sissenõudmist. Kuna võlgnik ei andnud haldurile teavet oma elu- ja tegevuskoha ning sissetulekute kohta, oli haldur sunnitud pöörduma järelepärimistega Maksu- ja Tolliameti ning võlgniku tööandja SA Tartu Ülikooli Kliinikum poole, selgitama välja ja nõudma pankrotivara hulka kuuluva sissetuleku osa kandmist võlgniku arvelduskontole. Võlgnik esitas maakohtule määruskaebuse jaotusettepaneku peale ja avalduse pankrotimenetluse lõpetamiseks, millele haldur pidi vastama, samuti pidi haldur osalema kohtuistungil, kus võlgniku avaldus läbi vaadati. Eelkirjeldatud võlgniku tegevuse tõttu on halduri töö maht pigem suurenenud, kui vähenenud.
Haldur ei nõua ühegi pankrotimenetluse kulutuse hüvitamist, st taotletav halduri tasu sisaldab ka kõiki halduri kohustuste täitmiseks vajalikke kulusid, mis tavapäraselt hüvitatakse PankrS § 66 alusel eraldi. Kohtutäituri seaduse § 32 lg 3 ja § 35 lg 2 p 8 kohaselt oleks hüpoteegi realiseerimise nõude täitmisel korteriomandi 36 000 euro suuruselt müügihinnalt kohtutäituri põhitasu 3240 eurot, millele lisandub käibemaks 648 eurot, kokku 3888 eurot. Seega on ainult sama hinnaga korteriomandi müügi eest ette nähtud tasu 3240 eurot, millele lisandub käibemaks. Kuivõrd halduril on pankrotiseadusest tulenevalt oluliselt rohkem ülesandeid ja kohustusi kui kohtutäituril, siis ei ole põhjendatud määrata halduri tasu väiksemana kui on kohtutäituri tasu.
MAAKOHTU SEISUKOHT
4.Tartu Maakohus kinnitas 1. veebruari 2016 määrusega lõpparuande võlgniku pankrotimenetluses, lõpetas võlgniku pankrotimenetluse ja vabastas pankrotihaldur Anne Tammeri pankrotihalduri kohustustest. Maakohus määras iga võlausaldaja tunnustatud nõude osa, mille ulatuses on jäänud raha saamata. II rahuldamisjärku, ehk muud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuete hulka (PankrS § 153 lg 1 p 2) kuuluvad TF Bank AB nõue 1022 eurot 82 senti, jaotis 5,07%, Korteriühistu Mõisavahe 37 nõue 2098 eurot 52 senti, jaotis 10,40%, Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) nõue 11 949 eurot 88 senti, jaotis 59,23% ning Swedbank AS-i nõue 5104 eurot 21 senti, jaotis 25,30%, kokku 20 175 eurot 43 senti. Võlgnik nõuetele nõuete kaitsmise koosolekul vastuväiteid ei esitanud. Maakohus määras pankrotihalduri tasuks 5040 eurot, millele lisandub käibemaks 1008 eurot, kokku 6048 eurot ning määras maksta pankrotihalduri tasu pankrotivarast büroole, mille kaudu haldur tegutseb, s.o Advokaadibüroo Tammer & Tammer OÜ-le. Maakohus leidis, et lõpparuanne on seaduslik ning sealt ei ilmne, et pankrotimenetluses oleks rikutud võlgniku ja võlausaldajate õigusi. Lõpparuanne tuleb kinnitada ja pankrotimenetlus lõpetada (PankrS § 163 lg 3). Võlgniku maksejõuetuse põhjuseks ei ole kuriteo tunnustega teod, vaid PankrS § 163 lg 3 tähenduses muu asjaolu. PankrS § 65 lg 1 kohaselt on halduril õigus saada tasu oma ülesannete täitmise eest. PankrS § 65 lg 2 kohaselt arvestatakse halduri tasu pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest, samuti halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast lähtudes. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus töö mahtu, keerukust ja halduri kutseoskust. Halduri tasu arvestamisel ei võeta arvesse raha, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal või mis on saadud halduri tegevusest sõltumata. PankrS § 65 lg 5 kohaselt kohus määrab haldurile tasu sama seaduse § 651 lõikes 1 nimetatud alammääras. Maakohus leidis, et võlgniku pankrotimenetluses ei ole pankrotivara väärtus suur. Vara väärtus mahub vahemikku 32 001 kuni 64 000, mille puhul määratakse pankrotihalduri tasu miinimummääras PankrS § 651 lg 1 kohaselt. Tulenevalt PankrS § 651 lg-st 1 on halduri tasu alammäär pankrotivaralt suurusega 32 001 – 64 000 eurot 4665 eurot pluss 10% pankrotivara suuruse alumist piiri ületavalt osalt: 4665 + (36 106,08 – 32 001)*10% = 5075 eurot 50 senti. Pankrotihaldur on lõpparuandes märkinud, et kuna pankrotivarast ei jätku halduritasu ja muude pankrotimenetluse kulude väljamaksmiseks, ei taotle ta kõigi kulutuste hüvitamist ja taotleb ka pankrotihalduri tasu alla alammäära, st 5040 eurot, millele lisandub käibemaks 1008 eurot. Maakohus nõustus pankrotihalduriga, et võlausaldaja seisukoht, et pankrotihalduri tasu tuleks arvestada toimingupõhiselt kohaldades tunnitasumäärana 100 eurot, millele lisandub käibemaks, ei põhine seadusel. Ajapõhiselt arvestatakse PankrS § 23 lg 2 kohaselt ajutise
pankrotihalduri töötasu. PankrS § 23 lg 1–3 alusel tuleb ajapõhiselt pankrotihalduri tasustamine kõne alla PankrS § 65 lg-s 11 sätestatud olukorras, st juhul, kui füüsiliselt isikust võlgniku pankrot kuulutatakse välja PankrS § 171 lg 11 alusel ja võlgnikul ei ole pankrotimenetluse kulude katmiseks piisavalt vara. Võlgniku puhul ei ole kohus pankrotti välja kuulutanud PankrS § 171 lg 11 alusel ja võlgniku pankrotimenetluses oli olemas pankrotivara, millest kanda pankrotimenetluse kulusid. Maakohus nõustus pankrotihalduriga, et kuivõrd halduril on pankrotiseadusest tulenevalt oluliselt rohkem ülesandeid ja kohustusi kui kohtutäituril, siis ei ole põhjendatud määrata halduri tasu väiksemas summas, kui oleks kohtutäituri tasu. Pankrotihaldur peab lisaks vara müügile viima läbi ka võlausaldajate üldkoosolekuid, kontrollima pankrotimenetluses esitatud nõudeid, koostama PankrS §-st 132 tuleneva ettekande, koostama jaotusettepaneku, tegelema pankrotivara valitsemisega, tegema pankrotivarast väljamakseid ja koostama lõpparuande. Kõiki neid ülesandeid on pankrotihaldur ka täitnud. Arvestades pankrotimenetluse keerukust, halduri kutseoskust, halduri ülesannete mahtu seoses vara valitsemise ja müügiga ning halduri taotlust ja seda, et haldur ei ole taotlenud halduri ülesannete täitmiseks vajalike kulutuste hüvitamist (PankrS § 66), on põhjendatud halduri tasu määramine nõutud ulatuses.
VÕLGNIKU MÄÄRUSKABUS
6.Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse. Määruskaebuse kohaselt ei ole pankrotihaldur kaitsnud võlgniku huve vastavalt PankrS § 55 lg-tele 1 ja 2. Halduri tasu on liialt suur ja ei vasta tegelikult tehtud tööle. Võlgnikule teadaolevalt toimus vara suhtes kaks, mitte kolm enampakkumist. Tegelikkusele ei vasta halduri väite, et ta viivitas müügiga, et võlgnik saaks pidada hüpoteegipidajaga läbirääkimisi. Kinnisvara alghinna määramisel ei kutsunud haldur kinnisvaraeksperti vara hindamiseks. Pankrotihaldur müüs korteri alla turuhinna ning suhteliselt kiirelt, mistõttu määrata haldurile töötasuks 7000 eurot on liig. Tehtud töö ei vasta küsitud töötasule. Võlgnik on nõus võlausaldaja poolt pakutud halduri tasuga.
VÕLAUSALDAJA MÄÄRUSKAEBUS
7.Võlausaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrus, jätta kinnitamata võlgniku pankrotimenetluses esitatud lõpparuanne ja pankrotihalduri tasu taotlus ning tagastada need haldurile. Võlausaldaja palub jätta menetluskulud pankrotihalduri kanda ning määruskaebuse rahuldamisel tagastada määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv. Määruskaebuse kohaselt vaidlustab võlausaldaja maakohtu määrust halduri tasu kinnitamise osas. PankrS § 65 lg-s 5 on seadusandja selgesõnaliselt näinud ette võimaluse määrata alammäärast väiksem tasu ning seejuures ei oma tähtsust, kas pankrotivara suurus on väike või suur. Antud juhul on pankrotihalduri tasu kujunenud ebamõistlikult suureks, sest tegemist ei ole olnud pika ega keeruka menetlusega. Võlgniku pankrot kuulutati välja 28. oktoobril 2014. Aasta hiljem, s.o 24. novembril 2015 esitas pankrotihaldur kohtule kinnitamiseks lõpparuande. Nimetatud perioodil seisnes pankrotihalduri töö nõudeavaldustega tutvumises (võlausaldajaid
kokku vaid neli), 20. veebruaril 2015 nõuete kaitsmise koosoleku läbiviimises, 3 enampakkumise läbiviimises, 19. oktoobril 2015 võlausaldajate üldkoosoleku läbiviimises, lõpparuande koostamises ja teate avaldamises väljaandes Ametlikud Teadaanded. Maakohus oleks pidanud igakülgselt hindama pankrotihalduri tasu põhjendatust ja vajalikkust, mida ta teinud ei ole. Asjaolu, et mõne väiksema menetluse raames ei ole pankrotihalduri tasu just märkimisväärne, ei tähenda, et suurema pankrotivaraga menetluse puhul võiks haldur nõuda põhjendamatut ja ebamõistlikult suurt tasu. Iga menetlus on eraldiseisev ning ükski võlgnik ega võlausaldaja ei pea kinni maksma teise menetluse kulusid ja igal juhul tuleb kohtul nõutava tasu suuruse põhjendatust hinnata. Kohtu pädevus määrata haldurile tasu sisaldab ka kohtu õigust hinnata tasu määramise aluseks olevaid asjaolusid ja vajadusel taotletavat tasu vähendada. Kuigi seaduse järgi on halduri tasu määramisel orientiiriks eelkõige pankrotivara suurus, ei saa haldurile tasu määramisel lähtuda üksnes sellest, vaid eelkõige tuleb lähtuda halduri töö mahust ja keerukusest. Lisaks peab kohus arvestama, et ka tasu alammäär on pigem orienteeruv summa ja kui halduri töömaht ei ole suur ja vara võõrandamisel või tagasivõitmisel ei ole saadud oodatust märksa paremaid tulemusi, siis on alust määrata ka alammäärast väiksem tasu, sest vastasel korral võiks halduri tasu kujuneda ebamõistlikult suureks (Riigikohtu 4. novembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3415, p 29, 12. oktoobri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-11, p 13, 23. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-16, p 11).
VASTUSTAJA SEISUKOHT
8.Pankrotihaldur vaidleb mõlemale määruskaebusele vastu ja ei nõustu määruskaebustes esitatud seisukohtadega. Pankrotihaldur on pankrotivara müües tegutsenud vastavalt seadusele. PankS § 65 lg 1 kohaselt on halduril õigus saada tasu oma ülesannete täitmise eest. Pankrotihalduri tasu määrab kohus pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel, olles ära kuulanud halduri, võlgniku ning pankrotitoimkonna arvamuse. Halduri taotlusel määrab kohus halduri tasu büroole, mille kaudu haldur tegutseb. PankrS § 65 teise lõike kohaselt arvestatakse halduri tasu pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest, samuti halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast lähtudes. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus töö mahtu, keerukust ja halduri kutseoskust. Halduri tasu arvestamisel ei võeta arvesse raha, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal või mis on saadud halduri tegevusest sõltumata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 1. veebruari 2016 määrus tuleb tühistada ning teha asjas uus määrus, millega jätta võlgniku pankrotimenetluses pankrotihalduri poolt
24.novembril 2015 esitatud lõpparuanne kinnitamata ning tagastada see pankrotihaldurile pankrotimenetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus määrab pankrotihalduri tasuks 3740 eurot, millele lisandub käibemaks 20% summas 748, kokku 4488 eurot. Väljamakseid pankrotihaldurile võib teha üksnes pärast lõpparuande kinnitamise määruse jõustumist. Swedbank AS määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. P.P. (pankrotis) määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
10.Pankrotihaldur palus määrata talle koos lõpparuande kinnitamisega tasu summas 5040 eurot, millele lisandub käibemaks 20% summas 1008 eurot, kokku 6048 eurot. Käesolevas asjas oleks tasu alammäär 5057 eurot 50 senti (4665 + (36 106,08 – 32 001) x 10%), millele lisanduks käibemaks 20% summas 1011 eurot 50 senti, kokku 6069 eurot. Seega palus haldur
määrata talle tasu, mis jääb mõnevõrra alla alammäära. Maakohus rahuldas pankrotihalduri taotluse täielikult. PankrS § 65 lg 1 järgi on halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt arvestatakse halduri tasu, lähtudes pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast. Tasu suuruse määramisel võetakse arvesse töö mahtu, keerukust ja halduri kutseoskust. PankrS § 65 lg 5 kohaselt määrab kohus haldurile tasu § 651 lõikes 1 nimetatud alammääras. Alammäärast suurema tasu võib kohus määrata põhjendatud juhul. Kohus võib määrata alammäärast väiksema tasu, kui tasu suurus ei vasta halduri tehtud töö mahule ja vastutusele. Halduri tasuga seonduvalt on Riigikohus leidnud, et kohtu pädevus määrata haldurile tasu sisaldab ka kohtu õigust hinnata tasu määramise aluseks olevaid asjaolusid ja vajadusel taotletavat tasu vähendada (Riigikohtu 12. oktoobri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-11, p 13). Kuigi seaduse järgi on halduri tasu määramisel orientiiriks eelkõige pankrotivara suurus, ei saa haldurile tasu määramisel lähtuda üksnes sellest, vaid eelkõige tuleb lähtuda halduri töö mahust ja keerukusest. Lisaks peab kohus arvestama, et ka tasu alammäär on pigem orienteeruv summa ja kui halduri töömaht ei ole suur ja vara võõrandamisel või tagasivõitmisel ei ole saadud oodatust märksa paremaid tulemusi, siis on alust määrata ka alammäärast väiksem tasu, sest vastasel korral võiks halduri tasu kujuneda ebamõistlikult suureks (Riigikohtu 4. novembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15, p 29).
11.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb halduri tasu määramisel arvestada järgmisi asjaolusid. Käesoleval juhul on tegemist füüsilise isiku pankrotimenetlusega. Võlgniku pankrot kuulutati välja 28. oktoobril 2014 ning pankrotihaldur esitas kohtule lõpparuande 24. novembril 2015, seega oli pankrotimenetluse kestvuseks üks aasta ja üks kuu. Võlgnikule kuulus korteriomand, mille müügiks korraldas pankrotihaldur kaks enampakkumist. Muud pankrotivara ei olnud. Pankrotimenetluses oli esitatud neli nõudeavaldust (Swedbank AS-i, TF Bank AB, Korteriühistu Mõisavahe 37 ja Eesti Vabariigi poolt). Asja materjalidest nähtuvalt ei ole haldur peale ühe korteriomandi müümise teinud mingeid märkimisväärseid toiminguid (v.a. aruanded kohtule). Pankrotimenetluses ei ole haldur kohtule hagisid esitanud. Pankrotihalduri poolt viidatud järelepärimisi Maksu- ja Tolliametile ja võlgniku tööandjale, samuti võlgniku määruskaebusele ning pankrotimenetluse lõpetamise avaldusele vastamist ei saa ringkonnakohtu arvates märkimisväärseteks toiminguteks pidada. Käesolev pankrotimenetlus ei olnud ka keeruline, sest menetluses ei esitatud nõuetele vastuväiteid. Eeltoodut arvestades ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud määrata pankrotihaldurile tasu alammääraga samas suurusjärgsus.
12.Samas nõustub ringkonnakohus pankrotihalduri ja maakohtuga selles, et üldjuhul ei peaks halduri tasu olema väiksem, kui kohtutäituri tasu täitemenetluse ja enampakkumise läbiviimisel. Kuivõrd seadusandja on pidanud vajalikuks täitemenetluses kehtestada regulatsiooni, kus pandieseme müügist saadud rahasummast tasutakse kõik pandi realiseerimisega seonduvad kulud, s.h kohtutäituri tasu, siis vastav regulatsioon peaks kohalduma ka pankrotimenetluses. Pankrotimenetlus on sundtäitmise menetluse eriliik (Riigikohtu 17. juuni 2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-09, p 9). Pankrotihalduril on PankrS § 135 lg 1 kohaselt kohustus pankrotivara müüa täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, arvestades pankrotiseaduses ettenähtud erisusi. Vastavalt kohtutäituri seaduse (KTS) § 29 lg-le 1 võib kohtutäituri tasu koosneda menetluse alustamise tasust, menetluse põhitasust ja täitetoimingu lisatasust. Kohtutäituri põhitasu määrad on sätestatud KTS §-35 ning need sõltuvad sissenõude summast. Võlgnikule kuuluva
korteriomandi müügist laekus 36 000 eurot. KTS § 35 lg 2 p 8 järgi oleks põhitasu 3240 eurot (9% 36 000 eurost). KTS § 43 lg 1 võimaldab kohtutäituril saada lisatasu, kui täitetoiming on tehniliselt või õiguslikult keerukas või ajaliselt kulukas. Ringkonnakohus on eelnevalt põhjendanud, et antud juhul ei olnud tegemist pika ega keerulise menetlusega.
13.Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et pankrotihalduri ja kohtutäituri töö iseloom on siiski mõnevõrra erinev, pankrotihalduri ülesannete ring on laiem tulenevalt PankrS §-st 55. Eeltoodut arvestades peab ringkonnakohus põhjendatuks määrata pankrotihalduri tasuks 3740 eurot (3240 + 500), millele lisandub käibemaks 20% summas 748, kokku 4488 eurot, mis ei sisalda kulusid.
14.Kuivõrd ringkonnakohus muudab pankrotihalduri tasu suurust, muutuvad ka võlausaldajate saamata jäänud nõuete summad ning jaotise protsendid. Sellest tulenevalt tuleb vaidlustatud määrus täies ulatuses tühistada, jätta pankrotihalduri poolt 24. novembril 2015 esitatud lõpparuanne kinnitamata ning tagastada see pankrotihaldurile. Pankrotihalduril tuleb esitada kohtule uus lõpparuanne, arvestades ringkonnakohtu poolt temale määratud tasu suurust. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et väljamakseid pankrotihaldurile võib teha üksnes pärast lõpparuande kinnitamise määruse jõustumist.
15.Menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.