Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Kalev Saare ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Piret Peedoski hagi TF Bank AB vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2020. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Piret Peedoski määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Piret Peedosk, vandeadvokaat Piret Pallo
esindaja
riigi
õigusabi
korras
Kostja TF Bank AB Asja läbivaatamise kuupäev
5. aprill 2021, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-13236 ja saata asi samale ringkonnakohtule Piret Peedoski apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks ning menetlusabi taotluse lahendamiseks.
3.Rahuldada vandeadvokaat Piret Pallo taotlus riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ning määrata Advokaadibüroo Pallo & Partnerid OÜ-le riigieelarvest makstavaks tasuks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 291 eurot 60 senti (sh käibemaks).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Piret Peedosk (hageja) esitas 29. augustil 2019 maakohtule TF Bank AB (kostja) vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 084/2018/1453. Hageja menetlusdokumentide kohaselt sõlmis ta kostja õiguseellasega Time Finans AB (kostja õiguseellane) laenulepingu, mille alusel andis kostja õiguseellane hagejale laenu 15 000 krooni. Hageja tasus aastatel 2006–2007 igas kuus osamakseid. Hagejal tekkisid 2007. a lõpus makseraskused, millest ta teavitas ka laenuandjat. Hageja tasus 2008. a septembris lisaks juba makstud igakuistele summadele põhilaenust 15 000 krooni. Maakohus mõistis 7. aprillil 2010
2-19-13236 tsiviilasjas nr 2-09-69804 tehtud tagaseljaotsusega hagejalt kostja õiguseellase kasuks välja
30.novembril 2006 väljastatud eralaenu tagasimaksmisel tekkinud võlgnevuse 16 043 krooni 39 senti (põhinõue 15 000 krooni ja kahju 1043 krooni 39 senti). Hageja pöördus ajal, mil kohtuotsuse jõustumiseni oli veel aega, võlanõustaja kaudu inkassofirma poole, kes tagaseljaotsuse kohaselt oli kostja esindajana hageja vastu nõude esitanud. Hageja edastas inkassofirmale koopia maksekorraldusest, millest nähtus 15 000 krooni tasumine 2008. Inkassofirma esindaja A. Hõbe selgitas, et hageja ei pea rohkem 15 000 krooni tasuma. Kuna viidatu toimus kümme aastat tagasi, ei ole hagejal võimalik selle kohta kinnitust esitada (nii vanu dokumente Tartu Linnavalitsuse arhiivis ei säilitata). Inkassofirma nõudis kohtuotsuse alusel 15 000 krooni tasumist ka 2011. Hageja saatis maksest koopia ja selgitas, et on summa tasunud. Inkassofirma kinnitas, et hageja ei pea nimetatud summat uuesti tasuma. Inkassofirma nõudis kohtuotsuse alusel 15 000 krooni tasumist uuesti 2014. Hageja selgitas, et tasus summa 2008. Inkassofirma tugines aga sellele, et neil on kohtuotsus, ning palus summa tasuda. Hageja esitas kodulaenu võlgnevuse tõttu oma pankrotiavalduse ning 2014 kuulutati välja tema pankrot. Pankrotihaldur käskis hagejal märkida kõik ettevõtted, kes hagejalt raha nõudsid, mitte kellele hageja võlgu oli. Seetõttu viitas hageja pankrotimenetluses ka kostja nõudele. Hageja selgitas pankrotihaldurile, et kostja nõue on tegelikkuses 2008 juba tasutud. Pankrotihaldur viitas, et muretseda pole vaja, sest nõue aegub pankrotimenetluse käigus. Hageja vaidlustas enda võlgnevuse kostjale kohtuistungil. Kuna enne kohtuistungit võeti hagejalt ligipääs tema pangakontodele, ei saanud ta teha maksetest koopiaid. Pankrotimenetlus lõpetati 2017 hageja avalduse alusel. Inkassofirma nõudis hagejalt 2018. a suvel taas 15 000 krooni tasumist. Hageja ei nõustunud sellega ja tutvus maakohtus tsiviilasja nr 2-09-69804 toimikuga. Toimikust nähtus, et inkassofirma esitas hageja vastu hagi 2009. Hagis ei kajastatud hageja maksete tasumist ning asja materjalides ei olnud laenulepingu koopiat. Kohtudokumendid saadeti alguses valele aadressile, kuigi nõuete peal oli õige aadress. Hageja jaoks oli selgusetu, miks tehti tagaseljaotsus ning kas tema vastused ei jõudnud kohtusse. Hageja kirjutas pärast toimikuga tutvumist inkassofirmale ning viitas, et viimane esitas 2009 kohtule valeinfot hageja võlgnevuse kohta. Hageja saatis inkassofirmale tasutud maksete suurused ja kuupäevad ning palus kohtutäituril täitemenetluse täiteasjas nr 084/2018/1453 peatada. Inkassofirma märkis 7. mail 2018, et uurib kohtudokumente, ning palus kohtutäituril nõude sissenõudmise peatada. Inkassofirma teatas 16. juulil 2019, et on nõus nõude vähendamisega 285 euro 80 sendini. Hageja küsimusele, miks esitati 2009 kohtule valed dokumendid, vastas inkassofirma töötaja, et ta ei tea, kuna ei töötanud sel ajal ettevõttes. Kohtutäitur nõuab hagejalt võlgnevuse tasumist. Hageja hinnangul on ülekohtune nõuda temalt kümme aastat võlgnevust, mille ta on juba tasunud. Hagejale jäi arusaamatuks, kuidas oli kostja aastatel 2010 ja 2011 nõus, et hageja võlgnevus on tasutud, ning aastatel 2012, 2014, 2018 ja 2019 nõuab nõude tasumist. Hageja palus, et kostja tagastaks talle pankrotimenetluses tehtud väljamakse 86 eurot 89 senti, kohtutäituri poolt 2018. a oktoobris kostjale tasutud 193 eurot 52 senti ning inkassofirmale hageja poja kontolt tehtud maksed 50 eurot. Hageja esitas pärast maakohtu 16. septembri 2020. a istungit seisukoha, milles viitas, et ta ei nõustunud määruskaebuse kohaselt pankrotimenetluses kostja nõude ja kostjale tehtava väljamaksega.
2.Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostjale jäi hageja nõue arusaamatuks. Kohtutäituri menetluses on kostja 935 euro 93 sendi suurune nõue hageja vastu. Täitedokumendiks on maakohtu 9. jaanuaril 2017 tsiviilasjas nr 2-14-56806 tehtud 2(9)
2-19-13236 määrus, millega maakohus lõpetas hageja pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisega. Hageja ei vaidlusta praeguse sundtäitmise täitedokumenti. Maakohus kuulutas 28. oktoobri 2014. a määrusega välja hageja pankroti ning kostja esitas hageja pankrotimenetluses 1022 euro 82 sendi suuruse nõude. Hageja ja pankrotihaldur ei esitanud kostja nõudele pankrotimenetluses vastuväidet. Nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuet ja selle rahuldamisjärku ei saa hiljem vaidlustada (pankrotiseaduse (PankrS) § 105). Pankrotimenetluses laekus kostja nõude katteks 86 eurot 89 senti ning pankrotimenetluse lõpetamise määruse kohaselt on kostjal saamata 935 eurot 93 senti. Hageja kohustustest vabastamise menetlust ei ole algatatud. Kuna täitedokumendiks on maakohtu 9. jaanuaril 2017 tsiviilasjas nr 2-14-56806 tehtud määrus, puudub hagejal täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 11 kohaselt võimalus nõude olemasolu vaidlustada. Viidatud maakohtu määrus jõustus 30. juunil 2017. Vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist (TMS § 221 lg 2). Hageja tugines praeguses hagis tõendamata väidetele, viidates väidetavatele tasumistele ajavahemikul 8. detsember 2006 kuni 5. juuli 2017.
3.Maakohus jättis 16. oktoobri 2020. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt riigituludesse hagilt tasutava riigilõivu 300 eurot ja viivise. Maakohtu hinnangul ei olnud hagi õiguslikult põhjendatud. Maakohus tuvastas täitmisregistri andmete alusel, et kohtutäitur alustas 27. märtsil 2018 kostja kui sissenõudja avalduse alusel hageja vastu täiteasjas nr 084/2018/1453 täitemenetlust 935 euro 93 sendi suuruse nõude sissenõudmiseks. Täitedokumendiks selles täiteasjas on maakohtu 9. jaanuaril 2017 tsiviilasjas nr 2-14-56806 tehtud määrus. Maakohus tuvastas, et nõuet ei ole täitemenetluses täidetud. Maakohus viitas TMS § 221 lg-tele 1 ja 2 ning selgitas, et TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, kus jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluses. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise eelduseks on, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud ja vastav asjaolu tekkis pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Kui vastav asjaolu esines juba kohtumenetluse ajal, on võimalik sundtäitmine lubamatuks tunnistada, kui hageja tõendab, et objektiivsel põhjusel ei olnud tal võimalik oma vastuväidet menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha (Riigikohtu 24. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-17776/39, p 13). Hageja tugines sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude puhul sellele, et ta täitis nõude juba 2008. Pooled ei vaielnud, et 2006. a novembris sõlmis hageja kostja õiguseellasega laenulepingu, mille alusel andis kostja õiguseellane hagejale laenu 15 000 krooni. Hageja tunnistas, et 2007 tekkisid tal makseraskused ja ta ei teinud laenu tagasimakseid nõuetekohaselt. Maakohus mõistis 7. aprillil 2010 tsiviilasjas nr 2-09-69804 tehtud tagaseljaotsusega hagejalt kostja õiguseellase kasuks välja
30.novembril 2006 väljastatud eralaenu tagasimaksmisel tekkinud võlgnevuse 16 043 krooni 39 senti (põhinõue 15 000 krooni ja kahju 1043 krooni 39 senti). Hageja ei vaidlustanud tagaseljaotsust ja see jõustus 27. aprillil 2010. Tagaseljaotsuse kohaselt oli kostja õiguseellase lepinguline esindaja A. Hõbe OÜ-st Incure Inkasso Agentuur (inkassofirma). Maakohus tuvastas, et hageja kontoväljavõtetest (tl-d 66–69) nähtusid tema maksed OÜ-le Halens Eesti, Halens Finans AB-le ja inkassofirmale ajavahemikul 8. detsember 2006 kuni 15. september 2008. Muu hulgas kandis hageja 3. septembril 2008 inkassofirmale 15 000 krooni ning makse selgituseks oli märgitud „Halens Finans AB võlgnevus“. Maakohtu hinnangul ei olnud praeguse asja lahendamisel tähtsad tagaseljaotsusele esitatud hageja vastuväited (tasus võlgnevuse 2008; ei vaidlustanud tagaseljaotsust, kuna pöördus võlanõustaja vahendusel inkassofirma esindaja A. Hõbe poole, kes lubas, et otsusega väljamõistetud võlga sisse ei nõuta), kuna see lahend ei olnud vaidlustatud täitemenetluses täitedokument. 3(9)
2-19-13236 Vaidlusaluses täiteasjas oli täitedokument maakohtu 9. jaanuaril 2017 tsiviilasjas nr 2-14-56806 tehtud määrus (jõustus 30. juunil 2017), millega kohus kinnitas hageja pankrotimenetluses lõpparuande ja lõpetas tema pankrotimenetluse. Viidatud määruses on märgitud iga võlausaldaja tunnustatud nõude osa, mille ulatuses jäi tal raha saamata. Muu hulgas on II rahuldamisjärgu tähtaegselt esitatud tunnustatud nõudena märgitud kostja nõue, mille saamata jäänud osa on 935 eurot 93 senti. Määrusega määras kohus kindlaks ka pankrotihalduri tasu. Maakohus tuvastas KIS-i andmete alusel, et hageja esitas maakohtu 9. jaanuari 2017. a määruse peale määruskaebuse osas, millega määrati pankrotihaldurile tasu. Maakohus keeldus 14. märtsi 2017. a määrusega hageja määruskaebuse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohus jättis 31. mai 2017. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Maakohtu hinnangul ei vaieldud selle üle, et hageja ei vaidlustanud maakohtu 9. jaanuari 2017. a määrust osas, millega maakohus määras võlausaldajate (sh kostja) tunnustatud nõuete osad, mille ulatuses jäi neil pankrotimenetluses raha saamata. PankrS § 101 lg 2 kohaselt oli hagejal pankrotimenetluses enne nõuete kaitsmise koosolekut võimalik esitada haldurile nõuete kohta kirjalikke vastuväiteid. Ei olnud tõendatud, et hageja kasutas seda õigust. Maakohtu 9. jaanuari 2017. a määruse kohaselt ei esitanud hageja nõuetele nõuete kaitsmise koosolekul vastuväiteid. Seega ei tõendanud hageja, et esines objektiivne põhjus, mille tõttu ei olnud tal võimalik oma vastuväiteid kostja nõude tunnustamisele pankrotimenetluses tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle kohta saanud võtta lahendis seisukoha. See, et hageja ei esitanud kostja nõude tunnustamisele vastuväidet, kuna uskus halduri väidet, et nõuded kustuvad viie aasta pärast, ei olnud objektiivne põhjus, mis takistas hagejal oma vastuväiteid maksma panna. Hageja kaotas TMS § 221 lg 2 kohaselt õiguse esitada vastuväiteid täitedokumendiks oleva kohtumääruse sundtäitmisele, tuginedes asjaoludele, mis tekkisid enne määruse jõustumist. Seega ei olnud maakohtu
9.jaanuari 2017. a määruse alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise eeldused täidetud.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja märkis apellatsioonkaebuses mh järgmist. Maakohus oleks pidanud jätma TMS § 221 lg 2 hea usu põhimõtte järgi kohaldamata. Hageja selgitas (ning selle üle ka ei vaielda), et on võlgnevuse ammu tasunud. Hageja pidas kostjaga mitmel korral läbirääkimisi, andis talle teada, et on võlgnevuse tasunud, ning kostja nõustus sellega enda vastuses. Kostja pani hageja uskuma, et ei nõua temalt rohkem võlgnevust. Nõude pankrotimenetluses uuesti esitamine ning täitemenetluse algatamine olukorras, kus hageja selgitas mitu korda, et on võlgnevuse tasunud, oli pahatahtlik ja vastuolus hea usu põhimõttega. Sellise käitumise eesmärgiks on tekitada hagejale kahju ja rikastuda tema arvel. Selline käitumine on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 2 kohaselt keelatud. Eesmärk ei ole kaitsta isikut, kes pahatahtlikult oma nõudeid esitab. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Ringkonnakohus keeldus 25. novembri 2020. a määrusega hageja apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, jättis kostja menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda ja märkis, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Ringkonnakohus jättis hageja menetlusabi taotluse läbi vaatamata ning hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud riigi kanda. Ringkonnakohus ei võtnud apellatsioonkaebust menetlusse, sest apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei olnud võimalik apellatsioonkaebust rahuldada (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6). Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. Kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks 4(9)
2-19-13236 (Riigikohtu 24. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12; 3. aprilli 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-18835/64, p 10.1). Ringkonnakohtu hinnangul oli praegu tegemist olukorraga, kus kaebuse väidete õigsust eeldades ei saanud kaebust ilmselt rahuldada ning apellatsioonkaebus oli õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuses ei esitatud väiteid, mis annaksid alust maakohtu otsust tühistada või muuta. Hageja ei toonud esile asjaolusid, mille õigsust eeldades oleks võimalik väita, et praegu oleks sundtäitmise algatamine vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja väitis, et pankrotihaldur eksitas teda pankrotimenetluses nõude kustumise osas ning seetõttu ei esitanud hageja nõudele vastuväidet. Ringkonnakohus selgitas, et kostja nõue pankrotimenetluses tulenes tsiviilasjas nr 2-09-69804 tehtud tagaseljaotsusest. Seega loeti kostja nõue nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks, kuna see nõue oli kohtulahendiga rahuldatud (PankrS § 103 lg 4). Kaitsmiseta tunnustatuks loetud nõuete tunnustatuks lugemist ei mõjuta see, kas nõude tunnustamisele vaieldakse vastu, kas nõude tunnustamiseks esitatakse hagi või kas selline hagi rahuldatakse (Riigikohtu 27. novembri 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-18531/37, p 18). Seega isegi siis, kui pidada õigeks hageja väiteid, et pankrotihaldur eksitas teda, ei olnud need väited tähtsad, sest tagaseljaotsusest tulenev nõue oli kaitsmiseta tunnustatav.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha asjas uue määruse, millega võtta määruskaebus menetlusse. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Määruskaebuse kohaselt ei pea sundtäitmise algatamine olema vastuolus hea usu põhimõttega, vaid võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 2 järgi tuleb jätta kohaldamata säte, mille kohaldamine on hea usu põhimõtte kohaselt vastuvõetamatu. Praegu tuleb kohaldada VÕS § 6 lg-t 2 ja TMS § 221 lg-t 1 ning jätta TMS § 221 lg 2 kohaldamata. Hageja esitas apellatsioonkaebuses asjaolud, millest nähtub, et TMS § 221 lg 2 kohaldamine on praegu hea usu põhimõtte vastane. Pooled ei vaidle, et hageja on võlgnevuse tasunud. Hageja on korduvalt pidanud kostjaga läbirääkimisi ning selgitanud, et on võlgnevuse tasunud. Kostja on seejärel hageja mitmel korral rahule jätnud. Selliselt on kostja tekitanud hagejas veendumuse, et temalt rohkem võlgnevust ei nõuta. Seega oli nõude pankrotimenetluses esitamine äärmiselt pahatahtlik ning vastuolus hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus leidis vääralt, et kuna tagaseljaotsusest tulenev nõue oli kaitsmiseta tunnustatav, ei olnud oluline, kas esinesid objektiivsed põhjused, miks hageja ei esitanud TMS § 221 lg-s 1 sätestatud vastuväidet enne praegust tsiviilasja. Kaitsmiseta tunnustatud nõuet ei mõjuta küll vastuväite esitamine, kuid viide PankrS § 103 lg-le 4 ei ole praegu asjakohane. TMS § 221 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel ei ole oluline, kas nõue, mille alusel täitemenetlus algatatakse, on kaitsmiseta tunnustatav või mitte. Seega ei olnud PankrS sätted tsiviilasja lahendamisel olulised. Vaatamata TMS § 221 lg-le 2 võib tugineda asjaolule, et nõue on täidetud, ka siis, kui see on tekkinud enne täitemenetluse aluseks olevat kohtulahendit, kui isik ei saanud TMS § 221 lg-st 2 tulenevat vastuväidet objektiivsetel põhjustel varem esitada. Hageja viitas objektiivsetele põhjustele, miks ta ei saanud TMS § 221 lg 1 kohast vastuväidet varem esitada. Kui eeldada, et hageja vastuväited on tõesed, tuleb sundtäitmine tunnistada lubamatuks, st hagi rahuldada (Riigikohtu 24. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-17776/39). Ringkonnakohus jättis vääralt asjakohase materiaalõiguse kohaldamata ja kohaldas asjakohatuid norme ning hindas kaebuse perspektiivikust valesti. Ringkonnakohus tugines vaid mõnele hageja väitele ega põhjendanud, miks ta teisi väiteid ei käsitle. Seega rikkus ringkonnakohus ka põhjendamiskohustust. Ringkonnakohus tugines omaalgatuslikult ja 5(9)
2-19-13236 üllatuslikult asjakohatutele PankrS sätetele. Lisaks ei selgu määrusest, miks ringkonnakohus leidis, et kohaldada tuleb PankrS sätteid ning miks see välistab VÕS § 6 lg 2 kohaldamise.
7.Kostja vaidleb hageja määruskaebusele vastu, palub jätta ringkonnakohtu määruse muutmata ja menetluskulud hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause järgi rahuldada, ringkonnakohtu määrus materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu (TsMS § 692 lg 1 p-d 1 ja 2 ning § 695) tühistada ning saata asi apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks ja hageja menetlusabi taotluse lahendamiseks samale ringkonnakohtule. Kolleegium kontrollib praegu määruse, millega ringkonnakohus keeldus kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest, seaduslikkust. Kolleegiumi hinnangul ei saa ainuüksi need asjaolud, millele ringkonnakohus tugines, olla apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise alus. Seetõttu tühistab Riigikohus vaidlustatud ringkonnakohtu määruse. Ringkonnakohtul tuleb uuesti otsustada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle. Juhul, kui ringkonnakohus võtab hageja apellatsioonkaebuse menetlusse ning leiab, et vaidlustatud maakohtu lahend tuleb tühistada, kuid ringkonnakohus ei saa ise teha asjas sisulist lõpplahendit, on ringkonnakohtul õigus saata asi TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks.
9.Kohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Ringkonnakohus on asjakohaselt viidanud, et selle sätte alusel on ringkonnakohtul õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest üksnes juhul, kui apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. Seega peab kohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (nt Riigikohtu
3.aprilli 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-18835/64, p 10.1; 6. detsembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-15974/34, p 9).
10.Hageja tugineb määruskaebuses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise alusena sellele, et ta tasus kostja esindajale 2008. aastal 15 000 krooni suuruse võlgnevuse ning praegu tuleks TMS § 221 lg 2 (st selles sisalduv vastuväidete esitamise piirang) jätta kohaldamata ja kohaldada TMS § 221 lg-t 1.
10.1.Võlgnik võib TMS § 221 lg 1 kohaselt esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 2 järgi on TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Täitedokumendiks oleva kohtulahendi puhul on kohus poolte vaidluse enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist lahendanud, mistõttu on sellise täitedokumendi sundtäitmise vaidlustamine täitemenetluses piiratud (Riigikohtu 21. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-17, p 10). TMS § 221 lg 2 eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluses. Seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg-st 2 tuleneb ka järeldus, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi 6(9)
2-19-13236 esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel (st menetlusosalisest sõltumatul põhjusel) menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi (vt nt Riigikohtu 24. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-17776/39, p 13; 21. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385/204, p 15.1; 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 11).
10.2.Hageja tugineb sundtäitmise lubamatuks tunnistamise alusena sellele, et ta tasus kostja esindajale 2008. aastal 15 000 krooni suuruse võlgnevuse. Ei vaielda selle üle, et täitedokument, mille alusel algatatud sundtäitmist hageja lubamatuks soovib tunnistada, on maakohtu 9. jaanuaril 2017 tsiviilasjas nr 2-14-56806 tehtud määrus, millega kohus kinnitas hageja pankrotimenetluses lõpparuande ja lõpetas tema pankrotimenetluse. Hageja pankrotimenetluse ajal kehtinud PankrS (varasem PankrS) kohaselt võis võlgnik hiljemalt nõuete kaitsmise koosolekul esitada haldurile nõuete või neid tagavate pandiõiguste kohta vastuväiteid (varasema PankrS § 104 lg 1, § 101 lg 2). Nõuete kaitsmise koosolekul loeti aga kaitsmiseta tunnustatuks mh nõue, mis on rahuldatud kohtulahendiga (varasema PankrS § 103 lg 4). Ringkonnakohus tuvastas, et kostja nõue pankrotimenetluses tulenes 7. aprillil 2010 tsiviilasjas nr 2-09-69804 tehtud tagaseljaotsusest ning kostja nõue loeti varasema PankrS § 103 lg 4 alusel nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks. Riigikohus on varem märkinud, et nõude ilma kaitsmiseta seaduse alusel tunnustatuks lugemist ei mõjuta see, kas nõude tunnustamisele vastu vaieldakse, kas nõude tunnustamiseks esitatakse hagi või kas selline hagi rahuldatakse (Riigikohtu 27. novembri 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-18531/37, p 18). Ringkonnakohus järeldas eeltoodust ekslikult, et pankrotivõlgnikul ei ole jõustunud kohtulahendiga rahuldatud nõude tunnustamisele pankrotimenetluses üldse võimalik vastuväiteid esitada. Kolleegium selgitab, et varasema PankrS § 103 lg 4 eesmärk oli vältida pankrotimenetluses nõuete kaitsmisel uut vaidlust jõustunud kohtulahendiga rahuldatud ja poolte läbivaieldud nõude üle. Eeltoodu ei välistanud siiski pankrotimenetluses jõustunud kohtulahendiga rahuldatud ja kaitsmiseta seaduse alusel tunnustatuks loetavale nõudele vastuväidete esitamist alusel, mis tekkis pärast kohtulahendi jõustumist või mis tekkis kohtumenetluse käigus, kuid mida ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks saanud selle aluse kohta võtta seisukoha kohtulahendis. Samal põhimõttel on piiratud ka täitedokumendile vastuväidete esitamine sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi puhul (TMS § 221 lg 2; Riigikohtu
24.oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-17776/39, p 13; 21. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385/204, p 15.1). Pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuet ja selle rahuldamisjärku ei saanud varasema PankrS § 105 kohaselt hiljem vaidlustada, välja arvatud PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud juhul. Varasema PankrS § 106 lg 2 kohaselt sai mh võlgnik nõuda, et nõuete kaitsmise koosolek vaataks nõude uuesti läbi, kui ilmneb, et nõude või pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud andmetel või kui nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumisel või selle pidamisel on oluliselt rikutud seadust. Seega oli varasema PankrS kohaselt võimalik väga piiratud juhtudel vaidlustada pankrotimenetluses tunnustatud nõuet. Hageja ei tuginenud praegu varasema PankrS § 106 lg-s 2 sätestatud asjaoludele. Hageja tugineb sellele, et täiteasjas nr 084/2018/1453 sissenõutav nõue on 15 000 krooni ulatuses lõppenud täitmisega. Hageja väitel tasus ta nimetatud summa nii enne praegu täitedokumendiks oleva kohtulahendi, millega kohus lõpetas hageja pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisega, tegemist tsiviilasjas nr 2-14-56806 kui ka enne tagaseljaotsuse, millel põhines kostja nõue hageja vastu hageja pankrotimenetluses, tegemist tsiviilasjas nr 2-09-69804. Seega ei toonud hageja praegu esile nõude olemasolu puudutavaid elulisi asjaolusid, mis tekkisid pärast tsiviilasjades nr 2-14-56806 ja 7(9)
2-19-13236 nr 2-09-69804 lahendite jõustumist või nende kohtumenetluste käigus, kuid mida ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta vastavas kohtulahendis seisukoha. Seega leidis ringkonnakohus põhjendatult, et TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirangut kohaldades ei saaks hageja esitatud asjaoludel hagi TMS § 221 lg 1 alusel rahuldada.
11.Ringkonnakohus rikkus aga siiski menetlusõiguse norme hageja apellatsioonkaebuse eduvõimalust TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel hinnates.
11.1.Riigikohus on varem selgitanud, et kohtutäitur lõpetab TMS § 48 lg 1 p 4 järgi täitemenetluse mh juhul, kui esitatakse kohtulahend, millega on määratud sundtäitmine lõpetada. Üldjuhul saab kohus lõpetada sundtäitmise siis, kui sundtäitmise lõpetamine on seaduses sõnaselgelt sätestatud. Samas tuleb täitemenetluses arvestada mh TsÜS § 138 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga, mille järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärk on kahju tekitamine teisele isikule. Seega saab kohus erandina lõpetada sundtäitmise ka siis, kui sundtäitmine, sh TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirangu kohaldamine, oleks vastuolus hea usu põhimõttega (Riigikohtu 26. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-11, p 11).
11.2.Hageja väitel tasus ta võlgnevuse juba 2008 ning maakohus tuvastas, et hageja kandis
3.septembril 2008 inkassofirmale, kes oli kostja õiguseellase esindaja, 15 000 krooni (makse selgituseks märgitud „Halens Finans AB võlgnevus“). Lisaks viitas hageja enda väitel ajal, mil tsiviilasjas nr 2-09-69804 tehtud tagaseljaotsuse jõustumiseni oli veel aega, võlanõustaja kaudu inkassofirmale, et tasus nõude 2008. aastal. Hageja väitel nõustus inkassofirma esindaja pärast hagejalt maksekorralduse saamist, et hageja on oma võlgnevuse tasunud, ning kinnitas, et ta ei pea nimetatud summat uuesti tasuma. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme (TsMS § § 442 lg 8, § 436 lg 1), kuna ei analüüsinud hageja eespool viidatud väiteid ning viitas üldsõnaliselt, et hageja ei toonud esile asjaolusid, mille õigsust eeldades oleks võimalik väita, et praegu oleks sundtäitmise algatamine vastuolus hea usu põhimõttega. Kolleegiumi hinnangul tuleb asja edasises menetluses kontrollida, kas hageja kohtu ette toodud asjaolude tõendatuse korral saab järeldada, et TMS § 221 lg-s 2 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vastuväidete esitamise piirangu kohaldamine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega. TMS § 221 lg 2 kohaselt on olukorras, kus täitedokumendiks on kohtulahend, sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi alusena võimalik tugineda TMS § 221 lg-s 1 sätestatud vastuväidetele (eelkõige, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud) üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Riigikohus on selgitanud, et viidatud vastuväited kohtulahendist tuleneva nõude puhul on lubatud ka siis, kui alus, millel need põhinevad, tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetluslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha (Riigikohtu 24. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-17776/39, p 13). TMS § 221 lg-s 2 sätestatud vastuväidete esitamise piirangu kohaldamine ei ole hea usu põhimõttega vastuolus üksnes põhjusel, et sundtäidetakse jõustunud kohtulahendist tulenevat nõuet, mis on täidetud enne täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist, kuid mille täitmisele võlgnik kohtumenetluses ei tugine, kuigi objektiivselt oleks kohtumenetluses nõude täitmisele tuginemine ja kohtul selle kohta seisukoha võtmine olnud võimalik. Hageja esitatud väidetest nähtub, et kostja õiguseellase esindaja käitus enne tsiviilasjas nr 2-09-69804 tehtud tagaseljaotsuse jõustumist vastuoluliselt ning hageja jäi seetõttu ilma võimalusest kasutada tõhusalt kohaseid 8(9)
2-19-13236 õiguskaitsevahendeid. Juhul, kui kostja hea usu põhimõttega vastuolus oma õigusi kuritarvitades ning vastuoluliselt käitudes (avaldades hagejale enne kohtulahendi jõustumist, et hageja ei pea menetlusõigusi oma huvide kaitseks kasutama, sest kostja ei pööra kohtulahendit pärast selle jõustumist sundtäitmisele) on mõjutanud hagejat käituma kohtumenetluses selliselt, et ta jätab oma olulised menetluslikud õigused kasutamata (nt kaja või apellatsioonkaebuse esitamata), võib TMS § 221 lg-s 2 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vastuväidete esitamise piirangu kohaldamine olla vastuolus hea usu põhimõttega.
11.3.Kolleegium selgitab, et TMS § 221 lg-s 2 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vastuväidete esitamise piirangu kohaldamise hea usu põhimõttega vastuolu kontrollimist ning jaatava vastuse korral ka kohtulahendist täitedokumendi puhul TMS § 221 lg 1 alusel hagi lahendamist ei välista see, et hageja esiletoodud asjaolud on seotud tsiviilasjas nr 2-09-69804 tehtud tagaseljaotsuse, mitte aga täitedokumendiks oleva tsiviilasjas nr 2-14-56806 tehtud määrusega. Kolleegiumi hinnangul ei võimaldanud toimunud pankrotimenetlus olukorras, kus konkreetse pankrotimenetluse ajal levinud üldise õigusteadmise kohaselt tuli varasema PankrS § 103 lg 4 kohaselt lugeda jõustunud kohtulahendiga rahuldatud nõuded kaitsmiseta ja piiranguteta tunnustatuks ilma vastuväidete esitamise võimaluseta, tähelepanuta jätta kostja vastuolulist käitumist enne tsiviilasjas nr 2-09-69804 tehtud tagaseljaotsuse jõustumist. Seega saab hageja TMS § 221 lg-s 2 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vastuväidete esitamise piirangu hea usu põhimõttega vastuolule tuginedes esitada praeguses täitemenetluses samu asjaolusid, mida olukorras, kus täitedokumendiks oleks olnud tsiviilasjas nr 2-09-69804 tehtud tagaseljaotsus.
12.Kuna ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.
13.Riigikohus vabastas 15. veebruari 2021. a määrusega hageja määruskaebuselt kautsjoni tasumisest TsMS § 180 lg 4 alusel.
14.Hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja Piret Pallo esitas Riigikohtule taotluse, mille kohaselt palub hagejale Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroo Pallo & Partnerid OÜ-le mõista riigieelarvest välja koos km-ga 291 eurot 60 senti. Taotluse kohaselt oli osutatud riigi õigusabi seotud järgmiste toimingutega: ringkonnakohtu määruse analüüs ja määruskaebuse koostamine 270 minutit. Kolleegium leiab, et hageja esindaja taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu saamiseks tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 10 lg 3 alusel rahuldada. Kolleegium määrab hageja esindaja riigi õigusabi tasu suuruseks koos käibemaksuga 291 eurot 60 senti. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.