XXX(XXX) hagi Eesti Vabariigi (Keskkonnaameti kaudu) vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks TLS § 107 lõigete 1 ja 2 alusel ning TLS § 109 lõikes 1 sätestatud hüvitise summas 2.712,00 eurot ja TLS § 100 lõikes 5 sätestatud hüvitise summas 1.980,19 eurot, väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
4.692,19 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja XXX (isikukood XXX, elukoht XXX); Kostja Eesti Vabariik (Keskkonnaameti kaudu, registrikood 70008658, asukoht Narva mnt 7A, 15172 Tallinn), kostja esindaja Jane XXX(e-post [email protected]).
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada XXX(XXX) hagi Eesti Vabariigi (Keskkonnaameti kaudu) vastu osaliselt.
2.Jätta rahuldamata XXXhagi Eesti Vabariigi (Keskkonnaameti kaudu) vastu töölepingu nr 2-3/13/33 erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu lõpetamiseks TLS § 107 lõigete 1 ja 2 alusel.
3.Lugeda Eesti Vabariigi (Keskkonnaameti kaudu) ja XXX vahel 01.03.2013 sõlmitud tööleping nr 2-3/13/33 lõppenuks 31.12.2014 TLS § 89 lõike 1 alusel.
Jätta rahuldamata XXX hagi Eesti Vabariigi (Keskkonnaameti kaudu) vastu TLS § 109 lõikes 1 sätestatud hüvitise väljamõistmiseks summas 2.712,00 eurot.
5.Rahuldada XXX hagi Eesti Vabariigi (Keskkonnaameti kaudu) vastu TLS § 100 lõikes 5 sätestatud hüvitise summas 1879,01 (üks tuhat kaheksasada seitsekümmend üheksa eurot ja 01 senti) väljamõistmiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine.
6.Jätta XXX menetluskulud XXX enda kanda.
7.Jätta Eesti Vabariigi (Keskkonnaameti kaudu) menetluskulud Eesti Vabariigi (Keskkonnaameti kaudu) enda kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on pooltel õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtusse (Pärnu mnt 7, Tallinn, menetlusposti aadress [email protected]) esitades apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 187 lõikele 6 peab menetlusabi taotlemise korral abi taotleja tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista tähtaja ennistamist. Tsiviilasja asjaolud, hageja nõuded ja menetluse käik.
1.Harju Maakohtu menetluses on XXX(XXX) hagi Eesti Vabariigi (Keskkonnaameti kaudu) vastu töövaidluses. Harju Maakohus tegi käesolevas asjas 25.03.2015 vaheotsuse jättes rahuldamata Eesti Vabariigi (Keskkonnaameti kaudu) taotluse aegumise kohaldamiseks. Tallinna Ringkonnakohus jättis oma 30.12.2015 otsusega Harju Maakohtu 25.03.2015 vaheotsuse resolutsiooni muutmata, muutes otsuse põhjendusi. 30.03.2016 jättis Riigikohus oma kohtumäärusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
2.22.01.2015 kohtule esitatud parandatud ja täiendatud hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures keskkonnahariduse spetsialistina 01.03.2013 soodustingimustel sõlmitud töölepingu nr 2-3/13/33 alusel. Hageja töökohustused olid kindlaks määratud lepingu punkti
2.2.kohaselt peadirektori 15.04.2013 käskkirjaga kinnitatud ametijuhendis.
3.Kostja tegi hagejale 02.10.2014 kirjaga ettepaneku asuda alates 01.01.2015 tööle poole kohaga ning teatas, et kui hageja poole kohaga tööle asuda ei soovi, koondatakse hageja alates 31.12.2014 TLS § 89 lõike 1 alusel. Kostja andis hagejale järelemõtlemiseks tähtaja kuni 20.10.2014. 20.10.2014 teatas hageja kostjale, et ta ei soovi osalise tööajaga töötada. 05.12.2014 edastas kostja hagejale 04.12.2014 koostatud töölepingu lõpetamise teate.
4.Hageja leiab, et tema töölepingu ülesütlemine on tühine, kuna kostja märkis töölepingu lõpetamise teates, et leping öeldakse erakorraliselt üles TLS § 89 lõike 1 alusel koondamise tõttu. Seejuures ei toonud aga kostja esile asjaolusid, et tal esineks majanduslikus mõttes koondamise vajadus või et ta peaks töö vähenemisel tegema ümberkorraldusi. Kostja ei väljendanud ka vajadust jagada hageja tööd teiste spetsialistide vahel ega asjaolu, et töö objektiivsetel põhjustel kokkulepitud tingimustel üldse lõppeks. Kostja ei põhjendanud ülesütlemist muu põhjusega, kui et hageja keeldus asumast tööle osalise tööajaga poole tasu eest. Poole kohaga tööle asumise ettepanekut põhjendas kostja aga asjaoluga, et hageja töökoormus olevat justkui vähenenud, tehes sellekohased järeldused hageja poolt täidetud tööülesannete mahu võrdlemisel kahe Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni sarnase ametikoha spetsialisti töömahuga. Kostja võrdles aga üksnes mõningaid pealiskaudseid ja ühekülgseid arvulisi näitajaid. Nimelt tõi kostja välja üksnes läbiviidud õppeprogrammide ning ürituste arvud, mainides aga ka ise seejuures, et hageja juhtida oli aastal 2014 ka 3 üleriigilist projekti. Teised võrdlusalused ei juhtinud aga ühtegi projekti. Ka ei võtnud kostja
arvesse kui suure osa töömahust moodustab projektide juhtimine, kusjuures projekti lõppemine ei tähenda töövaldkonna ülesannete lõppemist. Hagejal oli 2014 aasta augustikuuks läbi viinud 7 teavitusüritust, teistel aga samaks ajaks 10 ja 14 üritust, sest hagejal tuli lisaks osaleda 18 ürituse läbiviimisel. Hageja sõnul ei sõltu ürituste maht ja läbiviimise aeg spetsialistist, vaid seadusandluse muudatustest, teistest spetsialistidest, kliendibaasi asukohast jne. Ka ei tulene ei hageja töölepingust ega ametijuhendist nõuet viia läbi 60 programmi aastas nagu väidab kostja, kes kohustus töölepingu punkti 6.1.1. alusel kindlustama hagejat tööga ning andma töö tegemiseks selgeid ja õigeaegseid korraldusi, tuginedes Keskkonnaameti arengukavale aastateks 2014-2017. Kuna kostja ei tõendanud, et hageja töömaht oleks oluliselt vähenenud või et töö oleks otsa lõppenud ning võttis pärast koondamist tööle uue töötaja, kelle töötasuks oli vaja kasutada hageja tasu, kes aga ei olnud nõus tasu vähendamisega, puudus hageja hinnangul ka koondamissituatsioon.
5.Lisaks eeltoodule ei järginud kostja hageja hinnangul ka töölepingu ülesütlemisest etteteatamise tähtaega. Kuna hageja töösuhe kostjaga kestis 22 aastat, pidi kostja hagejale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatama vähemalt 90 päeva. Kuivõrd kostja edastas ülesütlemisavalduse hagejale 05.12.2014, oleks pidanud töölepingu lõppemise kuupäevaks olema 05.03.2015. Seega tuleb kostjal vastavalt TLS § 100 lõikele 5 maksta hagejale hüvitist 44 tööpäeva eest kokku 1.980,19 eurot. Hageja väidetel ei ole kostja talle hüvitist töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest maksnud.
6.Arvestades hageja töösuhte pikkust ja asjaolu, et kostja rikkus oluliselt töölepingu erakorralise ülesütlemise reegleid, jättes koondamise põhjendamata ja koondas, järgimata ülesütlemise piirangut, koondamisvajaduseta, on hageja hinnangul põhjendatud mõista hageja kasuks välja ka 3 kuu hüvitis TLS § 109 lõike 1 alusel, kusjuures hüvitise suuruse arvestuse aluseks võttis hageja 2015 jaanuari ja veebruari tasu 904,00 eurot ja märtsi 4 päeva tasu 172,19 eurot (brutotasud) 2014 palgamäära alusel, s.o 904,00 eurot kuu, mis teeb hüvitise suuruseks 2.712,00 eurot (bruto).
7.Oma 18.02.2015 kohtule esitatud seisukohas selgitas hageja, et hageja peab kostja poolt nimetatud ülesütlemise vaidlustamise tähtaja kulgemise algust 03.10.2014 ebaõigeks ja põhjendamatuks, kuna ettepanekus, mille tegemine hageja õigusi ei rikkunud, pakkus kostja hagejale tööd poole kohaga, andes seejuures hagejale järelemõtlemiseks aja kuni 20.10.2014. Seega oli kostja tahteavaldus hagejat koondada tingimuslik, misjuures õigusevastase tagajärje saabumine ei olnud üheselt ära määratud ja selle saabumine või mittesaabumine oli mõlemale osapoolele teadmata. Veelgi enam, hagejal oli võimalik töölepingu lõpetamist takistada. Tahteavaldusel esines nii edasilükkav tingimus, milleks oli hageja eitav vastus kostja ettepanekule, mille kohta enne 20.10.2014 ei olnud teada kas see saabub või mitte, kui ka äramuutev tingimus, milleks oleks olnud hageja nõustumine ettepanekuga, misjärel oleks kostjal puudunud tahe töölepingut erakorraliselt üles öelda. Seni kuni hageja ei olnud kostjale eitavat vastust teatavaks teinud, ei olnud kostjal ka tegelikku tahet ülesütlemisavaldust esitada. Lisaks puudusid hagejal nõuded, mida kohtule või töövaidluskomisjonile esitada.
8.Hageja kinnitas kohtule, et ta ei teinud kohtuvaidluses kulutusi, mille väljamõistmist ta kostjalt taotleks.
9.Tulenevalt kõigest eeltoodust palus hageja tuvastada hageja töölepingu ülesütlemise tühisus vastavalt TLS § 104 lõikele 1, lõpetada tööleping TLS § 107 lõigete 1 ja 2 alusel, mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis TLS § 109 lõike 1 alusel 3 kuu keskmise palga ulatuses summas 2.712,00 eurot ning TLS § 100 lõike 5 alusel hüvitis 44 tööpäeva ulatuses ülesütlemisest etteteatamise tähtaja mittejärgimise eest summas 1.980,19 eurot, kokku hüvitised summas 4.692,19 eurot, jättes ka kõik menetluskulud kostja kanda.
10.Oma nõuete tõendamiseks esitas hageja kohtule dokumentaalsete tõenditena: töölepingu nr 2-3/13/33, ametijuhendi, kostja 02.10.2014 ettepaneku ja hageja 20.10.2014 vastuse sellele, kostja 01.03.2013 ettepaneku ning 04.12.2014 töölepingu lõpetamise teate. Kostja vastuväited hagile ja nende põhjendused.
11.Kostja, kes palus esiteks teha vaheotsuse aegumise osas, kinnitas oma 20.04.2016 kohtule esitatud seisukohas, et pooled sõlmisid 01.03.2013 töölepingu nr 2-3/13/33, mille alusel hageja töötas kostja juures keskkonnahariduse spetsialistina.
12.Kostja sõnul teatas kostja 02.10.2014 kirjaga nr 2-10/14/21531-1 hagejale, et seoses töömahtude vähenemisega koondatakse hageja töökoht alates 31.12.2014. Nimetatud kiri toimetati hagejale kätte 03.10.2014. Samas kirjas sisaldus ettepanek asuda soovi korral kostja juurde tööle 0,5 koormusega, millega kostja täitis ka oma kohustuse pakkuda hagejale teist tööd. Kostja märkis, et töösuhte erakorralisel lõppemisel toimub kostja juures väljakujunenud praktika kohaselt teisest pakutavast tööst teavitamine töötajale alati töölepingu ülesütlemisavalduses. Senini on kõik sellest ka niimoodi aru saanud. Kostja möönis, et 02.10.2014 kirjas oleks võinud ettepanek uue töölepingu sõlmimiseks ja töölepingu ülesütlemisavaldus olla selgemini eraldatud, kuid tööandja on selles kirjas teavitanud töötajat töölepingu lõppemisest, märkides ära ka lepingu lõppemise aja. Juhul kui teist tööd pakkudes muutuks ülesütlemine tingimuslikuks, ei oleks võimalik täitagi tööandja kohustust teist tööd pakkuda, sest sama tulemus tekiks ka juhul, kui see vormistataks teises dokumendis.
13.04.12.2014 vormistas kostja sisemise töökorralduse jaoks vajaliku töölepingu lisa 2 „Töölepingu lõpetamine“, millega fikseeris töösuhte lõppemise aluse, hagejale viimase palgaarvestusega välja makstavate summade kujunemise alused ja töösuhte lõppemise alates 31.12.2014. Nimetatud dokumendi alusel oli kostja sõnul võimalik teha töölepingu lõpetamisel vajalikud maksed ja registrites vajalikud kanded ning korraldada töötaja kasutuses olevate varade ja asjaajamise üleandmine.
14.Kostja rõhutas, et kostja on 02.10.2014 kirja käsitlenud kogu aeg töölepingu ülesütlemisavaldusena TLS § 95 lõike 1 mõttes ja teeb seda ka edaspidi. Ülesütlemisavalduses sisaldub kostja sõnul kostja tahteavaldus lõpetada hagejaga töösuhe 31.12.2014. Seejuures on ka piisavalt põhjendatud, mis on tinginud koondamise vajaduse ja tähtaeg, mis ajast leping on üles öeldud ehk lõppenud. Seejuures kinnitas kostja, et kostja ei ole soovinud 02.10.2014 dokumenti hagejale esitades käituda pahatahtlikult või eksitavalt, vaid kostja tahe ja soov oli hagejale teada anda, et muutunud töökorralduse tõttu lõpeb hageja töö temaga töölepingus kokkulepitud tingimustel ning töösuhte lõpetamine 31.12.2014 on möödapääsmatu.
15.Kostja, kelle töö- ja ametikohtade arv ning ressursid on piiratud, on seisukohal, et töö ümberkorraldamine oli möödapääsmatu, mistõttu esines ka koondamissituatsioon. Nimelt oli Keskkonnahariduse osakonna projekti „Keskkonnaameti looduskeskuste võrgustiku arendamine“ (edaspidi ERF projekt) edendamiseks ja töös hoidmiseks vaja 0,5 koormusega spetsialisti, kellel oleks füüsika- või energeetikaalane kõrgharidus. Kuivõrd olemasolevatel töötajatel seda ei olnud, samuti ei ole seda lühikese väljaõppe raames võimalik omandada, oli kostja sunnitud, täitmaks osakonnale pandud ülesandeid, osakonna töö ümber korraldama. Lähtuvalt eelpool nimetatust oli vajalik ühe spetsialisti töökoht ümber korraldada nii, et 0,5 kohta jääb spetsialisti tööülesannete täitmiseks ja 0,5 kohta täidetakse keskkonnahariduse bussiga seotud tööülesannete läbiviimiseks.
16.Kostja, arvestades hagejaga pikaajalist töösuhet, teatas töösuhte lõppemisest hagejale esimesel võimalusel. Kuivõrd töösuhe algas 28.12.1992, pidi kostja ülesütlemisest teavitama
ette 90 päeva. Kostja teatas hagejale 02.10.2014, et töösuhe lõppeb erakorraliselt 31.12.2014, s.o 1 päev varem, kui TLS § 97 lg 2 p 4 sätestatud etteteatamise tähtaeg, mistõttu hüvitas kostja hagejale ka 1 päeva tasu summas 42,94 eurot.
17.Kostja arvutas koondamisega seotud väljamaksete suuruse lähtudes asjaolust, et kostja teatas hagejale koondamisest 02.10.2014. Palgaarvestuslehe järgi maksti hagejale välja: põhipalk 904,00 eurot, puhkusehüvitis 394,68 eurot, koondamishüvitis 794,43 eurot (TLS § 100 lõike 1 alusel) ja koondamisest 1 päeva võrra lühema etteteatamise eest hüvitist 42,94 eurot (TLS § 97 lõige 2 punkt 4 koosmõjus TLS § 100 lõikega 1). Kostja sõnul on nimetatud summad hagejale 31.12.2014 välja makstud.
18.Kostja leiab, et hageja nõue TLS § 109 lõikes 1 sätestatud hüvitise väljamõistmiseks ei ole põhjendatud, kuna kostja lõpetas töösuhte õiguslikul alusel. Seejuures ei tulene TLS mõttest ega ka TLS §-dest 100 ja 109 igal juhul tööandja kohustust maksta töölepingu ülesütlemise tühisuse korral töötajale nii töölepingu ülesütlemise hüvitist TLS § 100 lõike 1 kui ka TLS § 109 lõike 1 järgi. Tulenevalt eeltoodust palus kostja, juhul kui kohus jõuab järeldusele, et hagejaga töösuhte lõpetamine oli tühine, lõpetada tööleping TLS § 107 lõike 2 alusel, lugedes töösuhe lõppenuks alates 31.12.2014 ja vähendada TLS § 109 lõike 1 alusel määratavat hüvitist, kuna hageja oli alates 02.10.2014 teadlik, et tema töösuhe kostjaga lõpeb 31.12.2014. Seega oli hagejal võimalus otsida omale ka uut tööd. Samuti palus kostja arvestada asjaoluga, et kostja on juba hagejale maksnud hüvitisi kokku summas 837,37 eurot, mistõttu tuleks kohtu poolt väljamõistetavad hüvitised tasaarveldada kostja poolt hagejale väljamakstuga.
19.Tulenevalt kõigest eeltoodust palus kostja jätta hageja hagi kostja vastu rahuldamata või alternatiivselt, juhul kui kohus leiab, et töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, lugeda hageja viimaseks tööpäevaks 31.12.2014 ja tööleping lõppenuks, jättes üheaegselt välja mõistmata hüvitised TLS § 100 lõike 1 ja TLS § 109 lõike 1 alusel, misjuures kui kohus leiab, et esineb alus TLS § 109 lõikes 1 sätestatud hüvitise maksmiseks, palus kostja hüvitise suurust vähendada selliselt, et lugeda hagejale väljamakstu piisavaks hüvitiseks või vähendada seda kohtu äranägemisel või alternatiivselt arvestada hagejale TLS § 100 lõike 1 alusel tehtud väljamaksega summas 794,43 eurot ning tasaarvestada see kohtu poolt välja mõistetava summaga, kusjuures kui kohus leiab, et kostja on eksinud töösuhte lõpetamise etteteatamise tähtaja suhtes, palus kostja arvestada hagejale TLS § 100 lõike 5 alusel tasutud hüvitisega summas 42,94 ning tasaarvestada see kohtu poolt välja mõistetava summaga.
20.Oma vastuväidete tõendamiseks esitas kostja kohtule dokumentaalsete tõenditena: väljavõtte kostja dokumendihaldussüsteemist, hageja palgatõendi ja palgaarvestuse lehe. Kohtuotsuse põhjendused.
21.Pooled ei vaidle alljärgnevate asjaolude üle: - pooled sõlmisid 2013 märtsikuus töölepingu nr 2-3/13/33, mille alusel hageja töötas kostja juures keskkonnahariduse spetsialistina; - hageja töösuhe kostjaga algas 28.12.1992 ning kestis kokku 22 aastat; - kostja edastas hagejale 02.10.2014 dokumendi „Töölepingu muutmise/lõpetamise ettepanek“, mille hageja sai kätte 03.10.2014; - hageja teatas 20.10.2014 e-kirjaga kostjale, et ei soovi talle kostja poolt pakutud tööd; - 04.12.2014 edastas kostja hagejale dokumendi pealkirjaga „Töölepingu lõpetamine“, mille hageja sai kätte 05.12.2015; - kostja pidi hagejat teavitama töölepingu ülesütlemisest ette 90 päeva; - poolte vahel sõlmitud tööleping lõppes 31.12.2014.
Poolte vahel töölepingu sõlmimist tõendab ka hagiavaldusele lisatud tööleping nr 2-3/13/33, mis on dateeritud kuupäevaga 01.03.2013 (t/l 10-12), ja ametijuhend (t/l 13-14). Kostja poolt hagejale 02.10.2014 ja 04.12.2014 dokumentide esitamist tõendavad dokumentide koopiad (vastavalt t/l 15-17 ja t/l 21-22) ja hageja poolt 02.10.2014 dokumendi kättesaamist 03.10.2014 väljavõte kostja dokumendihaldussüsteemist (t/l 58). Hageja keeldumist töölepingut muuta kinnitab aga hageja poolt kostjale 20.10.2014 saadetud e-kiri (t/l 18).
22.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja poolt hagejale esitatud „Töölepingu muutmise/lõpetamise ettepaneku“ näol oli tegemist ülesütlemisavaldusega või mitte, kas kostja poolt hagejale töölepingu ülesütlemine on tühine või mitte, samuti selle üle, mis hüvitised ja mis ulatuses kostjalt hageja kasuks välja mõista tuleks.
23.Kuivõrd kostja tugineb jätkuvalt asjaolule, et kostja poolt hagejale 02.10.2014 esitatud dokument pealkirjaga „Töölepingu muutmise/lõpetamise ettepanek“ on töölepingu ülesütlemisavaldus, analüüsib kohus alljärgnevalt kas nimetatud dokumendi näol oli tegemist töölepingu ülesütlemisavaldusega või mitte. Vastavalt TLS § 95 lõike 1 lausele 2 on tingimuslik töölepingu ülesütlemisavaldus tühine. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 102 sisustab tingimusliku tehingu mõiste ja sätestab, et tingimuslik on tehing, mis on tehtud edasilükkava või äramuutva tingimusega, kusjuures tehing on tehtud edasilükkava tingimusega, kui tehinguga kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede tekkimine sõltub asjaolust (edasilükkav tingimus), mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei saabu ning äramuutva tingimusega, kui tehinguga kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede lõppemine sõltub asjaolust (äramuutev tingimus), mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei saabu. Kostja edastas hagejale 02.10.2014 dokumendi „Töölepingu muutmise/lõpetamise ettepanek“. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei saa juba nimetatud dokumendi pealkirjast tulenevalt olla tegemist kehtiva ülesütlemisavaldusega, sest kui tegemist on töölepingu muutmise ettepanekuga, ei saa samal ajal olla tegemist töölepingu ülesütlemise avaldusega, kuivõrd nimetatu on ühemõtteliselt tingimuslik. Kohus, nõustudes siinkohal ka hagejaga, leiab, et kostjale ei olnud vaidlusaluse dokumendi hagejale esitamise ajal teada, et hageja vastab kostja ettepanekule eitavalt, misjuures hageja nõustumisel kostja ettepanekuga oleks kostjal puudunud tahe hagejale töölepingut üles öelda. Nimetatud seisukohta kinnitab ka hageja poolt kohtule esitatud dokument „Ettepanek soodustingimustel töölepingu sõlmimiseks“ (t/l 19-20), kus kostja pakkus samuti hagejale välja alternatiive töösuhte jätkamiseks või lõpetamiseks ning töösuhe hagejaga jätkus, sest hageja oli pakutuga nõus. Ka Tallinna Ringkonnakohtu poolt käesolevas vaidluses 30.12.2015 tehtud otsuse punkti 17 kohaselt ei olnud kostja poolt 02.10.2014 tehtud ettepanek töölepingu ülesütlemisavaldus vastavalt TsÜS § 75 lõikele 1, kuna tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik tõlgendaks käesoleval juhul tehtud tahteavaldust ettepanekuna töölepingu tingimuste muutmiseks ning teatena kavatsusest tööleping vastasel juhul üles öelda. Seda, et tegemist ei olnud töölepingu ülesütlemisavaldusega, kinnitas Tallinna Ringkonnakohtu hinnangul ka kostja hilisem käitumine. Kui tegemist oleks olnud töölepingu ülesütlemisega, siis puudunuks kostjal vajadus esitada 04.12.2014 ülesütlemisavaldus uuesti. Ka Riigikohus on rõhutanud oma 09.04.2014 lahendi tsiviilasja 3-2-1-21-14 punktis 11, et töölepingu ülesütlemisavaldusest peab nähtuma lepingut üles öelda sooviva poole selge tahe vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest täitmisest. Käesoleval juhul seda 02.10.2014 dokumendist ei nähtu. Kostja väite osas, et juhul kui teist tööd pakkudes muutuks ülesütlemine tingimuslikuks, ei oleks võimalik täita kohustust teist tööd pakkuda, sest sama tulemus tekiks ka juhul, kui see vormistataks teises dokumendis, märgib kohus, et teise töö pakkumise kohustuse saab lugeda täidetuks ka siis, kui tööandja on teinud seda pärast koondamisest teatamist, mistõttu puudub
ka vajadus öelda tööleping üles ja pakkuda uut tööd ühes dokumendis. Sellele seisukohale asus oma lahendis 3-2-1-22-01 ka Riigikohus. Tulenevalt kõigest eeltoodust jääb kohus seisukoha juurde, et hagejale töölepingu ülesütlemine kostja poolt toimus 04.12.2014 avaldusega, mille hageja sai kätte 05.12.2015, mitte 02.10.2014.a. dokumendi hagejale kättetoimetamisega.
24.Alljärgnevalt võtab kohus seisukoha, kas kostja poolt hagejale töölepingu ülesütlemine on tühine vastavalt TLS § 104 lõikele 1 või mitte. TLS § 83 kohaselt on tööandjal ja töötajal õigus tööleping üles öelda üksnes töölepinguseaduses sätestatud alustel ning TLS § 87 sätestab, et töölepingu võib erakorraliselt üles öelda käesolevas seaduses ettenähtud mõjuval põhjusel, järgides käesolevas seaduses ettenähtud etteteatamistähtaegu. TLS § 104 lõike 1 kohaselt on aga seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine. Kostja ütles hagejale töölepingu üles TLS § 89 lõike 1 alusel (t/l 15-16, 21). Osundatud seadusesätte kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul (koondamine). Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt peab tööandja enne töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd, va sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhtudel, kusjuures tööandja korraldab vajaduse korral töötaja täiendusõppe või muudab töötaja töötingimusi, kui muudatused ei põhjusta talle ebaproportsionaalselt suuri kulusid. Seejuures peab tööandja vastavalt TLS § 89 lõikele 4 töölepingu ülesütlemisel arvestama võrdse kohtlemise põhimõtet. Tulenevalt eeltoodust pidid käesoleval juhul töölepingu ülesütlemiseks olema täidetud järgmised eeldused: töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutus võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul ning kostja pidi võimaluse korral pakkuma hagejale teist tööd. Kuivõrd pooled vaidlevad selle üle, kas töölepingu ülesütlemise tingimused olid täidetud, analüüsib kohus esmalt, kas käesoleval juhul oli täidetud TLS § 89 lõikes 1 sätestatud alus töölepingu ülesütlemiseks, s.t kas käesoleval juhul muutus töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul (koondamine). Kuigi hageja sõnul ei põhjendanud kostja erakorralist ülesütlemist, muu põhjusega, kui et hageja keeldus asumast tööle osalise tööajaga poole tasu eest, tõi kostja „Töölepingu muutmise/lõpetamise ettepanekus“ koondamise alustena välja nii töömahu vähenemise kui ka töö ümberkorraldamise vajaduse (t/l 15-16).
24.1.Kuna hageja ei nõustu sellega, et tema töökoormus vähenes, kontrollib kohus järgnevalt, kas poolte töösuhte jätkamine muutus kokkulepitud tingimustel võimatuks töömahu vähenemise tõttu või mitte. Arvestades hageja poolt hagiavalduses esile toodut, mille kohaselt hindas kostja hageja tööülesannete mahtu pealiskaudselt ja ühekülgselt, ei võrrelnud hageja töömahtu kahe sarnase ametikoha spetsialisti töömahtudega adekvaatselt, vaid võrdles üksnes mõnda arvulist näitajat ning kostja nimetatut ei vaidlustanud ja vastupidist ka ei tõendanud, samuti seda, et kostja ei ole tõendanud ka asjaolu, et hageja ei viinud läbi piisavalt õppeprogramme, mille arv tulenes arengukavas kokkulepitud strateegilistest eesmärkidest (t/l 15-17), kusjuures nimetatud arengukava ei olnud ei töölepingu ega ametijuhendi lisa, ega tõendanud ka seda, et ta heitis varem hagejale ette programmide korraldamise vähesust, asub kohus seisukohal, et kostjal ei
olnud alust hagejale töölepingut üles öelda põhjusel, et töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutus poolte vahel võimatuks töömahu vähenemise tõttu.
24.2.Kuivõrd hageja hinnangul ei koheldud teda töölepingu ülesütlemisel võrdselt teiste sarnaste ametikohtade spetsialistidega, selgitab kohus siinkohal, et nii TLS § 89 lõikes 4 kui ka TLS §-s 3 sätestatud põhimõtted kohustavad tööandjat järgima võrdse kohtlemise põhimõtet vastavalt võrdse kohtlemise seadusele (VõrdKS), kusjuures võrdse kohtlemise põhimõte keelab isiku diskrimineerimise rahvuse, rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude, seksuaalse sättumuse või soolise kuuluvuse alusel. Nimetatud seisukohale on asunud ka Riigikohus oma 02.02.2012 lahendi tsiviilasja 3-2-1-152-11 punktis
10.Käesolevas asjas ei ole aga hageja esile toonud asjaolusid, et kostja oleks teda kohelnud töölepingu ülesütlemisel ebavõrdselt rahvuse, rassi, nahavärvuse, usutunnistuse, veendumuste, vanuse, puude, seksuaalse sättumuse või soolise kuuluvuse tõttu. Samuti ei tuvastanud kohus, et kostja oleks rikkunud töölepingut üles öeldes võrdse kohtlemise põhimõtet. Seega tuleb asuda seisukohale, et kostja ei rikkunud hagejaga lepingut üles öeldes võrdse kohtlemise põhimõtet.
24.3.Teise alusena tõi kostja „Töölepingu muutmise/lõpetamise ettepanekus“ ja kohtule esitatud vastuväidetes esile hageja koondamise põhjusena töö ümberkorraldamise vajaduse. Kostja sõnul oli ta sunnitud osakonna töö ümber korraldama põhjusel, et täita osakonnale pandud ülesandeid, muuhulgas ka ERF projektiga kaasnevaid kohustusi. Kuivõrd ERF projekti edendamiseks ja töös hoidmiseks oli vaja palgata 0,5 koormusega spetsialist, kellel oleks füüsika- või energeetika-alane kõrgharidus, oli töö ümberkorraldamine möödapääsmatu. Kuna nimetatud haridust kellelgi ei olnud, samuti ei ole seda lühikese väljaõppe raames võimalik omandada, ei saanud uut ametikohta pakkuda ka hagejale, mida kostja selgitas hagejale ka „Töölepingu muutmise/lõpetamise ettepanekus“ (t/l 16). Hageja leidis, et koondamissituatsiooni ei esinenud, sest kostja võttis pärast koondamist tööle uue töötaja ja ütles hagejale otsesõnu, et ta vajab hageja töötasu uue töötaja värbamiseks. Samas ei vaielnud hageja vastu kostja väidetele ERF projekti väljaarendamise vajadusest ja sellele, et uus ametikoht nõudis füüsika- või energeetikaalast kõrgharidust, samuti sellele, et hageja ei vastanud uuele töökohale esitatavatele kvalifikatsiooninõuetele ning et töö tegemiseks ei saanud korraldada ümberõpet. Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et seoses uue ERF projekti väljaarendamise vajaduse tekkimisega ja sellega töötamiseks uue ametikoha vajaduse loomisega, kusjuures ametikoha täitmiseks oli vajalik füüsika- või energeetikaalane kõrgharidus, tekkis kostjal vajadus oma töö ümber korraldada. Kuna kostja oli sunnitud osakonna töö ümber korraldama ja hagejaga töösuhte jätkamine samadel töötingimustel ei olnud võimalik, oli täidetud TLS § 89 lõikes 1 sätestatud alus töölepingu ülesütlemiseks, sest töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutus võimatuks töö ümberkorraldamise tõttu. Kohus selgitab hagejale, et tööandjal on õigus otsustada, kuidas oma tööd korraldada, milliseid ametikohti luua või koondada. Kui tööandjal esineb majanduslikus mõttes koondamise vajadus ka ümberkorraldamise tõttu, siis ta võib ja peabki valiku tegema ja mõne töötajaga töölepingu koondamise tõttu lõpetama. Sellisele seisukohale on asunud oma lahendis 3-2-1-7-11 p-s 12 ka Riigikohus. Kohus nõustub hagejaga, et töötaja keeldumine töölepingus kokkulepitud tingimuste muutmisest, s.h. palgatingimuste muutmisest ja tööaja vähendamisest, ei ole käsitletav koondamissituatsioonina, mis annaks aluse töölepingu lõpetamiseks, mida kinnitab ka TLS § 92 lõike 1 punkt 4, mille kohaselt ei või tööandja töölepingut üles öelda põhjusel, et täistööajaga töötaja ei soovi jätkata töötamist osalise tööajaga, kuid käesoleval juhul esines tööandjal reaalne vajadus oma tööd ümber korraldada, mis sai olla aluseks hagejale töölepingu ülesütlemiseks koondamisega.
24.4.Vastuseks hageja väitele nagu ei oleks kostja kohelnud teda töölepingu ülesütlemisel võrdselt teiste spetsialistidega, selgitab kohus, et tööandja ei pea töö ümberkorraldamisel eelistama töölejätmisel töötajaid, kes on täitnud tööülesandeid paremini, kel on suuremad erialateadmised, oskused ja vilumus või kes on teadmisi ja oskusi tulemuslikumalt kasutanud. Ka Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-152-11 punktis 10 märkinud, et kuivõrd alates 01.07.2009 kehtiv TLS § 89 ei sätesta töötajate võrdlemise kriteeriume ega näe näiteks ette, et koondamise korral tuleb eelistada töötajaid, kellel on paremad tööalased näitajad, ning et võrdsete tööalaste näitajate korral eelistatakse töötajaid, kel on kutsehaigus või töövigastus või pikem tööstaaž või kellel on ülalpeetavaid või kes õpivad eriharidust andvas õppeasutuses, on tööandjal pärast eelisõigusega isikute väljaselgitamist õigus vabalt valida kellele töötajatest ta töölepingu üles ütleb ja kellele mitte. TLS § 89 lõige 5 annab seega tööandjale võimaluse lähtuda töötajate valikul lisaks töötaja tööoskustele ka muudest asjaoludest, sh suhtlemis-oskusest ja isikuomadustest. Tööandja valikuõigust piirab TLS § 89 lõike 4 järgi vaid võrdse kohtlemise põhimõte, millest tulenevate kohustuste kohta võttis kohus seisukoha juba käesoleva kohtuotsuse punktis 24.2. Eeltoodust tulenevalt oli tööandja käesoleval juhul vaba otsustama keda ta töö ümberkorraldamise vajaduse tekkimisel koondab. Kõige eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et kuivõrd kostjal, kelle töö- ja ametikohtade arv ning ressursid on piiratud, esines töö ümberkorraldamise vajaduse tõttu koondamissituatsioon, oli täidetud ka TLS § 89 lõikes 1 sätestatud alus töölepingu ülesütlemiseks hagejale.
25.Järgmisena kontrollib kohus kas kostja ütles hagejale töölepingu üles protseduurireegleid järgides või mitte. TLS § 95 lõike 1 järgi võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemis-avaldus on tühine. TLS § 95 lõike 2 järgi peab tööandja ülesütlemist ka põhjendama. Ka ülesütlemist peab põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Seejuures ei mõjuta TLS § 95 lõike 3 kohaselt TLS § 95 lõikes 2 nimetatud kohustuse rikkumine ülesütlemise kehtivust, kuid kohustust rikkunud pool peab hüvitama teisele poolele sellest tekkinud kahju. Käesoleval juhul ei vaidle pooled asjaolu üle, et kostja ütles lepingu üles kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, kuivõrd kostja esitas hagejale lausa 2 dokumenti, mis käsitlesid hagejaga töölepingu ülesütlemist. Samuti põhjendas kostja ülesütlemist „Töölepingu muutmise/lõpetamise ettepanekus“, tuues koondamise alustena välja nii töömahu vähenemise kui ka töö ümberkorraldamise vajaduse (t/l 15-16). Eeltoodust tulenevalt täitis kostja TLS § 95 lõigetest 1 ja 2 tulenevaid nõudeid.
26.Vastavalt TLS § 89 lõikele 3 peab tööandja enne töölepingu ülesütlemist koondamise tõttu pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd, va TLS § 89 lõikes 2 nimetatud juhtudel. Tööandja korraldab vajaduse korral töötaja täiendõppe või muudab töötaja töötingimusi, kui muudatused ei põhjusta talle ebaproportsionaalselt suuri kulusid. Vastavalt Riigikohtu lahendi tsiviilasjas 3-2-1-152-11 punktile 10 on teise töö pakkumise kohustuse eesmärgiks anda töötajale võimalus jätkata töötamist sama tööandja juures. Eesmärk on täidetud, kui töötajale pakutakse sobivat tööd. Seejuures ei ole aga tööandjal, olukorras, kus töötaja ei sobi vabale töökohale, kohustust töötajale seda tööd pakkuda ning tööandjal on õigus korraldada vaba töökoha täitmiseks konkurss või võtta sellele uus töötaja ilma konkursita. Kostja sõnul täitis kostja kohustuse pakkuda hagejale teist tööd, pakkudes hagejale keskkonnahariduse spetsialisti tööd uutel tingimustel 0,5 töökoormusega. Hageja kostja poolt väljatoodud väitele vastuväiteid ei esitanud. Kuivõrd käesoleval juhul moodustati
reorganiseerimise tulemusena 2 uut ametikohta ja kummagi ametikoha töökoormus oli 0,5, tähendas see ka kvalitatiivset muudatust töökohustuste ringis, pädevuses ja õiguslikus seisundis, mistõttu ei saa hageja endist ametikohta ja uut ametikohta samastada. Seega saab käesoleval juhul asuda seisukohale, et kostja pakkus hagejale teist tööd, seejuures tööd muutunud tingimustel, millel on eelneva tööga võrreldes väiksem tööajanorm, kuid hageja ei nõustunud aga samal töökohal muudetud tingimustel edasi töötama. Tulenevalt kõigest eeltoodust asub kohus seisukohale, et kostja ei rikkunud hagejale töölepingut üles öeldes protseduurireegleid, nagu väitis hageja, ning töölepingu ülesütlemine hagejale TLS § 89 lõike 1 alusel toimus seadusest tuleneval alusel ja vastas ka seaduses sätestatud nõuetele, mistõttu jätab kohus kõige eeltoodu alusel rahuldamata hageja nõude töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Kuna kohus jätab rahuldamata hageja nõude töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, puudub alus rahuldada ka hageja nõuet lõpetada tööleping TLS § 107 lõigete 1 ja 2 alusel. Kuivõrd pooled ei vaidle asjaolu üle, et tööleping poolte vahel lõppes 31.12.2014 loetakse poolte vaheline töösuhte lõppenuks nimetatud kuupäeval TLS § 89 lõike 1 alusel.
27.Kuivõrd pooled vaidlevad ka koondamise korral väljamaksmisele kuuluvate hüvitiste ja nende ulatuste üle, võtab kohus alljärgnevalt seisukoha ka nende osas.
27.1.Kuna hüvitise arvutamiseks on oluline kindlaks teha ka töölepingu ülesütlemisavalduse kättesaamise kuupäev, ja pooled ei vaidle selle üle, et kostja 04.12.2014.a. koostatud dokumendi pealkirjaga „Töölepingu lõpetamine“ sai hageja kätte 05.12.2015, võtab kohus väljamõistmisele kuuluvate hüvitise väljaarvutamise aluseks viimati nimetatud kuupäeva.
27.2.Vastavalt TLS § 100 lõikele 1 maksab tööandja töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu töötajale hüvitist töötaja 1 kuu keskmise töötasu ulatuses. Sama paragrahvi lõike 2 järgi on töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu töötajal õigus saada kindlustushüvitist koondamise korral töötuskindlustuse seaduses ettenähtud tingimustel ja korras. Kuna kohus ei tuvastanud käesoleval juhul, et töölepingu ülesütlemisavaldus oleks olnud tühine, ei langenud ära ka õiguslik alus koondamishüvitise saamiseks hageja poolt. Kostja esitas kohtule hageja palgaarvestuslehe (t/l 138), mille järgi maksti hagejale 31.12.2014 välja muuhulgas koondamishüvitis summas 794,43 eurot. Kuivõrd hageja nimetatud asjaolu ei vaidlustanud, samuti ei esitanud hageja kohtule koondamishüvitise väljamõistmise nõuet, loeb kohus antud juhul tõendatuks, et kostja täitis oma kohustuse tasuda hagejale koondamishüvitist TLS § 100 lõikes 1 ettenähtud ulatuses korrektselt.
27.3.Hageja palus mõista kostjalt välja TLS § 109 lõikes 1 sätestatud hüvitise hageja 3 kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o summas 2.712,00 eurot. TLS § 109 lõige 1 sätestab, et kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kuivõrd kohus ei lõpetanud käesoleval juhul pooltevahelist töölepingut TLS § 107 lõike 2 alusel, jätab kohus rahuldamata ka hageja nõude TLS § 109 lõike 1 alusel hüvitise väljamõistmiseks.
27.4.Hageja palus kostjalt välja mõista ka TLS § 100 lõikes 5 sätestatud hüvitise summas 1.980,19 eurot. TLS § 97 lõike 1 järgi võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda TLS § 97 lõikes 2 sätestatud etteteatamistähtaegu järgides. TLS § 97 lõike 2 p 4 järgi peab tööandja töötajale
erakorralisest ülesütlemisest ette teatama, juhul kui töötaja töösuhe tööandja juures on kestnud 10 (kümme) ja enam aastat, vähemalt 90 (üheksakümmend) kalendripäeva. TLS § 100 lõige 5 sätestab aga, et juhul kui tööandja või töötaja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud, on töötajal või tööandjal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Käesoleval juhul ei vaidle pooled asjaolu üle, et hageja töösuhe kostjaga kestis üle 10 aasta. Kuna kostja ütles hagejale töölepingu üles TLS § 89 lõike 1 alusel, pidi kostja hagejale ette teatama töölepingu ülesütlemisest TLS § 97 lõike 2 punkti 3 järgi vähemalt 90 kalendripäeva või maksma hüvitist TLS § 100 lõikes 5 sätestatu kohaselt. Kuna kohus asus kohtuotsuse p-s 27.1. seisukohale, et kostja ütles hagejale töölepingu üles 05.12.2014, oleks tööleping poolte vahel pidanud lõppema 05.03.2015 kui kostja oleks töölepingu ülesütlemistähtaega järginud. Kuna poolte töösuhe lõppes aga 31.12.2014.a., mille üle pooled ei vaidle, ja hagejale maksti töötasu kuni 31.12.2014.a., ütles tööandja töötajale töölepingu üles seaduses sätestatud tähtaega järgimata ja hagejal on õigus saada kostjalt hüvitist TLS § 100 lg 5 alusel 64 kalendripäeva eest (jaanuaris 31 kalendripäeva, veebruaris 28 kalendripäeva ja märtsis 5 kalendripäeva), sest kostja lõpetas hagejaga töölepingu 64 kalendripäeva varem kui TLS § 97 lg 2 p 4 sätestatud. Hageja kasuks väljamõistetava hüvitise väljamõistmisel ja hageja keskmise töötasu väljaarvestamisel juhindub kohus selle väljaarvestamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määrusest nr 91, millega kehtestati keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord (edaspidi Kord). Korra § 2 lõigete 1 ja 2 kohaselt võetakse keskmise töötasu arvutamisel arvesse töötasuna teenitud summad, misjuures kui arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuuel kuul töötasuna teenitud summa muutub töötajale sissenõutavaks pärast keskmise töötasu või muutumatu suurusega töötasu alusel arvestatud tasu maksmise kuupäeva, siis varem makstud keskmist töötasu ümber arvutada ei tule, kusjuures arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus. Vastavalt Korra § 3 lõikele 1 liidetakse keskmise tööpäevatasu arvutamiseks § 2 lõikes 2 või 3 nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendaarse tööpäevade arvuga. Kuivõrd hageja keskmine 6 kuu töötasu (brutosissetulek) kostja juures perioodil 01.06.2014 30.11.2014 oli vastavalt palgatõendile (t/l 136) kokku 5.423,99 eurot (904 + 904 + 1561,44 + 246,55 + 904 + 904), mida hageja vaidlustanud ei ole, ja samal perioodil oli 127 tööpäeva (19 + 23 + 20 + 22 + 23 + 20), oli hageja keskmine tööpäeva tasu kostja juures 42,71 eurot (5.423,99:127). Arvestades aga asjaoluga, et kostja maksis hagejale hüvitist töölepingu erakorralise ülesütlemise eest 1 tööpäeva eest summas 42,94 eurot (t/l 138), kuid oleks pidanud maksma täiendavalt 45 tööpäeva eest, sest perioodil 01.01.2015 – 05.03.2015 oli 45 tööpäeva, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele hüvitis TLS § 100 lg 5 alusel 1879,01 eurot [(45 x 42,71) - 42,94].
Tsiviilasja hinna määramine.
28.Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lõikes 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind, TsMS §-s 123 sätestatust, mille kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi esitamise aeg, samuti TsMS § 124 lõikes 1
sätestatust, mille kohaselt on raha maksmisele suunatud hagi puhul hagihind nõutava raha summa, TsMS § 132 lõikes 1 sätestatust, mille kohaselt eeldatakse, et mittevaralise nõude hagihind on 3.500,00 eurot, ning TsMS § 134 lõikes 1 sätestatust, mille järgi liidetakse hagihinda arvestades ühes hagis sisalduvad nõuded, ja ka TsMS § 134 lõikes 3 sätestatust, mille kohaselt loetakse hagihinnaks üksnes varalise nõude hind kui tuvastusnõue esitatakse koos sellega seotud varalise nõudega. Kuivõrd hageja esitas kohtusse hagi töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks ning TLS § 109 lõikes 1 sätestatud hüvitise summas 2.712,00 eurot ja TLS § 100 lõikes 5 sätestatud hüvitise summas 1.980,19 eurot, väljamõistmiseks, on käesoleva hagi hinnaks 4.692,19 eurot. Menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine.
29.Tulenevalt asjaolust, et kohus rahuldab hagi osaliselt, jätab kohus poolte menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt nende endi kanda. Vastavalt TsMS § 173 lõikele 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 174 lõike 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse kulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab kulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita kulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama paragrahvi lõike 2 järgi määrab maakohus kulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui kulude kindlaksmääramine ei takista otsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Ka vastavalt TsMS § 177 lõike 1 punktile 1 määrab kohus kulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Kuivõrd riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lõike 1 punkti 1 kohaselt ei pidanud käesolevas asjas riigilõivu tasuma, samuti ei olnud pooltel menetluses lepingulist esindajat, ning pooled ei esitanud kohtule ka menetluskulude nimekirju, ja kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, puudub ka vajadus kohtuotsuses menetluskulude suurust rahaliselt kindlaks määrata. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 178 lõikele 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle lahendi peale edasi kaevates, millega jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate kulude suurust saab vaidlustada kaevates lahendi peale, millega kulude rahaline suurus kindlaks määrati. Sama paragrahvi lõike 2 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200,00 eurot. /digitaalselt allkirjastatud/ Piret Randmaa kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.