Eesistuja Ants Kull, liikmed Kaupo Paal ja Margit Vutt
Kohtuasi
NOORTE LUULETAJATE SELTS MTÜ hagi Kaalep Bekasovi ja Anu Bekasovi vastu ühisvara jagamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2024. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
NOORTE LUULETAJATE SELTS MTÜ määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja NOORTE LUULETAJATE SELTS MTÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Karl Haavasalu Kostja Kaalep Bekasov Kostja Anu Bekasov, lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2024. a määrus tsiviilasjas nr 2-23-12244 ja Harju Maakohtu 26. märtsi 2024. a määrus samas tsiviilasjas ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
2.Rahuldada NOORTE LUULETAJATE SELTS MTÜ määruskaebus.
1.NOORTE LUULETAJATE SELTS MTÜ (hageja) esitas 28. augustil 2023 Harju Maakohtule Kaalep Bekasovi (kostja I) ja Anu Bekasovi (kostja II) vastu hagi, milles palus jagada kostjate ühisvara, s.o kostja I 16. veebruaril 2006 Luminor Bank AS-ga (pank) sõlmitud laenulepingust nr 09320132858 (laenuleping) tuleneva laenu tagastamise kohustuse. Hagiavalduse kohaselt on jõustunud kohtulahenditega tsiviilasjas nr 2-21-6493 kostjalt I välja mõistetud võlgnevus, menetluskulude hüvitis ja viivis. Hageja avalduse alusel algatas kohtutäitur
5.aprillil 2023 kohtulahendite täitmiseks täitemenetluse. Kohtutäitur teatas 25. augustil 2023, et
2-23-12244 hageja nõude rahuldamine ei ole kostja I lahusvarasse kuuluva registervara ja sissetulekute arvel võimalik. Kostja I suhtes toimub 23 erinevat täitemenetlust. Kostjad olid abielus 31. augustini 2011, mil nende abielu lahutati. Kostjate ühisvara on jagamata. Seejuures on jagamata laenulepingust tulenev kodulaenu tagastamise kohustus. Hagi esitamise ajal oli laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist õigus nõuda hagejal, kes sai nõude omanikuks nõude loovutamise teel, kusjuures loovutajale LAGUNA MADRE OÜ-le (endine KIMBUTAJA OÜ, likvideerimisel) läks nõue omakorda üle pangalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg 3 alusel, sest ta täitis 15. märtsil 2021 hüpoteegiga koormatud kinnisasja uue omanikuna hüpoteegiga tagatud kohustuse. Hageja palus jagada kostjate ühisvara hulgas oleva kohustuse. Hageja avaldas 13. märtsil 2024 toimunud kohtuistungil, et soovib jagada kogu abikaasade ühisvara, sh abielu lahutamise ajal kostja II arvelduskontol olnud raha.
2.Kostja II vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja II hinnangul oli hagi perspektiivitu. Hageja soovis sisuliselt vaidlustada tsiviilasjas nr 2-21-6493 tehtud jõustunud kohtulahendeid, milles tuvastati, et kostjal II ei ole kohustusi isiku ees, kellele läks panga nõue AÕS § 349 lg 3 alusel üle. Nimelt loobus pank 11. jaanuaril 2021 oma võimalikest nõuetest kostja II vastu, kui andis selle kohta negatiivse konstitutiivse võlatunnistuse võlaõigusseaduse (VÕS) § 207 lg 2 mõttes.
3.Harju Maakohus jättis 26. märtsi 2024. a määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel hagi läbi vaatamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus tuvastas, et kostjad olid abielus 31. augustini 2011 ja võtsid abielu ajal 16. veebruaril 2006 kodulaenu. Laenulepingust tuleneva laenu tagastamise kohustuse täitis LAGUNA MADRE OÜ (loovutaja), kes loovutas hiljem sama nõude hagejale. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt oli perekonnaseaduse (PKS) § 33 lg 3 teise lause alusel esitatud hagi perspektiivitu, sest laenulepingu lõppemise tõttu ei olnud võimalik laenulepingust tulenevat kohustust jagada. Loovutajal tekkis kostjate asemel laenu tagastamise kohustuse täitmisega AÕS § 349 lg 3 alusel kostjate vastu nõue, mille loovutaja pani maksma tsiviilasjas nr 2-21-6493. Hagi jäi kostja II suhtes rahuldamata.
4.Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega saata asi tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks. Maakohus ei tuvastanud, kas kostjatele kuulub mingit ühisvara, ega põhjendanud, miks vaidlusalune kohustus ei ole ühisvara. Hagejalt ei saa eeldada, et ta teab kostjate kogu ühisvara koosseisu või saab selle teada ilma kohtu abita. Hageja avaldas kohtule, et ta soovib oma nõudeid eelmenetluse käigus täpsustada. Varasemas tsiviilasjas ei lahendatud kostjate ühisvara jagamise nõuet.
5.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. juuni 2024. a määrusega maakohtu määruse resolutsiooni muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus märkis, et hageja nõude õiguslik alus on PKS § 33 lg 3 teise lause kõrval ka täitemenetluse seadustiku (TMS) § 14 lg 2, mille kohaselt võib sissenõudja nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist, kui (1) hagejal on võlgnikust abikaasa vastu 2(5)
2-23-12244 nõue, (2) võlgnikul on jagatavat ühisvara, mille jagamisest saadu arvel saab sissenõudja nõude mingis ulatuses rahuldada, ja (3) võlgnikuks olev ühisomanik saaks ise nõuda ühisvara jagamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kolmas eeldus täidetud, sest tsiviilasjas nr 2-21-6493 on jõustunud lahenditega tuvastatud, et hagi esemeks olev kohustus ei ole kostjate ühisvara hulgas, mille jagamist saaks kostja I nõuda. Veel selgitas ringkonnakohus, et maakohus ei pidanud enne hagi läbi vaatamata jätmise otsustamist eelmenetluse lõpule viima ja pakkuma hagejale võimalust hagi täiendada või taotleda tõendite kogumist. Praegu ei ole tegu olukorraga, kus hagi aluseks olevad asjaolud olid muutunud ja võisid tingida hageja nõude muutmise. Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5 lg 1). Hageja pidi hagi esitades ise hoolitsema selle eest, et ta sõnastab oma nõude viisil, mis vastab TMS § 14 lg 2 sisule, sh nõudma sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Selleks tuli hagejal (vajaduse korral kohtutäituri abiga) välja selgitada, millised varaesemed kuuluvad kostjate ühisvara hulka.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi maakohtule menetluse jätkamiseks. Hageja väitel ei tuvastanud kohtud tsiviilasjas nr 2-21-6493, et hagi esemeks olev kohustus ei kuulu kostjate ühisvara hulka. Kõnealustest lahenditest tulenes vastupidine. Viidatud tsiviilasjas jäi kostja II vastu esitatud hagi rahuldamata, sest pank andis pärast kostjate abielu lõppemist kostjale II negatiivse konstitutiivse võlatunnistuse. Samas ei saanud võlatunnistus muuta ühisvara hulgas olnud laenu tagastamise kohustust kostja I lahusvaraks ega tuua kaasa praeguses asjas hagi läbi vaatamata jätmist. Veel enam, panga enda kinnitusel ei ole pank kostjale II negatiivset konstitutiivset võlatunnistust andnud. Kuivõrd kostjate abielu oli lõppenud, kuid nende ühisvara oli jagamata ja ühisvara hulka kuulus laenulepingust tulenev kohustus, ei olnud hagi õiguslikult perspektiivitu. Seejuures jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et 13. märtsil 2024 maakohtu korraldatud eelistungil täpsustas hageja oma nõuet ja palus kohtul jagada kostjate kogu ühisvara, sh kostja II kontol abielu lõppemise aja seisuga oleva raha. Haginõude täiendamine eelmenetluse kestel ühisvarasse kuuluvate esemetega ei ole käsitatav hagi muutmisena.
8.Kostja II vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja kolmanda lause alusel tühistada. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse.
10.Madalama astme kohtud jätsid hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, sest kohtute hinnangul ei olnud hagiga võimalik hageja taotletud eesmärki saavutada. Hageja palus jagada kostjate ühisvara hulgas oleva laenulepingust tuleneva laenu tagastamise kohustuse, kuid laenuleping oli hagi esitamise ajaks lõppenud ja AÕS § 349 lg 3 alusel hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikule üle läinud kohustust ei olnud tsiviilasjas nr 2-21-6493 tehtud lahendite tõttu võimalik jagada. Kassatsiooniastmes vaieldakse selle üle, kas madalama astme kohtud leidsid põhjendatult, et hagiga, milles hageja palus kostja I võlausaldajana jagada kostjate ühisvara, sh laenulepingust tuleneva laenu 3(5)
2-23-12244 tagastamise kohustuse ja kostja II arvelduskontol abielu lõppemise seisuga olnud raha, ei ole võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada.
11.Esmalt selgitab kolleegium, et AÕS § 349 lg-s 3 kirjeldatud olukord, kus võla tasub hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, on seaduses sätestatud juhtum, millal kohustuse täitnud kolmandale isikule tekib tagasinõude õigus võlgniku vastu VÕS § 78 lg 4 mõttes. Seega, kui laenulepingust tuleneva laenu tagastamise kohustuse täidab hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, läheb rahuldatud ulatuses AÕS § 349 lg 3 alusel temale üle sama nõue, s.o senine laenuandja nõue, ja kinnisasja omanik saab võlgnikult nõuda laenu tagastamise kohustuse täitmist (vt nt RKTKo 22.02.2011, 3-2-1-153-10, p 10; RKTKm 08.01.2014, 3-2-1-152-13, p 14).
12.Maakohus kontrollis ühisvara jagamise nõude perspektiivi PKS § 33 lg 3 teise lause järgi. Ringkonnakohus leidis, et PKS § 33 lg 3 teise lause kõrval tuli tuvastada ka TMS § 14 lg-s 2 sätestatud eelduste esinemine. Nõude alusnormi kohta selgitab kolleegium, et PKS § 33 lg 3 teine lause ei anna TMS § 14 lg 2 kõrval iseseisvat alust nõuda ühisvara jagamist (RKTKo 20.12.2016, 3-2-1-74-16, p 15.2; RKTKm 28.12.2022, 2-21-3244/37, p 14.2). Seega tuli madalama astme kohtutel kontrollida võlausaldaja esitatud ühisvara jagamise hagi eeldusi lähtuvalt TMS § 14 lg-s 2 sätestatust.
13.Ringkonnakohus määras õigesti TMS § 14 lg 2 kohaldamise eeldused. Viidatud sätte alusel on võlausaldajal võimalik nõuda ühisvara jagamist, kui (1) hagejal on võlgnikust abikaasa vastu nõue, (2) võlgnikust abikaasa lahusvara arvel nõude rahuldamine ebaõnnestub, (3) võlgnikul on jagatavat ühisvara, mille jagamisest saadu arvel saaks sissenõudja nõude mingis ulatuses rahuldada, ja (4) võlgnikuks olev ühisomanik saaks ise nõuda ühisvara jagamist (RKTKo 19.12.2019, 2-18-1611/44, p 18).
14.Samas leidis ringkonnakohus menetlusõiguse normi rikkudes ja materiaalõigust ebaõigesti kohaldades, et TMS § 14 lg 2 kohaldamise neljandat eeldust praegu ei esinenud, sest tsiviilasjas nr 2-21-6493 tuvastati, et AÕS § 349 lg 3 alusel hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikule üle läinud laenu tagastamise kohustus ei kuulu ühisvara hulka. Esiteks ei saa kohtud hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata jätta, kui hagi perspektiivikuse üle ei ole võimalik otsustada tõendeid hindamata (RKTKm 12.01.2022, 2-19-1719/87, p 20). Praegusel juhul tegi ringkonnakohus järelduse, et hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikule üle läinud laenu tagastamise kohustus ei kuulu ühisvara hulka, hinnates tõendit, s.o tsiviilasjas nr 2-21-6493 tehtud kohtulahendit. Teiseks, kuigi viidatud tsiviilasjas jäi loovutaja hagi, milles loovutaja palus kostjalt II solidaarselt kostjaga I välja mõista võlgnevus, rahuldamata, ei saanud sellest järeldada, et AÕS § 349 lg 3 alusel üle läinud laenu tagastamise kohustust ei olnud võimalik kostjate sisesuhtes jagada.
15.Hageja väitel tuvastasid kohtud tsiviilasjas nr 2-21-6493, et laenu tagastamise kohustus kuulus ühisvara hulka, kuid kuna pank andis kostjale II negatiivse konstitutiivse võlatunnistuse, ei olnud laenu tagastamise nõuet ja pärast laenukohustuse täitmist loovutajale AÕS § 349 lg 3 alusel üle läinud nõuet võimalik välissuhtes maksma panna, mistõttu jäi hagi kostja II suhtes rahuldamata. Kolleegium selgitab, et võlausaldaja nõudest loobumine mõne solidaarvõlgniku suhtes ei mõjuta solidaarvõlgnike vastutust võlausaldaja kohustuse täitmise eest solidaarvõlgnike omavahelises suhtes. Kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu, peavad teised solidaarvõlgnikud kohustuse täitma täies ulatuses (VÕS § 66 lg 1) ja teistel võlgnikel on tagasinõudeõigus solidaarkohustusest vabastatud võlgniku vastu osas, mis langeb sellele võlgnikule solidaarvõlgnike omavahelises suhtes (VÕS § 69 lg 3) (RKTKo 20.06.2006, 3-2-1-64-06, p 17). Kui praeguses asjas tuvastatakse, et pank loobus laenu tagastamise nõudest kostja II vastu, mistõttu ei saanud loovutajale laenukohustuse täitmisel AÕS § 349 lg 3 alusel üle minna nõue kostja II vastu, ei 4(5)
2-23-12244 vabasta see kostjat II solidaarvõlgnike sisesuhtes võla tasumise kohustusest osas, milles see langeb kostjale II. Seega on hageja esiletoodud asjaolude kohaselt võimalik AÕS § 349 lg 3 alusel üle läinud laenu tagastamise kohustust ühisvara jagamise käigus kostjate vahel jagada.
16.Lisaks ülalkirjeldatud kohustustele palus hageja 13. märtsil 2024 toimunud kohtuistungil jagada kostja II arvelduskontol abielu lõppemise hetkel olnud raha, millele madalama astme kohtud jätsid tähelepanu pööramata. Kolleegium selgitab, et TMS § 14 lg 2 alusel esitatud hagi protsessuaalne nõue TsMS § 363 lg 1 p 1 mõttes on jagada abikaasade ühisvara, mitte ühisvara koosseisu kuuluvad üksikud varaesemed, mille jagamist hageja taotleb. Eseme kuulumine abikaasade ühisvara hulka on ühisvara jagamise nõude lahendamise eeldus (RKTKo 30.10.2024, 2-21-6200/67, p 15). Kuna esemed ja kohustused, mille jagamist ühisvara jagamise käigus soovitakse, ei moodusta hagi eset, ei ole menetluse kestel jagatava ühisvara koosseisu muutmine hagi eseme muutmine, vaid on käsitatav hagi laiendamisena TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes (RKTKo 09.12.2009, 3-2-1-119-09, p 12). Seda võib hageja TsMS § 376 lg 6 järgi teha ka hagiavaldusele vastavas vormis avaldust esitamata, muu hulgas suuliselt kohtuistungil, arvestades TsMS §-des 329–331 sätestatuga (RKTKo 11.12.2013, 3-2-1-129-13, p 14). Selguse huvides on sellises olukorras kohtutel otstarbekas paluda hagejal esitada hagi terviktekst.
17.Otsuse punktis 16 avaldatud seisukoht ei vabasta hagejat kohustusest tuua esile esemed ja kohustused, mille jagamist hageja soovib. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ja sissenõudja võib TMS § 14 lg 2 alusel esitatud hagi korral nõuda vaid sellise ühisvarasse kuuluva eseme jagamist, mis on vajalik sissenõudja nõude rahuldamiseks. Sissenõudja võib nõuda kogu ühisvara jagamist, kui see on vajalik tema nõude rahuldamiseks (RKTKo 20.12.2016, 3-2-1-74-16, p 21).
18.Veel selgitab kolleegium, et vastupidi ringkonnakohtu seisukohale ei pea hageja TMS § 14 lg 2 alusel hagi esitades koos ühisvara jagamise nõudega paluma kohtul pöörata sissenõue võlgniku osale ühisomandist. TMS § 14 lg 2 alusel pööratakse võlgniku varale sissenõue vara arestimise ja müümise teel (TMS § 52 lg 1 esimene lause, TMS § 137). Kohus ei pea ühisvara jagamise hagi rahuldamise korral korraldama ka ühisvara jagamise tulemusel võlgnikust abikaasale jääva vara arvel võlgniku võlausaldajate nõuete rahuldamist. Sissenõudja nõue rahuldatakse küll vara müügist saadud raha arvel, kuid see toimub TMS-s sätestatud korras (TMS § 105 jj, § 174 jj), mis kuulub kohtutäituri pädevusse (TMS § 3 lg 1). Kohus ei saa asuda ise täitemenetlust korraldama ning kohtutäituri eest täitetoiminguid tegema (RKTKm 17.05.2023, 2-22-4541/22, p 9.3).
19.Kuna nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt maakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.