Menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus kindlaks mõistliku aja jooksul pärast otsuse jõustumist.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada
üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Piret Peedosk (hageja) esitas 29.08.2019 Tartu Maakohtule hagi TF Bank AB (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 084/2018/1453. Hagiavalduse kohaselt võttis hageja 2006. aasta lõpus interneti teel Halensi kataloogi kaudu väikelaenu 15 000 krooni. 2007. aasta lõpus tekkisid hagejal makseraskused, millest hageja teavitas ka laenuandjat. Septembris 2008 tasus hageja lisaks juba makstud igakuistele summadele ära 15 000 krooni põhilaenu. 2010. aastal sai hageja kätte tagaseljaotsuse, millega oli hagejalt 15 000 krooni välja mõistetud. Hageja pöördus võlanõustaja kaudu inkassofirma poole, kelle kasuks oli tagaseljaotsus tehtud. Hageja edastas inkassofirmale koopia maksekorraldusest, millest nähtus 15 000 krooni tasumine juba 2008. aastal. Inkassofirma esindaja väitis, et hageja ei pea rohkem 15 000 krooni tasuma. Inkassofirma nõudis siiski hagejalt 15 000 krooni tasumist. 2014. aastal kuulutati välja hageja pankrot ning pankrotimenetlus lõpetati 2017. aastal. Hageja ütles pankrotihaldurile, et ei tunnista kostja nõuet, kuid haldur ei tegelenud sellega. Haldur väitis, et viie aasta pärast „kustuvad nõuded nagunii ära“. Kohtutäitur Oksana Kutšmei nõuab hagejalt võlgnevuse tasumist täiteasjas nr 084/2018/1453. Hageja palub tunnistada sundtäitmine lubamatuks, kuna hageja on võlgnevuse tasunud juba 2008. aastal.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei vaidlusta sundtäitmisel olevat täitedokumenti ja tugineb tõendamata väidetele võlgnevuse tasumise kohta. Täiteasjas nr 084/2018/1453 nõutakse hagejalt sisse 935,93 eurot. Täitedokumendiks on Tartu Maakohtu 9. jaanuari 2017 määrus tsiviilasjas nr 2-14-56806, millega lõpetati hageja pankrotimenetlus lõpparuande kinnitamisega. Hageja ega pankrotihaldur kostja nõudele (1022,82 eurot) pankrotimenetluses vastuväidet ei esitanud. Pankrotimenetluses laekus kostja nõude katteks 86,89 eurot ning pankrotimenetluse lõpetamise määruse kohaselt on kostjal saamata 935,93 eurot. Nimetatud summa ongi täitemenetluses täitmisel.
MAAKOHTU OTSUS
3.Tartu Maakohus jättis 16. oktoobri 2020 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt riigituludesse hagilt tasumisele kuuluva riigilõivu 300 eurot.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise eelduseks on, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud ja vastav asjaolu tekkis pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist (TMS § 221 lg 1 ja 2). Kostja on Time Finans AB õigusjärglane, kellelt hageja võttis novembris 2006 laenu 15 000 krooni. Hageja tunnistab, et tal tekkisid laenu tagasimaksmisel makseraskused ning väidab, et on nõude täitnud juba 2008. aastal. Tartu Maakohtu 7. aprilli 2010 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-09-69804 mõisteti hagejalt Time Finans AB kasuks välja laenu tagasimaksmisel tekkinud võlgnevus 16 043,39 krooni. Vaidlustatud täitemenetluses on täitedokumendiks Tartu Maakohtu 9. jaanuari 2017 määrus tsiviilasjas nr 2-14-56806, millega kinnitati hageja pankrotimenetluses lõpparuanne ja lõpetati pankrotimenetlus. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et esines objektiivne põhjus, mille tõttu ei olnud hagejal võimalik oma vastuväiteid kostja nõude tunnustamisele hageja pankrotimenetluses tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha. Hageja enda väited kinnitavad, et ta oli teadlik vastuväidete esitamise õigusest, kuid otsustas subjektiivsetel põhjustel vastavat õigust mitte kasutada. Seetõttu saab TMS § 221 lg 2 alusel väita, et hageja on kaotanud õiguse esitada vastuväiteid täitedokumendiks oleva kohtumääruse sundtäitmisele, kuna tugineb asjaoludele, mis on tekkinud juba enne kohtumääruse jõustumist.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada täies ulatuses ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Maakohus jättis arvestamata VÕS § 6 lg-ga 2, mille kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Eeltoodust tulenevalt oleks maakohus pidanud jätma TMS § 221 lg 2 kohaldamata. Kostja poolt oli pahatahtlik nõude uuesti esitamine pankrotimenetluses ning täitemenetluse algatamine olukorras, kus hageja on mitmel korral selgitanud kostjale, et nõue on tasutud. Kostja käitumise eesmärgiks on tekitada hagejale kahju ning hageja arvelt rikastuda. Kostja käitumine on keelatud TsÜS § 138 lg 2 alusel. Maakohus on valesti tuvastanud, et hagejal puudusid objektiivsed põhjused, miks ta ei saanud esitada vastuväiteid kostja nõude tunnustamisele pankrotimenetluses. Hageja usaldas pankrotihaldurit, et tema nõue kustub nagunii viie aasta pärast ning pankrotimenetluses ei ole vaja midagi teha. Eeltoodu on objektiivne, hagejast sõltumatu asjaolu, mis tingis vastuväidete esitamata jätmise. Pankrotihaldur oleks pidanud hagejale õiguslikku olukorda selgitama ning ka ise vajalikud vastuväited esitama. Hageja vaidlustas pankrotimenetluse lõpetamise määrust küll halduri tasu osas, kuid uskus, et saab nii esitada ka pankrotimenetluse nõuetele vastuväiteid.
EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
5.Tartu Ringkonnakohus keeldus 25. novembri 2020 määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastas kaebuse hagejale. Kindlaksmääratavad menetluskulud puudusid.
Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt ei saa kaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust ilmselt rahuldada ning apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu, mistõttu tuleb apellatsioonkaebus TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt jätta menetlusse võtmata.
5.Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja võtta määruskaebus menetlusse. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Mitte sundtäitmise algatamine ei pea olema vastuolus hea usu põhimõttega, vaid VÕS § 6 lg 2 järgi tuleb jätta kohaldamata säte, mille kohaldamine on hea usu põhimõtte kohaselt vastuvõetamatu. Asjas tuleb kohaldada VÕS § 6 lg-t 2 ning jätta TMS § 221 lg 2 kohaldamata. Pooled ei vaidle, et hageja on võlgnevuse tasunud. Hageja on selle kohta korduvalt pidanud kostjaga läbirääkimisi. Kostja on seejärel hageja mitmel korral rahule jätnud. Selliselt on kostja tekitanud hagejas veendumuse, et temalt rohkem võlgnevust ei nõuta. Seega oli nõude pankrotimenetluses esitamine äärmiselt pahatahtlik ning vastuolus hea usu põhimõttega. Vaatamata TMS § 221 lg-le 2 võib tugineda asjaolule, et nõue on täidetud, ka siis, kui see on tekkinud enne täitemenetluse aluseks olevat kohtulahendit, kui isik ei saanud TMS § 221 lg-st 2 tulenevat vastuväidet objektiivsetel põhjustel varem esitada. Hageja on sellistele objektiivsetele põhjustele viidanud. Kui eeldada, et hageja vastuväited on tõesed, tuleb sundtäitmine tunnistada lubamatuks ja hagi rahuldada (Riigikohtu 24. oktoobri 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-17776). Ringkonnakohus jättis vääralt asjakohase materiaalõiguse kohaldamata ja kohaldas asjakohatuid norme ning hindas kaebuse perspektiivikust valesti.
6.Kostja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta ringkonnakohtu määruse muutmata ja menetluskulud hageja kanda.
7.Riigikohus rahuldas 4. mai 2021 määrusega määruskaebuse, tühistas Tartu Ringkonnakohtu
25.novembri 2020 määruse ja saatis asja samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks ning menetlusabi taotluse lahendamiseks. Riigikohus leidis, et ainuüksi need asjaolud, millele ringkonnakohus tugines, ei saa olla apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise alus. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirangut kohaldades ei saaks hageja esitatud asjaoludel hagi TMS § 221 lg 1 alusel rahuldada. Ringkonnakohus rikkus aga siiski menetlusõiguse norme hageja apellatsioonkaebuse eduvõimalust TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel hinnates. Riigikohus on varem selgitanud, et kohtutäitur lõpetab TMS § 48 lg 1 p 4 järgi täitemenetluse mh juhul, kui esitatakse kohtulahend, millega on määratud sundtäitmine lõpetada. Kohus saab erandina lõpetada sundtäitmise ka siis, kui sundtäitmine, sh TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirangu kohaldamine, oleks vastuolus hea usu põhimõttega (Riigikohtu 26. oktoobri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-11, p 11). Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme (TsMS § § 442 lg 8, § 436 lg 1), kuna ei analüüsinud hageja väiteid võlgnevuse tasumise kohta. Asja edasises menetluses tuleb kontrollida, kas hageja kohtu ette toodud asjaolude tõendatuse korral saab järeldada, et TMS § 221 lg-s 2 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vastuväidete esitamise piirangu kohaldamine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega. TMS § 221 lg 2 kohaselt on olukorras, kus täitedokumendiks on kohtulahend, sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi alusena võimalik tugineda TMS § 221 lg-s 1 sätestatud vastuväidetele üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Riigikohus on selgitanud, et viidatud vastuväited kohtulahendist tuleneva nõude
puhul on lubatud ka siis, kui alus, millel need põhinevad, tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetluslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha (Riigikohtu 24. oktoobri 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-17776, p 13). TMS § 221 lg-s 2 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vastuväidete esitamise piirangu kohaldamise hea usu põhimõttega vastuolu kontrollimist ning jaatava vastuse korral ka kohtulahendist täitedokumendi puhul TMS § 221 lg 1 alusel hagi lahendamist ei välista see, et hageja esiletoodud asjaolud on seotud tsiviilasjas nr 2-09-69804 tehtud tagaseljaotsuse, mitte aga täitedokumendiks oleva tsiviilasjas nr 2-14-56806 tehtud määrusega. Toimunud pankrotimenetlus ei võimaldanud olukorras, kus konkreetse pankrotimenetluse ajal levinud üldise õigusteadmise kohaselt tuli varasema PankrS § 103 lg 4 kohaselt lugeda jõustunud kohtulahendiga rahuldatud nõuded kaitsmiseta ja piiranguteta tunnustatuks ilma vastuväidete esitamise võimaluseta, tähelepanuta jätta kostja vastuolulist käitumist enne tsiviilasjas nr 2-09-69804 tehtud tagaseljaotsuse jõustumist. Seega saab hageja TMS § 221 lg-s 2 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vastuväidete esitamise piirangu hea usu põhimõttega vastuolule tuginedes esitada praeguses täitemenetluses samu asjaolusid, mida olukorras, kus täitedokumendiks oleks olnud tsiviilasjas nr 2-09-69804 tehtud tagaseljaotsus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega rahuldab hagi ja jätab menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
9.Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Samuti arvestab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtule esitatud tõendite ja seisukohtadega. Riigikohtu juhise järgi pidi ringkonnakohus kontrollimaa, kas hageja kohtu ette toodud asjaolude tõendatuse korral saab järeldada, et TMS § 221 lg-s 2 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vastuväidete esitamise piirangu kohaldamine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus saab erandina lõpetada sundtäitmise ka siis, kui sundtäitmine, sh TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirangu kohaldamine, oleks vastuolus hea usu põhimõttega (Riigikohtu
26.oktoobri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-11, p 11).
10.Ringkonnakohus rahuldas 4. novembril 2021 hageja taotluse kuulata tunnistajatena üle A.H. ja D.T.. A.H. töötas kuni 2012.aastani kostja juures ja hageja väitel kinnitas, et tal puudub võlgnevus. D.T. töötas 2008 võlanõustajana ja oli hageja võla tasumise asjaoludega kursis. 13. detsembril 2021 teatas hageja, et loobub tunnistajate ülekuulamise taotlusest, kuna tunnistajad ei mäleta 2008 toimunud sündmusi. Hageja taotles enda vande all ülekuulamist ning lisas uute tõenditena kaks võlausaldaja täitmisavaldust: 1) 8 märtsi 2012 esitatud täitmisavalduse võlgniku Piret Peedoski vastu summas 66 eurot 68 sendi saamiseks; 2) 14. augustil 2014 esitatud täitmisavalduse võlgniku Piret Peedoski vastu summas 958 euro ja 67 sendi saamiseks. Mõlemate täitmisavalduste aluseks täitemenetluses oli Tartu Maakohtu 7. aprilli 2010 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-09-69804.
11.Ringkonnakohus kuulas kostja esitatud täitmisavalduste osas hageja vande all ära
14.detsembri 2021 kohtuistungil. Hageja selgitas, et otsis pärast viimast kohtuistungil kõik
oma paberid läbi ja leidis 2012 paberi, seepeale kirjutas kohtutäiturile ja palus saata endale inkassofirma täitmisavalduse koopia. Kohtutäitur ütles, et täitmised on lõpetatud seoses pankroti alustamisega. Vastusena kohtu küsimusele, millal hageja sai ebaõige summa esitamisest teada, vastas hageja: esimene kord nad kirjutasid, et mina olevat teinud kohtuvälise kokkuleppe, teine inimene kirjutas, et on inimlik eksitus. Kirjavahetus 66 euro üle algas 2014. Inimlik eksitus siin olla ei saa, summad on väga erinevad. 2014 oli sissenõudja seisukoht, et tegemist on inimliku eksitusega, pärast seda kirjutasin pankrotiavalduse. Ringkonnakohus palus kostjal selgitada, millest oli tingitud see, et samast täitedokumendist tulenev võlg 2012 aastal oli 66 eurot ja 68 senti, kuid 2014 aastaks oli sellest samast võlast saanud 958 eurot ja 67 senti. Kostja vastas ringkonnakohtule, et tegemist oli inimliku eksitusega, kus täitmisavalduse koostanud töötaja luges varasema makse ekslikult kohustuse katteks. 2014 septembris teavitas kostja ka hagejat, et pärast kohtuotsust väljastati inimliku eksituse tõttu täitmisele väiksem summa ja õige summa oleks pidanud olema 16043 krooni ja 39 senti.
12.Ringkonnakohus leiab, et hageja on usutavaks teinud, et ta tasus enda arvates 2008 aastal võla ära ja 2009 helistas võlanõustaja laenuandjale, kes kinnitas, et laen on tasutud, kuid üleval on võlgnevus 1650 krooni. Arvestades seda, et kostja ei suutnud tõendada, et hagejale selgitati võla suurust ja kujunemist ühtemoodi, siis saab lugeda tõendatuks, et kostja ebajärjekindlusest ja erinevatest väidetest sattus hageja segadusse. Ringkonnakohus peab oluliseks ka seda, et kostja poolt 2012 täitmisele esitatud võlasumma 66 eurot ja 68 senti kinnitas hageja seisukohta, et võlg on tasutud ja tasumata olid vaid menetluskulud. Enam kui kaks aastat ei teadnud ei hageja ega kostja, et hagejal on väidetavalt tasumata võlgnevus.
13.Ringkonnakohus leiab, et eelnevat arvestades saab kostjale kui krediidiasutusele ette heita ebakorrektset käitumist. Kostja väljastab tarbijalaene ja tegutseb finantssektoris, kus peab olema tagatud stabiilsus, usaldusväärsus ja läbipaistvus. Krediidiandja peab tarbijale andma piisavalt selgitusi ja teavet, mille õigsust ei pea tarbija kontrollima. Kui krediidiasutus eksib, siis tuleb see lugeda tema tegevusega kaasnevaks riskiks ning sellest tekkinud kulud kannab krediidiandja, mitte laenuvõtja. Ringkonnakohus tuvastab, et kostja on hea usu põhimõttega vastuolus oma õigusi kuritarvitades ning vastuoluliselt käitudes mõjutanud hagejat käituma eelnenud kohtumenetlustes selliselt, et ta jättis oma olulised menetluslikud õigused kasutamata. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas saab sundtäitmise täiteasjas nr 084/2018/1453 lubamatuks tunnistada, kuna TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirangu kohaldamine, oleks vastuolus hea usu põhimõttega (Riigikohtu 26. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-178-11, p 11).
14.Ringkonnakohus tühistab maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotuse ja teeb uue otsustuse, millega jätab kõikides menetlusastmetes poolte kantud menetluskulud kostja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel. Ringkonnakohtu ei pea põhjendatuks jätta menetluskulusid poolte endi kanda põhjusel, et hageja ei ole 12 aasta jooksul tulemuslikult oma õigusi suutnud kaitsta. Tuleb möönda, et hagejal oli tagatud võimalus oma õigusi oluliselt varem ja lihtsamal viisil kaitsta, kuid see ei õigusta kostja käitumisele etteheidetavat tegevust. Kuna maakohus TsMS § 174 lg 4 järgi menetluskulusid kindlaks ei määranud, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras mõistliku aja jooksul.
/digitaalselt allkirjastatud/
/digitaalselt allkirjastatud/
/digitaalselt allkirjastatud/
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.