Täitmine › Isiku avaldus täitemenetluse peatamiseks, ajatamiseks jms

Avaldaja nõue ja põhjendused

Kohtutäituri seisukoht ja põhjendused

Kohtutäitur jääb oma 18.03.2016.a. otsuses toodud põhjenduste ja seisukohtade juurde ning leiab, et kaebuse rahuldamiseks puuduvad seaduses sätestatud alused. Kohtutäitur viitab KTS §-dele 28 lg 1, 30 lg 1 ja lg 2, § 38 lg 1 põhjendades, et rahalise nõude puhul täitemenetluse kulud kannab võlgnik. Kohtutäitur täpsustab, et enne 1. jaanuari 2010 kehtinud kohtutäituri seaduse (KTS (2001)) § 23 lg 3, millele kehtivas õiguses vastab kohtutäituri seaduse (KTS (2010)) § 32 lg 5, mis oma sisult ja sõnastuselt on analoogsed. Riigikohtu lahendis 3-2-1-88-09 leidis kolleegium, et KTS § 23 lg 3 kehtib ka siis, kui sundtäitmise käigus kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel rahalist nõuet ei täideta. KTS § 23 lg 3 esimese lause kohaselt, kui sundtäitmisel olev rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, võib kohtutäitur tasuna sisse nõuda üksnes summa, mis on võrdeline sissenõutud nõudesummaga. Kolleegium leiab, et nimetatud sätet saab kohaldada juhul, mil täitemenetluse tulemusena nõutakse sisse osa rahalisest nõudest. Vastasel korral ei oleks KTS § 23 lg 3 kooskõlas kohtutäituri ametitegevuse tasulisuse põhimõttega. Seetõttu on ekslik hageja seisukoht, et olukorras, mil rahalist nõuet üldse ei täideta, tuleks analoogia alusel kohaldada ainult lähedast õigussuhet reguleerivat KTS § 23 lg-t 3. Lisaks leiab Riigikohus enda 02.11.2011.a. lahendis 3-2-1-7911, et väärteoasjas määratud rahatrahvi sundtäitmise tõttu tekkinud täitemenetluse kulusid pidada TMS §-s 209 nimetatud väärteomenetluse kuludeks ega muudeks avalik-õiguslikeks rahalisteks nõueteks, mille täitmise saaks lõpetada samadel alustel nagu väärteoasjas määratud rahatrahvi täitemenetluse. Viidatud sätete järgi saab pärast KarS § 82 lg 1 p-s 3 sätestatud tähtaja möödumist lõpetada aegumise tõttu väärteoasjas määratud rahatrahvi või väärteomenetluses tekkinud menetluskulude või muude väärteoasjas määratud avalikõiguslike rahaliste nõuete täitemenetluse, kuid täitemenetluse kui iseseisva menetluse kulud tuleb võlgnikul kanda hoolimata väärteomenetluse nõuete aegumisest. Täitemenetluse kulud on täitedokumendi täitmise menetluse kulud, sh väärteomenetluses määratud rahatrahvi sissenõudmiseks tehtud täitetoimingute tegemise kulud. Täitekulude kohta tehtud kohtutäituri otsus on TMS § 1 lg 1 p 16 järgi iseseisev täitedokument, millest tuleneva nõude aegumistähtaeg oli enne 5. aprilli 2011 kehtinud TsÜS § 157 lg 1 järgi 30 aastat (kehtivas redaktsioonis kümme aastat). Käesoleval juhul on kohtutäitur lõpetanud sundtäitmise võlgniku suhtes 1⁄2 kohtutäituri tasu sissenõude osas ja jätkas täitemenetlust täitekulu (summas 2.57 eurot), täitemenetluse alustamise tasu (summas 19.16 eurot) ning 1⁄2 kohtutäituri põhitasu sissenõude osas (summas 15.30 eurot) summas kokku 37.03 eurot. Riigikohtu lahendi 3-2-1-88-09 kohaselt kui kohtutäitur on otsuses määranud kohtutäituri tasu kindlaks nn diskretsiooniotsusena, on sellise otsuse vaidlustamiseks kohane õiguskaitsevahend sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Sellisel juhul on pigem tegemist materiaalõigusliku vaidlusega TMS § 221 lg 1 tähenduses võlgniku ja kohtutäituri kui sissenõudja vahel. Kohtu seisukoht ja põhjendused I kaebus kohtutäituri tegevuse peale

vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata, välja arvatud juhul, kui seadusega on sätestatud kohtuistungi korraldamise kohustus. Antud asjas kohtuistungi pidamise kohustust seadus ette ei näe, mistõttu kohus lahendab asja kirjalikus menetluses.

esitab pärast täitmisteate kättetoimetamist kohtutäiturile avalduse täitemenetlus lõpetada. Kohtutäituri seaduse eelnõu 462 SE seletuskirja kohaselt kohtutäituri tasu sissenõudmist puudutavat regulatsiooni 01.01.2010.a redaktsiooniga ei muudetud. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus kohtutäituri asendaja seisukohaga, et enne 01.01.2010.a kehtinud kohtutäituri seaduse § 23 lg-le 3 vastab kehtivas seaduses § 32 lg 5 ning sätted on sisult ja sõnastuselt analoogsed. Kohus on seisukohal, et käesolevas tsiviilasjas, kus nõue kuulus kohtutäituri poolt aegumise tõttu lõpetamisele, kuid nõuet ei ole täidetud, saab kohtutäituri põhitasu võtmise kohta kohaldada Riigikohtu otsuses märgitut. Riigikohus on 13.10.2009.a otsuses nr 3-2-1-88-09 märkinud, et kuni 31.12.2009.a kehtinud KTS § 23 lg 3 ei kehti juhul, kui sundtäitmise käigus kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel rahalist nõuet üldse ei täideta. Riigikohus leidis, et nimetatud sätet saab kohaldada juhul, mil täitemenetluse tulemusena nõutakse sisse osa rahalisest nõudest. Vastasel korral ei oleks kuni 31.12.2009.a kehtinud KTS § 23 lg 3 kooskõlas kohtutäituri ametitegevuse tasulisuse põhimõttega. Riigikohus leidis, et sellisel juhul on KTS § 23 lg-t 3 võimalik tõlgendada ja kohaldada koostoimes KTS § 23 lg-ga 2 ning kohtutäituri tasu sõltub ka täitetoimingute mahust. Kolleegiumi hinnangul tuleb KTS § 23 lg-d 2 ja 3 tõlgendada nii, et eespool nimetatud juhtudel võib kohtutäitur nõuda tasu proportsionaalselt tehtud täitetoimingute hulga ja mahuga. Seejuures on võimalik üldise eeskujuna lähtuda KTS § 23 lg-s 3 sätestatud tasu proportsionaalsuse põhimõttest - mida suurem osa võlast õnnestub sisse nõuda, seda suuremat tasu võib kohtutäitur võlgnikult nõuda. Ülekantuna täitetoimingute hulgale ja mahule tähendab see KTS § 23 lg 2 tähenduses seda, et mida rohkem ja mahukamaid täitetoiminguid on kohtutäitur teinud, seda suuremat tasu (kuid seejuures mitte üle 50% täismäärast) võib kohtutäitur võlgnikult nõuda. KTS § 23 lg-te 2 ja 3 selline tõlgendamine loob olukorra, mil kohtutäitur peab tegema tasu suuruse kohta otsuse, mis sarnaneb kohtute tehtava nn diskretsiooniotsusega ning võlgnikul on võimalus kohtutäituri otsus vaidlustada. Riigikohus on ka hilisemas 16.12.2015.a määruses nr 3-2-1-108-15 asunud seisukohale, et kui sundtäitmisele esitatud nõue rahuldatakse pärast täitmisteate kättetoimetamist kohtutäituri otsese tegevuseta, on kohtutäituril õigus tasu saada. Kohtutäitur saab sel juhul keelduda menetluse lõpetamisest, kuni tema tasunõue on rahuldatud; tasunõude saab realiseerida muu hulgas arestitud kinnisasja arvel, vajadusel see tasu katteks müües (vt ka Riigikohtu 16.09.2015. a määrus nr 3-2-1-77-15, p 29; Riigikohtu 29.09.2015.a määrus nr 3-2-1-95-15, p 28). Veelgi selgemalt on Riigikohus antud küsimust käsitlenud enda lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-79-11. Viidatud lahendis (p 11) on Riigikohus märkinud, et kolleegiumi arvates ei saa väärteoasjas määratud rahatrahvi sundtäitmise tõttu tekkinud täitemenetluse kulusid pidada TMS §-s 209 nimetatud väärteomenetluse kuludeks ega muudeks avalik-õiguslikeks rahalisteks nõueteks, mille täitmise saaks lõpetada samadel alustel nagu väärteoasjas määratud rahatrahvi täitemenetluse. Viidatud sätete järgi saab pärast KarS § 82 lg 1 p-s 3 sätestatud tähtaja möödumist lõpetada aegumise tõttu väärteoasjas määratud rahatrahvi või väärteomenetluses tekkinud menetluskulude või muude väärteoasjas määratud avalikõiguslike rahaliste nõuete täitemenetluse, kuid täitemenetluse kui iseseisva menetluse kulud tuleb võlgnikul kanda hoolimata väärteomenetluse nõuete aegumisest. Täitemenetluse kulud on täitedokumendi täitmise menetluse kulud, sh väärteomenetluses määratud rahatrahvi sissenõudmiseks tehtud täitetoimingute tegemise kulud. Täitekulude kohta tehtud kohtutäituri otsus on TMS § 1 lg 1 p 16 järgi iseseisev täitedokument, millest tuleneva nõude aegumistähtaeg oli enne 5. aprilli 2011 kehtinud TsÜS § 157 lg 1 järgi 30 aastat (kehtivas redaktsioonis kümme aastat).

Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et kohtutäitur võib antud juhul võlgnikult nõuda enda põhitasu kuni 50% täismäärast ning kohtutäituri poolt pärast täitemenetluse alustamist täitemenetluseks tehtud vajalike kulutuste tasumist. 15.02.2016.a otsusest nähtub, et kohtutäitur on kooskõlas eeltooduga jätkanud täitemenetlust täitekulu, täitemenetluse alustamise tasu ning 1⁄2 kohtutäituri põhitasu sissenõude osas. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et kohtutäitur on toiminud täitemenetluse alustamise tasu, täitekulu ja osalise kohtutäituri põhitasu väljanõudmisel õiguspäraselt. Erandlikult saab lahendada täitekulude vaidlustamist hagimenetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga, seda eelkõige juhul, kui tasu on määratud diskretsiooniotsusega (vt Riigikohtu 13.08.2009.a otsus nr 3-2-1-88-09, p 14, 16.09.2015.a otsus nr 3-2-1-77-15, p. 28). Kohus selgitab, et 15.02.2016.a otsuses on kohtutäituri tasu määratud diskretsiooniotsusega, millele ei saa õiguslikku hinnangut anda käesoleva tsiviilasja raames. Juhul kui avaldaja leiab, et kohtutäitur ei ole nõudnud tasu proportsionaalselt tehtud täitetoimingute hulga ja mahuga, on kohaseks õiguskaitsevahendiks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine.

/allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm

kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.